KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Tsiviilasja number 2-14-50682 Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tallinn Kohtukoosseis Kohtunikud Ülle Jänes, Margo Klaar ja

) § 97 järgi õigus saada kostjalt elatist. Vanemad ei vaidle selle üle, et lapsed viibivad 1/3 ajast kuus isa juures ja 2/3 ajast ema juures. Harju Maakohtu 12.03.2014 määrusega tsiviilasjas nr 2-14-6549 kinnitatud kompromissi järgi on emal otsustusõigus laste viibimiskoha (sh elukoha) määramise üle. Laste ema on otsustanud, et laste elukoht on tema juures, mistõttu ei ole õige kostja väide, et lastel on vahelduv elukoht. Laste vajadused ei muutu sellest, et lapsed viibivad mõned päevad nädalas koos isaga. Vanemal, kelle juures lapsed elavad, tuleb laste ülalpidamiseks tagada kindlate vahendite olemasolu ka siis, kui lapsed ei veeda kogu aega temaga. Laste ülalpidamiskulud nende alalises elukohas ei vähene oluliselt seetõttu, et nad elavad mõned päevad ka isa juures. Elatise väljamõistmisel tuleb siiski arvestada aega, mil lapsed on isa ülalpidamisel, ja isalt väljamõistetavat elatist vastavalt vähendada. Samuti tuleb arvestada seda, et osa iga lapse vajadustest on kaetud riikliku peretoetusega. Kuna kostja kannab 1/3 laste kuludest ajal, mil lapsed on kostja juures, tuleb kostjalt ülejäänud osas mõista laste ülalpidamiseks alates hagi esitamisest välja elatis 2/3 elatise miinimummäärast. Sellest tuleb maha arvata pool lapsetoetust (9, 59 eurot). Seega tuleb 2014. a elatise miinimummäära arvestades mõista kostjalt iga lapse ülalpidamiseks välja 108, 75 eurot kuus. Tagasiulatuva elatise väljamõistmisel tuleb arvestada nii seda, et ema sai sel ajavahemikul lapsetoetust iga lapse kohta, kui ka isa tehtud kulutusi. Kuna elatist nõutakse miinimummääras, ei ole põhjendatud arvata Soome reisikulusid kantud ülalpidamiskulude hulka. Põhjendatud kulutusteks saab pidada kulutusi jalanõudele ja huvialadele. Põhjendatud ei ole vanaemale lapsehoiu eest makstud tasu ega laste kogumiskindlustuste ja muude kindlustuste maksed. Isa väide, et ema jätab endale tulumaksutagastuse, tuleb jätta tähelepanuta, sest lapsed ei ole eluasemelaenu lepingu pooled ning omavahelistes suhetes peavad vanemad ise kokku leppima.

§ 102

lg 2 järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi lapsi ülal ühetaoliselt. Seega ei vabane vanem lapse ülalpidamise kohustusest ka ebapiisava ülalpidamisvõime korral, kuid sellisel juhul võib kohus mõjuval põhjusel mõista vanemalt lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Ülalpidamisvõime on seotud vanema varalise olukorraga. Praeguses asjas ei ole isa töövõimetu. Rahvastikuregistri andmetel ei ole tal teisi lapsi peale hagejate. Isa on avaldanud, et tema sissetulek on 2200 eurot kuus. Seega on kostja ülalpidamisvõime ühe lapse kohta 440 eurot kuus (2200 : 5) ning elatise miinimummäärast 61,27% suuruse elatise maksmine ei ole kostjale ebamõistlikult koormav ega pane kostjat olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalset vajalikku elustandardit ega tulla ise toime ilma riigi abita. Vanemad otsustavad ise oma kulude üle, saavad vajadusel oma püsikulud üle vaadata ja kavandada laste ülalpidamise kulusid vastavalt muutuvale olukorrale. Vanematevaheliste lepingute täitmise ja muude kinnisvara teenindamisega seotud kulude eelistamisega ei ole põhjendatud laste ülalpidamiseks vajalikke vahendeid vähendada. Arvestades asjaolu, et lapsed viibivad osa ajast isa juures ja on siis tema ülalpidamisel, tuleb elatist vähendada alla miinimummäära. 3 Apellatsioonkaebus Kostja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, resolutsiooni p-de 2-9 osas, ja mõista kostjalt iga hageja kasuks välja elatis alates 28.03.2014 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 33,33% miinimummäärast, s.o ulatuses, mis vastab 33,33%-le poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Perioodi 21.02.2014 - 27.03.2014 eest palub kostja mõista ME ja KE kasuks välja elatise võlgnevuse kummalegi 1, 91 eurot ning AE ja SE kasuks kummalegi 34, 16 eurot. Arvestades, et lapsed on hinnanguliselt 1/3 ajast isa ning 2/3 ajast täielikult laste ema tegelikul ülalpidamisel, on kohus õigesti vähendanud kostjalt väljamõistetava elatise suurust, kuid on seda tehes ebaõigesti võtnud vähendamisel aluseks 61,27 % poolest Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud kuupalga alammäärast. Kohus on arvutanud õige protsendi, kuid valest summast. Ebaõige on kohtu hinnang, et kuivõrd kostja kannab 1/3 hagejate kuludest sellel ajal, kui hagejad on kostja juures, siis tuleb kostjalt välja mõista elatis ülejäänud osas, s.o. 2/3 miinimummäärast alates hagi esitamisest. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-37-11 leidnud, et kui laps viibib lahus elava vanema juures olulise osa ajast, on kohtul võimalik elatise väljamõistmisel arvestada asjaolu, et lahus elav vanem täidab vabatahtlikult ülalpidamiskohustust ajal, mil laps selle vanema juures viibib. Seejuures võib tekkida olukord, kus mõlemad vanemad täidavad vahetult ülalpidamiskohustust piisavalt ning elatist ei tulegi välja mõista. Elatise suuruse määramisel peab kohus tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps tema juures viibib.

