Obsah (10)

§ 212§ 213§ 41§ 47§ 151§ 121§ 109§ 104§ 108§ 118

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht Haldusasja number Haldusasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus ringkonnakohtus Asja läbivaatami

§ 212lg 1).

Kassatsioonkaebus võidakse lahendada kohtuistungit korraldamata kirjalikus menetluses, kui kassaator või teised menetlusosalised ei ole

§ 213lg 1 p 5 ja § 218 lg 2 p 5 kohaselt avaldanud soovi kohtuistungist osa võtta.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla registreeris 01.08.2014 S. Kotini kahjunõude, milles viimane palus hüvitada perioodidel 10.04.2007-03.02.2012 ja 06.05.-10.06.2014 ebainimliku ja alandava kohtlemisega tekitatud mittevaraline kahju. S. Kotin väitis, et teda hoiti kinnise osakonna 6kohalises kambris, kus oli ühe isiku kohta vaid 1,5 m² reaalset vaba põrandapinda ning lisaks tuli samas ka riideid pesta ja kuivatada, mistõttu oli kamber niiske ja rõske ning kambri kunstlik valgustus ei vastanud vangistusseaduse (VangS) § 45 nõuetele. S. Kotin leidis, et Tallinna Vangla on rikkunud tema suhtes Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (EIÕK) artt
3. S. Kotin esitas 03.10.2014 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus mõista Tallinna Vanglalt välja 30 228 eurot tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks. Kaebuse põhjendused: 1) 20.03.2007-03.02.2012 ja 30.04.-06.05.2014 viibis ta Tallinna Vanglas kambrites, kus ei olnud tagatud iga kinnipeetava kohta 3 m², millist käitumist on Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) lugenud mittelubatuks ja kinnipeetavaid piinavaks. 2) EIK hinnangul on piisavaks kompensatsiooniks 516 eurot kuus. Seega on 30 228 euro suuruse hüvitise nõue adekvaatne ja vastavuses kohtupraktikaga.
4. Tartu Halduskohus jättis 29.01.
5. a otsusega S. Kotini kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Otsuse põhjendused: 1) Käesoleval juhul pidi kaebaja ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud selle tegelik mõju, ka väidetava kahju lõplik suurus selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist. Perioodi 20.03.200731.07.2011 osas on selleks 02.03.2012, kui toimus Tartu Vanglasse paigutamine. Kahjunõude on kaebaja vanglale edastanud 01.08.
6. Seega on kaebus tervikuna tähtaegne. 2) VangS-is ja selle alusel antud õigusaktides kinnipeetavate eluruumi kohta sätestatust ei tulene, et põrandapind peab olema täiesti vaba ja selle hulka ei saa arvata pinda, millel asuvad kambri sisustuse hulka kuuluvad esemed ja seadmed, s.h WC ja pesemiskoht. Seega pole mõistet „põrandapind“ võimalik määratleda muul viisil, kui ruumi külgede pikkuse korrutisena. Enamasti oli kaebajale tagatud põrandapind suurem kui minimaalne nõutav. 02.-29.04.2008 oli see ligikaudu 2 cm² võrra ettenähtust väiksem, kuid alates kriminaalasjas nr 1-07-11035 tehtud kohtuotsuse jõustumisest 26.10.2007 polnud kaebaja enam vahistatu seisuses ega pidanud terve ööpäeva ulatuses lukustatud kambris viibima, vaid talle laienes VangS § 8 lg 1, mis näeb kinnipeetavale ette õiguse liikuda osakonnas vabalt vähemalt 4 tundi päevas. Lisaks oli kaebaja 02.04.-02.06.2008 vangla direktori käskkirja alusel määratud elektrikuna ehitus- ja remonditööle, mis tähendas võimalust viibida kambrist väljas tööülesannete täitmise ajal. Rikkumise mõju ei ole saanud olla niisugune, mis ületab minimaalse raskusastme ja saab õigustada rahalise hüvitise määramist. 3) Kaebaja väited kambrite niiskuse ja valgustuse kohta jäävad mitu aastat hiljem alles kohtueelse menetluse käigus esitatutena kontrollimatuteks, sest tagantjärele pole enam võimalik kambris valitsenud tegelikke olusid tuvastada. 4) Tegelikkuses ei ole kaebaja ajendiks vähesest põrandapinnast ja muudest kinnipidamisega kaasnenud tingimustest tulenenud kannatused, vaid kaebuse ühe alusena märgitud EIK lahendi Tunis vs Eesti tulemusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule. Seda kinnitab kaudselt asjaolu, et aastal 2010 on kaebaja kurtnud korra ühe kambri valgustuse üle, pole kogu vanglas viibimise ajal avaldanud rahulolematust muude kinnipidamistingimuste suhtes ja esitas kahjunõude alles pärast seda, kui sai üldiselt teatavaks EIK lahendiga teisele kinnipeetavale välja mõistetud suur hüvitis. Nimetatud kohtulahendis kirjeldatud 2 kinnipidamistingimused olid kohati sarnased kaebaja poolt nimetatutega, kuid selle järeldused ei saa olla üheselt üle võetavad, sest lisaks ruumipuudusele on EIK olulise asjaoluna ära märkinud ka kinnipeetava terviserikke ja raskused nende leevendamiseks arsti poolt ette nähtud harjutuste tegemisel. Kaebaja puhul niisuguseid asjaolusid ei esine. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 ei luba kahjunõuet esitada, kui kahju vältimiseks või kõrvaldamiseks vajalikud abinõud on jäänud kasutamata. Sellisel juhul ei pruugi kaebus kuuluda rahuldamisele, mida on selgelt välja öeldud ka Riigikohtu lahendis nr 3-3-1-80-
7. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS
8. S. Kotin esitas 08.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.01.
9. a otsus ja teha asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada ja mõista välja 30 228 euro suurune mittevaralise kahju hüvitis. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) VangS-i kommenteeritud väljaandes on märgitud, et kambris peab olema iga kinnipeetava kohta vabaks liikumiseks 3 m². Samuti jättis EIK 19.12.
10. a otsusega Tunis vs Eesti kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. EIK praktikast tuleneb, et kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel tuleb kambri üldpindalast maha arvata ka mööbli alla jääva ala pindala. EIK on otsuses Tunis vs Eesti rõhutanud, et mitme kinnipeetavaga kambris on soovituslik määr 4 m², kuid kui põrandapinda on alla 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada niivõrd tõsiseks, et see õigustab iseenesest art 3 rikkumise tuvastamise. 2) Alusetu on kohtu süüdistus, et kaebaja tegelikuks ajendiks on võimalus rahalist kasu saada. VangS § 4¹ lg 1 näeb ette kinnipeetava sellisel viisil kohtlemise kohustuse, mis arvestab tema inimväärikust ja kindlustab, et karistuse kandmine ei põhjusta talle rohkem kannatusi või ebameeldivusi, kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas kinnipidamisega. Õiguskantsler on 04.07.
