KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 02.11.2015 Tallinnas, Liivalaia kohtumajas Kriminaalasja number 1-15-6546 Kohtunik Anne Rebane Sekretär Merike Kunnus Kriminaalasi Anne Vist´i süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav Nimi: Elu- või asukoht ja aadress: Isikukood või sünniaeg: Kodakondsus: Haridus: Emakeel: Töökoht või õppeasutus: Karistatus: väärteokaristus; Kaitsja: Kuriteo kvalifikatsioon: Tõkend: Anne Vist XXX; kontakttelefon XXX XXX eesti keskharidus eesti keel ei tööta kehtivaid kriminaalkaristusi ei ole, 1 kehtiv Prokurör Elle-Mai Velling Kaitsja Liis Toomsalu vandeadvokaat Liis Toomsalu KarS § 121 lg 1 ei ole kohaldatud RESOLUTSIOON Õigeks mõista Anne Vist KarS § 121 lg 1 järgi. Menetluskulud (kaitsjatasu) summas 432 eurot jätta riigi kanda. CD-plaat salvestisega tagastada Anne Vist´ile peale kohtuotsuse jõustumist. Edasikaebe kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades apellatsiooniõiguse kasutamise soovist kirjalikult Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest. Apellatsioon esitatakse ringkonnakohtule kirjalikult 15 päeva jooksul alates otsuse avalikult teatavakstegemisest. Vahistatud süüdistatav või tema kaitsja võib esitada apellatsiooni 15 päeva jooksul alates süüdistatavale kohtuotsuse koopia kätteandmisele järgnevast päevast. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS
- peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 15 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu Anne Vistile oli esitatud süüdistus selles, et tema, olles 16.04.2015.a. kella 15.02 paiku Tallinnas, XXX, XXX majade juures, lõi ühel korral XXXrusikaga näopiirkonda, kannatanu tundis füüsilist valu ja sai tervisekahjustuse – peapiirkonna pindmise vigastuse. Seega Anne Vist pani toime teise isiku tervise kahjustamise, s.o KarS § 121 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. II Poolte seisukohad Prokuröri hinnangul tuleb Anne Vist süüdi mõista, sest kannatanu ja tunnistaja XXX ütlustega, aga ka kirjalike tõenditega on tõendatud, et Anne Vist lõi XXX tahtlikult (otsese tahtlusega) käega näkku. Prokurör taotles Anne Vist karistamist rahalise karistusega 60 päevamäära ulatuses, mis jätta tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja hinnangul tuleb Anne Vist tuleb õigeks mõista, kuna ei ole tõendatud, et Anne Vist oleks kannatanut tahtlikult löönud. Arvestades, et isikute vahelised suhted olid ka enne süüdistuses kirjeldatud tegu pingelised, samuti arvestades süüdistatava ja kannatanu füüsilist ebavõrdsust, oli Anne Vistil alust karta kannatanu poolset rünnet, mistõttu ta tõstis enesekaitseks käed ja võis seejuures riivata kannatanu nägu. Anne Vist ennast süüdi ei tunnistanud. III Kohtu põhjendused ja seisukoht Kohus, juhindudes KrMS-i §-st 312, uurinud käesolevas kriminaalasjas tõendeid, leiab, et Anne Visti süü KarS § 121 lg 1 järgi ei ole tõendamist leidnud. Vastavalt KrMS §-le 60 lõikele 2 on tõendatus kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. KrMS § 61 lõigete 1 ja 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kindlaksmääratud jõudu. Kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Vastavalt KarS §-le 121 karistatakse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kerge tervisekahjustuse