§ 101lg 1 järgi peab lapseni jõudma ülalpidamist kalendrikuus kokku (s.t.

arvestades mõlema vanema võrdset panust) vähemalt ühe terve kuupalga alammäära ulatuses. Praegusel juhul on selleks summaks 177, 50 (elatise miinimummäär) x 2 = 355 eurot ühe lapse kohta. Seega igal juhul peab mõlema vanema poolt kokku ühes kalendrikuus ühele lapsele jõudma vähemalt 355 eurot ülalpidamist.

§ 101

lg 1 elatise suuruse kehtestamise mõtte järgi olukorras, kus laps on ühe vanema tegelikul ülalpidamisel 100% ajast, kuulub teiselt poolelt välja mõistmisele 177, 50 eurot ning täiendava 177, 50 eurot kandmist eeldatakse vanemalt, kelle juures laps on. Praegusel juhul on tegemist olukorraga, kus lapsed on 1/3 ajast kostja tegelikul ülalpidamisel ning kostja kannab 1/3 tegelikest kogukuludest, nii ise enda kui ema omadest (1/3 kogu miinimumpalgast ehk 355 / 3 = 118, 33 eurot ühe lapse kohta) ning ajal mil lapsed on ema juures, kannab laste ema 2/3 kogu miinimumpalgast ehk 236, 66 eurot ühe lapse kohta. Arvestades vanemate kohustuste võrdsust ülalpidamiskohustuse täitmisel täidab kostja oma kohustusest (177, 5 eurot kuu kohta) juba 118, 33 eurot ära ning tal jääks ülalpidamiskohustusest täitmata 59, 17 eurot ühe lapse kohta. Laste ema kannab ülalpidamiskulu 236, 66 eurot ühe lapse kohta. Arvestades temalt eeldatava ülalpidamiskohustuse võrdsust, kannab tema ülalpidamist liigselt samuti 59, 16 eurot ühe lapse kohta. Seega kuuluks „hüvitamisele“ just see osa mis on 1/2 ja 1/3 vahe, mitte aga 2/3 miinimummäärast. Kokkuvõtvalt jääb kostjal täitmata oma kohustusest 1/6 Vabariigi Valitsuse kehtestatud miinimumpalgast (see omakorda moodustab 33,33% elatise miinimummäärast), mis on 59, 16 eurot. Kohtu arvestuste kohaselt elatise suurus kuus 61,27% miinimumelatisest moodustab 108,75 eurot, mis teeb neljale lapsele kokku 435 eurot kuus. Kui sinna lisada tegelikult kantav kulu (1/3 miinimumpalgast tervikuna ehk 118, 33 eurot), on kostja kuluks neljale lapsele kokku 908, 32 eurot kuus (118, 33 x 4 = 473, 32 + 435 otsusega väljamõistetu). Seda siis olukorras, kus hagejate 4 100% ema ülalpidamise puhul peaks kostja tegelikult kandma kulu 4 x miinimumelatise ulatuses ehk 710 eurot kuus (4 x 177, 50). Otsuse kirjeldavas osas on maakohus jõudnud kahele erinevale arusaamale kulude arvestuse osas. Ühelt poolt tõdeb kohus õigesti, et kostja kannab 1/3 lastega seotud ülalpidamiskuludest. Teiselt poolt kohus seda oma arvestustes ei arvesta. Kohus on seda fakti ebaõigesti hinnanud ning seetõttu on otsuse põhistav osa vastuoluline, mis omakorda on viinud ebaõige lahendini. Samuti on kohus arvutanud õige protsendi valest summast. Tagasiulatuvate nõuete puhul on kohus võtnud kulude mahaarvamisel aluseks just sama summa, mistõttu on ka tagasiulatuvate nõuete puhul matemaatilised tehted ebaõiged. Selliselt ei tuleks kõiki kostja kulusid maha arvata 2/3 elatise miinimummäärast (108, 75 eurot) vaid 1/6-st miinimumpalgast (59, 16 eurot). Vastus apellatsioonkaebusele Hagejad nõustuvad kostjaga selles, et maakohus on elatise väljamõistmise puhul ebaõigesti lähtunud arvutamisel hagejatega aja veetmise proportsioonidest vastavalt 2/3 ja 1/