11. a kirjas leidnud, et vangla sisekorraeeskirja (VSkE) § 6 lg 6 varasem redaktsioon (v.r) oli vastuolus PS §-dega 10 ja 18, kuna nägi ette, et kinnipeetava isiklik ruum peab kambris olema vähemalt 2,5 m².
12. Tallinna Vangla esitas 27.02.2015 apellatsioonkaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu 29.01.
13. a otsus põhjenduste p 5 osas, milles kohus leidis, et S. Kotini kaebus on perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas tähtaegne ning teha asjas uus otsus ja asendada halduskohtu põhjendused selliselt, et lugeda S. Kotini kaebus perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas mittetähtaegseks ja jätta menetluskulud kaebaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) Kohus on ebaõigesti kohaldanud RVastS § 17 lg-t
14. S. Kotin, viibides väidetavalt inimväärikust alandavates tingimustes, pidi
15. a vanglasse saabudes aru saama võimaliku kahju tekkimisest ja enda inimväärikust alandavast kohtlemisest, mistõttu on kaebus perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas esitatud peale kaebetähtaja möödumist. Kui vangistuse ajal on kinnipidamistingimused muutunud, siis ei saa kogu vangistuse aega lugeda jätkuvaks toiminguks. Kaebaja oli ka varasemalt Tallinna Vanglas viibinud ja pidi aru saama, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused tema õigusi rikuvad ja talle kahju tekitavad. Kaebajale pidi juba alates 14.03.2002 või hiljemalt teistkordsel Tallinna Vanglasse paigutamisel 29.05.2003 olema tuntavad Tallinna Vangla kinnipidamistingimused. Seetõttu hakkas hiljemalt 20.03.2007, peale neljandat Tallinna Vanglasse paigutamist kulgema kahju hüvitamise nõude esitamise 3-aastane tähtaeg. Kaebaja 01.08.2014 mittevaralise kahju hüvitamise taotlus on esitatud osaliselt peale kahju hüvitamise nõude tähtaja saabumist. Kaebaja hakkas ebainimlikku ja alandavat kohtlemist tunnetama ning enesele kahju tekkimist väitma ja hüvitist nõudma peale seda, kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada. Seetõttu on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaega rangelt kolme aastaga, nagu RVastS § 17 lg 3 ette näeb. 3 2) Kaebaja on esile toonud mitmeid asjaolusid, mis teda häirisid, siis vähemalt mingis ulatuses oleks kaebaja tõenäoliselt saanud talle tekitatavat kahju vähendada vastavate nõuete esitamisega (vajadusel kohtusse pöördudes). Kaebaja ei ole põhjendanud, miks ta alles
16. a need probleemid välja on toonud. Ei ole välistatud, et primaarsete õiguskaitsevahendite abil oleks kaebaja saanud kahju vähendada. Arvestades, et kaebaja esitas nõude kahju hüvitamiseks vanglale 01.08.2014, saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude alates 01.08.
18. Tallinna Vangla esitas 31.03.2015 vastuse S. Kotini apellatsioonkaebusele, milles ta palub jätta S. Kotini apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuse põhjendused: 1) „Põrandapind“ ei tähenda ruumis olevat jalutamiseks vaba pinda, vaid ruumi põrandapinna suurust, mille arvestamise aluseks on vastasseinte vaheline kaugus, seega ruumi üldpind. Ka väljaspool vanglat ei arvestata (nt eluruumi ostmisel) WC pinda ruumi kogupinnast välja. EIK lahendites on enamasti WC pind arvatud kambripinnast välja seetõttu, et see ei asunud kambris ja kinnipeetavad ei saanud seda igal hetkel kasutada. Tallinna Vangla esimeses ja teises üksuses asuvad WC-d kambris, mis võimaldab kinnipeetavale privaatsuse ja soovi korral kohese kasutamise. Kaebaja poolt välja toodud muud puudused kinnipidamistingimustes ei ole leidnud tuvastamist, mistõttu on väidetava mittevaralise kahju põhjuseks üksnes väidetav ebapiisav põrandapind. S. Kotin oli paigutatud kambritesse, kus talle oli tagatud vähemalt 2,5 m² suurune põrandapind, v.a perioodil 02.-29.04.2008, mil talle oli tagatud põrandapinda 2,48 m². Seega ei ole vangla rikkunud kaebaja õigusi, millised on õigusaktides kehtestatud kinnipeetava kambri suurusele. 2) Kaebaja ajendiks pole ebapiisavast põrandapinnast tulenevad kannatused, vaid EIK lahendi Tunis vs Eesti alusel kujunenud lootus võimalikule rahalisele kasule, mida kinnitavad kaudselt asjaolud, et vanglas viibimise ajal ei ole ta kurtnud kinnipidamistingimuste üle ja esitas vastava nõude, kui sai teada lahendiga välja mõistetud suurest hüvitisest. Art 3 kaitseala eelduseks on minimaalse raskusastme ületamine ehk mitte iga ebamugavustunne, mida isik kogeb, ei ole inimväärikuse alandamine. 3) VSkE § 6 lg 6 näol oli tegemist kuni 31.12.2013 kehtinud sättega, mida ei ole kohtu poolt põhiseadusevastaseks tunnistatud. Seetõttu ei saanud vangla tegevus, mis lähtus kehtivast õigusest, olla sellega vastuolus ega õigusvastane. Kaebajale ei ole mittevaralist kahju tekkinud, mistõttu puudub alus rahalise hüvitise väljamõistmiseks.
19. Tallinna Vangla esitas 18.08.2015 vastuse kohtunõudele, milles teatas, et kambri nr 126 WC suurus on 1,73 m², kambri nr 359 WC suurus on 1,43 m² ja kambri nr 428 WC suurus on 1,5 m². Lisaks teatas vastustaja, et avatud eluosakondades asuvates kambrites nr 14, 21, 26, 41 ja 43 eraldi WC-d kambrites sees ei ole ning kamber nr 74 on kartserikamber, kus WC asub kambris sees, kuid ei ole muust ruumist seintega eraldatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
20. Ringkonnakohus leiab, et S. Kotini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused tuleb rahuldada osaliselt.
21. Esmalt teeb ringkonnakohus kindlaks, millises osas oli S. Kotini kaebus halduskohtule lubatav (I); annab seejärel hinnangu kaebaja kahjuhüvitise nõude põhjendatuse osas (II) ning lahendab viimaks menetlusosaliste taotlused ja jagab menetluskulud (III). I 4
22. Halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 2 lg 3 kohaselt lahendab kohus asja üksnes kaebuses või seaduses sätestatud muus avalduses nõutud ulatuses. Avalduse esitamise otsustab menetlusosaline omal äranägemisel.

