KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 5. november 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-11-9598 T

) § 86 alusel. Hagiavalduse kohaselt sõlmis hageja kostjaga raske majandusliku olukorra tõttu 09.04.2010 laenulepingu nr 08-0410, mille alusel kandis kostja hageja arvelduskontole 178 072 krooni (11 380,88 eurot). Lepingujärgseks intressimääraks oli 7% kuus ehk 84% aastas ja krediidi kulukuse määraks 124,43%. Laenu tagatiseks seati hüpoteek hagejale kuuluvale kinnistule Elvas XXXX. Kuivõrd hageja tasus vaid esimese maksegraafikujärgse makse, esitas kostja nõude täitmiseks Tartu kohtutäitur Oleg Sirotinile. 16.02.2011 toimunud enampakkumisel müüs kohtutäitur tagatiseks olnud kinnistu 31 955,82 euroga kostjale. Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt oli tarbimislaenude keskmine kulukuse määr 2010 aprillis 20,5% aastas. Seega ületas vaidlustatud laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määr enam kui kuuekordselt heade kommete kohast määra ning laenuleping on

§ 86alusel tühine.

21.03.2011 esitas hageja hagi muutmise avalduse, milles palus: 1) tuvastada poolte vahel 09.04.2010 sõlmitud laenulepingu nr 08-0410 ning kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisus; 2) tunnistada kehtetuks Tartu kohtutäitur O. Sirotini 16.02.2011 enampakkumise akt täiteasjas nr 187/2010/984; 3) kustutada Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr XXXX II jaos olev kanne nr 4, mille kohaselt on Elvas XXXX asuva kinnistu omanik kostja, ning kanda taas ühisomanikud hageja ja P.M. H.A. kinnistu omanikena kinnistusraamatusse. 04.04.2011 esitas hageja lisaks alternatiivse nõude – juhul, kui kohus ei rahulda p-s 2 ja/või 3 toodud nõuet, mõista välja kostjalt hageja kasuks 17 917,35 eurot, s.o kinnisasja hinna (31 955,80 eurot), kohtutäituri poolt pärast enampakkumist hagejale üle kantud summa 2 (2893,44 eurot) ja hageja tagastuskohustuse (172 892 krooni põhisumma, 1489,81 krooni intress, kokku 11 145,03 eurot) vahe, mille kostja on kohustatud hagejale hüvitama juhul, kui kinnistusraamatu kande taastamine osutub võimatuks. 2. Kostja hagi ei tunnistanud, leides, et laenuleping ei ole vastuolus heade kommetega ega tühine. Hageja omaksvõtuga, et ta võttis laenu talle kuuluva Soome äriühingu pankrotist päästmiseks, on tõendatud asjaolu, et pooled ei sõlminud tarbijakrediidilepingut, vaid leping oli sõlmitud hageja majandus- või kutsetegevuse raames. Kui tarbijalepingute puhul on eriregulatsiooniks

§ 86lg 3, siis majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul tuleb juhinduda Ts

