) § 200 lg-st 4 ei saa kostja oma väidetavat nõuet tasaarvestada. Eeltoodust tulenevalt puudus alus tasaarvestada käesolevas kohtumenetluses kostja väidetavat vastunõuet hageja nõudega. Maakohus jättis hageja menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda ja 37% ulatuses kostja menetluskulud hageja kanda. Hageja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 3954,40 eurot, millest on 3200 eurot riigilõiv hagi esitamisel ja õigusabikulud 5 tunni ja 42 minuti eest tunnitasuga 110 eurot kokku summas 627 eurot, millele lisandus käibemaks 125,40 eurot. Kohus leidis, et eeltoodud kulud on põhjendatud ja vajalikud kulud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäid hageja menetluskulud 63% ulatuses kostja kanda summas 2491,27 eurot (63% x 3 954,40). Kostja palus hagejalt välja mõista menetluskulud 22 tunni osutatud õigusteenuse eest tunnitasuga 125 eurot kokku summas 3300 eurot (käibemaksuga). Kohus leidis, et eeltoodud kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kuna hagi rahuldati osaliselt, jäid kostja menetluskulud 37% ulatuses hageja kanda summas 1221 eurot (37% x 3 300). Lähtudes TsMS § 445 lg-st 1 määras kohus tasaarvestada hageja ja kostja vastastikused välja mõistetavad menetluskulud ning tasaarvestuse tagajärjel mõistis maakohus kostjalt hageja kasuks välja menetluskulud summas 1271,27 eurot, s.o 2491,27 – 1221 eurot. Apellatsioonkaebus 4. Maakohtu otsuse peale esitas kostja apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hagi rahuldati ja teha uue lahendi, millega jäetakse hagi rahuldamata ning jäetakse menetluskulud hageja kanda. Kostja hinnangul oleks maakohus pidanud jätma hagi täielikult rahuldamata või alternatiivselt, isegi kui eeldada hageja nõude olemasolu, saanud hagi rahuldada oluliselt väiksemas ulatuses tingituna tasaarvestuse kehtivusest ning viivisenõude vastuolust hea usu põhimõttega. Kostja 7
lg-d 1 ja 2, § 29 lg-s 1 ja 2, § 197 lg-d 1 ja 2, mis on tinginud ka ebaõige lahendi. Maakohus ei hinnanud kõiki tõendeid ega esitanud selliselt ka kõiki põhjendusi, rikkudes TsMS § 232 lg-t 1, TsMS § 436 lg-d 1 ja 2 ning TsMS § 442 lg-t 8. Kostja jäi kõigi vastuväidete ja seisukohtade juurde, mille esitas maakohtus. Kostja ei ole hagejalt 01.10.2008.a laenulepingu alusel laenu saanud ning seega pole kostjal hageja ees rahalisi kohustusi. Isegi, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hagejal on nõue/nõuded kostja vastu, ei kuuluks ka sellisel juhul hagi rahuldamisele või kuuluks rahuldamisele oluliselt väiksemas ulatuses, kui maakohus otsustas. Kostja hinnangul rahuldas kohus vastuoluliselt ning ebaõigesti osaliselt hageja viivisenõude, kohustades kostjat tasuma hagejale viiviseid põhivõlgnevuselt ning lepingutasult kogusummas 127 887,21 eurot. Maakohus pidanuks
lg-te 1 ja 2 alusel jätma viivisenõude täies ulatuses rahuldamata, kuivõrd hageja on vastava nõudeõiguse kaotanud. Õige on, et aegumistähtaja jooksul saab nõude maksmapanekut pidada hea usu põhimõtte vastaseks üksnes erandlikel asjaoludel, ning et erandlik asjaolu saab eelkõige olla võlausaldaja käitumine, mis jätab võlgnikule mulje, et ta on oma nõude sissenõudmisest loobunud. Mõlemad seisukohad on avaldatud kohtupraktikas. Maakohus ei ole aga arvestanud sellega, et hea usu põhimõtte kohaldamisel tuleb eristada põhi- ja kõrvalnõudeid, st isegi kui põhinõude puhul oleks hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud, siis see ei tähenda, et nii tuleks toimida ka viivisenõude osas. Viivisenõude osas on hea usu põhimõtte kohaldamise kriteeriumid leebemad, kui põhinõude osas ning seda kinnitab ka senine kohtupraktika (RKTKo nr 3-2-1-128-14 p 11). Kostja hinnangul jõudis kohus ebaõigele järeldusele, et antud juhul ei toonud kostja esile neid asjaolusid, millest võiks järeldada hageja hea usu põhimõtte vastast käitumist viivisenõude