Obsah (6)

§ 119§ 116§ 145§ 124§ 125§ 137

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-15-4308 Määruse tegemise aeg ja koht 25. jaanuar 2016, Tallinn Kohtukoosseis Reet Allikvere, Gaida Kivinurm, Ande Tänav Kohtuasi AV avaldus

) § 119 järgi. Vastused avaldusele

1. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja on seisukohal, et vanemad peavad proovima leida võimaluse omavahelise koostöö tegemiseks ühise lapse kasvatamisel, et peamine probleem (põhikooli lõpetamine) oleks lahendatud. Lapse isa ei võimaldanud emal osaleda lapse elus piisaval määral ja takistas ema suhtlemist lapsega. Samuti ei täitnud lapse isa oma vanema kohustusi lapse koolikohustuse osas. Ilmselgelt ei ole selline käitumine ja suhtumine lapse huvides. Ema on võimeline kasvatama oma last ja muretsema tema heaolu pärast ning on valmis tegelema lapse elukorralduse küsimuste otsustamisega. Laps on alates vanemate lahkuminekut elanud koos isaga ja ta on esindajale kinnitanud, et soovib ka edaspidi elada isa juures.
2. Eestkosteasutus Tallinna linn (Kesklinna Valitsuse kaudu) toetab avaldust. Eestkosteasutusel on perega kokkupuude alates
3. aastast. Lapse isa ei ole suutnud täita oma vanemlikke kohustusi, ta ei ole soovinud või olnud võimeline ära hoidma lapse ohtu sattumist ja sellest tulenevalt on ohustanud oma lapse heaolu. Isa ei võimaldanud lapse tervisliku seisundi parandamiseks vajalikku professionaalset abi. Laps ei ole 2013/2014 ja 2014/2015 õppeaastal sisuliselt koolikohustust täitnud. Isa ei ole tahtnud või suutnud seda tagada, samuti ei ole ta teinud koostööd ühegi kooliga. Isa koostöö kohaliku omavalitsuse sotsiaalhoolekande osakonna ja alaealiste komisjoniga on olnud keeruline. Kohaliku omavalitsuse avalduse alusel tehti 23.03.2015 tsiviilasjas nr 2-15-3341 lapse vanematele hooldusõigusest tulenevad ettekirjutused. Ka pärast seda ei ole isa endiselt tegelenud lapsele kooli otsimisega ja laps ei hakanud koolikohustust täitma. Isa väites, et laps jätkab õpinguid XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXX, ei saa kindel olla. Lapse tõenäoline soov elada koos isaga ei ole kooskõlas tema tegelike huvidega. Samuti ei võimalda isa piisaval määral lapsel emaga suhelda.
4. Lapse isa vaidles avaldusele vastu. Selleks, et suunata ja jälgida lapse elu, ei ole vaja ainuotsustusõigust. Kui ema soovib lapsega suhelda, siis on tal see võimalus. Lapsel tekkis vastuseis koolikohustuse täitmisele kaks aastat tagasi, kui XXXXXXXX XXXXXXXX XXXXXXXXXXXX toimus klasside vahetumine. Selle ajani oli lapse õppeedukus hea. Tõele ei vasta, et lapsele ei ole ravi võimaldatud. Arst ütles üksnes, et laps võib ravi vajada. Laps ei ole haige.
5. aasta veebruaris arutas isa koolikohustuse 2 probleemi lastekaitse spetsialistiga ja ta on rääkinud ka kooli õppealajuhatajaga. Praegu käib laps XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXX, kus täidab koolikohustust. Seega on probleem lahendatud. Maakohtu määrus ja selle põhjendused
6. Maakohus rahuldas avalduse, lõpetas osaliselt ühise hooldusõiguse ja andis avaldajale otsustusõiguse otsustada lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimusi. Avaldaja ja täiskasvanud puudutatud isikute poolt kantud menetluskulud jättis kohus nende endi kanda, riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud riigi kanda.
7. Asja materjalist nähtuvalt on laps 16-aastane ning tal on tugev emotsionaalne seos emaga, kuna neil on palju ühiseid tegevusi ja hobisid. 9.

