KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 14. juuni 2012. a Tartu Tsiviilasja number 2-10

§ 91

lg 1 alusel töölepingu erakorraliselt üles öelduks ja töösuhe lõppenuks alates

1. detsembrist
2. a. Kohus mõistis välja AS-lt Transmix K.O. kasuks saamata jäänud töötasu
3. a septembrikuu ja oktoobrikuu eest kokku 770.05 eurot, puhkusekompensatsiooni 186.85 eurot ja

§ 35

alusel tööga kindlustamata aja eest 996.53 eurot ning

§ 100lg 4 alusel osalise hüvitise 1,5 kuu töötasu ulatuses, s.o 1121.10 eurot.

Hageja kasuks väljamõistetud summad sisaldavad maksuseadustega sätestatud makse. Kohus jättis menetluskulud 75% ulatuses kostja kanda. Kohus leidis, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt. Hageja ja kostja sõlmisid 22.09.2010. a suuliselt töölepingu

§ 1lg 1 mõttes.

Tulenevalt VÕS § 1 lg-st 1 ja § 6 lg-st 1 peavad ka töösuhtes töötaja ja tööandja teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Töötasu suuruse kokkuleppe olemasolu ega sisu ei ole kumbki pool tõendanud. Seetõttu tuleb töötasu suuruse määramisel lähtuda

§ 29

lg-st 2 ning töötasu suurus kindlaks teha sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava tasu järgi. Hageja on esitanud Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Statistikaameti edastatud andmed, mille kohaselt oli autojuhtide keskmine töötasu 2010. a IV kvartalis vähemalt 747.40 eurot. Kohus leidis, et nimetatud töötasu suuruse näol on käesolevas asjas tegemist sarnase töö eest sarnastel asjaoludel makstava tasuga

§ 29lg 2 mõttes.

Kostja esitatud üksikud töölepingud ei näita kohtu arvates üldistatult autojuhtidele sarnastes töösuhetes makstava töötasu suurust, kuna 3 privaatautonoomiast tulenevalt on lepingupooltel õigus vabalt töötasu suuruses erinevalt kokku leppida. Seega tuleb hageja töötasu suuruseks ühes kuus töölepingu kehtivuse ajal lugeda 747.40 eurot. Ei ole tõendatud, et kokku oleks lepitud töölepingu tähtajas, mistõttu tuleb sõlmitud töölepingu lugeda tähtajatuks. Ei ole tõendatud kostja väide, nagu oleks tööleping poolte kokkuleppel 14.10.2010. a lõpetatud ega see, et kostja töölepingu 18.10.2010. a ülesütlemise avaldusega lõpetas (tl. 22). Hageja pole sellist avaldust saanud. Tööandja pole seda allkirja vastu hagejale tutvustanud.

§ 83

järgi on tööandjal ja töötajal on õigus tööleping üles öelda üksnes

-s sätestatud alustel.

§ 87

kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes

-s ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides

-s ettenähtud etteteatamistähtaegu. Töötaja võib töölepingu

§ 91lg 2 alusel üles öelda, kui tööandja on enda kohustusi oluliselt rikkunud.

Hageja ütles töölepingu erakorraliselt üles alates 01.12.

1. a, edastades kostjale vastavasisulise avalduse 18.11.
2. a (tl 35-36), mille kättesaamist kostja kinnitab (tl 39). Hagiavalduses nimetab hageja töölepingu erakorralise ülesütlemise põhjuseks töölepingu olulise rikkumise, mis seisnes hagejale töötasu mittetasumises ning hageja tööga mittevarustamises.

§ 91

lg 2 p-s 2 on ühe võimaliku tööandjapoolse töölepingu olulise rikkumisena esitatud töötasu maksmisega oluline viivitamine

§ 28lg 2, 1 alusel.

Kostja pole hagejale töölepingu kehtivuse ajal kordagi töötasu maksnud, tasutud on üksnes lähetustasu. Lähetustasu viibimist on tunnistaja Z.K. põhjendanud hilinenud arvetega, mis tulid firma pangakaardi kasutamise eest. Kostja sõnul oli nende ettevõttes töötasu maksmise päevaks

1. kuupäev. Seega oleks esimene töötasu pidanud hagejale laekuma
2. oktoobril, järgmine
3. novembril. Kummalgi korral hagejale töötasu ei makstud, samuti polnud töötasu ära makstud hiljem. Kohus oli seisukohal, et taoline töötasu maksmisega viivitamine on töölepingu oluliseks rikkumiseks

§ 91

lg 2 p 2 mõttes ning hageja poolne töölepingu erakorraline ülesütlemine on põhjendatud ja õigusliku alusega. Hageja töötas septembris

