← Eesti

2-10-42883/41

KOHTUOTSUS E E ST I V AB A R II G I NIM E L Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht 18. mai 2012.a , Tar

§ 19lg 4 alusel L.B.

kasuks välja rahalise hüvituse summas 21 124 eurot 84 senti. Kohus jagas AS SEB Pank ja M.K. `i vahel 15.01.

  1. a sõlmitud laenulepingust ja selle lisakokkulepetest tuleneva rahalise kohustuse, mille suurus kohtuotsuse tegemise aja seisuga oli 19 949,19 eurot, jättes rahalise kohustuse AS SEB Pank ees M.K. i kanda. Kohus kohustas L.B. t hüvitama M.K. ile viimase poolt perioodil
  2. a juunist kuni
  3. a septembrini tasutud laenumaksetest 50% ehk 2 556,20 eurot. Samuti kohustas kohus L.B. t hüvitama M.K. ile 50% laenujäägist kohtuotsuse tegemise aja seisuga ehk 9 974,60 eurot. Kohus teostas tasaarvestuse kohtuotsuse resolutsiooni punktides 2.4 ja 3.2 ning 3.3 nimetatud vastastikuste rahaliste nõuete osas, mõistes M.K. `ilt L.B. kasuks välja rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara eest summas 8 594,04 eurot.
  4. Maakohus tegi kindlaks, et abikaasade ühisvara, mille jagamist hageja taotles, koosneb kinnisasjast, sõiduautost, koduse sisustuse esemetest ja kodutehnikast ning varalistest kohustustest (laen, liisingud). Poolte abielusuhted lõppesid 2008.a juunis. Sellest ajast lakkas ka abikaasade ühisvara juurdekasv ning abikaasade ühisvara koosseis tuleb kindlaks määrata abielusuhete lõppemise aja seisuga, abikaasade ühisvara väärtus tuleb kindlaks määrata vara jagamise aja seisuga, samuti tuleb vara jagamise aja seisuga kindlaks määrata perekonna huvides võetud rahalise kohustuse väärtus. Abielusuhete lõppemise ajal pooled vara ja rahalist kohustust ei jaganud. Kohus leidis, et tulenevalt PkS § 210 lg-st 2 kuulub asjas kohaldamisele kuni 01.07.2010.a kehtinud Perekonnaseadus. Maakohus tuvastas, et pooltel puudub vaidlus ühisvara koosseisu ja ühisvara väärtuse üle. Kohtu määratud ekspertiisi kohaselt on poolte ühisvaraks oleva kinnisasja turuväärtus 40 000 eurot ning pärast ekspertiisi tulemuste selgumist ei vaidle pooled ka kinnistu väärtuse 3

(10)üle. Samuti ei ole vaidlust selles, et poolte osad abikaasade ühisvaras on võrdsed ning ühisvara tuleb jagada (arvestades poolte osasid ühisvaras 50:50). Pooled ei vaidle ka selle üle, et rahaline kohustus tuleb jätta kostja kanda ning hageja peab hüvitama kostjale poole rahalise kohustuse jäägist ja hüvitama kostjale oma osa kohustusest ajal, mil kostja tasus laenumakseid tagasi üksi (juuni 2008.a kuni kohtuotsuse tegemise ajani). 5. Pooled vaidlevad ühisvara jagamise viisi osas. Hageja ei soovi hagis ühisvarast endale reaalselt midagi, vaid taotleb, et kohus jätaks kogu vara kostjale ning viimane hüvitaks hagejale pool vara väärtusest ning arvestades hageja kohustust laenu osas, teeks tagasiarvestuse rahalisest hüvitusest. Kostja ei soovi samuti ühisvara endale jätta, kostja on nõus hagejale kogu vallasvara välja andma ning on seisukohal, et ühisvara hulka kuuluv kinnistu tuleks müüa, müügirahast tuleks tagasi maksta laen ning järelejäänud raha jagada poolte vahel võrdselt, arvestades hageja osast maha laenukohustuse osa. Viimasel kohtuistungil oli kostja nõus sellega, et kinnistu jääb poolte kaasomandisse (kummalegi ½ mõttelist osa), hageja oli selle variandi vastu. Samuti peaks kohus, arvestades asjaolu, et hageja ei soovi vallasvara saada, jagama vallasvara oma äranägemise järgi. Kuni 01.07.2010.

