← Eesti

2-11-15887/65

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Viivi Tomson, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht

  1. juuni 2013.a Tartu Tsiviilasja number 2-11-15887 Tsiviilasi I.V. ja S.V. hagi V. K. vastu elatise väljamõistmiseks Tsiviilasja hind apellatsioonikohtus 822,24 eurot Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu
  2. oktoobri 2012.a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik V. K. apellatsioonkaebus Kohtuistungi toimumise aeg Kirjalik menetlus Menetlusosalised ja nende esindajad Apellant (kostja): V. K. (ik: XXXXXXXXXXX), esindaja Deniss Matvejev Vastustajad (hagejad): I.V. (ik: XXXXXXXXXXX) ja S.V. (ik: XXXXXXXXXXX), seaduslik esindaja M.V. , lepinguline esindaja Jevgenia Tušinskaja RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Maakohtu
  4. oktoobri 2012.a otsus osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis välja V. K. lt elatise I.V. ja S.V. kasuks alates
  5. veebruarist 2011.a kuni
  6. detsembrini 2011.a kummalegi hagejale 139,01 eurot kuus ning alates
  7. jaanuarist 2012.a kuni
  8. augustini 2012.a kummalegi hagejale 145 eurot kuus, arvestades kohtuotsuse täitmisel V. K. poolt alates
  9. veebruarist 2011.a elatisena makstud summasid.
  10. Teha tühistatud osas uus otsus, millega teha ajavahemiku
  11. veebruarist 2011.a kuni
  12. augustini 2012.a osas tasaarvestus V. K. poolt I.V. ja S.V. ülalpidamiseks nimetatud perioodil makstud elatisega ning mõista perioodi
  13. veebruarist 2011.a kuni
  14. augustini 2012.a eest V. K. lt välja elatis I.V. kasuks ühekordse summana 2462,50 eurot ja S.V. kasuks ühekordse summana 2462,50 eurot.
  15. Lugeda kohtuotsuse resolutsioon sõnastatuks järgmiselt: „
  16. I.V. ja S.V. hagi rahuldada.
  17. Välja mõista V. K. lt (ik: XXXXXXXXXXX) elatis I.V (ik: XXXXXXXXXXX) kasuks perioodi
  18. veebruarist 2011.a kuni
  19. augustini 2012.a eest ühekordse summana 2462,50 eurot ja S.V. (ik: XXXXXXXXXXX) kasuks perioodi
  20. veebruarist 2011.a kuni
  21. augustini 2012.a eest ühekordse summana 2462,50 eurot. Samuti mõista V. K. lt välja elatis I.V. kasuks alates
  22. septembrist 2012.a 145 eurot kuus kuni I.V. täisealiseks saamiseni, s.o
  23. maini 2021.a, ja S.V. kasuks alates
  24. septembrist 2012.a 145 eurot kuus kuni S.V. täisealiseks saamiseni, s.o
  25. maini 2023.a. Kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada V. K. poolt alates
  26. septembrist 2012.a I.V. ja S.V. ülalpidamiseks elatisena tasutud summadega.
  27. V. K. l tuleb elatis maksta igakuuliselt I.V. pangakontole nr XXXXXXXXXXXX Swedbank AS-s.
  28. Tunnistada kohtuotsus viivitamata täidetavaks elatise väljamõistmise osas.
  29. Jätta menetluskulud maakohtus V. K. kanda.“
  30. Jätta V. K. apellatsioonkaebus rahuldamata. MENETLUSKULUDE JAOTUS Jätta menetluskulud ringkonnakohtus V. K. kanda. Edasikaebamise kord Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule 30 päeva jooksul otsuse kättetoimetamisest arvates. Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED 2
  31. I.V. ja S.V. esitasid
  32. aprillil 2011 maakohtule V. K. vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt välja igakuise elatise alates
  33. veebruarist 2011 kuni hagejate täisealiseks saamiseni I. V. kasuks 190 eurot ja S. V. kasuks 139,01 eurot.
