Obsah (16)

§ 111§ 143§ 67§ 142§ 635§ 82§ 113§ 644§ 65§ 145§ 23§ 637§ 76§ 208§ 200§ 198

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kai Kullerkupp, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 2. juuli 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-5084

§ 111

lg 1 alusel oma kohustuse täitmisest (s.o täitedokumentatsiooni üleandmisest) seni, kuni kostja I on oma lepingujärgsed kohustused täitnud. Kostja I pole töövõtu tasu siiani maksnud, seetõttu kehtib ka hageja V poolt oma kohustuste täitmisest keeldumine kostja I suhtes. Ebaõige on kostja seisukoht, et

1. mail 2010 sõlmitud võlaga ühinemise kokkulepe hageja V ja kostjate I, II ja III vahel on tarbijakäendusleping. Hageja VI märgib, et 0,5% määraga viivise nõude alus on lepingu p 6.
2. 3 Hageja VII märgib, et töö üleandmisega viivitamine ei olnud tingitud hagejast VII. Hageja VII saatis
3. märtsil 2010 kostjale I e-kirja, milles teatas, et kuivõrd objektil puuduvad kõik siseuksed, ei ole hagejal VII võimalik piirdeliiste lõpuni korrektselt paigaldada ning sellest tulenevalt venib objekti üleandmine, samas e-kirjas palus hageja VII materjali ja tehtud töö osas akteerimist. Kostja I ei ole viidatud e-kirjale reageerinud ning on alusetult keeldunud valmis töö vastuvõtmisest. Kostja I ei ole hageja VII teada teinud ühtegi pöördumist seoses puudustega töös. Hagejad esitasid hagi tagamise taotluse, mille Tartu maakohus
4. augusti 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-40140 rahuldas. Hagi tagamise abinõuna keelati Tartu Linnavalitsusel 837 994.26 kr (53 557.59 euro) maksmine Rahva Kinnisvara OÜ-le ning kohustati Tartu Linnavalitsust tasuma nimetatud summa Tartu kohtutäitur Oleg Sirotini ametialasele kontole
5. Kostjad I ja II vaidlesid hagile täies ulatuses vastu. Vastuväidete kohaselt ei ole hagejad esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et töövõtulepingutes kokkulepitud tööd oleksid teostatud ja tellijale üle antud tähtaegselt, ilma puudusteta ning koos asjakohase täitedokumentatsiooniga. Hagejate endi esitatud dokumentidest tuleneb, et tööd ei ole tehtud kokkulepitud viisil ja tähtajaks. Kuna hagejad ei ole tõendanud endal nõuete olemasolu või et sellised nõuded oleksid muutunud sissenõutavaks (on täidetud nõude tekkimise eeltingimused või esinevad nõude aluseks olevad asjaolud), ei saa hagejad nõuda viivise maksmist. Lepingu rikkumisega on hagejad hoopis kostjale kahju tekitanud. Kahju tekkis, kuna kostja tellis hagejatelt alltöövõtukorras töid täitmaks oma lepingulisi kohustusi kooli renoveerimiseks Tartu linna ees. Kuna töö ei valminud tähtaegselt ega esitatud nõutavat täitedokumentatsiooni, alandas Tartu linn hinda 355 536.54 kr (22 722.93 euro) võrra (summa koos käibemaksuga). Töövõtulepingutes on kokku lepitud, et töövõtja kohustub hüvitama lepingu rikkumisega tekitatud kahju. Kostja I nõuab lepingu rikkumisega temale tekitatud kahju hüvitamist summas 355 536.54 kr solidaarselt lepingut rikkunud hagejatelt II, III, V, VI, VII ja VIII. Tegelikkuses on rikkumisega tekitatud kahju veelgi suurem. Töövõtulepingutes kokkulepitust ning

-i sätetest tulenevalt tuleb töövõtjatele makstavast tasust maha arvata rikkumise puhuks kokkulepitud leppetrahv ning rikkumisega tekitatud kahju. Kostja I leppetrahvinõuded hagejate vastu on: AS Even - 165 120 kr; AS Alarmnet - 79 200 kr; Laurus OÜ - 105 120 kr; OÜ ADD Grupp - 342 031.20 kr; OÜ Walton - 102 957.84 kr; Welco Elekter OÜ - 103 774.80 kr; kokku 898 203.84 kr (57 405.69 eurot). Tõendatud on hagejate poolt töövõtulepingu mittekohane täitmine ning põhjusliku seose olemasolu kostjal I kahju tekkimise ning hagejate süülise käitumise (lepingu rikkumise) vahel. Vastuse esitamise seisuga oli kostja I nõue (põhivõlg + viivis) hagejate II, III, V, VI, VII ja VIII vastu kokku 1 253 740,38 kr (80 128.61 eurot). Kahju tuleneb lepinguliste kohustuste täitmata jätmisest ja põhjendamatu hagi esitamisega majandustegevuse halvamisest. Hagejad I, II, III ja VIII ei ole tõendanud, millal ja kellega lepingud sõlmiti. Seega puudub kostjal I nendega kehtiv leping. Lepingud ja tööde üleandmis-vastuvõtmisaktid on kostja esindajana allkirjastanud Martin Merbach, kes ei olnud kostja I juhatuse liige ega omanud seega õigust kostja I esindamiseks. Hagejad II, III, V, VI, VII ja VIII ei ole tõendanud, et nad on täitnud kõik töövõtulepingu tingimused ja teostanud tööd nõuetekohaselt ja need tähtaegselt üle andnud. Lepingust tulenevate tingimuste täitmine oli aga tasu saamise eelduseks. Kostja I on tellijana korduvalt juhtinud nende tähelepanu asjaolule, et töös on puudusi, kuid vaatamata sellele pole puudusi kõrvaldatud ega esitatud ühtegi põhjendust oma kohustuste täitmisest keeldumise kohta. Hageja II nõue 2 862 kr (182.91 eurot) väidetavate lisatööde eest on alusetu. Lepingu p-st 8.3 tuleneb, et lepingus kokkulepitud tasu sisaldab kogu tasu kõikide lepinguliste tööde eest. Lisatasu maksmise aluseks oleva kokkuleppe olemasolu ei ole hageja II tõendanud. Hagejaga III sõlmitud lepingu punkti 8.1 kohaselt pidid tööd olema lõplikult üle antud hiljemalt 4. jaanuaril 2010, kuid kuni vastuse esitamiseni ei olnud seda toimunud. 4 Hageja IV poolt esitatud nõue on täiesti alusetu ja tõendamata. Kokkulepe olemasolu hageja IV ja kostja I vahel ei ole tõendatud. Hageja V on nõudesummat alusetult suurendanud, nõudes põhivõlana summa 165 240 kr (10 560.76 eurot) tasumist, vaatamata sellele, et pooled on tööde maksumuseks leppinud kokku 120 000 kr (7 669.40 eurot). Hageja V ei ole esitanud tõendeid lisatööde eraldi kokkuleppimise kohta. 11. mail 2010 sõlmitud võlaga ühinemise kokkulepe hageja V ning kostjate I, II ja III vahel on olemuselt käendusleping. Kostjad II ja III ei tegele iseseisvalt majandus- või kutsetegevusega. Käenduslepingu sõlmimise ajal oli kostja II kostja I juhatuse liige ning kostjal III puudus igasugune puutumus kostjasse I. Iseenda nimel tehinguid tehes on kostja II füüsiline isik, tarbija, nagu ka kostja III. Seega on tegemist tarbijakäenduslepinguga, mis on

