← Eesti

3-14-417/69

Obsah (12)§ 212§ 213§ 158§ 157§ 108§ 38§ 2§ 45§ 201§ 160§ 165§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatamine Menetlusosalised

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. 22.05.2013 esitas kaebaja Keskkonnaministeeriumile geoloogilise uuringu loa taotluse (tl I-6-6p, seletuskiri tl I7-9) tehnoloogilise lubjakivi uurimiseks üleriigilise tähtsusega Võhmuta lubjakivimaardla Võhmuta III uuringuruumis. Uuringuruum paikneb Tamsalu vallas Vajangu külas taotlejale kuuluval kinnisasjal. Taotluse kohaselt on kavandatava uuringu eesmärgiks selgitada välja tehnoloogilise toormena kasutatava lubjakivi levik, kvaliteet ja kaevetingimused detailsusega, mis võimaldaksid hinnata maavara kogust tarbevaru kategoorias, et hiljem taotleda sellele alale kaevandamisluba. Loa kehtivusajaks taotletakse 5 aastat ning uuringu teostajaks on OÜ Eesti Geoloogiakeskus. Taotluse kohaselt teostatakse uuring puuraukude rajamisega sammaspuurimise meetodil.
  2. Keskkonnaministeerium jättis 19.07.
  3. a kirjaga (tl I-11-11p) Võhmuta III uuringuruumi geoloogilise uuringu loa taotluse menetlemise käigus keskkonnamõju hindamise algatamata. Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole see vajalik, kuna puuraukude rajamisel taotluses kirjeldatud meetodit kasutades ning eeldusel, et tööde teostamisel järgitakse üldtunnustatud keskkonnakaitse ja ohutustehnika nõudeid, ei kaasne kavandatava tegevusega olulist keskkonnamõju.
  4. 29.07.2013 koostas Keskkonnaministeerium geoloogilise uuringu loa andmise käskkirja eelnõu (tl I-13-14p) ning geoloogilise loa KMIN-098 eelnõu (tl I-15-15p). Keskkonnaministeerium edastas nimetatud dokumendid koos Võhmuta III geoloogilise uuringu taotlusega 30.07.
  5. a kirjaga (tl I16) Tamsalu Vallavalitsusele tutvumiseks ning palus esitada kahe kuu jooksul arvamuse Võhmuta III geoloogilise uuringu loa taotluse ja taotluse asjus tehtud otsuse eelnõu kohta.
  6. Tamsalu Vallavolikogu ei nõustunud 18.09.
  7. a otsusega nr 32 (tl I-17-17p) Keskkonnaministeeriumi poolt geoloogilise uuringu loa andmisega kaebajale tehnoloogilise lubjakivi tarbevaru uuringuks Võhmuta III uuringuruumis. Kaebaja vaidlustas 18.09.
  8. a otsuse nr 32 halduskohtus. Tartu Halduskohus tunnistas 30.01.
  9. a otsusega haldusasjas nr 313-2300 (tl I-18-20) Tamsalu Vallavolikogu 18.09.
  10. a otsuse nr 32 õigusvastaseks ning kohustas Tamsalu valda Võhmuta III geoloogilise uuringu loa kohta arvamuse andmise küsimuse uuesti läbi vaatama. Halduskohtu otsuse kohaselt ei olnud Tamsalu Vallavolikogu 18.09.
  11. a otsusega nr 32 uuringuloa andmisega mittenõustumist piisavalt põhjendanud. Otsus jõustus 03.03.
  13. 11.03.2014 toimunud Tamsalu Vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjoni koosolekul (protokoll tl I-64-64p) oli päevakorras Võhmuta III uuringualal geoloogilise uuringu loa andmise otsusele arvamuse andmine ning koosolekul osalesid ka kaebaja esindajad, kes andsid selgitusi geoloogilise uuringu läbiviimise vajadusest. Muuhulgas märkisid kaebaja esindajad, et kaebaja saaks nõustuda geoloogilise uuringu läbiviimisel väiksema puuraukude arvuga.
  14. Tamsalu Vallavolikogu tegi geoloogilise uuringu loa taotluse kohta 23.04.2014 uue otsuse nr 19 (tl I-21-22p), milles ei nõustunud Keskkonnaministeeriumi poolt geoloogilise uuringu loa taotluse kohta tehtud otsuse eelnõuga kaebajale geoloogilise uuringu loa andmiseks ega geoloogilise uuringu loa andmisega tehnoloogilise lubjakivi tarbevaru uuringuks Võhmuta III uuringuruumis. Otsuse kohaselt ei oleks kaevandamistegevus taotletaval alal kooskõlas valla üldiste arengueesmärkidega. Kaevandamise korral ei oleks ala enam kasutatav põllumaana, mis ta üldplaneeringu kohaselt on, ning kaevandamine muudaks pöördumatult maastiku ilmet. 2 Seega oleks kaevandamine vastuolus üldplaneeringus sätestatud tingimuste ning eesmärkidega. Geoloogilise uuringu ala piirneb Tamsalu valla üldplaneeringus määratletud rohevõrgustiku alaga ning kaevandamisel tekitatav 60 dB suurune müra ületab rohealal lubatud mürataseme. Kuna uuringuruum asub kogu ulatuses Pandivere ja Adavere-Põltsamaa nitraaditundlikul alal, kus esineb rohkesti karstilehtreid ja tektoonilisi rikkeid, ning uuringuruumi jääb ka kaitsmata põhjaveega ala, esineb oht, et nii uuring kui hilisem kaevandamine kahjustab pöördumatult põhjavee kvaliteeti ja taset. Samuti kaasneksid nii uuringute läbiviimise kui kaevandamisega vahetud negatiivsed mõjud nii piirkonna elurikkusele kui lähiümbruse kinnistutele ja nende omanikele (müra, tolm, liikluskoormuse kasv, võimaliku veetaseme ja -kvaliteedi muutus ning kaevandusala maastiku pöördumatu muutus). Kohaliku kogukonna huvi olemasoleva olukorra säilitamisest väljendab ka 206 allkirjaga pöördumine, milles avaldatakse vastuseisu Võhmuta lubjakivikarjääri laiendamisele (tl I-72-76p). Kokkuvõtlikult leiab vastustaja, et ühe isiku majanduslikud huvid ei anna põhjust kahjustada teiste isikute erahuve ja olulisi avalikke huve. Geoloogilise uuringu loale nõusoleku andmine olukorras, kus kohalik omavalitsus ei pea hilisemat kaevandamist võimalikuks, oleks vastuolus tõhusa, ausa ja ökonoomse haldusmenetluse põhimõttega.
  15. 26.05.2014 esitas kaebaja halduskohtule kaebuse (tl I-1-4p) Tamsalu Vallavolikogu 23.04.
  16. a otsuse nr 19 õigusvastaseks tunnistamiseks ning Tamsalu valla kohustamiseks vaadata Võhmuta III geoloogilise uuringu loa kohta arvamuse andmise küsimus kahe kuu jooksul arvates kohtuotsuse jõustumisest uuesti läbi. 1) Kuna geoloogilise uuringu käigus teostatakse töid, mis ei ole veel maavara kaevandamine, on vastustaja vääralt lähtunud kaevandamistegevusest. Vastustaja ei ole kogunud selliseid tõendeid ega uurinud selliseid asjaolusid, millest tulenevalt saaks väita, et üksnes uuringu käigus võiks keskkonnale saabuda kahju. Vastustaja ei saa uuringuloaga nõustumisest keeldumist põhjendada eesmärgipärase ja efektiivse haldusmenetluse põhimõttele tuginedes, sest vastustaja ei vii läbi ega vastuta loataotluse menetluse lõpptulemuse otstarbekuse ja haldusmenetluse läbiviimise tõhususe eest. Üksnes vastuolu kehtivate planeeringutega ei saa olla põhjuseks kaevandamise loast keeldumiseks, kuna planeeringute muutmine ei ole välistatud. Vaidlustatud otsuses ei ole võrreldes eelmise otsusega viidatud ühelegi täiendavale tõendile, mis näitaks, et vald oleks vaidlusaluses küsimuses täiendavaid tõendeid kogunud. 2) Vaidluse all on geoloogilise uuringu lubatavus Võhmuta III uuringuruumis, mis ei ole võrreldav uuringualast lõuna-edela suunas asuva juba tegutseva Võhmuta lubjakivikarjääriga. Võhmuta lubjakivikarjääri laiendamine ei ole seotud kaebajaga või uuringuloa menetlusega ja sellest lähtuvad vastustaja põhjendused on asjakohatud. Kohalikud elanikud on avaldanud vastumeelsust Võhmuta lubjakivikarjääri laiendamise, mitte geoloogiliste uuringute teostamise osas. Nõusolek geoloogilise uuringu loa andmiseks ei rikuks vallaelanike õigusi, kuna käesolev menetlusetapp ei too iseenesest kaasa uue karjääri avamist.