  34. juunil 2012 esitatud seisukohas palusid hagejad mõista kostjalt välja elatis kummalegi hagejale alates
  35. veebruarist 2011 kuni
  36. detsembrini 2011.a 139,01 eurot kuus ja alates
  37. jaanuarist 2012 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 145 eurot kuus. Hagiavalduse kohaselt on hagejad I. V. (sündinud
  38. mail 2003) ja S. V. (sündinud
  39. mail 2005) hagejate seadusliku esindaja ja kostja alaealised lapsed. Hagejad elavad ema juures. Kostja elab alates jaanuarist 2011 hagejatest eraldi ning ei osale hagejate ülalpidamises. Hagejate väitel on kostjal olemas elatusvahendid, kostja töötab Norras ja saab väga head töötasu. Hagejad teatasid kohtule, et menetluse jooksul on kostja maksnud elatist
  40. märtsil 2011 253,17 eurot ja 2012 aprillis 200 eurot, mille võib otsuse täitmisel arvesse võtta.
  41. Kostja väitis
  42. mail 2011 esitatud kirjalikus vastuses hagile, et kuna kostja on töötu, siis hetkel ei ole tal võimalik maksta hagejatele elatist seadusega sätestatud miinimummääras. Kostjal puudub sissetulek ning kinnis- ja vallasvara; kostjal on kaks pangaarvet, pangakonto jääk Swedbank AS-s on -3,07 eurot ja AS-s SEB Pank 0 eurot; kohtu nõutud palgatõendit viimase kuue kuu kohta kostja esitada ei saa, sest töötas välismaal. Kostja oli seisukohal, et tema tulu Töötukassa väljamaksetest tuleb jagada kostja ja hagejate vahel võrdselt.
  43. märtsil 2012 selgitas kostja kohtu nõudel, et töötas Norras töölepingu alusel
  44. septembrist 2009 kuni
  45. veebruarini 2010,
  46. septembrist 2010 kuni
  47. märtsini 2011 ja
  48. septembrist 2011 kuni
  49. detsembrini
  50. Alates
  51. veebruarist 2012 on kostja töötu ning Eesti Töötukassas töötuna arvel. Kostja Norra panga (SpareBank) pangakonto jääk on –257,93 Norra krooni. Kohtuistungil
  52. septembril 2012 teatas kostja, et töötab eelmisest kuust Narvas OÜ-s XXXX Projekt lukksepana ja tema töötasu on 280 eurot. Kostja saab elatist maksta 30– 40 eurot kuus. MAAKOHTU LAHEND
  53. Viru Maakohus rahuldas
  54. oktoobri 2012 otsusega hagi ning mõistis välja V. K. elatise I. V. kasuks alates
  55. veebruarist 2011 kuni
  56. detsembrini 2011 igakuiselt 139,01 eurot ja alates
  57. jaanuarist 2012 igakuiselt 145 eurot kuni I. V. täisealiseks saamiseni, s.o
  58. maini 2021, ning S. V. kasuks alates
  59. veebruarist 2011 kuni
  60. detsembrini 2011 igakuiselt 139,01 eurot ja alates
  61. jaanuarist 2012 igakuiselt 145 eurot kuni S. V. täisealiseks saamiseni, s.o
  62. maini
  63. V. K. tuleb maksta I. V. ja S. V. igakuine elatusraha I. V. pangakontole nr XXXXXXXXXXXX (Swedbank). Kohtuotsuse sundtäitmisel tuleb arvestada V. K. poolt alates
  64. veebruarist 2011 I. V. ja S. V. makstud elatusrahaga. Kohus tunnistas kohtuotsuse TsMS § 468 lg 3 alusel viivitamata täidetavaks elatise väljamõistmise osas. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on kostja hagejate esimese astme üleneja sugulane ehk vanem ning kostja ei ela hagejatega koos. Seega on kostja perekonnaseaduse (PKS) §-st 96; § 97 p-st 1 ja § 100 lg-st 2 tulenevalt hagejatele ülalpidamist maksma kohustatud isikuks. Perioodil, mille eest hagejad nõuavad elatist, s.o