§ 143

lg 2 järgi tühine, kuna ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Samuti on 11. mail 2010 sõlmitud kokkulepe tühine, kuna piirab seadust rikkudes solidaarvõlgnikele antud õigusi Lepingu punktis 2.3 sätestatud, et võlgnikul ega solidaarvõlgnikel ei ole õigust esitada võlausaldajale vastuväiteid, mis rajanevad teise võlgniku sellistel suhetel võlausaldajaga. See on otseses vastuolus

§ 67lg-ga 2 ning seega Ts

ÜS § 86 lg 1 ja § 87 tulenevalt tühine. Tulenevalt

§ 142

lg-st 6 on tühine ka kokkulepe, millega kaldutakse käendaja kahjuks seaduses sätestatust kõrvale. Hageja VI nõuab viivise tasumist määras 0,5%, kuigi arvel on viivise määrana fikseeritud 0,15%. Hageja VI ja kostja III vahel sõlmitud käendusleping on tühine. Kostja III ei tegele iseseisvalt majandus- või kutsetegevusega. Iseenda nimel tehinguid tehes on ta füüsiline isik, tarbija.

§ 143

lg 2 järgi on tarbijakäendusleping tühine, kuna praegusel juhul ei ole kokku lepitud käendaja vastutuse rahalises maksimumsummas. Kostja IV ja hageja VI vahel on

1. märtsil 2010 sõlmitud käendusleping kehtis lepingu kohaselt kuni
2. juunini
3. Seega on hagi esitamise aja seisuga käendusleping lõppenud. Pole tõendatud, et enne lepingu lõppemise tähtaega oleks hageja VI nõude lepingus kokkulepitud viisil kostjale IV esitanud. Lepingu kehtivuse jooksul puudus kostjal IV võimalus, alus ja kohustus käenduslepingu alusel summade maksmiseks. Hageja VIII esitatud „Teostatud tööde õienditel“ on tellija poolel kellegi isiku allkiri, kes kinnitab, et on dokumendi kätte saanud. Ometigi on pooled kokkuleppinud, et teostatud tööd antakse tellijale üle vastava tööde üleandmise lõppaktiga hiljemalt
4. detsembril
5. Õiendid on esitatud detsembrist märtsini, kuigi töid tuli teostada perioodil
6. novembrist kuni
7. detsembrini
8. MAAKOHTU LAHEND
10. juunil 2011 tegi Tartu Maakohus tsiviilasjas nr 2-10-50842 osaotsuse, millega rahuldas osaliselt OÜ Abraham Invest, AS Even, AS Alarmnet, Bauhand Eesti AS, OÜ Laurus, OÜ ADD Grupp, OÜ Walton ja OÜ Welco Elekter hagi Rahva Kinnisvara OÜ vastu. Maakohus otsustas jätkata menetlust OÜ Laurus nõudes Antonio Eremini ja Artur Fjodorovi vastu ning OÜ ADD Grupp nõudes Antonio Eremini ja Mik Hanseni vastu. Maakohus jättis kuni kohtuotsuse täitmiseni jõusse Tartu Maakohtu
11. augusti 2010 määrusega seatud hagi tagamise, millega keelati Tartu Linnavalitsusel 837 994.26 kr maksmine Rahva Kinnisvara OÜ-le ning kohustati Tartu Linnavalitsust maksma 837 994.26 kr Tartu kohtutäitur O. Sirotini ametialasele kontole. Menetluskulud jäid 98% ulatuses Rahva Kinnisvara OÜ kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja poolt vastuväidetes toodud asjaolud tõendamata ning vastuhagi nõuet leppetrahvi osas pole menetluse kestel esitatud. Asjaolu, et seda pole esitatud juristi haiguse tõttu tuleb jätta tähelepanuta, sest menetluse kestel oktoobrist 2010 kuni kohtuistungini
12. märtsil 2011 on selleks olnud mõistlik aeg. Hagejate nõuded ja nõuete põhjendused tulenevad kokkulepitud lepingutest ja teostatud ehitustöödest. Kostja on jätnud teostatud tööde eest tasumata. Kostja ei esitanud hageja suhtes pretensioone või nõudeid ega kohaldanud muid õiguskaitsevahendeid. Kostja pole õigel ajal ega piisavalt konkreetselt 5 teatanud puudustest hagejate tehtud töödes. Kostja põhiliseks vastuväiteks hagejate nõuetele on olnud see, et kostja ei pea vastu võtma mittenõuetekohaselt tehtud töid ega nende eest tasuma. Samuti väidab kostja, et ta on puudustest hagejale nõuetekohaselt teatanud. Kohtule selle kohta tõendeid esitatud ei ole. Kohus leidis, et ehitustöid saab osadeks jagada ja iga osa saab eraldi käsitleda ja määratleda selle eest ka eraldi hinna. Esiteks tuvastas kohus, et AS Even (hageja II), AS Alarmnet (hageja III), OÜ Laurus (hageja V), OÜ ADD Grupp (hageja VI), OÜ Walton (hageja VII) ja OÜ Welco Elekter (hageja VIII) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I) vahel on sõlmitud kirjalikud töövõtulepingud. Töövõtja põhikohustuseks on

§ 635

lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Need kohustused on omavahel vastastikkuses suhtes. Kirjalikud töövõtulepingud on sõlmitud kohese täitmise klausliga. AS Even (hageja II), AS Alarmnet (hageja III), OÜ Laurus (hageja V), OÜ ADD Grupp (hageja VI), OÜ Walton (hageja VII) ja OÜ Welco Elekter (hageja VIII) esitasid tehtud tööde kohta kostjale I arved, mille tasumiseks olid antud tähtajad. Kuivõrd antud tähtaegade jooksul on kostja jätnud arved tasumata või tasunud osaliselt, on

§ 82

lg 7 ja § 637 lg 4 tähenduses hagejate nõuded muutunud sissenõutavaks.

