Obsah (4)

§ 47§ 46§ 151§ 108

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Tiina Pappel, Agu Timmi, Einar Vene 17. detsember 2015, Tartu 3-14-196 Haldusasi

§ 47

lg 1 ls 2 lubab kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Sellest sättest tuleneb, et kohustuslikus kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsus on oluline kaebuse lubatavuse eeldus. Isik, kes ei ole järginud kohustuslikus kohtueelses menetluses ettenähtud nõude esitamise tähtaega, ei ole kinni pidanud kohustuslikust kohtueelsest vaidluse lahendamise korrast. Ning seda ka olukorras, kus haldusorgan ei pööra tähtaja möödalaskmisele tähelepanu ning lahendab nõude sisuliselt. Haldusorgani eksitus nõude lahendamisel ei saa olla siduv kohtule. Sellisel juhul ei ole kohus enam õigusemõistmisel vaba, vaid on seotud haldusorgani eksitusega ning sunnitud menetlema mittelubatavat kaebust. Samuti määraks haldusorgani eksitus sisuliselt kohtu jaoks ära menetluse lõpptulemuse. Ringkonnakohtu hinnangul rikuks ka selline olukord võimude lahususe ja tasakaalustatuse põhimõtet, kuna haldusorgani ekslikud otsustused võtaksid kohtult võimaluse õigusemõistmise täielikuks teostamiseks. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et niisuguses olukorras peab kohus saama kontrollida ka kohtueelses menetluses esitatud nõude tähtaegsust ning kui ta asub seisukohale, et nõue on esitatud tähtaega ületades, on kaebus selles osas

§ 47lg 1 ls-st 2 tulenevalt lubamatu.

Sellist kontrolli saab teha ka ringkonnakohus ning seda hoolimata asjaolust, et apellatsioonkaebuses ei ole seda küsimust selgelt tõstatatud. Apellatsioonimenetluses kehtib samuti uurimispõhimõte ning ka ringkonnakohus ei tohi menetleda lubamatut kaebust. Seetõttu on nende küsimuste lahendamine võimalik ka apellatsioonimenetluses. Apellatsiooni korras tuleb kontrollida halduskohtu otsuse seaduslikkust kõigist asja lahendamisel olulistest protsessuaalsetest aspektidest lähtuvalt. Halduskohtu eksitus ei saa mittelubatavat kaebust muuta lubatavaks. Samasugusele järeldusele orienteerivad ka Riigikohtu halduskolleegiumi seisukohad

1. mai
2. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-18-07 (p-d 18-23) ja
3. aprilli
4. a määruses haldusasjas nr 3-3-1-19-09 (p 12). 3
5. Kaebaja seisukoht on, et tema kaebus on tähtaegne, kuna tema kinnipidamine oli jätkuv toiming, mille kaebetähtaeg hakkas kulgema toimingu lõpust. Kujunenud olukorras ei saa selle seisukohaga nõustuda. Ringkonnakohus möönab, et Riigikohtu halduskolleegium on väljendanud seisukohta, et toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude esitamise tähtaeg võib hakata kulgema toimingu lõppemisest, kuid samas on märkinud, et kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka hüvitisenõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13, RKHKo 3-3-1-93-13, p 13-14). Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga, et väidetud liiga kitsad kinnipidamistingimused pidid kaebajale olema koheselt tajutavad ja järelikult algas koheselt nende mõju ilmnemisest kulgema kaebetähtaeg. Kahju hüvitamise kaebusele ettenähtud kolmeaastase tähtaja kontekstis (RVastS § 17 lg 3;