  65. veebruarist 2011 kuni
  66. detsembrini 2011 ei võinud PKS § 101 lg 1 järgi igakuine elatis alaealisele lapsele olla 3 väiksem kui 139,01 eurot, alates
  67. jaanuarist 2012 ei või igakuine elatis alaealisele lapsele olla väiksem kui 145 eurot. Kohus oli seisukohal, et kui hagejad nõuavad elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei pea nad tõendama hagejate vajadusi, kuna seaduses sätestatud määr on minimaalne lapse arenguks ja kasvatamiseks vajaliku elatusraha suurus ning see peab olema lapsele igal juhul tagatud. Hagejate tõendamiskohustus tekib juhul, kui nende vajadused ületavad seaduses sätestatud miinimummäära või kui kostja ei suuda objektiivsetest asjaoludest lähtuvalt oma ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras täita. Lähtuvalt PKS § 116 lg-test 1, 2 ja § 118 lg-st 1 on lapse eest hoolitsemine mõlema vanema aktiivne kohustus ning selle kohustuse täitmisel tuleb eelkõige lähtuda lapse huvidest, jättes vanema huvid teisejärguliseks. Seetõttu, kui ei esine kohustusest vabastamiseks objektiivseid asjaolusid PKS § 102 lg-te 1 ja 2 järgi (vanema töövõimetus vms), on vanem kohustatud tegema kõik endast oleneva, et täita lapse ülalpidamiskohustust vähemalt seaduses sätestatud miinimummääras. Kohus ei tuvastanud, et kostja oleks töövõimetu või et kostjal oleks teisi ülalpeetavaid peale hagejate. Registrite väljavõtete kohaselt kostjal vallas- ja kinnisvara puudub, samuti puudub raha pangakontol (I kd tl 40, 41, 79–81, 84–85). Kostja teatas kohtuistungil, et tema töötasu on 280 eurot kuus. Kohus märkis, et kostja enda väitel töötas ta Norras töölepingu alusel
  68. septembrist 2009 kuni
  69. veebruarini 2010,
  70. septembrist 2010 kuni
  71. märtsini 2011 ja
  72. septembrist 2011 kuni
  73. detsembrini
  74. Norra panga SpareBank pangakonto jääk on –257,93 Norra krooni (tl 155–156). Norra pangast on tehtud ülekanded hageja I. V. pangakontole
  75. jaanuaril 2011 ja
  76. märtsil
  77. Kohus järeldas, et kostja majanduslik olukord võimaldab tal maksta elatist hagejate nõutud ulatuses, s.o seaduses sätestatud miinimummääras. Kohus luges tõendatuks, et kostja töötas Norras ja sai seal tulu, mille arvelt tegi ülekandeid hageja I. V. pangakontole. Kostjal on Norra pangas konto, kuid pangakonto andmeid tuvastada ei õnnestunud, kuna hagejad loobusid kostjalt väljanõutud tõenditest. Kohus luges tuvastatuks, et kostjal on muu tulu, mida kostja ei ole kohtule avaldanud. Kostja väide, et ta on töötu, ei ole õige, kuna kostja väitis viimasel kohtuistungil, et töötab lukksepana. Kohus ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust elatise vähendamiseks alla seaduses sätestatud miinimummäära. Hagiavaldus esitati kohtule