  17. Vastustaja palus kaebusele esitatud vastuses (tl I-59-62) jätta see rahuldamata. 1) Kohtupraktikas on kinnitatud, et just geoloogilise uuringu loa menetlus on kohalike omavalitsuste jaoks etapp, kus olemasoleva teabe piires tuleb otsustada kaevandamise põhimõttelise võimalikkuse üle. Selline õigus ja kohustus tuleneb haldusmenetluse seaduse (HMS) § 5 lg-s 2 sätestatud haldusmenetluse aususe, tõhususe ja ökonoomsuse põhimõttest. Kuivõrd maapõueseaduses (MaaPS) ei ole sätestatud, millistest kaalutlustest omavalitsus peab lähtuma, on vastustaja veendunud, et oli õigustatud lähtuma ka valla arengukavast ning eri tasandite planeeringutest. Kavandataval kaevandamistegevusel ning geoloogilistel uuringutel on sisulised vastuolud nii valla arengukava, üldplaneeringu kui ka Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“. Vastustaja on kavandatava tegevuse ja arengukava ja planeeringute 3 vastuolude tuvastamisel lähtunud geoloogilise uuringuga ning kaevandamisega paratamatult kaasnevatest mõjudest nagu põllumaade hävimine, maastiku muutus, müra, suurenev inimtegevus jms. Samuti on keskkonnaasjades kohane lähtuda ettevaatusprintsiibist, st arvestada mitte ainult tõsikindlalt tõendatud mõjudega, vaid ka võimalike riskidega. Vastustajale on esitatud 206 allkirjaga pöördumine, milles allakirjutanud avaldavad vastuseisu Võhmuta lubjakivikarjääri laiendamisele ning toetavad Vallavolikogu otsust mitte anda nõusolekut kaebaja taotletud geoloogilise uuringu loale. Halduskohtu poolt haldusasjas nr 3132300 vastustajale antud lühike ajavahemik ei oleks võimaldanud valmistada ette ega läbi viia põhjalikumat mõjude hindamist. 2) Vaidlustatud otsus on proportsionaalne. Meede on kohane, kuna see aitab kaasa legitiimse eesmärgi – kohalike elanike huvide ja looduskeskkonna kaitse – saavutamisele. Meede on vajalik, kuna vastustaja seisukohast puuduvad sama tõhusad, ent kaebaja seisukohast vähem kahjulikud alternatiivid. Samuti on meede mõõdukas, kuna kaebajal on jätkuvalt õigus kasutada oma kinnistut nt põllumajanduslikuks tootmiseks.
  18. Lääne-Viru maavanem leiab kaebusele esitatud seisukohas (tl I-78), et vaidlustatud otsus on piisavalt motiveeritud.
  19. Keskkonnaministeerium toetab kaebusele esitatud seisukohas (tl I-84-86) kaebajat. 1) Vaidlustatud otsuse andmisel ei ole piisavalt kaalutud geoloogilist uuringut puudutavaid asjaolusid. Vastutaja on arvamuse andmise menetluses kuulanud ära küll kaebaja täiendavad selgitused, kuid otsusest ei nähtu, et kaebaja ettepanekut uuringupuuraukude võrgu vähendamiseks oleks ka kaalutud või sellele vastatud. 2) Tamsalu valla üldplaneering ei välista otsesõnu kaevandamist. Vaidlustatud otsuses ei ole piisavalt selgitatud, kuidas takistaks just Võhmuta III uuringuruumi alal uuringu läbiviimine või kaevandamine valla üldiste arengueesmärkide täitmist. Kuigi Tamsalu valla üldplaneeringu kohaselt on Võhmuta III uuringuruumi ala väärtusliku põllumaa ala, mis on üldplaneeringu seletuskirja kohaselt soovitav hoida põllumajanduslikus kasutuses, ei ole muu kasutus välistatud. Väärtuslikke maastikke ja rohevõrgustiku ala uuringualal ei paikne, uuringuruumi teenindusala üksnes piirneb nendega. Konkreetseid kaevandamise mõjusid keskkonnale, sh lähedalasuvate majapidamiste elanikele, ning sellest tulenevalt ka võimaliku kaevanduse ulatust ja kaevandamise viisi ning piiranguid täpsustatakse keskkonnamõjude hindamise käigus, mis on pealmaakaevandamisel suuremal kui 25 hektari suurusel alal kohustuslik. 3) Uuringuruum jääb peaaegu kogu pindalal Võhmuta lubjakivimaardla
  20. varuplokile, kus on arvel tehnoloogilise lubjakivi aktiivne reservvaru. Arvestades selles paikneva varu väärtuslikkust, on Võhmuta lubjakivimaardla, milles Võhmuta III uuringuruum asub, tunnistatud üleriigilise tähtsusega maardlaks. Võhmuta III uuringuruumis paiknev varu on eeldatavalt kõrge väärtusega tehnoloogiline lubjakivi, mida Eestis esineb suhteliselt vähe (ehitusmaavarade kasutamise riikliku arengukava 2011–2020 Lisa 1 andmetel 9% kogu Eesti kinnitatud lubjakivivarust). Seega on Keskkonnaministeerium pigem huvitatud sellest, et geoloogilise uuringuga täpsustataks uuringuruumis esineva varu kvaliteet taotletud tasemel, mis võimaldaks edaspidi teha kaalutletud ja motiveeritud otsuseid kaevandamise suhtes, sh otsustada, kas esineb riigi huvi kaevandamiseks. Ka seda aspekti ei ole vaidlustatud otsuses käsitletud.
  21. Tartu Halduskohus rahuldas 07.10.
  22. a otsusega kaebuse, tegi kindlaks Tamsalu valla menetlustoimingu õigusvastasuse, mis on väljendatud Tamsalu Vallavolikogu 23.04.
  23. a otsuses nr 19 ja millega keelduti geoloogilise uuringu loa andmisest kaebajale, kohustas vastustajat uuesti läbi vaatama kaebaja geoloogilise uuringu loa taotlust, arvestades halduskohtu otsuse põhjendustega, ning mõistis vastustajalt kaebaja kasuks menetluskuluna 4 välja 968 eurot, jättes ülejäänud menetluskulu poolte endi kanda. Halduskohtu otsuse põhjendused on järgmised. 1) MaaPS § 14 lg 2 alusel antud arvamus on menetlustoiming – tegemist on osaga uuringuloa taotluse menetlusest, mis lõppeb loa andmise või sellest keeldumisega, ning kaebajal on selle vaidlustamiseks kaebeõigus. Kuna nimetatud sätte alusel tuleb vallal seisukoht anda geoloogilise uuringu kohta, peab seisukoha kujundamisel lähtuma geoloogilise uuringu loa taotlusest ja hindama eelkõige geoloogilise uuringu võimalikkust, lubatavust ja mõju. Vaidlustatud otsuses toodud kümnekonnast argumendist puudutavad geoloogilise uuringu võimalikke mõjusid vaid kolm ning sedagi vaid riivamisi. Tuginedes Keskkonnaministeeriumi poolt 19.07.