§ 19

lg 3 kohaselt tuli abikaasade ühisvara jagamisel määrata kummalegi abikaasale jääv vara kaasomandi osana, asjadena ning varaliste õiguste ja kohustustena. Maakohus järeldas, et kohaldamisele kuulunud seadus ei võimaldanud ühisvara jagada selle müügi teel ja jagada raha endiste abikaasade vahel, nagu seda näeb ette asjaõigusseaduse § 77 lg 2 kaasomandi jagamise puhul. Sellest tulenevalt on võimalik ühisvarasse kuuluv asi (käesoleval juhul kinnistu) jätta poolte kaasomandisse mõttelistes osades või ühe poole ainuomandisse. Kohus leidis, et mõistlik ei ole jätta kinnistut poolte kaasomandisse, sest kaasomand ei ole efektiivne omandi liik, samuti on poolte abielu lahutatud, mõlemal endisel abikaasal on uued perekonnad, pooled on teineteise suhtes vaenulikud, kinnistul asuvaid hooneid kasutab kostja, kinnistu on kostja elamiskoht. Kinnistul asuv eramu põhikorrusel on 3 tuba ja köök, mansardkorrusel 2 tuba. Eramusse on üks sissekäik. Kinnistul asuvad veel majandushoone, pesuköök-saun, garaaž ja käimla, katusealune rajatis ja kuur. Seetõttu ei ole võimalik pooltel kaasomandit mõistlikult koos kasutada. Arvestades seda, et kostja kasutab kinnistut elukohana, pidas kohus mõistlikuks jätta kinnistu kostja ainuomandisse. Kinnistu ainuomanikuna on kostjal võimalus kinnistu müüa juhul, kui kostja pole kinnistu kasutamisest huvitatud ning soovib elada mujal. Kostja argument, et tal puudub raha, et kinnistu jätmisel tema omandisse hagejale rahalist hüvitist maksta, ei anna samuti alust kinnistu kaasomandisse jätmiseks, sest hüvitise maksmisega seotud küsimused lahendatakse kohtuotsuse täitmise käigus. Kohus jagas poolte vallasvara eelpool (p 3) toodud viisil. Kohus märkis hagejale, et kuna kostja kinnitusel on hageja poolt koostatud ühisvara nimekirja kantud esemed alles ja töökorras, ei ole mõistlik jätta kogu vara kostjale, vaatamata sellele, et vara on kostja valduses. Kostja kinnitas oma nõusolekut vara välja anda ning ka juhul, kui kostja vara välja ei anna on võimalik vara kohtuotsuse täitmise käigus välja nõuda. Kohus jagas hagiavalduse täpsustuses märgitud järelmaksuga soetatud külmiku Samsung ja sülearvuti Toshiba sääraselt, et luges nende väärtused võrdseks ja jättis külmiku kostjale ja sülearvuti hagejale. Kuna hageja ei nimetanud asjade väärtust ja ei teinud selget ettepanekut, kuidas asjad jagada, leiab kohus, et mõistlik on lugeda asjade väärtused võrdseteks ja jagada nii, et kumbki saab ühe asja endale. Kohus tuvastas jagamisele kuuluva ühisvara väärtusena kokku 44 000,88 eurot (sh kinnistu 40 000 eurot, sõiduauto 2 236,91 eurot, ülejäänud vallasvara (va külmik ja sülearvuti) kokku 1 763,96 eurot). Ühele poolele kuuluva osa väärus ühisvaras on seega 22 000,44 eurot. 4

(10)Kohus jättis hageja omandisse vara väärtusega kokku 875,60 eurot ja kostja omandisse vara väärtusega kokku 43 125,28 eurot. Kuni 01.07.2010.