§ 119

lg 1 järgi ei otsusta kohus ise lapse elu puutuvat küsimust vanemate eest, vaid annab ühele vanemale õiguse otsustada seda üksi, ilma teise vanemata. Kohus saab anda ühele vanemale, s.o lapse emale ka õiguse otsustada lapse igakordse elu- ja viibimiskoha, samuti haridustee ja tervishoiuteenuste kasutamise valiku üle.

1. Lapse isa seisukoht kinnitab, et ta ei ole huvitatud lapse kasvatamises osalema selliselt, et vastutaks lapse hariduse, tervise ja viibimiskoha küsimuste lahendamisel täie kohusetundega. Pärast vanemate lahkuminekut ei võimaldanud lapse isa avaldajal osaleda lapse elus piisaval määral ja takistas avaldaja suhtlemist lapsega. Samuti ei täitnud lapse isa oma vanema kohustusi selles osas, mis puudutab lapse haridust, kuna sisuliselt ei käinud laps koolis kaks aastat ja käesoleval ajal on tal põhikool lõpetamata. Ilmselgelt ei ole selline käitumine ja suhtumine lapse huvides.
2. Avaldaja on võimeline last kasvatama ja muretsema tema heaolu pärast ning on valmis tegelema lapse elukorralduse küsimuste otsustamisega. Laps on 16-aastane ja pärast vanemate lahkuminekut elanud isaga. Vestluses on laps oma esindajale kinnitanud, et soovib ka edaspidi elada isa juures. Vanemad peavad proovima leida võimaluse omavahelise koostöö tegemiseks ühise lapse kasvatamise küsimuse osas, et peamine probleem (põhikooli lõpetamine) oleks lahendatud.
3. Lapse ärakuulamine ei ole põhjendatud, kuna kohtule on selgunud, et vastavalt lapse esindaja ja kohaliku omavalitsuse esindaja arvamustele vastab ema avalduses taotletu lapse huvidele
4. Avaldaja nõue on põhjendatud ja otsustusõigus tuleb anda lapse emale, kuna isa ei ole käesoleva ajani olnud suuteline lähtuma lapse viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimuste lahendamisel lapse parimatest huvidest. Lapse isa kohtuistungil avaldatud arvamus, et probleem on lahenenud, kinnitab samuti vajadust anda otsustusõigus lapse emale, et tagada lapse haridustee jätkusuutlik toimimine, samuti et tagada lapse huvidest lähtuvalt lapse viibimiskoha ja tervise küsimuste lahendamine. Määruskaebus
5. Puudutatud isik I (lapse isa) palub maakohtu määruse tühistada ja teha uus määrus, millega jätta avaldus rahuldamata või saata asi uueks lävivaatamiseks esimese astme kohtule.
6. Maakohus rikkus oluliselt TsMS § 5521 lg 1 ls-s 1 sätestatut, kuna jättis mõjuva põhjuseta ära kuulamata 16-aastase lapse teda puudutavas asjas. Üksnes viitamine lapse esindaja ja 3 kohaliku omavalitsuse esindaja arvamustele ei ole sisuline põhjendus, mis võimaldaks jätta lapse ära kuulamata.
7. Maakohtu resolutsioon ühise hooldusõiguse lõpetamise kohta on vastuolu määruse tegemisel aluseks olnud

§-ga 119, kuna see ei näe ette hooldusõiguse lõpetamist.