1. Hagejad paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata osas, milles kostja taotleb elatise vähendamist. Ringkonnakohtu otsus Tsiviilkolleegium, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu vaidlustatud otsust tuleb põhjenduste osas muuta (TsMS § 657 lg 1 p 21), jättes resolutsiooni muutmata. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonkaebuse väidetega, mille kohaselt tuleb kokkulepitud suhtlemiskorra tõttu muuta kostjalt väljamõistetud elatise suurust (vähendada). Riigikohus on väljendanud seisukohta, et elatise suurust ei saa määrata üksnes selle järgi, kui palju aega veedab laps ühe või teise vanema juures, vaid tuleb tuvastada, kui suured on kummagi vanema kulud lapse vajaduste rahuldamiseks sel ajal ning kas tehtavate kulude suurus vastab vanema ülalpidamiskohustuse ulatusele või tuleb tal lisaks maksta vastavalt oma kohustuse ulatusele ka elatist. Sõltumata sellest, kui palju aega viibib laps kummagi vanema juures, võivad ühe vanema tehtavad kulutused lapse ülalpidamiseks olla suuremad, kui see vanem katab suurema osa lapse vajadustest (kulutused riietele, huviringidele, kooli- ja lasteaiakulud jne). Seega peab kohus elatise suuruse määramisel tegema kindlaks, kui suured on mõlema vanema igakuised kulutused lapse vajaduste rahuldamiseks ning millised lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavad kulutused kannab lapsest lahus elav vanem ise sel ajal, mil laps viibib tema juures. Seejuures saab kohus ülalpidamiseks kohustatud vanema vastavat väidet arvestada elatise suuruse kindlaksmääramisel üksnes siis, kui vanem neid asjaolusid tõendab (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-165-13). Praegusel juhul on maakohus eksinud, kui arvestas laste isa juures viibimise ajaks 1/3 koguajast. Tulenevalt 12.03.2014 kompromissist ja hagejate ema kinnitusest laste tegeliku ajalise viibimise kohta isa juures (13.10.2014 vastus kostja apellatsioonkaebusele, punktid 2.2.1, 2.2.2 – tl 42-43, II köide) viibivad lapsed isa juures ligikaudu 27% koguajast, seega ligikaudu 3/4 ajast viibivad lapsed ema juures. Antud juhul on lastele elatise nõudes lähtutud küll miinimumelatisest, mis aga ei tähenda, et isa kohustus peaks piirduma vastava osaga miinimumelatisest. Ka Riigikohus on praeguses asjas tehtud lahendis konstateerinud, et tuvastatud asjaoludel ei ole tegemist tavapärase miinimumelatise nõudega, mille puhul saaks eeldada, et lapse kõigi vajaduste rahuldamiseks kulub kahekordne miinimumelatis, millest kumbki vanem peab kandma poole. Ema esitas laste nimel elatise nõude küll miinimummääras, kuid seda eeldusel, et isa kannab lastega suhtlemise ajal lisaks laste ülalpidamise kulusid ning et isa varalise seisundi tõttu tuleb isal kanda emast suuremat osa laste ülalpidamise kuludest. Kolleegiumil ei ole alust kahelda apellatsioonkaebusele esitatud vastuses sisalduvates väidetes, et kostja ja hagejate ema abielulise kooselu ajal oli nende perekond keskmisest paremete varaliste võimalustega, s.o keskmisest kõrgema sissetulekuga perekond, ning 5 et kujunenud olukorras on ema sissetulek isa omast 2-3 korda väiksem, kuid lastele tehtavatest kulutustest tuleb suuremat osa kanda temal. Eeltoodud asjaoludel ei ole alust maakohtu poolt väljamõistetud elatist vähendada. Antud juhul on maakohus mõistnud kostjalt välja igale lapsele seadusega ettenähtud miinimumelatisest 61,27%, kusjuures hagejad ei ole seda otsust apellatsiooni korras vaidlustanud. Elatise nõude puhul tuleb arvestada laste ülalpidamiseks vajalike ja mõistlike kuludega. Maakohus märkis õigesti, et