3-15-1836/17

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-15-1836 Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2015, Tartu Kohtunik Maare Aloe Haldusasi XXX kaebus Politsei- ja Piirivalveametilt mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses Viljandi arestimaja ebainimlike kinnipidamistingimustega Asja läbivaatamise vorm Kirjalik menetlus Menetlusosalised Kaebuse esitaja – XXX Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) Resolutsioon Jätta XXX kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Käesoleva kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul selle avalikult teatavakstegemisest arvates ehk hiljemalt 14.12.2015 (k.a). Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist kohtuistungil, võidakse see lahendada kirjalikus menetluses. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Tartu Halduskohtusse saabus 21.07.2015 XXX kaebus mittevaralise kahju hüvitamiseks summas 1000 eurot seoses Viljandi arestimaja ebainimlike kinnipidamistingimustega. Kaebaja selgitab, et viibis Viljandi arestimajas 19.04.2015-05.05.2015 ning varasemalt
3. aasta novembri keskpaigast kuni
4. aasta märtsi keskpaigani. Kaebusele oli lisatud taotlus riigilõivust vabastamiseks.
5. Tartu Halduskohus võttis 04.08.2015 määrusega XXX kaebuse menetlusse, vabastas kaebaja riigilõivu tasumisest ja tegi vajalikud eelmenetluse toimingud.
6. 04.09.2015 saabus kohtule PPA vastus kaebusele (tl 15-16). KAEBAJA VÄITED
7. Kaebaja väidab, et talle ei antud arestimaja kodu- ja sisekorraeeskirju, mistõttu ta ei teadnud, kuna saab helistada, et endale asju arestimajja lasta tuua, ning mida üldse tuua lasta võib. Kaebaja ei saanud arestimajas magada, kuna puudus öörahu. Arestimaja ei võimaldanud kaebajale informatsiooni välismaailmast, s.t ajalehti ega raadiot. Kambris ei olnud lauda ega toole, et inimlikult süüa. Magama pidi katkiste linade, padjapüüride, vanade tekkide ja patjadega. WC-s ei olnud privaatsust, läbi kambriukse on võimalik näha WC kasutamist nii naissoost töötajatel kui koolinoorte ekskursioonidel ning WC-s ei saa ise vett peale lasta. VASTUSTAJA VASTUVÄITED
8. Vastustaja leiab, et kaebus on põhjendamatu, järelikult tuleb jätta rahuldamata. Vastustaja vastuväidete kohaselt ei ole kaebaja õigusi Viljandi arestimajas rikutud. Vastustaja on seisukohal, et kuna osad kaebaja väited on paljasõnalised ja tõendite puudumisel ei ole neid võimalik tagantjärgi tuvastada, siis on võimalik tugineda õiguskantsleri nõunike 19.03.2012 läbi viidud ette teatamata kontrollkäigu kokkuvõttele. Vastustaja leiab, et õiguskantsleri üldhinnangust on võimalik järeldada, et Viljandi arestimaja kinnipidamistingimused ei olnud sellises olukorras, mida võik pidada inimväärikust alandavaks. KOHTU PÕHJENDUSED JA OTSUS
9. Asja materjalidest nähtuvalt viibis XXX PPA Lõuna prefektuuri Viljandi arestimajas ajavahemikul 26.11.2013–14.03.2014 ja 19.04.–05.05.
11. Kaebaja heidab ette, et Viljandi arestimajas puudub kambrites tool ja laud. Siseministri 27.09.2011 määrus nr 21 „Arestimaja sisekorraeeskiri“ (ASkE) § 13 lg 1 p 1 sätestab kambri ainukese kohustusliku sisustuselemendina ühe- või kahekordsed voodid. Kõik muud viidatud paragrahvis nimetatud esemed, sh riidenagi, isiklike asjade hoiukoht, laud ja eraldi istekohad igale kinnipeetavale, peavad kambris olema vaid võimaluse korral. Seega laua ja tooli puudumine kambris ei olnud õigusvastane, järelikult ei saanud see olla ka inimväärikust alandav.
