TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-431 Otsuse kuupäev 16. oktoober 2015 Kohtunik Eda Muts Kohtuasi E. P.i kaebus Tartu Vanglalt mittevaralise kahj

) kommenteeritud väljaandes § 45 avaldatu. Seega tuleb põrandapinna suuruse määramisel maha arvutada sisustuselemendid ja WC pind. Kambri sisustuse alla jääv põrandapindala on kokku 2,41 m2. Seega on kambris vaba pindala kokku 5,49-5,59 m2, mis jagades kinnipeetavate arvuga

§ 11

lg 8 näeb vangla tekitatud kahju hüvitamiseks halduskohtusse kaebuse esitamisel ette kohustusliku kohtueelse menetluse. Kaebaja kahju hüvitamise taotlus on Tartu Vanglas registreeritud 20.11.2014.a. Seega on kohustuslik kohtueelne menetlus kahju hüvitamise nõudes läbitud perioodi osas, mis eelnes vastustajale taotluse esitamisele. Kohtueelse menetluse läbimist ei saa meelevaldselt laiendada tulevikus toimuvatele toimingutele või olukordadele.

1. E. P. taotleb hüvitist mittevaralise kahju eest, mis on talle tekitatud inimväärikust alandavates kambri tingimustes kinnipidamisega. Kaebaja on kohtule esitatud kaebuses seostanud kambri tingimuste mõju ka tema tervisele, kuid kuna kaebaja ei ole vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes seostanud kambri tingimusi tema tervise kahjustamisega, siis jätab kohus need kaebaja väited tähelepanuta.
2. E. P. on kohtule esitatud kaebuses põhjalikult käsitlenud tingimusi Tartu Vanglas tulenevalt elamispinna suurusest kambris. Nimelt, kui vastustajale esitatud kahju hüvitamise nõue on esitatud kokku 2-l leheküljel (tlk.56), siis kohtule esitatud kaebuses ulatub kaebaja käsitlus seoses põrandapinnaga 14-le leheküljele. Kaebaja on oma arvestustes jõudnud tulemusele, et Tartu Vanglas oli ühele kinnipeetavale isikliku ruumi suuruseks umbes 2,2 m
3. Seejuures on kaebaja kambri üldpindalast (7,9-8,0 m2) maha arvestanud sisutuse alla jääva pinna (2,41 m2) ning muu liikumist mittevõimaldava pinna (1,15 m2). Üldpinna suuruse juures on kaebaja juba WC aluse pinna maha arvestanud.
4. Kohus kaebaja käsitlusega ei nõustu.

§ 45

lg 1 sätestab, et kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab justiitsminister vangla sisekorraeeskirjas. Kuni 01.01.2014 kehtinud VsKE § 6 lg 6 nägi ette, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Alates 01.01.2014 on VsKE § 6 lg- s 6 sätestatud nõutavaks põrandapinnaks kinnipeetavale vähemalt 3,0 m