  78. aprillil
  79. Hagejad palusid elatise välja mõista alates 01.02.
  80. Lähtuvalt PKS §-st 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kohus leidis, et hagi tuleb rahuldada ja kostjalt tuleb välja mõista kummalegi hagejale igakuine elatis alates
  81. veebruarist 2011 kuni
  82. detsembrini 2011.a 139,01 eurot ja alates
  83. jaanuarist 2012 kuni hagejate täisealiseks saamiseni 145 eurot. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
  84. V. K. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
  85. oktoobri 2012 otsuse tühistamist osaliselt ja tühistatud osas uue otsuse tegemist, millega rahuldada hagi osaliselt ning mõista välja V. K. igakuine elatis I. V. kasuks alates
  86. veebruarist 2011 kuni I. V. täisealiseks saamiseni, s.o
  87. maini 2021.a, 93,33 eurot ja S. V. kasuks alates
  88. veebruarist 2011 kuni S. V. täisealiseks saamiseni, s.o
  89. maini 2023.a, 93,33 eurot. Kohtuotsuse sundtäitmisel arvestada V. K. poolt alates
  90. veebruarist 2011.a I. V. ja S. V. makstud elatusrahaga. V.K. maksta igakuine elatis I. V. pangakontole nr XXXXXXXXXXXX (Swedbank). 4 Apellant palub jätta menetluskulud maakohtus poolte endi kanda ja ringkonnakohtus hagejate kanda. Alternatiivselt, kui ringkonnakohus leiab, et ei saa otsustada hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise küsimust, palub apellant maakohtu otsus tühistada ja saata asi maakohtule uue kohtuotsuse tegemiseks. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) hindas kohus ebaõigesti tõendeid. Kostja on täitnud oma kohustuse sissetuleku leidmiseks, leides Eestis töö, mis tagab talle 280 eurot kuus. Kostja ei ole süüdi selles, et Eesti majandus on tasemel, mis ei taga kostjale sissetulekut, millest piisaks ettenähtud suuruses elatise maksmiseks. Piisava sissetuleku puudumine, milles kostja ei ole süüdi, on objektiivne asjaolu, mille tõttu kostja ei saa täita ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras. Lähtudes kohtu seisukohast pidid hagejad tõendama, et kostja saab ülalpidamiskohustust seaduses kehtestatud miinimummääras täita. Hagejad seda ei tõendanud. Kohtu järeldus, et kostja töötab välismaal ja tema majanduslik olukord võimaldab maksta elatist nõutud määras, ei ole kinnitatud tõenditega. Kostja selgitas, et töötas Norras, kuid kohtumenetluse käigus kaotas töö ja võeti töötuna arvele Eesti Töötukassas. Võõrkeelseid dokumente, mis võiksid tõendada kostja tööd välismaal ja piisavat sissetulekut ülalpidamiskohustuse seaduses sätestatud miinimummääras täitmiseks, ei saa tõenditena kasutada, kuna hagejad loobusid dokumentide tõlkimisest eesti keelde ja nende tõenditena kasutamisest. Kohtu järeldus, et kostjal on muu tulu, mida kostja ei ole kohtule avaldanud, on paljasõnaline. Kostja teatas kohtuistungil, et tema töötasu on 280 eurot kuus. Hagejad ei ole kostja väidet tagasi lükanud. Seega on tõendatud, et kostja praegune sissetulek on 280 eurot kuus ja kostja majanduslik olukord ei võimalda maksta elatist hagejate nõutud summas; 2) kohaldas kohus ebaõigesti PKS § 102 lg-t
  91. PKS § 102 lg 2 kohaselt võib mõjuvaks põhjuseks olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. „Muu hulgas“ tuleb tõlgendada laienevalt, mis tähendab, et lisaks PKS § 102 lg-s 2 märgitud kahele alusele võivad eksisteerida muud mõjuvad põhjused, mis võimaldavad vähendada elatist alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud määra. Kohus arvestas ainult neid aluseid, mis on PKS § 102 lg-s 2 otse sätestatud. Kohus pidi analüüsima asjaolu, et kostja teeb kõik, mis temast sõltub, et teenida raha ülalpidamiskohustuse täitmiseks, kuid objektiivselt, sh lähtudes Eesti majanduslikust olukorrast, ei ole tal võimalik teenida rohkem raha. Kui kostja maksaks elatist seadusega sätestatud miinimummääras, siis ei jääks tal raha enda ülalpidamiseks; 3) rikkus kohus oluliselt menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1, 2), kuna kohtuotsus ei ole seaduslik ja põhjendatud ning rajaneb osaliselt tõenditel, mille kasutamisest hagejad loobusid ning mida ei uuritud kohtuistungil, s.o dokumendid, mis kinnitavad kostja tööd välismaal.
