Obsah (9)

§ 468§ 440§ 162§ 459§ 432§ 232§ 230§ 652§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Kai Kullerkupp, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 6. märts 2013. a Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 468

lg 3 kohaselt, jättis kohus hageja taotluse rahuldamata ning ei tunnistanud kohtuotsust viivitamatult täidetavaks. Kohus selgitas hagejale, et kostja nõustumist suurendada kokkuleppel elatist 15 euro võrra ei saa lugeda õigeksvõtuks, kuna vastavalt

§ 440

lg-le 1 on õigeksvõtt tingimusteta nõustumine hageja nõudega, mille tulemusel kohus enam asja edasi ei menetle ning teeb otsuse, millega rahuldab hagi. Seetõttu ei saa olla õigeksvõtt kostja poolt nõusoleku väljendamine maksta hagejale elatist vähemas määras kui hageja nõudes märgitud.

§ 162lg 1 kohaselt kulud hagimenetluse kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus rahuldas hagi täies ulatuses ja seega tuleb kõik menetluskulud täies ulatuses jätta kostja kanda. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. S.P. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Apellatsioonkaebuse kohaselt: 1) on kohus jätnud tähelepanuta, et alates 01.07.
2. a kehtima hakanud perekonnaseaduse normid ei võimalda juba kohtuotsusega välja mõistetud elatist suurendada ega vähendada. Riigikohus on otsuse nr 3-2-1-33-11 p-s 26 leidnud, et kehtivas perekonnaseaduses puudub sõnaselge regulatsioon väljamõistetud elatise suuruse muutmise kohta. Küll kehtivad materiaalõiguslikult ülalpidamiskohustust reguleerivad sätted, mh PKS §-d 99 ja 102, millest saab lähtuda elatise suuruse kindlaksmääramisel. Menetluslikult annab aluse nõuda kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmist

§ 459lg 1.

Otsust võib

§ 459

lg 2 järgi muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. 5 Nimetatud sätted kehtivad

§ 432

teise lause järgi ka määruse kohta, millega kohus kinnitas kompromissi ja lõpetas menetluse. Riigikohus on leidnud, et seadus ei näe ette vanema õigust nõuda kohtulahendi, sh kohtu kinnitatud kompromissi muutmist tagasiulatuvalt (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-2-09, p 12). Riigikohus on samuti leidnud, et elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud ning kohus peab võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas asjaolud on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab tõendama üldjuhul nende asjaolude muutumise, millele tema väited või vastuväited tuginevad (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-66-08, p 18; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-127-09, p 10). Kolleegium jäi nende seisukohtade juurde ka kehtiva perekonnaseaduse järgi. Kogu menetluse käigus vaidles kostja hagiavaldusele vastu mh ka põhjendusel, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, mis õigustaksid elatise suurendamist. Hagi rahuldamiseks pidi hageja tõendama elatise muutmise vajadust. Hageja seda ei teinud, mistõttu kohtul puudus alus hagi rahuldamiseks; 2) on kohus jaganud tõendamiskoormuse poolte vahel valesti. Kohus leidis otsuses, et kinnistu väärtus on 11 495 eurot, kuid ei ole pooltega eelnevalt sellist asjaolu arutanud ja leidis ka, et kostja ei ole kinnistu teistsugust hinda tõendanud. Kohus ei arutanud eelmenetluses pooltega läbi kinnistu väärtuse hinda, mistõttu on rikkunud

§ 232

lg-t 1 ja leidnud seeläbi ebaõigesti, et kostjal on olemas rahalised vahendid suurema elatise maksmiseks ning see asjaolu omakorda tõi kaasa ebaõige kohtulahendi; 3) kannab

§ 162kohaselt hagimenetluse kulud pool kelle kahjuks otsus tehti.

1. L.P. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja taotleb selle rahuldamata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei pea elatise suurendamisel minimaalse määrani alaealise lapse vajadusi dokumentaalselt tõendama. Lapse vajadused on võrreldes
2. a suurenenud, mis on elatise suurendamise aluseks; 2) on apellandil

§ 230lg 1 alusel kohustus tõendada kinnistu väärtusetust.

Apellant ei ole seda tõendanud. Ülaltoodu tõttu on alusetu apellandi väide, et

§ 232

lg 1 rikkumine viis maakohtu ebaõigele järeldusele apellandi varalise seisundi kohta. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
2. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et hageja ema ja isa, st ülalpidamiseks kohustatud isikute, vahel on 13.12.2006 kinnitatud kohtumäärusega kompromiss, mille kohaselt maksab kostja (hageja isa) elatist 83,09 € kuus. Hageja oli vanemate vahel sõlmitud kompromissi sõlmimise ajal 6-aastane (sünd. 25.11.2000) ja hagi esitamise ajal 10-aastane. Kompromissi kinnitamise ajal kehtis PKS § 61 lg 4 järgmises sõnastuses - igakuine elatusraha ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 6 2006.aastal oli kuupalga alammäär 3000 kr, st eurodes oli elatusraha minimaalne suurus 95,87 €. Vastavalt Sotsiaalministeeriumi poolt tellitud uurimistööle („Lapse ülalpidamiskulude arvestamise metoodika“ 2004) kulub 0-6 aastase lapse ülalpidamiseks keskmiselt 1875 kr (119,83 €) ning 7-13 aastase lapse ülalpidamiseks 2182 kr (139,46 €).
3. Õige on apellandi väide, et perekonnaseadus ei reguleeri elatise muutmise korda ning lähtuda tuleb

§ 459sätetest.