  24. a kirjas ning kaebusele esitatud seisukohas märgitule, leiab halduskohus, et kui järgitakse uuringu tegemisele ja korrastamisele õigusaktidega kehtestatud nõudeid, ei saa geoloogilise uuringu kontekstis rääkida olulisest ohust põhjaveele ega muust olulisest mõjust. Müra või liikluskoormuse kasv, mis võib välitöödega kaasneda, kestavad väga lühikest aega ja ei ole geoloogilise uuringu puhul märkimisväärsed. See, et uuringuruum asub nitraaditundlikul alal või kaitsmata põhjaveega alal, ei ole uuringu kontekstis oluline argument. Uuringuruumi teenindusalal ei paikne ka olulisi allikaid ega karstilehtreid. Arusaamatu on, kuidas saab uuringu läbiviimine elurikkusele negatiivselt mõjuda. 2) Vastustaja ei ole vaidlustatud otsuses nimetanud asjaolusid, mis igal juhul objektiivselt välistaks kaevandamise Võhmuta III uuringualal. Samuti ei ole vastustaja piisavalt selgitanud ja põhjendanud, kuidas täpselt takistaks just Võhmuta III uuringuruumi alal uuringu läbiviimine või kaevandamine valla üldiste arengueesmärkide täitmist. Kuigi Tamsalu valla üldplaneeringu kohaselt on Võhmuta III uuringuruumi ala soovitav hoida põllumajanduslikus kasutuses, ei ole muu kasutus välistatud. Geoloogilise uuringu käigus täpsustatakse varu mahtu ja paiknemist, ning kaevandamise keskkonnamõju hinnatakse alles kaevandamisloa taotlemise etapis, kui on teada, kus milline varu esineb ja kus täpselt kaevandamisõigust taotletakse. Kaebaja kui ettevõtja omab piisavat teavet, et teha otsustus, kas kulutada ressursse uuringuks, millele ei pruugi järgneda kaevandamisloa saamine. 3) Tehnoloogiline lubjakivi on tooraineks mitmesugustele tööstusharudele ning arvestades selles paikneva varu väärtuslikkust, on Võhmuta lubjakivimaardla, milles Võhmuta III uuringuruum asub, tunnistatud üleriigilise tähtsusega maardlaks. Riik on huvitatud sellest, et geoloogilise uuringuga täpsustataks uuringuruumis esineva varu kvaliteet kaebaja poolt taotletud tasemel, mis võimaldaks edaspidi teha kaalutletud ja motiveeritud otsuseid kaevandamise suhtes, sealhulgas otsustada ka seda, kas esineb riigi huvi kaevandamiseks. Ka sellest, et vastustaja ei ole seda aspekti vaidlustatud otsuses käsitlenud, võib väita, et otsuse tegemisel ei ole arvestatud kõiki olulisi asjaolusid. 4) Juriidilisest isikust kaebajal on küll õigus palgata endale õigusteadmistega lepinguline esindaja, kuid asjaolust, et kaebaja on analoogse haldusasja nr 3-13-2300 juba halduskohtus võitnud ja talle on välja mõistetud menetluskulu summas 1190,20 eurot, saab selle haldusasja keerukusest ja haldusdokumentide väikesest mahust lähtuvalt pidada kaebaja menetluskulud vajalikuks, põhjendatuks ja mõistlikuks üksnes 968 euro ulatuses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS
  25. 05.11.2014 esitas vastustaja Tartu Halduskohtu 07.10.
  26. a otsusele apellatsioonkaebuse (tl I156160p), milles palub halduskohtu otsus tühistada ja jätta kaebus rahuldamata. 1) MaaPS § 14 lg 2 ja HMS § 5 lg 2 alusel tuleb uuringuloale nõusoleku andmisest keelduda ka juhul, kui kohalik omavalitsus ei pea võimalikuks anda nõusolekut hilisemale kaevandamisloa taotlusele. Seda, et uuringuloale nõusoleku mitteandmist võib põhjendada ka asjaoluga, et tulevane maavaru kaevandamine on välistatud, on kinnitanud ka kohtud (haldusasjad nr 310571, nr 3-10-2962 ja nr 3-11-2030). Kuna valla territooriumil, 5 uuringuruumi läheduses juba tegutseb üks lubjakivikarjäär, on vastustajal piisav ettekujutus kaevandamisega üldiselt kaasnevatest mõjutustest ning ka juba geoloogilise uuringu loa menetluses oli võimalik kaevandamise teatud mõjudega arvestada. 2) Uuringualal kaevandamine on välistatud tulenevalt vastuolust kehtiva Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ ning Tamsalu valla üldplaneeringuga. Valla üldplaneering ei keela küll otsesõnu alal kaevandamist, ent tegemist on väärtusliku põllumaana määratletud alaga. Tegemist oleks maastikuilme laiaulatusliku ja pöördumatu kahjustamisega teemaplaneeringus ja üldplaneeringus määratletud väärtusliku maastikuga vahetult piirneval alal. Kaevandamise negatiivsed mõjud elusloodusele, eelkõige kõrge müratase, tolm ja suurenenud inimtegevus levivad paratamatult ka väljaspool kavandatavat kaevandusala, sh kõrval asuvale rohevõrgustiku alale. Valla üldplaneeringu seletuskirjas on sätestatud, et rohevõrgustiku aladel ei tohi ületada I kategooria mürataset (55 dB). Arvestades, et juba geoloogilise uuringu käigus kasutatav puuragregaat tekitab vastavalt uuringuloa taotluse seletuskirjale rohevõrgustiku ala piiril oluliselt suuremat müra (60 dB), on kavandatav tegevus vastuolus Tamsalu valla üldplaneeringus sätestatud kitsendustega. Seda, et vastuolu planeeringutega võib olla kohaliku omavalitsuse keelduva seisukoha aluseks, on sedastanud Tartu Ringkonnakohus asjas nr
  27. Samuti on sellisele seisukohale asunud Siseministeerium 18.02.
  28. a kirjas (tl I65-65p). Antud juhul ei ole algatatud planeeringute muutmise menetlust ning seda ei ole ka taotletud. Seetõttu ei ole alust eeldada, et planeeringud ei jääks ka ettenähtavas tulevikus kehtima otsuse nr 19 tegemise hetkel kehtinud kujul. 3) Vaidlustatud otsuses on piisavalt arvestatud ka geoloogilise uuringuga seotud asjaoludega. Ka ilma täiendavate väliste ekspertide arvamusteta saab väita, et uuringu tegemisega kaasnevad paratamatult vaidlustatud otsuses välja toodud negatiivsed mõjutused ja nende riskid. Asjaolu, et Keskkonnaministeeriumi hinnangul ei ole kaasnevad mõjutused „oluliseks keskkonnamõjuks“ KeHJS § 5 tähenduses, ei tähenda, et tegemist oleks sobimatute kaalutlustega, mille arvestamine MaaPS § 14 lg-s 2 ette nähtud nõusoleku andmisel oleks olnud õigusvastane. Keskkonnaministeeriumi 19.07.
  29. a kirjas välja toodud kaalutlused on pealiskaudsed ega arvesta antud piirkonna eripäradega. Kuivõrd uuringutegevus tooks kaasa norme ületava keskkonnahäiringu uuringuruumiga piirneval alal, ei saa ka väita, et uuringutegevusel ei ole olulist keskkonnamõju. Kohaliku kogukonna ja omavalitsuse õigusi ja huve võivad riivata ka sellised häiringud, mis ei kvalifitseeru oluliseks keskkonnamõjuks KeHJS tähenduses. Arvestades, et varasemas sama loataotluse üle toiminud kohtuvaidluses kohustas Tartu Halduskohus vastustajat langetama uue otsuse kahe kuu jooksul, ei olnud täiendavate keskkonnauuringute läbiviimine praktiliselt võimalik. Kuna kohaliku omavalitsuse seisukohalt on nii uuringu läbiviimise kui hilisema kaevandamise vastased huvid selgelt ülekaalukad ja kaevandamist välistavad, ei oleks selliste uuringute läbiviimine olnud ka proportsionaalne. 4) Tulenevalt ülesannete ja pädevuste jaotusest kohalike omavalitsuse ja riigi vahel, ei kuulu MaaPS § 14 lg 2 kohase seisukoha andmisel kohaliku omavalitsuse pädevusse riigi huvide väljaselgitamine ning nende kaalumine. Riigi maavaradega seotud huve saab adekvaatselt välja selgitada ja neid väärtustada vaid riik. Kohaliku omavalitsuse rolliks geoloogilise uuringu loa ja kaevandamisloa menetluses on välja selgitada ja kaaluda uuringuga ja kaevandamisega seotud kohalikke huve. Hoolimata kohaliku omavalitsuse geoloogilise uuringuga mittenõustumisest saab uuringuloa välja anda Vabariigi Valitsuse nõusolekul, kes kaalub konkreetse kohaliku omavalitsuse territooriumil lubade väljastamiseks nõusoleku andmisel üleriigiliste huvide esinemist. Antud juhul ei saanud vastustaja väidetavat riigi huvi otsuse tegemisel arvestada ka põhjusel, et vastavat huvi ei olnud vaidlustatud otsuse tegemise ajaks riigi poolt väljendatud. Tartu Halduskohus ei hinnanud seega toimingu õiguspärasust selle tegemise aja seisuga ning tugines tõendamata väitele, rikkudes sellega