§ 113

lg 1 sätestab, et rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. AS Even (hageja II), AS Alarmnet (hageja III) ja OÜ Welco Elekter (hageja VIII) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I) vahel sõlmitud kirjalike töövõtulepingute kohaselt oli lepingus kokku lepitud viivise määr 15% tähtajaks tasumata summalt aastas. OÜ Laurus (hageja V), OÜ ADD Grupp (hageja VI), OÜ Walton (hageja VII) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I) vahel sõlmitud kirjalike töövõtulepingute kohaselt oli lepingus kokku lepitud viivise määr 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja I ei ole esitanud hageja nõuetele vastuväiteid ega tõendeid, mis välistaks nõude maksmapaneku kestvalt või annaks õiguse selle rahuldamisest ajutiselt keelduda (

§ 644). Ts

MS § 230 lg 1 järgi peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited. Käesoleval juhul ei ole aga kostja I esitanud tõendeid selle kohta, et hagejate tehtud töödes esineb puudusi, mida töövõtja ei ole kõrvaldanud. Kohus on eelpool tuvastanud, milliste tööde eest ja millises ulatuses on kostja juba tasunud ja milliste tööde eest on tal seni tasumata ja sellest tulenevalt mõistis kohus välja: 1) Rahva Kinnisvara OÜ-lt AS-i Even kasuks põhivõlgnevuse 6318.43 eurot (98 862 kr), viivise 23. septembri 2010 seisuga 488.20 eurot (7638.66

1. kr)ja lisanduva viivise põhinõudelt alates 24. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 0,0411% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest; 2) Rahva Kinnisvara OÜ-lt AS-i Alarmnet kasuks põhivõlgnevuse 3067.76 eurot (48 000 kr), viivise 23. septembri 2010 seisuga 218.78 eurot (3423.21
2. kr)ja lisanduva viivise põhinõudelt alates 24. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 0,0411% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest; 3) Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ Walton kasuks põhivõlgnevuse 4357.75 eurot (68 184 kr), viivise 23. septembri 2010 seisuga 2004.57 eurot (31 364.64
3. kr)ja lisanduva viivise põhinõudelt alates 24. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest; 4) Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ Welco Elekter kasuks põhivõlgnevuse 6632.42 eurot (103 774.80 krooni), viivise 23. septembri 2010 seisuga 551.14 eurot (8623.50 krooni) ja lisanduva viivise põhinõudelt alates 24. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 0,0411% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest; Teiseks tuvastas kohus, et OÜ Laurus (hageja V) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I), A. Eremini (kostja II) ja A. Fjodorovi (kostja III) vahel on 11. mail 2010 sõlmitud kokkulepe võlaga ühinemise ning võlgnevuse tasumise kohta. Antud kokkuleppe kohaselt ühinesid A. Eremin ja A. Fjodorov Rahva Kinnisvara OÜ kohustusega ning kokkuleppes on sätestatud, et võlgnikud tasuvad solidaarselt (solidaarvõlgnikena) võla summas 165 240 kr hiljemalt 10. juuniks 2010.

§ 65

lg 1, § 635 lg 1, § 82 lg 7, § 637 lg 4, § 142 lg 1, § 145 lg 2 ja § 65 lg 1 alusel mõistis 6 kohus Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ Laurus kasuks põhivõlgnevuse 10 560,76 eurot (165 240 kr), viivise

1. septembri 2010 seisuga 5544.40 eurot (86 751 kr) ja lisanduva viivise põhinõudelt alates
2. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni määraga 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. TsMS § 450 lg1 alusel otsustas kohus jätkata menetlust OÜ Laurus nõudes A. Eremini ja A. Fjodorovi vastu arvestades kostjate sooviga saada riigi õigusabi. Kolmandaks tuvastas kohus, et OÜ ADD Grupp (hageja VI) ja A. Eremin vahel on
3. veebruaril 2010 lisaks sõlmitud ka käendusleping, mille kohaselt hageja VI on kreeditor, Rahva Kinnisvara OÜ on põhivõlgnik ning A. Eremin on käendaja. Lepingus ei ole määratud käendaja rahalise vastutuse maksimumsummat.

§ 145

lg 1 järgi kohustuse rikkumise korral vastutavad põhivõlgnik ja käendaja võlausaldaja ees solidaarselt.

§ 145lg 2 järgi vastutab käendaja käendatava kohustuse eest täies ulatuses.

Ta vastutab ka kohustuse rikkumisest tulenevate tagajärgede, eelkõige viivise ja leppetrahvi maksmise ning kahju hüvitamise eest. Eeltoodust tulenevalt ning

§ 635

lg 1, § 82 lg 7, § 637 lg 4, § 142 lg 1 ja § 145 lg 2 alusel mõistis kohus Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ ADD Grupp kasuks põhivõlgnevuse 14 751.32 eurot (230 808 kr), viivise

1. septembri 2010 seisuga 6773.37 eurot (105 980.16 kr) ja lisanduva viivise põhinõudelt alates
2. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni viivise määraga 0,5% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest. TsMS § 450 lg 1 alusel jätkas kohus menetlust OÜ ADD Grupp nõudes A. Eremini ja M. Hanseni vastu, arvestades kostjate sooviga saada riigi õigusabi. Neljandaks tuvastas kohus, et OÜ Abraham Invest (hageja I) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I) vahel on suuline töövõtuleping, mille kohaselt paigaldas OÜ Abraham Invest 18 siseust ja 26 uksepoole liisutuse, kokku summas 8040 kr. Hageja I on esitanud tehtud tööde eest Rahva Kinnisvara OÜ-le
3. prillil 2010 arve nr 20054 summas 8040 kr maksetähtajaga
4. aprill
6. aprill 2010 tööde üleandmise-vastuvõtmise aktile on alla kirjutanud Kinnisvara OÜ (kostja I) projektijuht M. Merbach. Kostja I ei ole eelnimetatud arvet tasunud.

ei sätesta töövõtulepingule kohustuslikku vormi, seega võib töövõtuleping olla sõlmitud ka suuliselt.

