KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 18. juuni 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-

) § 187; § 188 ja § 190 p 1, 3 alusel tunnistada kehtetuks J.K. ja H.K. vahel 12.02.2009 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise leping ning kanda kohtuotsuse alusel Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna registriosa nr XXX II jakku omanikuna J.K. . Hagiavalduse kohaselt tegi Harju Maakohus 21.05.2010 tsiviilasjas nr 2-09-61056 määruse, millega kinnitas hageja ja J.K. vahel sõlmitud kompromissi. 17.06.2010 parandas Harju Maakohus ebatäpsused 21.05.2010 määruses ning kohustas J.K. tasuma hagejale võlgnevuse summas 332 141,55 krooni. Hageja alustas J.K. suhtes täitemenetluse, mille käigus selgus, et J.K. ainukeseks sissetulekuks on pension 5500 krooni kuus, tal on ülalpeetav ja hagejale võlgnevuse katteks tasutava summa suuruseks kujuneks 500 krooni kuus. J.K. kuulus XXX kinnistu Tartumaal Vahi külas. Kostjad sõlmisid 12.02.2009 abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepingu, mille kohaselt jäi nimetatud kinnistu H.K. lahusvaraks. Hageja oli seisukohal, et J.K. poolt oma varast loobumine oli teadlikult suunatud hageja kui sissenõudja huvide kahjustamisele ning J.K. kuuluva vara peitmisele. Eeldused tehingu kehtetuks tunnistamiseks on täidetud, hagejal on olemas täitedokument ja nõue on muutunud sissenõutavaks; sissenõude pööramisega J.K. varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist ning on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni; 12.02.2009 abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise kokkulepe on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ja kostjad ei ole tõendanud, et J.K. oli varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks varast loobumise tõttu.

1. Kostja H.K. hagi ei tunnistanud. H.K. vastuväidete kohaselt lõppesid kostjate abielulised suhted
2. a ning H.K. ei olnud alates
3. a J.K. äritegevust teadlik. Suurem osa kinnistul asuva maja ehitamiseks kulunud vahenditest oli H.K. raha. Abieluvaralepingu sõlmimine oli plaanis juba
4. a ja J.K. teadis, et kinnistu on H.K. lahusvara. H.K. ei saanud kuidagi ette näha, et vara jagamise leping võib kahjustada võlausaldajate huve. Nõustuda ei saa ka hageja väitega, mille järgi ei ole oluline see, kas tehingu tegemise ajal olid olemas konkreetsed võlausaldajad. J.K. oli lepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega 2 muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. J.K. oli lepingu sõlmimise ajal juhatuse liige OÜ-s Juvest Baltica ning OÜ-s Perle Kaubandus. Kostja J.K. hagi ei tunnistanud. J.K. vastuväidete kohaselt ei ole hageja nõue muutunud sissenõutavaks. Hageja ei ole andnud J.K. mõistlikult vajalikku aega kohustuse täitmiseks (võlaõigusseaduse § 82 lg 7). J.K. kohustused hageja ees tulenevad 23.03.2009 kohustusega ühinemise kokkuleppest. 12.02.2009 tehing ei saanud kahjustada hageja huve, sest ta ei olnud sel ajal veel sissenõudjaks (või võlausaldajaks). Täitemenetluse seadustiku kaudu tehingu vaidlustamisel peab konkreetne sissenõudja tehingu tegemise ajal juba oma nõudega eksisteerima. Veel vähem saab rääkida teadlikust sissenõudja huvide kahjustamisest, sest kaasvõlgnik OÜ Juvest Baltica oli
5. a alguses elujõuline ettevõte. J.K. ei teadnud 12.02.2009 midagi kohustusega ühinemise lepingust, sest 23.03.2009 kokkuleppe initsiatiiv sündis 2009 märtsis (hageja osutas OÜ-le Juvest Baltica veoteenust ja valdas OÜ Juvest Baltica kaupa, mida keelduti väljastamast enne, kui kostja ei olnud allkirjastanud kohustusega ühinemise lepingut). Hageja oli kohustusega ühinemise kokkuleppe sõlmimisel teadlik, et J.K. oli teinud H.K. ga kinnistut puudutava tehingu. See oli fikseeritud avalikus kinnistusraamatus. J.K. oli abieluvaralepingu sõlmimise ajal maksejõuline ega muutunud ühisvara jagamise tõttu maksejõuetuks. J.K. oli tehingu tegemise ajal OÜ Juvest Baltica ja OÜ Perle Kaubandus 50% omanik ning juhatuse liige ja tal olid stabiilsed sissetulekud. OÜ Perle Kaubandus omas 12.02.2009 väärtuslikku kinnistut (kaubaladu) Tartu vallas Vahi külas Savimäe 9, mille turuväärtus oli 2007 mai seisuga 23 720 000 krooni. OÜ Perle Kaubandus
6. a majandusaasta aruande kohaselt oli
7. a lõpu jaotamata kasum üle kolme miljoni krooni ning tegemist oli ja on tegutseva majandusüksusega. Aruande järgi oli OÜ-l Perle Kaubandus kohustusi tunduvalt vähem kui vara. Kohtutäitur ei ole koostöös sissenõudjaga soovinud täitemenetluses realiseerida kostja osalust äriühingus. OÜ Perle Kaubandus osaluse sundvõõrandamine oleks viinud nõude rahuldamiseni. Seega ei ole vara tagasivõitmise nõude eeldused täidetud. MAAKOHTU LAHEND
8. Tartu Maakohus rahuldas
9. juuli 2011 otsusega hagi ning tunnistas kehtetuks J.K. ja H.K. vahel
10. veebruaril 2009 sõlmitud abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepingu, kustutas Tartu Maakohtu kinnistusosakonna Tartu maakonna jaoskonna kinnistu registriosa nr XXX II jakku ainuomanikuna sisse kantud H.K. ning kandis registriosa nr XXX II jakku ainuomanikuna J.K. . Kohtuotsus asendab puudutatud isikute nõusolekuid kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 8 tähenduses. Menetluskulud jättis kohus TsMS § 162 lg 1 alusel solidaarselt kostjate kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt leidis kohus tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 90 lg 1,