§ 19

lg 4 alusel kohustas kohus ühtlasi kostjat hüvitama hagejale enamsaadud ühisvara väärtuse summas 21 124,84 eurot. Kohus jagas ka poolte abielu ajal võetud ühise varalise kohustuse. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et laen võeti kinnistu soetamiseks, laenulepingu järgi on laenu võtjaks kostja, käendaja on hageja, puudub vaidlus ka varalise kohustuse jäägi suuruse osas, samuti selles, et rahaline kohustus jääb kostjale ning hageja hüvitab kostjale pool rahalise kohustuse jäägist kohtuotsuse tegemise aja seisuga ning hüvitab kostjale osaliselt (1/2) kostja poolt perioodil

  1. a juunist kuni 2011.a septembrini tasutud laenumaksetest. Asja materjalidest nähtub, et rahalise kohustuse jääk 22.02.2011.a seisuga oli kokku 20 896,29 eurot (tl 69). Perioodi 2008.a juuni kuni 2011.a veebruar eest peab hageja kostjale hüvitama 2 082,65 eurot ning perioodi eest 2011.a märtsist kuni septembrini 473,55 eurot, kokku 2 556,20 eurot. Kohtuotsuse tegemise aja seisuga on laenukohustuse jääk 19 949,19 eurot (jääk 22.02.2011.a seisuga 20 896,29 eurot – 947,10 eurot (7 kuud x 135,30 eurot)). Kuna kohustus laenu jäägi tagasimaksmisel jääb kostjale, on hageja kohustatud kostjale hüvitama laenu jäägist pool, ehk 9 974,60 eurot. Vastastikuseid rahalisi kohustusi arvestades, kuulub lõppkokkuvõttes kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele rahaline hüvitus 8 594,04 eurot (21 124,84 – 2 556,20 - 9 974,60). Menetluskulude osas kohustas kohus kostjat hagejale hüvitama 50% hageja kantud menetluskuludest, v.a hageja makstud ekspertiisitasu. Kostja kantud menetluskulud jättis kohus kostja enda kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused
  2. Maakohtu otsusele esitas apellatsioonkaebuse kostja M.K. , paludes maakohtu otsuse tühistada. Apellant palus ringkonnakohtul teha uue otsuse, millega jagada poolte ühisomandis olev kinnistu XXX, jättes seda võrdsetes osades poolte kaasomandisse. Apellant palus maakohtu otsusest erinevalt jagada ka poolte ühisomandis oleva vallasvara. Apellant palus jätta vallasvarast apellandi (kostja) omandisse üksnes sõiduauto Mercedes Benz väärtusega 2 236,91 eurot. Ülejäänud vallasvara koguväärtusega 1 763,97 eurot palus apellant jätta hageja (vastustaja) omandisse. Apellant ei vaidlustanud AS-i SEB Pank ja M.K. ’i vahel 15.01.2003.a sõlmitud laenulepingust ja selle lisakokkulepetest tuleneva rahalise kohustuse jagamist poolte vahel selliselt, et hagejat kohustati hüvitama kostjale viimase poolt perioodil 2008.a juunist kuni 2011.a septembrini tasutud laenumaksetest 50% ehk 2 556,20 eurot. Apellant nõustus ka sellega, et L.B. kohustub hüvitama M.K. ’ile 50% laenujäägist kohtuotsuse tegemise aja seisuga, s.o 9 974,60 eurot, millises osas maakohus teostas poolte vahel tasaarvestuse. Apellant palus jätta poolte (nii kostja, kui ka hageja) menetluskulud poolte endi kanda TsMS § 164 lg 1 järgi.
  3. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ei anna kohtuotsuses nimetatud põhjendused (s.o kaasomand ei ole efektiivne omandi liik, poolte abielu lahutatud, mõlemal endisel abikaasal on uued perekonnad, pooled on teineteise suhtes vaenulikud, kinnistul asuvaid hooneid kasutab kostja, kinnistu on kostja elamiskoht, pooltel ei ole võimalik kaasomandit mõistlikult koos kasutada, kostjal on võimalus kinnistu müüa) alust kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest ühisvara jagamisel. Kohtuotsusega on apellant seatud halvemasse olukorda võrreldes vastustajaga. Apellant peab viivitamatult hüvitama hagejale 5