maksmapanekul. Kostja hinnangul oli hageja käitumine olulises ulatuses vastuoluline ning kostjale tekkis põhjendatult mulje, et hageja on loobunud vähemalt viivisenõude sissenõudmisest. Hageja ainuosanik ja juhatuse liige JJ ning kostja on pikaaegsed endised äripartnerid, kelle vahel tekkisid erimeelsused, millest tingituna on hagejal soov tekitada kostjale võimalikult palju ebamugavusi, esitades kostja vastu hagi kohtusse (kuigi mõlemad pooled teavad, et kostjal tegelikult puuduvad rahalised kohustused hageja ees). Kostja esitas hagi kohtusse vahetult enne põhi- ja kõrvalnõuete aegumist. Hageja ei ole kostjalt varasemalt kordagi nõudnud ei väidetava põhivõlgnevuse, intressi, lepingutasu ega viiviste tasumist. Hageja vaikis pärast väidetavate nõuete sissenõutavaks muutumist 1096 päeva ega esitanud enne hagi esitamist kostjale mitte ühtegi pretensiooni, nõudekirja, arvet vms. Eelnevalt märgitud asjaolude tõttu tuleb asuda seisukohale, et kostja on
Hageja käitumine on vastuoluline ning ebaharilik, võrreldes tavapärase käitumisega olukorras, kus ühel isikul tõepoolest oleks teise isiku vastu rahaline nõue kogusummas 471 626,79 eurot. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-128-14 p 11 viimases lauses märkinud, et tsiviilasjas nr 3-2-1-128-14 tuvastatud faktilistel asjaoludel ei oleks olnud välistatud hageja viivisenõude suhtes hea usu põhimõtte kohaldamine (kuigi Riigikohus leidis, et põhinõude osas hea usu põhimõtte kohaldamine ei ole põhjendatud). Eelnevalt märgitud lahendi faktiliste asjaolude kohaselt ei esitanud hageja kostjale arveid, pretensioone, viivisenõudeid ning seda oluliselt lühema aja jooksul, kui käesolevas tsiviilasjas, kuid ometi on Riigikohus leidnud, et viivisenõude osas ei oleks olnud hea usu põhimõtte kohaldamine välistatud. Kostja palub, et ringkonnakohus jätaks
lg-te 1 ja 2 alusel rahuldamata hageja viivisenõuded või vähendaks neid oluliselt alla põhinõude suuruse. Apellandi hinnangul järeldas maakohus ebaõigesti, et käesolevas menetluses puudub alus hageja nõude kostja nõudega tasaarvestamiseks, mistõttu mõistis kohus ebaõigesti kostjalt hageja kasuks välja ca 300 000 eurot. Kostja on seisukohal, et maakohus oleks pidanud 8
Lisaks sellele, et kohus omistas tasaarvestuse vastuväite lahendamisel 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu ekslikule sõnastusele ebamõistlikult suure tähenduse, on kohus jätnud täielikult tähelepanuta, et Q HALDUS OÜ endine juhatuse liige, kes mh allkirjastas Q HALDUS OÜ nimel ka 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu, kinnitas kirjalikult, et „[…] Q HALDUS OÜ ei ole täitnud Q Vara AS-i (pankrotis) rahalisi kohustusi OÜ Novaator Invest eest, kui tegi OÜ-le Novaator Invest perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a muuhulgas pangaülekandeid summas 2 940 000 EEK, selgitusega „laen“. Nimetatud ülekannetega andis Q HALDUS OÜ OÜ-le Novaator Invest laenu, mida OÜ Novaator Invest minu juhatuse liikmeks oleku perioodil ei ole tagasi maksnud. OÜ Q Haldus loovutas nimetatud laenu andmisest tekkinud nõuded OÜ Novaator Invest vastu 26.10.2009. aasta lepinguga AL-le.“ Seega ei saa olla kahtlust, milliseid nõuded peeti silmas 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus - ilmselgelt peeti 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus silmas Q HALDUS OÜ poolt hagejale kantud rahasummade tagastamise nõudeid ning seda sõltumata nõuete hilisemast õiguslikust kvalifikatsioonist, sh peeti silmas perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a kantud rahasummat 187 900,25 eurot (s.o 2 940 000 EEK) ning sellelt summalt arvestatavaid kõrvalnõudeid. Kohus ei ole otsust tehes arvestanud
Käesolevas menetluses on nii kostja kui ka Q HALDUS OÜ selgitanud oma ühist tahet ning mis nõudeid on silmas peetud 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus.