§ 41

lg 1 kohaselt määravad vaidluse eseme halduskohtumenetluses kindlaks kaebuse nõue vastavalt

§-le 37 ja kaebuse alus. Kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire. 11. Halduskohus on otsuse p-s 9 andnud seisukoha kambrite niiskuse ja valgustuse kohta, leides, et vastavad kaebaja väited jäävad kohtueelse menetluse käigus esitatutena kontrollimatuteks, sest tagantjärele pole võimalik kambris valitsenud tegelikke olusid tuvastada. Ringkonnakohus märgib, et kuigi kaebaja esitas vastavad väited kahjunõudes vanglale, ei ole kaebaja kaebuses kahju hüvitamist kambrite liigse niiskuse ja ebapiisava valgustuse tõttu taotlenud. Kuna kohus ei või teha otsust nõude ega aluse kohta, mida ei ole kaebuses esitatud, ega ületada nõude piire, pidanuks halduskohus jätma vastavad kohtueelses menetluses esitatud väited otsuse tegemisel tähelepanuta. Kuivõrd käesoleval juhul ei ole selline menetlusnormi rikkumine siiski mõjutanud asjas tehtud lahendi seaduslikkust, puudub ringkonnakohtul vajadus halduskohtu otsuse vaid sel alusel tühistamiseks. 12.

§ 47

lg 1 kohaselt võib seadus näha mõnda liiki nõude lahendamiseks ette kohustusliku vaidemenetluse või muu kohustusliku kohtueelse menetluse. Sellisel juhul võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast, ning üksnes ulatuses, milles tema nõuet ei ole selles korras tähtaegselt rahuldatud. Vahistatu või kinnipeetava puhul näeb kohustusliku kohtueelse menetluse ette VangS. VangS § 1¹ lg 8 kohaselt vangla tekitatud kahju hüvitamiseks on kinnipeetaval või vahistatul õigus halduskohtu poole pöörduda tingimusel, et kinnipeetav või vahistatu on eelnevalt esitanud RVastS-is sätestatud korras kahju hüvitamise taotluse vanglale ning vangla on taotluse tagastanud või rahuldamata või tähtaegselt läbi vaatamata jätnud. Kohtupraktikas on rõhutatud, et kohus saab kinnipeetava esitatud kahju hüvitamise nõuet menetleda vaid ulatuses, milles kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse (Riigikohtu 11.11.2008. a määrus nr 3-3-1-68-08, p 9; 17.06.2010. a otsus nr 3-3-1-41-10, p 12). Seetõttu tuleb halduskohtul kaebuse menetlusse võtmise otsustamisel kontrollida vanglale esitatud kahju hüvitamise taotluse ning kohtule esitatud kahjunõude vastavust (17.06.2010. a otsus nr 33141-10, p 12).

§ 151

lg 1 p 1 sätestab, et kohus jätab kaebuse läbi vaatamata, kui pärast kaebuse menetlusse võtmist ilmnevad

§ 121

lg-s 1 sätestatud alused.

§ 121

lg 1 p-st 4 tulenevalt kohus tagastab kaebuse, kui kaebaja ei ole pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud kohustuslikust korrast.