1. Vaidlust ei ole selles, et Tartu Vanglas on kambrite suuruseks vähemalt 10 m
2. Tartu Vangla on vastuses märkinud, et kambri pindala ilma tualettruumita on 8 m
3. Kaebaja poolt esitatud Riigi Kinnisvara AS vastuses on märgitud kambrite suuruseks, arvestamata selle hulgas tualettruumi pinda, 7,9 m2 (tlk.34). Seega vaidlust ei ole selles, et tualettruumi pind tuleb vaba põrandapinna arvestuses välja jätta, sõltumata sellest, et vangla sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvaks.
4. Samas kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et tal on Tartu Vangla kambris põrandapinda alla 2,5 m
5. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate jagatist (Jirsak vs Tšehhi, Ananyev jt vs Venemaa). Seejuures, nii EIK ja ka Eesti kohtute praktika kohaselt ei võeta kambri üldpindalast maha tualeti alust pinda, siis pinna arvutamisel võetakse arvesse mööbli alla jääv pind. Mööbli alla jäävale põrandapinnale on EIK osundanud olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli koos mööbliga alla 3 m2, et rõhutada ruumi kitsikust ja konventsiooni artikkel 3 rikkumist. Ka Tartu Ringkonnakohus on 24.03.2012 otsuses nr 3-10-2676 selgitanud, et põrandapind kambris tähendab lihtsalt põranda pinda, mitte vaba põrandapinda. Mööbli pindala mahaarvamist kambri pindalast ei ole vajalikuks pidanud EIK ka otsuses asjas Tunis vs Eesti (p 46). 5 Üldteadaolevalt lähtutakse eluruumi pindala mõõtmisel eluruumi kogupinnast, arvestamata sellest maha mööbliga kaetud alasid. Kuivõrd kaebajale jääv pind kambris on nende andmete järgi umbes 4 m2 (3,95 m2) , siis saab asuda seisukohale, et kaebaja õigusi ei ole rikutud ei siseriiklikust õigusest tulenevalt ega pole rikutud ka EIÕK artiklit
6. EIK otsuse Tunis vs Eesti (asja nr 429/12) punktis 44 on selgitatud, et kuigi 4 m2 kinnipeetava kohta on soovituslik standard, on üksnes isikliku ruumi vähesusest tuvastatav inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni artikli 3 rikkumine juhul, kui isiklikku ruumi on alla 3 m2 kinnipeetava kohta. Kuna isiklik ruum Tartu Vangla kambrites ei ole olnud alla 3 m2, siis ei saa kohtu hinnangul ka mööbli ja muude sisustuselementide (kaebaja sõnastus) tõttu ruumi vähenemine olla selliseks vangistustingimuseks, mis koos isikliku ruumiga arvestatuna tingiks kaebaja ebainimliku või alandava kohtlemise. Seega on kaebaja väited tema inimväärikuse rikkumisest tulenevalt põndapinnast Tartu Vangla kambris alusetud. Ükski kaebaja poolt esitatud väide ja esitatud joonised ja arvutused ei anna alust kohtu seisukoha muutmiseks. Kohus nõustub seejuures vastustaja seisukohtadega, et kaebaja poolt viidatud vangistusseaduse kommenteeritud väljaandes esitatud seisukohad ei sisalda õigusnorme, millest tuleks lähtuda, vaid tegemist on õigusteadlaste hinnanguga. Sellise vastuse on kaebajale andnud ka Justiitsministeerium oma 02.05.2014 kirjas (tlk.31).
7. EIK on korduvalt märkinud, et 3 m2 ühe kinnipeetava kohta on see piir, millest allpool on põhjust eeldada, et tegemist on alandava kohtlemisega, kuid arvestada tuleb ka muid kinnipidamistingimusi, nagu päevakava, liikumisvõimalused, juurdepääs õhule ja päevavalgusele jne. Olukorras, kus pinda ühe kinnipeetava kohta on 3-4 m2, saab tingimusi pidada väärikust alandavateks ainult koosmõjus muude tingimustega, nagu õues viibimise võimalus, juurdepääs õhule ja päevavalgusele, ventilatsiooni olemasolu, piisav küte, tualeti privaatse kasutamise võimalus, esmaste sanitaar- ja hügieeninõuete täitmine ( kohtuasi Muršic vs Horvaatia, nr 7334/13, p 52-57, Semikhvostov vs Venemaa, nr 2689/12, p 79).
8. Kaebaja on välja toonud ka muud puudused Tartu Vangla olmetingimustes: E-hoones puudus võimalus värskes õhus sportimiseks ja kehakultuuriga tegelemiseks; ei tagatud seadusega ettenähtu uneaega; ei võimaldatud 8 tunnist liikumist väljaspool kambrit; värske õhu juurdepääs kambrisse oli ebapiisav; narivooditel puudus ronimisredel. 26.

§ 55lg 1 kohaselt tagatakse kinnipeetavale võimalus kehakultuuriga tegelemiseks.