MS § 230 lg-st

1. Hageja ei ole esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Olukorras, kus isik vajab raha äriühingusse investeerimiseks, ei ole tegemist erakorralise vajaduse, sõltuvussuhte, kogenematuse või muu sellise asjaoluga, sest isik ei soovi rahuldada mitte oma põhivajadusi, vaid ettevõtlusega tegeleda. Kostja on lepingu sõlmimisel rakendanud sellist hoolt, mida teevad tavapäraselt krediidiasutused laenulepingute sõlmimisel. Lepingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Tulenevalt Riigikohtu seisukohtadest (3-2-1-80-02, 3-2-1-108-02) ja poolte vahel kehtivast privaatautonoomia põhimõttest olid pooled vabad lepingu tingimustes kokku leppima. Intressi ei tule hinnata abstraktselt üksnes selle suuruse järgi, vaid hinnata tuleb seda koos tehingu tegemise kõigi muude oluliste asjaoludega. Hagejale kohaldatud intress oli asjaolusid arvestades igati sobilik. Laenu tagatiseks olnud kinnistu näol oli tegemist renoveerimata vana majaga, mida ei olnud võimalik kindlustada. Eesti suuremad pangad ei oleks hageja pankrotieelses seisus äriühingule üldse laenu andnud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on osundanud (3-2-1-49-11), et tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik. Hageja on lepingu sõlmimisega väljendanud, et intressi suurus oli tema jaoks teisejärguline, peamine oli kasutada saadud raha äritegevuses ilmnenud raskuste ületamiseks. MAAKOHTU LAHEND
2. Tartu Maakohus rahuldas
3. detsembri 2011 otsusega, juhindudes võlaõigusseaduse (VÕS) 34 lg-st 1; §-dest 401-402; §-st 406; §-st 1027 ja § 1028 lg-st 1, hagi osaliselt ning tuvastas K. A. ja OÜ Laenukeskus vahel
4. aprillil 2010 sõlmitud lepingu nr 08-0410 tühisuse ning mõistis välja OÜ-lt Laenukeskus K. A. kasuks 17 917,35 eurot. Kohus jättis rahuldamata K. A. hagi
5. aprillil 2010 Tartu notar Andres Otti büroos sõlmitud kinnistu (registriosa nr XXXX) hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisuse tuvastamiseks. Tartu Maakohtu
6. aprilli 2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu – kohtuliku hüpoteegi seadmine kostjale kuuluvale kinnisasjale asukohaga XXXX, Elva 17 917,35 euro ulatuses hageja kasuks – jättis kohus jõusse kohtulahendi täitmist tagava abinõuna. Menetlusosaliste kohtuvälised kulud jättis kohus TsMS § 163 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda ja riigilõivu võrdselt poolte kanda. Kohus mõistis välja Eesti Vabariigi kasuks K. A. täiendava riigilõivu 1278,24 eurot ja OÜ-lt Laenukeskus riigilõivu 1597,79 eurot. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt sõlmisid pooled 09.04.2010 lepingu nr 08-0410, mille alusel andis kostja hagejale krediiti 200 000 krooni (12 782,33 eurot). Intressimäär oli lepingu järgi 7% aastas ja krediidikulukuse määr 124,43%. 3 VÕS § 34 kohaselt on võlaõigusseaduse tähenduses tarbijaks füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitseseaduse § 2 lg 1 järgi on tarbija füüsiline isik, kellele pakutakse või kes omandab või kasutab kaupa või teenust eesmärgil, mis ei seondu tema majandus- või kutsetegevusega. Kostja on väitnud, et hageja tegutses laenulepingut sõlmides majandus- või kutsetegevuses, kuid ei ole esitanud väite kohta tõendeid. Kohus käsitles hageja 24.11.2011 esitatud pangakonto väljavõtet (tl 137-140) 31.10.2011 määruses nõutud tõendina. Ainuüksi asjaolu, et hageja on kogu raha kasutanud ära kuu aja jooksul, muu hulgas enamuse sellest kohe pärast raha saamist pangaautomaadist välja võtnud, ei tõenda hageja tegutsemist majandus- või kutsetegevuses. Lisaks on suur osa rahast välja võetud Eesti Vabariigis. Äriregistri andmetel ei olnud ega ole ka praegusel ajal hagejal seoseid Eestis tegutsevate äriühingutega. Sellest tulenevalt oli kohus seisukohal, et hageja sõlmis laenulepingu tarbijana. Kostja viide, et tarbijana ei ole võimalik sedavõrd suurt summat kuu aja jooksul ära kulutada, ei ole asjakohane. Sularahaautomaadist välja võetud raha kasutamise kohta tõendeid esitatud ei ole. Eeltoodust lähtuvalt on asjakohatud ka kostja viiteid Riigikohtu lahenditele nr 3-2-1-89-08 ja 3-2-1-126-09.

§ 86

lg 1 sätestab, et heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on tühine.

§ 86

lg 2 kohaselt on tehing heade kommetega vastuolus muu hulgas, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust, ja kui: 1) tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või 2) pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas.

§ 86

lg 3 sätestab, et kui

§ 86

lõike 2 punktis 2 nimetatud vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas, siis eeldatakse, et pool teadis või pidi teadma teise poole erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muudest sellistest asjaoludest. Tarbijakrediidilepingute puhul eeldatakse, et pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas muu hulgas, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda. Laenulepingus sätestatud krediidi kulukuse määraks oli 124,43%. Tarbimislaenude kulukuse määr Eesti Panga kodulehel avaldatud andmete kohaselt oli lepingu sõlmimise perioodil 21,2%. Seega ületas lepingus sätestatud krediidi kulukuse määr keskmist tarbimislaenude kulukuse määra ligikaudu kuus korda. Kostja väide, et intressi suurust tuleb hinnata koos tehingu tegemise kõigi muude oluliste asjaoludega, on õige.

§ 86

lg 3 mõttest lähtuvalt tuleb aga asuda seisukohale, et kui krediidi kulukuse määr on enam kui kolm korda suurem Eesti Panga avaldatud määrast, on tegemist kohustuste ebamõistlikult tasakaalust väljas olekuga. Laenuandja teadmise või teadmapidamise eeldus on sätestatud samas lõikes, seega kehtib eeldus teise poole raskete asjaolude teadmise või teadma pidamise kohta (

§ 86lg 3 esimene lause).

Eeltoodust lähtuvalt oli kohus seisukohal, et laenuleping on

§ 86lg 3 alusel tühine.

Kohus nõustus hagejaga, et siinjuures ei oma tähtsust see, milline oli isikute tahe tehingu tegemisel, kui hoolikalt koostati leping või milline oli poolte riietus vms. Hageja taotlus kinnistu hüpoteegiga koormamise lepingu ja asjaõiguslepingu p 2.2 tühisuse tuvastamiseks ei ole lähtudes asjaõigusseaduse § 325 lg-test 1, 4 ja § 349 lg-st 1 põhjendatud.

§ 84lg 1 sätestab, et tühisel tehingul ei ole algusest peale õiguslikke tagajärgi.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti.