tekitamine või valu põhjustamine ettevaatamatusest ei ole kriminaalkorras karistatav. Käesolevas asjas ei ole vaidlust asjaolus, et süüdistusaktis märgitud ajal ja kohas viibisid nii Anne Vist kui kannatanu XXX. Vaidlust pole ka selles, et 16.04.2015.a. ajavahemikus kell 22:34 ja 22:38 fikseeriti Põhja-Eesti regionaalhaigla erakorralise meditsiini osakonnas XXX järgmine kehavigastus: pea pindmine vigastus (minimaalne turse vasema silma all, hematoomi ei näe). Patsiendi EMO kaardilt (tl 23) ilmneb lisaks, et XXX saabus erakorralise meditsiini osakonda kell 21:10 ja teatas, et soovib juhtumit fikseerida politsei jaoks. Politseisse pöördus kannatanu (tl 20) avaldusega 16.04.2015.a. Kohtuistungil rääkis kannatanu XXX, et tema ja Anne Visti suhted ei ole head. 16.04.2015.a. helistas talle XXX, kes oli XXX palvel tema kinnistul ülesandega aeda värvida. XXX teatas, et Anne Vist segab füüsiliselt aia värvimist. XXX ütles XXX, et sõidab kohe kohale. Kohale jõudnud, võttis ta pintsli ja värvipurgi ja hakkas aeda värvima, nagu seda õigeks pidas. Mingil hetkel ilmus Anne Vist ja lõi teda ootamatult („ma ei oodanud, et ta kohe füüsiliselt kallale tuleb, tavaliselt ta teeb igasugu muid asju“) küllaltki tugevalt pea piirkonda (oimupiirkonda). Ta kaotas tasakaalu, pintslid ja purgid kukkusid käest ära. Lööki ta ei näinud. Edasi hakati „olukorda fikseerima“, s.o. pildistati, teavitati politseid jms. Kiirabi kutsumist kannatanu vajalikuks ei pidanud, vigastust fikseerima läks alles õhtul, sest tal oli tööaeg. Kaitsja küsimustele vastates ütles kannatanu esmalt, et A.Vist ilmus nurga tagant ja järgnes löök. Kaitsja täpsustava küsimuse peale märkis kannatanu, et löögile eelnes Anne Visti poolt paar lauset („mine ära, mis sa teed siin, ma ei luba sul siin värvida“) Tunnistaja XXX rääkis, et ta oli oma vanal tuttaval XXX abis aeda värvimaas ja parandamas, kui naabrinaine hakkas karjuma. XXX helistas XXX, kes tuli kohale ja ütles, et anna purk, ma värvin ise. Seepeale tormas naabrinaine XXX kallale, lõi teda rusikaga näkku – purk kukkus maha, prillid lendasid, värvipritsmed tabasid autot ja tagi. Oli tõuklemine, löömine, XXX ei saanud ennast kaitsta, sest ühes käes oli pintsel, teises värvipurk. Mingit vigastust tema XXX näos ei näinud. Süüdistatav Anne Vist rääkis, et 16.04.2015.a. oli naaberkrundil isik, kes kavatses temale kuuluvalt aialt eemaldada (üle värvida) aadressi. Tema keelas. Esialgu oma maja aknast, seejärel läks tänavale ja keelas uuesti. Mõni minuti hiljem saabus XXX, torkas pintsli värvipurgi sisse ja tõmbas vasaku käega (pintsliga) üle aia otsalaua, nii et värv pritsis A.Vistile näkku ja prillidele. A.Vist seisis samal ajal, käsi kahe aia vahel. XXX tõmbas pintsliga üle A.Visti vasaku käe varruka ja tõmbas tema käe välja, mispeale A.Vist lõi XXX vastu kätt – see oli spontaanne enesekaitse reaktsioon. Ta tundis XXX ees pöörast hirmu seoses varasemate nendevaheliste vahejuhtumitega. Konfliktid on täiesti tavapärased (toob näiteid). Anne Visti poolt esitatud videosalvestisest (DVD-plaat) nähtub järgmist: Salvestise 15.-
- sekundil vaidlevad kaadrisse mitte jääv naisterahvas (Anne Vist) ja meeskodanik (XXX) selle üle, kellele kuulub aed ning kes ja kas tohib aiale midagi kirjutada. Naisterahva hääles on tugevad ärrituse tundemärgid. Salvestise
