Obsah (8)

§ 50§ 90§ 45§ 94§ 93§ 1§ 41§ 55

KOHTUOTSUS Eesti Va b a r i i g i nimel Kohus Tallinna Halduskohus Kohtunik Kristina Maimann Otsuse tegemise aeg ja koht 17.12.2015, Tallinn Haldusasja number 3-15-486 Haldusasi D.S.’i kaebus Tallinna

§ 50

lg-st 2 võimaldatakse kinnipeetavatele ja vahistatutele vähemalt üks kord nädalas, samuti vanglasse vastuvõtmisel, saun, vann või dušš. Tallinna Vanglas viibivatele kinni peetavatele isikutele võimaldatakse pesemisi graafiku alusel ühel korral nädalas. Kambrites on kaebajale olnud tagatud võimalus kasutada külma vett. Kambrites on muuhulgas lubatud omada seepi, seega on kaebajal olnud võimalik ennast elementaarsel määral pesta ka graafikuväliselt kambris. Vee soojendamiseks on kinnipeetavatel lubatud endale soetada veekeedukann vangla kauplusest. Lisaks väljastavad valvurid alates 2013. aasta veebruarist kinnipeetavatele kambritesse soovi avaldamisel veekeedukannu. Vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast ei tulene vanglale kohustust tagada sooja vee kasutamise võimalus kambrites. Seega ei ole vanglas igapäevaseks tarbimiseks sooja vee puudumine õigusvastane. 4.6 Kuna kaebaja on Tallinna Vanglas olnud vahistatu staatuses, oli isik paigutatud kinnisesse osakonda, kus isikud viibivad valdava osa päevast kambrites. Tagatud on võimalus ühe tunni pikkuseks jalutuskäiguks värskes õhus, mis kindlustab, et isikul oleks võimalik end liigutada ning soovi korral sooritada jalutusboksis ka treeningharjutusi lisaks jalutamisele. Julgeolekukaalutlustel ei suhtle vahistatud teistes kambrites viibivate isikute ega kinnipeetavatega, seega ei ole vahistatutel võimalusi spordisaali kasutamiseks. Võimlemisharjutusi, et tagada füüsiline koormus, on võimalik sooritada kambrites või jalutuskäigu jooksul. Kaebaja on Tallinna Vanglas läbinud perioodil 14.02.2012 – 06.06.2015 sotsiaalprogrammi „Eluviisitreening õigusrikkujale“, mis samuti võimaldas kaebajal veeta täiendavalt aega kambrist väljaspool. 4 4.7 Kambrid, kus kaebajale on tagatud olnud vähem kui 3 ruutmeetrit kambripinda, on kamber 412 ja kamber 440. Täiendavalt märgime, et vahistatu viibimine neis kambrites oli lühiajaline ning vaheldus kambritega, kus isikule oli tagatud rohkem kambripinda. Kokku viibis kaebaja kambrites, kus talle oli tagatud vähem kui 3m2 põrandapinda 24 päeval 03.02.2012 – 07.02.2012; 15.02.2012 – 19.02.2012 ja 01.03.2012 – 07.03.2012 kambris 440, kus tagatud oli 2,78 m2 kambripinda ning 07.02.2013 – 13.02.2013 kambris 412, kus tagatud oli 2,87 m2 kambripinda. Nimetatud kambrites on üks aken suurusega 1,2 m2 (mõõtmed 1,15 x 0,8

1. m)ning õhutusava aknas suurusega 0,2 m2 (mõõtmed 1,1 x 0,2 m). Mõlemad kambrid on täna viiekohalised ning neis paiknevad magamiskohad (narivoodid), istumiskohad (puitpinnaga pingid) ning puitpinnaga laud, istekoht on kõigile kinni peetavatele isikutele tagatud. Kambrites on nõuetele vastav valgustus (täna kolm laevalgustit – iga pirn võimsusega 75 wt, üks öövalgusti – 25 wt ning WC valgusti – 25
2. wt)ning sund- ja loomulik ventilatsioon. Talvisel perioodil tagab soojustuse keskküte (kambris paikneb malmist radiaator, 9 ribi). Samuti on kambris tagatud igale isikule isiklike asjade hoiustamiseks ettenähtud kapp. Mõlemas kambris on ka veega tualettruum ning kraanikauss, mis on uksega ülejäänud kambrist eraldatud, tagamaks kambris viibijatele privaatsus. Seega ei saa asuda seisukohale, et tingimused nimetatud kambrites oleksid kogumis olnud halvad, kuigi kaebajale oli lühiajalistel perioodidel kambrites tagatud vähem kui 3 m2 kambripinda. Kõne all olevatel perioodidel oli VSkE § 6 lg 6 alusel nõutud, et igale kinnipeetavale oleks vanglas tagatud minimaalselt 2,5 m2 pinda ning seda nõuet on Tallinna Vangla järginud. Tallinna Vangla on seisukohal, et ka juhul, kui kaebajale oleks vaidlusalustel perioodidel olnud tagatud 3m2 kambripinda, ei oleks kaebajal olnud kambris võimalik teha märkimisväärselt rohkemat, kui oli võimalik teha pisut väiksemates kambrites, et kaebaja heaolu või elukvaliteet oleks olulisel määral paranenud. Isik viibis alla 3m2 kambrites vaid 24 päeval ning kambripinda oli minimaalselt tagatud 2,78 m2, mis ei ole oluliselt vähem, kui 3 m2. Sellest tulenevalt ei saa kaebajale olla tekkinud märkimisväärne mittevaraline kahju, mis tingiks kahju rahalise hüvitamise. 4.8 Kaebaja pöördus Tallinna Vangla poole seoses kinnipidamistingimustega esmakordselt 21.10.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotlust esitades. Kaebuse esitaja ei ole Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud pöördumisi, mis viitaksid ruumipuudusele või muudele vangistustingimustega kaasnevatele vaimsetele ja/või füüsilistele kannatustele. Eeltoodust järeldub, et Tallinna Vanglas olles kaebuse esitajal ruumipuuduse ja muude vangistustingimuste osas pretensioone ei olnud. Ehkki kohtupraktikast tulenevalt mittevaralise kahju tekkimise tõendamist ei nõuta, ei pea vastustaja käesolevas vaidluses õigustatuks nõude rahuldamist üksnes tagantjärgi esitatud väidete pinnalt. Vastustaja on seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise nõude esitamise ajendiks ei ole käesoleval juhul olnud kaebuse esitaja vaimsed ja füüsilised kannatused, mis oleksid kaasnenud kinnipidamistingimustega Tallinna Vanglas, vaid üksnes EIK lahendist Tunis vs Eesti teada saamine ja kaebajale tulenev võimalik rahaline kasu. Vastustaja leiab, et eeltoodu ei saa olla kaebuse rahuldamise ajendiks. KOHTU PÕHJENDUSED 5. Kohus käsitleb väidetava mittevaralise kahju tekitamist perioodidel 03.02.2012-20.06.2012 ja 07.02.2013-14.02.2013. 5 6. Puudub vaidlus, et kaebaja viibis nendel ajaperioodidel Tallinna Vanglas vahistatuna ning tema suhtes rakendus

§ 90

lg 3 (ööpäev läbi lukustatud kambris viibimine, välja arvatud töötamise ja õppimise aega). 6.1 Vahistatu kamber peab vastama

§ 45lg-s 1 sätestatud tingimustele.

Kohus käsitleb neid tingimusi allpool täpsemalt. Erinevalt kinnipeetavatest, kes üldjuhul saavad oma osakonna piires nelja tunni jooksul liikuda, vahistatutel selline võimalus puudub. Samuti on nende staatuse eripärast tingitult piiratud suhtlemisvõimalused. Vahistatule lubatakse lühiajalisi kokkusaamisi isiklikes, õiguslikes või ärilistes huvides, mida vahistatu ei saa teostada läbi kolmandate isikute (

§ 94

lg 1) ning konsulaartöötajaga (lg 2) ning neile ei võimaldata pikaajalisi kokkusaamisi (lg 5). Vahistatule on tema soovi korral ette nähtud võimalus vähemalt üks tund päevas viibida vabas õhus (

§ 93lg 5).

Öörahu on kell 22.00-06.

1. 6.2 Vastustaja on esitanud kinnipeeturegistri väljavõtte (tlk 133), mille kohaselt kaebaja osales ajavahemikus 14.02.2012-06.06.2012 sotsiaalprogrammis, mis võimaldas tal veeta täiendavalt aega väljaspool kambrit. See aeg kattub suuresti esimese lukustatud kambris kinnipidamise perioodiga. Kaebuse läbivaatamise ulatus
2. Kaebaja on esitanud kohtule kahjunõude seoses inimväärikuse alandamisega, mis seisneb esmalt selles, et kaebaja kasutuses olnud kambripind oli alla 3 ruutmeetri. Lisaks märgib kaebaja, et tal oli vaidlusalusel perioodil kambrites ebapiisavalt liikumisvõimalusi ja privaatsust ning olmemüra oli häiriv. Samuti puudus kambrites soe vesi ning dušši all sai käia vaid korra nädalas; puudus piisav ventilatsioon ning kambris ei olnud piisavalt õhku; suvel oli liigne palavus; valgustus kambrites ei olnud piisav; jalutusboks oli liiga väike ning seal sai viibida ainult tund päevas; sööma pidi voodi peal. Samuti ei meeldi kaebajale vangla interjöör (merekonteineritele sarnanevad ruumid, aukudega plekk akna ees). Kaebajat häiris teiste kinnipeetavate poolt tekitatud hirmuõhkond. Kõik see kokku mõjutab kaebaja vaimset tervist.
3. Tallinna Vanglale esitatud taotluses (tlk 32-34) toob D.S. nõude alusena välja järgmised asjaolud: kambripinna suurus alla 3 ruutmeetri; ebapiisav võimalus dušši kasutada (kord nädalas 20-minutit); kambris sooja vee puudumine; ventilatsiooni takistamine õhuakendele paigaldatud perforeeritud metallist plaatidega; ebapiisav liikumisvõimalus väljaspool kambrit (1 tund); jalutusboksi väiksus. Kaebuses väljatoodud asjaolusid, mis ei kattu vanglale esitatud taotluses väljatoodud asjaoludega ei käsitle kohus kaebuse alusena, kuna kohustuslikus kohtueelses menetluses (

§ 1¹ lg 8) ei ole kaebaja neid esitanud.

Kohtul on võimalik kaebust vaadata läbi samas ulatuses nagu see on eelnevalt esitatud vanglale (vt Riigikohtu 11.11.2008 määrus asjas nr 3-3-1-68-08). Kohus saab EIK praktikat (EIK lahend nr 9967/06 Belyayev vs Venemaa, punktid 33-36; nr 2689/12 Semikhostov vs Venemaa, punkt 79; nr 7334/13 Muršić vs Horvaatia, punkt 56) arvestades hinnata kinnipidamistingimuste üldist nõuetekohasust. Kohus ei käsitle kaebaja väiteid seoses teiste kinnipeetavate poolt tekitatud hirmuõhkkonnaga, kuna see ei seondu otseselt kambripinna vähesusega ning seda ei ole kaebaja välja toonud vanglale esitatud taotluses. Kohus ei võta seisukohta ka nende väidete (häiriv olmemüra siseruumides, vali raadio jalutusboksis) osas, mida kaebaja ei ole kohtueelses menetluses vanglale esitanud. Kahjuhüvitamise nõude õiguslikud alused

1. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist muu hulgas süüliselt väärikuse alandamise või tervise kahjustamise eest. RVastS § 7 lg-st 1 ja § 9 lg-st 1 ning võlaõigusseaduse (edaspidi VÕS) § 128 lg-st 5 tulenevalt saab mittevaralise kahju nõude rahuldada, kui: 6 − − − − − vangla tegevus on õigusvastane ja kaebaja subjektiivseid õigusi rikkuv; vangla tegevus on tekitanud mittevaralise kahju; tegevuse ja kahju vahel on põhjuslik seos; kahju ei olnud kõrvaldatav muude õiguskaitsevahenditega; rikkumine on süüline.
2. EIK-i seisukohtadest saab lähtuda inimväärikuse alandamise mõiste sisustamisel ka RVastS § 9 lg 1 kohaldamisel (Riigikohtu 15.03.2010 otsus nr 3-3-1-93-09, punkt 11). RVastS § 7 lg 1 ja § 9 lg 1 alusel ei kuulu hüvitamisele üksnes riigisisese õiguse rikkumisega tekitatud kahju. Ka ratifitseeritud välisleping võib isikule luua kohtus kaitstava subjektiivse õiguse, kui välislepinguga korraldatakse riigisiseseid suhteid ja seda pole vaja konkretiseerida Eesti õigusega (Riigikohtu 20.12.2002 otsus nr 3-3-1-58-02, punkt 11). Ratifitseeritud välisleping on riigisisese õigusega vastuolu korral Eesti Vabariigi põhiseaduse (edaspidi PS) § 123 lg 2 kohaselt kohaldamisülimuslik. Halduse tegevuse kooskõla riigisisese õigusega ei anna seega garantiid tegevuse õiguspärasuse suhtes (Riigikohtu 09.12.2015 otsus nr 3-3-1-42-15, punkt 10). PS § 10 sätestab inimväärikuse põhimõtte ning PS § 18 lg 1 inimväärika kohtlemise nõude, samuti tuleneb piinamise ning ebainimliku ja alandava kohtlemise ja karistamise keeld EIÕK art-st 3.

§ 41

lg 1 kohaselt koheldakse kinnipeetavat, arestialust või vahistatut viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kinnipidamisega kaasnevad. 11. Erinevalt varalisest kahjust, mille tekkimise ja suuruse peab nõude esitaja tõendama, ei saa mittevaralise kahju tõendamist üldjuhul nõuda. Mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul vajavad tõendamist nõude aluseks olevad asjaolud ning nende pinnalt tuleb kaalutlusõiguse alusel hinnata isiku õiguste rikkumise intensiivsust ja otsustada selle põhjal, kas või kui suures ulatuses kuulub tekitatud kahju hüvitamisele. Riigikohus on rõhutanud, et isiku õiguste rikkumise ulatuse ja võimaliku kahjunõude hindamisel on tähtis silmas pidada, et kinnipidamisasutuse mittenõuetekohased tingimused võivad eraldi võetuna olla mõjult mõõdukad, kuid kogumis kahjustada isiku õigusi ja vabadusi olulisel määral (Riigikohtu 10.09.2009 otsus nr 3-3-1-24-09, punkt 9) ning inimväärikust alandavaks saab pidada isiku selliseid kannatusi, mis ületasid kinnipidamisega kaasnevate kannatuste vältimatu taseme (Riigikohtu 20.09.2010 otsus nr 3-3-1-3-10, punkt 9). EIÕK artikli 3 kohaselt ei või kedagi piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada ning ka EIK praktika kohaselt ei ole mitte igasugune ebameeldivus kinnipidamisasutuses aluseks mittevaralise kahju hüvitamisele, vaid see kahju peab oma raskusastmelt ületama teatava künnise. Samuti, põhiõiguse rikkumine, mis võis eelduslikult põhjustada isikule ebamugavusi ja mittevaralist kahju, ei õigusta tingimata sellise kahju eest rahalise hüvitise väljamõistmist. Rikkumise rahas hüvitamine oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Mittevaralise kahju kohaseks hüvitamise viisiks võib kahju rahas kompenseerimise asemel olla ka kohtuotsusega kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse tuvastamine (vt Riigikohtu 20.10.2011 otsus nr 3-3-1-43-11, punkt 18). Kaebaja taotleb mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Kinnipidamistingimused ja kambri sisustuse arvestamine 12.

§ 45

lg 1 kohaselt, kinnipeetava kamber peab vastama ehitusseaduse alusel eluruumile kehtestatud üldistele nõuetele, mis tagavad kinnipeetavale kambris elutegevuseks vajaliku õhuhulga 7 ja selle ringluse, valguse ja temperatuuri. Kambris peab olema aken ja kunstlik valgustus, mis kindlustab ruumi piisava valgustatuse. Vabariigi Valitsuse 26.01.1999 määruse nr 38 „Eluruumidele esitatavate nõuete ja üüri arvestamise korra kinnitamine“ (edaspidi määrus nr 38) kohaselt peab eluruum võimaldama inimesele selles ööpäevaringse viibimise (punkt 2); igal eluruumi elu-, töö- ja magamistoal ning eraldi ruumis paikneval köögil peab olema vähemalt üks lahtikäiv aken, mis annab võimaluse ruumide tuulutamiseks ning tagab nendes piisava loomuliku valgustuse (punkt 5); akna ja põranda pindala suhe ei tohi olla väiksem kui 1:8 (punkt 5); eluruumis peab olema loomulik või mehaaniline ventilatsioon, mis tagab inimese elutegevuseks vajaliku õhuhulga ja selle ringluse (punkt 6); õhu liikumise kiirus eluruumis, eluruumi maht ühe inimese kohta, keemiliste ja bioloogiliste ühendite sisalduse piirkontsentratsioon siseõhus peab olema tagatud vastavalt Eestis kasutatavatele normidele (punkt 6); eluruum peab olema varustatud klosetiga või selle puudumisel kloseti kasutamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (punkt 9); eluruum peab olema tagatud külma vee saamise võimalusega samas hoones või hoone teenindamiseks määratud maa-alal (punkt 9); vesi peab vastama EVS 663-1995 „Joogivesi“ nõuetele (punkt 9). Kambri suuruse ja kambri sisustusse kuuluvate esemete loetelu kehtestab valdkonna eest vastutav minister vangla sisekorraeeskirjas. Sisekorraeeskirja kohaselt kehtis kuni 31.12.2013 nõue, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda (sisekorraeeskiri2013 § 6 lg 6) ning alates 01.01.2014 kehtib nõue, mille kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m2 põrandapinda (sisekorraeeskiri2014 § 6 lg 6). Tegemist on põrandapinna miinimumi kehtestamisega, kuna ülempiiri määratud ei ole. Kaebus on esitatud perioodi 03.02.2012-20.06.2012 ja 07.02.2013-14.02.2013 kohta. Seega pidi kaebajale olema tagatud põrandapinda vähemalt 2,5m2. See oli kaebajale tagatud. 13. Kohus leiab, et ei ole tõendatud, et kambrid, kus kaebaja vaidlusalusel perioodil viibis ei oleks põrandapinda välja jättes muus osas olnud tingimuste poolest adekvaatsed. Kohtu hinnangul vastasid kambrid määruse nr 38 nõuetele määral, mis võimaldab lugeda neid kambripinda välja jättes inimväärikust mittealandavaks. Asjaoludega, et kinnipidamisasutus erineb tavalisest elukondlikust kinnisvarast sai kaebaja arvestada enne süütegude toimepanemist. Riik saab kinnipidamistingimusi parandada vastavalt riigi võimalustele ning EIK praktikast ei tulene, et kinnipidamisasutuste tingimuste parandamine peaks riigi jaoks olema prioriteetne kõigi muude kohustuste ja avalike teenuste pakkumise ees. Puuduvad tõendid, et kambrid, kus kaebaja viibis ei vastanud vähemalt rahuldavale tasemele. EIK praktikast tuleneb, et tualeti kasutamine peab olema privaatne, kuid ei tulene seda, et kinnipeetavale peab tagama üksikkambri või muul moel võimaluse eluruumides eralduda, et olla privaatselt. Vastustaja seisukohtade punktides 4.4, 4.5 ja 4.7 on toodud kambrite kirjeldus ja see, mida vahistatule võimaldati. Kaebajale oli tagatud õigusaktides nõutu.

§ 45

lg 1 kohaselt peab vastama kamber üldistele nõuetele, kuid sätestab samas erisuse määruse nr 38 p-st 5.

§ 45

lg 1 ei nõua, et kambri aken peaks olema avatav või et see peaks vastama kindlatele mõõtmetele.

§ 45

lg 1 sätestab, et aken ja kunstlik valgus koos peavad kindlustama ruumi piisava valgustatuse. See on koosõlas vangla eripäraga, kuna on ilmselge, et vangla kambrit ei saa üksühele samastada vabaduses viibiva isiku eluruumiga, mistõttu on teatavad mööndused paratamatud. Valgustuse osas on vastustaja märkinud, et kambrites oli loomulik valgustus, mis tuli läbi akna. Samuti oli kunstliku valgusallikana kambrite laes valgusti, lisaks seintel kaks lampi – üks tualetis ja teine kambriukse kohal olev öövalgusti. Seega leiab kohus, et kambrites oli tagatud piisav valgustus 8 Kaebajal oli nimetatud probleemide esinemise korral õigus koheselt pöörduda ka vanglaametnike poole. Vastustaja on kinnitanud, et kaebaja ei ole enne 21.10.2014 kahjunõude esitamist pöördunud vangla poole.

1. Kambri kui eluruumi oluliseks osaks on seal asuv mööbel, mis on normaalseks igapäevaeluks vajalik. Sisekorraeeskirja § 7 lg-s 1 sätestatakse kambri sisustuse kohustuslikud elemendid, sealhulgas ka minimaalselt vajalikud mööbliesemed, mille puudumine omakorda muudaks kinnipidamistingimused õigusvastaseks või raskendaks vangla väidetavat rikkumist. Praegusel juhul ei ole kaebaja väitnud, et kamber ei vastanud sisekorraeeskirja § 7 lg-s 1 sätestatud tingimustele või et kambrisse oleks paigutatud mööblit, mis ei oleks olnud vajalik kinnipeetavatele endale. Mööbel ei välistanud antud juhul kambris vaba liikumist. Ka määruse nr 38 punkt 4 mõttes ei tähenda mõiste „põrandapind“ ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi üldpinda ehk ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus. Mööbli aluse pinna mahaarvamist kambri pindalast ei ole alati vajalikuks pidanud ka kohtud (nt EIK otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, punkt 46; Tallinna Ringkonnakohtu 18.05.2015 otsus nr 3-13821, punkt 10; Tartu Ringkonnakohus 15.04.2015 otsus nr 3-13-1610, punkt 12). Mööblialust pinda ei tule seetõttu kambripinnast maha arvata.
2. Kuigi sisekorraeeskirja § 7 lg 1 p 8 kohaselt kuulub WC võimalusel kambri juurde, siis on võimalik see kambripinna arvutamisel maha arvata (vt haldusasjad nr 3-14-52725, 3-13-821 ja 3-1370245; Raport Eesti valitsusele CPT Eesti külastuse kohta, mis toimus 30.05 – 06.06.2012, punktid 44, 53; EIK lahend nr 429/12 Tunis vs Eesti). EIK ei ole seda siiski pidanud vajalikuks alati maha arvata (vt Riigikohtu 09.12.2015 otsus asjas nr 3-3-1-42-15, p 17). Kohus leiab, et kambris asuva tualeti arvestamine kambri pinnas ei oleks põhjendatud esmalt seetõttu, et see ei ole kasutatav eluruumina väljaspool selle kasutusotstarvet ning selle pindala arvestamine eluruumina kasutatava kambripinna hulka oleks vastuolus minimaalse isikliku eluruumi olemusega. Olukorras, kus kambris viibib mitu kinnipeetavat (vastustaja andmetest nähtuvalt on kaebaja valdavalt viibinud kambrites, kus elas kuus kinnipeetavat), kes kõik kasutavad sama tualetti, ei saa seda pidada ruumiks, mis võimaldaks suuremat vaba liikumist lisaks kambri elupinnale. Kohtu hinnangul on WC olemasolu kambris pigem üldisi kinnipidamistingimusi leevendavaks asjaoluks, kuivõrd kinnipeetav ei pea ootama ja paluma võimalust WC kasutamiseks. Tualettruumi pinda ei arvesta kohus seetõttu isikule jääva kambripinna suuruse arvestamisel kambripinna sisse, kuid arvestab seda kui üldisi kinnipidamistingimusi parandavat asjaolu. 16.

§ 50

lg 2 ei sätesta kinnipeetavale tingimusteta ja üldist subjektiivset avalikku õigust kaks korda nädalas dušši kasutada (vt Riigikohtu otsus nr 3-4-1-50-14, punkt 32). Kambrites on lubatud omada seepi ja olemas on voolav vesi, seega oli kaebajal võimalik ennast elementaarsel määral pesta ka kambris. Kuigi kambris ei tulnud kraanist sooja vett (mida ei nõua ka määrus nr 38), oli kambrisse lubatud soetada veekeedukann vangla kauplusest. Kaebaja ei ole kohtule esitanud tõendeid, et ta ei saanud kambris sooja vett keeta. Seega on kaebaja hügieenitingimused olnud õigusaktide nõuetega kooskõlas ega ole suurendanud väidetavaid ruumipuudusest tingitud kannatusi. 17. Vastustaja on esitanud kohtule tõendid, millest nähtub, et kaebajal oli lisaks päevakavas ette nähtud ühe tunni pikkusele jalutuskäigule (

§ 55lg 2) ka teisi liikumisvõimalusi.

Kaebaja on alates 14.02.2012 – 06.06.2015 osalenud sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening õigusrikkujale“, mis võimaldas liikuda väljaspool kambrit. 9

1. EIK on oma praktikas rõhutanud, et kinnipidamistingimuste mõju hindamisel tuleb arvestada tingimustega kogumis, pidades silmas kinnipidamise kestust, selle mõju isiku vaimsele ja füüsilisele tervisele jms. Riigikohus tegi 09.12.2015 lahendi asjas nr 3-3-1-42-15 (J.Surussini hüvitise nõue seoses kinnipidamistingimustega). Märgitud lahendist võib kokkuvõtvalt välja tuua järgmised lõigud, mis omavad tähtsust ka käesoleva asja lahendamisel: 1) EIK ei ole seni üheselt väljendanud, et kinnipeetava kasutuses olev kambripind peab olema kindlasti vähemalt 3 m2 (p 17), soovitatud on mitmetes lahendites siiski 4 m2 (p 14); 2) Kui kambripind jääb alla 3 m2 siis on see üks tugev eeldus, et tegemist võib olla inimväärikuse alandamisega (p 14); 3) 3-4 m2 on isegi vahistatu puhul õiguspärane, kui ei esine muid olulisi negatiivseid asjaolusid (p 14); 4) Alla 3 m2 kambripinna korral olukorras, kus liikumine on tagatud vangla või osakonna piires, väljaspool kambrit ning kinnipidamistingimused on üldiselt nõuetekohased, võib olla inimväärikuse alandamine välistatud (p 15).
2. Vastustaja on kohtule esitanud tabeli kaebaja paigutamiste ja kambrite täituvuse kohta. Sealt nähtub, mis kuupäevadel on kaebaja mingis kambris viibinud, iga kambri suurus ruutmeetrites, kambris viibinud kinnipeetavate arv ning põrandapind ühe isiku kohta ruutmeetrites. Kambri suurus on näidatud ilma WC pinnata ja koos WC pinnaga. (tlk 130-132) Tabelist nähtuvalt on kaebaja olnud paigutatud kambrisse selliselt, et on järgitud vaidlusalusel perioodil kehtinud VSKE § 6 lg 6 redaktsiooni. Kaebaja on viibinud kambrites, kus ühe isiku kohta on olnud üle 2,5m2 põrandapinda. Alla 2,5m2 põrandapinnaga kambris kaebaja vaidlusalusel perioodil viibinud ei ole. Tabelist nähtub, et enamus aega on kaebaja viibinud kambrites, kus põrandapinda oli tunduvalt rohkem kui kohtuotsuse tegemise hetkel kehtiva siseriikliku normi järgi (st 3m2 inimese kohta). Kaebaja on viibinud alla 3m2 põrandapinnaga kambris väga lühikesi perioode. Kaebaja viibis kambris nr 440, mille pindala ühe isiku kohta oli 2,53m2 järgmistel ajavahemikel: 03.02.2012-07.02.2012 (so 5 päeva), 15.02.2012-19.02.2012 (so 5 päeva), 01.03.2012-07.03.2012 (so 7 päeva). Kambris nr 412 oli pindala ühe isiku kohta 2,62 ajavahemikul 07.02.2013-13.02.2013 (so 7 päeva). Seega on kaebaja viibinud kambrites, mille pindala jäi alla 3 m2 (2,53 m2 ja 2,62 m2 ) kokku 24 päeva. Ülaltoodust nähtub, et kaebaja on nimetatud tingimustes olnud üksikutel päevadel, mitte pikka aega. 24 päeva, mil kaebajal tuli viibida alla 3m2 põrandapinnaga kambris jäid kõik talvisele ajale, seega ei saanud esineda liigset palavust. Lisaks, nagu kohus eelnevalt on märkinud, osales kaebaja suure osa esimesest perioodist kambriväliselt toimunud sotsiaalprogrammis. Ülejäänud vaidlusaluse perioodi oli kaebaja kambrites (k.a nr 440, 412) selliselt, et pindala ühe isiku kohta oli 3,04 m2-4,99 m
3. Kaebaja nõude lahendamine
4. Kuna on tõendamata, et viibides alla 3 ruutmeetrisel põrandapinnal kinnipeetava kohta oleks esinenud mingid muud olulist negatiivset mõju avaldanud asjaolud, mis kumuleeruvalt vähese põrandapinnaga oleks suurendanud põhiõiguse riivet ning arvestades alla 3 ruutmeetrisel põrandapinnal viibimise ajavahemike lühidust ja üldiste kinnipidamistingimuste adekvaatsust ning 10 vangla pakutud tavapäraseid hüvesid kinnipeetavale, ei pea kohus kahju rahalist hüvitamist põhjendatuks. Ülejäänud kaebuses esitatud ajavahemiku 08.02.2012-14-02.2012, 20.02.2012-29.02.2012, 8.03.2012-20.06.2012, 14.02.2013 osas oli kaebajale tagatud põrandapinda üle 3m2 . Samuti ei nähtu kaebusest intensiivset negatiivset mõju avaldavaid asjaolusid, mille tõttu tuleks pidada kolme ruutmeetrit ületaval kambripinnal viibimist inimväärikust alandavaks. Kohus loeb selles osas vastustaja tegevuse õiguspäraseks. Küll leiab kohus, et vastustaja tegevus oli õigusvastane piisava kambripinna (vähemalt 3m2) võimaldamata jätmisel ülal toodud 24 päeva osas. HKMS § 41 lg 5 sätestab, et kui seadusest tulenevad eeldused mittevaralise kahju eest hüvitise nõudmiseks on täidetud, võib kohus hüvitise väljamõistmise asemel teha kindlaks kahju põhjustanud haldusakti või toimingu õigusvastasuse. Sellel alusel tunnistab kohus 24-päeva jooksul tagatud kinnipidamistingimused vähese kambripinna tõttu õigusvastaseks. Kohus leiab, et vastustaja süü esines vähemalt hooletuse vormis (VÕS § 104 lg 2), kuna selleks ajaks oli EIK teinud korduvalt lahendeid, mis tunnistasid alla 3 ruutmeetrise põrandapinna inimväärikust alandavaks. Kaebajale ei saa ette heita esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmist (kinnipidamistingimuste vaidlustamata jätmist), kuna kambripind vastas tolajal kehtinud siseriiklikule normile ning vaidlustamine ei pruukinuks olla perspektiivikas. Kohus peab usutavaks kaebajale mittevaralise kahju tekkimist, kuid ei pea seda nii suureks, et õigustada rahalise hüvitise väljamõistmist. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kaebus tuleb rahuldada osaliselt ning tunnistab kaebaja kinnipidamistingimused ajavahemikul 03.02.2012-07.02.2012, 15.02.2012-19.02.2012, 01.03.201207.03.2012, 07.02.2013-13.02.2013 õigusvastaseks. Menetluskulude jaotus
5. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebuse osalise rahuldamise korral proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega (HKMS § 108 lg 2). Kaebaja on 13.08.2015 kohtumäärusega vabastatud riigilõivu 71,88 eurot tasumisest kaebuse esitamisel. HKMS § 118 lg-s 2 on sätestatud, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga. Kohus jättis rahalise hüvitise välja mõistmata, kuna leidis, et kahju hüvitamiseks on piisav tuvastada kinnipidamistingimuste õigusvastasus 24 päeva osas. Ajavahemik, mille eest kaebaja kahju nõudis oli 147 päeva. Kohus ei arvuta kaebuse rahuldatud osa proportsiooni päevade arvu põhjal, kuna rahaline hüvitis jäi välja mõistmata. Kohus peab põhjendatuks välja mõista vastustajalt riigilõiv summas, mis vastab tuvastuskaebuse riigilõivule ehk 15 eurot. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristina Maimann Kohtunik 11