§ 158

lg 2 ja

§ 157lg 2.

6 5) Vastustaja on arvestanud kaebaja ärakuulamise tulemustega. Vaidlustatud otsuse tekstist lähtub üheselt, et loa taotleja poolt tema ärakuulamisel tehtud ettepanekut puuraukude vähendamise kohta võeti otsuse tegemisel arvesse, ent ei peetud oluliseks asjaoluks. 6) Halduskohus on jätnud tähelepanuta vastustaja esitatud tõendid ega ole põhjendanud, miks ei nõustutud mitmete vastustaja argumentidega. Halduskohus piirdus vaidlusalustes küsimustes suures osas Keskkonnaministeeriumi seisukohtade sõna-sõnalise tsiteerimisega, jättes esitamata kohtu sisulised järeldused. Kirjeldatud menetlusvead on sedavõrd olulised, et tingivad ka eraldiseisvalt halduskohtu otsuse tühistamise.

  1. 06.11.2014 esitas ka kaebaja Tartu Halduskohtu 07.10.
  2. a otsuse peale apellatsioonkaebuse (tl I166168), milles palub halduskohtu otsuse tühistada osas, millega kohus jättis kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotluse 1857,20 euro ulatuses rahuldamata, ning teha tühistatud osas uus otsus, millega mõista vastustajalt kaebaja kasuks välja lisaks Tartu Halduskohtu poolt välja mõistetud 968 eurole 1857,20 eurot. 1) Kaebaja kantud menetluskulud õigusabile on põhjendatud, vajalikud ning mõistlikud. Halduskohus on menetluskulude väljamõistmisel rikkunud menetlusõigust ning jätnud otsuses toodud seisukohad põhjendamata. Ka vastustaja ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlusest nähtuvale summale vastu vaielnud. Kaebaja on käesolevas asjas põhjendatult pöördunud oma õiguste kaitseks kohtusse, vaidlustades vastustaja õigusvastase otsuse, mis riivab intensiivselt põhiseaduse (PS) §-st 32 tulenevat kaebaja omandipõhiõigust. Asjaolu, et kaebaja on analoogse haldusasja nr 3-13-2300 juba halduskohtus võitnud ning talle on välja mõistetud menetluskulu summas 1190,20 eurot, ei ole piisavaks aluseks, et menetluskulude taotlus käesolevas haldusasjas enam kui pooles ulatuses rahuldamata jätta. Menetluskulude vähendamine sellisel põhjusel piiraks kaebaja võimalusi kohtusse pöördumiseks ebamõistlikult ning oleks vastuolus PS § 15 lg-s 1 sätestatud põhiõigusega pöörduda oma õiguste ja vabaduste rikkumise korral kohtusse. Käesolev haldusasi ning haldusasi nr 3-13-2300 on ka sisuliselt erinevad, kuivõrd haldusasjas nr 3-13-2300 vaidluse all olnud vastustaja otsuses puudusid mistahes keeldumise põhjendused, samuti jättis vastustaja selle vastu võtmisel kasutamata seaduses sätestatud kaalutlusõiguse. 24.04.
  3. a otsuses nr 19 tugines vastustaja aga uutele asjaoludele ning kaebaja pidi otsuse vaidlustamiseks analüüsima hulgaliselt uusi asjaolusid ning esitama vastuväiteid vastustaja uues otsuses toodud seisukohtadele. Asjaolu, et kaebaja on analoogses vaidluses varem kohtu poole pöördunud, ei tähenda automaatselt, et vaidlus on kaebaja jaoks lihtne, ega saa piirata kaebaja õigust valida lepingulist esindajat. Kuivõrd vastaspoolt esindas SA Keskkonnaõiguse Keskus jurist, ei saa eeldada, et õigusteadmisteta kaebaja on võimeline oma seisukohti sama hästi esitama või vastustaja menetlusdokumendis osundatule õiguslikku hinnangut andma. 2) Kaebaja menetluskulude täies ulatuses vastustajalt väljamõistmine ei ole vastustaja suhtes ebaõiglane ega ebamõistlik

§ 108lg 11 tähenduses.

Vaatamata kohtu selgitustele haldusasjas nr 3132300, võttis vastustaja 24.04.2014 vastu uue otsuse kohtu poolt viidatud põhimõtteid järgimata.

