Obsah (5)

§ 97§ 98§ 99§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 20. mai 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-12-51693 Tsi

) § 96 kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (edaspidi ülalpidamiskohustuslased) ning vastavalt

§ 97

p-le 2 on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. Kostja on hageja üleneja sugulane, isa, ja seega ülalpidamist andma kohustatud isik. Kostja elab hagejast eraldi. Hageja sai täisealiseks 01. novembril 2012. Hageja õpib praegu ja õppis täisealiseks saamise ajal Narva Eesti Gümnaasiumis. Perekonnaseadus näeb ette elatise miinimummäära alaealise lapse ülalpidamiseks, täisealiseks saanud lapse kohta selline seaduse säte puudub. Riigikohus väljendas lahendis nr 3-2-1-93-08 seisukoha, et kõigepealt tuleb kindlaks teha lapse mõistlikud vajadused, seejärel peab kindlaks määrama kulutuste põhjendatud suuruse nende vajaduste rahuldamiseks. Seejärel, arvestades kulutuste suurust ja poolte varalist seisundit, peab otsustama, missuguses ulatuses on vanem kohustatud neid kulutusi kandma (elatise suurus). Vastavalt TsMS § 230 lg-le 1 kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. TsMS § 231 lg-st 1 tulenevalt ei ole vaja tõendada asjaolu, mida kohus loeb üldtuntuks. Üldtuntuks võib kohus lugeda asjaolu, mille kohta saab usaldusväärset teavet menetlusvälistest allikatest. Sotsiaalministeeriumi uuringust „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika“ (edaspidi Metoodika), selgub, et ülalpidamiskulud linnas elavale tervele 14-19-aastasele lapsele moodustavad 3170 krooni (mille ekvivalent on 202,60 eurot) kuus (http://www.sm.ee/est/HtmlPages/Lapse_kulud.pdf). Kohus tunnistas selle asjaolu üldtuntuks. Metoodika (lehekülg 37) järgi esitatud arutelu puhul on põhiliseks aluseks 2003 hinnatase. Leitud näitajaid tuleks iga-aastaselt korrigeerida tarbijahinna indeksi (THI) alusel. Statistikaameti kalkulaatori kohaselt (http://www.stat.ee/thi-kalkulaator) ajavahemikul alates 2004 jaanuarist kuni 2013 jaanuarini (k.

1. a)tõusis tarbijahinna indeks (THI) 49,6% võrra. Seega tänasel päeval ülalpidamiskulud linnas elavale tervele 14-19-aastasele lapsele moodustavad 303,10 eurot kuus (/202,60 eurot x 0,496 ehk 49,6%, mis teeb 100,49 eurot/ + 202,60 eurot). Nimetatud asjaolud luges kohus üldtuntuks, mida ei ole vaja tõendada vastavalt TsMS § 231 lg-le 1. Lapse vajalikud kulud ei koosne üksnes toidu-, riietuse-, õppetarvete- ja korteri hoolduskuludest lapse osas. Vajalikeks kuludeks on kõik kulud seoses lapse heaolu ja turvalisuse tagamisega. Hageja elukoht ema juures tähendab seda, et hageja ema peab lapse elu igapäevaselt korraldama ning omama selleks ka hädavajalikke rahalisi vahendeid. Perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest. 3 Kohus luges üldtuntuks asjaolu, et hagejal tuli seoses kaalulangusega (30
2. kg)soetada endale uus garderoob, mis tõi kaasa suured kulutused. Ka tervise hoidmine vajab rahalisi kulutusi. Kohus arvestas sellega, et alates 01.01.2012 oli Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 290 eurot, pool sellest moodustab 145 eurot. Alates 01.01.2013 on Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäär 320 eurot, pool sellest moodustab 160 eurot (Vabariigi Valitsuse 10.01.2013 määrus nr 6). Kohus luges üldtuntuks asjaolu, et tänasel päeval ülalpidamiskulud linnas elavale tervele 14-19-aastasele lapsele moodustavad 303,10 eurot kuus, seega üldjuhul iga vanem peab kandma lapse ülalpidamisel vähemalt pool, seega 151,55 eurot. Hageja poolt esitatud tõendite kohaselt tema ema netosissetulek on keskmiselt 559,72 eurot kuus. Sellest ta tasub igakuiselt õppelaenu katteks 86,66 eurot. Vastavalt kostja poolt esitatud tõendile kostja netosissetulek moodustab keskmiselt 1 289,65 eurot kuus. Kohus leidis, et isegi kõiki hageja poolt elatise suuruse põhjenduseks esitatud väiteid ja tõendeid arvestades on elatis summas 250 eurot ülepaisutatud ja ei ole selles suuruses põhjendatud. Kohus leidis, et kostja poolt pakutud elatise suurus 220 eurot arvestab hageja kõiki eluvajadusi, sh võimete ja kalduvuste kohase haridusega ning tervisega ja garderoobi vahetamise seotud kulutusi ning lähtub tema tavalisest elulaadist. Kohus leidis, et hageja nõue elatise väljamõistmise osas alates 01.11.2012 on põhjendatud, kuna kostja kohustus maksta elatist hageja ülalpidamiseks tuleneb seadusest ja kostja ei esitanud kohtule tõendeid selle kohta, et ta oleks peale hageja täisealiseks saamist elatist maksnud. Kohus ei arvestanud kostja väitega, et tema ülalpidamisel on ka ema, kellele ta osutab abi. Lähtuvalt