- sekundil ilmub kaadrisse sõiduauto Škoda, millest väljub XXX. Naishääl lausub: „Nii! XXX saabub, tõenäoliselt tungib kallale jälle.“ XXX, kellel on prillid ees, läheneb, ütleb XXX: „anna pintsel“ ja „tee lahti“ (värvipurgi kohta), võtab XXX käest pintsli. Naishääl ütleb: „Siitmaalt on minu piir!“ ja salvestise
- sekundil karjatab: „Ei puutu!“. Mis täpsemalt edasi toimub, ei ole näha, sest kaamera on suunatud XXX, kellele toimuv näib nalja tegevat (
- sekund). Naishääl karjatab: „Tulebki kallale, kuradi raibe! Kao eemale, kao eemale!“ Salvestise 104.sekundil on näha XXXvasema käe viibutust (alt üles), naishääl karjatab „kao eemale, appi!“ Salvestise 113.-
- sekundil on näha XXX mõlemat kätt – parema käega hoiab ta kellestki/millestki kinni ja vasakuga, milles on pintsel, teeb järsu liigutuse paremalt vasakule. Naishääl karjub appi. Salvestise 115.sekundil kukub värvipurk maha, XXX viskab pintsli käest ja eemaldub filmijast, hoides käsi kehast eemal. XXXläheneb taas
- sekundil ja pildistab mobiiltelefoniga mahakukkunud värvipurki, annab telefoni XXX, kes pildistab samuti värvipurki ja XXX(tõenäoliselt määrdunud) nahkjope varrukat. XXXja XXXräägivad midagi, kuuldub sõna „kahjunõue“. Salvestise
- sekundil lähevad XXXja XXXtuppa ning salvestis lõpeb. Esiteks märgib kohus, et kuigi videosalvestisest ei nähtu ühemõtteliselt, kes ja millal on selle teinud/filminud, on salvestise ja teiste asjas kogutud tõendite kõrvutamisel võimalik asuda seisukohale, et tegemist on just 16.04.2015.a. vahetult enne süüdistuses kajastatud tegu ja selle ajal tehtud videosalvestisega, mille autoriks/filmijaks on Anne Vist. Seega on kohus seisukohal, et tegemist on tõendiga, mis kajastab süüdistuses kirjeldatud tegu adekvaatselt ja usaldusväärselt. Kohtu hinnangul on olulisim videosalvestisest nähtuv informatsioon see, et XXXjutust, kehahoiakust ega käitumisest tervikuna ei nähtu (alates salvestise
- sekundist, mil algab rüselus) ainsatki fraasi ega märki, et teda oleks löödud. Tema prillid on samas asendis, mis sündmuskohale jõudes, ta ei kaeba valu üle, ei hoia kinni väidetavalt tabamuse saanud kohast, tema ainus probleem näib olevat seotud jope määrdumisega (millega seondub fraas „kahjunõue“). Videosalvestisega on ümber lükatud XXXväide, nagu oleks XXXprillid löögi tagajärjel (eest) lennanud. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt usutav, et inimene, keda on löödud rusikaga näkku (elutähtsa organi – silma – piirkonda), ei reageeri sellele vähemalgi moel, vaid tegeleb rohkem kui minuti vältel maha kukkunud värvipurgi pildistamise ja määrdunud jope asjus kahjunõude esitamise arutamisega. Sellest on võimalik teha ka järeldus, et isegi kui rüseluse käigus XXXmingisuguse tabamuse sai, ei tekitanud see talle valu või pidas ta seda niivõrd vähetähtsaks, et ei väljendanud vähimatki reaktsiooni. Viimasele võimalusele viitab ka tõsiasi, et XXXpöördus arsti poole alles kuus tundi hiljem (ja nagu EMO kaardist nähtub, just selleks, et esitada see tõend politseile). Kohtu hinnangul ei nähtu videosalvestisest arusaadavalt ja usaldusväärselt, et XXXoleks löödud vasema silma alla (nagu kajastavad meditsiinidokumendid), kuivõrd rusikalöögist sellisesse kohta ei oleks kannatanu prillid saanud jääda muutumatusse