§ 46

lg 4) tähendab see seda, et jätkuva toimingu eest kahju hüvitamist sooviv isik peab arvestama, et ta ei saa nõuet esitades nõuda kahju hüvitamist pikema perioodi eest kui nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. Teistsuguse tõlgenduse korral võiks kujuneda olukord, kus jätkuva toiminguga kahju tekitamise puhul kaotaksid kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtajad igasuguse mõtte, sest kui toiming veel kestab, oleks kaebus alati tähtaegne (ja oleks seda veel kolm aastat alates toimingu lõppemisest), kuigi kahju tekitamise algusest on möödunud juba märksa rohkem aastaid. Selline situatsioon oleks ilmselgelt ebamõistlik ning vastuolus kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud tähtaegade kehtestamise eesmärgiga. Selline olukord võib olla lubatav vaid juhul, kui isik tõepoolest ei saanud kahju tekitamise alguses aru sellest, et toimub talle kahju tekitamine. Käesoleval juhul, nagu mainitud, sellise olukorraga ilmselgelt tegemist ei ole. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et kahju hüvitamise nõude esitamiseks ettenähtud pikkade tähtaegade (3-10 aastat) üks eesmärk ongi see, et anda isikule võimalus oma õiguste rikkumises selgusele jõudmiseks. Kolm aastat peab olema selleks ilmselgelt piisav aeg. Käesolevas asjas ei saa juhinduda ka Riigikohtu poolt antud soovitusest, mille järgi „Kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud“ (RKHKm 3-3-1-20-15, p 13). Ringkonnakohtu arvates on väga keeruline määratleda seda, millal toimus kinnipidamistingimuste oluline muutumine, kui kinnipeetavat paigutati ühest kambrist teise, kambrid olid erineva suurusega ning sealjuures varieerus pidevalt ka kambrites olnud kinnipeetavate arv. Kõik need tegurid omavad tähtsust selle määratlemisel, kui suur oli konkreetse kinnipeetava isiklik pind kambris. Olukorras, kus selliseid ümberpaigutamisi ja kambris hoitud kinnipeetavate arvu muutumisi toimub sageli, ning nende muutujatega võib kaasneda muutusi erinevates suundades ka teistes kinnipidamistingimustes (nt valgustuse, ventilatsiooni või kütte kvaliteet vms), võib olla praktiliselt võimatu määratleda seda, millal konkreetselt on toimunud „oluline muudatus kinnipidamistingimustes“. Selge on, et see ei saa sõltuda üksnes sellest, millal isik ühest kambrist teise paigutati, vaid hulgast muudest tingimustest (kinnipeetavate arv kambris jne). Ka selliste keeruliste ning asjatute vaidluste vältimiseks on ringkonnakohtu arvates õige asuda seisukohale, et jätkuva toiminguga tekitatud kahju hüvitamise nõude puhul, mille puhul pidi kahju ilmnema isiku jaoks koheselt, saab kahju hüvitamist nõuda üksnes nõude esitamisele eelneva kolme aasta eest. 10. Arvestades seda, et hüvitisenõude vanglale esitas kaebaja 15. detsembril 2013, oli hüvitisenõue ajavahemiku 1. juuni 2010 kuni 14. detsember 2010 eest esitatud seega selleks ettenähtud kolmeaastast tähtaega ületades. Vastavalt ei ole selles osas kohtueelne menetlus 4

§ 47lg 1 ls 2 mõttes nõuetekohaselt läbitud.

Kaebus on selles osas seega lubamatu ning tuleb

§ 151lg 1 p 1 ja 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata jätta.

Mõjuvaid põhjuseid kaebaja selle tähtaja ennistamiseks ei esitanud, mistõttu ringkonnakohus neid põhjuseid analüüsida ei saa. II