§ 98

lg-st 1 kui ülalpidamist saama õigustatud isikuid on mitu ja ülalpidamiskohustuslane ei ole võimeline neile kõigile ülalpidamist andma, siis eelistatakse alaealist last teistele lastele, lapsi kaugema astme alanejatele sugulastele, alanejat sugulast ülenejale sugulasele ning ülenejate sugulaste puhul lähema astme sugulast kaugema astme sugulasele. Seega tuleb täisealist last eelistada ülenejale sugulasele ehk emale, seda enam, et emal on veel tütar, kes ka peab vajadusel andma ülalpidamist oma emale. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. M. M. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub Viru Maakohtu
2. veebruari 2013 otsuse osalist tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega hagi rahuldada täielikult ja mõisa J. I. M. M. kasuks ja ülalpidamiseks välja elatis alates 01.11.2012 igakuise elatusrahana summas 250 eurot kuni Narva Eesti Gümnaasiumi lõpetamiseni, s.o kuni 30.06.
3. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei ole maakohus arvestanud apellandi vanemate suhteliselt suurt erinevust sissetulekutes. Apellandi ema kuu netosissetulek on umbes 475 eurot ja apellandi isa netosissetulek on umbes 1290 eurot kuus; 2) ei ole kohus arvestanud, et apellant peab kord kuus sõitma Tartusse, kuna Narva linnas ortodonte ei ole. Sõltuvalt protseduurist on vahel kaasa sõitnud ka apellandi ema, kuna on esinenud juhtumeid, kui apellandil on tekkinud halb enesetunne, see eeldab aga topeltväljaminekut. Apellandi isa J. I., kes omab autot, abistada ei taha. Apellandile kirjutati välja ka prillid, mille maksumus on 162,10 eurot; 3) on kohus jätnud arvestamata, et apellandi emakeel on eesti keel ning ta vajab ja soovib külastada teistes linnades (Tallinn, Tartu) toimuvaid eestikeelseid kultuuriüritusi. Ürituste hindadele lisanduvad sõidu- ja toitlustamiskulud. Apellandi elukohas Narvas on eestlasi vaid umbes neli protsenti ning seal eestikeelseid kultuuriüritusi ei toimu. 4
4. Vastustaja J. I. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle rahuldamata jätta. Vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus põhjendatud, kohus on arvestanud apellandi vanemate materiaalset olukorda ja muid asjaolusid. Prillide kandmine ja hammaste korrastamise vajadus ei ole tekkinud ootamatult, seetõttu makstaksegi elatist igakuiselt; 2) on ebaõige seisukoht, et elatise summa peab arvesse võtma regionaalse ja demograafilise situatsiooni puudusi ja riigi poliitikat maa selles osas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
5. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja Viru Maakohtu
6. veebruari 2013 otsus muutmata.
7. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse hageja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsuse tegemist, millega mõista kostjalt hageja kasuks välja elatis 250 eurot kuus alates 01.11.2012 kuni hageja poolt Narva Eesti Gümnaasiumi lõpetamiseni, s.o kuni 30.06.
8. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
9. Apellatsioonkaebuses esitatud väidete kohaselt ei arvestanud maakohus hageja vanemate sissetulekute suurt erinevust ega seda, et kõik hageja probleemid on lahendanud üks lapsevanem, ema. Samuti ei ole maakohus apellandi väitel arvestanud, et hageja peab ortodontilise ravi saamiseks sõitma kord kuus Tartusse, hagejale kirjutati välja prillid ning hageja soovib külastada eestikeelseid kultuuriüritusi Tallinnas ja Tartus, kuna hageja elukohas Narvas eestikeelseid kultuuriüritusi ei toimu.
10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud ning ükski apellatsioonkaebuses esitatud väide ei ole selle tühistamise aluseks. Maakohus on õigesti lähtunud kostjalt elatise väljamõistmisel