1. a kostja juures 8 päeva (esimene lähetus
2. september –
3. september). Kuna septembris
4. a oli 22 tööpäeva, siis oli hageja saamata jäänud töötasu sel kuul (747,40/22) x 8 = 271.78 eurot. Oktoobris
5. a töötas hageja kostja juures 14 päeva (teine lähetus
6. oktoober –
7. oktoober), mistõttu oli saamata jäänud töötasuks (747,40/21) x 14 = 498.27 eurot. Hageja nõuab

§ 100

lg 4 alusel kostjalt hüvitist 3 kuu keskmise töötasu ulatuses, kuna ütles töölepingu erakorraliselt üles kostja-poolse olulise rikkumise tõttu. Kohus oli seisukohal, et ei ole põhjendatud kolme kuu keskmise töötasu ulatuses hüvitise määramine ja leidis, et käesolevas asjas, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huvisid, on põhjendatud 1,5 kuu keskmise töötasu 747,40 x 1,5 = 1121.1 euro ulatuses hüvitise määramine. Hageja nõuab

§ 71alusel kostjalt hüvitist kasutamata jäänud aegumata põhipuhkuse eest.

Kohus leidis, et esitatud taotlus kuulub rahuldamisele summas 186.85 eurot. Hagi hinna arvutamisel lähtub kohus Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi ning Statistikaameti edastatud andmetest, mille kohaselt oli autojuhtide keskmine töötasu

1. a IV kvartalis vähemalt 747.40 eurot. Hagi hinnaks on 4260.18 eurot. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. AS Transmix esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus ebaõigesti aluseks võtnud hageja poolt esitatud Majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumi ja Statistikaameti andmed. Hageja ei ole esitatud
3. a 4 kohta autojuhtide tasu andmeid, vaid on selle ise välja arvestanud Statistikaameti andmete alusel. Selline teoreetiline arvestus ei kajasta tegelikku olukorda ja ei tõenda palga tegelikku suurust; 2) kostja poolt esitati tl 49, 69 – 74 esitatud kostja töölepingud teiste töötajatega, OÜ Transtar töölepingu. Kohtuistungil andis ütlusi tunnistajana raamatupidaja, millest nähtuvalt oli hageja töötasu 4350 krooni kuus. Maakohtu otsuses ei ole neid tõendeid käsitletud, kuigi need annavad võimaluse

§ 29

lg 2 kohaselt poolte vahel kokkulepitud tasu kindlaks määramiseks; 3) on kohus vääralt kohaldanud

§ 29lg.

2 ja pole seda kohaldanud nii nagu seadus ette näeb; 4) andis ütlusi Z. K, kes selgitas, millised tasud hagejale välja maksti. Tunnistaja selgitas, et maksekorraldusel olev selgitus „lähetustasu“ on eksitav. TL 23 ja 24 asuvatel maksekorraldustelt nähtub, et hagejale tehti maksed

1. oktoobril summas 5000 krooni ja 25.11.
2. a summas 3853 krooni, kokku 8853 krooni. Tunnistaja K. ütluste kohaselt kajastub neis nii päevaraha kui ka tasu tööl oldud tööpäevade eest. Tl 39 arvestusest nähtub, et septembri ja oktoobrikuu tööl oldud päevade eest kuni 14.10.
3. a on hagejale töötasu arvestatud ja makstud; 5) tuleneb

§-st 38, et töötajale ei maksta palka kui ta ise ilma põhjuseta töölt lahkub ja tööd ei tee; 6) hageja väide nagu oleks telefon olnud vajalik teisel autojuhil kasutamiseks on ainetu; 7) asub tl 22 kostja ülesütlemisavaldus töölepingu lõpetamise kohta. Hageja väitel pole ta seda teadet kätte saanud. Kui see väide tõele vastab, siis töösuhe küll kestis, kuid hageja tööd ei teinud. Puudub seadusest tulenev alus hagejale keskmise palga maksmiseks; 8) on ebaõigesti kohaldatud

§ 91sätteid.