12. Kaebaja leiab, et WC-s ei olnud privaatsust, läbi kambriukse on võimalik näha WC kasutamist nii naissoost töötajatel kui koolinoorte ekskursioonidel ning WC-s ei saa ise vett peale lasta. ASkE § 13 lg 1 p-st 7 tulenevalt kuulub kambri sisustusse võimaluse korral WC. Kehtiv ASkE ei reguleeri aga kambris asuva WC konstruktsiooni ega kehtesta nõudeid selle eraldatuse suhtes muust kambrist. Arestimaja kambrites asuva WC eraldatuse probleem on analoogiliste kaebuste lahendamisel kõigis kohtuastmetes hinnangu saanud ning seetõttu on kohus seisukohal, et kinnipeetavate endi julgeoleku ning järelevalve vajadusest tulenev poolavatud või avatud WC kambris ei piira kinnipeetava privaatsust rohkem, kui see on vangistusseaduse (VangS) § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik. VangS § 90 lg 4 kohaselt peavad vahistatu kambri suhtes kehtestatud nõuded tagama vahistatu pideva visuaalse või elektroonilise jälgimise. Jälgimise pidevuse tagamiseks puuduvadki arestimaja kambrites tualetti täielikult eraldavad vaheseinad. Jälgimise nõue on sätestatud eelkõige vahistatu enda julgeoleku tagamiseks. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja eraelu ja privaatsust oleks rikutud rohkem, kui see VangS § 90 lg-st 4 tulenevalt vajalik ja mõistlik oli või et seda oleks tehtud kaebaja väärikust alandaval moel. Ka Riigikohtu halduskolleegium on osutanud asjaolule, et Euroopa Inimõiguste Kohus on korduvalt leidnud, et täielikult eraldava vaheseinata tualeti kasutamine ei ole iseenesest kinnipeetava inimväärikust alandav. Tualettruumi avatust on Euroopa Inimõiguste Kohus võtnud arvesse ühe komponendina asjaolude kogumist, mille alusel on kohus hinnanud, kas kinnipidamise tingimused kambris ületavad minimaalse raskusastme, et tegemist oleks isiku väärikust alandava kohtlemisega (RKHKo 17.06.2010, 3-3-1-95-09, p 36). Analoogilistele seisukohtadele kambrites privaatsuse tagamise osas arestimajades on jõudnud ka Riigikohtu halduskolleegium oma 17.11.2008 otsuses nr 3-3-1-54-
13. Samuti ei ole õiguskantsleri nõunike poolt 19.03.2013 Viljandi arestikambrites läbiviidud kontrollkäigu kokkuvõttes tehtud vastustajale etteheiteid Viljandi arestimaja kambrite WC konstruktsiooni või puuduva privaatsuse osas. Kuigi kirjeldatud WC-tingimused võisid kaebuse esitajas tekitada tunde, et tema väärikust on alandatud, ei saa vastustajale kaebaja väärikuse alandamist kohus ette heita, sest WC Viljandi arestimaja kambrites vastas nõuetele. Seega tuleb kaebuse esitaja kirjeldatud ebamugavusi käsitleda kui arestimajas kinnipidamisega paratamatult kaasnevaid.
14. Kaebaja väited selle kohta, et temale anti katkised linad ja padjapüürid ning tekid ja padjad olid vanad, on kohtu arvates täiesti tõendamata, kuna kaebaja ei ole kaebuses nimetatud puudustele arestimajas viibimise kestel tähelepanu pööranud ning tagantjärele on seda tuvastada võimatu. ASkE § 26 lg 2 sätestab, et kinnipeetaval võimaldatakse kord nädalas kasutada sauna või dušši ja vahetada voodipesu. Õiguskantsleri nõunike 19.03.2013 läbi viidud ette teatamata kontrollkäigu kokkuvõttest võib järeldada, et kinnipeetavatele kasutada antav voodipesu ei olnud Viljandi arestimajas inimväärikust alandav, sest kaebaja kirjeldatud puudusi õiguskantsleri nõunikud ei tuvastanud. Küll aga on kokkuvõttes üldhinnanguna märgitud, et politseihoone kinnipidamistingimused vastavad üldjoontes õigusaktides sätestatud nõuetele, kambrid on puhtad ja piisava õhuringlusega.
15. Kohus ei pea usutavaks kaebaja väidet, mille kohaselt Viljandi arestimajas hoitakse kinnipeetuid väljas toimuvast teadmatuses, kuna neil ei võimaldata lugeda ajalehti ega kuulata raadiot. Asja materjalidest nähtuvalt on Viljandi arestimajas olemas eestikeelsed ajalehed Postimees ja Sakala, mida kinnitab ka ülalviidatud õiguskantsleri 19.03.2013 kontrollkäigu kokkuvõte. Vastustaja kinnitab, et ajalehtede tellimist Viljandi arestimajja on PPA jätkanud ka pärast õiguskantsleri 19.03.2013 toimunud kontrollkäiku. Kohtule ei ole usutav, et vaatamata ajalehtede olemasolule arestimajas ei võimaldatud kaebajal neid soovi korral lugeda. Kohus peab vajalikuks lisada, et enne 24.10.2011 kehtinud ASkE (siseministri 08.01.2008 määrus nr 3) § 31 p 9 nägi ette kinnipeetute õiguse lugeda riigi päevalehti ja ajakirju paberkandjal ning raamatukogu olemasolu korral sealolevat kirjandust. Alates 24.10.2011 kehtima hakanud ja ka praegu kehtiva ASkE § 31 „Kinnipeetu õigused“ kinnipeetutele seda õigust enam ette ei näe.