Arvestades eelnevat, kui ringkonnakohus asub seisukohale, et hagejal on kostja vastu rahalised nõuded, tuleb hageja nõuded tasaarvestada kostja nõuetega hageja vastu ning lugeda nõuded kattuvas osas lõppenuks alates ajast, millal neid võis tasaarvestada (
lg 1 koosmõjus
Nimetatud nõude eeldused on: 1) hageja ja kostja vahel on kehtiv laenuleping; 2) kostja on saanud laenulepingu alusel raha; 3) laenuleping on lõppenud või on saabunud laenu tagastamise tähtpäev; 4) kohustust ei ole kohaselt täidetud. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja ja kostja vahel on sõlmitud laenuleping. Hageja on esitanud tõendina laenulepingu, mis on mõlema poole poolt allkirjastatud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et hageja ja kostja vahel on laenuleping, mille kohaselt leppisid pooled kokku, et hageja laenab kostjale 2 000 000 eesti krooni, s.o 127 823,30 eurot (maakohtu otsuse p 12). Kostja vastuväite kohaselt (mille juurde kostja jäi ka apellatsioonkaebuses) ei ole kostja hagejalt laenulepingu alusel laenu saanud, jäädes maakohtus esitatud seisukohtade juurde. Ringkonnakohus leiab, et maakohus tuvastas asjas kohtu ette toodud asjaolude ja esitatud tõendite alusel õigesti, et kostja sai hagejalt laenu. Kostja poolt apellatsioonkaebuses esitatud väited vastupidise järelduse tegemiseks alust ei anna. Maakohus on otsuse p-s 13 õigesti leidnud, et kostja vastuväide on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et poolte allkirjastatud kokkuleppe, et kostja on laenusumma enne lepingu sõlmimist kätte saanud (laenulepingu p 2.1) ning hageja poolt esitatud pangakonto väljavõte, millelt nähtub, et hageja on kostjale laenulepingu kuupäevadega samaaegselt kandnud üle laenulepingus kokkulepitud summa selgitusega „laen vastavalt lepingule“, alusel on võimalik lugeda tuvastatuks, et kostja on hagejalt saanud laenulepingu alusel raha. Täidetud on ka ülejäänud laenu tagasimaksmise nõude eeldused (kostja pidi laenulepingu kohaselt laenu tagastama 24.10.2009.a ning hageja ei ole tõendanud, et ta oleks laenu tagastanud). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et isegi kui kostja väide, et kostjale laenu andmine ei kajastu hageja majandusaasta aruandes, vastaks tõele, ei tähenda see seda, et hageja ei oleks kostjale vastavat summat üle kandnud. Seega pole hageja 2008.a majandusaasta aruande kui tõendi hindamine asja lahendamise seisukohast oluline. Eeltoodust tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et hageja laenu tagasimaksmise nõue põhinõudena on põhjendatud ja tõendatud. 8. Hageja esitas kõrvalnõudena intressinõude. Intressinõue tuleneb
lg-st 1 koosmõjus
Maakohtus oli poolte vahel vaidlus ka selles, mis on intressimäär, kuivõrd laenulepingus oli numbritega märgitud 48% ja sõnadega 40%. Arvestades seda, et maakohus nõustus kostja seisukohaga ning põhiliste vastuväidetega intressinõude osas (tuvastades, et intressimäär oli 40, ning et perioodil 24.10.2008-23.12.2008.a tekkinud intressinõuded on aegunud) ning hageja selles osas maakohtu otsust ei vaidlustanud, siis ringkonnakohus ei kontrolli maakohtu otsust selles osas. Apellatsioonkaebuses ei ole kostja intressinõudele esitanud muud vastuväidet peale selle, et hagejal puudub põhinõue ning seega ka intressinõue. Ringkonnakohus tuvastas eelmises punktis, et hageja põhinõue on põhjendatud ja tõendatud ning eespool viidatud