§ 23

lg 1 sätestab, et lepingupoolte kohustused võivad olla kindlaks määratud lepingus või sätestatud seaduses. Seega kui poolte vahel puudub kirjalik leping, st on suuline leping, siis kohaldatakse vastavale lepingule seadusest tulenevaid sätteid ja käesoleval juhul kohaldatakse võlaõigusseaduse töövõtulepingu sätteid. Töövõtja põhikohustuseks on

§ 635

lg 1 kohaselt töö (valmis)tegemine, tellija põhikohustuseks aga töö eest tasu maksmine. Töövõtja tasunõue muutub

§ 637lg 3 järgi sissenõutavaks töö valmimisega.

Kui kokku on lepitud töö vastuvõtmine tellija poolt või kui see on tavaline, muutub töövõtja tasunõue

§ 637

lg 4 esimese lause järgi sissenõutavaks, kui töö on vastu võetud või loetakse vastuvõetuks.

§ 76

lg 4 sätestab, et kui võlausaldaja on talle kohustuse täitmisena pakutu vastu võtnud, siis eeldatakse, et täitmine oli täielik, täitmisena pakutu oli võlgnetav ja kohustus täideti kohaselt.

§ 113

lg 1 alusel võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Kuivõrd poolte vahel on suuline töövõtuleping, siis kohaldub seadusjärgne intressimäär. Kohus märgib, et hagiavalduses OÜ Abraham Invest kasuks arvutatud viivised on arvutatud ebaõigesti. Pooltel puudub viivisekokkulepe. Nimelt on

§ 113

lg 1 sätestatud, et viivise määraks loetakse käesoleva seaduse §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub seitse protsenti aastas (ehk EKP intress + 7% aastas). Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ Abraham Invest kasuks põhivõlgnevuse 513.85 eurot (8040 kr) ja viivise alates 23. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas).

Viiendaks tuvastas kohus, et Bauhand Eesti AS (hageja IV) ja Rahva Kinnisvara OÜ vahel on suuline müügileping, mille kohaselt hageja IV on esitanud Rahva Kinnisvara OÜ-le arved nr 477 seeria A, nr 497 seeria A, nr 517 seeria A. Kostja on tasunud arve nr 497 seeria A alusel maksmisele kuulunud 15 756 kroonist 7878 kr, jättes tasumata 7878 kr. Ülejäänud arved on kostja jätnud tasumata täies ulatuses. Kostja on seisukohal, et hageja ei ole tõendanud poolte 7 vahelise lepingu olemasolu. Võlaõigusseadus ei sätesta müügilepingule kohustuslikku vormi, seega võib müügileping olla sõlmitud ka suuliselt. Kui poolte vahel puudub kirjalik leping, st on suuline leping, siis kohaldatakse

§ 23tulenevalt lepingule seadusest tulenevaid sätteid.

Käesoleval juhul kohaldatakse Bauhand Eesti AS (hageja IV) ja Rahva Kinnisvara OÜ (kostja I) vahelistele suhetele võlaõigusseaduse müügilepingu sätteid.

§ 208

lg 1 sätestab, et asja müügilepinguga kohustub müüja andma ostjale üle olemasoleva, valmistatava või müüja poolt tulevikus omandatava asja ning tegema võimalikuks omandi ülemineku ostjale, ostja aga kohustub müüjale tasuma asja ostuhinna rahas ja võtma asja vastu. Kuivõrd poolte vahel on suuline müügileping, siis kohaldub seadusjärgne intressimäär. Eeltoodust tulenevalt mõistis kohus Rahva Kinnisvara OÜ-lt OÜ Abraham Invest kasuks põhivõlgnevuse 513.85 eurot (8040 krooni) ja viivise alates 23. septembrist 2010 kuni põhinõude täitmiseni