1. Vastustaja andmetel oli kaebaja Tallinna Vanglasse paigutatud perioodidel 20.03.200703.02.2012 ja 30.04.-10.06.2014 (tl 37, p 3). Tallinna Vanglale esitatud kahjunõudest (tl 6-9) nähtuvalt on S. Kotin taotlenud kahju hüvitamist perioodide 10.04.200703.02.2012 ja 06.05.-10.06.2014 osas. Halduskohtule esitatud kaebuses on S. Kotin aga taotlenud kahjuhüvitist perioodide 20.03.2007-03.02.2012 ja 30.04.201406.05.2014 eest. Halduskohus võttis 04.11.
2. a määrusega S. Kotini kaebuse menetlusse (tl 32-32p). Ringkonnakohus on seisukohal, et arvestades Tallinna Vanglale esitatud kahju hüvitamise nõudes nimetatud perioode, on S. Kotinil kaebuses täiendavalt nimetatud perioodide 20.03.-09.04.2007 ja 30.04.05.05.2014 osas kohustuslik kohtueelne menetlus läbimata. Eelnevast tulenevalt tühistab ringkonnakohus vastavas osas halduskohtu otsuse ja jätab S. Kotini kaebuse nimetatud osas

§ 151lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel läbi vaatamata.

5

1. Halduskohus on vaidlustatud otsuse põhjenduste p-s 5 leidnud, et kaebaja pidi ruumipuudust ja muid kinnipidamisega seotud tingimusi küll koheselt tunnetama, kuid kindlasti ei saanud nende tegelik mõju ja ka väidetava kahju lõplik suurus talle selguda enne vastavates tingimustes kinnipidamise lõppemist ning perioodi 20.03.2007-31.07.2011 osas on selleks 02.03.2012, kui toimus Tartu Vanglasse paigutamine ning kuna kohtueelse kahjunõude on kaebaja edastanud vanglale 01.08.2014, siis on kaebus tervikuna tähtaegne. Vastustaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et S. Kotini kaebus tuleb lugeda perioodi 20.03.200731.07.2011 osas mittetähtaegseks. Ringkonnakohus nõustub vangla seisukohaga osaliselt.
2. RVastS § 17 lg 3 sätestab, et kahju hüvitamise taotlus või kaebus tuleb esitada kolme aasta jooksul, arvates päevast, millal kannatanu kahjust ja selle põhjustanud isikust teada sai või pidi teada saama, sõltumata teada saamisest aga 10 aasta jooksul kahju tekitamisest või selle põhjustanud sündmusest arvates.
3. S. Kotin esitas Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse 01.08.2014 ning kaebuse kohtule 03.10.
4. Tallinna Vangla lahendas S. Kotini kahjunõude 17.10.2014 (tl 44-46). Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et kaebus halduskohtule on esitatud tähtaegselt. Asjas on aga vaidlus selles, kas taotlus kahju hüvitamiseks on vanglale esitatud 3aastase tähtaja jooksul arvates päevast, mil kaebaja kahjust teada sai või pidi teada saama.

§ 47

lg-st 1 tulenevalt on kaebus lubatav üksnes juhul, kui kaebaja on läbinud kohustusliku kohtueelse menetluse nõuetekohaselt. Kui taotlus on esitatud hilinemisega, pole kaebaja läbinud nõuetekohast kohtueelset menetlust (Riigikohtu 28.04.

1. a määrus nr 3-3-1-78-13, p 19). Kohtupraktikas on sedastatud, et kui isiku kinnipidamistingimused on vangistuse kestel oluliselt muutunud, tuleb erinevates tingimustes kinnipidamised lugeda eraldiseisvateks toiminguteks. Kinnipidamistingimuste olulisel muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda ja saab eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud (Riigikohtu 15.06.
2. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Kontrollimaks, kas kaebaja on pidanud kinni nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ehk käesoleval juhul kahju hüvitamise taotluse esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast, peab ringkonnakohus põhjendatuks hinnata kaebaja vangistustingimustes olulise muudatuse toimumist seonduvalt erinevatesse kambritesse paigutamisega, millisel juhul tuleb kaebetähtaega arvestada kinnipidamistingimuste osas lähtuvalt sellest, millal toimus muudatus isiku olukorras.
3. Vaidlusalusel perioodil 10.04.2007-03.02.2012 ja 06.05.2014 viibis kaebaja 10.04.2007 kambris nr 141, 11.04.-25.06.2007 ja 03.07.-13.08.2007 kambris nr 433, 26.06.-02.07.2007 kambris nr 438, 14.08.-16.10.2007 kambris nr 332, 17.-30.10.2007 kambris nr 426, 31.10.22.11.2007 kambris nr 432, 23.-30.11.2007 kambris nr 361, 01.12.2007-17.01.2008 kambris nr 222, 18.01.-01.04.2008 kambris nr 43, 02.29.04.2008 kambris nr 26, 30.04.23.09.2008 kambris nr 14, 24.09.2008-11.03.2009 kambris nr 21, 12.-24.03.2009 kambris nr 224, 25.03.-24.04.2009 kambris nr 74, 25.04.2009-01.02.2010 kambris nr 41, 02.02.-14.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 17.08.2010-03.02.2012 kambris nr 228, 16.05.2010 kambris nr 245, 16.08.2010 kambris nr 244 ja 06.05.2014 kambris nr
4. Arvestades erinevates kambrites kinnipidamisi eraldiseisvate toimingutena, mil kambri muutumisel tuleb toiming lõppenuks lugeda, siis on alust eeldada, et isik on kahju tekkimisest toimingu lõppemise hetkel teada saanud või on pidanud teada saama. Seega, ühest kambrist teise ümberpaigutamised loeb ringkonnakohus eraldiseisvateks toiminguteks, mil 6 kaebaja sai teada või pidi teada saama väidetava kahju tekkimisest eelnevalt viibitud kambris vastavalt perioodide lõikes 11.04.2007, 26.06.2007, 03.07.2007, 14.08.2007, 17.10.2007, 31.10.2007, 23.11.2007, 01.12.2007, 18.01.2008, 02.04.2008, 30.04.2008, 24.09.2008, 12.03.2009, 25.03.2009, 25.04.2009, 02.02.2010, 15.05.2010, 17.05.2010, 16.08.2010, 17.08.2010, 04.02.2012 ja 07.05.2014 seisuga, mil hakkasid kulgema kahju hüvitamise taotluste esitamise tähtajad RVastS § 17 lg 3 alusel. Kaebaja viimaseks kahju hüvitamise taotluse esitamise päevaks kujuneb seega vastavalt 11.04.2010, 26.06.2010, 03.07.2010, 14.08.2010, 17.10.2010, 31.10.2010, 23.11.2010, 01.12.2010, 18.01.2011, 02.04.2011, 30.04.2011, 24.09.2011, 12.03.2012, 25.03.2012, 25.04.2012, 02.02.2013, 15.05.2013, 17.05.2013, 16.08.2013, 17.08.2013, 04.02.2015 ja 07.05.
5. 3aastast kaebetähtaega arvestades on eeltoodust lähtuvalt kaebaja esitanud kahju hüvitamise taotluse mittetähtaegselt perioodide 10.04.2007, 11.04.25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 01.12.2007-17.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.23.09.2008, 24.09.2008-11.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.200901.02.2010, 02.02.-14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas.
6. Kohtupraktikas on sedastatud, et tähtaja mööda lasknud protsessiosaline peab ära näitama mõjuvad põhjused ning kohus ei pea tähtaja ennistamist otsustades analüüsima asjaolusid, mida ennistamist taotlev isik ei ole mõjuvate põhjustena välja toonud (Riigikohtu 19.01.
7. a määrus nr 3-3-1-59-00, p 2). Kaebaja mõjuva põhjusena mingeid asjaolusid nimetanud ei ole. Eelnevale tuginedes on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008, 24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010, 02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas kinni pidanud nõude esitamiseks ettenähtud 3-aastasest tähtajast ning vanglal puudunuks ka alus tähtaja ennistamiseks.
8. Seega loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja ei ole Tallinna Vanglale kahju hüvitamise taotluse esitamisel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008, 24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010, 02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas kohustuslikku kohtueelset menetlust nõuetekohaselt läbinud.