(10)suure kompensatsiooni ning ei saa kiiresti realiseerida kinnistut seoses apellandile pandud krediidikohustustega. Apellandil ei ole rahalist võimalust hagejale kompensatsiooni maksmiseks ning kohus teadis sellest. Maakohus jättis põhjendamatult tähelepanuta apellandi taotluse kinnistu kaasomandisse jätmiseks. Apellant leiab, et kohaldamisele kuulunud PkS § 19 lg 3 võimaldas jätta ühisvarasse kuuluv asi kas abikaasade kaasomandisse mõttelistes osades või ühe abikaasa ainuomandisse. Maakohus ei ole põhjendanud ühisvarasse kuuluva eramu jätmist apellandi omandisse ega vastanud apellandi vastuväitele, et eramu on kasutatav kahepereelamuna. Kui hageja soovib jätta ühisvara (kinnistu) apellandi ainuomandisse ja apellant (kostja) ei pea võimalikuks ühisvara (kinnistu) tema ainuomandisse jätmist vaid soovib kinnistu kaasomandisse jätmist, peab kohus põhjendama, miks ta jätab ühisvara (kinnistu) apellandi ainuomandisse, mitte poolte kaasomandisse. Seejuures peab kohus selgitama, miks eramut ei ole võimalik kaasomanikel edaspidi mõistlikult kasutada. Käesolevas asjas tulnuks jätta eramu poolte kaasomandisse mõttelistes osades. Apellant ei nõustunud kohtu põhjendustega, mille kohaselt kaasomand ei ole efektiivne omandi liik, poolte abielu on lahutatud, mõlemal endisel abikaasal on uued perekonnad ning pooled on teineteise suhtes vaenulikud. Nii apellant (kostja) kui hageja keeldusid maakohtu menetluses kinnisasja ainuomandist. Apellant palus jagada kinnistu kaasomandina ning apellandi arvates on niisugune jagamise viis võimalik. Apellant elab ainult esimesel korrusel, seal on kaks magamistuba ja üks läbikäidav tuba. Seal elab apellant ja tema raugaealine ema. Apellandil ei ole perekonda nagu kohtuotsuses ekslikult märgitakse. Teisel korrusel on kaks mööbliga tuba autonoomse küttega ja eraldi trepiga. Köögi ja trepi jaoks on eraldi sissekäigud, mis ei puutu kokku esimese korruse ruumidega, kus elab apellant. Kohus ei pööranud tähelepanu kinnistu hindamise aktile, kus need võimalused on kirjeldatud. Sanitaarsõlm asub väljaspool elumaja, sellel on eraldi sissepääs. Apellant on seisukohal, et puuduvad takistused jagamiseks elamu kahe omaniku vahel.
  1. Kohus ei arvestanud, et hageja peatas
  2. aastal abielusuhted ning lõi uue perekonna. Apellant täitis iseseisvalt krediidikohustusi vaid seepärast, et apellandi ja hageja vahel oli suuline leping, et kinnistu jääb poolte tütrele. Hageja rikkus ühepoolselt neid suulisi kokkuleppeid. Poolte tütar elab oma abikaasale kuuluvas korteris, kuid tema elukoht on registreeritud apellandi elukoha aadressil. Kohus ignoreeris neid asjaolusid põhjendamatult. Uue PkS § 37 lõike 3 järgi jagatakse ühisvarasuhte lõppedes ühisvara abikaasade vahel kaasomandi lõpetamise sätete kohaselt võrdsetes osades, kui ei ole kokku lepitud teisiti. See tähendab seda, et kõigepealt tuleb vaadata, kas abikaasad on omavahel ühisvara jagamises kokku leppinud. Kui on olemas abikaasade vaheline kokkulepe, siis tuleb jagada vara vastavalt sellele kokkuleppele ning alles siis, kui kokkulepet ei ole, tuleb vaadata seaduse regulatsiooni, mis tähendab, et seaduse regulatsioonil on siin subsidiaarne tähendus ning ühisvara jagamise regulatsioonil uue PkS §-s 37 on dispositiivne iseloom. Apellant ei ole nõus menetluskulude jaotamisega, kuna hageja kulude jätmine apellandi kanda ei oleks õiglane, sest tegelikult pooled jagasid ühisvara varem poolte kokkuleppel ning nii hagejal, kui ka apellandil oli õiguslik selgus poolte varasuhetes. Ühisvara jagamine kohtu kaudu tekkis just hageja huvides. Arvestades eeltoodut oleks apellandi suhtes äärmiselt ebaõiglane ja ebamõistlik hageja menetluskulude, sh ka osaliselt, apellandi kanda jätmine. Vastus apellatsioonkaebusele 6
(10)
  1. Vastustaja ei nõustunud apellatsioonkaebuse väidetega ning palus jätta kaebuse rahuldamata. Vastustaja leiab, et rahuldada ei saa apellandi nõuet teha vallasvara suhtes uus otsus, kuna apellant ei vaidlusta apellatsioonkaebuses vallasvara ja krediidikohustuse jagamist poolte vahel. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses ei esita apellant küllaldaselt tõendusi, et esimese astme kohtu otsus põhineb õigusnormi rikkumisel või et apellatsioonimenetluses arvestamisele kuuluvate asjaolude ja tõendite kohaselt tuleks apellatsioonimenetluses teha esimese astme kohtu otsusest erinev otsus. Küllaldaseks põhjuseks jätta kinnisvara poolte ühisomandisse ei ole asjaolu, et apellandil puudub võimalus maksta vastustajale rahalist kompensatsiooni. Kompensatsiooni maksmise küsimus lahendatakse kohtuotsuse täitmise käigus. Sama on leidnud Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-52-05 (p 11).