§ 86

lg 4 alusel oli hageja kohustatud tagastama saadud raha hiljemalt 09.04.2011 ja tasuma kasutatud rahalt intressi 1% aastas. Arvestades raha väljamaksmise aega, tagastatud summat ning tagastusnõude lõppemise aega (kinnistu enampakkumine), oli 4 hageja kohustatud tagastama 172 892 krooni põhisummana ja 1489,81 krooni intressina ehk kokku 11 145,03 eurot. Enampakkumise tulemusena sai kostja kinnisasja väärtusega 31 955,8 eurot omanikuks. Kinnistu väärtust kostja vaidlustanud ei ole. Pärast enampakkumist kandis kohtutäitur hagejale üle 2893,44 eurot. Hageja väide, et kinnisasja hinna, saadud summa ja tegeliku tagastuskohustuse vahe (17 917,35 eurot) on kostja kohustatud hagejale hüvitama juhul, kui kinnistusraamatu kande taastamine osutub võimatuks, on õige. Seega tuleb kostjal tagastada hagejale VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel 17 917,35 eurot. Kuna kohus rahuldas hageja alternatiivse nõude, ei käsitlenud kohus nõudeid tunnistada kehtetuks kohtutäitur O. Sirotini 16.02.2011 enampakkumise akt täiteasjas nr 187/2010/984 ning muuta Tartu maakonna kinnistusjaoskonna registriosa nr XXXX II jaos kannet nr

1. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
2. OÜ Laenukeskus esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
3. detsembri 2011 otsuse tühistamist osas, millega kohus tuvastas K. A. ja OÜ Laenukeskus vahel
4. aprillil 2010 sõlmitud laenulepingu nr 08-0410 tühisuse, mõistis OÜ-lt Laenukeskus K. A. kasuks välja 17 917,35 eurot ja jättis jõusse Tartu Maakohtu
5. aprilli 2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu, ning tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega jätta hagiavaldus täies ulatuses rahuldamata, tühistada maakohtu
6. aprilli 2011 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõu ja jätta kõik menetluskulud hageja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) asus kohus ebaõigesti seisukohale, et hageja sõlmis lepingu tarbijana. Kohus on vääralt hinnanud tõendeid ja rikkunud menetlusnorme (TsMS § 231 lg 2), kuna on jätnud arvestamata hageja 04.07.2011 seisukohas sisalduva omaksvõtu. Olukorras, kus hageja on omaks võtnud, et ta võttis kostjalt laenu talle kuuluva äriühingu pankrotist päästmiseks, on tõendatud asjaolu, et pooled ei sõlminud tarbijakrediidilepingut. Isegi kui hageja tegutses Soomes täielikku isiklikku vastutust kandva füüsilisest isikust ettevõtjana, on laenu võetud ikkagi hageja majandustegevuse tarbeks. Isiku vastutuse määr oma ettevõtluses võetud kohustuste eest ei ole aluseks lepingu kvalifitseerimisele tarbijalepinguks. VÕS § 34 alusel on tarbija füüsiline isik, kes teeb tehingu, mis ei seondu iseseisva majandus- või kutsetegevuse läbiviimisega. Tarbijakaitsenormid kuuluvad kohaldamisele siis, kui füüsiline isik teeb tehingu erahuvides, mida ei saa seostada iseseisva ettevõtlusega või teise isiku töötajana töölepingu alusel tehtavate huvidega (P. Varul, I. Kull, V. Kõve, M. Käerdi. Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 123). Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsustest (3-2-1-89-08, 3-2-1-126-09) tuleneb üheselt, et tarbijalepinguks ei ole leping, mis on seotud lepingu poole majandus- või kutsetegevusega. Kui tarbijalepingute puhul on eriregulatsiooniks

§ 86lg 3, siis majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingute puhul lähtutakse Ts

MS § 230 lg-st 1 – kumbki pool peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Hageja ei ole esitanud tõendeid, mis kinnitaksid, et leping on tühine vastuolu tõttu heade kommetega. Hageja on tuginenud pelgalt

§ 86

lg-s 3 sätestatud eeldusele tarbijakrediidilepingu korral; 2) hindas kohus vääralt tõendeid. Hageja pangakonto väljavõtte osas ei ole hageja esitanud ühtegi seisukohta. Kohus on asunud meelevaldselt andma tõendile sisu, mille osas hageja ei ole midagi väitnud. Pangakonto väljavõttest nähtub üksnes see, et hageja on laenu suures osas sularahas välja võtnud. Tõendist ei nähtu raha kasutamine isiklikuks või äriliseks otstarbeks. 14.04.2010 võttis hageja esmalt välja 80 000 krooni ja seejärel 10 000 krooni. Lisaks on hageja ajavahemikus 21.-27.04.2010 võtnud Soome pangaautomaatidest välja sularaha kokku 5 77 055,43 krooni. Taoline raha kasutuse viis on väidetavalt rahalistes raskustes oleva isiku poolt äärmiselt imekspandav. Selle asemel, et kasutada raha elukondlikuks tarbeks, on hageja selle pangast lihtsalt välja võtnud. Hageja on avaldanud, et tema püsivaks elukohaks on Soome Vabariik. Arusaamatuks jääb, miks võttis hageja suurel hulgal sularaha välja Eestis, kui tema eraelu on seotud Soome Vabariigiga. Hageja ei pea olema ühegi Eesti äriühinguga äriregistri andmetel seotud, et omada Eestis või Eestis asuvate isikutega seotud majandustegevust. Hagejal võisid olla Eestis asuvatest äriühingutest lepingupartnerid, kellele ta jäi võlgu ja tasus oma võlad kostjalt võetud laenu arvel. Kohus on aluseks võtnud lubamatu tõendi. Hageja ei esitanud ühtegi tõendit selle kohta, et tal puudub seos Eestis asuvate äriühingutega. Selliseid tõendeid ei esitanud ka kostja, sest hageja ei toonud seda asjaolu välja. Seega tekib küsimus, kuidas tekkis toimikusse tõend selle kohta, et hagejal puudub seos Eestis asuvate äriühingutega ja millisest seosest on juttu. Kohtul ei ole hagimenetluses õigust omaalgatuslikult tõendeid koguda (TsMS § 5 lg-d 1-3); 3) kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõiguse normi, leides, et leping on tühine

§ 86lg 3 alusel.