§ 47

lg 1 ls-st 2 tulenevalt võib kaebuse esitada üksnes siis, kui isik on kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast. Eeltoodu tõttu ei saa ringkonnakohus kaebust perioodide 10.04.2007, 11.04.25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.-16.10.2007, 17.30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 01.12.2007-17.01.2008, 18.01.01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.23.09.2008, 24.09.2008-11.03.2009, 12.24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.200901.02.2010, 02.02.-14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas tulenevalt

§ 47

lg-st 1 lubatavaks lugeda, mistõttu puudus halduskohtul selles osas alus kaebuse menetlemiseks. Eeltoodut arvestades ringkonnakohus tühistab nimetatud osas Tartu Halduskohtu 29.01.2015. a otsuse ning jätab S. Kotini kaebuse

§ 151

lg 1 p 1 ja § 121 lg 1 p 4 alusel perioodide 10.04.2007, 11.04.-25.06.2007, 26.06.-02.07.2007, 14.08.16.10.2007, 17.-30.10.2007, 31.10.-22.11.2007, 23.-30.11.2007, 7 01.12.200717.01.2008, 18.01.-01.04.2008, 02.-29.04.2008, 30.04.-23.09.2008, 24.09.200811.03.2009, 12.-24.03.2009, 25.03.-24.04.2009, 25.04.2009-01.02.2010, 02.02.14.05.2010, 16.05.2010, 17.05.-15.08.2010 ja 16.08.2010 osas läbi vaatamata.