asendisse. Sellest järeldab kohus, et Anne Vist ei ole XXX kõnealuse intsidendi käigus tahtlikult löönud. Videosalvestis (koosmõjus Anne Vist ütlustega, kus ta möönab, et lõi XXX vastu kätt) lubab asuda seisukohale, et rüseluse käigus, kus üks osapool kiskus teist käest ja toimetas pintsliga moel, millest teise osapoole näkku lendas värvipritsmeid, võis toimuda kätega vehkimine, mille käigus üks või teine osapool sai juhuslikult ka mõne tabamuse. Kaudselt viitab sellele ka asjaolu, et XXX pidas vajalikuks arsti poole pöörduda alles kuus tundi pärast väidetavat lööki. Kohtu hinnangul ei ole XXX põhjendus arsti poole pöördumisega viivitamise kohta (tal oli tööpäev) loogiline, sest nagu asjaoludest nähtub, ei seganud tööpäev tal koju aeda värvima tulemast. Videosalvestisega on ümber lükatud XXX väide, nagu oleks tema aeda värvinud, kui Anne Vist teda „ootamatult“ lõi. Anne Visti karjumine, keelamine, filmimine pidid XXX tekitama arusaamise, et Anne Vist ei võimalda tal aia värvimisega isegi alustada ning on valmis teda füüsiliselt takistama. Selles olukorras võttis XXX teadlikult riski füüsiliseks kontaktiks (ei saa välistada, et isegi soovis seda) ning nagu nähtub tõendina esitatud ja uuritud videosalvestisest, ei teinud XXX midagi, et rüselust ära hoida. Kohtu hinnangul on kannatanu ütlustes vähestes, kuid olulistes detailides lüngad ja/või vastuolud. Need ei anna küll alust hinnata kannatanu ütlusi tervikuna ebausaldusväärseteks, ent sunnib kohut eelistama vastuolude korral süüdistatava ütlusi. Kannatanu ütleb kord, et ei näinud, kuidas löök tuli (ja et see tuli täiesti ootamatult), siis aga möönab, et löögile eelnes mõnelauseline sõnavahetus (mille sisuks oli aia värvimise keelamine). Kannatanu räägib, et jõudis sündmuskohale, hakkas värvima ega näinudki süüdistatavat enne kui see nurga tagant tuli ja kohe lõi. Videosalvestisest aga nähtub vastuvaidlematult, et ta pidi süüdistatavat nägema. Arvestades, et kannatanu ja süüdistatava vahel oli sama aiaga seoses (sh sellele kirjutatud aadressi kõrvaldamisega seoses) olnud lahkhelisid (üksikasju kirjeldab krim.menetluse lõpetamise määrus, tl 25), pidi kannatanu teadma, et tal ei õnnestu aeda värvida (värvima asudagi) ilma, et süüdistatav sellesse sekkuks. Seega pole võimalik välistada, et kannatanu asus 16.04.2015.a. aeda värvima eeskätt selleks, et sündmused areneksid just nimelt sellisesse faasi, et tal avaneks võimalus esitada kuriteoteade. Videosalvestiselt nähtub, et XXX oli aia värvimisega sedavõrd kiire, et ta ei pannud selga tavapäraselt värvimiseks kasutatavaid tööriideid, kuigi arusaadavat põhjust, miks aiale kirjutatud „XXX“ teda sellisel määral häiris, et nii kiiresti tuli tegutsema hakata. Kohtu hinnangul tuleb suhtuda skeptiliselt kannatanu käitumisse pärast väidetavat lööki. Kannatanu ei pidanud vajalikuks arsti poole pöörduda enne kui alles kuus tundi pärast juhtumit. Ta põhjendas seda sellega, et tal oli tööpäev. Samas ei seganud tööpäev (töökohustused) tal koju aeda värvima sõita. Sellest järeldab kohus, et ainus arsti pöördumise põhjus oli seotud mitte tema tervisekahjustuse, vaid kriminaalmenetluse alustamise kavatsusega (sh sooviga ennast kaitsta A.Vist poolse võimaliku kuriteoteate eest) ehk siis mitte oma õiguste tegeliku kaitsmise