16. Mis puutub kaebaja väitesse, et arestimaja ei võimaldanud talle raadiot, mistõttu puudus tal informatsioon välismaailmast, siis peab kohus vajalikuks märkida, et ASkE § 31 lg 1 p 12 kohaselt on kinnipeetul õigus tehnilise võimaluse korral hoida arestimaja juhi loal kambris isiklikku raadiot või televiisorit, kui nende kasutamine ei häiri arestimaja tööd ja teisi isikuid. Seega arestimajas ei „anta“ kambrisse raadiot, vaid kui kinnipeetu seda soovib ja arestimaja juht tema taotluse rahuldab, siis saab ta kambrisse oma isikliku raadio. PPA ei tea, et kaebaja oleks seda soovinud. Võimalust kasutada kambris isiklikku raadiot on kinnitanud ka õiguskantsler ülalviidatud kokkuvõttes.
17. Kaebaja väide, et ta ei saanud arestimajas magada, kuna puudus öörahu, on paljasõnaline ja ei ole kohtu arvates selline rikkumine, mis tooks kaasa kahju nõude. Kohtule on väheusutav, et kainenemisele toimetatud isikud igal öösel ja sellisel määral lärmasid, et kaebaja ei saanud kambris öösiti üldse magada ja see temale hüvitamist vajava mittevaralise kahju põhjustada sai. Arestimaja töö eripära hulka kuulub paratamatult teatud müra tekkimine ka öörahu ajal, sest isikuid paigutatakse arestimajja ööpäevaringselt. Kuid kindlasti ei lärma ja lõhu kõik arestimajja, sh kainenemisele, paigutatavad isikud. Kohtule on usutav, et selliseid intsidente ei toimu igal ööl, pigem on need juhud erandlikud. Öise une katkestusi teatud väliste asjaolude tõttu esineb kindlasti ka kõikidel vabaduses viibivatel isikutel – inimene sotsiaalse olendina puutub paratamatult kokku nii teistest inimestest lähtuvate positiivsete kui ka negatiivsete mõjutustega. Arestimajas viibival isikul on aga kindlasti võimalik öist unevõlga kompenseerida puhkusega päevasel ajal.
18. Kaebaja väited, et talle ei antud arestimaja kodu- ja sisekorraeeskirju, mistõttu ta ei teadnud, kuna saab helistada, et endale asju arestimajja lasta tuua ning mida üldse tuua lasta võib, ei vasta tegelikkusele. Vastavalt ASkE § 8 lg-le 4 tutvustatakse arestimajja vastuvõetud kinnipeetule allkirja vastu esimesel võimalusel arusaadavas keeles arestimaja sisekorraeeskirja, arestimaja päevakava ning antakse õiguste ja kohustuste kohta kirjalik teave. Kohtul ei ole alust kahelda, et Viljandi arestimajas tutvustatakse arestimaja sisekorraeeskirja ja arestimaja päevakava allkirja vastu kõikidele kinnipeetutele, mida kinnitavad ka teabenõude korras kohtule saadetud väljavõtted A. Kallase isiklikust toimikust. Nimetatust nähtub, et kaebaja on nii 26.11.2013 kui 20.04.2015 tutvunud kinnipeetu õiguste ja kohustustega ning Lõuna prefektuuri korrakaitsebüroo arestimaja Viljandi kambri päevakavaga ja seda ka omakäeliselt allkirjaga kinnitanud (tl 28-29).
19. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 järgi isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, võib nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada käesoleva seaduse §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega. Käesoleval juhul oli kaebajal võimalus vastustajale esitada toimingu sooritamise nõue, kuid kaebaja ei ole esitanud tõendeid oma õiguste sel viisil kaitsmise kohta Viljandi arestimajas viibimise ajal.
20. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega mittevaralise kahju hüvitamise nõude rahuldamiseks peab kohus tuvastama, et haldusorgan on süülise tegevusega kahjustanud kaebaja RVastS § 9 lg-s 1 nimetatud õigushüve. VangS § 41 lg 1 alusel tuleb vahistatut kohelda viisil, mis austab tema inimväärikust ning kindlustab, et vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või arestimajas kinnipidamisega. Kaebuses toodud faktide pinnalt ei ole kohtul alust arvata, et kaebajat koheldi Viljandi arestikambris mingil erilisel viisil ning et tema elu- ja olmetingimused arestikambris oleks erinenud Viljandi arestikambris kinnipidamisega tavapäraselt kaasnevast. Eeltoodut arvestades asub kohus seisukohale, et XXX kaebus tuleb jätta rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Maare Aloe kohtunik