  92. I. V. ja S. V. vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja menetluskulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on kostja väide, et ta ei saa maksta elatist seadusega kehtestatud miinimummääras, sest tema sissetulek ei luba seda, ümber lükatud kostja enda poolt hagi läbivaatamisel avaldatuga, tsiviilasja materjalidega ja seaduse nõuetega. Kohus kohustas
  93. aprilli 2011 määrusega kostjat esitama kohtule andmed oma sissetulekute kohta. Kostja kohtu nõuet ei täitnud, kuid teatas, et töötas Norras. Kostja esitab kohtule ainult neid andmeid, mis tõendavad tema maksejõuetust. Näiteks esitas kostja kahe pangakonto väljavõtted, kus rahalised vahendid puuduvad, ehkki ta sai sellel ajavahemikul Töötukassa toetust, mis ilmselgelt laekus kostja 5 teistele arvetele, mille kohta ta andmeid ei esitanud. Kostja ei ole tõendanud ka oma väidet, et tema sissetulek on 280 eurot. Kohus ei rikkunud materiaal- ega menetlusõiguse norme; 2) esitati hagi
  94. aprillil 2011 ja sellest ajast ei ole kostjalt laekunud hagejate ülalpidamiseks ühtegi senti, kostja ei ole hagejaid mingilgi määral toetanud alates 2011.a algusest. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
  95. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust muuta maakohtu otsuse järeldusi kostjalt (apellandilt) väljamõistmisele kuuluva elatise suuruse osas. Apellatsioonkaebus tuleb jätta rahuldamata. Ringkonnakohus tühistab menetlusnormi rikkumise tõttu maakohtu
  96. oktoobri 2012 otsuse osaliselt, s.o osas, millega maakohus mõistis kostjalt hagejate kasuks välja elatise möödunud aja eest jooksva summana, jättes tegemata tasaarvestuse kostja poolt tasutud summade osas. Ringkonnakohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega teeb ajavahemiku
  97. veebruarist 2011 kuni
  98. augustini 2012 osas tasaarvestuse nimetatud perioodil kostja poolt hagejate ülalpidamiseks makstud elatisega ja mõistab kostjalt välja elatise hagejate kasuks perioodi
  99. veebruarist 2011 kuni
  100. augustini 2012 eest ühekordse summana kokku 4925,05 eurot, s.o kummagi hageja kohta 2462,50 eurot.
  101. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsioonkaebuse kostja, taotledes maakohtu otsuse tühistamist osaliselt ja uue otsusega kostjalt elatise väljamõistmist alates
  102. veebruarist 2011 kuni hagejate täisealiseks saamiseni kummagi hageja kasuks summas 93,33 eurot kuus. Ringkonnakohus kontrollibki vaidlustatud otsuse seaduslikkust ja põhjendatust nimetatud osas.
  103. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt hindas kohus ebaõigesti tõendeid ning lisaks rajaneb kohtuotsus osaliselt tõenditel, millele tuginemisest hagejad loobusid ja mida ei uuritud kohtuistungil. Kostja teatas kohtuistungil, et tema töötasu on 280 eurot kuus. Kuna hagejad ei ole kostja väidet tagasi lükanud, on asjas tõendatud, et praegu on kostja igakuine sissetulek 280 eurot. Kostja leiab, et ta on täitnud kohustuse leida omale töö, ning piisava sissetuleku puudumine, milles kostja ei ole süüdi (see sõltub Eesti majanduslikust olukorrast), on PKS § 102 lg-st 2 tulenevalt objektiivne asjaolu, mille tõttu kostja ei saa täita ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras. Kohtu järeldus, et kostjal on muu tulu, mida kostja ei ole kohtule avaldanud, on paljasõnaline. Hagejad pidid tõendama, et kostja saab ülalpidamiskohustust seaduses kehtestatud miinimummääras täita. Hagejad seda ei tõendanud.