  1. Vastustaja palub kaebaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl I-178-179p) liita kaebaja ja vastustaja apellatsioonkaebused ühte menetlusse ning lahendada menetluskulude küsimus koos sisuliste küsimustega, või alternatiivselt jätta kaebaja apellatsioonkaebus rahuldamata või teha uus otsus, millega vähendatakse vastustajalt väljamõistetavaid menetluskulusid. 1) Kaebaja kulud ei ole täies mahus vajalikud ja põhjendatud. Antud geoloogilise uuringu loa taotluse osas on pooled esitanud sisulisi argumente haldusasjas nr 3-13-2300 ning samadele argumentidele on keskendutud ka käesolevas vaidluses. Lisaks on kaebaja käesolevas haldusasjas esitanud kohtule küll korduvalt kirjalikke seisukohti, kuid on hilisemates seisukohtades üksnes korranud ja ümber sõnastanud juba esialgses kaebuses sisaldunud 7 väiteid. Asja materjalid ei ole iseenesest mahukad. Kaebaja näol on tegemist isikuga, kes on ka varem analoogsete vaidlustega kokku puutunud ning peaks seetõttu omama head ettekujutust nii valdkonna õiguslikust regulatsioonist kui kohtupraktikast. Ka Riigikohtu praktikat arvestades on kaebaja menetluskulud põhjendamatult suured. Kohtupraktikast tulenevalt on põhjendamatu välja mõista kaebaja menetluskulud seoses istungile sõidu ajaga. Samuti ei ole põhjendatud sõidukulu väljamõistmine vastavalt arvel 506-2014 toodud arvutuskäigule. Kaebaja ei ole esitanud tõendeid, et tegelik autokütuse maksumus seoses sõiduga marsruudil Tallinn-Rakvere-Tallinn oli 66 eurot. Arvestades, et distantsiks on arvel märgitud 220 km, on selline summa väheusutav. 2) Väär on kaebaja väide, et menetluskulude väljamõistmine vastustajalt on õiglane. Vastustaja ei ole korranud varem kohtu poolt tuvastatud vigu, vaid on need vaidlusaluses otsuses kõrvaldanud, esitades selles põhjaliku motivatsiooni. Menetluskulude väljamõistmisel vaidluse kaotanud poolelt ei ole ega tohi olla karistuslikku eesmärki.
  2. Kaebaja palub vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud vastuses (tl I-183-186p) jätta see rahuldamata. 1) Kehtivast õigusest ega senisest kohtupraktikast ei tulene, et kohalik omavalitsus peaks MaaPS § 14 lg-s 2 nimetatud geoloogilise uuringuloa taotluse arvamuse andmisel tuginema kaevandamise võimalikkusele konkreetsel uuringualal. Samuti ei tulene HMS § 5 lg-st 2 ega senisest kohtupraktikast, et kohalik omavalitsus võiks geoloogilise uuringuloa andmisest keelduda üksnes põhjusel, et ta ei poolda hilisemat kaevandamist. Võhmuta III uuringuruumis ei esine piiranguid, mis hilisema kaevandamise igal juhul välistaks. 2) Kavandatav geoloogiline uuring ei ole vastuolus valla üldplaneeringu ega maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu eesmärkidega. Esiteks ei välista Tamsalu valla üldplaneering otsesõnu kaevandamist. Teiseks ei nähtu vastustaja argumentidest, et kaevandamistegevus takistaks mingilgi moel valla üldiste arengueesmärkide täitmist. Asjaolu, et uuringuruum külgneb rohevõrgustiku alaga, ei saa seada automaatselt piiranguid ka uuringuruumi aladel toimuvale tegevusele. Sealjuures on põhjendamatud vastustaja väited lubatud mürataseme ületamise kohta. Vastustaja ei ole arvestanud müra hajumise teguriga, mille tagajärjel ei saa rohevõrgustiku alale leviv müra olla võrreldav vahetult puuragregaadi lähedal tekkiva müratasemega. Lisaks võib Tamsalu valla üldplaneeringu seletuskirja kohaselt rohevõrgustiku alal I kategooria müratasemest kõrgem müra olla maanteede või raudteede ja rohevõrgustiku lõikumiskohtades või kohtades, kus rohevõrgustik on olemasoleva tootmishoone või raudtee või maantee naabruses (seletuskirja punkt 2.5.1.2). Ka Siseministeerium on vastustaja viidatud kirjas seisukohal, et maakonnaplaneeringud ja nende teemaplaneeringud, aga ka üldplaneeringud ja detailplaneeringud üksnes võivad olla geoloogiliste uuringute tegemiseks loa andmise kohta arvamuse esitamise aluseks. See tähendab, et kohalik omavalitsus ei pruugi arvamuse kujundamisel üldse planeeringutele tugineda. Samuti ei oleks teatud tegevus planeeringutest tuleneva vastuolu korral täielikult välistatud, kuna planeeringud on muudetavad. 3) Kuivõrd vastustaja ei ole geoloogilise uuringuga kaasneda võivate mõjude analüüsimiseks täiendavaid keskkonnauuringuid läbi viinud, jääb arusaamatuks, kuidas on vastustaja saanud geoloogilise uuringuga seotud kahjulikke mõjusid hinnata. Geoloogilise uuringuloa menetluses ei ole põhjendatud arvestada kaevandamise mõjusid, kuna selles etapis ei ole veel teada, kus täpselt kaevandamisõigust taotletakse või milline on maavaravaru maht ja paiknemine. 4) Kohaliku omavalitsuse poolt riigi huvide täielikul määral kaalumata jätmine ei ole õigustatud. Kuna kohaliku omavalitsuse keeldumine nõusoleku andmisest on uuringuloa andmise üle otsustajale siduv, piiraks kohalike omavalitsuste teadlik riigi huvide eiramine võimalust üldse võimalik riigi huvi välja selgitada. Antud juhul on geoloogilise uuringuga 8 vaja täpsustada, kas uuringuruumis esineva varu kvaliteet on taotletud tasemel, mis võimaldaks otsustada ka seda, kas esineb riigi huvi kaevandamiseks. 5) Vastustaja ei ole võimaldanud kaebajal tõhusalt realiseerida ärakuulamisõigust. Kaebaja ei saanud 11.03.2014 toimunud Tamsalu Vallavolikogu eelarve- ja majanduskomisjoni koosolekul anda oma lõplikke selgitusi ega arvamust vastustaja seisukohale, kuna vastustaja seisukoht geoloogilise uuringuloa kohta sai välja kujuneda alles pärast täiendava informatsiooni kogumist. Vastustaja tegi ärakuulamise tõhusa realiseerimise asemel keelduva sisuga otsuse, mis oli kaebajale üllatav, kuivõrd kaebaja eeldas, et talle antakse võimalus anda arvamus ka siis, kui vastustaja on hõredama uuringuvõrgu rajamise asjaoludega tutvunud, selles osas seisukoha võtnud ja ka koostatava haldusakti andmise peamiseid põhjuseid selgitanud. Isegi, kui vastustaja oleks kaebaja nõuetekohaselt ära kuulanud, ei nähtu vaidlustatud otsusest, et kaebaja esitatud ettepanekuid oleks arvesse võetud. Sellele ei osunda ka otsuses esitatud väide, mille kohaselt ei pidanud Tamsalu Vallavolikogu oluliseks ning otsustavaks seda, mitu puurauku geoloogiliste uurinute läbiviimisel täpselt kavatsetakse rajada. 6) Halduskohus ei ole rikkunud põhjendamiskohustust ega jätnud tähelepanuta vastustaja esitatud argumente ja tõendeid. Samas jääb kaebaja varem esitatud seisukoha juurde, mille kohaselt ei saa vastustaja poolt kohtule esitatud vallaelanike allkirju pidada usaldusväärseks tõendiks, kuivõrd vastustaja esitas need alles kohtumenetluses. Kaebaja hinnangul ei ole tõenäoline, et vastavad allkirjad olid olemas juba vaidlustud otsuse vastuvõtmisel. Samuti ei ole allkirjad kontrollitavad.
  3. Keskkonnaministeerium leiab vastustaja apellatsioonkaebusele esitatud seisukohas (tl I190-192), et Tartu Halduskohtu 07.10.
  4. a otsus on põhjendatud ja seaduslik. 1) Geoloogilise uuringu loa taotlemisel tuleb seisukoha andmisel lähtuda eelkõige geoloogilise uuringu loa taotlusest ja selle kohta koostatud otsuse eelnõust. Kaevandamise mõjudele korrektse hinnangu andmine geoloogilise uuringu etapis ei ole veel võimalik, näiteks ei ole uuringu etapis teada isegi tulevase karjääri täpne asukoht. Vastustaja viidatud kohtulahenditest ei tulene, et MaaPS § 14 lg 2 kohase nõusoleku andmisest tuleks keelduda, kui kohalik omavalitsus ei pea võimalikuks anda hilisemas etapis nõusolekut maavara kaevandamise loale. Neid lahendeid analüüsides saab väita, et määravaks on kaevandamisvõimalust mõjutavate asjaolude kaalukus ehk see, kas kaevandamine oleks täielikult välistatud. Käesolevas asjas selliste asjaolude esinemist ei tuvastatud. Siinjuures omab tähtsust, tulenevalt MaaPS § 20 lgst 3 ei saa kohaliku omavalitsuse organi eeldatavat kaevandamisloa andmisega mittenõustumist iseenesest lugeda kaevandamist välistavaks asjaoluks. 2) Vastustaja tõlgendus rohealaga külgneval alal mürataseme ületamise kohta eirab rohealadel ette nähtud piirangutega seonduvat konteksti. Kui analüüsida, milliseid tegevusi rohevõrgustiku alal üldplaneeringu seletuskirja kohaselt lubatakse (mh ehitamine, kaevandamine, põllutööd ja isegi uute kaevanduste avamine), on selge, et 55 dB piirang ei saa olla absoluutne. Antud juhul ei asu uuringuala rohevõrgustiku alal, vaid üksnes piirneb sellega, mistõttu ei ole sellele õige kohaldada rohevõrgustiku alade suhtes kehtivatest rangemaid nõudeid. 3) Käesolevas menetlusetapis ei olegi võimalik tuvastada riigi huvi, kuna andmed maavara kohta puuduvad. Riigi ja kindlasti ka kohaliku omavalitsuse huvi ja positsiooni kindlaks tegemiseks tuleks eelistada andmete kogumist. See asjaolu toetab ka lähenemist, et geoloogilise uuringu loa andmisega mittenõustumine kaevandamisega seotud argumentidele toetudes saab toimuda ainult väga piiratud juhtudel, kui kaevandamine oleks tõepoolest välistatud. Vastasel juhul tuleb eelistada uuringu läbiviimist ja maavara kohta andmete kogumist, seda enam maavara puhul, mille kvaliteet võib olla keskmisest kõrgem, nagu 9 kaevandamisloa taotluse seletuskirja kohaselt antud juhul on. Tegemist on üldise põhimõttega, mida kohalik omavalitsus peab oma seisukoha andmisel arvestama. 4) Vastustaja ei ole millegagi tõendanud, et geoloogilisel uuringul on negatiivne mõju. Keskkonnaministeerium geoloogilisel uuringul sellist mõju ei näinud ja otsustas jätta keskkonnamõju hindamise algatamata. 10 RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  5. Ringkonnakohus leiab, et mõlemad apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, täiendades halduskohtu otsuse põhjendusi käesoleva otsuse põhjendustega.
  6. Järgnevalt võtab ringkonnakohus seisukoha kõigepealt Tamsalu valla apellatsioonkaebusega seonduvate protsessuaalsete küsimuste osas (I), käsitleb seejärel Tamsalu Vallavolikogu 23.04.
  7. a otsuse nr 19 õiguspärasuse küsimusi (II), seejärel võtab seisukoha kaebaja apellatsioonkaebuse osas (III) ning lahendab lõpuks apellatsioonimenetluse kulude küsimuse (IV). I
  8. Pooled vaidlevad sisuliselt selle üle, kas Tamsalu Vallavolikogu 23.04.
  9. a otsus nr 19, millega Tamsalu vald keeldus andmast nõusolekut Võhmuta III geoloogilise uuringu loa andmise menetluses, on õiguspärane.
  10. Esmalt märgib ringkonnakohus, et halduskohtu otsusest ei ole võimalik üheselt aru saada, kas halduskohus pidas tuvastamisnõuet eraldi nõudeks (st et see pole kohustamisnõudega hõlmatud) või mitte (st et see on kohustamisnõudega hõlmatud). Halduskohtu otsuse resolutsioonis on kohus teinud vahet tuvastamis- ja kohustamisnõudel, kuid põhjenduses ei ole nõudeid selgelt eristanud. Otsuse punktis 22 on halduskohus vaid leidnud, et kuna kohus rahuldab tuvastamiskaebuse, siis kuulub rahuldamisele ka kohustamiskaebus. Seejuures ei ole halduskohus analüüsinud eraldiseisva tuvastamisnõude lubatavust ega seda, miks on selle esitamine vajalik kaebaja õiguste kaitseks (