reisikulusid, vanaemale makstud lapsehoiu tasu ega laste kogumiskindlustuste ja muude kindlustuste makseid ei ole põhjendatud arvata ülalpidamiskulude hulka. Need on kulud, mida vanemad saavad teha vastavalt kokkuleppele ja siis kui see on vanemate varalist seisundit arvestades reaalselt võimalik ning vanemate hinnangul lapse huvidest lähtuvalt põhjendatud. Maakohtus kostja oma kulutuste suurust ei tõendanud ega ole seda teinud ka ringkonnakohtus, vaatamata sellele, et vastavasisulisele kohustusele osundas asjas tehtud lahendis Riigikohus ning et ringkonnakohus tegi kostjale sellekohase ettepaneku 28.09.2015 kirjaga. Seetõttu ei ole kohtul võimalik anda täpsemat hinnangut kostja poolt hagejatele tehtavate kulutuste suurusele ajal, mil lapsed viibivad tema juures. Sel põhjusel puudub ka alust väljamõistetud elatist vähendada. Kostja sissetulek on tema enda väitel 2200 eurot kuus, hagejate ema sissetuleku suuruseks on tema enda väitel 920 eurot. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja sissetulek piisav selleks, et tasuda lastele elatist maakohtu poolt väljamõistetud suuruses. Tegelikkuses ei tehta kulutusi lastele mitte ainult esmavajadustest lähtudes, vaid seda mõjutavad oluliselt ka vanema võimalused (sissetuleku suurus). Kostja on menetluse käigus avaldanud, et ta on käinud lastega reisil ja tasub laste kindlustusmakseid, seega võimaldab kostja majanduslik olukord teha laste vajadusi ületavaid kulutusi. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus põhjendatult, et kostja varalised vahendid on sellised, mis võimaldavad tal (lisaks kulutustele, mis kostja kannab laste tema juures viibimise ajal) anda lastele ülalpidamist elatise miinimummäärast 61,27%. Elatise piiramise ja vastavalt sellest keeldumise otsustus on kohtu kaalutlusotsus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-10-13, p 19), millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda vaid juhul, kui ületatud on diskretsioonipiire. Käesolevas asjas on maakohus arvestanud kõiki kohtu ette toodud asjaolusid kogumis ja oma siseveendumuse kujunemist veenvalt põhjendanud. Hagejate taotlus täiendavate tõendite vastuvõtmiseks TsMS § 238 lg 1 esimese lause alusel keeldub ringkonnakohus vastu võtmast ME pangakonto väljavõtet saadud töötasu kohta perioodil märts-september
2. Samuti keeldub kohus täiendavate tõendite nõudmisest Maksu- ja Tolliametist (näit
3. a tuludeklaratsioon vms). Tegemist ei ole asjakohaste tõenditega. Vaidlust ei ole vanemate sissetulekute üle, mille suurus vajaks täiendavat tõendamist ning mis tingiks uute tõendite asja juurde võtmise. Menetluskulude jaotus Maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata jätmise tõttu ei ole põhjust muuta ka maakohtu määratud menetluskulude jaotust. Kuna ringkonnakohus jätab maakohtu otsuse lõppjärelduse muutmata ning kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kostja kanda (TsMS § 171 lg 1). Alates 01.01.2015 on muutnud menetluskulude kindlaksmääramise kord. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne 01.01.2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (TsMS § 177 lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude ja vajadusel neid tõendavate 6 dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus TsMS § 174 lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel. Kuna maakohus ei määranud otsuses kindlaks menetluskulude rahalist suurust, määrab ka ringkonnakohus oma otsuses vaid menetluskulude jaotuse. /allkirjastatud digitaalselt/ Ü. Jänes /allkirjastatud digitaalselt/ M. Klaar /allkirjastatud digitaalselt/ I. Parrest 7