§ 113

lg 1 sätestatud määras (EKP intress + 7% aastas); ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Kostja I esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistamist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) rikkus kohus mitmeid poolte menetlusõigusi. Kostja I juhtis rikkumistele kohtu tähelepanu juba oma
2. aprillil 2011 esitatud vastuväidetes kohtu tegevusele, kuid kohus ei ole käesolevaks ajaks nende osas oma seisukohta võtnud; 2) ei arvestanud kohus kostjate õigusega osaleda menetluses õigusteadmistega lepingulise esindaja vahendusel. Kohus oli teadlik kostja lepingulise esindaja liiklusõnnetusest ja töövõimetusest ning kostja vajadusest õigusabi järele, kuid jättis kostja taotlused istungi edasilükkamiseks rahuldamata ning jättis lahendamata menetlusabi taotlused; 3) esitasid hagejad
3. märtsi 2011 kohtuistungil täiendavaid dokumente, mille kohus võttis toimikusse. Seda ei tohiks teha kohtuistungil, kus toimub asja sisuline arutelu ning uute dokumentide ja asjaolude esitamisel tuleb anda teisele menetlusosalisele aega nendega tutvumiseks; 4) ei andnud kohus kostjale võimalust esitada hagejate
4. detsembril 2011 esitatud täiendavate tõendite kohta omapoolseid seisukohti, tõendeid ning vastuhagi. Kohus on põhjendamatult ja vääralt väljendanud seisukohta, et „kuna kostja 1 esindaja A. Kivar ei ole esitanud vastuhagi, siis ei tee ta seda ka tulevikus.“ Kostja on esindaja kaudu ja ka ise avaldanud selleks mitmel korral soovi. Samuti on esindaja kohtule põhjendanud, et ta ei ole suutnud seda siiani teha tervisekahjustuse tõttu ning palunud kohtult võimalust vajalikud menetlustoimingud teha peale tervise taastumist; 5) on kohus rikkunud selgitamiskohustust. Kohus ei selgitanud ühelgi viisil kostjatele tõendite ja vastuhagi esitamata jätmise tagajärgi, rikkudes seega TsMS § 347 lg 5 ja 351 lg
5. Lisaks on kohus jämedalt rikkunud menetlustoimingu protokollimise korda; 6) tegi kohus otsuse enne, kui oli lahendanud eelmenetluses rakendatud hagi tagamise abinõude seaduslikkuse ja põhjendatuse küsimuse. Kohus pidanuks ära ootama hagi tagamise osas esitatud määruskaebuste lahendused apellatsioonikohtus; 7) on kohus eksinud TsMS § 436 lg 2 nõuete vastu, kuna kohtuistungi jooksul ei ole menetlusosalised kordagi sisuliselt vaidluse asjaolusid arutanud ega koos kohtuga ühtegi tõendit uurinud. Samuti ei hinnanud kohus kõiki poolte esitatud tõendeid ja vastuväiteid. Tõendeid on hinnatud valikuliselt ja rikkudes TsMS § 232 lg-t 2, kuid otsusest ei selgu, miks kohus ühe või teise menetlusosalise esitatud tõendeid või vastuväiteid ei arvestanud. Ükski hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid oma lepingujärgse töö tegemise, valmimise või tellijale üleandmise kohta. Kohtuotsusest ei selgu, mille põhjal on kohus töövõtulepingute täitmise tuvastanud. Seega jääb arusaamatuks, mille põhjal siiski kohus loeb lepingu täidetuks ja nõude sissenõutavaks; 8) on maakohus jätnud tuvastamata normi kohaldamiseks olulised asjaolud ja seega valesti kohaldanud materiaalõigust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-75-05). Maakohus ei ole tuvastanud, mida hagejad pidi lepingute alusel tegema, kui palju selle eest tasu saama ega ka seda, mida 8 hagejad tegelikult tegid ja kas tööd tehti valmis ja anti tellijale (kostja I) üle. Samuti on olulised asjaolud tuvastamata väite puhul, et kostja 1 ja Bauhand Eesti AS-i vahel oli sõlmitud suuline müügileping või et kostja I ja Abraham Invest OÜ vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping; 9) esitas kostja I ka täiendavate tõendite esitamise taotluse. Pädeva esindaja puudumisel pole seni olnud võimalik kvalifitseeritud juristi abil esitada täiendavaid tõendeid ja taotlusi. Tõendid kinnitavad täiendavalt, et kostjad ei ole töövõtulepingu järgset tööd kas üldse teostanud või kohaselt teostanud, rääkimata tööde lõplikust valmimisest ja üleandmisest/vastuvõtmisest. Seetõttu ei saa hagejate tasunõuded olla hagiavalduses ja maakohtu otsuses näidatud mahus sissenõutavaks muutunud; 10) esitas kostja I alternatiivselt ja oma senistest vastuväidetest taganemata protsessuaalse tasaarvestuse taotluse. Taotluse kohaselt saaks kostja I nõuda hagejatelt lepingujärgset leppetrahvi kogusummas 898 203,84 kr, millele lisaks on hagejad tekitanud kostjale I lepingu rikkumisega kahju.
6. Vastustajad ei pidanud apellatsioonkaebust õigeks ja vaidlesid sellele vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata. Vastustajate vastuväidete kohaselt: 1) on maakohtu otsus kooskõlas TsMS § 436 lg-ga 1 ning § 442 lg-ga
7. Kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit, mida maakohus oleks pidanud ja saanud hinnata. Maakohus ei ole kordagi määranud tähtaega, mille möödumisel keeldub kohus tõendite vastuvõtmisest. Seega oli apellandil võimalik oma vastuväiteid tõendada. Seda ei ole apellant aga teinud; 2) on ebaõige apellandi väide selle kohta, et kohus ei ole hinnanud tema vastuväiteid. Maakohus on kostja 1 vastuväiteid kohtuotsuses korduvalt käsitlenud, näiteks on kohtuotsuse lk 14 märgitud: „kostja poolt vastuväidetes toodud asjaolud on tõendamata“; 3) tuleneb maakohtu otsusest selgelt ja üheselt, mille põhjal on kohus oma järeldused teinud; 4) on ebaõige apellandi seisukoht, et kohtuotsusest ei tulene, mis alusel leiab kohus, et tasunõuded on muutunud sissenõutavaks ning lepingud on kohaselt täidetud. Maakohus on viidanud

§ 82

lg-le 7, § 637 lg-tele 3 ja 4, §-le 638 ja § 76 lg-le 4; 5) on ebaõige apellandi väide, et kohtuotsusest ei selgu, mille põhjal on kohus jõudnud järeldusele, et kostja I ja OÜ Abraham Invest vahel on sõlmitud suuline töövõtuleping, et töövõtja on lepingu täitnud ja tasunõue on sissenõutavaks muutunud. Maakohus on otsuses lk 14 märkinud, et „hageja I on esitanud Rahva Kinnisvara OÜ-le järgmise arve: a)

1. aprill 2010 arve nr 20054 summas 8040 krooni, maksetähtajaga 10.aprill 2010;
2. aprill 2010 tööde üleandmisevastuvõtmise akt, alla kirjutanud M. Merbach“. Kuivõrd üleandmise-vastuvõtmise aktile on alla kirjutanud kostja 1 esindajana M. Merbach, siis järelikult on kostja I tööd vastu võtnud ja nõuetekohasteks lugenud. Samuti selgub kohtuotsusest selgelt ja üheselt, mille põhjal on kohus kostjalt I hageja IV kasuks võlgnevuse välja mõistnud, nimelt on kohus seisukohal, et oma võlgnevust osaliselt hagejale IV tasudes on kostja I oma võlgnevust ka tunnistanud; 6) on ebaõige apellandi seisukoht, et maakohus oli istungiaega rutakalt määranud. Hagimaterjalid sai kostja 1 kätte juba
3. oktoobril 2010, vastamise tähtaega pikendati kuni
4. detsembrini
5. Esimene istung toimus alles
6. jaanuaril 2011 ning teine istung veel kaks kuud hiljem; 7) jääb arusaamatuks, miks ei võtnud kostja 1 endale uut esindajat. Väited, et uue esindaja võtmine kujuneks liiga kulukaks ja aeganõudvaks, ei ole tõsiseltvõetavad. Kostja I poolt esindaja vahetamine oli talle jõukohane ja varemalt juba esinenud olukord, seejuures ei kulunud uuel lepingulisel esindajal palju aega, et ennast asjaga kurssi viia; 8) ei selgu apellatsioonkaebusest, kuidas on kohus rikkunud menetlustoimingu protokollimise korda. Kostjad ei ole kasutanud TsMS §-st 53 tulenevat võimalust protokolli parandamiseks; 9) ei ole maakohus selgitamiskohustust rikkunud. Kohus on korduvalt selgitanud, et kostja I poolt esitatud vastuväited ei ole tõendatud (kostja I ei ole esitanud ühtegi tõendit) ning menetluses puudub kostja 1 poolt esitatud nõue või vastuhagi, mida kohus saaks menetleda; 9 10) olid
7. märtsil 2011 esitatud tõendid seotud kostjate III ja IV esitatud menetlusabi taotlustega (hagejad tahtsid tõendada, et menetlusabi andmiseks puuduvad alused), ning ei puudutanud sisulist vaidlust hagejate nõuete osas kostja I suhtes; 11) paluvad vastustajad jätta täiendavad tõendid asja juurde võtmata. Apellant ei ole veenvalt põhjendanud, miks ei saanud antud tõendeid esitada esimese astme kohtus. Oktoober 2010 – märts 2011 on mõistlik aeg tõendite, vastuväidete ning vastuhagi esitamiseks; 12) ei nõustu vastustajad apellandi alternatiivse tasaarvestuse taotlusega. Apellant pole tõendanud, et vastustajad oleksid töövõtulepinguid rikkunud, samuti pole ta leppetrahvi nõuet esitanud mõistliku aja jooksul. käesoleva ajani ei ole apellant esitanud ühtegi sellist nõuet, mida kohus saaks menetleda.