lg 1 koosmõjus
Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kuivõrd pooled leppisid selles laenulepinguga kokku ning kostja ei ole tõendanud, et ta oleks lepingutasu maksnud ning lepingutasu maksmise tähtpäev saabus laenu tagastamise tähtpäeval ehk 24.10.2009.a, on lepingutasu nõude rahuldamine põhjendatud. 10. Hageja esitas kõrvalnõudena ka viivisenõude. Viivisenõue tuleneb
Laenulepingus lepiti kokku, et viivisemäär on 0,2% tasumata summalt iga viivitatud päeva eest kuni viivitatud summa täieliku tasumiseni. Kostja leidis maakohtus, et viivisenõue on põhjendamatu, kuna hageja ei ole enne hagi esitamist viivist nõudnud ning on hea usu põhimõtte vastaselt viivitanud hagi esitamisega, suurendades viivisesummat. Kostja palus viivisesummat vähendada. Maakohus vähendas viivist põhinõude suuruseni, kuna hageja ei ole tõendanud, et tal oleks tekkinud kahju põhinõuet ületavas summas, kuid leidis, et alla põhinõude viivisenõude vähendamiseks ei ole kostja vastavaid asjaolusid esile toonud. Apellatsioonkaebuses leidis kostja, et maakohus rahuldas vastuoluliselt ning ebaõigesti viivisenõude, ning et maakohus oleks pidanud
lg-te 1 ja 2 alusel jätma viivisenõude täies ulatuses rahuldamata, kuna hageja on nõudeõiguse hea usu põhimõttest lähtuvalt kaotanud. Kostja arvates ei ole maakohus eristanud põhi- ja kõrvalnõudeid, väites et kuigi põhinõude osas on vaja tuvastada erandlikud asjaolud, mis muudaksid aegumistähtaja jooksul esitatud nõude hea usu põhimõtte vastaseks, siis kõrvalnõuete puhul ei ole selliseid erandlikke asjaolusid vaja tuvastada. Kostja viitas Riigikohtu lahendile asjas nr 3-2-1-128-
Apellatsioonkaebuse kohaselt leiab kostja, et käesolevas tsiviilasjas esitatud tõenditest nähtub üheselt, et Q HALDUS OÜ on loovutanud kostjale nõuded (2 940 000 krooni + kõrvalnõuded), mis puudutavad perioodil 10.04.2009-01.09.2009.a Q HALDUS OÜ poolt hagejale üle kantud rahasummade tagastamist ning seda sõltumata 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingus kasutatavast terminoloogiast. Ringkonnakohus märgib esmalt, et pelgalt see, et teine pool esitab vastuväite aktiivnõudele, ei saa piirata tasaarvestamise õigust. Kohtul tuleb hinnata, kas vastuväited välistavad tasaarvestuseks kasutatud nõude maksmapaneku ning seega ka tasaarvestuse kehtivuse. Käesoleval juhul on maakohus ka seda teinud.
lg-s 4 nimetatud vastuväidete alla kuuluvad vastuväited, mis annavad poolele õiguse võlgnetava kohustuse täitmisest kestvalt või teatud ajavahemiku jooksul keelduda (samas). 12. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostja ei ole tõendanud, et talle kuulub hageja vastu tasaarvestatav nõue.
lg 1 kohaldamise eeldused, on et: 1) hageja ja kostja vahel on vastastikused rahalised või muud samaliigilised nõuded; 2) kostjal on tekkinud tasaarvestuse õigus; 3) kostja on teinud formaalselt korrektse tasaarvestuse avalduse. Kostja väidete kohaselt kuulub talle nõue hageja vastu summas 2 940 000 krooni ja kõrvalnõuded, mille ta omandas Q HALDUS OÜ-lt loovutamise tulemusel. Kostja väitis, et nõue tuleneb alternatiivselt kas laenulepingust või alusetu rikastumise võlasuhtest.
lg 1 kohaldamine eeldab seega käesoleval juhul muuhulgas seda, et nõude loovutaja oli nõudeõigust omav isik, ning et nõude loovutaja loovutas kostjale konkreetse nõude.
