← Eesti

2-10-50587/35

Obsah (6)§ 231§ 459§ 652§ 173§ 163§ 174

Tsiviilasi nr: 2-10-50587 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mare Merimaa, Kaupo Paal, Ande Tänav Otsuse tegemise aeg ja koht 16.02.2012.a, Tallinn Tsiviilasj

§ 231lg 1 mõttes.

Seoses lapse kasvamisega suurenevad ka tema ülalpidamiskulud, mis on samuti üldtuntud asjaolu, mida tõendada ei ole vaja. Hageja leidis, et vaidluse lahendamisel ei saa kasutada 2004. aastal Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimust lapse ülalpidamiskulude kohta, sest uurimus on üle kuue aasta vana, mistõttu ei ole 3

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 selles kajastatud arvandmed õiged. Samas näitab uuring, et lapse kasvamisega tema vajadused suurenevad. Ka on laps jõudnud eelmise kohtuotsuse tegemise ajaga võrreldes järgmisse vanusegruppi ning kahe vanusegrupi kulutuste vahe oli juba
  1. aastal 16,4%. Kostja ema MK sissetulekud on vähenenud ca 3 000 krooni võrra kuus võrreldes ajaga, mil Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega elatis välja mõisteti. Ka on kostja ema eluasemekulud suurenenud, sest Tallinnas XXXXXX X esimesel korrusel elanud vanainimene, kes kandis osa maja ülalpidamiskuludest, on käesolevaks ajaks lahkunud ning kallinenud on elamu küttekulud. Vastuväited vastuhagile
  2. Hageja vaidles vastuhagile vastu ja leidis, et see on põhiseaduse vastane, sest tagatud ei ole vanemate võrduse printsiip. Vaatamata arvestustele ei jätku MK-l poja ülalpidamiseks vahendeid 303 euro väärtuses kuus. Hageja ei vaidlustanud eraldi konkreetselt ühtegi kostja väidetavat kulutust, kuid leidis, et elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda keskmisest palgast ja keskmistest kulutustest lastele. Tõele ei vasta kostja väide, et lapse ülalpidamiseks vajaminevate kaupade hinnad on tõusnud. Paljude kaupade hinnad on langenud. Hageja ei ole nõus, et MK sissetulekud on vähenenud, tegelikult on tal raha deposiidis ja väärtpabereid kokku 3 miljoni krooni väärtuses. Kostja ei pea koos ema ja õega elama 220 m2 suuruses eramus ning kui seda soovitakse teha, on selle ülalpidamine kostja ema kohustus. Vastupidiselt kostja poolt märgitule, ei ole küttekulude hind märkimisväärselt tõusnud. Esimese astme kohtu otsus
  3. Harju Maakohus tegi 23.09.2011.a otsuse, millega jättis rahuldamata AK hagi A-MK vastu Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 27.06.2008 tsiviilasjas nr 2-07-41820 väljamõistetud elatise vähendamiseks ja rahuldas osaliselt A-MK vastuhagi AK vastu Tallinna Ringkonnakohtu otsusega 27.06.2008 tsiviilasjas nr 2-07-41820 väljamõistetud elatise suurendamiseks ning muutis Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsusega tsiviilasjas nr 207-41820 A-MK ülalpidamiseks AK-lt väljamõistetud elatise suurust alates 30.12.2010 303,14 euroni kuus kuni A-MK täisealiseks saamiseni või tema põhi- või keskhariduse omandamiseni põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, kuid mitte kauem kui tema 21-aastaseks saamiseni ning kohustas AK temalt kohtuotsuse p-s 3 nimetatud elatise üle kandma MK arvelduskontole XXXXXXXXXX iga jooksva kuu 10-ndaks kuupäevaks märkides maksekorralduse selgitusse „A-MK elatusraha“. Hageja menetluskulud jäid tema enda kanda ja kostja menetluskulud 95% ulatuses hageja kanda ja 5% ulatuses kostja kanda. Elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel ei oma vanemate varaline seisund ülalpidamise suuruse kindlaksmääramisel tähendust, mistõttu tuleb nii hageja kui ka kostja väited nii hageja kui kostja ema MK varalise olukorra muutumisest pärast Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008 otsust tsiviilasjas nr 2-07-41820 jätta tähelepanuta ja otsuse tegemisel arvestamata. Hageja seisukoht, mille kohaselt määras Tallinna Ringkonnakohus
  4. aastal temalt väljamõistetava elatise suuruse valesti, ei ole väljamõistetud elatise suuruse vähendamise aluseks. Hagejal oli õigus ringkonnakohtu otsust vaidlustada selles märgitud korras. Kuna hageja seda ei teinud, kohtuotsus jõustus ja on täitmiseks kohustuslik kuni elatise suurust kohtus ei muudeta. Kohus ei nõustunud hageja seisukohaga nagu tuleks kostja ülalpidamiseks elatise väljamõistmisel lähtuda Sotsiaalministeeriumi
  5. aastal tellitud uurimusest keskmise lapse ülalpidamiskulude kindlakstegemise kohta vanusegruppide lõikes ja korrutada see inflatsioonimääraga. Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimusest on möödunud 7 aastat, 4
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 mistõttu ei ole see käesoleval ajal kohaldatav elatise suuruse kindlaksmääramisel kohtuotsusega isegi siis kui uurimuses märgitud keskmise linnalapse ülalpidamiseks vajalikud kulutused korrutada inflatsiooniprotsendiga. Ka on muutunud kostja vanusegrupp võrreldes
  1. aastaga, kui esialgne elatise suurus kindlaks määrati. Otsuse langetamiseks on vajalik kindlaks määrata kostja vajalikud kulutused. Elatise suuruse kindlaksmääramisel ei saa arvesse võtta ka Harju Maakohtu 04.06.2008 määrust tsiviilasjas 2-07-51028, millega määrati kindlaks AK ja A-MK suhtlemise kord. Hageja ei vaidlustanud kostja väidet, et kostja ei ole isa juures ööbinud juba 2 aastat, vaid külastab isa reeglina üksnes kolmapäeviti. Hageja enda sõnul ei ole ta viimasel ajal pojaga reisimas käinud, väites, et seda on takistanud lapse ema. Eeltoodust tulenevalt ei saa käesolevas tsiviilasjas elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada asjaolu, et laps viibib igas kuus märkimisväärse aja koos lahus elava vanemaga, kes sel ajal tema ülalpidamiskulusid kannab. Kohus leidis, et hageja nõue vähendada temalt kohtuotsusega väljamõistetud elatise suurust poja ülalpidamiseks 139,01 euroni kuus ei ole põhjendatud ja ei kuulu rahuldamisele. Kohus asus seisukohale, et üldtuntud asjaoludeks käesolevas vaidluses on, et lapse kasvamisega tema ülalpidamiskulud suurenevad, et elukallidus Eesti Vabariigis on
  2. aastaks oluliselt kasvanud võrreldes
  3. aastaga ja seoses inflatsiooni kasvuga kulub samade kaupade ostmiseks
  4. aastal rohkem raha kui
  5. aastal.

§ 231lg 1 kohaselt üldtuntud asjaolu tõendada ei ole vaja.

Elukalliduse, sh. toidukorvi kallinemise, küttekulude suurenemise ja muude tarbekaupade hindade kasvamise kohta on avaldatud andmed Eesti Konjunktuuriinstituudi kodulehel www.ki.ee kui ka portaalis www.tarbija24.ee. Inflatsiooni kasvu kohta saab andmeid Statistikaameti kodulehelt www.stat.ee. Eelnimetatu lükkab ümber hageja väited nagu ei oleks võrreldes 2008. aastaga kaupade hinnad tõusnud ja küttekulud suurenenud. Nimetatud väidet ei tõenda ka hageja esitatud artikkel Järva Teatajas. Kostja elab Tallinnas, mistõttu artiklis toodud, kuid kontrollimata andmed, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähtsust. Hageja väited, et MK peaks kandma ise tema enda, tütre ja poja eluasemekulud, kuna nad elavad nii suures majas, või langetama tubades temperatuuri, et küttekulud ei tõuseks, ei saa olla aluseks vastuhagi rahuldamata jätmisel, vaid näitavad hageja soovimatust piisaval määral oma alaealise lapse ülalpidamiseks elatist maksta. Kostja vastuhagi elatise suuruse muutmiseks ei ole põhiseaduse vastane. Kostja esitas vastuhagi hageja vastu just vanemate võrdsest ülalpidamiskohustuse täitmisest lähtudes. Õige ei ole hageja väide, nagu peaks kohus otsuse tegemisel lähtuma keskmisest palgast ja keskmistest kulutustest lapsele. Nimetatut ei sätesta PKS § 99, millest kohus otsuse tegemisel juhindus. Osundatud sätte kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ning alaealise ülalpeetava puhul tuleb ülalpidamise suuruse kindlaksmääramisel arvestada tema kasvatamise kulusid. Hageja kinnitas kohtuistungil, et ta ei vaidlusta ühtegi kostja väidetavat ülalpidamiskulu liiki. Kohus leidis, et hageja on kostja väited tema ülalpidamiseks tehtavate kulutuste osas omaks võtnud

§ 231lg 2 kohaselt ja kostjal ei ole vaja oma kulutusi tõendada.

Eeltoodust tulenevalt on kostja põhjendatud ülalpidamiskulu kuus 606,27 eurot (9 486 krooni). Kohus leidis, et kuna ei tuvastatud ühtegi asjaolu, mis annaks kohtule aluse kõrvale kalduda vanemate võrdsest kohustusest nende alaealist last ülal pidada, tuleb suurendada kostjalt hageja ülalpidamiseks väljamõistetud elatise suurust 303,14 euroni kuus alates vastuhagi esitamisest, s.o. 30.12.2010. Apellatsioonkaebus 5

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 5. Maakohtu otsuse peale esitas hageja apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada hagi rahuldamata jätmise, vastuhagi osalise rahuldamise ja menetluskulude jaotuse osas ning teha uus otsus, millega hagi rahuldatakse ja jäetakse vastuhagi rahuldamata ning kostja menetluskulud kostja kanda. Kui kohus ei pea uue otsuse tegemist võimalikuks, saata asi tühistatud ulatuses esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kohtuotsuse p-st 5 nähtuvalt tugines hageja muuhulgas asjaolule, et ta ei ole oma varalise seisundi tõttu võimeline lapsele endises ulatuses ülalpidamist pakkuma. Kohtuotsuse p-s 14 asus kohus seisukohale, et PKS §-st 99, § 102 lg 2 esimesest lausest ning Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-11, p-st 20 tulenevalt ei oma elatise suuruse muutmise hagi lahendamisel vanemate varaline seisund ülalpidamise suuruse kindlaksmääramisel tähendust. Vastavast järeldusest tulenevalt jättis kohus tähelepanuta ja otsuse tegemisel arvestamata hageja väited, et ta ei ole võimeline endises ulatuses elatist maksma. Kuigi hageja nõustub, et PKS § 102 lg 2 esimese lause kohaselt ei vabane vanem varalise olukorra tõttu oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest, võimaldavad PKS § 102 lg 2 järgmised laused elatise suuruse määramisel siiski ka vanema varalist seisundit arvestada. PKS § 102 lg 2 teise lause eesmärk on just vanema varalise seisukorra ehk ülalpidamiskohustuse täitmise võimetuse arvestamine ja vastavas olukorras elatise suuruse määramisel vanema ja lapse ühetaolise kohtlemise põhimõtte kehtestamine. Kohus oleks PKS § 102 lg 2 teisest lausest tulenevalt pidanud arvestama, et hageja püsivad sissetulekud on oluliselt vähenenud ja seetõttu ei ole hageja võimeline enese tavalist ülalpidamist kahjustamata endises ulatuses elatist maksma. Hagejal ei ole muid püsivaid sissetulekuid peale palga ja kostja ei ole vastupidist tõendanud. Kostja viited erinevate äriühingute varale tuleb jätta tähelepanuta, kuivõrd äriühingute vara ei saa samastada hageja varaga. Kohus oleks pidanud vähendama elatist hageja taotletud 139,01 euroni, mis vastab PKS § 101 lg 1 nõuetele ning ei riku vanema ja lapse ühetaolise kohtlemise põhimõtet.