  104. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus maakohtu vaidlustatud otsusega kostjalt hagejate kasuks väljamõistetud elatise vähendamiseks kostja poolt soovitud suuruseni, s.o kummagi hageja kasuks 93,33 eurot kuus. Maakohus on õigesti lähtunud PKS §-st 101, mis sätestab minimaalse elatise suuruse alaealisele lapsele. Viidatud paragrahvi lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. 2011.a oli miinimumelatis alaealisele lapsele 139,01 eurot kuus ja 2012.a 145 eurot kuus. PKS § 102 lg 2, millele kostja tugineb, sätestab küll, et kohus võib mõjuval põhjusel vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra ning mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et käesoleval juhul ei võimalik tuvastada asjaolusid, mis annaks alust PKS § 102 6 lg 2 rakendamiseks ning kostjalt väljamõistetava elatise vähendamiseks alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud miinimummäära. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  105. jaanuari 2013 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-160-12 (p 17) leidnud, et „Elatise väljamõistmisel alla PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et elatise vähendamiseks on PKS § 102 lg-s 2 sätestatud mõjuv põhjus.“
  106. oktoobri 2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12 (p 15) on Riigikohtu tsiviilkolleegium rõhutanud, et „vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. /…/ Vanemal on lapse ülapidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. /…/ See tähendab, et vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata selle vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike.“ Viimati viidatud lahendi p-s 16 on Riigikohtu tsiviilkolleegium märkinud, et „tuleb eeldada, et mõlemad vanemad suudavad lapsele anda ülapidamist seaduses sätestatud miinimumsuuruses.“ TsMS § 230 lg 1 esimese lause järgi peab kumbki pool tõendama kohtumenetluses neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Seega pidi kostja hagejatele seaduses sätestatud miinimumelatisest väiksema elatise maksmiseks tõendama, et esinevad alused PKS § 102 lg 2 kohaldamiseks. Kostja on maakohtule väitnud, et ta on töötu, millise väite tõendamiseks esitas kostja ka tõendid tema töötuna arvele võtmise kohta
  107. aprillil 2011 (I kd tl 49) ja
  108. veebruaril 2012 (I kd tl 158). Samas töötas kostja tema poolt kohtu nõudel esitatud andmete kohaselt (I kd tl 155–156) Norras töölepingu alusel
  109. septembrist 2009 kuni
  110. veebruarini 2010,
  111. septembrist 2010 kuni
  112. märtsini 2011 ja
  113. septembrist 2011 kuni
  114. detsembrini
  115. Eeltoodust nähtuvalt töötas kostja Norras osaliselt ka sellel perioodil, mille eest hagejad kostjalt elatist nõuavad (
  116. veebruarist 2011 kuni
  117. märtsini 2011 ja
  118. septembrist 2011 kuni
  119. detsembrini 2011).
  120. aprilli 2011 hagiavalduse menetlusse võtmise määruses (I kd tl 25) kohustas maakohus kostjat esitama kohtule muuhulgas oma viimase kuue kuu palgatõendi. Kostja töötas tema väidete kohaselt Norras ka kogu nimetatud kuuekuulise perioodi (oktoober 2010 – märts 2011), kuid kostja kohtu selget nõuet palgatõendi esitamiseks ei täitnud. Ringkonnakohus rõhutab, et kuna kostjal lasub tõendamiskoormis PKS § 102 lg-s 2 sätestatud aluste esinemise tõendamiseks, oleks kostja pidanud esitama tõendid (ja vajadusel võõrkeelsed tõendid tõlkima eesti keelde), mille alusel saanuks kohus tuvastada, et kostja poolt Norras töötades saadud sissetulekut arvestades ei jätku kostjal vahendeid ülalpidamiskohustuse täitmiseks seaduses sätestatud miinimummääras. Kostja ei ole tõendanud oma Norras töölepingu alusel töötades saadud sissetulekuid. Kostja väide