1. Ülejäänud osas tuleb Tallinna Vangla apellatsioonkaebus rahuldada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebuse rahuldamata.
2. Kõigepealt määratleb ringkonnakohus, kuidas kambrite suurust mõõta. Vastustaja on jätkuvalt seisukohal, et tualeti pindala tuleks arvata kambripindala sisse. Ringkonnakohus osundab siinkohal Riigikohtu halduskolleegiumi viimasele seisukohale, mida ringkonnakohus mõistab selliselt, et kinnipeetava isikliku ruumi hindamisel ei tule kambri üldpindalast tualettruumi pindala maha arvata. Riigikohus märkis, et „EIK praktikast ei tulene aga, et ilma tualettruumi pindala ja mööblialust põrandat arvesse võtmata peab kinnipeetava käsutuses igal juhul olema põrandapinda vähemalt 3 m2 või et soovitavalt võiks seda olla vähemalt 4 m
3. Sellist kohustust ei tulene ka Eesti õigusaktidest. Kui kohustust ei tulene kehtivast õigusest, sh välislepingust, ei saa isik selle rikkumisele tugineda kahjuhüvitise nõudmisel RVastS §de 7 ja 9 alusel.“ (RKHKo 3-3-1-42-15, p 17). Seega tuleb kambripindala hinnata koos tualeti alla kuuluva pindalaga.
4. Seoses hüvitisenõude sisulise lahendamisega peatub ringkonnakohus kõigepealt esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohustusel. Vastustaja on vastuses kaebusele märkinud, et kaebaja ei esitanud kogu vaidlusaluse perioodi jooksul vanglale pöördumisi seoses ebapiisava põrandapinnaga (tl 28p) ja ei ole seega kasutanud kahju ärahoidmiseks esmaseid õiguskaitsevahendeid vastavalt RVastS § 7 lg-le
5. Halduskohus ei ole seda aga oluliseks pidanud, leides, et kaebaja ei oleks oma tegevuse või taotlustega saanud mõjutada kinnipeetavatele ette nähtud isikliku ruumi suurust. Ringkonnakohus halduskohtu seisukohaga ei nõustu. Ringkonnakohus jagab vangla seisukohta, et olukorras, kus isik ei ole kasutanud võimalust enda kinnipidamistingimuste vaidlustamiseks, puudub tal RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist. Kui kaebaja leidis, et kinnipidamistingimused tekitavad talle piinu või ebameeldivusi, oli tal võimalik esitada vanglale erinevaid taotlusi (taotlus enda üleviimiseks teise vanglasse, teise kambrisse paigutamiseks, kambris suurema isikliku ruumi tagamiseks vms) ja taotluse rahuldamata jätmisel oleks ta saanud pöörduda kohtusse, nõudes seal vajadusel muuhulgas vastava regulatsiooni kohaldamata jätmist ning põhiseaduslikkuse järelevalve algatamist. Seega olid kaebajal tõhusad võimalused enda õiguste koheseks kaitseks olemas. Ca pooleteise aasta jooksul ei võtnud aga kaebaja midagi ette selleks, et endale kahju tekitamist ära hoida või seda vähendada. Selliselt laskis kaebaja sisuliselt talle tekitatud kahjul suureneda. Niisuguste olukordade ärahoidmiseks ongi RVastS § 7 lg-s 1 sätestatud nõue esialgsete õiguskaitsevahendite kasutamiseks ning nende kasutamata jätmise tagajärjeks on see, et sellise isiku kahju hüvitamise nõue tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus rõhutab siinkohal eraldi seda, et kaebaja talus oma õiguste väidetavat rikkumist pikka aega – rohkem kui poolteist aastat. Isegi kui möönda, et oma õiguste 5 rikkumise teadvustamiseks ja kohase õiguskaitsevahendi leidmiseks ning kasutamiseks võib kuluda mingisugune mõistlik aeg, on ilmselge, et see aeg ei saa kesta aastaid. On üheselt selge, et kaebaja kas ei pidanud selle perioodi jooksul kinnipidamistingimusi oma õigusi rikkuvaks või siis lihtsalt leppis sellega ja ei vaevunud oma õigusi kaitsma. Mõlemal juhul on RVastS § 7 lg-st 1 tulenevalt hüvitamiskaebuse rahuldamine lubamatu, kuna on võimalik, et kohaste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kaebaja õiguste rikkumise lõpetamiseni ja kahju ärahoidmiseni. Arvestades kinnipidamistingimuste talumise aja kestvust, on ilmne, et selle aja jooksul oleks õiguskaitsemenetlus vähemalt mingis etapis jõudnud lõpptulemuseni. Seetõttu ei kohaldu siin Riikohtu poolt asjas 3-3-1-90-11 p-s 19 väljaöeldud seisukohad. Riigi eelarvevahendeid ei saa koormata selliste nõuete rahuldamisega, kus isik ei võta oma õiguste kaitseks õigeaegselt midagi ette ja aktsepteerib endale kahju tekitamist. See on vastuolus RVastS § 7 lg 1 eesmärgiga. Halduskohtu seisukoht, et kaebaja ei saanud oma kinnipidamistingimusi mõjutada, ei õigusta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Küsimus, kas selliste esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks viinud kindlasti kaebaja jaoks positiivse lõpptulemuseni, ei ole siinkohal oluline. RVastS § 7 lg 1 nõuab isikult vaid selliste õiguskaitsevahendite kasutamist, mitte seda, et nende õiguskaitsevahendite kasutamine oleks lõppenud positiivselt. Oluline on see, et isik oleks endale kahju tekitamise suhtes midagi ette võtnud, mitte leppinud endale kahju tekitamisega. Lisaks on tagantjärgi võimatu prognoosida, kuidas oleks selline