Obsah (6)

§ 1043§ 1045§ 1050§ 127§ 128§ 132

2-15-10759 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tartu mnt kohtumaja Kohtukoosseis Kohtunik Meeli Kaur Otsuse tegemise aeg ja koht 13. november 2015. a, Tallinn Tsiviilasja number 2-1

) § 128 lg-le 4 tuginedes nõuab. Kostja vastuväited hagile

1. Kostja vaidleb hagile vastu. Kostja ei nõustu hageja poolt väljatoodud saamata jäänud töötasuga summas 1100 eurot ajavahemiku 05.05.2015- 25.05.2015 eest. Kostja ei ole tõendanud, et ei saanud 20 päeva taksojuhina töötada, kuna auto oli avariis kahjustatud. Maakohtu põhjendused
2. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata. Käesolevat asja menetleb kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 lg 1 kohaselt lihtsustatud korras, sh võib kohus tunnustada menetlusosalise lepingulise esindajana ka seaduses nimetamata isikuid ning kalduda kõrvale tõendite esitamise ja kogumise vorminõuete kohta seaduses sätestatust ja tunnustada tõendina ka seaduses sätestamata tõendusvahendeid, muu hulgas menetlusosalise seletust, mis ei ole antud vande all (p-d 4 ja 5). Asjas puudub vaidlus selle üle, et 04.05.2015 toimus liiklusõnnetus Peterburi teel, kus kostja juhitud auto sõitis tagant otsa hageja poolt juhitud autole (I kd, tl 7). Õnnetuse põhjustajaks oli kostja.
3. Hageja tugineb hagis asjaoludele, et töötab füüsilisest isikust ettevõtjana ning ta kasutas liiklusõnnetuses kostja tegevuse tõttu kahjustada saanud autot taksoteenuste osutamiseks (tl 16). Hageja võib nõude esitada füüsilise isikuna, sest füüsilisest isikust ettevõtja ja füüsilise isiku vara seadus ei erista. Hageja nõude aluseks on

§ 1043

, mille kohaselt teisele isikule (kannatanu) õigusvastaselt kahju tekitanud isik (kahju tekitaja) peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. Kostja ei vaidle vastu, et sõitis tagant otsa hageja autole ning tema teo õigusvastasuse aluseks on

§ 1045

lg 1 p 5, mille kohaselt kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Poolte vahel puudub vaidlus, et 2 2-15-10759 hageja auto sai kahjustada. Kostja ei ole tõendanud õigusvastasust välistavat asjaolu (

§ 1045

lg 2) ega süü puudumist (

§ 1050). 5.

Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejale on tekkinud varaline kahju saamata jäänud tulu näol ning kas kostja vastutab.

§ 127

lg 1 kohaselt kahju hüvitamise eesmärk on kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud.

§ 127

lg 2 kohaselt kahju ei kuulu hüvitamisele ulatuses, milles kahju ärahoidmine ei olnud selle kohustuse või sätte eesmärgiks, mille rikkumise tagajärjel kahju hüvitamise kohustus tekkis. 6. Hageja on välja toonud, et kuna ta ei saanud autot kasutada taksoteenuse osutamiseks, jäi tal saamata keskmine päevatasu 55 eurot (I kd tl 266, 268).

§ 128

lg 4 kohaselt saamata jäänud tulu on kasu, mida isik oleks vastavalt asjaoludele, eelkõige tema poolt tehtud ettevalmistuste tõttu, tõenäoliselt saanud, kui kahju hüvitamise aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Saamata jäänud tulu võib seisneda ka kasu saamise võimaluse kaotamises. Kohtu hinnangul ei saa hagejale ette heita, et ta ei kasutanud avariilist sõidukit taksoteenuse osutamiseks. Ühistranspordiseaduse (ÜTS) § 45 lg 1 kohaselt ühissõidukitena kasutatavad bussid ja sõiduautod peavad olema kantud liiklusregistrisse ning läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Enne liiklusõnnetust vastas hageja auto tehnonõuetele (I kd tl 269). Kohtu hinnangul on tõendatud, et hageja ei saanud autot kasutada perioodil 05.05.2015 – 25.05.2015, so 20 päeva (I kd tl 254-256). Vaatamata põhjusliku seose olemasolule kostja teo ja hageja kahju vahel (

§ 127

lg 4), ei pruugi kostja kahju tekitamise eest lõppkokkuvõttes deliktiõiguslikult vastutada juhul, kui õigusvastase teo tegemise keelu eesmärgiks ei olnud sellise kahjuliku tagajärje ärahoidmine, nagu hagejal esines. Seejuures tuleb keelu eesmärgi kindlakstegemisel muuhulgas arvestada sellega, kuivõrd ettenähtav oli kahjulik tagajärg mõistlikule isikule (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-53-06, p 13). Deliktide puhul, kus teo õigusvastasus tuleneb kahjulikust tagajärjest (

§ 1045

lg 1 p-d 1, 2, 3 ja 5), on üldjuhul seaduse kaitse-eesmärk

§ 127

lg 2 mõtte kohaselt piiritletud

-i 7. peatüki vastavate sätetega, mis reguleerivad hüvitisnõude ulatust kahjustatud õigusobjektide liikide kaupa (

§-d 129-132). Vaidlusaluse asja seisukohalt omab tähtsust

§ 132

, mis piirab hüvitusnõudeid asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral (

§ 1045lg 1 p 5).