  121. mai 2011 kirjalikus vastuses (I kd tl 37), et kostja ei saa esitada kuue kuu palgatõendit, kuna „ta töötas välismaal ja praegu tal ei ole võimalust võtta vastavat tõendit tööandjalt“, ei vabasta kostjat tõendamiskohustusest. Samuti ei ole kostja millegagi tõendanud viimasel kohtuistungil,
  122. septembril 2012, esitatud väidet (II kd tl 1 pöördel), et hetkel on kostja sissetulek 280 eurot kuus. Kostja poolt asjakohaste tõendite esitamata jätmise korral lähtus maakohus õigesti eeldusest, et hagejatel on õigus saada miinimumelatist. 7 Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et kostja on kohtumenetluse jooksul võetud kahel korral, s.o
  123. aprillil 2011 ja
  124. veebruaril 2012, Eesti Töötukassas töötuna arvele ning kostja kahel pangakontol, Swedbank AS-s ja AS-s SEB Pank, puudusid rahalised vahendid. Kostja on tema enda väidete kohaselt töötanud osa vaidlusalusest perioodist töölepingu alusel (Norras), seega on kostja ilmselgelt teeninud ka sissetulekut, kuid ei ole soovinud oma sissetulekute suurust kohtule tõendada. Kostja poolt kohtule väidetust nähtuvalt võisid kostja sissetulekud olla küll ebastabiilsed (kostja on tema väidete kohaselt periooditi töötanud Norras ja tõendatud on, et vahepeal on ta olnud Eestis töötuna arvel), kuid perekonnaseaduse mõttest tulenevalt tuleb elatise väljamõistmisel lähtuda eelkõige lapse huvidest ning eeltoodu ei ole aluseks, et vähendada kostjalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist kostja taotletud summani, s.o 93,33 euroni kuus. Sisuliselt soovib kostja võtta hagejatele elatise maksmisel alates
  125. veebruarist 2011 aluseks kostja poolt väidetavalt 2012 septembris saadava palga 280 eurot. Isegi juhul, kui kostja sissetulek oleks praegusel hetkel 280 eurot kuus (nagu ülalpool märgitud, on nimetatud asjaolu kostja poolt tõendamata), siis ei oleks see ringkonnakohtu arvates selliseks mõjuvaks põhjuseks, mis annaks alust jätta kostja kanda miinimumist väiksema osa laste ülalpidamiskuludest. Kostjal oli kohustus arvestada oma sissetulekute ebastabiilsusega ja teha vajadusel oma elukorralduses muudatusi, et tagada alaealistele lastele seadusele vastav ülalpidamine. Kostja ei ole veenvalt tõendanud, et tal puudub võimalus laste ülalpidamiseks maakohtu poolt määratud ulatuses. Ringkonnakohus märgib, et kostja on rikkunud oma alaealiste laste ülalpidamiskohustust pika perioodi jooksul, tasudes 2011 veebruarist kuni 2012 septembrini, s.o aasta ja seitsme kuu jooksul, elatist vaid kahel korral, kokku summas 453,17 eurot, s.o ca 23 eurot kuus kahele lapsele, sh ei ole kostja maksnud hagejatele midagi ka sel ajavahemikul, mil ta oma väidete kohaselt töötas Norras. Ringkonnakohus märgib, et alates 2013.a on seadusega kehtestatud miinimumelatis alaealisele lapsele 160 eurot kuus. Hagejad ei ole hagiavalduses (I kd tl 1–2), hagi muutmise avalduses (I kd tl 189–190) ega ka kohtuistungil taotlenud ning maakohus ei ole otsuses märkinud, et hagejate kasuks välja mõistetud elatise summad oleks seotud PKS § 101 lg-s 1 sätestatud alaealisele lapsele ettenähtud elatise miinimummäära muutumisega. Seetõttu maakohtu vaidlustatud otsusega hagejate kasuks välja mõistetud elatis ei suurenenud alates
  126. jaanuarist 2013.a 160 euroni kuus lapse kohta ja jääb seega alates 2013.a algusest alla seaduses sätestatud miinimummäära.
  127. Vastuseks hagejate väidetele vastuses apellatsioonkaebusele, et hagi on esitatud
  128. aprillil 2011 ja sellest ajast ei ole kostjalt laekunud hagejate ülalpidamiseks ühtegi senti ning et kostja ei ole hagejaid mingilgi määral toetanud alates 2011.a algusest, märgib ringkonnakohus, et hagejad teatasid
  129. novembri 2011 avalduses (I kd tl 102–103) kohtule, et
  130. märtsil 2011 kandis kostja hageja I. V. arvele 253,17 eurot, ja palusid nimetatud summat elatise väljamõistmisel arvesse võtta. Avaldusele oli lisatud I. V. pangakonto väljavõte, kust nimetatud ülekanne nähtub (I kd tl 111 pöördel).