§ 38lg 4).

Ringkonnakohus selgitab, et

§ 2

lg 3 ls 2 kohaselt otsustab avalduse menetlusosaline omal äranägemisel.

§ 2

lg 4 ls 2 järgi tõlgendab kohus menetlusosaliste avaldusi ja lähtub nende lahendamisel esitaja tegelikust tahtest. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puudub vajadus eraldiseisva tuvastamisnõude menetlemiseks, kuna kaebaja esitatud kohustamisnõude rahuldamise eelduseks on Tamsalu Vallavolikogu 23.04.

  1. a otsuse nr 19 õigusvastasus. Seetõttu menetleb ringkonnakohus kaebaja esitatud nõudeid ühtse kohustamiskaebusena.
  2. Kohaliku omavalitsuse arvamuse andmise seaduslik alus on MaaPS § 14 lg 2, mille kohaselt loa andja saadab üldgeoloogilise uurimistöö loa või uuringuloa taotluse ning taotluse kohta tehtava otsuse eelnõu arvamuse saamiseks Eesti Maavarade Komisjonile ja taotletava uuringuruumi asukoha kohalikule omavalitsusele, kes annavad oma arvamuse kirjalikult. MaaPS § 2 p 4 kohaselt on maavara geoloogiline uuring maavara kaevandamise ja kasutusele võtmise eesmärgil tehtav geoloogiline töö. Geoloogilise uuringu käigus selgitatakse muuhulgas välja maavara lasumistingimused ja omadused, hinnatakse uuringuruumi ja selle ümbruse hüdroloogilisi ja hüdrogeoloogilisi tingimusi ning kavandatakse abinõud maapõues tekkivate muudatuste ennetamiseks ja vähendamiseks (MaaPS § 8 lg 6). Geoloogiline uuring tuleb teha selliselt, et keskkonnale ja isikutele tekitatav kahju oleks minimaalne (MaaPS § 7 lg 1). Uuringuloa kohaliku tähtsusega maardlas annab Keskkonnaamet (MaaPS § 14 lg 4). Kui kohalik omavalitsus ei ole nõus uuringuloa andmisega, keeldub Keskkonnaamet loa andmisest (MaaPS § 20 lg 1 p 9).
  3. Kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming geoloogilise uurimistöö loa andmise menetluses.

§ 45

lg 3 sätestab, et menetlustoimingu peale võib ilma haldusakti või lõpliku toimingu vaidlustamiseta esitada kaebuse, kui see rikub kaebaja mittemenetluslikke õigusi, sõltumata haldusaktist või lõplikust toimingust, või kui menetlustoimingu 11 õigusvastasus tingiks vältimatult kaebaja õigusi rikkuva haldusakti andmise või lõpliku toimingu tegemise. Riigikohus on asunud seisukohale, et kohaliku omavalitsuse arvamus on menetlustoiming, mis on kohtus eraldiseisvalt vaidlustatav (RKHKm 10.06.2010, 3313810). II 23. Sisuliste põhjenduste osas nõustub ringkonnakohus halduskohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (

§ 201lg 4).