§ 231

lg 2 nõudeid rikkudes luges kohus kostja vastuhagis toodud lapse ülalpidamiseks vajalike kulude suuruse hageja poolt omaksvõetuks ja jättis kostja ülalpidamiskulude suuruse kohta esitatud väidete tõendatuse kontrollimata ja ülalpidamiskulude vajalikkuse ning põhjendatuse hindamata. Elatise suurendamise aluseks olevate asjaolude tõendamise kohustus lasus kostjal, seega pidi kostja vaidluse olemasolul tõendama, et ülalpidamiseks vajalikud kulud on suurenenud. Olukorras, kus hageja nõue tugines väitele, et lapse ülalpidamiskulude suurus on 183,86 eurot ja hageja väljendas menetlusdokumentides kui ka kohtuistungil selget mittenõustumist vastuhagis toodud kostja ülalpidamiskulude suurusega (pidades kulusid põhjendamatuteks ja ülepaisutatuteks), ei saanud kohus vaatamata asjaolule, et hageja eraldi iga ülalpidamiskulu liiki ei vaidlustanud, lugeda hagejat 606,27 euro suuruse ülalpidamiskuluga nõustunuks.

§ 231lg 2 kohaselt peab omaksvõtt olema selgesõnaline ja tingimusteta.

Seega ei olnud kohtul

§ 231lg 2 nõudeid arvestades õigust lugeda hagejat ülalpidamiskuludega nõustunuks.

Kostja väiteid ülalpidamiskulude suuruse kohta summas 606,27 eurot on tõendamata ja tuginevad üksnes kostja poolt koostatud tabelil. Kuigi hageja vaidlustas kostja väidetud ülalpidamiskulude suuruse tervikuna, ei ole kostja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaksid tabelis toodud ülalpidamiskulude suurust. Kuivõrd käesolevas asjas puudub vaidlus, et tegemist ei ole kõrgendatud või eriliste vajadustega lapsega, ei saa ka lapse mõistlike ülalpidamiskulude suurus olla Eesti keskmise palgaga samas suurusjärgus. Kuigi piiramatute võimaluse korral võib lapsega seoses teha mis tahes kulutusi, ei pruugi kõik tehtavad kulutused olla mõistlikud ja vajalikud. Kohus oleks pidanud ka lapse ülalpidamiskulude tõendatuks lugemise korral hindama vastavate kulude mõistlikkust ja vajalikkust. Kostja ei näidanud lapsele langevate kommunaalkulude 6

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 kujunemise aluseid, samuti sisalduvad osad kostja poolt esile toodud kulud tabelis mitmekordselt (nt sisalduvad meditsiinikulud nii ravimite kui ka ettenägematute kulude all, samuti kattuvad osaliselt vaba aja kulud ja kulud teatrile/kontserdile). Kohus jättis arvestamata hageja seisukohad Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-7-05 viidatud keskmise Eesti lapse kulutustest lähtumise vajaduse kohta, mis on ebaõige ja sisuliselt põhjendamata. Kuigi konkreetse lapse kulud ja vajadused võivad keskmistest kuludest ja vajadustest erineda, on uuringus toodud keskmised kulutused baasiks, mille alusel lapse ülapidamiseks vajalikke kulutusi hinnata. Keskmistest suuremate kulutuste kindlaksmääramiseks oleksid pidanud esinema erilised asjaolud (milliseid käesoleval juhul ei esinenud). Keskmistest suuremate kulutuste tõendamiskoormis on vastavale asjaolule tugineval isikul (käesoleval juhul kostjal). Uurimuse kohaselt on 7-13 aastase linnas elava terve lapse kulude suuruseks ühes kuus 2 181 krooni (139,45 eurot). Seega on hageja lähtunud kulude arvestamisel lapse õigest vanusegrupist, mitte 2008. aasta vanusegrupist, nagu kohus ebaõigesti märkis. Isegi kui arvestada 7 aasta möödumist uurimusest ja lisada kuludele 2005 – 2011 toimunud tarbijahinnaindeksi tõus 31,84%, ei ületa keskmiste kulude suurus 2 876,75 krooni (183,85 eurot). Kohus lähtus lapse ülalpidamiskulude väljamõistmisel ebaõigesti, nagu oleks laps täielikult ema ülalpidamisel ja jättis hageja osa ülalpidamiskulude kandmisel välja selgitamata ning arvestamata. Kohtu väited hageja panuse arvesse võtmata jätmise kohta on ebaõiged, vastuolulised ja põhjendamata. Pooled ei vaielnud asjaolu üle, et laps on osaliselt ka isa ülalpidamisel. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu ei oleks hageja lapsega isegi reisimas käinud. Hageja vastus kohtule puudutas üksnes suviseid puhkusi. Lapsega ühiste talvepuhkuste veetmise (suusareiside) osas pooltel vaidlus puudus. Kostja seaduslik esindaja MK kinnitas kohtuistungil, et laps käib talvel isaga mitu korda Soomes suusareisidel, veetes seal mh koos pikemaid nädalavahetusi. Ülapidamiskulude jagamisel oleks kohus pidanud nimetatud asjaoluga arvestama. Kuivõrd hageja tugines asjaolule, et laps on osaliselt ka tema ülalpidamisel, oleks kohus pidanud vanemate ülalpidamiskohustuse täitmise proportsioonid ja mõlema vanema ülalpidamiskulud välja selgitama. Kohus jättis asjaolude väljaselgitamise kohustuse, sh poolte tõendamiskoormise osas selgitamiskohustuse nõuetekohaselt täitmata. Kuivõrd laps on vähemalt osaliselt (kord nädalas ning talvepuhkuste ajal) hageja ülalpidamisel, oleks kohus pidanud isegi juhul, kui ta jättis hageja kantud ülalpidamiskulud välja selgitamata, elatise väljamõistmisel selle asjaoluga arvestama ning hagejalt elatise väljamõistmisel elatist proportsionaalselt (vähemalt 1/7 ulatuses) vähendama. Arvestades, et kostja esitatud ülalpidamiskulud olid koostatud põhimõttel, nagu oleks laps täies ulatuses ema ülalpidamisel, oleks kohus pidanud hageja panust (ja ema vabanemist vastavas ulatuses ülalpidamiskulude kandmisest) vähemalt ema poolt kantavate ülalpidamiskulude suuruse hindamisel arvesse võtma. Samuti oleks kohus pidanud arvesse võtma, et vastavalt kohtu poolt kindlaksmääratud lapsega suhtlemise korrale elab laps aastas 135 päeva hageja juures. Vaatamata asjaolule, kas ja kui palju laps faktiliselt kasutab hageja juures elamise õigust, on hagejal kohustus lapsele vastavad tingimused tagada ja selleks kulusid kanda. Kohus jättis arvestamata, et 01.01.2011 jõustunud tulumaksuseaduse § 3 lg 11 kohaselt ei maksustata elatist enam tulumaksuga. Seega jääb kindla summana väljamõistetud elatis alates 01.01.2011 täies ulatuses elatise saajale. Kuna eelnevalt oli hagejalt kostja kasuks elatis välja mõistetud kindla summana (3 800 krooni e. 242,86 eurot), suurenes kostjale jääv elatis alates 01.01.2011 791,71 krooni (50,60 euro) võrra kuus. Kohus võttis ülalpidamiskulusid suurendavad asjaolud arvesse, kuid jättis nii hagi rahuldamata jätmisel kui vastuhagi rahuldamisel arvestamata tulumaksuseaduse muutumisest tuleneva kostjale jääva elatise 7
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 suurenemise, mille tulemusena suurenes kostjale jääv elatis võrreldes eelnevalt jääva elatisega 58% võrra. Kohus oleks nõuete lahendamisel pidanud arvesse võtma ka tulumaksuseaduse muutumist ja selle mõju väljamõistetavale elatisele. Ka juhul, kui kohus muid hageja poolt elatise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid ei arvestanud, oleks kohus pidanud väljamõistetud elatist tulumaksu osa võrra vähendama ja väljamõistetava elatise suurus oleks saanud olla maksimaalselt 191,86 eurot kuus. Elatise suurendamise aluseks olevate asjaolude tuvastamisel ja tõendatuks lugemisel oleks kohus pidanud arvestama, et kostjale jääv elatis on alates 01.01.2011 tulumaksu osa võrra suurenenud (milline summa kompenseerib elukalliduse tõusu, lapse kasvamisest tuleneva kulude suurenemise jne). Kohus on jaotanud menetluskulud ebaõigesti. Tulenevalt apellatsioonkaebuses esiletoodud asjaoludest oleks kohus pidanud põhihagi rahuldama ja vastuhagi rahuldamata jätma. Seega kohus ei oleks võinud hagejalt kostja kasuks menetluskulusid välja mõista. Ka nõuete rahuldamise proportsioone arvestades on menetluskulude jaotus ebaõige. Kuivõrd kostja taotles elatise suurendamist 77,14 euro võrra kuus ja kohus suurendas elatist 60,28 euro ulatuses, moodustab rahuldatud osa kostja nõudest ca 78%, mitte 95%. Seega jättis kohus kostja menetluskulud 78% ületavas osas põhjendamatult hageja kanda. Vastustaja seisukoht
  1. Vastustaja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebusega ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud maakohtu otsus on põhihagi rahuldamata jätmise osas lõppjäreldustes õige ning selles osas tuleb jätta kohtuotsuse resolutsioon muutmata, arvestades käesolevas kohtuotsuses esitatud põhjendusi. Vastuhagi osas tuleb maakohtu otsus tühistada osas, milles maakohus suurendas varasema kohtuotsusega välja mõistetud elatist 296,73 eurot ületavas osas, samuti osas, milles maakohus mõistis elatise välja pikema perioodi ulatuses, kui vastuhageja 18aastaseks saamiseni.
  3. Kõigepealt käsitleb kohus varasema kohtuotsusega väljamõistetud elatise vähendamiseks esitatud põhihagi ja selle rahuldamata jätmise peale esitatud apellatsioonkaebust. Vastav hagi võiks rahuldamisele kuuluda juhul, kui varasema kohtuotsusega määratud elatise suuruse vähendamist taotlev menetlusosaline, so hageja suudab kohtu ette tuua ja tõendada sellised asjaolud, mis saavad seadusjõus kohtuotsuse muutmise aluseks olla (

§ 459

). Selleks, et elatise vähendamise hagi saaks rahuldamisele kuuluda, peab hageja seega kohtu ette tooma asjaolud, mille alusel saaks kohus veendumusele jõuda selles, et pärast varasema kohtuotsuse seadusejõusse astumist on oluliselt muutunud maksete suurust ja kestust mõjutavad asjaolud või elatise vähendamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast varasema kohtuasja sisulise arutamise lõpetamist. Juhul, kui kostja hageja väiteid omaks ei võta, lasub hagejal ka vastavate asjaolude tõendamise kohustus. Juhul, kui hageja vastavaid asjaolusid sellisel viisil, et kohus saaks hageja väidete alusel vastava veendumuse kujundada ja hageja väited tõendatuks lugeda, kohtu ette ei too ja neid ei tõenda, tuleb jätta elatise vähendamise hagi rahuldamata. 9. Hageja tugines elatise vähendamise hagis põhiliselt sellele, et algne kohtuotsus, millega elatis, mille vähendamist hageja taotleb, välja mõisteti, oli vale. Konkreetsemalt viitas hageja sellele, et kohus lähtus eelmises otsuses valesti sellest, justkui oleks AK konkreetses suuruses lapse vajadused omaks võtnud. Ringkonnakohus märgib, et selline väide ei saa olla 8

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 kohtuotsusega välja mõistetud elatise vähendamise aluseks. Tsiviilasjas nr 2-0879428 tehtud Tallinna Ringkonnakohtu 27.06.2008.a otsuse puhul on tegemist seadusjõus kohtuotsusega, mille osas on kaebevõimalused ammendunud. Järelikult ei saa enam selle otsusega tuvastatud asjaolude üle vaielda. Küll aga oleks hageja võinud kohtu ette tuua asjaolud ja neid tõendada, mille alusel oleks kohus saanud jõuda veendumusele, et lapse vajadused on varasemas kohtuotsuses tuvastatud vajadustega võrreldes vähenenud. Selliseid asjaolusid aga hageja kohtu ette toonud ei ole.
  1. Hageja tugines elatise vähendamise hagis ka sellele, et lapse emal on piisavalt vara, et lapse ülalpidamiskohustust täita. Selline väide ei saa ka väite õigust eeldades olla käesolevas asjas väljamõistetud elatise vähendamise alus, sest varasemas kohtulahendis lähtuti sellest, et vanematel lasub konkreetsel juhul võrdne kohustus last ülal pidada ja hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et käesolevaks ajaks on selline olukord muutunud. Seega ei mõjuta lapse ema varanduslik olukord käesoleval juhul hageja kohustust kanda pooles ulatuses lapse vajadustest tulenevaid kulutusi.
  2. Elatise vähendamise hagis tugines hageja ka sellele, et tema sissetulek on ajaga, mil varasemas kohtumenetluses sisuline arutamine lõpetati, oluliselt vähenenud. Hageja väitis, et varasemalt oli tema sissetulek ca 30 000 krooni, kuid praeguseks on tema igakuine sissetulek langenud 4350-le kroonile, mille tõttu ei saa ta enam oma varanduslikust olukorrast tulenevalt maksta elatist rohkem, kui seaduses sätestatud miinimum. Ringkonnakohus nõustub hageja poolt apellatsioonkaebuses esitatud seisukohaga, mille kohaselt ei saa väita, et ülalpidamist andma kohustatud vanema varanduslik olukord ülalpidamise suuruse üle otsustamisel tähendust ei oma. Selles osas eksis maakohus materiaalõiguse kohaldamisel, mistõttu tuleb põhihagi puhul selles osas muuta kohtuotsuse põhjendusi. Maakohtupoolse ebaõige materiaalõiguse kohaldamise tõttu viitab ringkonnakohus alljärgnevalt sellele, milliste eelduste korral ja millisel määral tuleb kohustatud isiku varalist olukorda elatise suuruse kindlaksmääramisel arvestada. Vastavatest seisukohtadest lähtub ringkonnakohus ka käesoleva asja lahendamisel.
  3. PkS § 102 lg 2 kohaselt tuleb alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud vanemal vaesumise korral kasutada vara enda ja alaealise lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Seega, olukorras, kus alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud vanema varanduslik olukord ei võimalda ülalpeetava vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuvat ülalpidamist anda (ülalpidamise ulatuse osas vt PkS § 99) ilma, et see kahjustaks vanema enda ülalpidamist, on halb varanduslik olukord aluseks sellele, et mõista elatis välja mitte ülalpeetava vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtudes, vaid vanema varanduslikust olukorrast lähtudes, arvestades, et vanemale endale jääv vara ja lapse ülalpidamiseks minev sooritus on sellised, et need tagavad vanema ja lapse ühetaolise ülalpidamise. Kuivõrd seadusandja kasutab PkS § 102 lg 2 raames mõistet „ühetaoliselt“ ei tähenda see, et vanema poolt ülalpidamiseks antav rahasumma ei võiks olla suurem, kui see rahasumma, mille vanem enda ülalpidamiseks jätab. Nii kulub näiteks ülalpidamist andma kohustatud isikust eraldi elavate laste ülalpidamiseks, eluasemekulud, toit, transport, pesupesemine jne tihti rohkem vahendeid, kui ülalpidamist andma kohustatud isikul endal või temaga koos elavatel isikutel, kes elavad ülalpidamist andma kohustatud isikuga ühel elamispinnal, kes söövad ülalpidamist andma kohustatud isikuga koos ning näiteks kelle transpordi saab ülalpidamist andma kohustatud isik korraldada paljuski seetõttu, et ta elab vastavate isikutega koos. Ühes leibkonnas tehtavaid kulutusi saab tihti optimeerida võrreldes nende kuludega, mida tuleb teha isast eraldi elava lapse vajaduste täitmiseks eraldi. Alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud vanem ei vabane PkS § 102 lg-s 1 sätestatud olukorra tõttu siiski nö miinimummääras elatise andmise kohustusest, 9
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 välja arvatud, kui esinevad väga erandlikud asjaolud (PkS § 102 lg 2 lause 4). Tõendamiskoormise seisukohast lähtudes tähendab kehtiv elatise regulatsioon seda, et elatist hagev menetlusosaline peab tõendama, et kostjal lasub ülalpidamise kohustus, samuti seda, millised on ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadused ning milliseid kulutusi tuleb vastavate vajaduste tegemiseks teha. Ülalpidamist andma kohustatud isikul on sellisel juhul võimalik tõendada, et tema osa ülalpidamises peaks olema vähem kui pool (mis on seaduses sätestatud eeldus), et alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud isik on sedavõrd vaesunud, et ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tavalisest elulaadist lähtuva elatise väljamõistmine asetaks ülalpidamist andma kohustatud isiku olukorda, mis kahjustaks tema enese tavalist ülalpidamist. Selliste asjaolude tõendamise korral tuleb alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud isikul tõendada, et väljamõistetav elatis ei saa ületada mingit konkreetset summat, sest vastasel korral ei saaks kohustatud isik endale elatist saama õigustatud isikuga ühetaolist ülalpidamist kindlustada. Juhul, kui alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud isik ei suuda konkreetset määra, millest suurema elatise väljamõistmine võiks tema enda ühetaolist ülalpidamist kahjustada, tõendada, ei saa kohus vastavaid vastuväiteid arvestada. Juhul, kui alaealisele lapsele ülalpidamist andma kohustatud vanem suudab usutavaks muuta selle, et ta on sedavõrd vaesunud, et ühetaoliseks ülalpidamiseks tuleks elatis välja mõista alla miinimummäära (PkS § 101 lg 1), saab kohus elatise miinimummäärast väiksemas ulatuses välja mõista üksnes juhul, kui elatist andma kohustatud isik toob kohtu ette ja tõendab, et esinevad PkS § 102 lg 2 lauses 4 sätestatud asjaolud. Oluline on rõhutada, et ülalpidamise saamiseks õigustatud isiku vajadustest ja tavalisest elulaadist väiksema elatise maksmine saab kõne alla tulla üksnes juhul, kui ülalpidamise andmiseks kohustatud isiku varanduslik olukord on PkS §-s 102 sätestatust viletsam. Varandusliku olukorra hindamisel tuleb arvestada mitte ainult kohustatud isiku igakuist sissetulekut aga ka kõiki muid varalisi vahendeid ja võimalusi, mis kohustatud isikul on. Seega ei saa vähenenud palk olla aluseks vajadustest ja tavalisest elulaadist väiksema elatise väljamõistmisele olukorras, kus kohustatud isik ei ole kohtule usutavaks muutnud, et tema kogu varanduslik olukord on sedavõrd halb, et ei võimalda elatise maksmise kohustuse täitmist ilma, et kohustatud isik ise satuks elatist saama õigustatud isikuga võrreldes halvemasse olukorda. Nii ei ole välistatud, et konkreetse tsiviilasja raames tõendeid hinnates võib kohus leida, et isiku elulaad ja isiku poolt endale tehtavad kulutused, ka siis, kui isikul sissetulekud puuduvad ja isikul muud vara ei ole, ei lase kohtul teha järeldust, et elatis tuleks välja mõista vajadustest väiksemas ulatuses. Vara nappuse olukorras peab kohustatud isik kasutama tema käsutuses olevat vara enda ja ülalpeetava jaoks ühetaoliselt ning kui kohtu jaoks on usutavaks muudetud, et kohustatud isiku käsutuses, millega tema elatustaset tagatakse, on piisavalt vara, ei ole välistatud, et kohus võib leida, et elatise PkS § 99 lg-s 1 sätestatud määrast väiksemas ulatuses väljamõistmise eeldused ei ole tõendatud. Kuivõrd väiksemas kui PkS § 99 lg-s 1 sätestatud määras elatise maksmist võimaldavate asjaolude kohtu ette toomise ja tõendamise koormis lasub elatise andmiseks kohustatud isikul, ei pea elatist saama õigustatud isik hakkama kohustatud isiku piisavat varanduslikku olukorda tõendama mitte enne, kui kohustatud isik toob kohtu ette ja tõendab asjaolud, mille alusel saab kohus kohustatud isiku spetsiifiliselt halvas varanduslikus olukorras veendumusele jõuda. Alaealisele lapsele elatise andmiseks kohustatud vanemad saavad PkS § 99 lg-s 1 sätestatust väiksemas määras elatise määramist taotleda juhul, kui nende käsutuses olevatest vahenditest enda ja õigustatud isiku ühetaoliseks ülalpidamiseks ei piisa. Seega tuleb arvestada kogu seda vara, mis on kohustatud isiku käsutuses. Tsiviilõiguslik vara mõiste hõlmab nii asju, kui ka õigusi, sh vallasasju ja kinnisasju, pangaarvetel olevat raha, väärtpabereid, intellektuaalse vara esemeks olevaid õigusi, aga ka juriidilise isiku liikmeks olekust tulenevaid õigusi ja aktsiate või osade omamisest tulenevaid õigusi, samuti nõudeid kolmandate isikute suhtes. 10
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 13. Käesolevas tsiviilasjas tugines hageja põhihagi aluseks olevate asjaolude raames sellele, et tema varaline olukord on halvenenud ning seda väidet põhistas hageja sellega, et tema igakuine sissetulek langes 30 000 kroonilt 4350 kroonini. Hageja tõi kohtu ette veel väited, mille kohaselt talle kinnisasju ega mootorsõidukeid ei kuulu. Hageja hinnangul tuleb nendel asjaoludel 27.06.2008.a kohtuotsusega välja mõistetud elatist vähendada. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Lisaks regulaarsele sissetulekule tuleb hinnata kogu hageja varanduslikku olukorda. Hagejale kuulub ainuosalus OÜ-s A, mille osakapital on 890 000 krooni ja kellele kuuluvad T OÜ osad. T OÜ-le kuulub 24,5% OÜ L osalusest. L OÜ osade väärtuseks hinnati 31.12.2010.a seisuga 59 093 000 krooni. Viidatud hinnangu andmisel võeti aluseks ettevõtja 2009nda aasta ja 2010nda aasta majandusaasta aruanded ja T OÜ juhataja AK selgitused. Sellest hinnangust tulenevalt võib järeldada, et hagejale läbi äriühingute kuuluva osa väärtus on 14 477 785 krooni. Sellele lisaks on täielikult hageja ainuosalusega OÜ A 2010nda aasta lõpu seisuga jaotamata kasumit summas 21 114 318 krooni. Viidatud andmed esitas kostja vastuseks apellatsioonkaebusele. Sellele, et hagejale kuuluvad osalused erinevates äriühingutes, mida saaks võõrandada ja mille raames saaks dividendi maksmist otsustada, viitas kostja ka maakohtu menetluses. Kohus arutas kostja poolt apellatsioonimenetluses esile toodud ja hageja varalist olukorda kajastavaid väiteid eraldi 27.01.2012.a kohtuistungil, kus anti hagejale võimalus esitada nende väidete osas vastuväited (vt 27.01.2012.a kohtuistungi protokolli lk 2). Hageja väitis viidatud istungil, et OÜ-l A ja OÜ-l T on käimas olulised kohtuvaidlused nende osaluste üle, mis hagejale peaksid kuuluma ning et nende varade arvelt, millele viidati, tuleb pidada kohtuvaidlusi, et ühingule kuuluvat vara saaks säilitada. Hageja väitis veel, et OÜ-st A ei saa vara välja võtta, sest vara arvelt tuleb pidada kohtuvaidlusi. Kohus selgitas hagejale kohtuistungil, et viidatud väited on esitatud sedavõrd abstraktselt, et need ei anna alust sellise järelduse tegemiseks, et hageja on sedavõrd vaesunud, et esineksid elatise vähendamise alused (aluste osas vt käesoleva kohtuotsuse eelmist lõiku). Eespool toodust järeldab kohus, et kostja on kohtu ette toonud asjaolud, mis muudavad usutavaks selle, et hagejale kuuluvad osalused viidatud äriühingutes, mille osasid saaks hageja ülalpidamiskohustuse täitmise eesmärgil võõrandada või mille raames saaks hageja otsustada dividendi jaotamist või mille raames saaks hageja saavutada selle, et talle tasutaks juhatuse liikme tasu suuremas ulatuses, kui seda on miinimumpalk. Hageja ei ole kohtu ette toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hageja vara hulka kuuluvaid osalusi elatise maksmise kohustuse eesmärgil kasutada ei saa. Kuigi äriühingu vara ei saa kasutada elatise maksmise kohustuse täitmisel, saab hageja võõrandada talle kuuluvate äriühingute osalusi või siis otsustada tema ainuosalusega äriühingu raames dividendi jaotamist või endale suurema juhatuse liikme tasu maksmist. Nendel asjaoludel leiab ringkonnakohus, et hageja ei ole tõendanud seda, et esineksid PkS §-s 102 sätestatud elatise vähendamise alused, veelgi enam, hageja väited ei ole eluliselt usutavad ning need lähevad vastuollu kostja poolt kohtu ette toodud asjaoludega ning äriregistrile esitatud majandusaasta aruannetega. Sellele lisaks märgib ringkonnakohus, et kohus ei saa teha järeldust, et hageja on sedavõrd vaesunud, et ta ei saa täita täies ulatuses seaduses sätestatud ülalpidamiskohustust, veel seetõttu, et käesoleva kohtumenetluse raames on esitatud mitmeid asjaolusid, mis viitavad sellele, et hageja elulaad on selline, mis eeldab märkimisväärseid kulutusi. Nii viitas hageja ise sellele, et ta käib lapsega mitu korda aastas välisreisidel suusatamas. Sellised reisid on seotud märkimisväärsete kulutustega, mida üksnes miinimumpalgast elatuv mees ei saaks endale ja oma pojale lubada. Kohus palus 27.01.2012.a kohtuistungil hagejal selgitada, kuidas on võimalik üksnes miinimumpalka teenival mehel korraldada mitmeid reise pojale koos iseendaga, samuti küsis kohus, kellele kuulub toimikus olevatelt fotodelt, hageja maja juures hoitav avamerejaht (t I kd lk 195 ja 197). Hageja, kes osales viidatud kohtuistungil vandeadvokaadist esindaja kaudu, ei osanud sellistele küsimustele adekvaatseid selgitusi 11
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 anda. Nii ei saa adekvaatseks pidada selgitusi, et apellandil on sõbrad, kes on talle appi tulnud või et ei saa välistada, et apellant on reiside jaoks laenu võtnud (vt 27.01.2012.a kohtuistungi protokolli lk 2). Nendel asjaoludel leiab kohus, et hageja väiteid, et tema varanduslik olukord on sedavõrd halvenenud, et elatist tuleks PkS § 102 alusel vähendada, ei saa arvestada. Veelgi enam, kohus teeb järelduse, et käesolevas lõigus viidatud asjaolud viitavad sellele, et hagejal on võimalik talle kuuluva vara arvelt hankida piisavalt varalisi vahendeid selleks, et täiel määral täita kostja vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtuvat ülalpidamiskohustust (PkS § 99 lg 1). 14. Hagis tugines hageja ka sellele, et kohtulahendiga kindlaksmääratud suhtluskorra järgi peaks kostja elama 135 päeva aastas isa juures ning et seetõttu tuleks elatist vähendada. Kõigepealt märgib kohus, et hageja tunnistas ka ise nii kirjalikes menetlusdokumentides, maakohtu istungil, kui ka 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, et kohtulahendiga määratud suhtluskord ei ole realiseerunud ning et kostja viibib hageja juures tunduvalt vähem, kui kohtulahendiga kindlaks määratud. Hageja, kes osales kohtuistungil oma tehingulise esindaja kaudu, ei osanud täpsustada, kui palju siis laps isa juures tegelikult viibib. Kostja ema, kes osales 27.01.2012.a kohtuistungil kostja seadusliku esindajana kinnitas kohtule, et vähemalt viimase nelja aasta jooksul ei ole kostja Eestis hageja juures ööbinud ning et kostja on hageja juures ööbinud üksnes siis, kui hageja ja kostja on koos reisidel käinud. Käesoleval talvel käisid hageja ja kostja ühel korral ühepäevasel reisil ning eelmisel talvel käidi kokku kolmel reisil. Reisid on tavaliselt ühepäevased või nö pikka nädalalõppu hõlmavad reisid. Kostja esindaja väidete kohaselt viibib kostja hageja juures tavaliselt igal kolmapäeval nelja tunni jooksul (kl 17-21). Kohus palus hageja esindajal selgitada, milliseid konkreetseid kulutusi hageja kostjale teeb ning kui suured need on ning mida saaks kostja ema (st teine kostja ülalpidamiseks kohustatud vanem) hageja poolt tehtud kulutuste tõttu kokku hoida, st millisel määral kostja ema poolt kostjale tehtavad kulutused hageja poolt tehtud kulutuste tõttu ära jäävad. Hageja esindaja ei ole kohtu ette toonud konkreetseid väiteid, millest saaks järeldada, milliseid konkreetseid kulutusi hageja kostjale teeb ning milliste kulutuste tegemise vajadus kostja emal seetõttu ära langeb. Kuivõrd hageja selliseid konkreetseid asjaolusid kohtu ette toonud ega neid tõendanud ei ole, ei saa kohus selliseid väiteid ka arvestada. Seda selgitas kohus ka hageja vandeadvokaadist esindajale 27.01.2012.a kohtuistungil (vt protokolli lk 2), kuid sellest hoolimata kinnitas hageja advokaadist esindaja istungi lõppedes, et on nõus asja arutamise lõpetamisega, st hageja ei taotlenud asja arutamise edasilükkamist ning uute asjaolude kohtu ette toomise ning tõendamise võimaldamist. Kuivõrd hageja ei ole kohtu ette toonud konkreetseid asjaolusid, mille alusel saaks järeldada, kui palju täpselt kostja hageja juures viibib, milliseid kulutusi hageja kostjale teeb ning millisel määral väheneb seetõttu kostja emal kulutuste tegemise vajadus, ei saa kohus neid hageja väiteid, et kostja viibib hageja juures ja hageja teeb kostjale kulutusi ja kostja ei pea seetõttu osasid kulutusi tegema, hagi rahuldamisel arvestada. Kindlasti ei saa vähendada väljamõistetavat elatist 1/7 võrra, sest kostja viibib hageja juures üksnes neli tundi nädalas, hageja ei ole kohtule väitnud, et selle nelja tunni jooksul peseks hageja kostja pesu, käiks kostjaga trennis, viiks teda vajadusel arsti juurde, külastaks kunstinäitusi või teatrietendusi või et selle nelja tunni tõttu, mil laps isa juures viibib, väheneks lapse emal vajadus osta näiteks voodipesu, kanda kommunaalkulusid vms. Kuigi hageja väitis, et ka tema kannab sellega seoses, et laps tema juures viibib, teatud kulutusi, ei täpsustanud ta, millised need teatud kulutused on. Hageja menetluslik käitumine on vastuoluline ning seda ei saa pidada heauskseks menetlusõiguste kasutamiseks, sest apellatsioonkaebuses tugines hageja ühelt poolt sellele, et hagejal on seetõttu teatud kulutused, et tema laps tema juures kord nädalas nelja tunni vältel viibib, esitades umbmäärase väite, samas heitis hageja apellatsioonkaebuses maakohtule ette seda, et maakohus ei kontrollinud üksikasjalikult kõiki kostja poolt kohtu ette toodud kostja vajadusi 12
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 puudutavaid väiteid, olgugi, et maakohus küsis hagejalt kohtuistungil, et milliseid konkreetseid vastuväiteid hageja kostja poolt esitatud vajaduste kulude osas esitab. Seda, kui hageja esitab enda kulude kohta ebamääraseid väiteid ja ei ole võimeline oma väiteid täpsustama ning heidab samas maakohtule ette, et maakohus ei tegelenud detailselt kõikide kostja poolt esile toodud kuludega olukorras, kus hageja kinnitas maakohtu istungil kohtuniku küsimusele vastates, et „/…/Konkreetselt ühtegi kulutust ma vaidlustama ei hakka/…/“ tuleb pidada menetlusõiguste kuritarvitamiseks (selles osas vt ka allpool). 15. Apellatsioonkaebuses esitas hageja esmakordselt väite, et elatise vähendamise hagi tuleks rahuldada ka seetõttu, et peale elatisehagi rahuldava kohtuotsuse tegemist jõustusid tulumaksuseaduse muudatused, mille järgi ei pea enam elatiselt tasuma tulumaksu, mistõttu jääb nüüd kostjale raha rohkem. Ringkonnakohus leiab, et sellist väidet ei saa apellatsioonimenetluses arvestada, sest see esitati esmakordselt alles ringkonnakohtus. Ringkonnakohus võtab maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimisel arvesse üksnes poolte poolt maakohtu menetluses esitatud asjaolud ja üksnes maakohtus kogutud tõendid (

§ 652lg 1 p 1).

Asjaolusid, mis võimaldaksid uusi asjaolusid apellatsioonimenetluses arvesse võtta (

§ 652lg 3), toimikust ei nähtu.

Ringkonnakohus ei nõustu apellandi väitega, et see, kas ja kui palju peab keegi elatise pealt tulumaksu maksma, on õiguse kohaldamise küsimus ja et maakohus oleks pidanud tulumaksu küsimust poolte väidetest sõltumata arvesse võtma. Varasema kohtuotsuse tegemise ajal kehtinud seaduse kohaselt tuli tulumaks tasuda elatise saajal. See, kas elatise saajal tuleb Eestis tulumaksu maksta või kas ja kui suures ulatuses on elatise saaja tulumaksu maksmisest vabastatud, sõltub üksnes ja ainult elulistest asjaoludest. Kõikidel kostjatel ei ole alati Eesti seaduse alusel tulumaksu maksmise kohustust. Samuti ei tule tulumaksu maksta isikutel, kes muud tulu ei saa, kelle tulu jääb alla maksuvaba miinimumi (vastavas osas) või kelle suhtes kehtivad tulumaksu vabastused. Kõiki neid asjaolusid sai varem kehtinud tulumaksuseadusest tuleneva tulumaksu maksmise kohustuse osas arvesse võtta üksnes siis, kui üks hagimenetluse pooltest need asjaolud kohtu ette tõi. Sellele lisaks märgib kohus, et kuivõrd käesolevas asjas kuulub vastuhagi, milles taotleti elatise suurendamist, osaliselt rahuldamisele ja vastuhagi rahuldamise eeldusena leidis kohus, et kostja vajadused on hoopis suurenenud ning kostja esitas vajadused, kehtivat tulumaksuseadust arvestades, ei saa ka seetõttu tulumaksu mittearvestamine põhihagi rahuldamist tingida.

  1. Eespool toodud põhjustel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsuse resolutsioon põhihagi rahuldamata jätmise osas on õige ning see tuleb jätta ringkonnakohtu otsuses toodud põhjendusi arvestades muutmata.
  2. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus vastuhagiga seonduvat. 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil kinnitas kostja seaduslik esindaja, et kostja vajaduste rahuldamiseks minevate kulude hulgast tuleb maha arvestada igakuine kooli toiduraha suuruses 200 krooni kuus, millest tuleb hagejal kanda pool. Kostja esindaja kinnitas, et sellist kulu kostja praegusel ajal ei kanna. Sellel põhjusel leiab ringkonnakohus, et selles osas võib apellatsioonkaebuse rahuldada ja maakohtu otsust tuleb elatise suurendamise osas muuta. Veel tuleb maakohtu otsust muuta osas, milles maakohus mõistis vaidlustatud otsusega elatise välja pikemaks ajaks kui kostja täisealiseks saamiseni. PkS § 97 kohaselt on ülalpidamise saamiseks õigustatud alaealine laps. Kuigi sama paragrahvi alusel on elatise saamiseks õigustatud ka see laps, kes täisealiseks saanuna jätkab põhi- või keskhariduse omandamist põhikoolis, gümnaasiumis või kutseõppeasutuses, ei ole praegusel ajal teada, kas kostja täisealiseks saanuna õpinguid jätkab. Juhul, kui see nii peaks olema ja juhul, kui hageja peaks ka siis vabatahtlikust elatise maksmise kohustusest hoiduma, tuleb lapsel siis uuesti kohtusse pöörduda ning vastavad 13

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 elulised asjaolud hagi alusena kohtu ette tuua. Nendel põhjustel tuleb tühistada maakohtu otsus vastuhagi rahuldamise osas, ka selles osas, milles maakohus mõistis kostja kasuks elatise välja pikemaks ajaks kui kostja 18- aastaseks saamiseni.
  1. Hageja vaidlustas apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse ka osas, milles vastuhagi osaliselt rahuldati. Apellatsioonkaebuses leidis hageja, et maakohus rikkus oluliselt menetlusnormi ning tuvastas kostja vajadused valesti. Hageja leidis, et maakohus ei saanud lähtuda sellest, et hageja võttis 30.08.2011.a toimunud kohtuistungil omaks kostja poolt esitatud väited selle kohta, et kostja vajaduste katmiseks on vaja teha kulutusi summas 303,13 eurot kuus. Maakohus lähtus omaksvõtust ning viitas kohtuotsuses, et omaksvõtt on dokumenteeritud 30.08.2011.a kohtuistungi protokollis lk
  2. Viidatud kohtuistungi protokollist, lk 4 nähtub, et hageja vastas kohtuniku küsimusele, et „Konkreetselt ühtegi kostja (protokollis ekslikult märgitud hageja) poolt toodud kulutust ma vaidlustama ei hakka ja leian, et lähtuda tuleb keskmisest palgast ja keskmistest kulutustest lastele.“ Eespool avaldas hageja kohtule, et ta leiab, et kõik kostja (protokollis ekslikult märgitud hageja) poolt toodud kulutused on ülepaisutatud ning et hageja hinnangul on kulutused toidule summas 2000 krooni, ülepaisutatud. Hageja märkis, et tema seisukoha järgi ei ole kasvavale lapsele vaja rohkem kulutada, kui miinimumpalk. Kohus küsis 27.01.2012.a kohtuistungil hageja vandeadvokaadist esindajalt, et mida veel oleks maakohus pidanud kostja vajaduste väljaselgitamiseks tegema, kui kostja poolt kohtule esitatud vajadusi ja nendele kuluva rahakulu loetelu pinnalt küsida, et mille konkreetse osas vastuväited esitatakse. Hageja vandeadvokaadist esindaja vastas, et maakohus oleks sellises olukorras pidanud kõik kulutused ükshaaval üle kontrollima ja nende osas eraldi seisukoha kujundama. Hageja esindaja leidis veel, et hageja ei saanud oma õigusi maakohtus täiel määral kaitsta, sest ta ei ole jurist ja hagejal maakohtus esindajat ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et hagejal ei olnud kostja vajaduste ja kulutuste osas vastuväidete esitamisel takistusi ning selles osas vastuväidete esitamist ei takistanud ka see, et hagejal ei olnud maakohtus advokaadist esindajat. See, kas kostja poolt kohtu ette toodud vajadusi ja kulutusi puudutavad väited on õiged või mitte, saab hinnata eluliste asjaolude alusel ning selleks ei ole vaja juriidilist kõrgharidust. Seda, kas vajadused on ülepaisutatud või mitte, tuleb hinnata nö terve mõistuse alusel ning selles osas peaks lapse oma isa oskama rohkem elulisi argumente esitada, kui vandeadvokaat, sest need väited puudutavad lapse elulisi vajadusi, mis tulenevad lapse elukorraldusest, kooliskäimisest, tervise olukorrast, kasvutempost, harrastustest, toitumisest, huvialadest jms. Hagimenetluses määravad vaidluse eseme vaidluse pooled ise. Kostja esitas konkreetse loetelu vajadustest ning nende rahuldamiseks vajalikest kulutustest. Loetelu oli toodud tabellaarsel kujul ja mitmel lehel. Seetõttu oli maakohtu kohtuniku küsimus, millele hageja vastas, et ta konkreetselt ühtegi hageja poolt toodud kulutust vaidlustama ei hakka, igati asjakohane. Sellise küsimuse esitamine kohtu poolt viitab sellele, et kohus tagas ka ilma vandeadvokaadist esindajata menetlusosalisele võimaluse enda õiguste kaitsmiseks ja oma vastuväidete esitamiseks. Seda, et hageja pidi aru saama, et ta peab vastaspoole väidetele vastu vaidlema, tuleb järeldada ka sellest, et hageja tugines juba algselt esitatud hagiavalduses (t I kd lk 5), mille ta samuti ilma esindajata esitas, sellele, et algses kohtuotsuses lähtus kohus valesti sellest, et ta võttis eelmises kohtumenetluses vajaduste kohta esitatud väited omaks. Hageja väitis, et eelmises kohtumenetluses toimunud kohtuistungi protokollist nähtuvat lauseosa „võib kulutada“ ei saa mõista omaksvõtuna. Samad väited esitas hageja ka eelmises apellatsioonkaebuses ning need olid eelmises apellatsioonimenetluses praeguse hageja põhiargumendid. Olukorras, kus hageja paar aastat hiljem samasisulises elatisevaidluses osaleb ja tema suhtes on tehtud omaksvõtul põhinev otsus, oleks hageja pidanud kasutama kohtuniku poolt eraldi pakutud võimalust ja esitama selged ja ühesed elulistel asjaoludel põhinevad vastuväited. Hageja seda ei teinud. Hageja käitumise vastuolulisele viitab ka see, et 14
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 apellatsioonkaebuses heitis hageja ühelt poolt ette seda, et kohus ei arvestanud väga üldisi väiteid, et ka tema teeb kostjale teatud kulutusi, kuid oma väiteid mitte kuidagi ei täpsustanud, samas, kui hageja hinnangul oleks kohus pidanud vastaspoole poolt esitatud väiteid detailselt kontrollima. Hageja vastuolulisest käitumisest hoolimata leiab ringkonnakohus, et kui maakohus soovis omaksvõtust lähtuda, oleks ta pidanud selle istungi protokollis selgesti dokumenteerima. Olukorras, kus hageja teatab kohtu küsimusele vastuseks, et ta konkreetselt ühtegi kulutust ei vaidlusta, oleks tulnud maakohtul hagejalt näiteks üle küsida, et kas saab lähtuda omaksvõtust ja selgitada, et omaksvõtu korral kohus kulutusi eraldi ei kontrolli. Sellisele omaksvõtu protokollimise vajadusele viitab ka

§ 231lg 2 lause 2.

Omaksvõtu eeldusest (

§ 231

lg 4) lähtumise vastu räägib konkreetsel juhul ka see, et hageja vaidles vastuhagile vastu, märkides 30.08.2011.a toimunud maakohtu istungil muuhulgas ka seda, et tema hinnangul on kõik toodud kulutused ülepaisutatud ja et tema hinnangul peab lapse vajadused katma miinimumpalgale vastava rahasummaga, millest kumbki vanem peaks katma poole. Kuivõrd maakohus omaksvõttu piisavalt selgesti ei dokumenteerinud, tulnuks maakohtul vajadused ning nendele tehtavate kulutuste põhjendatud suurus siiski üle kontrollida. Seda oleks maakohus saanud teha oluliselt lühemalt, kui siis, kui hageja oleks omapoolsed vastuväited esitanud, sest olukorras, kus hageja omapoolseid vastuväiteid ei esitanud, ei lasunud maakohtul ka kohustust hinnata kostja vajadusi hagejapoolseid vastuväiteid arvesse võttes. Ringkonnakohus leiab, et vastava puuduse saab kõrvaldada apellatsioonimenetluses asja maakohtusse uueks arutamiseks saatmata. 19. Hageja ei saa kulutuste ja vajaduste põhjendamatuse osas esitada ringkonnakohtus uusi väiteid ega asjaolusid, sest need oleks hagejal tulnud esitada maakohtus (

§ 652lg 1 p 1).

Uusi vastuväiteid saanuks hageja apellatsioonimenetluses esitada üksnes siis, kui need põhineksid vastaspoole poolt apellatsioonimenetluses kohtu ette toodud uutel asjaoludel. Hageja selliseid väiteid ei esitanud ja hageja vandeadvokaadist esindaja kinnitas 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil, et ta on nõus asja arutamise lõpetamisega. Olukorras, kus elatise maksmiseks kohustatud isik maakohtu menetluses mitte ühegi vajaduse või kulutuse osas ühtegi konkreetset vastuväidet ei esita, võib kohus elatise suurendamise nõude esitanud menetlusosalise poolt kohtu ette toodud kulutused tuvastada juhul, kui need on esitatud viisil, mida saab teatud piirides usutavaks lugeda. Seejuures on määrava tähendusega ka see, milline on ülalpidamist andma kohustatud vanema varanduslik olukord. Heal majanduslikul järjel oleva lapsevanema lapse puhul võib olla põhjendatud see, kui laps käib kõikide tuttavate sünnipäevadel, kui lapse sünnipäevi tähistatakse nii sugulastega kui ka sõpradega ja mängutoas, kui erinevateks tegevusteks ostetakse sobilikud jalanõud ja riided ning need vahetatakse kulumise või väljakasvamise korral koheselt välja, samuti see, kui laps sööb täisväärtuslikku toitu, käib teatris, kinos, kontsertidel, treeninglaagrites ja talle ostetakse sedavõrd palju riideesemeid, et laps ei pea käima näiteks auklike sokkidega. Põhimõtteliselt ei pea lapse olukord halvenema põhjusel, et lapse ema ja lapse isa enam koos ei ela. Sellele viitab otseselt ka PkS § 99 lg 1, mille kohaselt tuleb elatis määrata ülalpeetava tavalisest elulaadist lähtudes. Ka hageja kinnitas 30.08.2011.a kohtuistungil, et nende pere elujärg oli kooselu ajal keskmisest parem. 20. Eespool toodud kriteeriume arveese võttes hindab ringkonnakohus järgnevalt kostja poolt elatise suurendamise vastuhagis esile toodud vajaduste ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste põhjendatust ja vajalikkust, arvestades muuhulgas ka vastaspoole poolt vastuväidete esitamist. Kostja esitas vastuhagi aluseks olevate vajaduste ja nende rahuldamiseks tehtavate kulutuste loetelu tabellaarsel kujul t I kd lk 183 jj. Viidatud kulutuste loetelus on eraldi välja toodud kulutused kuu lõikes ja kulutused aasta lõikes. Aasta lõikes esile toodud kulutused on jagatud seejärel kuude peale ära. Kulutuste raames on esile toodud, et lapsele kulub kuus 15

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 toidu peale 2000 krooni. Ringkonnakohtu hinnangul saab seda summat pidada põhjendatud toidukuluks. Tegemist ei ole selgesti ülepaisutatud kulutusega. Kohtu hinnangul võib 2000-le kroonile vastav rahasumma kuluda ühe kasvava poisslapse toidu peale, kui lapsele soovitakse pakkuda tervislikku, kõiki vajalikke komponente hõlmavat tervislikku toitu. Kindlasti võiks ühe kasvava lapse hädapärased toiduvajadused katta ka väiksema kuluga, kuid käesoleval juhul tuleb arvestada seda, et eespool leidis kohus, et hageja puhul on tegemist heal majanduslikul järjel oleva isikuga ning sellisel juhul, arvestades ka senise elulaadi säilitamise vajadust, on põhjendatud, et laps saaks sellist toitu, mida vastava varalise olukorraga isa oma lapsele mõistlikult võttes võiks pakkuda. Kulude loetelu järgi kulub transpordile ca 500 krooni kuus. Ka seda summat võib pidada põhjendatuks. Sellest 7 eurot (ca 109,5 krooni) kulub kuukaardile ning ülejäänud transpordikulu läheb sellele, et kostjat sõidutatakse nädalavahetustel ja ka tööpäevadel trenni ning koju ning vajadusel ka näiteks arsti juurde vms. Tegemist on kostja jaoks tehtavate kuludega, mis tuleb arvestada lapse vajaduste hulka. Arvestades kütusele ning autole tehtavaid kulutusi ei ole ülejääv ca 390 kroonile vastav kulu ülepaisutatud ning 27.01.2012.a kohtuistungil kostja seadusliku esindaja poolt antud selgituste järgi võib transpordikulu olla tegelikult isegi suurem. Ka kulude kirjelduses on märgitud, et vastav kulu on kõikuv. Kommunaalkuludena on märgitud 1800 krooni, mis kirjelduse kohaselt hõlmab elektrit, õli, vett, puid, internetti ja tavatelefoni kulu. Hageja leidis, et vastavad kulud on ülepaisutatud, sest kostja ei pea elama enam kui 200 ruutmeetrises majas, mida köetakse osaliselt õliküttega. Hageja väitis samuti, et majas võiks kütte keerata mõnevõrra külmemaks ning seeläbi oleks võimalik säästa. Kohus leiab, et PkS § 99 lg 1 kohaselt tuleb elatise suuruse määramisel tagada senise elulaadi säilimine, seda juhul, kui ei esine eespool käsitletud asjaolusid. Ringkonnakohus asus seisukohale, et eespool käsitletud asjaolusid (PkS § 102) ei esine. Sedavõrd suure maja ülalpidamiskulud, kui need jagada kolme peale, võivadki sellised olla. Seda on kaudselt möönnud ka hageja, väites, et kui sellise maja kommunaalkulusid ei jõuta maksta, tuleb kolida odavamale elamispinnale. Sellise väitega ringkonnakohus ei nõustu, sest elatise suuruse määramisel tuleb säilitada senine elulaad, seda eeldusel, et ülalpidamist andma kohustatud isiku enda ülalpidamine seeläbi ohtu ei satu, mille osas kujundas ringkonnakohus seisukoha eespool. Kulutustena on näidatud, et kostja peaks saama 25 krooni nädalas taskuraha. Piisavalt heal varalisel järjel oleva vanema lapse puhul ei pea see ilmtingimata ülepaisutatud olema ning seetõttu loeb kohus selle põhjendatuks. Sõprade sünnipäevakinkidele kuluva rahana märgiti 300 krooni. Arvestuse kohaselt käib kostja kahel sünnipäeval kuus. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kahe sõbra sünnipäeva külastamine kuus liiga suur hulk. Kostja käib koolis ja seal on tal koolikaaslased ja klassikaaslased, samuti käib ta trennis ning ka seal on kostjal trennikaaslased. Kasvava ja areneva lapse puhul on oluline ka sotsiaalne suhtlemine, mille hulka kuulub ka sünnipäevade külastamine ja seeläbi sõprade ja sõpradega tegeliku ja vahetu suhtlemise väärtustamine. Vältida tuleks olukorda, kus kostja peaks sünnipäevade kutsed tagasi lükkama põhjusel, et tal oleks häbi minna sünnipäevale ilma kingituseta, mida siiski tavaliselt sünnipäevale minnes tehakse. Kostja märkis, et 300st kroonist jätkub kahe sünnipäevakülastuse jaoks. Sünnipäevakingi kulu peaks hõlmama mingi eakohase kingituse tegemist, milleks võib olla näiteks mõni eakohane raamat, arendav lauamäng, arvutimäng, film, kinkekaart vms. Lisaks sellele on kohane, kui arenev laps saaks oma vanematelt kaasa eeskuju, et sünnipäevale minnes viiakse sünnipäevalapsele ka lilli ja kirjutatakse sünnipäevalapsele kaart. Arvestades raamatute, arendavate lauamängude vms, samuti lillede, kaartide aga ka kingituste pakkematerjali hindasid, väärib tunnustust, kui õnnestub soetada vajaminev raha eest, mis jääb 150 kroonile vastava rahasumma piiridesse. Ka kingituste väärtust jms mõjutab lapse vanemate varanduslik seis. Trenni kuluna märgiti vastuhagis (t I kd lk 186) 900 krooni kuus. See hõlmab ka treeninglaagritele minevat kulu. Kuigi 27.01.2012.a toimunud kohtuistungil märgiti, et igakuine trennitasu on üle 400 krooni, tuleb nõustuda, et koos treeninglaagritega on 16
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 vastav kulu põhjendatud. Trennirahale summas 900 krooni kuus, mis hõlmab ka treeninglaagreid, viitas kostja kirjalikus vastuhagi lisas juba maakohtus (t I kd lk 186). Kostja tõi esile, et kooliüritustele (teatrikülastused, kontserdid jms) kulub 200 krooni kuus. 27.01.2012.a kohtuistungil märkis kostja seaduslik esindaja, et tegelikult on see summa suurem. Arvestades teatripiletite hindasid, samuti seda, et paljudel juhtudel sõidetakse ekskursioonidele ning teatrisse ka tellitud bussiga, mille kulu piletihinnale lisandub ning et teatrietenduse paremaks mõistmiseks ja Eesti näitlejate tundmaõppimiseks on reeglina kohane hankida ka kavaleht, ei saaks kostja kahte külastust selle raha eest kuus teha, mistõttu ei saa järeldada, et selline summa oleks ülepaisutatud. Kuivõrd kostja seaduslik esindaja märkis, et tegelikud kulud on selles osas märkimisväärselt suuremad, võib mõista, millest kujuneb kulurida „ettenägematud kulutused“. Kostja märkis, et koolitarvetele kulub 5000 krooni aastas. Ka selline kulu võib kuluda põhjendatud koolitarvete ostmisele. Kindlasti on võimalik läbi ajada ka väiksema kuluga, kuid hinnata tuleb, kas heal varalisel järjel oleva isa laps peaks saama näiteks kohustusliku kirjanduse raamatud osta või peaks ta neid igakord, väga paljude teiste õpilastega samaaegselt üritama raamatukogust hankida või siis selle võimatuse korral paljundama. Ka näiteks sõnaraamatute, teatmeteoste, atlaste jms puhul ei ole välistatud, et väga piiratud varalise olukorraga vanemate puhul loeb laps neid avalikus raamatukogus, kuid konkreetsel juhul leiab kohus, et hageja varaline olukord võimaldab asuda seisukohale, et sellised vajalikud vahendid võiksid olla kostjale tagatud. Koolitarvete hulka võib lisaks koolikotile, vihikutele, kirjutusvahenditele, kunstiõpetuse ja tööõpetuse vahenditele, joonestustarvetele ja muule lugeda ka näiteks printeri ja arvuti ning tahma soetamiseks tehtavaid kulusid või osa sellest. Kooli jaoks on vaja tänapäeval kasutada ka arvutit ning printida. Kuigi halval majanduslikul järjel olevate vanemate puhul võib seda teha avalikus arvutipunktis ning koolireferaatide printimise eest seal lehekülje alusel maksta, kuid heal varalisel järjel oleva vanema puhul võiks arvuti ning printer ka kodus olla ning seda ei saa tänapäeval luksuseks pidada. Kooliskäimisega kaasnevad ka kulud muuhulgas näiteks koolilaua ja laualambi ning kirjutuslaua tooli ostmiseks, mida ei tule teha küll iga aasta, kuid mida tuleb koolikuludena arvestada. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et koolikulud suuruses 5000 krooni aastas ei ole konkreetsel juhul põhjendamatult suured. Mobiiltelefoni kuluna on märgitud 200 krooni kuus. Kostja esindaja seletuse kohaselt hõlmab see ka telefoni järelmaksu. Sellele lisaks märkis kostja seaduslik esindaja 27.01.2012.a kohtuistungil, et laps kaotab tihti oma telefoni, mistõttu järgneva telefoni hankimine läheb juba nö „ettenägematute kulude“ realt. Kuigi halval majanduslikul järjel vanematega lapsel on kindlasti võimalik ka väiksemate mobiiltelefoniga seotud kuludega läbi ajada, kasutades näiteks mõne sugulase vana telefoni, mis veel töötab ja helistades ainult häda või ohu korral, kuid heal varalisel järjel oleva vanema puhul ei saa väita, et mobiiltelefoni kulu summas 200 krooni kuus, mis hõlmab ka telefoni järelmaksu, oleks põhjendamatult suur. Tänapäeval on tavaline, et selles vanuses lapsed suhtlevad ka sõpradega mobiiltelefoni teel ning selliselt piiratud ulatuses ei peaks see eespool viidatud varaga vanema lapsele põhjendamatu olema. Kuluna märgiti ka 200 krooni kuus vaba aja sisustamisele. Selles osas märkis kostja seaduslik esindaja 27.01.2012.a kohtuistungil, et see on kulu, mis läheb näiteks vanema õega teatris või kinos käimisele. Nõustuda tuleb sellega, et laps võiks käia kinos, teatris, muuseumides, kontsertidel, ujumas jne ka väljaspool kooli ja ka väljaspool treeninguid. Selline summa ei ole liigselt suur. Ettenägematute kulutustena märgiti 600 krooni kuus. Algses menetlusdokumendis toodi näitlikuna esile arstikulu, kaotatud asjad jms. Kohtu hinnangul ei ole ka see summa liigselt suur. Lisaks sellele, et aeg- ajalt on põhjendatud mõne eriarsti külastamine (kostja seadusliku esindaja väitel käiakse kord aastas dermatoloogi juures sünnimärke kontrollimas), mille puhul tuleb maksta arvestatavat visiiditasu, kui ei soovita riikliku ravikindlustussüsteemi poolt rahastatavas järjekorras oodata, mida võib hageja varalist olukorda arvestades ka lubatavaks pidada, on ka muid kulutusi, millele kostja seaduslik esindaja viitas aga mida ei ole kuludena 17
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 eraldi esile toodud. Nii muutis kostja seaduslik esindaja kohtu jaoks usutavaks selle, et kooli poolt organiseeritavate ürituste maksumus võib ületada ka kirja pandud 200 krooni kuus, mida tuleks siis käsitleda erakorraliste kulutustena, samuti märkis kostja seaduslik esindaja, et esile toodud kulud ei hõlma suures osas ka mitte treeningvarustust. Eraldi toodi ettenägematute kuludena esile mobiiltelefonide kaotamisi. Samuti on erakorralisteks kuludeks see, kui kostjat kutsutakse siiski näiteks ka kolmandale sõbra sünnipäevale ühe kuu jooksul või kui kostja sooviks külastada oma vanema õega näiteks kahte teatrietendust ühe kuu jooksul vms. Halval majanduslikul järjel vanematega peres tuleks kulusid kindlasti hoolikamalt planeerida ning ettenägematute kulude osa võiks olla väiksem, kuid eespool asus kohus seisukohale, et hageja majanduslik olukord on keskmisest parem. Kostja sünnipäeva pidamise kuluna märgiti 5000 krooni. Kostja seadusliku esindaja väidete kohaselt peetakse kostja sünnipäeva nii sõpradega kui ka sugulastega. Sõpradega sünnipäeva pidamine toimub mängutoas, kus tuleb tasuda üüri ning hankida ka toidud. Sugulastega sünnipäeva tähistamisel tuleb hankida toidud. Kahe eraldi sünnipäeva pidamine on käesoleval juhul, kostja vanema varalist olukorda arvestades iseenesest põhjendatud. Mõlemal sünnipäeval kohaste toitude hankimine on samuti põhjendatud. Ringkonnakohus leiab, et sellises suurusjärgus kulusid sünnipäevatoitudele ja mängutoa üürile ei saa pidada ülepaisutatuks. Märgitud on ka muud majapidamiskulud summas 300 krooni kuus. Eraldi kuludena ei ole näidatud näiteks remondikulusid, mööbli, nõude, kodumasinate või voodipesu soetamiseks tehtavaid kulutusi. Ka selliste esemete hankimine on vajalik ning nende kulumise tõttu tuleb neid aeg- ajalt välja vahetada või neid hooldada. Kohus loeb vastava kulu põhjendatuks. Aasta lõikes tehtavate kulutustena toodi esile kulutused riietele ja jalanõudele summas 12 630 krooni aastas, mis jagati keskmiselt kuude peale ära. Vastavat kulu võib isa varalist olukorda arvestades pidada põhjendatuks. Kasvava lapse puhul on kohane osta igal aasta uued jalanõud ja riided. Vanema majanduslikku olukorda arvestades ei pea ostma lapsele kasvuvaruga riideid ning lapsel ei pea laskma käia väikseks jäänud riietega. Vanema majanduslik olukord on määrav ka selleks, et otsustada, kas riided tuleks osta kasutatud riiete poest või võiks lapsele lugeda põhjendatud kuluks ka uute riiete ostmist. Antud juhul ei viita asjaolud ka sellele, et kostjal oleks samast soost vanemat venda, kelle osaliselt ära kantud riideid kasutada. Konkreetsel juhul loeb kohus uute riiete ja jalanõude ostmise, samuti parajate riiete hankimise põhjendatud kuluks. Saapad on lapsele vajalikud. Hind 700 krooni ei ole ülepaisutatult suur. Mõistlikud kuid head lapse saapad võivad maksta ka poole rohkem. Kummikud on lapsele vajalikud. 270 krooni maksvad kummikud ei ole liiga kallid. Kui osta 400 kroonised spordijalatsid, võib neid kuluda küll kaks paari. Kingad on lapsele põhjendatud ja kui neile kulutatakse 1050 krooni, ei ole see ülepaisutatud. Seda ka siis, kui selle raha eest õnnestub leida näiteks kolm paari kingi. Plätud hinnaga 100 krooni loeb kohus põhjendatuks. Soki hind 25 krooni paar ei ole liiga kallis. Hageja esindaja vastuväite, et 24 paari sokke on ülepaisutatud, jätab kohus arvestamata. Sellise vastuväite oleks hageja võinud esitada juba maakohtus, sest vastav kulude loetelu esitati hagejale juba maakohtus ning hageja vastas kohtuniku poolt esitatud küsimusele, et konkreetselt ühegi kululiigi osas hageja vastuväiteid ei esita. Sellest hoolimata märgib ringkonnakohus, et sellises koguses sokke võib kuluda, arvestades sokkide kulumist, samuti seda, et iseenesest eristatakse spordisokke, villaseid sokke ja sokke, millega käiakse kingadega. Lisaks sokkide kulumisele põhjustab uute sokkide hankimise vajadust ka nende kaotamine ja ühest paarist ühe soki kadumine. Sokke peab olema sedavõrd palju, et puhtaid spordisokke, villaseid sokke ja kingadega käimise sokke oleks olemas pesukorrast pesukorrani. Sokke tuleks vahetada iga päev. Sportimisel ja kingadega käimisel on kohane kanda eraldi sokke. Aluspesu kulu summas 420 krooni loeb kohus põhjendatuks. Seejuures hind 35 krooni paari eest on pigem odav. Ka aluspesu peab olema sedavõrd palju, et puhast pesu saaks kanda pesukorrast pesukorrani. Kohane on pesu vahetada iga päev. Kuue T särgi ostmine aastas on põhjendatud. T särk hinnaga 100 krooni tükk ei ole liiga kallis. Vastavas 18
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 vanuses lapsed kannavad valdavalt T särki, T särgid kuluvad ning venivad välja, laps kasvab riietest välja ning T särkidele tekivad aeg- ajalt plekid, mis pestes välja ei tule. Kohus leiab, et keskmisest paremal järjel vanema laps ei pea kandma plekkidega, kulunud ja välja veninud riideid. Kaks paari teksaseid on põhjendatud kogus. Paari hind 500 krooni ei ole ülepaisutatud. Üks tavalistest ja igapäevastest poisslapse riietusesemetest on teksapüksid, mis kuluvad ja millesse tekivad augud isegi enne, kui laps jõuab nendest välja kasvada. Kahe paari dressipükste vajadust tuleb lugeda põhjendatuks. Kasvueas laps peaks tegema üldfüüsilist sporti ja viibima värskes õhus. Keskmisest paremal järjel vanema laps võib teha õuetegevusi ja sporti muude pükste, kui teksapükstega. Kevad-sügis jope ostmine hinnaga 500 krooni on põhjendatud. Lapsele talvejope ostmine on meie kliimas vajalik ning seda tuleb pidada ülalpidamist andma kohustatud vanema kohustuseks. Hind 1000 krooni ei ole kaasaegse, sademete ja tuule eest kaitsva jope eest põhjendamatult palju. Nelja pulloveri ostmine hinnaga 200 krooni tükk, on põhjendatud. Talvepükste ostmist peab kohus vajalikuks. Ujumispükse läheb lapsel vaja. Nende kulu 150 krooni aastas loeb kohus põhjendatuks. Kindaid läheb vaja kevadel, sügisel, talvel aga vahel ka suvel. Sellises eas lapsel peaksid olema ka tagavara talvekindad. Seetõttu loeb kohus kolm paari kindaid vajalikuks ja kulu 300 krooni nende eest samuti kohaseks. Ka mütsi peaks laps kandma lisaks talveajale ka kevadeti, sügiseti aga vahel ka suvel, mistõttu kolm mütsi, kokku hinnaga 450 krooni on kohane. Kolm paari lühikesi pükse hinnaga kokku 450 krooni loeb kohus põhjendatuks. Kolme triiksärgi või tagi ostmist kokku hinnaga 540 krooni loeb kohus põhjendatuks. Viigipüksid võiksid poisslapsel olla. Ka hind 1000 krooni ei ole vanema varalist seisu arvestades lubamatult kõrge. Ringkonnakohus teeb väärtushinnangul põhineva otsustuse ja loeb lipsu igaaastase ostmise põhjendatuks. Treeningriiete kulu puhul, suuruses 100 krooni aastas, tekib kohtul kahtlus, kas see kulu ikka nii väike on. Soojad pesud ja pidžaamad hinnaga kokku 400 krooni loeb kohus vajalikuks kuluks. Hügieenitarbed toodi aastase kulu järgi- seebid hinnaga 92 kr, šampoonid, dušigeelid hinnaga 210 krooni, WC paberi hinnaga 120 krooni, hambapasta hinnaga 150 krooni pesupulbri hinnaga 400 krooni ja taskurätikud hinnaga 156 krooni loeb kohus põhjendatud kuluks, tegemist on aasta kohta arvestatava kuluga. Aastase ravimite kulu selliselt, et ostetakse lapsele kaks kreemi hinnaga 150 krooni, kaks korda 100-kroonist nohurohtu, kaks korda aastas 100-kroonist köharohtu, 100 krooni eest palaviku ravimeid, 200 krooni eest muid ravimeid, 6 pakki plaastreid, üks kord antibiootikume, lisaks veel vitamiine, valuvaigisti ja et käiakse 4 korda aastas eriarsti juures, loeb kohus põhjendatuks. Tegemist on aasta lõikes arvestatud kuludega. Kuivõrd eespool leidis kohus, et kooli toiduraha kulutuste hulka arvestada ei tule ja ülejäänud vajaduste ja kulude osas leidis kohus eespool, et need on vajalikud ja põhjendatud, jääb vajalikuks kuluks 9286 krooni, millest hageja peab kandma poole, so 4643 krooni ehk 296,73 eurot kuus. 21. Nendele apellatsioonkaebuse väidetele, millele ei ole veel vastatud, märgib ringkonnakohus vastuseks järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu, et lapse elatise määramisel tuleb lähtuda keskmisest palgast. Eespool esitas kohus põhjendused, miks tuleb lähtuda ülalpeetava vajadustest ja elulaadist ning millisel määral tuleb lähtuda vanema varalisest olukorrast. Ka see, et laps saab koolitoitu, ei tähenda, et lapsel ei oleks vaja muul ajal süüa ning et üks kord päevas koolitoidu saamine hoiaks kulusid sedavõrd kokku, et lapsele ei oleks vaja tagada hommikusööki, peale koolist tulemist söögi võimalust ja õhtusööki, samuti värsket ja vitamiinirikast toitu. Lisaks märgib ringkonnakohus, et koolitoidu saamise vastuväite esitas hageja esmakordselt apellatsioonkaebuses, kuigi maakohus hagejale kulutuste osas konkreetsete vastuväidete esitamise võimaluse tagas. Seetõttu ei saa seda vastuväidet ka juba apellatsioonimenetluse iseloomust tulenevalt (

§ 652lg 1 p 1) arvestada. Ringkonnakohus kontrollis lapse kulud ükshaaval läbi ja põhjendamatu ja alusetu 19

(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 on apellandi väide, et samu kulusid on esitatud mitu korda. Ringkonnakohus märgib, et hageja väide, et lähtuda tuleks abstraktselt esitatud keskmisest lapse kulude uuringust, ei põhine seadusel. Seaduse kohaselt tuleb lähtuda konkreetse lapse vajadustest ja selleks tehtavatest konkreetsetest kuludest. Kuigi apellatsioonkaebuses, mille koostas hageja vandeadvokaadist esindaja, heideti maakohtule ette seda, et maakohus ei selgitanud välja, mida hageja soovis oma ebamääraste ja üldiste väidetega täpselt öelda, ei saa see olla apellatsioonkaebuse rahuldamise alus. Olukorras, kus hageja vaidlustas mingite asjaolude tuvastamist maakohtu poolt, oleks hageja pidanud esitama apellatsioonkaebuses kõik asjaolud, mille alusel oleks saanud teistsuguse järelduse teha. Kui apellant heitis maakohtule apellatsioonkaebuses selgitamiskohustuse täitmata jätmist ette, oleks apellant pidanud, asjaoludest aru saades need nüüd apellatsioonkaebuses esitama. Väide, et maakohus ei täitnud selgitamiskohustust, ei saa iseenesest olla maakohtu otsuse tühistamise alus. Selgitamiskohustuse rikkumine saab kaasa tuua maakohtu otsuse tühistamise üksnes juhul, kui apellant esitab veenvad asjaolud, mille alusel saab järeldada, et selgitamiskohustuse kohase täitmise korral oleks apellant juba maakohtu menetluses esitanud asjaolud, mis oleksid tinginud teistsuguse otsuse tegemise. Olukorras, kus apellant, maakohtupoolsest selgitamiskohustuse rikkumisest aru saades ka apellatsioonkaebuses kohaseid asjaolusid ning tõendeid ei esita, ei saa järeldada, et maakohtupoolne selgitamiskohustuse rikkumine, isegi kui selline oleks esinenud, saaks tingida maakohtu otsuse tühistamist. Sellele lisaks selgitas ringkonnakohus 27.01.2012.a kohtuistungil apellandile, et tema väited on sedavõrd abstraktsed ja konkretiseerimata, et sellised väited ei saa tingida teistsuguse otsuse tegemist. Sellest hoolimata kinnitas apellandi vandeadvokaadist esindaja kohtule, et ta on nõus asja arutamise lõpetamisega. Apellant ei taotlenud asja arutamise edasilükkamist ega täiendavate asjaolude esile toomiseks või tõendite esitamiseks võimaluse andmist.
  1. Nõustuda tuleb apellandi väitega osas, mis puudutab vastuhagi hinna määramist. Maakohus märkis ekslikult vastuhagi hinnaks 784,26 eurot. Kostja taotles vastuhagis elatise, suuruses 3800 krooni ehk 242,86 eurot, suurendamist 320 euroni. Seega sooviti elatise suurendamist 77,14 euro võrra kuus. Vastav summa tuleb korrutada üheksaga ning vastuhagi hinnaks teeb see 694,26 eurot. Protokolli parandamise taotluste lahendamine
  2. Mõlemad pooled taotlesid 27.01.2012.a toimunud kohtuistungi protokolli parandamist. Hageja palus protokollile lisada pika ja põhjaliku ja ilusti struktureeritud loetelu vastuväidetest, mis tal on vajaduste ja kulude osas. Samuti palus apellant lisada protokollile märkuse, et tal ei ole võimalik vastustaja selgituste osas ammendavaid seisukohti kujundada. Ringkonnakohus leiab, et protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Protokoll vastab seaduses sätestatud nõuetele ja kajastab piisaval määral ja tegelikkusele vastavalt istungil toimunut. Oluline on rõhutada ka seda, et sellisel kujul ja sellises sõnastuses apellandi esindaja avaldust kohtuistungil ei esitanud. Kuigi selline seisukoht võib kajastada apellandi positsiooni, ei saa protokoll sisaldada asju selliselt nagu neid täpselt ei esitatud. Ringkonnakohus märgib veel, et kohus küsis istungil eraldi, et kas apellant on nõus asja arutamise lõpetamisega ning apellandi advokaadist esindaja vastas sellele jaatavalt ning ei märkinud siis vähimalgi määral, et ta sooviks asja arutamist edasi lükata või täiendavaid seisukohti esitada või oma käsundajaga konsulteerida. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga ja leiab, et see, kui kohus hageja poolt esitatud protokolli parandamise taotluse rahuldamata jätab, ei muuda see iseenesest menetlust ebaõigeks ega erapoolikuks.
  3. Ka kostja poolt esitatud protokolli parandamise taotlus tuleb jätta rahuldamata. Kuigi istungil küsis kohus korduvalt üle treeningutega seotud kulude osas, ei osanud kostja 20
(21)Tsiviilasi nr: 2-10-50587 seaduslik esindaja seda kohe istungil meenutada. Kuigi peale istungit teada antud kulu võib olla õige, ei saa protokollis kajastada seda, mida istungil ei räägitud. Ka nädalavahetusel lapse transportimise koha osas tuleb jätta parandus tegemata. Kohus küsis istungil mitu korda, et kust ja kuhu last transporditakse ning mitu kilomeetrit vahemaa on. Sellele küsimusele ei osanud kostja korrapealt istungil vastata ning eesistuja tegi mitmetest vastusest kokkuvõtte ja andis vanemistungisekretärile konkreetse lause, mis tuleb protokolli kanda. See esitati selgelt ja pooltele arusaadavalt. Sellel istungil sai eesistuja teha poole seletuse alusel just sellise kokkuvõtte. Kokkuvõte tehti pooltele istungil teatavaks ning vanemistungisekretär tegi selle alusel protokolli kande. Isegi siis, kui mõni asjaolu on tegelikkuses teisiti, saab ja peab protokoll siiski kajastama seda, mida istungil räägiti. Mõlemad protokolli parandamise taotlused lisatakse toimikusse protokolli juurde. Menetluskulude jaotus 25. Vastavalt

§ 173

lg-le 1 esitatakse asja järgmisena menetleva kohtu lahendis kogu seni kantud menetluskulude jaotus. Kohus leiab, et nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu menetluskulud tuleb jätta hageja kanda. Kohus tegi pooltele ettepaneku sõlmida kompromiss selliselt, et elatist suurendatakse 275 euroni kuus elatise vähendamise hagi jääb rahuldamata. Sellega oli kostja nõus, kuid hageja ei nõustunud. Kohus selgitas, istungil, et võidakse rakendada

§ 163lg-s 2 sätestatud tagajärge.

Veelgi enam, kohus määras hagejale tähtpäeva kompromissiettepaneku osas seisukoha esitamiseks. Kuivõrd kohtu poolt tehtud kompromissiettepanek, millega kostja nõustus, oli hagejale kasulikum, kui kohtulahendiga kindlaks määratav tulemus, õigustab see seda enam

§ 163lg 2 rakendamist.

Ringkonnakohus ei teinud asja menetlemisel

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulusid. Kohus selgitab, et

§ 174

lg 1 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude proportsionaalse jaotuse alusel 30 päeva jooksul, alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest.

§ 174

lg 2 kohaselt hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. Mare Merimaa Kaupo Paal Ande Tänav Otsus parandatud 29.02.2012 määrusega RESOLUTSIOON:

  1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2012 otsuses sisalduv ilmne ebatäpsus ja lugeda otsuse sissejuhatuses õigeks tsiviilasja hind apellatsioonimenetluses 934,65 eurot.
  2. Toimetada määrus kätte kõigile isikutele, kellele on 16.02.2012 kohtuotsus kätte toimetatud.
  3. Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. 21

(21)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.