vajadusega, vaid sooviga saavutada teatav eelisseisund tema ja süüdistatava vahelises pikaajalises konfliktis. Selline käitumine, täpsemalt sellisel motiivil esitatud kuriteoteade ja järgnev kriminaalmenetlus ei ole aga kohtu hinnangul kooskõlas „ultima ratio“ põhimõttega. Kohtuliku arutamise käigus rääkisid nii süüdistatav kui kannatanu võrdlemisi palju aia (plangu) kuuluvusest, kuid süüdistatava väidet, et kõnealune aed (plank) asub tervikuna tema maa peal ja on seega tema oma, ei ole ümber lükatud. Seega võib asuda seisukohale, et süüdistataval oli õigus (vähemalt oli ta selles veendunud) oma omandit kaitsta, sh ülevärvimise eest. Kohtule teadaolevalt ei olnud süüdistatavale kuuluvale aiale kannatanu poolsele küljele kirjutatud midagi ebatsensuurset või avaliku korra eeskirjadega vastuolus olevat, vaid üksnes aadress. Peatumata pikemalt põhjustel, mis võisid tingida süüdistatavat oma aadressi sellisesse kohta (korduvalt) kirjutama ja miks ei suutnud naabrid leida vastastikku rahuldavat viisi aadressi tähistamiseks või tähistamata jätmiseks, samuti aia (plangu) kuuluvuse määratlemiseks, märgib kohus, et süüdistatava tegutsemise subjektiivset külge iseloomustavad siinkohal ka KarS § 28 ja AÕS §§ 40 ja 41 tulenevad hädakaitse ja omaabi põhimõtted. Kuigi kõrvaltvaataja seisukohast võib olla raske nõustuda, et plangule kirjutatud aadressi ülevärvimine kvalifitseeruks „ründeks isiku õigushüvedele“ (KarS) või „asja valduse rikkumiseks“ (AÕS), tuleb laiemat konteksti, s.o. osapoolte varasemaid suhteid (millele viitavad kohtulikul uurimisel öeldu, aga ka eelviidatud kriminaalmenetluse lõpetamise määrus), et kõnealune plank (ja sellele kirjutatud aadress) oli süüdistatava ja kannatanu vahelistes suhetes omandanud sedavõrd suure tähtsuse, et seda oldi ülevärvimise või uue tähistamise takistamiseks valmis füüsilise jõuga kaitsma. Mõlemad osapooled oli sellest teadlikud ja kasutasid planku teineteise provotseerimiseks. Kannatanule ei saanud seega tulla üllatusena, et süüdistatav peab planku enda omaks ja selle ülevärvimise katse võib lõppeda füüsilise konfliktiga. Kohus asub tõendeid hinnates seisukohale, et puuduvad tõendid, et Anne Vist oleks löönud XXX tahtlikult. Kohtu hinnangul on võimalik, et Anne Vist tabas süüdistuses nimetatud kohas ja ajal XXX(sh on võimalik, et tabas kannatanut juhuslikult käega näkku, nagu süüdistuses mainitud), ent arvestades süüdistatava ja kannatanu varasemaid suhteid, kõnealuse intsidendi asjaolusid ja kannatanu järgnevat käitumist, puudub kohtu hinnangul nii eluline usutavus kui tõendatuse baasil tekkiv süsteemne asjaolude kogum, mis lubaks asuda seisukohale, et Anne Vist lõi XXX tahtlikult eesmärgiga põhjustada valu või tekitada tervisekahjustus. Ettevaatamatusest teisele isikule kerge kehavigastuse tekitamise või valu põhjustamine ei ole karistatav. Subjektiivsest küljest eeldab KarS § 121 koosseis tahtlust, kusjuures süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Seega ei ole Anne Visti tegevuses tuvastatud kuriteokoosseis ja ta tuleb õigeks mõista. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 306, 309, 311, 312, 314 tuleb Anne Vist talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Menetluskulud tuleb vastavalt KrMS § 181 lg 1 jätta riigi kanda. Anne Rebane Kohtunik