§ 200kohaselt ei saa tasaarvestada nõuet, millele teine pool esitab vastuväiteid.

Samuti on tegemist on tingimuslikult tehtud avaldusega, mis on

§ 198kohaselt tühine.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaal- ja menetlusõigusnormi olulise rikkumise tõttu ja asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on asja menetlemisel rikkunud oluliselt kohtu selgitamiskohustust, kohtuistungil tõendite uurimise kohustust ja ei ole otsust seaduse kohaselt olulises ulatuses põhjendanud ning ringkonnakohtul ei ole võimalik neid puudusi ise kõrvaldada. Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada.
2. Kõigepealt märgib ringkonnakohus, et apellatsioonkaebuse väited selles, et kostjalt I oli maakohtus võetud võimalus osaleda menetluses ja teha menetlustoiminguid õigusteadmistega esindaja kaudu, ei ole põhjendatud ja ei ole ka maakohtu otsuse tühistamise aluseks. On õige, et kostjate I ja II lepinguline esindaja A. Kivar oli seoses raske avariiga töövõimetu perioodil
3. detsember 2010 –
4. mai 2011 ja see asjaolu oli maakohtule teada. Ringkonnakohus leiab, et maakohus juhtis õigesti kostjate I ja II tähelepanu asjaolule, et lepingulise esindaja pika töövõimetuse tõttu ei ole põhjendatud asja menetlemise seiskumine ja kohtuistungi edasilükkamine, kuna kostjal I juriidilise isikuna on võimalik endale võtta teine esindaja (I kd lk 303). Nimetatud maakohtu seisukoht oli kostjale I teada piisav aeg enne
5. märtsi 2011 kohtuistungit.
6. märtsi 2011 kohtuistungil olid kohal kõik kostjad, sh kostja I seaduslik esindaja A. Eremin. Apellandi seisukoht selle, et maakohus ei ole senini võtnud seisukohta kostjate taotluse osas saada riigi õigusabi, ei ole õige. Kostja I osas ei ole ka sellist taotlust esitatud, kuna kostja I seaduslik esindaja esitas taotluse üksnes enda nimel (kohtuistungi protokoll IV kd lk 41 pöördel). Vastav apellatsioonkaebuse väide ei ole õige.
7. Põhjendatud on apellatsioonkaebuses esitatud väited selles, et maakohus rikkus TsMS § 347 lg 5 ja 351 lg 1 ja 2 sätteid sellega, et on jätnud täielikult täitmata kohtu selgitamiskohustuse. Asjas on peetud üks eelistung, kus kohus otsustas üksnes istungi edasilükkamise ja kostjatele III ja IV hagist ja kohtuistungist teatamise Ametlike Teadaannete kaudu (I kd lk 219) ning üks kohtuistung
8. märtsil
9. TsMS § 351 lg 1 kohaselt arutab kohus menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et maakohus oleks nimetatud kohustust täitnud. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole kohtuistungil uuritud mitte ühtegi asjas kogutud tõendit ega arutatud poolte seisukohti või asjas kohaldamisele kuuluvaid õigusnorme ja nende kohaldamiseks vajalike asjaolude tuvastamist. Õige ei ole apellandi väide, et ükski hageja ei ole esitanud kohtule tõendeid oma lepingujärgse töö tegemise, valmimise või tellijale üleandmise kohta. Hagejad on asjakohaseid tõendeid kohtule esitanud, kuid neid tõendeid ei ole kohtumenetluses suuliselt uuritud. Nii on näiteks jäänud menetluses käsitlemata, et mitte kõik hagejate poolt kohtule esitatud tööde üleandmise- vastuvõtmise aktid ei ole kostja I kui tellija poolt alla kirjutatud. Ka nõuavad hagejad AS Even ja OÜ Laurus kostjatelt suurema rahasumma tasumist, kui on kirjalikus lepingus kokku lepitud. Maakohus ei ole pooltega arutanud ka küsimust, millised olid M. Merbachi volitused 10 kostja I esindamisel lepingute sõlmimisel ja tööde vastuvõtmisel, mida kostja I on oma kirjalikus vastuses vaidlustatud, samas on kostja I ise oma leppetrahvi nõuetes hagejate vastu tuginenud just M. Merbachi poolt kostja I nimel sõlmitud lepingutele. Hagejad on kohtule esitatud volikirja ( I kd lk 162), milles kostja I juhatuse liige A.Fjodorov volitas M. Merbachi esindama kostjat I lepingu sõlmimisel hagejaga III. Maakohus pole nimetatud asjaolusid ja väiteid pooltega arutanud ja ei ole teinud ka pooltele ettepanekut esitada täiendavaid tõendeid, milline õigus maakohtul oli (TsMS § 230 lg 2).
10. märtsi 2012 kohtuistungil arutati üksnes kostjate taotlust kohtuistungi edasilükkamiseks, sest kostjate seletuste kohaselt ei suutnud nad kohtuistungist osa võtta ilma õigusteadmistega isikust esindajata. Kohtu selgituskohustuse täitmine ei nähtu ka muudest asja materjalidest.
11. TsMS § 436 lg 1, 2, 3 kohaselt peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud. Kui kohus lahendab asja kohtuistungil, rajab kohus otsuse ainult nendele tõenditele, mida istungil uuriti. Kohtuistungi protokolli kohaselt ei ole istungil mitte ühtegi tõendit uuritud (IV kd lk 41-44), vaid maakohus on piirdunud üksnes poolte seletuste võtmisega TsMS § 400 alusel. Ringkonnakohus märgib, et poole seletus ei ole hagimenetluses tõendiks, kui see ei ole antud vande all. Seega on maakohus lõpetanud asja sisulise arutamise ilma tõendeid uurimata ja menetlusosalistega menetluse seisu arutamata, millega on kohus rikkunud ka TsMS § 401 lg-s 1 sätestatut. Apellatsioonkaebus on selles osas põhjendatud. TsMS § 442 lg 8 kohaselt otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused. Kohus peab põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kohus peab otsuses kõiki tõendeid analüüsima, kuid kohus on piirdunud kohtuotsuses üksnes hageja tõendite loetlemisega, jättes need analüüsimata. Hagejate nõue on töölepingust tulenev töötasu nõue