§ 187

lg 1, 2; § 188 lg 1, 3; § 190 ja pankrotiseaduse § 117 lg 1 p 1 alusel, et eeldused 12.02.2009 sõlmitud lepingu kehtetuks tunnistamiseks on täidetud. Hageja nõue J.K. vastu on muutunud sissenõutavaks. Lahend, mille alusel J.K. kohustus tasuma hagejale 332 141,55 krooni, on jõustunud ja vabatahtlikult kohustuse mittetäitmise tõttu on hageja esitanud kohtutäiturile täitmisavalduse. Kohus ei nõustunud J.K. seisukohaga, et täitedokumendiks ei ole kompromissi kinnitamise määrus, vaid vigade parandamise määrus. Vigade parandamise määrusega ei ole esialgset määrust tühistatud, vaid selguse huvides parandatud. Sissenõude pööramisega J.K. varale ei ole kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni. J.K. puudub vara, millele sissenõude pööramisel saaks hageja nõue rahuldatud. Tema osalus OÜ-s Perle Kaubandus ja OÜ-s Juvest Baltica (pankrotis) ei taga hageja nõude rahuldamist. OÜ Juvest Baltica on pankrotis, OÜ-l Perle Kaubandus on märkimisväärselt suured võlgnevused. 3 Ühisvara jagamisega on J.K. muutunud maksejõuetuks, kuna ta ei suuda rahuldada hageja nõuet mõistliku tähtaja jooksul. Asjaolu, et J.K. kontole on tehtud sularaha sissemakseid, ei kinnita tema maksejõulisust täitemenetluse ajal, kuna ei ole selge, milliste vahendite arvelt on sissemakseid tehtud. Ka ei saa kindlalt väita, et kostja on ise need sissemaksed teinud. J.K. on teadlikult sõlminud H.K. ga lepingu, mis kahjustas hageja huve. Leping on sõlmitud 12.02.