  2. Õige ei ole apellandi väide, et maakohtu otsus kinnisvara tema ainuomandisse jätmisel on põhjendamata. Vaidlustatavat otsust tehes arvestas kohus, et apellant kasutab kinnisvara oma põhielukohana. Abielulised suhtes apellandi ja vastustaja vahel lõppesid 2008.a juunis ning peale abielusuhete lõppemist ei kasutanud vastustaja kinnisvara oma elukohana, kuna see oli apellandi ainuisikulises omandis. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-6105 leidnud, et ühisvara jagades tuleb korteri jätmisel ühele või teisele poolele arvestada ka seda, kelle elukohaks vaidlusalune korter on. Kohus arvestas samuti, et kinnisvara ühine kasutamine nii apellandi kui vastustaja perekonna poolt pole võimalik sel põhjusel, et hoonel on ainult üks sissepääs (ei ole võimalik ehitada maja teise sissepääsu). Arvestades, et peale abielu lõppemist lõi vastustaja uue perekonna, on kinnisvara ühine kasutamine koos apellandi (endise mehega) ühe sissepääsu tõttu võimatu. Ka apellandi käitumine ei anna alust arvata, et pooled saaksid eramut kasutada ühiselt eluruumina. Maakohus arvestas otsuse tegemisel ka seda, et vastustaja ei soovi kinnisvara eluruumina kasutada ja ei pea kinnisvara apellandiga koos kasutamist võimalikuks. Vaidlustatava otsuse punktis 13 põhjendas maakohus küllaldaselt kinnisvara kostja ainuisikulisse kasutusse jätmist. Pooled ei jõudnud kokkuleppele abielu ühisvara jagamisel, mis oligi vastustaja hagiavaldusega kohtusse pöördumise põhjuseks. Apellant ei olnud vastustajaga nõus läbi rääkima, vaatamata sellele, et vastustaja enne hagiavaldusega kohtusse pöördumist saatis apellandile vara jagamise kirjaliku ettepaneku. See annab alust arvata, et kinnisvara ühise kasutamise küsimuses ei jõua pooled kokkuleppele ning see teeb kinnisvara kooskasutamise võimatuks. AÕS § 70 lg 6 kohaselt ühisomandile kohaldatakse kaasomandi kohta käivaid sätteid, kui ühisomandit sätestavas seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kooskõlas AÕS § 72 lg 1 kaasomanikud valdavad ja kasutavad ühist asja kokkuleppe või kaasomanike enamuse otsuse kohaselt, kui sellele enamusele kuulub suurem osa ühises asjas. Antud juhul pole kinnisvara poolte kaasomandisse jätmisel võimalik kinnisvara kasutamine ei enamuse otsusel (ainult 2 omanikku) ega poolte kokkuleppel. Sellepärast peab vastustaja põhjendatuks maakohtu seisukohta, et antud juhul ei ole kaasomand kinnisvara kasutamiseks efektiivne vorm.
  3. Vastustaja ei ole apellandiga sõlminud lepingut jätta kinnisvara vaidlevate poolte ühisele tütrele. Kinnisvara on abikaasade ühine vara, mida apellant apellatsioonkaebuses ei vaidlusta. Abikaasade ühisvara jagamisel ei osale nende täiskasvanud lapsed. 7
(10)Vastustaja on juba viidanud sellele, et vaatamata kirjalikule ettepanekule ei õnnestunud tal apellandiga abikaasade ühisvara jagamisel kokkulepet saavutada. Sellepärast on apellandi seisukoht jagada vara saavutatud kokkuleppe kohaselt vale. Samuti on ekslik apellandi seisukoht, mille kohaselt tuleks juhinduda uues Perekonnaseaduses (jõust. 01.07.2010.a) sätestatust. Maakohus kohaldas õigesti kuni 01.07.2010.a kehtinud seadust.
  1. Vastustaja leiab, et maakohus on õigesti jaotanud ka menetluskulud. Kohus arvestas seejuures, et vastustaja püüdis enne kohtusse pöördumist lahendada abikaasade ühisvara jagamise küsimuse kohtuvälises korras. Kohtuistungil oli apellant nõus, et tema kantud kulud jätab kohus tema enda kanda. Kooskõlas TsMS § 171 lg-ga 1 palus vastustaja ringkonnakohtul apellatsioonkaebusega seotud menetluskulud apellandilt välja mõista. Ringkonnakohtu seisukoht ja põhjendused
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, mistõttu ringkonnakohus jätab TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata.
  3. Apellatsioonkaebuses ei ole märgitud põhjendusi, millest lähtudes tuleks apellandi arvates jagada poolte ühisvara hulka kuuluv vallasvara (v.a sõiduauto) teisiti, kui seda tegi maakohus. Ringkonnakohtu arvates ei ole maakohus vallasvara (sisustuse ja tarbeesemete) jagamisel rikkunud menetlusnormi ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse normi. Menetluse käigus avaldasid mõlemad pooled seisukohta, et kogu vallasvara tuleks jätta vastaspoolele. Kuna kohtul tuli ühisvara jagamisel kindlaks määrata, kelle omandisse jääb iga konkreetne ese, kuid pooled oma eelistusi konkreetsete esemete osas ei avaldanud, jaotas maakohus vallasasjad õigesti kummagi poole omandisse, jättes kummalegi sisustus- ja tarbeesemeid ligikaudselt võrdses väärtuses (vastavalt 875,60 euro väärtuses hagejale ja 888,37 euro väärtuses kostjale). Seega puudub alus maakohtu otsust vastavas osas muuta.
  4. Apellant ei nõustunud poolte ühisvaraks oleva elamu (kinnistu) jagamisega kohtu poolt määratud viisil, s.o kinnistu jätmisega apellandi (kostja) ainuomandisse, mõistes temalt hageja kasuks välja rahalise hüvitise enamsaadud ühisvara eest. Ringkonnakohtu arvates on maakohus ühisvara jagamisel kohaldanud õigesti materiaalõiguse normi ning piisavalt põhjendanud ühisvara jagamise viisi valikut. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt oli kuni 01.07.2010.