1. Põhjendamatu on kohtu järeldus, et lapse isa ei ole suuteline lahendama lapse tervise küsimusi. Väär ja tõendamata on väide, et lapse isa keeldus lapsele andmast ravimeid, mis talle olevat arsti poolt määratud. Selline seisukoht ei tugine ühelegi tõendile. Psühhiaatriakliiniku lasteosakonnas läbiviidud uuringuga tehti kindlaks, et laps ei ole haige ja ei vaja mingit ravi. Ebaõige on ka kohtuistungi protokoll osas, mille järgi olevat lapse isa väitnud, et arsti öeldu kohaselt võib laps vajada ravi.
2. Põhjendamatu on ka kohtu järeldus, et lapse isa ei ole käesoleva ajani suutnud tagada lapse haridustee probleemideta kulgemist. Isa ei ole last jätnud hooletusse, vaid on probleemiga algusest peale tegelenud, püüdnud aru saada selle tekkepõhjustest ja leida lahendust. Isa seletas ka istungil, et alates 01.09.2015 kuni praeguse ajani õpib laps XXXXXXXXXXX XXXXXXXXXXXX, ta ei ole põhjuseta koolist puudunud ühtegi päeva, tema õppeedukus on väga hea. Laps täidab koolikohustust kohaselt ja sellega seoses enam probleeme ei ole.
3. Põhjendamatu on ka kohtu järeldus, et lapse isa ei ole lapse huvides käitunud lapse viibimiskoha määramisel, kuna isa käis lapsega õppetöö perioodil turismireisil. Anda lapsele koolitõrke puhul lühike puhkus oli koolipsühholoogi üheks soovituseks.
4. Seisukoht, et avaldaja on võimeline kasvatama oma last ja muretsema lapse heaolu pärast ning on valmis tegelema lapse elukorralduse küsimuste otsustamisega, ei põhine tõenditel ega tuvastatud asjaoludel. Samuti ei põhine tõenditel maakohtu väide, et lapsel on tugev emotsionaalne seos avaldajaga, kuna neil olevat emaga palju ühiseid tegevusi ja hobisid. Vastused määruskaebusele
5. Avaldaja palub jätta määruskaebus rahuldamata ja menetluskulud määruskaebuse esitaja kanda.
6. Tallinna linn leiab, et maakohus tegi lõppjärelduses õige lahendi, kuid määruskaebus on põhjendatud osas, et 16-aastane laps oleks tulnud kohtu poolt ära kuulata.
7. Lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja palub jätta määruskaebus rahuldamata. Lapsele kohtumäärust teatavaks ei tehtud. Menetluse edasine käik
8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu määruse põhjendused
9. Ringkonnakohus leiab, et määruskaebus on põhjendatud ja maakohtu määrus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 667 lg 2 alusel tühistada ja saata asi esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. 4
10. Käesoleval juhul on maakohtule esitatud avaldus, milles avaldaja palub lõpetada täielikult avaldaja ja puudutatud isiku I ühise hooldusõiguse lapse suhtes ja anda lapse ainuhooldusõigus üle avaldajale. Avaldaja tugineb asjaolule, et lapse isa, kelle juures laps on pärast vanemate lahkuminekut alates 2010.aastast elanud, ei ole kohaselt täitnud oma vanemlikke kohustusi, mis väljendub ennekõike selles, et laps ei täitnud kahe aasta vältel koolikohustust ja isa ei hoolitsenud lapse tervise eest. 27.10.2015 kohtuistungil muutis avaldaja suuliselt oma nõuet, paludes lõpetada lapse vanemate ühise hooldusõiguse ning anda avaldajale otsustusõigus lapse hariduse, tervise ja viibimiskoha suhtes.
11. Maakohus rahuldas avalduse

§ 119

alusel, lõpetades osaliselt ühise hooldusõiguse ja andes avaldajale otsustusõiguse lapse osas otsustada tema viibimiskoha, hariduse ja tervise küsimusi. 28. Riigikohus on 07.06.2011 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-45-11 selgitanud, et kui vanemad ei jõua ühist hooldusõigust teostades lapsele olulises asjas kokkuleppele, võib kohus

§ 119

järgi vanema taotlusel anda selles asjas otsustusõiguse ühele vanemale, piirates vajadusel tema otsustusõiguse teostamist või pannes talle lisakohustusi. Iseenesest saab kohus viidatud sätte alusel anda ühele vanemale ka õiguse otsustada üksi lapse viibimiskoha üle (nt lapse lühemaajaliste, s.h puhkusereisil või lastelaagris viibimise üle või vanemate lahku elama asumise soovi korral lapse tulevase elukoha üle). Seega saab otsustusõiguse anda ühele vanemale konkreetses, lapsele olulises küsimuses, kusjuures säilib vanemate ühine hooldusõigus. Antud juhul ei ole sellise olukorraga tegemist ja ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas

§ 119ebaõigesti.

29.

§ 116lg 2 kohaselt on õigus otsustada lapsega seotud asju osa vanema hooldusõigusest.

Otsustusõigust käsitleva

§ 145

lg 2 kohaselt tuleb igapäevaelu asjade otsustamisena üldjuhul mõista sellise tavaotsustuse tegemist, mis esineb sageli ja mis lapse arengut püsivalt ei mõjuta. 30.