1. Alates 01.02.2009 on OÜ Perle Kaubandus maksuvõlg pidevalt kasvanud; OÜ Juvest Baltika (pankrotis) pankrot kuulutati välja 14.10.2009; menetlust tsiviilasjas nr 2-0961056 alustati 19.11.
2. Seega pidi J.K. lepingut sõlmides teadma, et loobub olulises määras oma ühisvara osast ning ei ole seejärel suuteline täitma kohustusi võimalikele võlausaldajatele. Samastada ei saa J.K. ja tema osalusega äriühingute varalist seisu. Äriühingule kuuluva vara arvel ei ole võimalik rahuldada J.K. vastu suunatud nõudeid. Tulenevalt TSM § 190 p-st 3 on maksevõime olemasolu ja säilimise tõendamine J.K. kohustus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid J.K. omandis olevate väärtpaberite tegelikku väärtust ning hageja võimalust nende arvelt oma nõuet rahuldada. Eeltoodust lähtuvalt asus kohus seisukohale, et J.K. tegevus vara osalise jagamise lepingu sõlmimisel oli ajendatud eesmärgist muuta end maksevõimetuks. J.K. rasket majanduslikku olukorda pärast lepingu sõlmimist ja võimetust täita võetud kohustusi iseloomustab ka asjaolu, et talle on aastal 2009 makstud sotsiaaltoetust. Kohus nõustus hageja väitega, et isikul tuleb oma õigusi toetuste saamiseks kasutada heas usus, st olukorras, kus toimetulek ilma toetuseta oleks raskendatud. H.K. väide, mille kohaselt oli suurem osa kinnistul asuva maja ehitamiseks kulunud vahenditest tema lahusvara, ei oma tähtsust. Kuni 30.06.2010 kehtinud perekonnaseaduse (PKS) § 14 järgi oli abikaasade abielu kestel omandatud vara abikaasade ühisvara. PKS § 15 lg 1 sätestas, et abikaasa lahusvara on tema omandis enne abiellumist olnud vara, samuti tema poolt abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud vara ning vara, mille see abikaasa on omandanud pärast abielusuhete lõppemist. H.K. ei ole tõendanud ühtegi eelpool nimetatud asjaoludest, mis annaks võimaluse lugeda kinnistu tema lahusvaraks. Oma varaliste õiguste kaitseks on H.K. l õigus esitada hagi ühisvara jagamiseks. Ebaõige ja vastuolus

§-dega 187–189 on ka J.K. seisukoht, et tehingu vaidlustamisel peab konkreetne sissenõudja tehingu tegemise ajal juba nõudega eksisteerima.

§-de 187–188 mõtteks on siiski ka tulevaste (kuni kolme aasta jooksul pärast tehingu tegemist tekkivate) võlausaldajate kaitsmine. Väide, et hagejal tulnuks pöörata sissenõue esmalt J.K. muule varale (osalus ettevõtetes), ei ole põhjendatud. Krediidiinfo maksehäirete raporti andmetel oli OÜ-l Perle Kaubandus juba 01.02.2009 maksuvõlg 4639 eurot ja see on suurenenud (21.03.2011 seisuga 127 131 eurot), ja OÜ-l Juvest Baltica 28 324 eurot. OÜ Juvest Baltica on praeguseks pankrotis ning OÜ Perle Kaubandus näol on kohtu hinnangul samuti tegemist väärtusetu äriühinguga. 2009 veebruaris, märtsis, juunis, juulis ja augustis ületasid laenu ning intressi maksekohustused tema poolt sissetulekutena saadava. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud väita, et nimetatud äriühingud tagasid J.K. tehingu sõlmimise ajal stabiilse sissetuleku. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. H.K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu 15. juuli 2011 otsuse tühistamist ning uue otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulude hageja kanda jätmist. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus vääralt tõlgendanud materiaalõigusnorme ning rikkunud menetlusnorme, jättes arvesse võtmata olulist tähtsust omavad asjaolud.

§ 190tingimused lepingu kehtetuks tunnistamiseks ei ole tõendamist leidnud.