Kostjal puudus võimalus hagejat tööle kutsuda, sest hageja oli sidevahendi loovutanud. Sellises olukorras etteheidete tegemine kostjale ei ole kooskõlas hea usu põhimõtetega. Antud juhul on hageja töölt kõrvalejäämine tingitud tema enda käitumisest ning selle eest ei saa kostja vastutada. Seetõttu pole põhjendatud kostjalt hüvise välja mõistmine. 5. K.O. jätmist. vaidleb AS Transmix apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata Vastuväidete kohaselt: 1) ei tõenda kostja lepingud teiste töötajatega ja tunnistajana üle kuulatud raamatupidaja ütlused hageja ja kostja vahelist kokkulepet töötasu suuruse kohta ega sarnase töö eest sarnastel tingimustel makstava tasu suurust; 2) erinevalt apellatsioonkaebuses väidetust (kaebuse punkt 14) on K.O. seisukohal, et maksekorraldused (tl 23,24) ei tõenda kostja poolt hagejale töötasu maksmist, sest nende selgitustes on täiesti üheselt mõistetavalt kirjas, et sularahata pangaülekanded sisaldavad üksnes lähetustasu; 5 3) ei tohiks olla kohaldatav apellatsioonkaebuses viidatud

§ 38

, sest kostja ei ole menetluse kestel kordagi tuginenud faktiväitele (selle tõendamisest rääkimata), nagu poleks hageja saanud tööd teha tema isikust tuleneval põhjusel. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks olnud töövõimetu või poleks muul moel olnud töö tegemiseks valmis, siis tuleb kohaldada hoopis

§-i 35; 4) ei nõustu väitega selle kohta, nagu oleks hageja oma käitumisega tekitanud olukorra, kus kostja poleks saanud oma töölepingust tulenevaid kohustusi täita ( vt kaebuse punkt 19). Kostja ei ole tõendanud hageja poolt ühegi teo toimepanemist, mis oleks takistanud palga maksmist ja/või temale töö andmist (järjekordsesse välislähetusse sõitmise võimaldamist); 5) ei nõustu apellatsioonkaebuses esitatud väitega selle kohta, nagu oleks kostjal puudunud võimalus hagejat tööle kutsuda põhjusel, et hageja oli välislähetuse ajaks tema kasutusse antud kostja mobiiltelefoni lähetusest tulles kostjale tagastanud. Ühelt poolt seetõttu, et hagejal on avalik isiklik mobiiltelefon, mille number oli kostjale teada. Teiselt poolt aga seetõttu, et hagejat oleks saanud tööle kutsuda ka pöördumisega hageja poole tema elukohas (kuhu kostja väidetavalt postitas omapoolse hagejaga töölepingu ülesütlemise avalduse), kas silmast silma, mõne hagejaga koos elava pereliikme vahendusel või sellekohase kirjaliku teate edasi- või üleandmise või postkasti asetamise teel. 6. K.O. esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja selles osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi täielikult. Vastuapellant palub menetluskulud jätta AS Transmix kanda. Vastuapellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus ekslikult leidnud, nagu sisalduks

§ 100

lg-s 4 tööandjalt töötajale väljamõistetava hüvitise maksimaalne määr; 2) on kohus ebaõigesti tuvastanud, nagu ei oleks kumbki vaidlevatest pooltest tõendanud töötasu suuruse kokkuleppe olemasolu; 3) on kohus jätnud ebaõigesti tuvastamata asjaolud, mis võiksid olla aluseks hagejale väljamõistetava hüvitise suuruse tõstmiseks töölepingu seaduse § 100 lg-s 4 ettenähtud standardmäärast kõrgemaks; 4) on kohus ebaõigesti tuvastanud, nagu poleks hageja kostja poolt talle töö mitteandmisel näidanud üles temalt eeldatavat vähemalt mõõdukat huvi töö tegemise kohta. Kohus on ebaõigesti tuvastanud, nagu puuduksid käesolevas tsiviilasjas tõendid hageja poolt aktiivsuse ülesnäitamise kohta teha tööd. Niisugusteks tõenditeks hageja vande alla antud seletus ja tunnistaja M.R. poolt

1. septembri
2. a kohtuistungil antud ütlused selle kohta, et kostja ettevõttes kasutatakse praktikat, et helistatakse autojuhile, kui ta peab tööle tulema; 5) vähendades töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest seaduses ettenähtud hüvitise suurust, ilma kostja sellekohase taotluseta, rikkus kohus TsMS § 5 lg 1 ja 2 sätteid. K.O. esitas 20.01.
3. a avalduse, milles ta loobub vastuapellatsioonkaebuses puhkusekompensatsiooni nõudest.
4. AS Transmix vaidleb vastuapellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. 6 Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole hageja apellatsioonkaebuses esitatud 15 000 krooni töötasu tuvastamise nõue vastavuses maakohtus esitatud taotlusega. 07.04.
5. a esitatud hageja lõplikes seisukohtades on hageja asunud seisukohale, et hageja keskmine töötasu oli vähemalt 745.86 eurot; 2) ei ole hageja kokkulepet töötasu osas tõendanud. Maakohus kohaldas õigesti

§ 29

lg 2 sätteid, kuid võttis töötasu tuvastamisel aluseks ebaõiged tõendid; 3) on hageja väide nagu oleks maakohus ebaõigesti kohaldanud