§-st 99.

§ 99

lg 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 järgi arvestatakse ülalpidamise kindlaksmääramisel õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Maakohus on õigesti märkinud ka asjaolu, et perekonnaseadus näeb ette elatise miinimummäära alaealise lapse ülalpidamiseks, täisealiseks saanud lapse kohta selline seaduse säte puudub. Seega tuleb elatise suuruse määramisel lähtuda hageja vajadustest ja tema tavalisest elulaadist. Hageja sai 01.11.2012 18-aastaseks, 30.06.2014, s.o kostjal hageja ülalpidamiskohustuse lõppemisel, on hageja 19-aastane.

§ 101

lg-st 1 tulenevalt ei või igakuine elatis alaealisele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2012 miinimumelatis alaealisele lapsele oli 145 eurot kuus, alates 2013 on miinimumelatis alaealisele lapsele 160 eurot kuus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt leidnud (3-2-1-118-12, p 16; 3-2-1-160-12, p 17), et kuna

§ 101

lg-s 1 on sätestatud elatise miinimumsuurus, tuleb eeldada, et lapse ülalpidamiseks kulub kummagi vanema ülalpidamiskohustust arvestades kahekordne elatise miinimummäär. Kostja tasus hageja ülalpidamiseks alates 01.07.2008 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatist Viru Maakohtu 29.09.2008 määruse tsiviilasjas nr 2-08-23734 alusel, millega kinnitati hageja 5 vanemate vahel sõlmitud kompromiss selles, et kostja maksab igakuiselt alaealise tütre ülalpidamiseks elatist 3 100 krooni ehk 198,13 eurot. 12. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduses palus 18-aastaseks saanud hageja mõista kostjalt välja elatise summas 310 eurot kuus. Hageja on hagiavalduses loetlenud erinevaid kulusid kokku summas 590,50–795,50 eurot kuus, kuid ei ole otsesõnu nimetanud, kas kogu märgitud summa kulub hageja arvates ainult tema vajaduste rahuldamiseks või hõlmavad osad kulud (näiteks eluasemekulud 150–180 eurot kuus, toidukulud 200–250 eurot kuus, linnatransport 40 eurot kuus) ka hageja pereliikme (ema) vastavaid kulusid. Sellekohaseid tõendeid (näiteks eluasemekulude suuruse kohta) hageja kohtule esitanud ei ole. Menetluse käigus vähendas hageja elatisenõuet 250 euroni kuus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et „Seejuures on kehtivas õiguses erinevalt varasemast õigusest sõnaselgelt sätestatud, et lapse elatisenõude suuruse määramisel tuleb arvestada lapse tavalist elulaadi, mida talle tema vanemad saavad võimaldada. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, siis saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. /…/ Kolleegium selgitab, et