J.K. on esitanud oma maksevõimelisuse kohta 4 lepingu sõlmimise ajal piisavalt tõendeid, mille kohus tähelepanuta jättis. J.K. oli lepingu sõlmimise ajal kahe tegutseva ettevõtte osanik ja igati maksevõimeline. H.K. ei olnud teadlik ega saanudki olla teadlik ettevõtete raskustest ning J.K. võlgnevustest. Nende abieluline kooselu lõppes 2005. a, mistõttu ei teadnud H.K. , millised on J.K. sissetulekud ja väljaminekud, kuid tema maksevõimelisuses ei olnud tal küll põhjust kahelda; 2) kuulus kinnistu enne vara jagamise lepingut ühisvarasse, kuid panustas sellesse H.K. ja see oli tema valduses. Kostjad elasid siis juba lahus. Vastavalt

§-le 13 ei või kohtutäitur täitemenetluses sellistel asjaoludel vara arestida ega müüa. Seadus kaitseb mittevõlgnikuks olevat abikaasat, kes ei pea oma varaga katma võlgnikuks oleva abikaasa kohustusi; 3) on põhjendamatud ja paljasõnalised väited, et hageja nõue oleks J.K. osast ühisvarale saanud täidetud. J.K. osa ühisvarast peaks olema tunduvalt väiksem kui H.K. osa, kuna viimane on kinnistule ehitanud oma töö- ja elukoha. Loobudes oma osast ühisvarale, ei jäänud J.K. ilma olulisest varast. 5. Transpoint International (EST) AS vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulude apellatsioonikohtus apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole apellant kaebuses märkinud vastavalt TsMS § 633 lg 3 p-dele 1-3, millist õigusnormi on esimese astme kohus rikkunud või missuguse asjaolu ebaõigesti või ebapiisavalt tuvastanud ning millest tuleneb õigusnormi rikkumine või asjaolu ebaõige või ebapiisav tuvastamine. Apellandi väited rikkumiste kohta on alusetud ja paljasõnalised; 2) on eeldused 12.02.2009 lepingu kehtetuks tunnistamiseks täidetud. Hagejal on olemas täitedokument ja nõue on muutunud sissenõutavaks, sissenõude pööramisega J.K. varale ei kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist ja on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni ning 12.02.2009 leping on sõlmitud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. Kostjad ei tõendanud vastavalt

§ 190p-le 3, et J.K.

oli varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks varast loobumise tõttu; 3) on asjakohatu apellandi viide

§-le 13, kuna nimetatud säte reguleerib vallasasja, mitte kinnisasja, mis on praeguse vaidluse kaudseks objektiks; 4) on tõendamata apellandi väide, et ühisvarast peaks J.K. kuuluma väiksem osa kui H.K. le. Samas nimetatud asjaolu ei ole antud vaidluse esemeks.