Seadusandja on jätnud selle võimaluse sisustamisel vanglatele kaalumisruumi. Kohtupraktika kohaselt puudub kinnipeetaval subjektiivne õigus nõuda kehakultuuriga tegelemise võimaldamist konkreetsetel väljakutel või ruumides. Vanglas peab kehakultuuriga tegelemise võimalus olema võimalikult lähedane „Euroopa vanglareeglistikus“ sätestatule, arvestades aga vangla tegelikke võimalusi (Riigikohtu 07.04.2010 määrus asjas nr 3-3-1-5-10, p 19 ja 23). Kuna kinnipeetaval puudub subjektiivne õigus nõuda sportimise võimaldamist just jalutusväljakutel, ja puudub õigus nõuda, et need jalutusväljakud oleksid varustatud spordiinventariga, ei saa nende puudumine ka kaebaja õigusi rikkuda. Seejuures on vastustaja märkinud, et kaebaja ei ole sisuliselt Tartu Vanglas viibimise ajal jalutuskäikudel käinud. Seda on kaebaja ka ise tunnistanud. Seega ei ole kaebaja ise kasutanud ka neid võimalusi vabas õhus liikumiseks, mis on vastustaja poolt võimaldatud. Lisaks võimaldab vangla kinnipeetavatel kord nädalas kasutada spordisaali või spordiväljakut, millist võimalust vastustaja kinnitusel kaebaja samuti ei kasuta. Kohus nõustub vastustajaga, et teatud määral on kehakultuuriga võimalik tegelda ka nii kambris kui üldkasutatavates ruumides, arvestades et kaebaja ei kanna karistust kinnisel režiimil. Kui kaebajal endal puudub soov ja tahe ka olemasolevates tingimustes kehakultuuriga tegelemiseks, siis on alusetud ka kaebaja põhjendused selliste võimaluste täieliku puudumise osas. 6

1. Kaebaja väitel jäetakse kambris öörahu ajaks põlema valgustus, mis ei võimalda tal korralikult välja puhata, tekitab unehäireid ja päevast väsimust. Vastustaja tunnistab, et kambrites kasutatakse öörahu ajal, s.o vahemikus kell 22.00 – 06.00, valgustust. Öövalgustusena kasutatakse madala võimsusega luminestsents valgusteid, mida tavaliselt kasutatakse dekoratiivvalgustusena ning mis tagab pimedal ajal ruumis orientatsiooni. Seega ei ole öövalgustus sama, mis päevane valgustus. Öövalgustuse eesmärgiks on tagada järelevalve teostamise ning kambris toimuva jälgimise võimaldamine. Kohus nõustub vastustajaga, et tegemist on eesmärgipärase, vajaliku ning proportsionaalse toiminguga, mis on vajalik vanglas üldise julgeoleku tagamiseks. Kaebaja väited, et öösel põleva valgustuse tõttu on tal väsimus ja unehäired, on paljasõnalised. Kaebaja ei ole esitanud ühtegi tõendit, et ta oleks näiteks unehäirete tõttu vajanud ravi või oleks üldse arsti poole selle tõttu pöördunud. Kui kaebajat häiris silma paistev valgus, oleks olnud võimalus ka taotleda enda ümberpaigutamist alumisele narile. Kohus ei pea usutavaks, et taskulambiga järelevalve teostamine oleks kambris viibijale vähem häiriv.
2. Järgmisena märgib kaebaja, et kuni 15.02.2013 lülitati kambris elekter ja kaabeltelevisioon välja kell 23.00 ja kuna hommikune äratus on kell 6.00, jäi kaebajal uneaega vähem kui ette nähtud 8 tundi. Kaebaja leiab, et ilma temalt küsimata ei oleks vanglaametnikud tohtinud valgustust jätta põlema kuni 23.00-ni. VSkE § 10 lg 2 kohaselt on kinnipeetavale ette nähtud 8-tunnine pidev uneaeg. Vaidlust ei ole selles, et enne 15.02.2013 kehtinud Tartu Vangla kodukorra kohaselt lülitati kaabeltelevisioon ja elekter kambrites sisse kell 6.00 ja välja kelle 23.00, seega oli elekter ja kaabeltelevisioon välja lülitatud 7 tunniks. Kuid seda, kas kaebajal ka tegelikult ei olnud enne 15.02.2013 võimalik 8 tundi magada ja kas see oli tingitud kust kambris elektri välja lülitamisest alles kell 23.00, ei ole kaebaja millegagi tõendanud. Kaebaja on seejuures märkinud, et vastavat asjaolu peab tõendama mitte tema, vaid vastustaja. Samas jääb selgusetuks, millised tõendid saaksid vastustajal kaebaja magamise või mitte magamise osas esitada. Seda, et elekter kambris lülitati välja kell 23.00, on vastustaja tunnistanud. Kumbki pool ei ole esitanud tõendeid ega ka esitanud väidet, et kaebaja oleks sel perioodil taotlenud elektri või televiisori vaatamise võimaluse välja lülitamist varasemale ajale. Kaebaja ei ole selgitanud, miks ta ei saanud kambrikaaslasega kokkuleppele päevatule põlemise ja televiisori vaatamise osas. Samas puuduvad ka igasugused tõendid, et kaebaja soovis minna magama kell 22.00, kuid seda talle ei võimaldatud. Vastustaja on märkinud, et E. P. ei ole selles küsimuses vanglale varasemalt pöördumisi esitanud. Samas on vangla otsuses välja toodud, et E. P. esitas 04.03.2013 vanglale vaide vangla uue kodukorra p 5.5 kohta, leides, et 8 tunniks elektri väljalülitamine rikub tema õigusi ja sellega sunnitakse teda minema magama kell 22.
3. (tlk.91-93). Selles vanglale esitatud vaides on kaebaja selgesõnaliselt märkinud, et vangla peab võimaldama 8 tunnise uneaja, kuid peab jätma kinnipeetavale otsustada, kas ta seda soovib kasutada ning et vähem uneaega vajavatele kinnipeetavatele peab olema tagatud võimalus kasutada elektrit ka peale 22.
4. Kaebaja on vaides taotlenud endise korra, ehk selle, et elekter ja kaabeltelevisioon lülitataks välja kell 23.00, taastamist Seega on kaebaja oma seisukohtades vasturääkiv, põhjendades oma õiguste rikkumisi vastavalt vajadusele ja saab järeldada, et antud juhul ainult rahalise hüvitise saamise eesmärgil.
5. Kaebaja leiab, et Tartu Vangla ei võimaldanud talle ette nähtud 8-tunnilist liikumisvõimalust väljaspool kambrit.

§ 8

lg 1 kohaselt on kinnipeetaval võimalus liikuda kinnise vangla territooriumil vangla sisekorraeeskirjas ja kodukorras sätestatud kohtades ja ajal. VSkE § 8 lg 1 sätestab, et väljaspool kambrit oma osakonna piires võib kinnipeetav liikuda kodukorras sätestatud vabal ajal, oma 7 osakonnas liikumiseks ettenähtud vaba aeg peab olema vähemalt neli tundi. Lisaks sellele 4 tunnile on võimalus väljaspool kambrit jalutada värskes õhus 1 tund. Seda, et kaebajale Tartu Vanglas 4 tunnilist liikumist väljaspool kambrit oma osakonnas ja jalutuskäiku värskes õhus ei võimaldatud, kaebaja ei väida. Kaebusest nähtuvalt on kodukorra järgi alates 08.09.2012 võimalus väljaspool kambrit liikuda 4 tunni asemel 6 tundi. Kohus leiab, et antud aeg peaks olema piisav ka kaebajale soovitud tegevustega tegelemiseks. Samas on kaebaja etteheited vaba aja ebapiisavuse osas üldsõnalised, kaebaja pole näidanud, kas ja millised tegevused jäid tal vaba aja vähesuse tõttu tegemata Kaeba poolt osundatud CPT soovitused ei ole täitmiseks kohustuslikud.

1. Kaebaja märgib, et värske õhu juurdevool kambrites ei ole piisav, ventilatsiooniavad on kaetud metallplaatidega, mis takistavad värske õhu juurdepääsu õhuakende kaudu. Vastustaja selgituste kohaselt on Tartu Vanglas kambrites õhuvahetus tagatud sundventilatsiooniga, mis peaks projekteerimistingimuste järgi võimaldama kambrite piisava ventileerituse ka suletud akende puhul. Lisaks on Tartu Vanglas kõigis kinnipeetavate elukambrites, v.a kartserikaristuse kandmiseks mõeldud kambrid, avatavad õhuaknad, millele on sissepoole trelle ette keevitatud metallplaadid ning väljapoole trelle paigaldatud metallrest. Tartu Vangla esitatud fotodelt nähtub, et metallplaatide vahel on õhuvahed ning ka metallrest on tihedalt kaetud õhuavadega. Seega on kohtu hinnangul selge, et lisaks ventilatsioonisüsteemiga tagatud õhuvahetusele on kinnipeetaval Tartu Vanglas võimalik elukambrit ka õhuakna kaudu tuulutada. Sellest tulenevalt peab kohus äärmiselt ebatõenäoliseks, et õhuakende kaudu esemete edasiandmise takistamiseks meetmete rakendamine on kaasa toonud õhu kvaliteedi olulise halvenemise. Kohus osutab siinjuures asjaolule, et Tartu Vanglas on toimiv ventilatsioonisüsteem ja kehtiv õigus ei näe ette kinnipeetava subjektiivset õigust avatavale õhutusaknale või kambri välisõhuga tuulutamise võimalusele. Seetõttu on kohus seisukohal, et on äärmiselt ebatõenäoline, et kaebuses kirjeldatud asjaolud on kaasa toonud kaebaja hoidmise sellistes kinnipidamistingimustes, mis oleks käsitletavad inimväärikust alandavatena. Vastustaja selgituste kohaselt on Tartu Tervisekaitsetalitus käinud ventilatsioonitõhusust kontrollimas ning ei tuvastanud nõuete rikkumist.
2. Veel on kaebaja leidnud, et tema inimväärikust rikuti olukorras, kus narivooditel puudub ronimisredel ning ülemisele narile ronimine on ohtlik ja alandav. Vastustaja on otsuses tunnistanud, et ülemisele narile minekuks redelid puuduvad. Samas üheski vangistust reguleerivas õigusaktis ei ole ka sätestatud, et naril peab olema redel. Seega selle puudumist ei saa pidada õigusvastaseks. Samas nähtub, et kuigi kaebaja on kogu Tartu Vanglas viibimise aja pidanud kasutama ülemist nari, ei ole ta kordagi esitanud taotlust enda ümber paigutamiseks alumisele narile. Vastustaja selgituste kohaselt arvestatakse kinnipeetavate paigutamisel kambrisse ja voodikohtades määramisel ka kinnipeetavate tervisest tulenevate eripäradega ning tulenevalt olukorrast on võimalik ka määratud magamisaset muuta. Kohus ei pea usutavaks, et kui kaebaja väited pidevast hirmust 3 aasta ja 9 kuu jooksul vastaks tõele, oleks kaebaja ka sellele vangla tähelepanu osutanud. Kaebaja selgitus, et kui ta oleks ka taotlenud, ei oleks redelit paigaldatud, on tagantjärgi õigustus.
3. Seega ei tuvastanud kohus Tartu Vangla õigusvastast tegevust või toimingut üheski kaebaja poolt esitatud väite osas. Kaebaja inimväärikust ei ole vastustaja poolt rikutud. Kui ka kaebaja on tundnud teatud ebamugavust, ei ole need ületanud vangistusega paratamatult kaasnevat taset. Kuna vastustaja tegevus ei ole kaebaja suhtes olnud õigusvastane, puudub ka alus kahju hüvitamise kaebuse rahuldamiseks. 8
4. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuna kohus kaebust ei rahulda, jäävad kaebaja poolt kantud menetluskulud tema enda kanda. Vastustaja ei ole taotlust menetluskulude väljamõistmiseks esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Eda Muts kohtunik 9