Tegemist on õiguse kohaldamise küsimusega. 7. Nõude ulatuse kindlakstegemisel deliktiõiguse alusel tuleb kohaldada

§ 132

.

§ 132

lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada.

§ 132

lg 2 kohaselt kui uue samaväärse asja soetamine ei ole võimalik, kuulub hüvitamisele hävinud või kaotsiläinud asja väärtus.

§ 132

lg 3 kohaselt kui asja on kahjustatud, hõlmab kahjuhüvitis eelkõige asja parandamise mõistlikud kulud ning võimaliku väärtuse vähenemise. Kui asja parandamine on asja väärtusega võrreldes ebamõistlikult kulukas, tuleb maksta hüvitist vastavalt käesoleva paragrahvi lõikele 1.

§ 132

lg 4 kohaselt kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandusvõi kutsetegevuseks või tööks, hõlmab kahjuhüvitis ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Kui isik samaväärset asja ei kasuta, võib ta nõuda asja parandamise või uue asja muretsemise aja jooksul saamata jäänud kasutamiseeliste hüvitamist. 3 2-15-10759 8. Kohus leiab, et auto kahjustumisest tulenev saamata jäänud tulu kui kahju ei ole hüvitatav. Kahju tekitaja ei vastuta tekitaja deliktiõiguse järgi üldjuhul nn puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-36-16, p 25). Praegusel juhul ei ole tegemist olukorraga, kus omandi kahjustamist keelavate ja asja kahjustumisel kahju hüvitamist reguleerivate sätete mõtteks oleks kaitsta kannatanut puhtmajandusliku kahju eest. See tuleneb otseselt asja kahjustamisel kohalduvate kahju hüvitamise nõude ulatust reguleerivate sätete sisust.

§ 132

lg 4 näeb ette, et asja kahjustamisel hõlmab kahjuhüvitis juhul, kui kahjustatud asi oli isikule vajalik või kasulik, eelkõige tema majandus- või kutsetegevuseks või tööks, ka samaväärse asja kasutamise kulusid kahjustatud asja parandamise või uue muretsemise aja jooksul. Seega ei ole hagejal õigust nõuda asja kahjustamise tõttu saamata jäänud tulu. Asjas esitatud tabelite ning kuludokumentide kohaselt (I kd tl 11-15, 53-253) ei ole hageja praeguses asjas kasutuseelise hüvitamist nõudnud. Hageja on kostjalt kogu menetluse vältel nõudnud üksnes saamata jäänud tulu, e kasumit, mis tal jäi saamata seepärast, et auto oli paranduses. Menetluskulud

1. Asja menetlenud kohus märgib menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses (TsMS § 173 lg 1). TsMS § 162 lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud hageja kanda.
2. Menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid (TsMS § 174 lg 1
3. lause). Menetluskulud on menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud (TsMS § 138 lg 1). Kohtuvälised kulud on menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud (TsMS § 144 p 1). Kostja menetluskuludeks on lepingulise esindaja kulud 480 eurot (II kd tl 15-16). Kostja esindaja tunnitasu suuruseks on 120 eurot (käibemaksuga).
4. TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. TsMS § 175 lg 11 sätestab, et kui menetluskulude jaotuse kohaselt teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude kandmiseks kohustatud menetlusosaline nimetatud kuludele vastu ei vaidle, võib kohus piirduda selle kontrollimisega, et lepingulise esindaja kulud ei oleks suuremad käesoleva paragrahvi lõike 4 alusel Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud piirmäärast. Riigikohtu üldkogu lahendiga tunnistati põhiseaduse vastaseks ja kehtetuks TsMS § 175 lg 4 ning samuti Vabariigi Valitsuse 04.09.2008 määrus nr 137 „ Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (vt sellekohaseid põhjendusi Riigikohtu üldkogu 26.06.2014 lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-153-13, p-d 70–76). Seega menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes. Kohtu hinnangul on kostja esindaja tunnitasu mõistlik. Arvestades asja mahtu ja keerukust, ennekõike kostja esindaja poolt koostatud menetlusdokumentide sisu, peab kohus põhjendatud ja vajalikuks kostja esindaja ajakuluks kaks tundi, so (2 x 120) 240 eurot. Kostja kinnitab TsMS § 174 lg 10 tulenevalt, et ta ei ole käibemaksukohustuslane ning seega tuleb hüvitada ka menetluskuludelt arvestatav käibemaks. 4 2-15-10759 TsMS § 178 lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur Kohtunik 5