  131. juuni 2012 seisukohas (I kd tl 189–190) märkisid hagejad, et pärast hagi esitamist on kostja kandnud hagejate ülalpidamiseks raha üle 450 eurot (2001 märtsis 250 eurot ja 2012 aprillis 200 eurot). Ka viimasel kohtuistungil,
  132. septembril 2012, viitasid hagejad, et kostja maksis 2011.a 250 eurot ja 2012.a 200 eurot, ning palusid seda raha arvesse võtta (II kd tl 1 pöördel). Eeltoodust tulenevalt on hagejad asja menetluse käigus tunnistanud kostja poolt ülalpidamiskohustuse täitmist vaidlusalusel ajavahemikul summas (253,17 + 200) 453,17 eurot. Maakohus märkis kohtuotsuse resolutsiooni p-s 5, et kohtuotsuse sundtäitmisel tuleb arvestada kostja poolt alates
  133. veebruarist 2011 hagejatele makstud elatusrahaga. 8 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse resolutsiooni p 5 ei vasta TsMS § 442 lg 5 nõuetele, mille kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ning resolutsioon peab olema selgelt arusaadav ja täidetav ka muu otsuse tekstita. Ka Riigikohtu tsiviilkolleegium on korduvalt asunud seisukohale (3-2-1-37-11, p 14; 3-2-1-33-11, p 36), et otsuse selguse ja täidetavuse huvides tuleb hagi täielikul või osalisel rahuldamisel elatis tagasiulatuva perioodi eest välja arvutada ja kostjalt välja mõista ühekordse summana. Ringkonnakohus teeb tasaarvestuse kostja poolt makstud elatisega ning mõistab uue otsusega kostjalt välja elatise
  134. veebruarist 2011 kuni
  135. augustini 2012 ühekordse summana 4925,05 eurot järgmise arvestuse alusel: Kostja pidi perioodil
  136. veebruarist 2011 kuni
  137. augustini 2012 maksma hagejate ülalpidamiseks elatist (01.02.–31.12.2011 (11 x 139,01 x 2) 3058,22 eurot + 01.01.–31.08.2012 (8 x 145 x 2) 2320 eurot) kokku 5378,22 eurot. Kostja on maksnud hagejatele ajavahemikul
  138. veebruarist 2011 kuni
  139. augustini 2012 elatist 453,17 eurot, seega kostja elatisevõlgnevus hagejate ees perioodi
  140. veebruarist 2011 kuni
  141. augustini 2012 eest on kokku (5378,22 – 453,17) 4925,05 eurot. Eeltoodust tulenevalt sõnastab ringkonnakohus maakohtu otsuse resolutsiooni ümber ning mõistab kostjalt välja hagejate kasuks elatise alates
  142. veebruarist 2011 kuni
  143. augustini 2012 ühekordse summana kokku 4925,05 eurot, s.o 2462,50 eurot kummagi hageja kohta.
  144. septembrist 2012 kuni ringkonnakohtu otsuse tegemiseni möödunud ajavahemiku osas ei saa ringkonnakohus ise tasaarvestust teha, sest puuduvad andmed selle kohta, kas ja kui palju on kostja hagejatele järgneval perioodil elatist maksnud. Seetõttu märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et alates
  145. septembrist 2012 tuleb kohtuotsuse täitmisel arvestada kostja poolt elatisena makstud summasid.
  146. Kostja on apellatsioonkaebuses märkinud, et vaidlustab maakohtu otsuse ka selle viivitamata täidetavaks tunnistamise osas, kuid põhjendusi ei ole kaebuses selles osas esitatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tunnistas otsuse elatise väljamõistmise osas õigesti viivitamata täidetavaks, lähtudes hagejate taotlusest
  147. septembri 2012 kohtuistungil (II kd tl 2) ja TsMS § 468 lg-s 3 sätestatust.
  148. Kuna ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad menetluskulud ringkonnakohtus TsMS § 171 lg 1 alusel kostja kanda. Üllar Roostoja Viivi Tomson Kai Kullerkupp /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 9

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.