Samas on põhjendamatu apellandi järeldus, et hageja ei ole nõude esitamisel täitnud

§ 459

lg-s 1 sätestatud eeldusi ning maakohus rahuldas elatise suurendamise nõude ebaõigesti. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on õigesti mõistnud elatise välja alates hagi esitamise ajast.

§ 459lg 2 esimese lause kohaselt võib otsust muuta alates uue hagi esitamise ajast.

Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esinesid ka alused, mis lubasid jõustunud kohtulahendiga välja mõistetud korduva kohustuse suurust muuta.

§ 459

lg kohaselt pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada.

1. Ringkonnakohus leiab, et hagi rahuldamiseks annavad alust kaks asjaolu. Esiteks on oluliselt muutunud kohtu poolt väljamõistetava elatise minimaalmäära suurus.
2. aastal oli selleks 95,87 € ning hagi esitamise ajal 139 €. Teiseks on 10-aastase lapse kulutused suuremad kui 6-aastase lapse kulutused. Seda, et lapse vajadused tema kasvamisega suurenevad, kinnitab eelviidatud uurimistöö, mille kohaselt suurenevad nii kulutused toidule, transpordile, kultuurile, hobidele, sidele ja eriti hüppeliselt garderoobikaupadele. Kui hageja vanemad
3. aastal kokkuleppe sõlmisid, siis lepiti kokku kostja kohustuses maksta elatist veidi vähem minimaalsest määrast (86,6 %), hagi esitamise ajaks olid muutnud nii lapse vajadused, kui elatise minimaalne määr ja kostja tasus elatist minimaalset määra arvestades 59,7 %.
4. Ringkonnakohus märgib, et elatise suurendamise hagi esitamisel tuleb hagejal tõendada, millised asjaolud on võrreldes elatise väljamõistmise ajaga muutnud lapse vajadustes ning vanemate maksevõimes.
5. Käesolevas asjas on tõendatud vanemate sissetulekud ja varaline olukord. Apellandi väide tõendamiskoormise ebaõige jaotamise osas ei ole põhjendatud. Asja materjalidest nähtub, et hageja taotles 17.10.2011 kinnisvara müügikuulutuste juurde võtmist ( I kd lk 98-101). Kostjale toimetati need kätte ning ta esitas oma seisukoha kirjalikult 07.11.2011 (lk 107). Kostja ei ilmunud 15.02.2012 kohtuistungile, kus kohus otsustas üle minna kirjalikule menetlusele. Kostjat esindas menetluses õigusteadmistega esindaja, seetõttu ei ole tõendamiskoormise täiendav selgitamata jätmine oluline menetlusnormi rikkumine, kuna hageja esitatud tõenditele sai kostja vastuväited esitada, samas piiras kostja ise oma õiguste kasutamist sellega, et ei osalenud kahel korral kohtuistungil. Kui apellant siiski leidis, et maakohtu poolt menetlusnormi rikkumise tõttu jäid tal asjakohased tõendid esitamata, siis tulenevalt

§ 652lg-st 4 oli tal õigus ja kohustus 7 esitada tõendid ringkonnakohtule.

Apellatsioonkaebuses ei ole taotletud tõendite kogumist ja apellatsioonkaebusele ei ole ka uusi tõendeid lisatud.

1. Ringkonnakohus möönab, et maakohtus esitas kostja vastuväite, et hageja peab esitama täiendavad andmed suurenenud kulutuste ja muutunud olukorra kohta, mis annaksid aluse elatist suurendada. Hageja kulutuste kohta tõendeid ei esitanud. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas menetlusetapis ei ole otstarbekas seda hagejale ette heita. Elatise nõude esitamisel on kohtupraktikas asutud seisukohale, et minimaalses määras elatise nõude esitamiseks ei pea hageja eraldi esile tooma kulutuste struktuuri ega konkreetsete kulutuste suurust. Seetõttu on põhjendamatu seada menetluses, kus taotletakse elatise suurendamist alla minimaalse määra, hagejat teistsugusesse olukorda, kui esialgse hagi esitajat. Kui elatise hagi esitamisel eeldatakse, et seadusandja seatud minimaalmääras elatise tasumine on kulutuste suurust arvestades alati põhjendatud, siis üldjuhul kehtib sama eeldus ka elatise suurendamisel.
2. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Kersti Kerstna Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ 8 Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/