1. Vastustaja väitel saab tähtaegseks lugeda kahju hüvitamise nõude sellele eelneva kolme aasta osas ehk alates 01.08.2011 ning on õigustatud piiritleda kaebeõiguse tähtaega rangelt kolme aastaga. Vastustaja poolt märgitud ajahetkel on kaebaja olnud kambris nr 228, kus ta viibis järjepanu ajavahemikul 17.08.2010-03.02.
2. Riigikohus on selgitanud, et jätkuvalt kahju tekitavates tingimustes viibimise korral tuleb hinnata, kas ja millisel hetkel pidi isikul olema piisavalt infot kahjunõudest õigustavatest asjaoludest. Kui on ilmne, et isik pidi kahjust ja kahju tekitajast teada saama varem, kui lõppes jätkuv toiming, hakkab ka kahjunõude esitamise tähtaeg kulgema enne jätkuva toimingu lõppemist. Kui kahjust teada saamise aega on raske eristada, algab kahjunõude kaebetähtaeg siis, kui kahjustav tegevus lõpeb (Riigikohtu 15.06.
3. a määrus nr 3-3-1-20-15, p 13). Lisaks vajadusele piiritleda kaebeõigust rangelt kolme aastaga ei ole vastustaja käesolevas asjas esile toonud muid põhjendusi. Ringkonnakohtul puuduvad andmed kaebaja kinnipidamistingimustes toimunud muudatuste kohta perioodil 17.08.2010-03.02.
4. Sellest tulenevalt on ringkonnakohtu hinnangul eelnimetatud perioodi osas kahjust teadasaamise aega raske eristada, mistõttu tuleb asuda seisukohale, et RVastS § 17 lg-s 3 sätestatud 3-aastane kahjunõude esitamise tähtaeg hakkas kulgema päev pärast kahjustava tegevuse lõppemist, s.o 04.02.
5. Kaebaja kahjutaotlus vanglale on registreeritud 01.08.2014 ning on seega tähtaegne. Eeltoodust lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et perioodi 17.08.2010-03.02.2012 osas on kaebaja kinni pidanud nõude kohtueelseks lahendamiseks ettenähtud korrast ja kaebus halduskohtule on nimetatud perioodi osas lubatav. 06.05.2014 osas puudub käesolevas asjas vaidlus kaebuse lubatavuse üle. Seega loeb ringkonnakohus kaebuse lubatavaks kahju hüvitamise nõudes ajavahemiku 17.08.2010-03.02.2012 ja 06.05.2014 eest, millises osas saab anda sisulise hinnangu kahjuhüvitise nõude põhjendatuse kohta. II
6. Asjas ei ole vaidlust selle üle, et 17.08.2010-03.02.2012 ja 06.05.2014 viibis S. Kotin Tallinna Vanglas kambrites nr 228 ja 428, kus WC asub kambrites sees. Kambri nr 428 WC aluse pinna suuruse kindlakstegemiseks võtab ringkonnakohus vastustaja 18.08.
7. a vastuse kohtunõudele asja materjalide juurde ja loeb tuvastatuks, et kambri nr 428 WC alune pind on 1,5 m².
8. Halduskohus on vaidlustatud otsuse p-s 7 asunud seisukohale, et põrandapinna hulka saab arvata kambri sisustuse hulka kuuluvaid esemeid ja seadmeid, s.h ka WC ja pesemiskoht. Kaebaja on apellatsioonkaebuses seisukohal, et põrandapinnast tuleb maha arvata nii WC kui ka mööbli alla jääv pind. Vastustaja on seisukohal, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Ringkonnakohus ei nõustu halduskohtu ja vastustaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast ei tule maha arvata WC alust pinda. Ringkonnakohus on seisukohal, et kambris asuva WC pinda ei saa põrandapinna suuruse arvutamisel arvesse võtta, kuna WC alust pinda ei saa lugeda eluruumiks, kus kaebajal on võimalik ainuisikuliselt liikuda lisaks kambri elupinnale ning see ei ole kasutatav väljaspool otstarvet. Ka EIK on otsuses Tunis vs Eesti jätnud kinnipeetava isikliku ruumi arvutamisel kambri üldpindalast välja tualeti pindala. Seega on halduskohus käesolevas asjas kambri põrandapinna suuruse arvutamisel ebaõigesti lähtunud põhimõttest, et WC alust pinda ei arvata kambri üldpinnast välja. 8
9. Ringkonnakohus selgitab, et EIK praktika on mööbli arvesse võtmist pidanud oluliseks juhtudel, kui see liikumist kambris takistab, pidades EIÕK art 3 rikkumiseks, kui ruum suurusega 3-3,3 m² oli reaalselt väiksem mööbli tõttu, ja seda ei kompenseerinud võimalus veeta aega väljaspool kambrit (nt 03.04.
10. a otsus nr 6120/10 Slemenšek vs Sloveenia, pd 27, 28). Üldiselt toetab EIK praktika põhimõtet, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Näiteks on EIK otsustes Tunis vs Eesti ja Jevšnik vs Sloveenia isikliku ruumi arvutamisel lähtunud kambri pindala ja seal viibivate kinnipeetavate jagatisest, arvestamata kambris asuvat mööblit. Kaebaja viidatud VangS-i kommentaaridele tuginedes ei saa tema seisukohaga nõustuda, kuivõrd kommentaaris on põrandapinna suuruse nõuet seostatud vabaks liikumiseks ettenähtud ruumiga, kuid sellist järeldust ei ole täpsemalt kuidagi põhjendatud. Kuna siseriiklik õigus ei näe kambris kinnipidamisel otsesõnu ette vabaks liikumiseks kasutatava ruumi nõuet ning arvestades EIK väljakujunenud praktikat kinnipeetava isiku isikliku ruumi osas, on ringkonnakohus seisukohal, et põrandapinnast ei tule välja arvata mööblialust pinda. Seega on kaebaja kambri põrandapinna suuruse arvutamisel lähtunud ebaõigesti põhimõttest, et mööblialune pind arvatakse kambri üldpinnast välja.
11. Kuna halduskohus on kambri põrandapinna suuruse arvestamisel arvanud WC aluse pinna põrandapinna hulka, siis muudab ringkonnakohus selles osas halduskohtu seisukohta, kuivõrd lähtub põhimõttest, et WC alune pind arvatakse kambri üldpinnast välja, kuid mööblialust pinda kambri üldpinnast välja ei arvata. Vastustaja esitatud andmete alusel loeb ringkonnakohus tuvastatuks, et kaebaja viibis ajavahemikul 17.08.2010-03.02.2012 kambris nr 228, kus põrandapind kinnipeetava kohta sõltuvalt kinnipeetavate arvust oli kokku 366-l päeval (17.08.26.10.2010, 11.01.-27.02.2011, 05.-25.04.2011, 27.04.2011, 29.04.-22.05.2011, 24.05.-01.08.2011, 04.08.2011, 08.-14.08.2011, 16.-22.09.2011, 30.09.-03.10.2011, 06.10.2011-10.01.2012, 17.-23.01.2012, 25.01.2012, 27.01.-02.02.2012) 2,46 m² ja kokku 103l päeval (27.10.-09.11.2010, 28.02.-31.03.2011, 02.-04.04.2011, 26.04.2011, 28.04.2011, 23.05.2011, 02.-03.08.2011, 05.-07.08.2011, 16.-31.08.2011, 02.-15.09.2011, 23.-29.09.2011, 04.10.2011, 11.-16.01.2012, 24.01.2012, 25.01.2012, 03.02.2012) 2,95 m² ning ülejäänud ajal 3,69-4,92 m². Lisaks viibis kaebaja 06.05.2014 kambris nr 428, kus kinnipeetava kohta oli 5,3 m² põrandapinda.
12. Kaebaja viibimisel Tallinna Vanglas perioodil 17.08.2010-03.02.2012 kehtinud redaktsioonis sätestas VSkE § 6 lg 6, et kinnipeetavale on toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda. Alates 01.01.2014 kehtib VSkE § 6 lg 6 sõnastuses, mille kohaselt kinnipeetavale on toas ette nähtud vähemalt 2,5 m² põrandapinda ja kambris vähemalt 3 m² põrandapinda. Ringkonnakohus märgib, et asjakohane ei ole kaebaja tuginemine õiguskantsleri arvamusele VSkE § 6 lg 6 v.r vastuolu kohta PS-ga, kuna kaebaja jätab arvestamata, et Riigikohus jättis 20.06.