Kuigi vastustaja kriitika, et halduskohus piirdus vaidlusalustes küsimustes suures osas Keskkonnaministeeriumi seisukohtade sõnasõnalise tsiteerimisega, jättes esitamata kohtu sisulised järeldused, peab paika, ei muuda see halduskohtu otsust ebaseaduslikuks.

§ 157

lg 1 järgi peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 160

lg 1 kohaselt kuulub kohtuotsuse juurde ka põhjendav osa.

§ 165

lg 1 kohaselt märgitakse otsuse põhjendavas osas: 1) kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele kohus asjaolu tõendatuks tunnistamisel tugineb; 2) asjas kogutud tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks või asjassepuutuvaks, koos põhjendusega, miks kohus ei pea neid usaldusväärseks või asjassepuutuvaks; 3) asjaolud, mille kohus on tunnistanud üldtuntuks, koos põhjendusega, miks kohus peab neid üldtuntuks; 4) põhjendused, miks kohus ei nõustu menetlusosaliste väidetega; 5) õigus, mida kohus kohaldas; 6) kohtu järeldused. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui kohus nõustub täielikult kaasatud haldusorgani seisukohtadega, siis ei ole viimastele tuginemine otsuse põhjendavas osas vastuolus eelnimetatud sätetega. See saab siiski vaid kehtida sellise menetluse kohta, kus asjaolud ei ole vaieldavad ning tõendeid ei ole tarvis koguda.

§ 160

lg 1 p-dele 3 ja 4 vastavate osade sõnastused võivad teinekord sarnaste mõtete korral sarnaneda.

  1. Järgnevalt vastab ringkonnakohus Tamsalu valla apellatsioonkaebuses esitatud argumentidele. Seejuures selgitab ringkonnakohus, et kuna kohus ei saa asuda haldusorgani asemel kaalutlusõigust teostama, siis tuleb kontrollida 23.04.
  2. a otsuses esitatud põhjenduste paikapidavust vastustaja uute väidete valguses.
  3. Esmalt kordab Tamsalu vald viidet vastuolule kehtiva Lääne-Virumaa maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga „Asustust ja maakasutust suunavad keskkonnatingimused“ ning valla üldplaneeringuga. Riigikohtu seisukoha järgi tuleb selgitada seda, kas ja kuidas kavandatav tegevus maakonnaplaneeringutega seatud eesmärkide saavutamist takistaks (RKHKo 11.11.2015, 3-3-1-37-15, p 17). Tamsalu valla sõnul oleks tegemist maastikuilme laiaulatusliku ja pöördumatu kahjustamisega teemaplaneeringus ja üldplaneeringus määratletud väärtusliku maastikuga vahetult piirneval alal. Ringkonnakohus leiab, et väärtusliku maastikuga vahetult piirneval alal geoloogilise uuringu läbiviimine ei kahjusta kuidagi väärtusliku maastiku ala. Edasi väidab vald, et kaevandamise negatiivsed mõjud elusloodusele, eelkõige kõrge müratase, tolm ja suurenenud inimtegevus levivad paratamatult ka väljaspool kavandatavat kaevandusala, sh kõrval asuvale rohevõrgustiku alale. Ringkonnakohus juhib vastustaja tähelepanu sellele, et siin on segamini käsitletud uuringu teostamine ja kaevandamine. Uuringuga ei kaasne kaevandamise negatiivseid mõjusid. Edasi tugineb vald valla üldplaneeringu seletuskirja kohasele rohevõrgustiku aladel lubatud I kategooria mürataseme ülempiirile (55 dB) ning toob esile, et geoloogilise uuringu käigus kasutatav puuragregaat tekitab vastavalt uuringuloa taotluse seletuskirjale rohevõrgustiku ala piiril suuremat müra (60 dB). Tekitatava müra suurus ei ole seejuures poolte vahel vaieldav. Ringkonnakohus leiab, et paljalt detsibellidele tuginemine vastustaja poolt ei saa olla piisav. Ei üldplaneeringu seletuskirjas lubatud (vt http://vana.tamsalu.ee/download/731/2010-03-12_Tamsalu_UP_Seletuskiri.pdf, p 2.5.1.
  4. viimane alapunkt) 55 dB ega 60 dB ei ole sedavõrd suur müra, mis iseenesest igal juhul 12 keskkonnale häirivalt mõjuks. Kõik oleneb müraallika kaugusest, aga ka müra tekitamise kestusest. Isegi kui arvestada taotluse seletuskirja järgi välitööde kestuseks 5 kuud, ei pruugi olla tegemist läheduses asuvate isikute õiguste rikkumisega. Samuti ei ole vastustaja peatunud spetsiifilisel puurimismeetodil. Taotluse kohaselt on uuring kavandatud teostada puuraukude rajamisega sammaspuurimise meetodil. Keskkonnaministri 26.05.
  5. a määruse nr 44 „Üldgeoloogilise uurimistöö ja maavara geoloogilise uuringu tegemise kord“ § 16 lg 4 ls 1 kohaselt on karbonaatkivimite uuringul ette nähtud südamikpuurimine. Eelnev näitab, et planeeringutele tuginevate argumentide osas ei ole vastustaja 23.04.
  6. a otsus piisavalt põhjendatud ka apellatsioonkaebuse väidete valguses. Ringkonnakohus nõustub Keskkonnaministeeriumi poolt ringkonnakohtu istungil väljendatud seisukohaga, et kohaliku omavalitsuse arvamus peab tooma välja piisavalt konkreetsed asjaolud, mida kohalik omavalitsus oma seisukohas kaalub, et oleks võimalik aru saada, millele tema lõpphinnang tugineb. Iseäranis tuleks välja tuua, milliste konkreetsete isikute õigusi millises ulatuses kavandatav uuring kahjustaks.
  7. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et nõusolekut ei saa anda, kuna hilisem kaevandamine on välistatud. Riigikohus on möönnud, et kui asjaoludest tulenevalt on ebatõenäoline, et uuringute eesmärgiks seatud kaevandamine tulevikus võimalikuks osutub, on see üks kaalutlus, mida uuringuloa kooskõlastamisel arvestada (RKHKo 11.11.2015, 3-3-1-37-15, p 14). Praegusel juhul ei ole vastustaja aga välja toonud asjaolusid, millest saaks järeldada, et hilisem kaevandamine on välistatud. Tegemist on vaid vastustaja paljasõnalise väitega. Viited ala nitraaditundlikkusele ja põhjavee kaitsmatusele on liiga üldsõnalised. Samas möönab vastustaja ise, et läheduses tegutseb juba üks karjäär. Sellisel juhul oleks tulnud välja tuua, mis eristab soovitud geoloogilise uuringu piirkonda lähikonnas tegutseva karjääri piirkonnast.
  8. Ringkonnakohus lisab, et kaebaja arutlused teemal, kas tegemist on olulise keskkonnamõjuga või mitte, ei ole siinkohal asjassepuutuvad. Samuti ei võta ringkonnakohus seisukohta võimalike riigi huvide kohta, kuna need ei pruugi olla veel selged. Keskkonnaministeerium on oma arvamuses selgitanud, et käesolevas menetlusetapis ei olegi võimalik tuvastada riigi huvi, kuna andmed maavara kohta puuduvad. Sama kinnitas Keskkonnaministeeriumi esindaja ka ringkonnakohtu istungil. Täiendavalt viitab ringkonnakohus Riigikohtu seisukohale: „Kaebaja on õigesti märkinud, et uuringutulemustel on iseseisev väärtus ka siis, kui uuringule kaevandamist ei järgne. Saadud teabe alusel tehakse vajaduse korral muudatused keskkonnaregistris, milles talletatud infot saab edaspidi kasutada näiteks uute planeeringute ja arengukavade koostamisel (MaaPS § 12 lg 2, keskkonnaregistri seadus § 2 lg 2 p 4). Nii taotlejal kui ka kohalikul omavalitsusel on pärast uuringu tegemist võimalikus kaevandamisloa menetluses varasemast rohkem teavet kaevandamistegevuse tegelike mõjude kohta. Kohalikul omavalitsusel on võimalik hüpoteetilistele riskidele tuginemise asemel rajada oma arvamus uuringuga tõendatud teabele. Kogutava teabe väärtus on üheks kaalutluseks, mida uuringuloa kooskõlastamise üle otsustamisel arvestada“ (RKHKo 11.11.2015, 3-3-1-37-15, p 13). Ka seda tuleb vastustajal uut arvamust kujundama asudes arvestada.
  9. Eelnevast tulenevalt ei ole alust halduskohtu hinnangu ümberhindamiseks. III
  10. Kaebaja ei ole rahul sellega, et halduskohus rahuldas menetluskulude väljamõistmise taotluse vaid osaliselt. 13
  11. Esiteks tugineb kaebaja sellele, et vastustaja ei ole kaebaja menetluskulude väljamõistmise taotlusest nähtuvale summale vastu vaielnud. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt

§ 109lg-le 6 mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud.

Sellest sättest tulenevalt peab kohus kontrollima, kas ja mis ulatuses on kulud vajalikud ja põhjendatud. 31. Teiseks tugineb kaebaja põhiõigustele (PS § 32 ja § 15 lg 1). Ringkonnakohus nõustub kaebajaga, et menetluskulude täies mahus hüvitamata jätmine kujutab endast PS § 15 lg 1 riivet. Siiski on antud juhul tegemist põhjendatud riivega. Ringkonnakohus nõustub ka selles osas halduskohtu otsuse põhjendustega ega hakka neid siinkohal kordama (

§ 201lg 4).

Täiendavalt selgitab ringkonnakohus, et kaebaja on ka ise mitte just kõige efektiivsemat taotlust esitades (vt p 20) aidanud kaasa vaidluse keerukusastme suurenemisele. Oma sisult ei ole vastustaja argumendid, millele ta nõusoleku andmisest keeldumise rajas, ülemäära keerulised ega saa põhjustada asjaga juba sisuliselt kursis olevale õigusabi osutajale sedavõrd palju suuremat ajakulu kui menetlus nr 3-13-

  1. Ringkonnakohus ei pea eelnevast tulenevalt vajalikuks hakata selles osas halduskohtu hinnangut korrigeerima.
  2. Kaebaja apellatsioonkaebus jääb eeltoodud põhjustel rahuldamata. IV
  3. Eelnevast nähtuvalt jäävad mõlemad apellatsioonkaebused rahuldamata ja halduskohtu otsuse resolutsioon muutmata, kuid halduskohtu otsuse põhjendusi tuleb täiendada käesoleva otsuse põhjendustega. 34.

§ 108

lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 108

lg 2 järgi jagatakse kaebuse osalise rahuldamise korral menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega. Ringkonnakohus leiab, et

§ 108

lg 2 kuulub kohaldamisele ka siis, kui nii kaebaja kui vastustaja apellatsioonkaebus jääb rahuldamata.

  1. Vastustaja taotleb riigilõivu 15 eurot (tl I-161), õigusteenuse osutamisega seotud 1020 euro ning istungiga seotud 150 euro (tl II25-30) hüvitamist. Ringkonnakohus osutab Riigikohtu seisukohale, mille kohaselt ei ole haldusorganil küll keelatud halduskohtumenetluses välise õigusabi kasutamine, kuid halduskohtumenetluses kantud haldusvälise õigusabi teenuse kulude väljamõistmise õigustamiseks peab kohtuasi olema reeglina haldusorgani igapäevase põhitegevuse raamidest väljuv (nt RKHKo 30.11.2010, 3-31-63-10, p 32). Hiljuti on Riigikohus täpsustanud, et kooskõlastuse andmist ei saa maavara geoloogilise uuringu loa menetluses pidada kohaliku omavalitsuse põhitegevuseks, vaid tegemist on kohaliku omavalitsuse kõrvalfunktsiooniga; kui vaidlustatakse kohaliku omavalitsuse põhitegevuse raamidest väljuvat otsust, on välise õigusabi kasutamine vastustaja poolt põhjendatud (RKHKo 13.11.2015, 3-3-1-34-15, p 10). Ringkonnakohus järeldab sellest, et iseenesest võiksid kuuluda maavara geoloogilise uuringu luba puudutavad vastustaja õigusabikulud väljamõistmisele kaebajalt, kuid põhinõude osas jääb vastustaja apellatsioonkaebus täies ulatuses rahuldamata. Mis puudutab vastustaja vastamist rahuldamata jäävale kaebaja apellatsioonkaebusele, siis selles osas leiab ringkonnakohus, et tegemist ei on küsimusega, mille osas ei peaks isik avaliku võimu organiga vaieldes kuluriski kandma. Kuna kulude küsimus võib tõusetuda mistahes halduskohtumenetluses, siis peab selles osas kohalik omavalitsus oska ise seisukohta kujundada. Ringkonnakohus leiab eelnevast tulenevalt, et käesoleval juhul ei esine selliseid erandlikke asjaolusid, mis annaksid aluse Tamsalu valla 14 kasuks õigusabikulude väljamõistmiseks. Seega jäävad haldusorgani menetluskulud käesoleval juhul haldusorgani kasuks välja mõistmata ka osas, milles kaebus lahendati haldusorgani kasuks.
  2. Kaebaja soovib vastustajalt riigilõivu 15 eurot (tl I170), 1432 euro (tl II-15-19) ning kohtuistungiga seotud 607,20 euro (tl II-32-36) väljamõistmist. Ringkonnakohus leiab, et väljamõistmisele saavad kuuluda vaid need kulud, mis on tingitud vastustaja apellatsioonkaebusest. Nendeks on vastustaja apellatsioonkaebusega tutvumine (110+20%=) 132 eurot, kaebaja vastuse koostamine apellatsioonkaebusele (385+20%=) 462 eurot ning kohtuistungiks ettevalmistumine 50% ulatuses (240:2+20%=) 144 eurot. Kohtuistungiga seotud kulude osas leiab ringkonnakohus, et vajalik ega põhjendatud ei ole hüvitada kulu protokolliga tutvumise eest. Sõidukulu hüvitamise osas leiab kohus, et 111 eurot 370 km läbimiseks eeldaks sõiduvahendi kasutamist, mille kütusekulu on ca 30 liitrit 100 km kohta. See ei saa praeguste kütusehindade juures olla reaalne kulu. Reaalne on ligikaudu kolm korda väiksem kulu, mistõttu tuleb nimetatud summat vastavalt vähendada ja määrata reaalseks sõidukuluks 37 eurot. Nii sõidukulu kui ka sõiduaeg kuuluvad hüvitamisele 50% ulatuses, st ((37+145):2+20%=) 109,20 eurot. Samuti kuuluvad hüvitamisele vajalikud ja põhjendatud kulud seoses kohtuistungil osalemisega. Vajalik ja põhjendatud on hüvitada kaebaja esindajale kohtuistungil esindamise kulu 50% ulatuses, st (180:2+20%=) 108 eurot. Kokku kuulub seega vastustajalt kaebaja kasuks väljamõistmisele (132+462+144+109,20+108=) 955,20 eurot õigusabikulu. Ülejäänud osas jäävad kaebaja menetluskulud kaebaja enda kanda. Agu Timmi /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel /allkirjastatud digitaalselt/ 15 Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.