§ 637lg 3 alusel.

Kostjad olid haginõude kõigi hagejate osas vaidlustanud. Selgituskohustuse rikkumise tulemusena jäid asjas välja selgitamata töövõtulepingu järgse tasu nõude aluseks olevad olulised asjaolud ja see rikkumine väljednusb ka kohtuotsuses vastavate põhjenduste puudumises. Maakohus ei ole kohtuotsuses tuvastanud, mida hagejad pidid lepingute kohaselt tegema, kui palju selle eest tasu saama ega ka seda, mida hagejad tegelikult tegid ja kas tööd tehti valmis ning anti tellijale (kostja I) üle. Kohtuotsusest ei selgu, millel põhineb kohtu järeldus, et kuivõrd arvetel antud tähtaegade jooksul on kostja I jätnud arved tasumata (või tasunud osaliselt), siis on muutunud hagejate nõuded sissenõutavaks. Kohtu viide seejuures

§ 82

lg-le 7 ja § 637 lg-le 4 ei ole üksinda piisav, sest see eeldaks töö tellija poolt vastuvõtmise tuvastamist, mida maakohus ei ole aga teinud. Seejuures on vajalik uurida ja hinnata iga hageja osas vastavas töövõtulepingus tööde üleandmise ja vastuvõtmise osas kokkulepitut. Kohtuotsus ei ole jälgitav osas, mille alusel maakohus tuvastas, et kostja I ja Bauhand Eesti AS-i vahel oli sõlmitud suuline müügileping või et kostja I ja Abraham Invest OÜ vahel oli sõlmitud suuline töövõtuleping.