13. a otsuses nr 3-4-1-9-14 VSkE § 6 lg 6 Põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamata. Ringkonnakohus on seisukohal, et vastustaja tegevuse õiguspärasust kaebaja kinnipidamisel viimasele võimaldatud isikliku ruumi suuruse osas ei saa hinnata üksnes VSkE § 6 lg-s 6 sätestatud minimaalse põrandapinna nõude alusel. Vastustajal oli kohustus järgida EIÕK-st tulenevaid nõudeid, kuna tegemist on Eestile siduva välislepinguga, mille tõlgendamine ja kohaldamine on EIK pädevuses. Seega on põhjendatud lähtuda kambri põrandapinna suuruse määramisel nii siseriiklikust õigusest kui ka EIK poolt esile toodud kriteeriumidest. EIK praktikas on väljendatud seisukohta, et soovitatav minimaalne põrandapind on 4 m² isiku kohta ning juhul kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m², tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (nt 19.03.
14. a otsus nr 7910/10 Blejuşcă vs Rumeenia, p 41; 19.12.
15. a otsus nr 429/12 Tunis vs Eesti, p-d 43-49; 10.01.
16. a otsus nr 42525/07 ja 60800/08 Ananyev jt vs Venemaa, p 145; 11.02.
17. a otsus nr 43589/02 Salakhutdinov vs 9 Venemaa, p 66). Seega olukorda, kus kambris on ühe kinnipeetava kohta põrandapinda vähem kui 3 m², saab EIK praktika kohaselt pidada EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise aluseks. Vastustaja apellatsioonkaebuses väidetu ei lükka eeltoodut ümber. Kuigi enne
18. aastat ei olnud EIK selgelt välja toonud isikliku ruumi miinimumnõuet, on EIK siiski järjepidevalt selgitanud, et alla 3 m² suurune põrandapind kinnipeetava kohta on iseseisvalt EIÕK art 3 rikkumine. Eeltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli alla 3 m², tuleb kinnipidamistingimusi pidada väärikust alandavateks ja vastustaja tegevust õigusvastaseks.
19. RVastS § 9 lg 1 kohaselt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. RVastS § 9 lg 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on leidnud, et mitte igasugune põhiõiguste rikkumine või riive ei pruugi endaga kaasa tuua kahju hüvitamist rahas, vaid see oleneb asja sisulisel menetlemisel välja selgitatud asjaoludest ning muu hulgas ka kohtu hinnangust riive intensiivsusele. Seega tuleb kohtupraktika kohaselt mittevaraline kahju hüvitada rahas, kui väärikuse alandamise raskus, eelkõige kehaline või hingeline valu, seda õigustab (Riigikohtu 05.03.
20. a otsus nr 3-3-1-10-14, p 12.2).
21. Ringkonnakohus on seisukohal, et 366 päeva jooksul, mil vangla ei taganud kaebajale kambrites VSkE v.r § 6 lg-s 6 ettenähtud miinimumtasemena 2,5 m² põrandapinda, on tegemist kaebaja õiguste sedavõrd intensiivse riivega, mille puhul tuleb välja mõista rahaline hüvitis mittevaralise kahju eest RVastS § 9 lg 1 järgi. Mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures RVastS § 9 lg-t 2, samuti RVastS §-s 13 sätestatud kriteeriume (Riigikohtu 10.10.
22. a otsus nr 3-3-1-38-13, p 21 ja seal viidatud kohtupraktika). Kahju ulatuse otsustab kohus oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades ja diskretsiooni alusel (Riigikohtu 30.01.
23. a otsus nr 3-3-1-78-11, p 15).
24. Kaebaja on kaebuses taotlenud kahju hüvitisena 30 288 euro väljamõistmist, millise nõude juurde jääb ka apellatsioonkaebuses. Ringkonnakohtu hinnangul on käesolevas asjas mõistlikuks ja piisavaks rahaliseks hüvitiseks 1 euro ööpäeva eest. Ringkonnakohus arvestab seejuures, et kaebaja oli kinnipeetava staatuses, kuna 26.10.2007 on jõustunud tema suhtes süüdimõistev kohtuotsus (tl 38p, p 20), mistõttu oli talle lisaks igapäevasele 1-tunnisele jalutuskäigule tagatud igapäevane vähemalt 4-tunnine vaba aeg liikumiseks eluosakonna piires, samuti iganädalane spordisaali kasutamise võimalus. Nähtuvalt vastustaja esitatud kinnipeeturegistri andmetest (tl 50) on kaebaja saanud osaleda ka keeleõppes ja sotsiaalprogrammis „Eluviisitreening“. Ringkonnakohtu hinnangul puuduvad käesolevas asjas taolised asjaolud, mis tingiksid suurema hüvitise väljamõistmise, kuna asjas ei ole vaidlust muude kinnipidamistingimuste mittenõuetekohasuse üle. Seejuures tuleb arvestada, et mõningased ebamugavused kuuluvad paratamatult vanglas viibimisega kaasnevate kannatuste ja ebameeldivuste hulka VangS § 4¹ lg 1 mõttes. Asjas puudub vaidlus vastustaja poolt vastuses kaebusele p-s 39 märgitud asjaolude üle, et kambrites olid osaliselt avatavad aknad, kambrid olid piisavalt ventileeritud ja valgustatud, nõutava temperatuuri tagas keskküttesüsteem, kambris oli eraldatud tualett ja kraanikauss, samuti võimaldati kasutada dušši, voodipesu vahetati reeglina 2 korda kuus, tagatud oli võimalus laenutada raamatuid, väljastati ka ajalehti ning loa alusel väljastati kambritesse isiklikke raadioid, televiisoreid ja muid meelelahutusliku iseloomuga esemeid, võimaldati teha sisseoste 2 korda kuus, võimaldati ka usuliste vajaduste rahuldamiseks kohtuda individuaalselt vangla kaplaniga jmt. Ringkonnakohus peab asjakohaseks arvestada nii riigisisest kohtupraktikat analoogsetes 10 vaidlustes kui ka asjaolu, et mittevaralise kahju hüvitiseks määratud summa on kohane arvestades riigi olusid, s.o ühiskonna jõukuse taset, võrreldavust ja õiglustunnet ühiskonna vähemkindlustatud gruppide sissetulekute suhtes. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks silmas pidada, et kaebaja kinnipidamistingimuste pinnalt väljamõistetava hüvitise päevamäär ei oleks suurem, kui on kohtupraktikas alusetult kartseris viibitud aja eest välja mõistetud hüvitise päevamäär, kuna nimetatud olukordades on kinnipeetavate õiguste riive erinev. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et S. Kotinile kuulub mittevaralise kahju hüvitisena kokku 366 päeva eest väljamõistmisele 366 eurot (1×366).
25. Ülaltoodut arvestades on ringkonnakohus seisukohal, et kaebaja viibimisel 103 päeva jooksul kambrites, kus isikliku ruumi suurus oli vahemikus 2,5-3 m², ei olnud kaebaja õiguste rikkumine käesolevas asjas sedavõrd raske, et kaasa tuua mittevaralise kahju hüvitamist rahas. Ülaltoodud asjaoludele tuginevalt saab kaebaja õiguste rikkumist nimetatud osas pidada ilmselgelt väheintensiivseks. Eeltoodut toetab ringkonnakohtu arvates ka asjaolu, et põrandapinna suurus kinnipeetava kohta oli väiksem kui 3 m² vaid 0,05 m² võrra, kaebaja on esmakordselt vastustaja poole pöördunud kambri põrandapinna väiksusest tingitud nõudega alles 01.08.2014 ning tema väited kannatuste kohta on üldsõnalised ja pigem kantud EIK lahendist Tunis vs Eesti, mitte tajutud isiklikust kogemusest. III
26. Eeltoodust lähtudes rahuldab ringkonnakohus S. Kotini ja Tallinna Vangla apellatsioonkaebused osaliselt. Ringkonnakohus tühistab Tartu Halduskohtu 29.01.
27. a otsuse ning teeb uue otsuse, millega rahuldab S. Kotini kaebuse osaliselt ja mõistab Tallinna Vanglalt S. Kotini kasuks välja mittevaralise kahju hüvitisena 366 eurot. Ringkonnakohus jätab S. Kotini kaebuse kahju hüvitamiseks perioodide 20.03.200716.08.2010 ja 30.04.05.05.2014 osas läbi vaatamata. 31.