§ 19

lg 3 kohaselt võimalik käesoleval juhul ühisvarasse kuuluv kinnisasi jätta kas poolte kaasomandisse mõttelistes osades või ühe poole ainuomandisse. Kohus põhjendas oma seisukohta, mille kohaselt kinnistu poolte kaasomandisse jätmine ei oleks mõistlik ega jätkusuutlik lahendus. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu otsuse põhjendustega ega korda neid TsMS § 654 lg 6 alusel.

  1. Asjakohane ei ole apellatsioonkaebuse väide, nagu ei oleks maakohus põhjendanud, miks elamut ei oleks võimalik kasutada kaasomandina, s.o kahepereelamuna. Maakohtu otsuse põhjendustes on elamu kasutusvõimalusi analüüsitud. Kohus on muuhulgas märkinud, et eramusse on üks sissekäik. Vastupidist (s.o mitme eraldi sissepääsu) olemasolu ei nähtu kohtule esitatud eksperthinnangust (t I kd lk 118-134) ega ka muudest tõenditest. Asjaolu, et apellandi sõnade kohaselt on elamu II korrusel 2 kasutamata tuba, ei loo iseenesest eeldusi elamu kasutamiseks kahepereelamuna. Lisaks on ka eksperthinnangu kohaselt (t lk 124) vaidlusaluse objekti parim kasutusviis ühepereelamu kõrvalhoonetega.
  2. Asjas esitatud poolte seisukohtadest nähtuvalt ei ole reaalseid väljavaateid selleks, et pooled kaasomandit tõepoolest ühiselt teostama asuksid. Hageja (vastustaja) on avaldanud, 8