Käesoleval juhul on kostja esitanud tasaarvestuse vastuväite ning seega peab ka kostja TsMS § 230 lg 1 järgi tõendama asjaolusid, millest tuleneb tema nõue ning õigus see hageja nõudega tasaarvestada (RKTKo 32-1-24-12, p 12). Kostja on esitanud tõenditena 26.10.2009.a nõude loovutamise lepingu ning Q HALDUS OÜ juhatuse liikme kinnituse. Nõude loovutamise lepingust tuleneb, et Q HALDUS OÜ võõrandas kostjale kohustuste ülevõtmisest ja laenulepingust tulenevad nõuded summas 3 103 000 krooni, kusjuures nõude loovutamise lepingu lahutamatu lisa oli Q HALDUS OÜ ja hageja vahel sõlmitud kohustuste ülevõtmise leping (lepingu p 11). Kohustuste ülevõtmise lepingut ega ka laenulepingut ei ole kohtule esitatud. Nõude loovutamise lepingu kehtivuse üle vaidlust ei ole, kuid ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nõude loovutamise leping iseenesest loovutatud nõude olemasolu ei tõenda. Seega on vajalik eraldi tuvastada, kas nõude loovutaja ja hageja vahel laenusuhe eksisteeris. Kostja on esitanud täiendava tõendina Q HALDUS OÜ endise juhatuse liikme kinnituse (I kd, tl 170) selle kohta, 12
lg 1 kohaselt peab nõude loovutanud võlausaldaja uuele võlausaldajale üle andma nõuet ja kõrvalkohustustest tulenevaid õigusi tõendavad dokumendid, muu hulgas
lg-s 4 nimetatud täitedokumendi, ja andma talle nõude esitamiseks vajalikku teavet. Kui senine võlausaldaja vajab dokumenti ka edaspidi, võib uus võlausaldaja dokumendi üleandmise asemel nõuda koopia või väljavõtte andmist või muude tegude tegemist, mis võimaldaksid tal oma õigusi teostada. Kui Q HALDUS OÜ ei täitnud enda kohustust
lg 4 alusel ning kostja ei nõudnud selle kohustuse täitmist, ei kergenda ega muuda see kostja tõendamiskoormust. Eelnevast tulenevalt oli kostja kohustus tõendada, et kostjal on tasaarvestatav nõue. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kostjal ei ole võimalik tasaarvestada nõude loovutamise lepinguga omandatud laenulepingust tulenevat nõuet, kuna kostja ei tõendanud, et nõude loovutajal (Q HALDUS OÜ) oli laenulepingust tulenev nõue hageja vastu, mida kostjale loovutada, ning seega ei ole ka tõendatud kostjal sellise nõude olemasolu. Seega ei ole
14. Ringkonnakohus märgib lisaks, et kostja ei ole ka tõendanud, et tal oleks tekkinud tasaarvestuse õigus (ehk et aktiivnõue oli sissenõutav). Kostja on segi ajanud nõude loovutamise (
) ja lepingu ülevõtmise (
) mõisted ja asunud ekslikult teostama lepingupoole õigusi, mis nõude loovutamise lepinguga talle üle läinud ei ole. Kostja on enda 10.09.2013.a menetlusdokumendi p-des 2.7 ja 2.8 (I kd, tl 98) väitnud, et kostjal tekkisid nõude loovutamise lepingu alusel kõik Q HALDUS OÜ ja hageja vahel perioodil 13
Selliseid õigusi saab üle anda üksnes teise poole nõusolekul lepingu ülevõtmise korras