§ 99

lg-te 1 ja 2 sõnastuse järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel tuleb otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem.“ Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et isegi kõiki hageja poolt elatise suuruse põhjenduseks esitatud väiteid ja tõendeid arvestades ei ole elatis summas 250 eurot põhjendatud ning kostja pakutud elatis 220 eurot kuus arvestab hageja kõiki eluvajadusi, sh võimete ja kalduvuste kohase haridusega, tervisega ja garderoobi vahetamisega seotud kulutusi ning lähtub tema tavalisest elulaadist. Väljamõistetud elatise suurus ületab oluliselt (2012 75 eurot võrra ja 2013 60 eurot võrra kuus alaealise (s.o kuni 18-aastase) lapse ülalpidamiseks seadusega kehtestatud minimaalset elatist, mille osas on Riigikohus asunud korduvalt seisukohale, et seadusega ettenähtud minimaalne elatis on ligilähedane lapse minimaalsete vajaduste osas tegelikkuse statistilise uurimuse tulemusega, ei ole ülemäära suur ja arvestab lapse huvisid saada ülalpidamist piisavas ulatuses ka siis, kui vanemad elavad lahus (tsiviilasi nr 3-2-1-33-11, p 21; tsiviilasi nr 3-2-1-7-05, p 20). 13. Alust kostjalt väljamõistetava elatise suurendamiseks 250 euroni kuus ei anna ka hageja väide, et maakohus ei arvestanud hageja vanemate sissetulekute suurt erinevust ja asjaolu, et kõik hageja probleemid on lahendanud üks lapsevanem, ema. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 24.10.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) leidnud, et „Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust.“ Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium korduvalt leidnud (tsiviilasi nr 3-2-1-118-12, p 16; tsiviilasi nr 3-2-1-160, p 17), et tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.

§ 102

lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt hageja poolt kohtule esitatud K. M. 02.11.2012 palgatõendile perioodi 2012 mai kuni oktoober kohta (tl 7) moodustab hageja ema keskmine kuupalk, millest on tulumaks maha arvatud, ca 559 eurot. Ringkonnakohus leiab, et hageja teise vanema, s.o ema, ülalpidamisvõime on piisav, et kulutada hageja ülalpidamiseks vähemalt 160 eurot kuus, s.o minimaalne summa, millises hageja emal tuli hagejat ülal pidada kuni tema täisealiseks saamiseni. Eeltoodud seisukoht on kooskõlas ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi eelviidatud otsustest ja

§ 102lg-st 1 tulenevaga.

Juhul, kui arvestada hageja ema osaks hageja ülalpidamisel 160 eurot kuus, 6 siis 380 euroga kuus (220 eurot isalt, 160 eurot emalt), arvestades hageja tavalist elulaadi, on kaetud kõik hageja mõistlikud vajadused ning arvestatud ka tema vanemate erineva sissetulekuga, pannes hageja isa kanda tema suuremat sissetulekut (14.12.2012 palgatõendi (tl 24) alusel ca 1289 eurot kuus pärast tulumaksu mahaarvamist) arvestades ka suurema osa hageja ülapidamiskuludest. Ringkonnakohus leiab, et väljamõistetud elatis katab muuhulgas hageja kulud ortodontilisele ravile, prillidele ja mõistlikul määral kultuuriürituste külastamisele väljaspool oma kodulinna. Ringkonnakohus märgib, et nähtuvalt hageja esindaja, ema, ütlustest 23.01.2013 kohtuistungil (tl 50 pöördel) kompenseerib hageja ortodontilise ravi haigekassa ja hageja kanda on selles osas ainult transpordikulud, samuti ei ole prillid ostmine igakuine kulu. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Ei apellatsioonkaebusest ega hageja poolt maakohtus esitatust ei nähtu hagejal selliste kulutuste tegemise vajadust, mis õigustaks igakuist elatist 30 euro võrra suuremas summas kui maakohtu poolt väljamõistetud 220 eurot. 14. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 7 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson