Obsah (4)

§ 1542§ 111§ 1051§ 1

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

) § 1542 lg 3 p 4, tunnistada 01.04.2013 kehtima hakanud ATS § 131 lg 1 p 4 põhiseadusvastaseks selliselt, et see ei võimaldanud enam maksta hüvitist 10 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud. Kaebaja koondati ja talle maksti hüvitis ATS 102 lg 1 järgi ühe kuu keskmise palga ulatuses, kuigi kaebajal on teenistusstaaži 11 aastat 7 kuud ja 15 päeva. Hüvitist tuleks maksta enne 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse järgi, mille tähenduses tuleks ATS § 131 lg 1 alusel maksta hüvitist arvestatuna avaliku teenistuse staažist. Alternatiivselt märkis kaebaja, et vaatamata avaliku teenistuse seaduse uue redaktsiooni kehtestamisele 01.04.2013 jäi kehtima

§ 1542

lg 3, mille kohaselt on ettenähtud vanglaametnikule koondamisel hüvitis sõltuvalt teenistusstaažist. Seega tuleks kaebajale hüvitist maksta 10 kuu põhipalga ulatuses. Kaebaja on töötanud avalikus teenistuses väga pikka aega ning tal on tekkinud õiguspärane ootus, et kui teda koondatakse, saab ta koondamishüvitist teenistusaastate eest, mis oli määratletud ajal kui tal täitus 10 aastat teenistusstaaži, so enne 01.04.

1. Kaebaja leiab, et olukorra muutmine on põhiseaduse (PS) §-ga 10 vastuolus.
2. Vastustaja vastuses kaebusele (tl 20-21) taotles jätta kaebus rahuldamata. Kaebaja vabastati teenistusest koondamise tõttu, kuna kaebaja loobus talle pakutud asenduskohast. Kaebajale ei pidanud hüvitist maksma

§ 1542lg 3 alusel, kuna kaebaja oli ametnik, mitte vanglateenistuse ametnik.

Samuti ei tule kaebajale hüvitist maksta kuni 31.03.2013 kehtinud avaliku teenistuse seaduse sätete alusel teenistusstaažist lähtuvalt. Kaebaja suhtes ei ole rikutud õiguspärase ootuse ega õiguskindluse printsiipi, kuna õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et kehtivaid seadusesätteid ei saa muuta ega ümber kujundada vastavalt olukorrale. Muudatustes tuleb silmas pidada mõistliku aja põhimõtet, et normi adressaat saaks uute normidega tutvuda ja vastavalt sellele oma elu ümber korraldada. 01.04.2013 kehtima hakanud uus avaliku teenistuse seadus võeti vastu 13.06.2012 ja avaldati 06.07.

1. Seega jäi seaduse vastuvõtmise ja jõustumise vahele 9-kuuline ajavahemik. 2
2. Halduskohus jättis 28.11.
3. a otsusega (tl 47-51) kaebuse rahuldamata. Kaebaja koondamist ei vaidlusta, küll aga on leidnud, et hüvitise määr oleks pidanud sõltuma teenistusaastatest. Kaebaja koondamine oli õiguspärane ning kaebajale maksti õigesti hüvitist teenistusest vabastamise korral ATS § 102 lg 1 alusel ametniku ühe kuu keskmise palga ulatuses. Kohus asub seisukohale, et koondamissituatsioon tekkis, kuna teenistuse koosseisus toimusid ümberkorraldused, mille käigus teenistujate koosseis muutus ja vähenes. Kaebaja ei olnud vanglaametnik.

§ 111

lg 1 kohaselt on vanglaametnik vanglas teenistuses olev ametnik, kelle ülesanne on kinnipeetava ja vahistatu kinnipidamine ja järelevalve, julgeoleku tagamine vanglas ning kohtueelse menetluse või kohtuvälise menetluse toimetamine vanglas toimepandud süütegudes, samuti sellealase tegevuse juhtimine. Kaebaja oli teenistussuhtes vanglaga kriminaalhooldusametniku ametikohal avaliku teenistuse seaduse tähenduses. Samuti ei ole rikutud kaebaja suhtes õiguskindluse ega õiguspärase ootuse printsiipi ning puudub vajadus algatada põhiseaduslikkuse järelevalve menetlust. Põhimõte, et koondamishüvitis sõltub teenistusstaažist, alates 01.04.2013 kehtima hakanud avaliku teenistuse seaduses enam ei kehti. ATS § 102 lg 1 näeb ette koondamishüvitise ühe kuu keskmise palga ulatuses avaliku teenistuse staažist sõltumata. Tegemist ei ole õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtete rikkumisega. Usalduskaitse ehk õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et keelatud oleks mis tahes õigusakti muutmine tulevikus. Õiguskindluse põhimõte ei nõua, et seadust ei või ümber kohandada vastavalt elumuutustele ja elukorraldustele. Kuigi õiguskindlus on väga soovitav, võib sellega kaasneda ülemäärane jäikus, ent õigus peab suutma muutuvate oludega kaasa minna. Õiguskindluse põhimõtte kohaselt ei võeta isikult ära seda riigi poolt antud õigust, mida isik on hakanud juba realiseerima. Kui arvestada seadusandluse muutmisel mõistliku aja põhimõtet, on avaliku teenistuse seaduse uus redaktsioon vastu võetud juba 13.06.2012 ning jõustus 01.04.2013. Seega oli kaebajal võimalus ja piisavalt aega, et tutvuda uute normidega. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS 7. Kaebaja esitas 23.12.2014 halduskohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl 58-59p), milles palub tühistada täielikult halduskohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada õigusvastaseks Tartu vangla direktori 21.04.2014. a käskkiri nr 3-2/257 p 3 osas ning teha kohustav ettekirjutus maksta kaebajale hüvitist 10 kuu põhipalga (ametipalga) ulatuses. Juhul kui kohus leiab, et kaebaja puhul ei kohaldu

§ 1542

lg 3 p 4 regulatsioon, tunnistada PS §-ga 10 vastuolus olevaks alates 01.04.2014 ATS § 131 lg 1 p 4 muutmine selliselt, et see ei võimaldanud enam maksta hüvitist 10 kuu ametipalga ulatuses ametnikele, kellel oli selleks ajaks 10 aastat teenistusstaaži täitunud. Kaebaja tugineb

§ 1542

lg-le 3, mille alusel tulnuks talle maksta hüvitist 10 kuu põhipalga ulatuses.

§ 1051

lg 1 kohaselt on vanglateenistuse ülesanne vangistuse ja eelvangistuse täideviimine ning kriminaalhoolduse ja karistusjärgse käitumiskontrolli korraldamine. Sellest tulenevalt on ka kriminaalhooldusametnik käsitatav vanglaametnikuna, kuna on vanglateenistuses. Samuti leiab kaebaja, et hüvitise suuruse kindlaksmääramisel on keskse tähendusega, et 31.03.2013 oli kaebajal juba täitunud tol ajal kehtinud ATS § 131 lg 1 p-s 4 sätestatud üle 10-aastane staaž. Seejuures tugineb kaebaja PS §-st 10 tulenevatele õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetele.

1. Vastustaja palub vastuses apellatsioonkaebusele (tl 67-67p) jätta apellatsioonkaebus rahuldamata ja halduskohtu otsus muutmata. 3 Vastustaja on seisukohal, et apellatsioonkaebuses puuduvad vastuväited kohtuotsuse väidetele ja järeldustele, millega halduskohus oma otsust põhjendas. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, osaliselt asendades ja täiendades otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
3. Kaebaja ehitab oma argumentatsiooni üles

§ 1051

lg-le 1, mille kohaselt on vanglateenistuse ülesanne muuhulgas kriminaalhoolduse korraldamine. Ringkonnakohus selgitab, et vangistusseaduse kohaselt tuleb eristada vanglateenistust (

§ 1051

lg 1) teenistust vanglaametnikuna (

§-d 111–1542). Need mõisted ei kattu, kuna iseäranis

§ 111

lg 11 kohaselt loetakse teenistuseks vanglaametnikuna ka teenistust sisekaitselise rakenduskõrgkooli või muu vanglaametnike ettevalmistusteenistust läbiviiva asutuse korrektsioonialast haridust andva struktuuriüksuse juhi ja korrektsiooni erialaõppejõu ametikohal, samuti osalemist eksperdina rahvusvahelisel tsiviilmissioonil. Nimetatud ametikohad ei kuulu aga vanglateenistuse hulka

§ 1051lg 1 mõttes.

Ka

§ 1teeb vahet vanglateenistusel ning teenistusel vanglaametnikuna.

Vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes on selgitatud, et vanglateenistus ei ole enam teenistusõiguslik mõiste ega seondu vanglaametniku mõistega (

§ 111) (L.

Madise/P. Pikamäe/J. Sootak. Vangistusseadus. Tallinn 2014, § 105 komm. 2). Ringkonnakohus möönab, et vahetegu vanglateenistuse ja vanglaametnikuna teenistuse vahel ei ole õigusselguse seisukohalt kõige õnnestunum ja külvab pigem segadust. Siiski on vangistusseaduse teenistusõigusliku osa adressaatideks eelkõige ametnikud ise, kellelt võib eeldada paremat seadusetundmist kui nn tavakodanikult. Eelnevast tulenevalt kohaldub

§ 1542

vaid vanglaametnikele

§-de 111–1542 mõttes. Kuna kaebaja nende hulka ei kuulu, siis

§ 1542temale ei laiene.