1. J.K. toetab H.K. apellatsioonkaebust ja palub käsitleda teda TsMS § 639 lg 2 alusel kaasapellandina, sest vaidlusalust õigussuhet saab tuvastada üksnes kostjate suhtes ühiselt. J.K. väidete kohaselt: 1) ei muutunud J.K. ühisvara jagamise tõttu maksejõuetuks. J.K. oli tehingu tegemise ajal OÜ Juvest Baltica ja OÜ Perle Kaubandus 50% omanik ning juhatuse liige. J.K. olid stabiilsed sissetulekud, mille kinnituseks on ta esitanud pangaväljavõtte, millest nähtuvalt oli tema
2. a netosissetulek 317 995,60 krooni ehk 26 500 krooni kuus, mis ei peegelda kuidagi J.K. maksejõuetuks muutumist
3. a ja seda eriti aasta esimesel poolel, mil teostati ühisvara jagamise kokkulepe. Tuludeklaratsioonidest nähtuvalt on J.K. teeninud
4. a maksustatavat tulu OÜ Juvest Baltica juhatuse liikmena ja riikliku pensionina 268 791 krooni,
5. a OÜ Juvest Baltica juhatuse liikmena ja pensionina (vähesel määral haigushüvitisena) 203 905 krooni ja
6. a pensionina 68 163 krooni. J.K.
7. a makstud sotsiaaltoetused olid haigushüvitised, mida on inimesel õigus saada olenemata tema majanduslikust kindlustatusest. 5 OÜ Perle Kaubandus omas 12.02.2009 väärtuslikku kinnistut (kaubaladu) Tartu vallas Vahi külas Savimäe 9, mille turuväärtus oli 2007 mais 23 720 000 krooni. Lisatud AS Kaanon Kinnisvara hindamisakti järgi oli 09.01.2009 seisuga (vahetult enne ühisvara jagamist) kinnistu väärtus 18 000 000 krooni. OÜ Perle Kaubandus
8. ja
9. a majandusaasta aruannete järgi oli ettevõtte kohustuste kogumaht ca 12-13 miljonit krooni.
10. a lõpu seisuga oli jaotamata kasum üle kolme miljoni krooni. Maksuvõlg 4630 eurot ühisvara jagamise seisuga ei ole märkimisväärne. Asja lahendamisel ei ole tähendust sellel, mis seisus on ettevõtted praeguseks – oluline on tuvastada nende toimimine ja neist saadud sissetulekud ühisvara jagamise seisuga veebruaris
11. OÜ Perle Kaubandus omas bilansis 2009 veebruaris 18 miljonit krooni väärt kinnistut ning kogukohustused olid väärt ca 13 miljonit krooni. See tähendab, et J.K. ettevõtte 50% omanikuna oli sel hetkel majanduslikult kindlustatud. J.K. t on asjas võetud riigi õigusabi võimalus tulenevalt sellest, et talle kuulus 50% osalus OÜ-s Perle Kaubandus (kohtu 26.04.2011 määrus). J.K. majanduslikud raskused algasid
12. a, pärast tema firmade raskustesse sattumist. Kohus oleks

§ 190p 3 rakendamiseks pidanud analüüsima J.K.

maksejõulisust ühisvara jagamise seisuga, st 2009 veebruaris, kuid kohus on analüüsinud J.K. maksejõulisust 2010 juunis tehtud kompromissi ja 2010 juulis algatatud täitemenetluse ajal; 2) ei saanud J.K. tegevus ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel olla ajendatud eesmärgist muuta end maksejõuetuks, sest 12.02.2009 ühisvara jagamise leping on sõlmitud ajal, mil J.K. ei olnud veel võtnud hageja ees kohustust. J.K. ühines OÜ Juvest Baltica kohustusega 23.03.2009, ühisvara jagamise ajal ei olnud J.K. tulevasest kohustusega ühinemise kokkuleppest mingit teadmist. 23.03.2009 olid hagejal ka kõik võimalused kontrollida J.K. varalist olukorda, sh seda, et J.K. ei kuulunud kinnistusraamatu järgi vaidlusalust kinnistut. Kohtu järeldus, nagu soovinuks J.K. ühisvara jagamisega enda maksejõuetuse tekitamist, on ebaloogiline ka seetõttu, et J.K. jäid ühisvara jagamise järgselt alles osalused toimivates ettevõtetes, mille väärtused olid kindlasti suuremad kui J.K. osa ühisvaraks olevas kinnistus, mis on koormatud hüpoteegiga panga kasuks. Ühisvara jagamise mõte oli ühelt poolt jagada ühisvara, kuhu oli suurema osa panustanud H.K. , ja teiselt poolt sisuliselt teostada varakäsutus J.K. pärandiga. J.K. on pensioniealine, kes oli sel ajal elanud üle infarkti, kuid võimalikus pärandisituatsioonis oleks kinnistu läinud jagamisele H.K. , nende ühise lapse ja J.K. ülejäänud kolme lapse vahel eelmisest abielust. Kostjad soovisid seda vältida; 3) ei ole hageja kasutanud menetlusõigusi kõige heausksemalt, sest ei ole teavitanud kohut oma nõude vähenemisest J.K. vastu. Nõude suurus on kriteeriumiks ühisvara jagamise tehingu kehtivuse hindamisel. Tartu Maakohtu 25.08.2011 määruse OÜ Juvest Baltica (pankrotis) lõpparuande kohta kohaselt on hageja kogunõue 317 141,55 krooni, millest väljamaksmisele kuulub 26 571,67 krooni, järele jääb 290 569,88 krooni, millest tuleb lahutada J.K. poolt igakuiselt läbi täitemenetluse tasutav, kokku ca 10 000 krooni. Hageja oli esitanud J.K. vastu Harju Maakohtusse hagi suuremas summas, kui tal oli õigus saada; 4) on otsuse resolutsioon puudustega, kuna resolutsiooni järgi on määratud kanda kinnistu registriossa ainuomanikuna J.K. . Kinnistu ei ole kunagi J.K. ainuomandis olnud, see oli kostjate ühisomandis, lihtsalt H.K. ei nähtunud kinnistusraamatus ühisomanikuna.