§ 116

lg 2 kohaselt hõlmab vanema hooldusõigus lisaks lapsega seotud asjade otsustamisele ka isikuhooldust ja varahooldust.

§ 124

lg 1 kohaselt on isikuhooldus hooldaja kohustus ja õigus last kasvatada, tema järele valvata ja tema viibimiskohta määrata ning lapse igakülgse heaolu eest muul viisil hoolitseda.

§ 125kohaselt hõlmab isikuhooldus ka hariduse küsimusi.

31. Riigikohus selgitas eelviidatud lahendis, et kui vanematel on tõsised ja korduvad erimeelsused lapse kasvatamise küsimustes, viitab see sellele, et vanemate ühise hooldusõiguse säilitamine ei pruugi olla lapse huvides. Sellisel juhul võiks vanemate lahuselu korral otsustusõiguse üleandmise asemel vaadata vanemate ühise hooldusõiguse tervikuna ümber ja muuta seda vastavalt sellele, milliseid õigusi kumbki vanem lahuselu korral lapse suhtes tegelikult teostab ja milliseid kohustusi täidab ning milline õiguste ja kohustuste jaotus tagab vanemate lahuselu korral lapse huvides parima lahenduse. Selleks on kummalgi hooldusõigust omaval

§ 137

lg 1 järgi õigus taotleda lahuselu korral kohtult seda, et lapse hooldusõigus antakse talle osaliselt või täielikult üle. Viidatud sätte alusel saab vanem nõuda ühise hooldusõiguse lõpetamist täielikult või osaliselt, s.o osas, milles vanemad ei suuda ühist hooldusõigust üksmeeles lapse huvides teostada (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-45-11 p 21). 32. Kuna antud juhul soovib avaldaja lapse vanemate ühise hooldusõiguse lõpetada ja saada ainuotsustusõiguse kõigi lapse viibimiskoha, hariduse ja tervisega seonduvates küsimustes, on käesoleval juhul on vaidlus alaealise isikuhooldusõiguse teostamise, mitte vanema otsustusõiguse üle. Avaldus tuleb seega lahendada

§-s 137 sätestatu alusel. 5

1. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses märgituga, et maakohus jättis ebaõigesti 16-aastase alaealise ära kuulamata. Asjaolu, et kohtule on teada lapse esindaja ja eestkosteasutuse arvamus, mis võib olla vastuolus lapse seisukohaga, ei ole asjakohane või mõjuv põhjus, mis annaks aluse lapse ärakuulamisest loobumiseks (TsMS § 552¹ lg 3). Lastekaitseseaduse § 5 neljanda punkti kohaselt tuleb lapse õiguste ja heaolu tagamisel lähtuda põhimõttest, et igal lapsel on õigus iseseisvaks seisukohavõtuks kõigis teda puudutavates küsimustes ning õigus väljendada oma vaateid. Viidatud sätte kohaselt on lapsel õigus iseseisvaks seisukohavõtuks sõltumata oma vanusest. Käesoleval juhul on alaealine ringkonnakohtu menetluse ajaks juba 17-aastane. Kohtul puudub alus kahelda tema võimes väljendada adekvaatselt seisukohta teda puudutavas küsimuses (TsMS § 552¹ lg 2). Asja uuel läbivaatamisel tuleb laps ära kuulata.
2. Kui avaldaja tugineb asjaolule, et isa ei suuda täita oma vanemlikke kohustusi, on jätnud lapse hooletusse ega taga lapse heaolu, siis tuleb neid asjaolusid tõendada ja põhistada. Õiged on määruskaebuse väited ka selle kohta, et maakohtu määruses ei ole märgitud tõendeid, mille alusel tegi kohus oma järeldused asjaolude kohta, mida lapse isale ette heidetakse. Maakohtu määrus ei vasta TsMS § 465 lg 2² p-s 8 sätestatud nõuetele ja asjas tuleb teha uus määrus, mis vastab seaduses sätestatule.
3. TsMS § 173 lg 3 teise lause kohaselt otsustab menetluskulude jaotuse esimese astme kohus asja uuel läbivaatamisel. Reet Allikvere /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Ande Tänav /allkirjastatud digitaalselt/ 6