kohtumenetlus võinud lõppeda. Arvestades EIK praktikat selles küsimuses on võimalik, et ka siseriiklik õiguskaitsemenetlus oleks võinud kaebajale varasemalt lõppeda positiivselt. Kaebaja väide, et vangla oli ülerahvastatuse probleemist teadlik, ei õigusta samuti esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist. Nagu märgitud, oli kaebajal võimalik esitada erinevaid taotlusi ja nende rahuldamata jätmist saanuks ta vaidlustada kohtus. Lisaks ei saa nõustuda ka seisukohaga, nagu olnuks ruumikitsikus üldteada probleem olnud. Pigem viitavad vastustaja seisukohad sellele, et kaebaja puhul oli püütud järgida siseriiklikust õigusest tulenevat nõuet tagada kinnipeetava kohta 2,5 m2 põrandapinda (kui arvata kambri üldpinna hulka ka tualett). Seega ei saa väita, et ruumikitsikus oli üldteada probleem, millest oldi teadlikud ning mida ei oleks saanud mingil juhul kõrvaldada ka siis, kui kaebaja oleks ruumipuudust vaidlustanud ja kaebus oleks rahuldatud. On arvestatav tõenäosus, et kaebaja poolt kohaste õiguskaitsevahendite kasutamine oleks, eriti EIK asjakohaste lahendite arvestamise korral, kaebaja sihile viinud ja ta oleks saavutanud avaramad kinnipidamistingimused. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et hüvitisenõue kuulub rahuldamata jätmisele juba seetõttu, et kaebaja ei kasutanud asjakohaseid esmaseid õiguskaitsevahendeid kahju ärahoidmiseks.
6. Ringkonnakohus möönab, et hiljutises lahendis asjas nr 3-3-1-42-15 (p-s 24) on Riigikohus leidnud, et arvestades vangla piiratud võimalusi ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks, ei oleks esmaste õiguskaitsevahendite kasutamine tõenäoliselt aidanud kaebajal kahju ära hoida. Ringkonnakohtu arvates ei saa sellele seisukohale käesolevas asjas tugineda. Riigikohus ei ole selle seisukoha kujundamisel arvesse võtnud kõike eeltoodut. Lisaks ei nähtu sellest seisukohast, mille põhjal leidis Riigikohus, et vanglal olid ülerahvastatuse probleemi lahendamiseks piiratud võimalused. Ringkonnakohus osundab, et alates
7. jaanuarist 2014 näeb VSkE § 6 lg 6 ette, et kinnipeetavale peab olema tagatud 3 m2 põrandapinda. Võib eeldada, et selle nõude täitmist kinnipeetavate suhtes on alates selle kehtestamisest alates ka järgitud. Ringkonnakohus ei näe mingit põhjust, miks ei oleks vangla (või kõik Eesti vanglad koostöös) suutnud tagada sellise nõude järgimist juba mõni aasta varem, st siis, kui kaebaja talus väidetavalt liiga kitsaid kinnipidamistingimusi ega võtnud oma õiguste kaitseks midagi ette. Selle mõne aastaga ei ole 6 Eesti riigi võimekuses toimunud niivõrd drastilisi muudatusi, et samasuguste tingimuste tagamine oleks mõni aasta varem olnud täielikult võimatu. Ringkonnakohus peab täiesti usutavaks, et kui kohtud oleks juba varem kujundanud seisukoha, et kinnipeetavatele peab olema tagatud rohkem kui 2,5 m2 põrandapinda, oleksid Eesti vanglad asunud seda tingimust mõistliku aja jooksul täitma. Seda kinnitab asjaolu, et eelnevalt viidatud muudatus VsKE § 6 lg-s 6 kehtestati väga kiiresti – vaid paar nädalat pärast EIK poolt T. Tunise kaebuse alusel Eesti suhtes kohtuotsuse tegemist, kus T. Tunise kasuks mõisteti käesoleva asjaga sarnastel asjaoludel välja Eesti riigilt hüvitis. Ringkonnakohus ei näe eelneva tõttu põhjust, miks ei oleks kaebaja poolt esmase õiguskaitsevahendi kasutamine võinud olla edukas ning miks ei oleks võinud see võinud viia talle avaramate kinnipidamistingimuste saavutamiseni. Seetõttu leiab ringkonnakohus jätkuvalt, et kaebaja nõue kuuluks rahuldamata jätmisele juba esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu.
8. Lisaks kuuluks kahju hüvitamise kaebus rahuldamata jätmisele isegi siis, kui mitte arvestada seda, et kaebaja ei kasutanud esmaseid õiguskaitsevahendeid. Nimelt, kuna kaebus tagastatakse perioodi
9. juuni 2010 kuni
10. detsember 2010 osas, on ajavahemikuks, mille suhtes on kaebajal õigus kahju hüvitamist nõuda,
11. detsember 2010 kuni
12. jaanuar
13. Nähtuvalt vastustaja esitatud andmetest (tl 72p-73) viibis kaebaja sel perioodil kambrites, kus tema isiklik pind, kui seda arvestada koos tualetiga, oli kõigil päevadel üle kolme ruutmeetri. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, tuleb Riigikohtu uuema praktika kohaselt arvestada kinnipeetava isiklikku pinda ilma kambri üldpindalast tualeti alla jäävat ala välja arvamata. Kuna sellise arvestuse järgi ületas kaebaja isiklikus kasutuses olnud pind kolme ruutmeetrit, ei ole kaebajale selle perioodi jooksul hüvitamisele kuuluvat kahju tekitatud.
14. Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja menetluskulud (halduskohtus tasutud riigilõiv 20 eurot)

§ 108lg 1 alusel tema enda kanda.

Tiina Pappel allkirjastatud digitaalselt Agu Timmi allkirjastatud digitaalselt 7 Einar Vene allkirjastatud digitaalselt