§ 109

lg 4 kohaselt kui kõrgema astme kohus muudab alama astme kohtu lahendit või teeb lahendi asja uueks arutamiseks saatmata, muudab ta kohtukulude jaotust. Kuna ringkonnakohus tühistab halduskohtu otsuse ning rahuldab S. Kotini kaebuse osaliselt ja mõistab välja kaebaja kasuks hüvitise, siis tuleb muuta ka kohtukulude jaotust. Tartu Halduskohus vabastas 16.10.

1. a määrusega (tl 28-28p) kaebaja täielikult riigilõivu 750 euro tasumise kohustusest. Tartu Ringkonnakohus jätkas 26.02.
2. a määrusega (tl 142143) osaliselt menetlusabi andmist ja vabastas S. Kotini apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 735 euro tasumisest ning ei jätkanud S. Kotinile menetlusabi andmist apellatsioonkaebuselt 15 euro tasumiseks. Tallinna Vangla oli apellatsiooniastmes riigilõivu tasumisest

§ 104

lg 10 alusel vabastatud.

§ 108

lg 2 kohaselt kaebuse osalise rahuldamise korral jagatakse menetluskulud proportsionaalselt kaebuse rahuldamisega.

§ 118

lg 2 sätestab, et kui otsus tehakse menetlusabi saaja kasuks, mõistab kohus menetluskulud, mille kandmisest menetlusabi saaja oli vabastatud või mida ta võis tasuda osamaksetena, kuid ei ole veel osaliselt või täielikult tasunud, tema poole vastaspoolelt välja riigituludesse võrdeliselt kaebuse rahuldatud osaga.

§ 118

lg 3 kohaselt kui menetlusabi saaja on kohustatud hüvitama menetluskulud ja vastaspoolelt neid tema kasuks välja ei mõisteta, jätab kohus menetluskulud riigi kanda. Kuna S. Kotini kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o 1,2% ulatuses taotletud kahjunõudest, tuleb eeltoodud sätetest juhinduvalt jätta S. Kotini poolt apellatsiooniastmes kantud menetluskulud (riigilõiv) summas 14,82 eurot kaebaja enda kanda ja mõista Tallinna Vanglalt S. Kotini kasuks välja menetluskulud summas 0,18 eurot. Lisaks mõista Tallinna Vanglalt Eesti Vabariigi kasuks riigituludesse välja esimese astme ja apellatsiooniastme menetluskulud summas 17,82 eurot 11 ning ülejäänud menetluskulud summas 1467,18 eurot jätta Eesti Vabariigi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Maili Lokk /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits 32. 12 /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel