Obsah (8)

§ 180§ 114§ 182§ 59§ 63§ 165§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 18. detsember 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-504 Haldusasi FTS OÜ kaebus Ma

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus 1 menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

ASJAOLUD

1. 12.11.2013 korraldusega nr 12.2-3/19343-1 alustas Maksu- ja Tolliamet (edaspidi ka MTA, vastustaja või maksuhaldur) FTS OÜ (edaspidi ka kaebuse esitaja või kaebaja) maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli perioodil juuli-september 2013 /II kd tl 85-86/.
2. 20.05.2014 kontrollaktis nr 12.2-3/19343-2 (edaspidi Kontrollakt) kajastas maksuhaldur maksustamise seisukohalt tähendust omavad asjaolud /II kd tl 164-168/. 09.06.2014 esitas kaebaja volitatud esindaja kaudu MTA-le Kontrollakti kohta eriarvamuse /II kd tl 169-172/.
3. 17.06.2014 teatas MTA kaebajale, et vaatamata vastuväidetele Kontrollaktile jääb maksuhaldur Kontrollaktis toodud seisukohtadele. Samas tegi MTA ettepaneku esitada parandusdeklaratsioonid ja teavitas, et vastasel korral koostab maksuhaldur maksuotsuse /II kd tl 182/.
4. 19.06.2014 tegi MTA kaebajale maksuotsuse nr 12.2-3/1943-3 /II kd tl 183-190/. 29.07.2014 vaideotsusega nr 6-1/2286-2 jättis MTA FTS OÜ vaide selle maksuotsuse peale rahuldamata /II kd tl 191-194/, kuid haldusasja nr 3-14-51811 menetlemise ajal tunnistas MTA nimetatud maksuotsuse kehtetuks põhjusel, et vajalik oli teostada täiendavaid menetlustoiminguid.
5. 19.12.2014 e-kirjaga andis MTA kaebajale teada, et maksuhaldur on viinud läbi täiendavaid menetlustoiminguid ja pärast täiendavate menetlustoimingute tegemist enda esialgset seisukohta maksustamisel ei muuda. Samas saadeti kaebajale tutvumiseks ja omapoolse arvamuse avaldamiseks täiendavate menetlustoimingute raames saadud tõendid ning paluti hiljemalt 29.12.2014 anda tagasisidet /II kd tl 203/. Kaebaja tagasisidet ei andnud.
6. 05.01.2015 tegi MTA maksuotsuse nr 12.2-3/019343-8 (edaspidi Maksuotsus), millega määras FTS OÜ-le täiendavalt tasumisele kuuluvaks maksusummaks 8 774 eurot (3 485,70 eurot käibemaksu ja 5 288,30 eurot tulumaksu). MTA asus Maksuotsuses seisukohale, et kaebaja on kasutanud OÜ BBN Global Agency (edaspidi ka BBN) poolt väljastatud tegelikku majanduslikku sisu mitteomavaid arveid, saades nii alusetult õiguse arvetel kajastuva käibemaksu sisendkäibemaksuna mahaarvamiseks. BBN-le sularahas tehtud väljamaksed maksustati tulumaksuga /II kd tl 16-23/.
7. 27.01.2015 esitas kaebaja Maksuotsuse peale vaide /II kd tl 24-27/, mille MTA jättis 12.02.2015 vaideotsusega nr 6-1/2588-2 (edaspidi Vaideotsus) rahuldamata /II kd tl 28-30/.
8. 09.03.2015 esitas FTS OÜ Tallinna halduskohtusse kaebuse Maksuotsuse tühistamise nõudes /II kd tl 1-15/.
9. 11.03.2015 määrusega kohus rahuldas FTS OÜ esialgse õiguskaitse taotluse ja kohustas MTA-d kuni asjas lõpliku lahendi jõustumiseni vabastama aresti alt FTS OÜ järgmised pangakontod: 1) EE521010220193005229 AS-s SEB pank, 2) EE087700771001481889 LHV Pank AS-s /II kd tl 35-37/. Tallinna Ringkonnakohus 16.04.2015 määrusega rahuldas MTA määruskaebuse ja tühistas halduskohtu esialgse õiguskaitse määruse /II kd tl 65-66/. 2
10. 15.05.2015 määrusega halduskohus võttis kaebuse menetlusse /II kd tl 68-69/ ja 21.08.2015 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /III kd tl 1/.
11. 29.06.2015 esitas MTA kohtule kirjaliku seletuse kaebuse kohta /II kd tl 79-84/. Pooled neile täiendavate selgituste esitamiseks antud tähtajal kohtule midagi täiendavalt ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja FTS OÜ märgib, et võrreldes vaidlustatud Maksuotsust tühistatud maksuotsusega, nähtub, et menetlustoimingud, mille tegemist vastustaja pidas vajalikuks, olid kahe firma BBN töötaja ülekuulamised. Muus osas on Maksuotsus identne 09.06.2014 esitatud ja 29.10.2014 tühistatud maksuotsusega. Kaebuse esitaja saab aru, et just need 2 BBN kunagise töötaja ülekuulamise protokolli on Maksuotsuse põhistamisel otsustava tähtsusega. Maksuotsuse tegemisel tugineb vastustaja asjaolule, et vastustajale ei ole BBN olnud kättesaadav, vastustaja leiab, et endiste BBN töötajate V. ja C. ütlustega oleks justkui leidnud kinnitamist nende töötamine FTS OÜ-s (Maksuotsuse lk 5). Vastustaja seisukoht on vastuolus töötajate antud ütlustega nende töölepingute kohta BBN-ga, töötajad on selgesõnaliselt kinnitanud, et kaebuse esitaja esitatud koopiad töötajate töölepingutest firmaga BBN, on allkirjastatud töötajate poolt. TLS kohaselt tõendab töösuhte olemasolu muuhulgas sõlmitud tööleping. Samal lk-l 5 põhjendab vastustaja Maksuotsuse tegemist vastustajale: -vastustaja hinnangul puuduvad andmed BBN töötajate viibimisest objektidel Järveküla tee 75 ja Kooli
12. Vastustaja on Maksuotsuses kirjeldanud, et BBN töötajad kinnitasid, et nendega BBN poolt sõlmitud lepingutel on nende allkiri ja Ferdmaster OÜ poolt Järveküla tee 75 ja Kooli 2 objektidel on instrueeritud tööohustusnõuete osas just samu isikuid. Seega on FTS OÜ alltöövõtja BBN töötajate viidatud objektil viibimine tõendatud; - asjaolu, et FTS OÜ volitatud esindaja märkis oma alltöövõtjad firmast BBN tööohutuse instruktaažil objektidel enda firma töötajateks, tõendab, et FTS OÜ võis toime panna lepingurikkumise Ferdmaster OÜ osas, kasutades objektidel lepingupartneri teadmiseta alltöövõttu, kuid ei tõenda, et alltöövõtja töötajad olnuks tegelikkuses FTS OÜ töötajad; - vastustaja heidab FTS OÜ volitatud esindajale ette, et viimane ei mäleta ütluste andmisel iga oma alltöövõtja eesnime, vastuväite esitamisel FTS OÜ seaduslik esindaja leiab aga mõne minutiga internetist kunagise alltöövõtja BBN töötaja kontakti. FTS OÜ seaduslik esindaja (selles ametis alates 14.08.2014) sai FTS OÜ kunagise alltöövõtja BBN töötajate nimed erilise vaevata Järveküla tee 75 ja Kooli 2 objektide tööohutusinstruktaažide läbiviimist tõendavatel dokumentidelt, kus BBN töötajate nimed kirjas; - vastustaja hinnangul põhjendab Maksuotsuse tegemist muuhulgas asjaolu, et FTS OÜ esindaja Valentin Derbin juhendas objektil oma alltöövõtja BBN töötajaid. Kaebuse esitaja hinnangul on see tavapärane, ka FTS OÜ saab objektiga seotud juhiseid peatöövõtja Ferdmaster OÜ objektijuhilt T. P., kes jagab tööülesandeid alltöövõtjale FTS OÜ ja järgib nende kohast täitmist ja hilisemalt akteerib tehtud töö. Eeltoodu alusel ei saa küll kahtlustada, et FTS OÜ või tema alltöövõtja töötajad oleks peatöövõtja töötajad, millist kahtlust arvab maksuhaldur eeltoodu aga just kinnitavat; - vastustaja tõlgendab Maksuotsuses kaebuse esitaja volitatud esindaja V. Derbini antud ütlusi ja selgitusi meelevaldselt ja asjaolu, et kõiki detaile isik ei pruugi mäletada, tõlgendab kui vastuolulist ütlust, mis kinnitavat vaid vastustaja kahtlusi. Maksuotsuse lk 7-l järeldab vastustaja, et kuna tal ei õnnestunud ettevõttega BBN kontakti saada, siis on BBN variettevõte. Vastutaja eirab kaebuse esitaja hinnangul uurimisprintsiipi, vastustajal on kerge leida BBN toonane juhatuse ja temalt ütlused võtta, kaebuse esitajal selleks võimalust ei ole. Vastustaja samal lk-l arusaamatult heidab kaebuse esitaja toonasele volitatud 3 isikule ette, miks viimane ei mäleta, kas BBN seaduslik esindaja esitas esindusõigust tõendava dokumendi? Kaebuse esitaja toonane seaduslik esindaja kontrollis enne tehingutesse BBN-ga astumist esindusõigust elektrooniliselt äriregistrist, millest nähtus, kes on BBN seaduslik esindaja ja isik oli sama. Millise dokumendi esitamist pidas vastustaja silmas jääb arusaamatuks. Vastustaja heidab ette, et kaebuse esitaja ostis ehitusteenust ettevõttelt, kellel puudus vastav registreering majandustegevuse registris ja Maksuotsuse lk 7 kohaselt „...kelle oskustes ja suutlikkuses ta ei veendunud“. Kaebuse esitaja hinnangul tõendab alltöövõtja oskust ja suutlikkust asjaolu, et viidatud objektidel alltöövõtja BBN poolt tehtud tööd on tellijale FTS OÜ poolt märkusteta üle antud. Maksuhaldur leiab kokkuvõtvalt, et eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates oli V. Derbinile teada, et tegelikkuses BBN mingeid töid ei teinud ja V. Derbin rikkus elementaarseid hoolsusnõudeid, kuid ei kirjelda, milliseid hoolsusnõudeid ja mil viisil rikuti, mis viiks kogumis põhjendatud maksuotsuse esitamiseni. Kaebuse esitaja jääb oma Maksuotsusele esitatud vaide ja 09.06.2014 maksuotsusele esitatud eriarvamuse juurde ja ei hakka üle kordama. Vastustaja leiab, et kaebuse esitajale tema alltöövõtja BBN poolt esitatud arved on fiktiivsed ja sisendkäibemaks summas on deklareeritud alusetult ja kuulub eeltoodust tasumisel maksuotsuses toodud summas 3485,70 eurot. Lk-l 5 leiab, et vastustaja hinnangul BBN esitatud fiktiivsete arvete esitamisest ja sisendkäibemaksu alusetust mahaarvamisest summas 3485,70 eurot, sai kaebuse esitaja eelise tööjõumaksude deklareerimata ja tasumata jätmise näol. Maksuotsuse kohaselt on kaebuse esitaja poolt BBN-le arvete alusel tasutud summasid, Maksuotsuse lk-l 5 toodu kohaselt augustis 2013 19 894,08 eurot ja septembris 2013 1020 eurot, käsitlenud kaebuse esitaja poolt töötasu maksmisena enda töötajatele. Maksuotsuses vastustaja leiab aga, et BBN-le arvete alusel kaebuse esitaja poolt tasutud summad on ettevõtlusega mitteseotud kulu ja väljamaksed eeltoodust kuuluvad maksustamisele tulumaksuga. Vaideotsuse p 13 viimases lõigus põhjendab vastustaja kaebuse esitajale tulumaksukohustuse summas 5288,30 eurot määramist, et viimane olla kaebuse esitajale soodsam kui tööjõumaksete väljamaksetelt tasumise kohustuse kaebuse esitajale määramine? Vastustaja ei ole kaebuse esitajale esitanud Maksuotsuses nõuet tööjõusmaksude deklareerimiseks ja tasumiseks. Kaebuse esitaja eeltoodust leiab, et temale Maksuotsuses esitatud nõue täiendava tulumaksu tasumiseks summas 5288,30 eurot on täiesti põhjendamata. Tulumaksunõude õiguslik ja sisuline põhjendus ei ole kooskõlas tulumaksuseaduse (edaspidi TuMS) § 51 lg 1 ja lg 2 p 3 sätte ja mõttega. TuMS § 51 läbivaks eesmärgiks on välistada äriühingust mittepõhjendatud kulutuste tegemise kaudu raha väljaviimine, millest tulenevalt aktsepteeritakse ettevõtlusega otseselt seotud kulutusi ja maksustatakse sellega mitteseotud kulusid. Kirjeldatud eesmärgist lähtudes on tulumaksuarvestuses eelkõige oluline ja kuulub tõendamisele asjaolu, et kaup või teenus on soetatud ning et see on otseselt seotud äriühingu ettevõtlusega. Erinevalt käibemaksuarvestusest, kus mahaarvamise eelduseks on tehingu teise poole kuulumine käibemaksukohustuslaste hulka, ei ole tulumaksu puhul esmatähtis, kellelt kaup osteti. Kui kauba või teenuse soetamine on tõendatud ja puudub vaidlus selle seotuse üle ettevõtlusega, ei saa ainuüksi kahtlused, et võib-olla on kauba müüjaks keegi teine, kes esines tegeliku müüja nimel, olla aluseks täiendava tulumaksu määramiseks. FTS OÜ on seisukohal, et BBN-lt ostetud teenus - kulu on ettevõtlusega seotud, kui: 1) kulu on tehtud maksumaksja poolt; 2) kulu on dokumentaalselt tõendatud; 3) kulu on seotud maksumaksja, mitte kellegi teise ettevõtlusega; 4) kulu on tehtud ettevõtlustulu saamise eesmärgil või on vajalik või kohane ettevõtluse säilitamiseks või arendamiseks; 5) kulu seos ettevõtlusega on selgelt põhjendatud. Menetluses on eeltoodud nõuete eelduste täitmine tõendatud FTS poolt BBN-lt 4 majandustegevuse käigus teenust ostes, ostetud teenust edasi müües ettevõtlustulu saamise eesmärgil. Isegi juhu kui eeldada, et väljamaksed BBN-le olid tegelikkuses FTS OÜ poolt FTS OÜ töötajatele makstud töötasud, asjaolu mida FTS OÜ omaks ei võta, siis sel juhul on tegemist töötajatele töötasu maksmisega tööandja poolt ja töötasu maksmine on ettevõtlusega seotud ja põhjendatud kulu ning FTS OÜ-le määratud täiendav tulumaks tasumiseks ettevõtlusega mitteseotud kuludelt summas 5288,30 eurot (analoogsele seisukohale on hiljuti
13. a asunud ka Riigikohus) tuleb tühistada. Kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja rikkunud eeltoodust maksukorralduse seaduse (edaspidi MKS) § 11 nimetatud uurimisprintsiibi põhimõtteid ja MKS § 12 nimetatud kaalutlusõigust, eirates pügalas nimetatud mõistet „kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega“ ning ületanud MKS § 59 lõikes 1 vastustajale antud kaalutlusõigust. Maksuotsusest selgub, et antud maksumenetluse raames vastustaja BBN-le korraldust dokumentide esitamiseks tehingutes kaebuse esitajaga andnud ei ole. Kaebuse esitaja hinnangul on eeltoodust vastustaja hinnang majandustegevus puudumisest BBN-l ja tehingute väidetavast fiktiivsusest kaebuse esitajaga meelevaldne. Kui vastustaja täitnuks MKS tulenevat ja andnud korralduse BBN-le dokumentide esitamiseks tehingute tõestamiseks kaebuse esitajaga ja majandustegevuse tõendamiseks, võinuks ta saada andmed majandustegevuse kohta ja tehingute toimumise kohta kaebuse esitajaga. Asjaolu, et muus menetluses BBN ei ole andmeid vastustajale esitanud, ei ole relevantne tehingute tõendamisel BBN-ga. Kaebuse esitaja hinnangul on ka eeltoodus vastustaja tegevuses uurimisprintsiibi rikkumine. Vastustaja Maksu- ja Tolliamet ei nõustu kaebuse väidetega ning on seisukohal, et Maksuotsus on õiguspärane ja põhjendatud. Kaebuses heidetakse maksuhaldurile ette uurimisprintsiibi ja kaalutlusõiguse rikkumist põhjusel, et kaebaja hinnangul ei ole maksuhaldur pöördunud maksumenetluses BBN või viimase tehingute toimumise aegse juhatuse liikme poole. Vastustaja ei nõustu kaebaja etteheidetega. Maksuotsuse lk 3 viimases lõigus ja lk 4 esimeses lõigus on maksuhaldur selgitanud, et kuna BBN ei olnud käesoleva kontrolli toimumise ajal teises maksumenetluses kättesaadav, siis käesoleva maksumenetluse raames ei olnud samaaegselt otstarbekas OÜ-le BBN uut korraldust saata. Seetõttu MKS § 11 lg 2 alusel otsustas maksuhaldur OÜ-le BBN käesoleva maksumenetluse raames korralduse jätta esitamata, sest puudus alus arvata, et BBN ka käesoleva menetluse raames saadetud korraldusele reageeriks. Kuna vaidlusaluste tehingute ajal oli BBN juhatuse liikmeks Arthur Mechkov, siis tegi maksuhaldur hoopis vastavale isikule otse korralduse teabe andmiseks (vt Maksuotsuse lk 4 viies lõik), et selgitada välja võimalike tehingute toimumise asjaolusid. Kuigi A. Mechkov korraldust ei täitnud, puudub alus väitmaks, et maksuhaldur seetõttu enda uurimiskohustust ei oleks täitnud, sest väidetavate tehingute toimumise ajal BBN juhatuse liikmeks olnud isikult ei saadud informatsiooni maksuhaldurist sõltumatutel asjaoludel. Eeltoodust nähtuvalt on väär ka kaebuses toodu, et pärast 19.06.2014 maksuotsuse kehtetuks tunnistamist maksuhaldur ei teinud muid toiminguid, kui võttis üksnes seletusi kahelt väidetavalt BBN töötajalt. Nimelt maksuhaldur proovis kontakti saada ka BBN väidetavate tehingute aegse juhatuse liikme A. Mechkoviga. Seega on maksuhaldur teinud kõik mõistliku endast oleneva, et tehingute sisu uurida väidetavalt teenuse osutajalt ning temaga seotud isikutelt. Vastustaja endiselt ei nõustu kaebaja väitega, et I. V. ja V. C. seletused kinnitaksid, et nad olid BBN töötajad (vt Maksuotsuse lk 5 lõigud 2-3). Vaideotsuse p-s 12.
14. on vastustaja selgitanud ka, et kuigi kaebaja esitas maksuhaldurile väidetavalt BBN ning I. V. ja V. C. vahel sõlmitud töölepingud, siis need dokumendid olid vastuolus vastavate töötajate poolt antud selgitustega, mistõttu ei saa neid töölepinguid pidada usaldusväärseteks. Nimelt ei I. V. ega V. C. ei kinnitanud OÜ-s BBN töötamist. Sealjuures V. C. tõi hoopis välja, et firmal, kus tema töötas, 5 oli alltöövõtuleping Ferdmaster OÜ-ga ning seda firmat juhtis V. Derbin, mis viitab pigem, et ta võis töötada kaebaja alluvuses. Kuna kinnitust ei ole leidnud, et I. V. ja V. C. oleksid BBN töötajad, siis ei saa ka nõustuda kaebaja väitega, et BBN töötajate objektil viibimist kinnitaks asjaolu, et Ferdmaster OÜ objektidel on vastavaid isikuid instrueeritud tööohutusnõuete osas. Siinjuures on paslik märkida, et töötajate ohutusalase instrueerimise lehelt ning ehituspäevikust nähtub üksnes OÜ FTS nimi ning puuduvad viited, et vastavatesse dokumentidesse märgitud töötajate näol oleks olnud tegemist BBN töötajatega. Kuigi kaebaja väitel sai tema seaduslik esindaja (selles ametis alates 14.08.2014) erilise vaevata töötajate tööohutusnõuete instrueerimise lehtedelt kätte väidetavate BBN töötajate I. V. ja V. C. kontaktid, siis nähtub vastavast dokumendist /II kd tl 161/, et seal ei ole üldsegi märgitud isikut V. C. Seega juba seetõttu ei saa vastav väide tõele vastata ning kinnitab Vaideotsuse p-s 12.5 viidatud (sh Maksuotsuses) toodud järeldust, et maksuhaldurile ei soovitud tegelikkuses tehingu asjaolude (sh objektil töötavate isikute osas) informatsiooni anda, kuigi vastav informatsioon oli kaebajale teada. Vaideotsuse p-s 12.
15. selgitas vastustaja uuesti, miks on oluline asjaolu, et OÜ-l BBN puudus Majandustegevuse registris mistahes registreering ning äriregistris näidatud tegevusala ei olnud seotud ehitustegevuse valdkonnaga. Vaideotsuse p-s 12.
16. on vastustaja juba selgitanud ka, mida näitab käesoleva vaidluse kontekstis asjaolu, et V. Derbini sõnutsi tema juhendas väidetavaid BBN töötajaid ning need isikud olid tema kontrolli all. Seetõttu vastustaja ei hakka enda juba toodud mõtteid uuesti kordama, vaid palub kohtul Vaideotsuses kirjutatust lähtuda. Asjassepuutumatu on kaebaja väide, et V. Derbin ei olnud kaebaja seaduslik esindaja, vaid üksnes volitatud esindaja. Nimelt V. Derbin tegutses volituse alusel kaebaja nimel /II kd tl 94, 109/, mistõttu vastava isiku tegevus, sh teadmine, et arvel näidatud müüja BBN ei ole tegelik müüja ning teadlikult on käibemaksuarvestuses kajastatud arveid tegelikkuses mitte toimunud tehingute kohta, on omistatav kaebajale. Seoses kaebaja etteheitega, et Maksuotsusest ei selgu, milliseid elementaarseid hoolsusnõudeid on rikutud, märgib vastustaja, et Maksuotsuse lk 7 on viidatud ka vastavatele hoolsusnõuetele. Ka kaebaja ise nimetas mõnda neist enda kaebuses nagu näiteks väidetav teenuse soetamine äriühingult, kelle oskustes ja suutlikkuses ei oldud veendutud jne. Tuleb aga rõhutada, et vastavad hoolsuskohustuse rikkumised on üksnes üheks tõendiks kogumis, mis kinnitavad Maksuotsuse faktilist alust, et kaebaja teadis, et arvel näidatud müüja BBN ei ole tegelik müüja ning teadlikult on käibemaksuarvestuses kajastatud arveid tehingute kohta, mida tegelikkuses ei toimunud. Kokkuvõtvalt on Vaideotsuse p-des 12.2, 12.5 12.
17. viidatud ka uuesti asjaoludele, mis eelkõige viitavad kaebaja teadlikkusele. Kaebaja poolt tegelikkuses mitte toimunud tehingute raames tehtud väljamaksete tulumaksuga maksustamise osas esitatud vastuväidetele on seisukoht antud juba Vaideotsuse p-s 13, kus selgitati, miks OÜ-le BBN tehtud väljamaksed loeti ettevõtlusega mitteseotud kuludeks, kuigi Maksuotsuses asuti seisukohale, et objektidel töid tegevaid isikuid tuleks käsitleda kaebaja töötajatena. Vastustaja palub kohtul Vaideotsuse p-s 13 toodust lähtuda. Siinjuures vastustaja lisab, et vastupidiselt kaebaja arusaamale on teenuste puhul tehtud väljamaksete tulumaksuga maksustamise üle otsustamisel oluline, kas tegelik teenuse osutaja on usaldusväärselt tuvastatav (vt Riigikohtu halduskolleegiumi 05.06.2014 otsuse p 15.
18. haldusasjas nr 3-3-1-3314). Lähtudes eeltoodust vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata. KOHTU PÕHJENDUSED
19. Asja materjalidest nähtuvalt MTA alustas 12.11.2013 korraldusega nr 12.2-3/19343-1 FTS OÜ maksude arvestamise, deklareerimise ja tasumise õigsuse kontrolli perioodil juuliseptember
20. Nimetatud maksumenetlusega seoses on vastustaja koostanud kaebaja suhtes 6 mitmeid haldusakte – Kontrollakt; 19.06.2014 maksuotsus, mille MTA kohtumenetluses (haldusasi nr 3-14-51811) ise kehtetuks tunnistas, et teha täiendavaid menetlustoiminguid; Maksuotsus ja kaks vaideotsust, mille kohta on kaebaja saanud esitada oma vastuväiteid eriarvamuse, vaiete ja kohtukaebuste näol. Kaebaja eriarvamusele on maksuhaldur vastanud maksuotsustes, vaietele vaideotsustes ning 19.06.2014 maksuotsuse peale esitatud kaebusele on vastustaja reageerinud selle kehtetuks tunnistamise ja maksumenetluse jätkamisega. Käesolevas kohtuasjas vaidlustatud Maksuotsuse kohta on MTA esitanud samuti oma vastuväited. Kaebusest ja muudest toimikumaterjalidest nähtuvalt FTS OÜ leiab endiselt, et Maksuotsus ei ole põhjendatud ja see on õigusvastane, kuna kaebuse esitaja hinnangul on vastustaja rikkunud MKS §-s 11 nimetatud uurimisprintsiibi põhimõtteid ja MKS §-s 12 nimetatud kaalutlusõigust ning ületanud MKS § 59 lg-s 1 vastustajale antud kaalutlusõigust. MTA kaebaja etteheidetega Maksuotsusele ei nõustu ning leiab, et vastustaja ei ole rikkunud menetlusnõudeid, Maksuotsus on motiveeritud, õiguspärane ja kaebuses esitatu ei anna alust selle tühistamiseks.
21. Vastavalt MKS § 10 lg-le 1 maksuhaldur kontrollib selle seaduse ja maksuseaduste täitmist, kasutades talle selleks seadusega antud pädevust. Tulenevalt sama paragrahvi lg-st 2 on maksuhalduri ülesanded muu hulgas kontrollida maksude arvestamise ja tasumise õigsust ning jälgida, et makse tasutakse ja maksusoodustusi kohaldatakse seadusega sätestatud suuruses ja korras, samuti arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma ja intress ning tagastada enammakstud või hüvitatavad summad. Sama paragrahvi lg 3 nõuab, et maksuhaldur viiks menetluse läbi võimalikult lihtsalt, kiirelt ja efektiivselt, vältides üleliigseid kulutusi ja ebamugavusi, järgides sealjuures haldusmenetluse üldpõhimõtteid ja tagades menetlusosaliste õiguste kaitse. MKS §-s 11 sätestatud uurimispõhimõtte kohaselt maksuhaldur on maksude tasumise õigsuse kontrollimisel ja maksusumma määramisel kohustatud arvestama kõiki asjas tähendust omavaid, sealhulgas nii maksukohustust suurendavaid kui ka vähendavaid asjaolusid (lg 1). Teisalt sama paragrahvi lg-st 2 tulenevalt maksuhaldur otsustab maksude tasumise õigsuse kontrollimisega seotud toimingute sooritamise vajaduse, toimingute liigi ja ulatuse ning kogub asja otsustamiseks vajalikke tõendeid. Maksuhaldur ei ole maksustamise seisukohast tähendust omavate asjaolude väljaselgitamisel seotud ainult menetlusosalise esitatud taotluste ja tõenditega. Vastavalt MKS §-le 12, kui maksuhaldurile on seadusega antud volitus kaaluda abinõu kohaldamist või valida erinevate abinõude vahel, teostab maksuhaldur kaalutlusõigust volituse piires ja kooskõlas õiguse üldpõhimõtetega, arvestades olulisi asjaolusid ja kaaludes põhjendatud huve. MKS § 59 lg 1 kohaselt tõendid maksumenetluses on kõik asjas kogutud andmed, sealhulgas maksukohustuslaselt, kolmandalt isikult, riigi-, valla- või linnaasutuselt saadud teave, dokumendid, asjad, vaatluse teel tuvastatud asjaolud ning eksperdiarvamus. Maksuhaldur otsustab, lähtudes talle seadusega pandud ülesannetest ning kaalutlusõigusest, milliseid tõendeid ta peab vajalikuks konkreetses asjas koguda. Ülaltoodud sätetest nähtub, et maksuhalduril ei ole kaalutlusõigust selles osas, kas arvestada ja määrata seadusega sätestatud juhtudel tasumisele kuuluv maksusumma, kui ta on tuvastanud, et maksukohustuslane ei ole arvestanud ega tasunud makse õigesti /on jätnud maksud tasumata. Küll on aga maksuhaldurile antud küllalt suur kaalutlusruum oma ülesannete täitmiseks vajalike viiside ja abinõude valikul. Seega kohus mõistab kaebust nii, et FTS OÜ heidab vastustajale ette just menetlusnõuete olulist rikkumist (uurimispõhimõtte, sh tõendite kogumisel ja hindamisel kaalutlusõiguse eiramist), mis kaebaja arvates on viinud maksuhalduri ebaõigete, kaebaja õigusi rikkuvate järelduste tegemisele. 7
22. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS; kohaldatav MKS § 45 alusel) § 54 lg 1 kohaselt haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastavalt HMS § 55 lg-le 1 haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav. HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud. Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud. Sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus. Spetsiifilised nõuded maksuhalduri haldusaktidele on sätestatud MKS §-s 46 ja konkreetselt maksuotsusele MKS §-s
23. Muu hulgas nõuab MKS § 95 lg 2, et maksuotsusest peab selguma, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma või tagastusnõude suurus on määratud. Maksukohustuslase esitatud tõendite täielik või osaline arvestamata jätmine maksusumma või tagastusnõude suuruse määramisel tuleb maksuotsuses motiveerida.
24. Vastavalt MKS § 150 lg-le 1 maksuteates või maksuotsuses määratud maksusumma vaidlustamise korral lasub maksukohustuslasel kohustus tõendada, et maksusumma määrati valesti. Tulenevalt

§ 59

lg-st 1 menetlusosaline peab tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema väited, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 63

kohaselt põhistamine on faktilise väite selgitamine kohtule selliselt, et kohtu hinnangul on väide usutav. Põhistamiseks võib menetlusosaline kasutada nii tõendeid kui ka teavet, mis ei ole seaduses sätestatud menetlusvormis. HMS § 58 kohaselt haldusakti kehtetuks tunnistamist ei saa nõuda üksnes põhjusel, et haldusakti andmisel rikuti menetlusnõudeid või et haldusakt ei vasta vorminõuetele, kui eelnimetatud rikkumised ei võinud mõjutada asja otsustamist.

1. Kohus, analüüsinud Kontrollakti, Maksuotsust ja Vaideotsust, asjassepuutuvaid õigusnorme ja asjakohast kohtupraktikat, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et Maksuotsus on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane haldusakt, mis ei saa rikkuda kaebaja õigusi, ning FTS OÜ kaebus ilmselgelt ei ole põhjendatud. Kohtu hinnangul kaebaja ei ole suutnud antud juhul tõendada, et „maksusumma määrati valesti“, st et tema suhtes läbi viidud maksumenetlusel esines niisuguseid menetluslikke või vormipuudusi, mis oleksid võinud mõjutada/mõjutasid asja otsustamist. Sealjuures FTS OÜ ei ole esitanud kohtumenetluses ka niisuguseid põhimõtteliselt uusi väiteid, millele vastustaja ei oleks reageerinud/vastanud juba eelnevas maksumenetluses. Halduskohus nõustub täielikult MTA põhjenduste ja järeldustega Maksuotsuses ja Vaideotsuses, aga samuti ka vastustaja põhjaliku argumentatsiooniga kohtumenetluses.
2. Kohus ei nõustu kaebajaga selles, et MTA on rikkunud uurimispõhimõtet. Kohtu hinnangul on vastustaja antud asjas sealjuures teostanud õiguspäraselt kaalutlusõigust toimingute sooritamise vajaduse, liigi ja ulatuse valikul ning ta on kogunud asja õigeks otsustamiseks vajalikud tõendid. Kohus leiab, et MTA on kõiki asjaolusid ja tõendeid analüüsinud ja hinnanud nende kogumis ja vastastikuses seoses ning on teinud selle põhjal õiged järeldused. Maksuhaldur on toonud välja kõik puudused, vastuolud ja ebausutavused tõendites, mille tõttu ta on Maksuotsuses esitatud järeldustele jõudnud ehk MTA on täitnud MKS § 95 lg-s 2 sätestatud nõuet, motiveerides, miks maksukohustuslase esitatud tõendid on 8 jäetud täielikult või osaliselt arvestamata maksusumma määramisel. Samuti selgub Maksuotsusest, kuidas tasumisele kuuluv maksusumma on määratud. Kohus märgib, et Maksuotsuse motiveering sisaldub ka Kontrollaktis, sest vastavalt Maksuotsuses märgitule käsitletakse Kontrollakti Maksuotsuse lahutamatu lisana. Kohus sedastab, et ta ei leidnud Maksuotsuses isegi nimetatud vastuolulisi väiteid, mida Vaideotsuse p-s 11 omaks võeti. Nimelt kohus saab nii aru, et Maksuotsuse lk 3 eri lõikudes räägitakse erinevatest asjadest: teises lõigus räägitakse nende kassa väljaminekuorderite esitamisest, millega kaebaja soovis tõendada väljamaksete tegemist väidetavate ehitustööde eest BBN-le, sama lehekülje neljandas lõigus aga nende kassa väljaminekuorderite mitteesitamisest, mis võinuksid kajastada töötajatele töötamise eest tehtud väljamakseid. Seega kohtu hinnangul vastab Maksuotsus nii HMS-s haldusaktidele üldiselt esitavatele kui ka MKS-s maksuotsustele esitavatele spetsiifilistele nõuetele.
3. Kohus on seisukohal, et kaebajale on kogu menetluse vältel olnud tagatud ärakuulamisõigus (MKS § 13) ja seda mitte lihtsalt formaalselt, vaid sisuliselt – nt 19.12.2014 teavitas MTA kaebajat, et maksuhaldur on viinud läbi täiendavaid menetlustoiminguid ja pärast seda ta enda esialgset seisukohta maksustamisel ei muuda, saatis kaebajale tutvumiseks ja omapoolse arvamuse avaldamiseks täiendavate menetlustoimingute raames saadud tõendid, paludes anda selles osas tagasisidet; kaebaja taotlusel on pikendatud vastuväidete/eriarvamuse esitamise tähtaega ning kaebaja väiteid on korduvalt põhjalikult haldusaktides käsitletud ja neile vastatud. Nagu eelnevalt märgitud, kaebaja ei ole kohtumenetluses millegi kvalitatiivselt uuega välja tulnud.

§ 165

lg 2 kohaselt, kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Olukorras, kus kohus jagab MTA seisukohti (järgib tema põhjendust), puudub igasugune ratsionaalne mõte veel igale kaebaja väitele/seisukohale uuesti oma sõnadega vastata, nende ekslikkust näidata. Neil asjaoludel kohus piirdub üksnes ülalmärgitud põhjendustega. 8.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb FTS OÜ kaebus rahuldamata. MTA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 9