1. Transpoint International (EST) AS esitas vastuväited ka J.K. seisukohtadele, mille kohaselt: 1) ei saa J.K. käsitleda kaasapellandina. J.K. ei ole põhjendanud, millest tulenevalt saab vaidlusalust õigussuhet tuvastada üksnes tema ja H.K. suhtes ühiselt. J.K. seisukohad laiendavad oluliselt apellatsioonkaebuse sisu, mistõttu palub vastustaja jätta need 6 tähelepanuta. Samuti on J.K. esitanud apellatsioonkaebusega võrreldes uusi asjaolusid. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste aluseks ei saa olla kostja seisukohtades esitatud, kuid apellatsioonkaebuses esitamata asjaolud. Apellatsiooniastmes saab esitada uusi tõendeid üksnes seaduses sätestatud juhtudel, ning TsMS § 633 lg-st 5 järeldub, et üldjuhul tuleb tõendid esitada koos apellatsioonkaebusega (3-2-1-99-07). J.K. ei ole järginud TsMS § 652 lg-s 4 sätestatut ja vastustaja palub jätta lisatud tõendid tähelepanuta; 2) on väär seisukoht, et J.K. ei muutunud varast loobumise tõttu maksejõuetuks ja et ta on esitanud piisavalt tõendeid oma maksevõimelisuse kohta lepingu sõlmimise ajal. Igakuiste sissetulekutena saab vaadelda ainult neid sissetulekuid, millelt on deklareeritud riiklikud maksud, mitte isiku poolt enda pangakontole pandud sularaha või kellegi kolmanda isiku poolt reeglipäratult tehtud ülekandeid. Samuti ei saa igakuise sissetulekuna käsitleda isikule makstavat sotsiaaltoetust, sest sotsiaaltoetus on abi isiku toimetuleku tagamiseks (väide, et sotsiaaltoetus oli haigushüvitis, ei ole tõendatud). J.K. sissetulek oli 2009 jaanuaris 19 325 krooni, veebruaris 4796 krooni, märtsis 4796 krooni, aprillis 17 578 krooni, mais 8577 krooni, juunis 7578 krooni, juulis 13 278 krooni, augustis 5078 krooni, septembris 16 077 krooni, oktoobris 11 078 krooni, novembris 7578 krooni ja detsembris 9077 krooni, kokku 124 816 krooni. J.K. on teostanud makseid krediidiasutusele ja liisinguandjale
2. a 123 498,42 krooni. Lisandusid veel kulutused toidule, erinevatele teenusepakkujatele jne. Samuti oli J.K. ülalpeetav. Seega on ainetu väita, et J.K. oli tehingu sõlmimise ajal stabiilne sissetulek oma kohustuse täitmiseks, sest ainuüksi 2009 veebruaris, märtsis, juunis, juulis ja augustis ületasid laenu ning intressi maksekohustused sissetulekutena saadava; 3) on ilmne, et J.K. vara ei kata tema kohustusi ning J.K. soovis abieluvaralepingu sõlmimisega enda vara peita või teha ennast varatuks. Seda kinnitab ka asjaolu, et vaatamata varast loobumisele jätkas J.K. krediidiasutusele laenumaksete ja intresside tasumist. Seega loobus J.K. varast, kuid jätkas varaga seotud kohustuste täitmist, mis ei ole mõistlik ning muudab J.K. ja H.K. väited tehingu sõlmimise eesmärgi osas ebausutavateks; 4) on paljasõnaline väide, et OÜ Perle Kaubandus oli toimiv ettevõte, mis tagas J.K. stabiilse sissetuleku. Äriühingule kuuluva vara arvelt ei olnud võimalik rahuldada J.K. vastu suunatud nõudeid. OÜ Perle Kaubandus näol oli tegemist varatu ja pankrotis oleva äriühinguga. Osaühingule kuuluvale kinnistule oli 13.01.2006 seatud hüpoteek summas 20 000 000 krooni AS SEB Pank kasuks, mis ületas kinnistu väärtust.
3. a majandusaasta aruandest nähtuvalt oli OÜ Perle Kaubandus palgakulu 37 200 krooni ja juhatuse liikmele maksti juhatuse liikme tasu 6000 krooni. Osaühingu kassajääk oli 31.12.2008 seisuga 4 krooni, pangakontol oli rahalisi vahendeid 55 krooni. Äriühingul oli 31.12.2008 seisuga maksuvõlg 96 764 krooni. Alates 01.02.2009 hakkas maksuvõlg pidevalt kasvama; 5) seega oli J.K. ühisvara jagamise lepingu sõlmimise ajal maksejõuetu ja maksejõuetus suurenes ühisvara jagamise ja varast loobumise tõttu. Tulenevalt