1. Kostja I vastuväited on kohus tagasi lükanud üksnes väitega, et kostja I ei ole oma vastuväidet tõendanud. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et jättes rahuldamata enne kohtuotsuse tegemist kostjate I ja II taotluse (IV kd lk 2-5) liita käesolev tsiviilasi tsiviilasjaga nr 2-10-40140 (hagi eeltagamine) lükkas kohus selle otsustusega tagasi ka kostjate poolt asja kohta esitatud tõendid, mis asusid tsiviilasja nr 2-10-40140 toimikus. Nimelt on kostjad esitanud hagi tagamise asjas nr 2-10-40140 hulgaliselt kirjalikke tõendeid võimalike puuduste kohta hagejate töös (II kd lk 86 -111). Kostjad I ja II taotlesid tsiviilasjade liitmist just põhjusel, et mõlemal asja arutaval kohtunikul oleks ülevaade samade poolte vahel toimuva vaidluse sisust, poolte argumentidest, asjaoludest, menetluse käigus esitatud tõenditest ja oleks tagatud asjade kiirem lahendamine. Seega ei olnud maakohtu
2. märtsi 2011 protokolliline otsustus tsiviilasjade liitmata jätmiseks kooskõlas TsMS §-is 374 sätestatuga hagide liitmise kohta. Olukorras, kus kostjad olid liitmise taotluse esitanud, pidanuks kohus ka välja selgitama kõik taotluse lahendamiseks vajalikud asjaolud, sh kas kostjad ei ole mitte teises asjas esitanud põhiasja lahendamiseks vajalikke 11 tõendeid. Kohtuistungi protokollist sellist kohtu tegevust ei nähtu. Kohtuotsuses on maakohus aga kostjale I ette heitnud just oma vastuväidete tõendamata jätmist. Kuna maakohus liitis need kaks tsiviilasja siiski pärast
3. juuni 2011 kohtuotsuse tegemist, on tsiviilasja toimikus ka tõendid, mida maakohus asja otsustamisel arvestada ei saanud. Tsiviilasjas nr 2-10-40140 esindas kostjat I küll menetluse alguses I. Kallas, kuid A. Kivar, kes soovis neid samu kirjalikke tõendeid ringkonnakohtus koos apellatsioonkaebusega uuesti esitada, oli selles asjas kostja I esindaja alates
4. novembrist 2010 (III kd lk 164-165), mistõttu on tema väited ringkonnakohtu istungil, et neid tõendeid ei saanud varem esitada probleemide tõttu kostja I serveriga, täielikult ebaõiged. Kuna maakohus ei ole välja selgitanud nõude rahuldamise aluseks oleva õigusnormi kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid, siis ei ole maakohus ka õigesti hinnanud nende asjaolude tõendatust ja tõendamiskoormise jaotust poolte vahel. Töö valmimise ja vastuvõtmise tõendamiskoormis on hagejatel kui töövõtjatel, mistõttu selliste tõendite puudumisel (näiteks tellija poolt allkirjastatud üleandmise-vastuvõtu akt) võibki kostja piirduda üksnes vastuväitega ja seda ei saa kostjale ette heita. Samas oleks maakohus pidanud tõendamiskoormise jaotust pooltele selgitama.
5. On põhjendatud apellandi seisukoht, et tasaarvestuse vastuväite esitamisel ei ole vaja esitada vastuhagi, piisab tasaarvestuse vastuväitest. Ringkonnakohus juhib apellandi tähelepanu asjaolule, et kostja I ei ole maakohtu menetluses tasaarvestuse avaldust esitanud. Kostja vastuse punktis 10.4 avaldatu (I kd lk 130) ei ole käsitletav tasaarvestusavaldusena.
6. Kokkuvõtvalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud oluliselt menetlusnorme nii eelmenetluse läbiviimisel, asja arutamisel kohtuistungil kui ka kohtuotsuse tegemisel sellises ulatuses, et ringkonnakohtul ei ole võimalik seda puudust kõrvaldada ja asi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule eelmenetluse staadiumist. Asja uuel läbivaatamisel tuleb arvestada, et hagi on esitanud kaheksa hagejat kaheksas iseseisvas nõudes, mistõttu tuleb asja menetlemisel kontrollida kõigi kaheksa nõude põhjendatust eraldi, arvestades kostjate vastuväiteid. Kui hagi on esitatud solidaarvõlgnike vastu, siis on üldjuhul ökonoomsem sellist hagi lahendada korraga kõigi solidaarvõlgnike suhtes ja osaotsuse tegemine ühe solidaarvõlgniku suhtes peaks olema erand. Käesoleva juhul ei ole osaotsuse tegemine, millisest kavatsusest kohus menetlusosalisi kohtuistungil ei informeerinud, toonud kaasa asja kiiremat lahendamist, mis on seaduse mõtte kohaselt osaotsuse tegemise eesmärk (TsMS § 450 lg 1).
7. Asja materjalide kohaselt esitasid hagejad enne hagi esitamist kohtule hagi tagamise taotluse
8. augustil 2010, mida maakohus menetles tsiviilasjana nr 2-10-
9. Hagi on esitatud
10. augustil 2010 ja kohus menetles seda tsiviilasjana 2-10-
11. Kostjad taotlesid
12. märtsi 2011 kohtuistungil tsiviilasjade liitmist, kuid maakohus jättis taotluse protokollilise määrusega rahuldamata. Tsiviilasja nr 2-10-40140 menetlenud kohtunik liitis nimetatud tsiviilasjad pärast osaotsuse tegemist tsiviilasjas nr 2-10-50842
13. juuni 2011 määrusega (I kd lk 285) ja ringkonnakohtusse saabus tsiviilasi juba liidetud asjana.
14. augusti 2010 määrusega tsiviilasjas nr 2-10-40140 kohaldas maakohus hagi tagamist (II kd lk 53). Kostja I esitas nimetatud määruse peale määruskaebuse
15. septembril 2010 (II kd lk 68).
16. septembri 2010 määrusega keeldus maakohus määruskaebuse menetlusse võtmisest, kuna kaebus oli esitatud tähtaega rikkudes (II kd lk 122-123).
17. septembril 2010 esitas kostja I
18. augusti 2010 määruse peale määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise avalduse (II kd lk 127-131), mille maakohus on
19. aprilli (määruses aastaarv märkimata, ilmselt 2011) määrusega jätnud menetlusse võtmata, kuna kostja I ei tasunud vastavalt
20. detsembri 2010 avalduse käiguta jätmise määrusele kautsjonit (III kd lk 231-232). Nimetatud määruse peale ei ole kostja I määruskaebust esitanud.
21. oktoobril 2010 esitas kostja I määruskaebuse Tartu Maakohtu
22. septembri 2010 määruse peale, millega maakohus keeldus kostja I määruskaebust menetlusse võtmast (III kd lk 3-8, määruskaebuse esimene leht asub III kd lk 81). Määruskaebusel on kohtuniku märkus “saata 12 hageja lepingulisele esindajale vastamiseks 4.10.10.“ Hagejad on määruskaebusele vastanud
23. oktoobril 2010 (III kd lk 84).
24. detsembril 2010 ja
25. detsembril 2010 esitas kostja I esindaja A. Kivar maakohtule päringu mh ka
26. oktoobri 2010 määruskaebuse menetlemise kohta.
27. jaanuaril 2011 teatas kohtuistungisekretär kostja I esindaja A. Kivarile, et maakohus ei lahenda enne
28. septembri 2010 määruse peale esitatud määruskaebust, kui on lahendatud
29. septembri 2010 menetlustähtaja ennistamise taotlus ( III kd lk 177). Maakohtu kohtunik on
30. juunil 2011 III kd lk 251 asuval sekretäri ja kostja I esindaja A. Kivari vahelise e-kirja vahetuse väljatrükil määranud saata toimik
31. oktoobri 2010 määruskaebuse osas lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Kohtuinfosüsteemis ja kohtutoimikus ei leidu määruskaebuse edastamise kaaskirja ringkonnakohtule, kuid ringkonnakohtu konsultandi kirjast maakohtule
32. juunist 2011 nähtub, et maakohus saatis
33. juunil 2011 ringkonnakohtule tsiviilasja nr 2-10-40140 toimiku koos kaaskirjaga määruskaebuse Tartu Maakohtu
34. augusti 2010 kohtumääruse peale läbi vaatamiseks (ja seega mitte
35. oktoobri 2010 määruse peale, III kd lk 273). Vastavalt tsiviilasja nr 2-10-40140 menetlenud kohtuniku juhistele (III kd lk 275) teatas sekretär
36. juulil 2011 kostja I esindaja A. Kivarile, et
37. oktoobri 2010 määruskaebuse edastab ringkonnakohtule tsiviilasja nr 2-10-50842 menetlev kohtunik, kes ei ole seda teinud. Seega on põhjendatud apellandi väide, et kostja I poolt
38. oktoobril 2010 esitatud määruskaebus tsiviilasjas nr 2-10-40140 on käesoleva ajani kohtu poolt lahendamata. Edasises menetluses tuleb maakohtul otsustada
39. oktoobri 2010 määruskaebuse menetlusse võtmine ja oma seisukoht selles osas ka korrektselt vormistada (ei piisa kohtuniku seisukohast sekretäri ja poole esindaja e-kirja vahetuse väljatrükil III kd lk 251) ja määruskaebusega mittenõustumisel edastada see ringkonnakohtule.
40. jaanuaril 2011 esitas kostja I taotluse hagi tagamise tühistamiseks (III kd lk 184-197).
41. mail 2011 jättis maakohus kostja I hagi tagamise tühistamise taotluse rahuldamata (III kd lk 248-249). Kostja I esitas nimetatud määrusele
42. juunil 2011 määruskaebuse, mille ringkonnakohus jättis
43. septembri 2011 määrusega läbi vaatamata, kuna maakohus oli määruskaebuse ebaõigesti menetlusse võtnud (V kd lk 50). Seega ei ole õige apellandi väide, et kostja I
44. juuni 2011 määruskaebus on kohtute poolt lahendamata. Viivi Tomson Kai Kullerkupp Kersti Kerstna-Vaks 13