Sellist hageja nõusolekut aga asja materjalidest nähtuvalt ei olnud. 15. Lisaks eelnevale nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et kostjal ei ole võimalik tasaarvestada ka väidetavalt alusetust rikastumisest tulenevat nõuet hageja vastu, kuna nõude loovutamise lepingust ei ole võimalik järeldada, et Q HALDUS OÜ loovutas alusetust rikastumisest tuleneva nõude kostjale. Nõude loovutamisel peab olema nõue piisavalt määratletud viisil, mis võimaldab kindlaks määrata, milline nõue loovutati. Isegi juhul, kui Q HALDUS OÜ nõuet tulenevalt pangaülekannetest oleks võimalik kvalifitseerida alusetust rikastumisest tuleneva nõudena, puuduks vajadus kontrollida nimetatud nõude eeldusi, kuna sellist nõuet kostjale ei loovutatud. Seega puudus hagejal ka kohustus tõendada, et kostjal ei olnud õigust raha tagasi saada. Nõude loovutamise lepingus ei ole Q HALDUS OÜ loovutanud kostjale kõiki Q HALDUS OÜ olemasolevaid nõudeid hageja vastu tulenevalt kõikidest võimalikest võlasuhetest, vaid lepingus on selgesõnaliselt ja spetsiifiliselt ära määratletud, et loovutati vaid kohustuste ülevõtmisest ja laenulepingust tulenevad nõuded ning mitte teistest võlasuhetest tulenevaid nõudeid. Samuti ei tulene loovutamise lepingust, et Q HALDUS OÜ oleks loovutanud muid 10.04.2009-01.09.2009.a ülekannetega seonduvaid nõudeid. Kostja on apellatsioonkaebuses viidanud, et maakohus ei kohaldanud
Ringkonnakohtu hinnangul ei saa
lg-te 1 ja 2 alusel anda käesoleval juhul lepingule tagantjärgi uut sisu ning lugeda, et selle asemel, et loovutati laenulepingust ja kohustuste ülevõtmise lepingust tulenev nõue summas 3 103 000 krooni, loovutati hoopis 10.04.200901.09.2009.a ülekannete alusel tekkinud alusetust rikastumisest tulenev nõue summas 2 940 000 krooni. Sellisel juhul oleks tegemist juba lepingu muutmisega. Ringkonnakohus märgib, et Q HALDUS OÜ endise juhatuse liikme kinnitus ei ole ka kaalukas tõend ning sellesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd tegemist on tagantjärgi konkreetselt käesoleva kohtuasja menetluse jaoks antud kinnitusega, mille on koostanud kostja lähisugulane (rahvastikuregistrist nähtuvalt on IL kostja vend), kes on äriregistrist kustutatud äriühingu endine juhatuse liige. Samas märgib ringkonnakohus, et ka nimetatud kinnituse kohaselt loovutas Q HALDUS OÜ laenu andmisest tekkinud nõuded kostjale ning mitte alusetust rikastumisest tulenevad nõuded. Kuigi nõude loovutamise lepinguga iseenesest saab loovutada kõiki eraõiguslikke nõudeid, sh ka alusetu rikastumise võlasuhtest tulenevat nõuet, ei saa transformeerida ühest võlasuhtest tulenevat loovutatud nõuet teisest võlasuhtest tulenevaks nõudeks. Sellisel juhul, kus loovutatakse laenulepingust tulenev nõue ning ei suudeta tõendada laenulepingu olemasolu, ei ole võimalik nõude omandajal teostada nõude loovutaja õigusi tulenevalt muudest võlasuhetest hagejaga. Nõude loovutamisel ei ole pooled kokku leppinud selles, et loovutatakse raha ülekannetest kui elusündmusest kõik tuleneda võivad nõuded. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohus ületanud nõude loovutamise lepingu tõlgendamisel enda diskretsiooni ning on jõudnud õigele järeldusele. Alusetust rikastumisest tulenevat nõuet ei ole võimalik tasaarvestada ka seetõttu, et
§-st 1028 tulenevalt tuleb isikul, kes alusetu rikastumise nõude olemasolule tugineb, tuua kohtu ette asjaolud, mille alusel saaks kohus 14
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.