§ 100

lg 4 sätteid, ebaõige; 4) on kohus otsuses põhjendanud, miks peetakse õigeks hüvitise väljamõistmist 1,5 kuu keskmise palga ulatuses. Samas on kostja seisukohal, et antud juhul pole hüvitist hagejale üldse alust maksta. Hageja on oma käitumisega kostjale väljendanud, et ta ei tule tööle; 5) ei ole hageja põhjendanud, miks ei ole kostja esitatud töölepingud ja raamatupidaja ütlused tõenditeks, mis kinnitaksid kostja väidet töötasu suuruse kohta; 6) ei saa kostja nõustuda hageja väitega, nagu poleks asjakohased argumendid päevaraha suuruse kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebused tuleb jätta rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ning kooskõlas TsMS § 654 lg-ga 6 ei korda käesolevas otsuses maakohtu põhjendusi.
2. Vastuseks AS-i Transmix apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgmist. 9.
3. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus määras põhjendamatult hageja töötasu suuruseks 747,40 eurot (edaspidi €). Õige on maakohtu seisukoht, et poolte vahel kokkulepitud töötasu suurus ei ole tõendatud ja seetõttu tuleb aluseks võtta sarnase töö eest sarnastel asjaoludel tavaliselt makstav tasu. Maakohus võttis

§ 29lg 2 alusel töötasu suuruseks 747,40 €. Nimetatud summa tuletas hageja autojuhtide varasemast

§ 29lg 2 alusel.

7 Apellandi väide, et kostja esitas tõendeid, mis kinnitasid, et hageja töötasuks oli 4500 kr bruto, ei ole õige. Apellant esitas teiste töötajatega sõlmitud lepingud. Ringkonnakohtu arvates ei saa valikuliselt esitatud töölepingutega tõendada asjaolu, et ka hagejaga sõlmiti tööleping põhipalgaga 4500 kr kuus. Kostja pearaamatupidaja väljastatud teatise kohaselt oli 2010 autojuhtide keskmine brutotöötasu 4894 kr kuus (lk 69). Nimetatud tõend kinnitab, et keskmine töötasu oli mõnevõrra kõrgem, kui nendel töötajatel, kellega sõlmitud töölepingud apellant esitas, seetõttu saab järeldada, et mõnedel autojuhtidel pidi olema suurem töötasu, et keskmiseks töötasuks saaks 4894 kr. Ringkonnakohtu arvates ei saa hageja töötasu suurust lugeda tõendatuks ka kostja raamatupidaja ütlustega, kuna raamatupidaja seletuse kohaselt teeb tema väljamakseid vastavalt saabunud korraldustele. Kuna korraldusi andis kostja juhatuse liige, siis ei saa raamatupidajale antud kostja korraldusest tuletada poolte kokkuleppe sisu. Ringkonnakohus möönab, et apellandi võimalus tõendada kokkulepitud töötasu suurust ja koosseisu on piiratud, kuid selliseid vaidluseid on võimalik kirjaliku töölepingu sõlmimisega ära hoida. 9.2. Apellandi väide, et kohaldamisele kuulub

§ 38, ei ole õige.

Poolte vahel ei ole vaidlust, et kostja ei teavitanud nõuetekohaselt hagejat töölepingu lõpetamisest. Pooled kinnitasid, et töötajate teavitamine tööst toimub telefoni tee. Hageja sõnul jäi ta töölekutset ootama. Kostja väitel püüdis tööandja hagejat kätte saada, kuid see ei õnnestunud. Kostja ei ole oma väidet tõendanud. Eeltoodust tuleneb, et hageja ei teinud tööd temast mitteolenevatel põhjustel. 9.

1. Apellant kordab apellatsioonkaebuses samu väiteid, mida tõi esile maakohtus. Kuna ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega ja peab maakohtu põhjendusi piisavaks, siis ringkonnakohus ei käsitle ülejäänud apellandi väiteid.
2. Ringkonnakohus leiab, et vastuapellatsioonkaebus on põhjendamatu ja kuna ringkonnakohtu arvates tuvastas maakohus asjas tähtust omavad asjaolud õigesti ja piisavalt ning kohaldas õigesti materiaalõigusnorme, siis ei pea ringkonnakohus vajalikuks korrata maakohtu põhjendusi TsMS § 654 lg 6 alusel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega

§ 100

lg 4 kohaldamisel ja hüvitise suuruse määramisel ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust seda muuta. 11. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse ja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, siis jätab kohus apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud TsMS § 171 lg 1 alusel kummagi poole enda kanda. Kersti Kerstna-Vaks Viivi Tomson 8 Andra Pärsimägi