§ 190p-st 3 on maksevõime olemasolu ja säilimise tõendamine J.K.

kohustus. Kohtule ei ole esitatud tõendeid, mis kinnitaksid J.K. käsutuses olevate väärtpaberite väärtust ja sellega hageja võimalust nende arvelt oma nõuet rahuldada. Seega eeldused 12.02.2009 sõlmitud lepingu kehtetuks tunnistamiseks on täidetud; 6) on kohus põhjendatult kinnistu registriossa kandnud ainuomanikuna J.K. , kuna kohtul tuli taastada kinnistusraamatus lepingu sõlmimisele eelnev seis. Ühisvara jagamisega seonduv ei ole antud vaidluse ese ja sellist vastuväidet ei ole ka varem esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED 7

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Tartu Maakohtu
2. juuli 2011 otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tühistada ning asi saata esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks.
3. Kostjad H.K. ja J.K. sõlmisid 12.02.2009 abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepingu, millega J.K. loobus oma osast ühisvaraks olevast XXX kinnistust H.K. kasuks. Hageja taotles

§ 187

ja § 190 p 3 järgi nimetatud tehingu kehtetuks tunnistamist.

§ 187

lg 1 kohaselt sissenõudja võib esitada hagi võlgniku ja tehingu teise poole vastu ning nõuda, et kohus tunnistaks käesolevas osas sätestatud alusel ja korras kehtetuks tehingu, mis kahjustab sissenõudjate huvisid (edaspidi tagasivõitmine). Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et sissenõudja võib tagasivõitmist nõuda, kui tal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud tema nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamisele. Vastavalt

§ 190

p-le 3 kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või oma osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud enne käesoleva paragrahvi punktis 1 nimetatud tähtaja algust, kuid kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui võlgnik või tema abikaasa ei tõenda, et võlgnik oli vara jagamise või varast loobumise ajal maksejõuline ega muutunud maksejõuetuks ühisvara jagamise või varast loobumise tõttu. Tagasivõitmise hagi lahendamisel on

§ 187lg 1 järgi esmaseks eelduseks tuvastada sissenõudjate huvide kahjustamine.

Kui sissenõudjate huvide kahjustamine on kindlaks tehtud, saab kohus asuda kontrollima, kas on täidetud

§ 190p-s 3 märgitud eeldused.

Maakohus ei ole eelpoolnimetatud eelduste kontrolli järjekorda järginud. Kuigi vaidlustatud otsuse p-s 53 on maakohus märkinud, et vaidlusi on tekitanud, kas J.K. kahjustas abikaasade ühisomandis oleva vara osalise jagamise lepinguga hageja huve, ei ole maakohus sissenõudja huvide kahjustamist kindlaks teinud. Ilma sissenõudja huvide kahjustamist kindlaks tegemata ei ole võimalik vaidlusalust tehingut kehtetuks tunnistada ja seda isegi siis, kui oleks täidetud

§ 190p-s 3 märgitud eeldused.

Riigikohus on 18.11.2009 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-113-09 leidnud, et tagasivõitmise aluste kohaldamiseks tuleb esmalt tõendada võlausaldajate huvide kahjustamine

§ 187lg 1 tähenduses.

Õiguskirjanduses on avaldatud seiskohti, et sissenõudja huvide kahjustamist tuleb mõista täitemenetluses kui objektiivselt majanduslikult ebamõistliku tehingu tegemist, mis halvendab üldiselt tehingu teinud isiku varalist olukorda selliselt, et nii olemasoleval kui ka tulevikus tekkival võlausaldajal muutub võimatuks oma nõue sundtäitmise käigus rahuldatud saada. Hageja seisukohast tulenevalt loobus J.K. vara osalise jagamise lepinguga oma osast XXX kinnistust ning sellega halvendas oma varalist olukorda selliselt, et hageja nõuet ei olnud võimalik sundtäitmise käigus rahuldada. Hageja ning maakohus lähtusid eeldusest, et ühisvara jagamisel on kostjate osad ühisvaras (XXX kinnistus) võrdsed. Nimetatud eeldusest saaks lähtuda, kui kostjad ei oleks esitanud sellele hageja seisukohale vastuväiteid. Alates vastusest hagile (I kd, t.l 66-68) on H.K. väitnud, et suurema osa elamu (XXX kinnistu) ehitamiseks kulunud rahast on pärit H.K. sissetulekutest ning tema ja J.K. osad ei ole ühisvaras võrdsed. Vaidlusaluse lepingu sõlmimise ajal elasid kostjad lahus ning XXX kinnistu oli H.K. valduses. Maakohus ei ole nendele H.K. vastuväidetele tähelepanu pööranud ning vaidlustatud otsuse p-s 60 leidnud, et need H.K. vastuväited ei oma asjas tähtsust. Ringkonnakohus maakohtu selle seisukohaga ei nõustu. 8 Tagasivõitmise hagi rahuldamise korral tunnistatakse kehtetuks vaidlusalune tehing ning sellele järgneb sissenõude pööramine J.K. osale ühisvaras ning seetõttu on oluline kindlaks teha J.K. osa suurus XXX kinnistus. Ilma J.K. osa suurust (väärtust) ühisvaras kindlaks tegemata ei ole aga võimalik hinnata, kas oma osast loobumisega kahjustas J.K. võlausaldajate huvisid. TsMS §-s 392 on sätestatud eelmenetluse ülesanded ning selle paragrahvi lõikes 1 märgitust tulenevalt on kohtu kohustuseks selgitada eelmenetluses välja muuhulgas ka kostjate faktilised väited ja tõendid faktiliste väidete kinnitamiseks. TsMS § 230 lg 2 kohaselt kohus võib teha menetlusosalistele ettepaneku esitada tõendeid oma faktiliste väidete kinnitamiseks. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus selgitanud H.K. le tema kohustust esitada tõendeid esitatud vastuväidete kinnitamiseks ning sellega on maakohus jätnud olulise osa eelmenetluse ülesannetest täitmata. Märgitud puudusi ei ole ringkonnakohtul võimalik kõrvaldada. Eelnevast võis tuleneda omakorda see, et maakohus on jätnud sissenõudja huvide kahjustamise välja selgitamata. Nagu ringkonnakohus eelnevalt märkis, ei ole võimalik tehingut kehtetuks tunnistada ilma sissenõudja huvide kahjustamist kindlaks tegemata. Apellandi seisukoht, et maakohus on jätnud kindlaks tegemata vaidlusaluse tehingu kehtetuks tunnistamise eeldused, on põhjendatud. 10. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 9 Üllar Roostoja