1. Ringkonnakohus ei näe alust põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks. Kaebaja esitas avalduse, milles teatas, et ei nõustu talle tehtud pakkumisega, ja palus ennast koondada, 01.04.
2. Selleks ajaks oli uus avaliku teenistuse seadus, mis jõustus 01.04.2013, kehtinud juba täpselt aasta. Seega, isegi kui eeldada, et pikaaegne avaliku teenistuse staaž tekitab õiguspärase ootuse koondamise korral koondamishüvitise saamiseks, siis juba aasta aega kehtinud uue õigusliku regulatsiooni puhul ei saa enam tugineda sellele, et isikul on kunagi varem kehtinud regulatsioonist tulenev õiguspärane ootus. Riigikohus on selgitanud: „Õiguspärase ootuse põhimõtte kohaselt peab igaühel olema võimalus kujundada oma elu mõistlikus ootuses, et õiguskorraga talle antud õigused ja pandud kohustused püsivad stabiilsetena ega muutu rabavalt isikule ebasoodsas suunas. [...] Õiguspärase ootuse põhimõte ei tähenda, et isikute õiguste piiramine või soodustuste lõpetamine on üldse lubamatu. Õiguspärase ootuse põhimõte ei nõua kehtiva regulatsiooni kivistamist – seadusandja võib õigussuhteid vastavalt muutunud oludele ümber kujundada ning sellega paratamatult halvendada mõnede ühiskonnaliikmete olukorda. Otsus selle kohta, milliseid reforme läbi viia ja milliseid ühiskonnagruppe nende reformidega eelistada, on seadusandja pädevuses“ (RKPJKo 02.12.2004, 3-4-1-20-04, p 13 j). Ringkonnakohus juhib kaebaja tähelepanu sellele, et avaliku teenistuse reformi kajastati ka uudistes, mistõttu ei saanud muutus kuidagi olla kaebaja jaoks rabav. Näiteks leidub Eesti Rahvusringhäälingu uudises „Riigikogu võttis vastu uue avaliku teenistuse seaduse“ lause: „Koondamishüvitist saab üksnes ühe kuu keskmise põhipalga ulatuses“ (ERR 13.06.
3. a uudis, arvutivõrgus: http://uudised.err.ee/v/eesti/f19254b9-98a5-4bb4-ba0d-1b3c07be3f44). Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et uus avaliku teenistuse seadus sisaldab küll üleminekusätteid (§-d 108–134), kuid ei käsita koondamishüvitisi. Sellest võib järeldada, et seadusandja sooviski rakendada 4 alates uue seaduse jõustumisest vähendatud koondamishüvitisi. Avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskirjas on märgitud: „Eelnõu kohaselt ühtlustuvad koondamishüvitise suurus (1 kuu keskmine palk) ning koondamisest etteteatamise aeg töölepinguseadusega (15–90 kalendripäeva). Kehtiva avaliku teenistuse seaduse kohaselt sõltus koondamishüvitis avaliku teenistuse staažist ning võis olla 2–10 kuu ametipalk“ (Avaliku teenistuse seaduse eelnõu seletuskiri seisuga 11.03.2013, lk 105). Samuti nähtub seletuskirjast, et uue regulatsiooni eesmärk oli kokkuhoid. Seega on seadusandja soovinud alates uue avaliku teenistuse seaduse jõustumisest hoida kokku maksumaksja raha ja maksta avalikust teenistusest koondamise korral madalamat koondamishüvitist. See eesmärk on igati legitiimne. Ringkonnakohus leiab, et kokkuhoiuga ei saa küll õigustada põhiseadusvastase regulatsiooni kehtestamist, kuid käesolevas kaasuses puuduvad asjaolud, mis annaksid alust uue avaliku teenistuse koondamishüvitise regulatsiooni põhiseaduspärasuses kahelda.
4. Eelnevast tulenevalt on Tartu Vangla õigesti tuginenud koondamishüvitise määramisel ATS § 102 lg-le
5. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse põhjendava osa punktidega 1– 12 ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 201 lg 4). Kuna apellatsioonkaebus kujutab endast sisuliselt halduskohtule esitatud kaebuse kordust, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks hakata kaebaja väidetele halduskohtu põhjendustega kaetud ulatuses uuesti vastama. Kokkuvõttes jääb apellatsioonkaebus niisiis rahuldamata, kuid halduskohtu otsuse menetluskulusid puudutav osa (p 13) tuleb asendada alljärgneva põhjendusega.
6. Kaebaja on tasunud esimeses ja teises astmes riigilõivu 15 eurot (tl 7 ja 61), kokku seega 30 eurot. Halduskohus on otsuse p-s 13 leidnud, et menetluskulud jäävad kaebaja enda kanda. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. Riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 1 kohaselt ei võeta riigilõivu töötasu või palga nõudmise, töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise, teenistusse ennistamise, teenistusest vabastamise aluse formuleeringu muutmise hagi või kaebuse läbivaatamise eest. Kaebaja on sisuliselt soovinud talle makstud koondamishüvitise suurendamist 9 kuu kuupalga võrra. Ringkonnakohtu hinnangul kohaldub RLS § 22 lg 1 p 1 ka käesoleval juhul, sest tegu on töötasu nõudmise kaebusega selle sätte mõttes. Seetõttu on kaebaja alusetult tasunud kaebuse ning apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu. Ringkonnakohus selgitab, et tulenevalt HKMS § 104 lg 5 p-st 1 ja § 104 lg 8 esimesest ja viimasest lausest tagastab asja viimati menetlenud kohus ettenähtust rohkem tasutud riigilõivu isiku nõudel. Kaebajal on RLS § 12 ja § 15 lg 1 p 3 alusel võimalik enam tasutud riigilõiv kohtult tagasi taotleda kahe aasta jooksul selle aasta lõpust, millal riigilõiv tasuti. Vastavalt RLS § 12 lg-le 2 tuleb riigilõivu tagastamise taotlus esitada kirjalikult, märkides ühtlasi informatsioon tasutud riigilõivu kohta ning andmed arvelduskonto kohta, kuhu soovitakse riigilõivu tagastamist. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 5 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/