Kuivõrd tegemist ei ole tarbijakrediidilepinguga, ei ole tõendamiskoormis

§ 86lg 3 teise lause alusel hageja kasuks ümberpööratud.

Lepingus ei olnud vastastikuste kohustuste väärtus heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, mistõttu ei kehti ka eeldus kostja poolt hageja väidetavate raskete asjaolude teadmise või teadmapidamise kohta. Riigikohus on asunud seisukohale (3-2-1-108-02, 3-2-1-80-02 (varem

§ 97

, nüüd

§ 86lg 2 alusel)), et suur intress iseenesest ei tingi tehingu tühisust.

Intressi ei tule hinnata abstraktselt üksnes selle suuruse järgi, vaid hinnata tuleb seda koos tehingu tegemise muude oluliste tingimuste ja asjaoludega. Nii võib suurem intress olla põhjendatud laenulepingu puhul, kus võlgniku reaalne võimekus lepingut täita kujutab laenuandja jaoks suuremat riski (P. Varul jt, Võlaõigusseadus I. Kommenteeritud väljaanne. Tallinn 2006, lk 277). Kohus ei ole analüüsinud kostjale lepingu sõlmimisel osaks saanud tavalisest suuremaid riske. Hagejale kohaldatud intress oli igati põhjendatud ja ei olnud vastuolus heade kommetega. Laenu tagatiseks oli kinnistu, mille näol oli tegemist renoveerimata vana majaga, mida ei olnud võimalik kindlustada. Nimetatud väite tõendamiseks esitas kostja kirjavahetuse ERGO Kindlustuse AS nõustajaga. Eesti suuremad pangad ei oleks hageja pankrotieelses seisus äriühingule üldse laenu andnud. Ka selle väite tõendamiseks esitas kostja dokumentaalsed tõendid. Kohus ei ole nimetatud tõendeid analüüsinud, kuigi TsMS § 442 lg 8 alusel oli selleks kohustatud. Hageja ei ole oma väidetavat sundolukorda tõendanud, seega ei sõlminud hageja lepingut tulenevalt erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust. Kostja ei teadnud ega pidanudki teadma nimetatud asjaolude olemasolust, sest neid ei esinenud. Hageja ei soovinud laenatud raha kasutada erakorralise vajaduse katmiseks, vaid äritegevuse edendamiseks. Majandus- või kutsetegevuses tegutsevalt isikult eeldatakse, et viimane oskab äris ettejuhtuvaid riske adekvaatselt hinnata ja on arvestanud ka pankrotistumise võimalusega, seega ei ole hageja äriühingu pankrotistumise oht käsitletav erakorralise vajadusena. Riigikohtu tsiviilkolleegium on andnud ka seisukoha (3-2-1-49-11), et: „Tehingu heade kommete vastasust tuleks eitada juhul, kui soorituste väärtuste vahe oli küll suur, kuid sundolukorda ei olnud, sest isik oleks sõlminud tehingu igal juhul, talle oli tehingu väärtus ükskõik.“ Hageja on lepingu sõlmimisega selgelt väljendanud, et intressi suurus oli tema jaoks teisejärguline, peamine oli kasutada saadud raha oma äritegevuses ilmnenud majanduslike raskuste ületamiseks; 4) kuivõrd laenuleping ei ole tühine, siis puudub õiguslik alus kohaldada

§ 84

lg-s 1 sätestatut ja kostja ei ole kohustatud tasuma hagejale kinnistu täitemenetluses realiseerimise tulemusena saadud 17 917,35 eurot. 6

1. K. A. esitas 22.10.2012 ringkonnakohtule seisukoha, milles teatab, et jääb eelnevalt avaldatu juurde, rõhutades, et poolte tegevus laenulepingu sõlmimisel ja ka laenuga seotud muud asjaolud kinnitavad selgelt seda, et kostja andis hagejale raha laenuks kui tarbijale: 1) laenulepingus ega ka muudes dokumentides ei ole märgitud, et hageja oleks laenanud raha ettevõtjana; 2) hageja ei ole kunagi väitnud nagu vajanuks ta raha talle kuuluva äriühingu pankrotist päästmiseks. Seega on õige ka kohtu seisukoht, et hageja ei ole seotud ühegi ettevõttega Eestis ja kostja esitatud tõendiga on tõendatud asjaolu, et hageja tegutses Soomes füüsilisest isikust ettevõtjana; 3) hageja kutsetegevus Soome Vabariigis oli lõppemas ettevõtja pankroti tõttu ja ta oli kaotamas sissetulekuallikat. Hageja kasutas saadud laenu eraeluliste vajaduste katteks, mitte majandustegevuse jätkamiseks. Kostja ei ole tõendanud, et hageja oleks kasutanud raha oma majandus- ja kutsetegevuses. Kostja arvamus sularaha väljavõtmise kohta on eksitav. Äritegevuses oleks tavapärane, et nimetatud summat oleks käsutatud pangaülekandega. Summa sularahas väljavõtmine võib muuhulgas viidata mõnele eraelulisele sõltuvussuhtele; 4) TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded. Kostja on teinud oma laenutegevuse alused avalikkusele teatavaks oma kodulehel. Kostja avaldas: „Meid ei huvita, kuhu Te raha investeerite, millele kulutate või mis Te oma rahaga teete. Me ei küsi seda Teilt kunagi, kuid soovitame raha siiski mõistlikult kasutada. Sõiduki-, tehnika- ja kinnisvaralaenusid saab ka siis, kui omate eelnevalt www.krediidiinfo.ee keskkonnas maksehäireid. Samuti ei nõua me Teilt oma sissetulekute tõestamist.“ Sellise avalduse valguses ei saa kostja väita, kellele (kas tarbijale või ettevõtjale) ta raha konkreetsel juhul laenas. Seega tuleb lähtuda hageja seisukohast, mille kohaselt ta laenas raha tarbijana; 5) kui lugeda tõeseks kostja avaldatu, et ta teadis hageja pankrotiohust, siis ei omagi tähtsust see, kas tegemist on tarbimislaenuga või mitte. Kostja ei ole esitanud mitte ühtegi selgitust ja tõendit selle kohta, et teades hageja erakorralisest vajadusest, olid 124,43%-lise krediidikulukuse määraga ja täielikult kinnisvaraga tagatud üheaastase maksetähtajaga ärilaenuga seotud poolte kohustused siiski tasakaalus vaatamata antud laenu ja tavapäraste lühiajaliste laenude intressimäära 17-kordsele vahele.
2. OÜ Laenukeskus esitas 22.10.2012 ringkonnakohtule täiendavad selgitused, mille kohaselt: 1) mõistis kostja laenulepingu sõlmimise eel ja ajal üheselt, et hageja taotles laenu seoses oma majandustegevusega – hageja soovis oma ettevõtet pankrotist päästa ning vajas selleks likviidseid rahalisi vahendeid. Tegemist oli äärmiselt riskantse laenuga, mis oligi põhjuseks, miks intress oli võrdlemisi kõrge ja miks kostja soovis täiendavat tagatist hüpoteegi näol. Tavapäraselt ei nõua kostja laenusaajatelt laenu tagamist hüpoteegiga; 2) on isiku tegutsemine majandus- ja kutsetegevuses faktiline asjaolu. Seega ei oma tähtsust see, millise subjektiivse hinnangu hageja annab lepingule, vaid üksnes see, kas lepingu sõlmimise ajal oli leping vähemalt kaudselt seotud hageja majandus- ja kutsetegevusega. Hageja on omaks võtnud, et tegutses füüsilisest isikust ettevõtjana ning et tal oli „vaja raha pankrotiohu vältimiseks Soomes“. Nimetatust tuleneb üheselt, et hageja tegevust laenulepingu sõlmimisel tuleb seostada tema ettevõtlusega, mitte erahuvidega. TsMS § 231 lg 2 kohaselt poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Kuivõrd mõlemad pooled lähtusid lepingu sõlmimisel samadest asjaoludest, kuulus 7 lepingusse ka tingimus, mille kohaselt sai hageja laenu seoses oma majandustegevusega. Nimetatust omakorda tuleneb, et laenuleping ei ole tarbijakrediidileping, mistõttu on leping kehtiv ja ühtegi tühisust tingivat asjaolu ei esine; 3) ei saa raha kasutamisest teha järeldusi hageja tarbijaks olemise või mitteolemise kohta. Samas ei ole hageja esitanud tõendeid selle kohta, et ta oleks raha kasutanud oma erasfääris. Laenatud raha väljavõtmine sularahas suuremates summades näitab, et erasfääris hageja seda raha ei kasutanud. Tegemist oli ilmselgelt võlausaldajate nõuete hüvitamisega. Ka kohtumenetluse vastu tundsid esmajoones huvi hageja võlausaldajad, kes viibisid kõigil maakohtu istungitel kohal. Alates laenu väljastamisest puudub laenuandjal kontroll laenusaaja tegevuse üle. Majandus- ja kutsetegevuses saadud laenusumma võimalik kasutamine erahuvides ei muuda laenulepingut tarbijakrediidilepinguks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta ega tühistada maakohtu otsuse lõppjäreldust, mille kohaselt hagi kuulus rahuldamisele osaliselt. Maakohus tuvastas õigesti hageja ja kostja vahel 09.04.2010.a sõlmitud lepingu nr 08-0410 tühisuse ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 17 917,35 €. Põhjenduste osas tuleb arvestada ka ringkonnakohtu otsuses märgitut (TsMS § 657 lg 1 p 21). Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Asjas on vaidlus selle üle, kas hageja ja kostja vahel 09.04.2010.a sõlmitud laenuleping nr 08-0410 on

§ 86lg-te 1 alusel tühine vastuolu tõttu heade kommetega.

Tehingu tühisuse tuvastamiseks

§ 86

lg 2 p 2 ja lg 3 järgi tuli kohtul esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ja seejärel kontrollida, kas isik tegi tehingu sundolukorras. 8. Vastastikuste soorituste väärtuse omavahelise tasakaalu hindamisel on maakohus lähtunud sellest, et kuna tegemist on tarbijakrediidilepinguga VÕS § 402 tähenduses, siis

§ 86

lg 3 alusel saab juhinduda eeldusest, et vastastikused kohustused ei ole omavahel tasakaalus. Seega tarbijakrediidilepingu puhul lasub laenuandjal (kostjal) tõendamiskoormis selles osas, et kokkulepitud krediidi kulukuse määr on heade kommetega kooskõlas ning heade kommetega ei ole vastuolus ka selline lepingus kokkulepitud tarbimislaenude kulukuse määr, mis on suurem kui

§ 86lg 3 teises lauses nimetatud kulukuse määr.

Eelnevast tuleneb, et tarbijakrediidilepingu puhul puudub vajadus täiendavalt analüüsida seda, kas poolte vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna saab lähtuda

§ 86lg 3 teises lauses sätestatud eeldusest.

Vaidlust ei ole iseenesest selles, et käesolevas juhul oli pooltevahelise lepingu järgne krediidi kulukuse määr 124,43 % ja see ületas tarbimislaenude keskmist kulukuse määra lepingu sõlmimise aja seisuga (20,5 %) enam kui kuuekordselt.

1. Ringkonnakohtu arvates põhineb isiku lepingusuhetes osalemisel tarbijana või ettevõtjana käsitamine asjaolul, kas füüsiline isik tegutseb väljaspool iseseisvat majandus- või kutsetegevust ja peab seega kandma ise sõlmitud lepingust tulenevaid riske. Tarbijaks ei loeta ettevõtjat, kes teeb tehinguid oma ettevõtluse edasiarendamiseks või uue ettevõtlusega tegelemiseks. Küll aga käsitatakse tarbijana nt äriühingu tegevjuhti, kui ta käendab äriühingu poolt võetud laenu või võtab äriühingu kohustuse üle täitmise tagamise eesmärgil (sellisel seisukohal: Varul jt, Võlaõigusseadus I – Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2006, lk 123). Seega tuleb ringkonnakohtu arvates seaduse mõtte kohaselt käsitada isikut tarbijana, kui 8 tehingust tulenev kohustus on muutunud ühtlasi isiku isiklikuks kohustuseks, mille täitmise eest ta vastutab kogu oma isikliku varaga. Kolleegium leiab, et isegi juhul, kui hageja soovis laenu mingis osas kasutada oma majandustegevusega seotud eesmärkidel, ei oleks alust kohelda hagejat erinevalt nt äriühingu juhist, kes on võtnud endale käendaja kohustused äriühingu kohustuste täitmise tagamiseks. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja kui laenulepingu järgi kohustatud isik pidi vaidlusaluse lepingusuhte puhul ise kandma laenulepingust tulenevaid riske.
2. Lisaks nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tõendatud, nagu oleks hageja tegutsenud laenulepingut sõlmides oma majandus- või kutsetegevuse raames, millest tulenevalt pooltevahelist laenulepingut ei tulnud käsitada tarbijakrediidilepinguna. Ringkonnakohtu arvates saab laenulepingut käsitada majandus- või kutsetegevuses võetud kohustusena eeldusel, et laenu seotus majandus- või kutsetegevusega on mingil äratuntaval viisil muutunud osaks lepingu sisust, s.o selle tingimustest. Asjaolu, kas pool astub lepingulistesse suhetesse tarbijana VÕS § 34 tähenduses või majandus- või kutsetegevuse raames tegutseva isikuna, peab seega olema võimalik tuvastada lepingu sõlmimise aja seisuga. Vaidluse korral tuli kostjal tõendada, et hageja võttis laenu mitte kui tarbija vaid oma majandus- või kutsetegevusega seotud eesmärkidel. Käesolevas asjas ei ole kohtule esitatud tõendeid selle kohta, et lepingu sõlmimise ajal 09.04.2010.a oleks hageja (laenusaaja) avaldanud kostjale (laenuandjale), et soovib laenu võtta oma majandus- või kutsetegevuse tarbeks ning et see asjaolu oleks muutunud pooltevahelise lepingusuhte tingimuseks. Lepingule on hageja alla kirjutanud füüsilise isikuna. Kirjalikus laenulepingus puuduvad ka mistahes viited sellele, missugusel otstarbel pidi laenusaaja laenusummat kasutama. Esitatud ei ole tõendeid poolte vahel toimunud lepingueelsete läbirääkimiste sisu või muude võimalike täiendavate kokkulepete sisu kohta, mis viitaksid hageja poolt laenu võtmisele oma majandus- või kutsetegevuse raames. Laenulepingu tekstist ega poolte esitatud väidetest lepingu sõlmimise asjaolude kohta ei nähtu, nagu oleks laenu võtmise konkreetne otstarve omanud lepingu sõlmimise ajal laenuandja (kostja) jaoks mistahes tähendust.
3. Asjaolu, et oma 04.07.2011.a seisukohas (t lk 97-98) on hageja oma lepingulise esindaja kaudu avaldanud, et hageja K. A. tegutses Soomes täielikku isiklikku vastutust kandva füüsilisest isikust ettevõtjana, ei ole käsitatav omaksvõtuna TsMS § 231 lg 2 tähenduses, mis vabastaks kostja kohustusest tõendada, et laenuleping sõlmiti hageja majandus- või kutsetegevuse raames ning et laenu andmise otstarve kuulus pooltevahelise lepingu sisusse. TsMS § 231 lg 2 kohaselt saab omaksvõtuna käsitada faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnalist nõustumist kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Lg 4 kohaselt eeldatakse omaksvõttu, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Käesoleval juhul ei ole hageja selgesõnaliselt ja tingimusteta nõustunud faktilise väitega, nagu oleks hageja esinenud kostjaga laenulepingut sõlmides isikuna, kes tegutseb oma majandus- ja kutsetegevuse raames ning soovib ka laenu võtta ja laenuraha kasutada sellega seotud otstarbel.
4. Ebaõige kohtulahendi tegemist ei ole kaasa toonud maakohtu poolt antud hinnang hageja esitatud pangakonto väljavõtetele. Maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, et pangakonto väljavõtetest ei nähtu, kas laenu võeti isiklikul või ettevõtlusega seotud otstarbel. Ringkonnakohus märgib veel kord, et lepingu kvalifitseerimine tarbijalepinguna või majandustegevusega seonduva lepinguna peab põhinema lepingu sõlmimise asjaoludel. 9 Maakohtu otsust ei muuda lõppjärelduse osas ebaseaduslikuks ka kohtu viide, mille kohaselt ei ole ega olnud äriregistri andmete kohaselt hagejal K. A. seoseid Eestis tegutsevate äriühingutega. Maakohus on hageja majanduslikku seisundit kontrollinud hagejale menetlusabi andmise raames, kuid tsiviilasja toimikus äriregistri andmete väljatrükk puudub. Ringkonnakohus leiab, et äriregistris kui usaldusväärses avalikult ligipääsetavas andmebaasis sisalduvat infot saab TsMS § 231 lg 1 alusel lugeda üldtuntud asjaoluks. Kolleegium märgib siiski, et kuivõrd pooled ei ole esitanud väiteid hageja seotuse või mitteseotuse kohta Eestis tegutsevate äriühingutega, tuleb maakohtu otsuse põhjendusi selles osas muuta ja viide äriregistri andmetele kohtuotsusest välja jätta. Sellele vaatamata ei ole asjas esitatud piisavalt tõendeid selle kohta, nagu oleks hageja tegutsenud laenu võttes oma iseseisva majandus- või kutsetegevuse raames.
5. Eeltoodust lähtudes nõustub ringkonnakohus maakohtu seisukohaga, et hageja sõlmis vaidlusaluse laenulepingu tarbijana.

§ 86

lg 3 teise lause kohaselt kehtib seega eeldus, et lepingust pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, kuna lepingu järgne krediidi kulukuse määr 124,43 % ületas tarbimislaenude keskmist kulukuse määra enam kui kolm korda. Kostja ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud ega tõendanud, et laenusaajale ei olnud soorituste väärtuste vahe oluline ning keskmist enam kui kuuekordselt ületavat krediidi kulukuse määra saaks pidada heade kommetega kooskõlas olevaks. 14. Tehingu tühisuse tuvastamiseks

§ 86

lg-te 2 ja 3 järgi peab lisaks soorituste väärtuste vahele olema üks tehingu pooltest selle teinud tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vm sellisest asjaolust (nn sundolukorras). Tehingu tegemist sundolukorras tuli TsMS § 230 lg 1 järgi tõendada hagejal. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et maakohus ei ole nimetatud asjaolule hinnangut andnud. See ei toonud aga lõppkokkuvõttes kaasa ebaõige kohtulahendi tegemist. 15. Hageja on sundolukorrana tuginenud asjaolule, et laenu oli tal ebamõistlikel tingimustel vaja selleks, et vältida enda kui (Soomes tegutseva) füüsilisest isikust ettevõtja maksejõuetust. Oma 04.07.2011.a maakohtule esitatud seisukohas (t lk 98) ja 19.09.2011.a kohtuistungil (protokoll t lk 118) on hageja asunud seisukohale, et maksejõuetus ähvardas hageja elukorraldust ühtviisi nii eraisikuna (sh tarbijana) kui ka ettevõtjana. Asja materjalidest nähtuvalt ongi hageja K. A. kui füüsilisest isikust ettevõtja („eraettevõtja“, ingl k private trader) pankrot Soome kohtus välja kuulutatud (teabeleht t lk 92, tõlge lk 93), kuigi täpsemaid andmeid ei ole esitatud selle kohta, millised on olnud pankroti väljakuulutamise tagajärjed hageja kui füüsilise isiku tegevusele ja majanduslikule olukorrale. Ringkonnakohus leiab, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutseva isiku puhul on ähvardav maksejõuetus niisugune asjaolu, mis võimaldab asuda seisukohale, et isik tegutses sundolukorras, s.o erakorralise vajaduse ajel

§ 86lg 2 tähenduses.

Kohus nõustub hageja seisukohaga, et füüsilise isikuna piiramatu vastutuse alusel tegutsedes mõjutavad ettevõtluse käigus tekkivad makseraskused ka ettevõtja kui füüsilise isiku, s.o kui tarbija elukorraldust. Soov vältida maksejõuetusest tulenevaid tagajärgi hageja kui füüsilise isiku (tarbija) elukorraldusele on seega käsitatav kui sundolukord

§ 86lg 2 tähenduses.

Hageja on viidanud, et füüsilisest isikust ettevõtjana tegutsemine oli tema peamiseks sissetulekuallikaks. Isiku põhilise sissetuleku kaotamine mõjutab ilmselgelt ka isiku igapäevaste põhivajaduste rahuldamist. Hageja maksejõuetuks muutumise ohu olemasolu laenulepingu sõlmimise ajal (09.04.2010.a) on ringkonnakohtu arvates tõendatud sellega, et 2010.a mai lõpus (vähem kui 2 kuud pärast laenulepingu sõlmimist) on pankrot siiski saabunud (t lk 92). Nimetatud asjaolu ei ole ka kostja vaidlustanud. Seega on alust lugeda tuvastatuks, et laenulepingu sõlmimisel tegutses hageja sundolukorras. 10 16. Kolmas eeldus

§ 86

lg-te 2 ja 3 järgi tehingu tühisuse tuvastamisel on soodustatud isiku (käesolevas asjas: laenuandja ehk kostja) teadmine või teadma pidamine tehingu teise poole (hageja) erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest vm sellisest asjaolust. Seejuures muudab

§ 86

lg 3 tõendamiskoormust teise poole sundolukorrast teadmise või teadma pidamise osas tühisusele tugineda sooviva isiku kasuks, kui poolte soorituskohustuste väärtuste vahe on heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas. Eelnevalt on kohus asunud seisukohale, et pooltevahelisest laenulepingust tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus oli heade kommete vastaselt tasakaalust väljas (tulenevalt eeskätt asjaolust, et hageja sõlmis laenulepingu kui tarbija ning kohaldub

§ 86

lg 3 teises lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt lepingu heade kommete vastasust eeldatakse tarbija poolt tasumisele kuuluva krediidi ülisuure kulukuse määra alusel). Samuti leidis ringkonnakohus, et hageja on tõendanud

§ 86

lg-s 2 nimetatud tehingu poole sundseisu iseloomustava asjaolu – soovi vältida maksejõuetusmenetlusega kaasnevaid tagajärgi isiku elukorraldusele. Sellest tulenevalt kohaldub ühtlasi

§ 86

lg 3 esimeses lauses sätestatud eeldus, mille kohaselt ei vaja hageja poolt eraldi tõendamist, et kostja teadis või pidi teadma laenusaaja erakorralisest vajadusest ehk sundolukorrast, kuna laenuandja (kostja) teadmist või teadma pidamist seaduse kohaselt eeldatakse. Kostja ei ole nimetatud eeldust ümber lükanud ega tõendanud, et ta ei teadnud ega pidanudki teadma hageja erakorralisest vajadusest laenulepingu sõlmimisel. Kostja on ka kohtule avaldanud, et hageja tõi laenu küsimise põhjendusena esile vajaduse vältida maksejõuetust (nt kostja 16.06.2011.a seisukohad, t lk 82). 17. Ringkonnakohus leiab, et tulenevalt oma seisundist majandustegevuse raames tegutseva krediidiandjana lasus kostjal käesolevas asjas laenusaaja (hageja) sundolukorra välistamise riisiko. Oma majandus- või kutsetegevuses tegutsevate krediidiandjate hoolsuskohustus sellelaadsete suhete puhul on rangem kui teistel isikutel. Kui krediidiandjal on huvi sõlmida keskmisest kõrgema kulukuse määraga laenulepinguid, siis on tal võimalus ja kohustus selgitada laenulepingut sõlmides välja vähemalt see, kas laenu saaja tegutseb tarbijana või ettevõtjana. Alates 01.07.2011.a tuleneb see otseselt VÕS §-st 4032 (vastutustundliku laenamise põhimõte). Ringkonnakohtu arvates tuli majandus- või kutsetegevuses tegutseval laenuandjal siiski juba enne nimetatud sätte jõustumist selgitada laenusaaja staatust, kuna tarbijakrediidi puhul kehtisid võrreldes ettevõtjale antava krediidiga osaliselt erinevad reeglid (sh

§ 86lg 3).

Käesoleval juhul ei ole laenuandja (kostja) ringkonnakohtu arvates laenusaaja (hageja) sundolukorda piisava hoolsusega hinnanud. Laenusaaja staatuse (tarbija või ettevõtja) väljaselgitamiseks ei ole piisav üksnes väline vaatlus (isiku riietuse korrektsus jne) 18. Apellatsioonkaebuse ülejäänud väited on seotud apellandi seisukohaga, mille kohaselt K. A. sõlmis vaidlusaluse laenulepingu oma majandus- või kutsetegevuse raames, mistõttu ei kohaldunud apellandi arvates

§ 86lg 3 esimeses ja teises lauses sätestatud eeldused.

Kuna ringkonnakohtu arvates kohalduvad eeltoodud põhjendustel mõlemad

§ 86

lg-s 3 sätestatud eeldused, ei pea kolleegium vajalikuks hinnata täiendavalt apellatsioonkaebuse väiteid selle kohta, et tõendatud ei ole pooltevahelise lepingu järgsete vastastikuste kohustuste määra ebaproportsionaalsus ega laenuandja teadlikkus laenusaaja sundseisust lepingu sõlmimisel. See puudutab muuhulgas apellandi väiteid selle kohta, et laenu andmine oli seotud kõrgenenud riskiga, kuivõrd laenu anti pankrotiohus ettevõtte tarbeks ja laenu 11 tagatiseks antud kinnisvara näol oli tegemist kindlustamisele mittekuuluva amortiseerunud hoonega. Eeltoodud põhjendustel jõudis maakohus õigesti järeldusele, et OÜ-l Laenukeskus tuleb tagastada K. A.VÕS § 1027 ja § 1028 lg 1 alusel 17 917,35 eurot. 19. TsMS § 171 lg 1 alusel tuleb apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud jätta apellandi kanda, kuna apellatsioonkaebus jääb lõppjärelduse osas rahuldamata. Viivi Tomson Üllar Roostoja 12 Kai Kullerkupp