(10)et poolte vahel puuduvad kontaktid ning kuna vastustajal on uus perekond, ei oleks endise abikaasaga ühise elamu kasutamine mõeldav. Kinnistu jätmine poolte kaasomandisse tooks käesolevas asjas seega tulevikus tõenäoliselt kaasa vajaduse esitada kohtule uus hagi kaasomandi lõpetamiseks AÕS § 76 lg 1 alusel. See ei oleks kooskõlas menetlusökonoomia põhimõttega ja tekitaks põhjendamatuid kulutusi ka pooltele endile. Samuti märkis maakohus õigesti, et õiguslikku alust ei ole jätta kinnistut poolte kaasomandisse põhjusel, et poolel puudub hetkel raha teisele poolele hüvitise maksmiseks. Hüvitise maksmisega seotud küsimused lahendatakse kohtuotsuse täitmise käigus. Maakohus märkis ühtlasi, et kinnistu ainuomanikuna on kostjal soovi korral igal ajal võimalik kinnistu müüa.
  1. Kostja ei ole taotlenud kohtult otsuse täitmise viisi ega korra või täitmise tähtaja või tähtpäeva kindlaksmääramist vastavalt TsMS § 445 lg-le
  2. Sellest sõltumata on pooltel võimalik kostjalt hageja kasuks väljamõistetud summa tasumise korra ja tähtaja osas kohtuväliselt kokku leppida. Muu hulgas on võimalik leppida kokku summa tasumises osade kaupa. Ringkonnakohus selgitab, et maakohtu otsuse jõustumise korral on tegemist täitedokumendiga TMS § 2 lg 1 p 1 tähenduses. Kui pooled ei jõua kostjalt hageja kasuks väljamõistetud hüvitise tasumise osas kokkuleppele, tekib hagejal võimalus pöörduda oma nõude realiseerimise eesmärgil kohtutäituri poole. Täitemenetluse käigus on võimalik ka kostja ainuomandisse jäetava kinnisasja müük sundenampakkumisel. Täitemenetlusega kaasnevaid kulusid on pooltel võimalik vältida otsuse vabatahtliku täitmisega.
  3. Asjakohased ei ole apellandi väited selle kohta, et pooltel oli kokkulepe jätta kinnisasi tütrele kaasavaraks. AÕS § 119 lg 1 kohaselt peab tehing, millega kohustutakse omandama või võõrandama kinnisasja, sh andma kinnisasja kinkena üle kolmandale isikule, olema sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Seega on mistahes suuliselt sõlmitud kokkulepe kinnistu tütre omandisse üleandmise kohta TsÜS § 83 lg 1 kohaselt vorminõude rikkumise tõttu kehtetu ning sellele ei ole võimalik tugineda.
  4. Asjakohased ei ole ka apellandi seisukohad alates 01.07.2010.a kehtiva PkS sätete kohta, kuna maakohus on otsuses õigesti asunud seisukohale, et asjas kuulub kohaldamisele enne 01.07.2010.a kehtinud perekonnaseadus. Ehkki ka varasema seaduse järgi võisid lahutatud abikaasad ühisvara jagamise osas kokku leppida, ei ole käesolevas asjas tõendatud, et pooled oleksid ühisvara jagamise kohta kokkuleppe sõlminud. Kehtinud PkS § 18 lg 4 kohaselt tuli ühisomandis oleva kinnisasja jagamise leping notariaalselt tõestada.
  5. Maakohus on õigesti ja põhjendatult jaotanud ka menetluskulud. Ringkonnakohus nõustub menetluskulude jaotuse osas maakohtu põhjendustega. Ebaõige on apellatsioonkaebuse väide, nagu oleks pooltel tekkinud juba enne maakohtu otsuse tegemist omavahelistes varasuhetes õiguslik selgus pooltevahelise kokkuleppe alusel, kuna pooled ei ole sõlminud nõuetekohases vormis kokkulepet ühisomandis olnud kinnisasja jagamise kohta.
  6. TsMS § 171 lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud kaebuse esitaja, kui kaebus jääb rahuldamata. Kuna ringkonnakohus apellatsioonkaebust ei rahulda ja maakohtu otsus jääb muutmata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud täies ulatuses kostja kanda. 9
(10)Andra Pärsimägi Üllar Roostoja Kai Kullerkupp 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.