Obsah (17)

§ 164§ 442§ 656§ 264§ 262§ 232§ 457§ 351§ 445§ 231§ 657§ 230§ 251§ 654§ 430§ 190§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Kai Kullerkupp Otsuse tegemise aeg ja koht 09. oktoober 2012.a Tartu Tsiviilasja number 2-10-

§ 164lg 1 alusel jättis kohus poolte menetluskulud nende endi kanda.

Kuna mõlemad pooled on saanud menetlusabi, ei ole kulude teistsugune jaotus õiglane. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. T.O. esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. detsembri 2011 otsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega jätta hagi rahuldamata. Alternatiivselt määrata 3 maakohtu otsuse tühistamata jätmise korral kohtuotsuse täitmine sellisel viisil, et kohustada kostjat tasuma hagejale hüvitis ositi. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) on kohus eiranud tõendite hindamise reegleid. Riigikohus on leidnud, et tõendite hindamise reeglite eiramine loetakse otsuses põhjenduste puudumiseks

§ 442

lg 8 järgi, mida käsitatakse menetlusõiguse normi olulise rikkumisena

§ 656lg 1 p-s 5 alusel.

Kohus luges tunnistajate U. R. ja K. O. ütlustega tõendatuks, et poolte abielusuhted kestsid vähemalt 1997.a lõpuni. Tunnistajad pidid avaldama nendele teada olevaid asjaolusid, mis leidsid aset 16 aastat tagasi. Apellant jätab revideerimata K. O. ütlused, sest esiteks on tunnistaja kostja laps ja teiseks oli ta 1995.a 4-aastane, seega ei vääri temapoolne sündmuste kirjeldamine äratoomist. Tunnistaja U. R. ütlused on samuti kõlbmatu tõend, sest on üldteada asjaolu, et tunnistaja ütlused ei ole usaldusväärsed, kui neid antakse viis-kümme päeva pärast sündmust. Selline arvamus on rajatud kogu maailmas tuntud psühholoogide arvamustele, mille kohaselt ei saa taastatud mälestused olla mineviku täpsed koopiad (F.C. Bartlett, „Remembering“, Cambridge, England 1932; Endel Tulving, „Mälu“, Tallinn 1994; Elizabeth F. Loftus, Washingtoni Ülikooli professor). Elizabeth F. Loftus on autoriteet valdkonnas, mis puudutab tunnistajate ütluste tõendina kasutamist ja seda eriti kriminaalmenetluses. Tema arvates segab tüüpiline tunnistaja kohtus ütluste andmisel kokku verbaalse informatsiooni, mis sisaldub esitatavates küsimustes, ning informatsiooni, mis väidetavalt on mälus. Viimane aga sõltub sellest, kuidas see informatsioon oli talletatud (vt Endel Tulvingu teod). Talletamine aga omakorda sõltub isiku lühimälu, operatiivmälu ja pikaajalise mälu võimest. Seega on tõendiks kasutatud tunnistajate ütlused kõlbmatu tõend, sest ei ole usutav, et 16 aastat hiljem mäletaksid tunnistajad sündmusi, milles nad ise ei osalenud. Tunnistajate ütluste ebausaldusväärsust kinnitab hageja esindaja käitumine U. R. ütluste andmisel: esindaja esitas tunnistajale mingisugused paberkandjal olevad andmed ning küsis, kas see, mida tunnistaja näeb, on õige. Selle peale teatas tunnistaja rõõmsalt, et muidugi, nii see kõik oligi.

§ 264

annab tunnistajale õiguse ütluste andmisel kasutada arvandmete ning nimede ja muude raskesti meelespeetavate andmete märkmeid ja muid dokumente, kuid seaduses ei ole ette nähtud, et esindajal oleks õigus tunnistaja mälu värskendamiseks pakkuda tunnistajale märkmeid või muid dokumente, mis ei ole sama paragrahvi 2. lõike kohaselt esitatud kohtule kontrollimiseks. Tunnistajate ütluste õigsuse kontrollimiseks on menetlusosalistel

§ 262

lg 5 alusel õigus esitada viimastele küsimusi, mis on nende arvates asja lahendamiseks või tunnistaja asjaga seotuse selgitamiseks vajalikud. U. R. ütlused olid vastuolus 22.01.1996 kohtuotsuses tuvastatuga. Tunnistaja kirjelduse kohaselt olid menetlusosaliste suhted 04.08.1995 kuni 1997. a lõpuni head, teineteise suhtes meeldivad, kohtuotsuse kirjeldavas osas on aga tuvastatud, et abielu lahutamise põhjuseks oli kostja vägivald hageja suhtes, mis oli seotud alkoholi liigtarvitamisega kostja poolt. Nimetatud vastuolu kõrvaldamiseks esitas kostja tunnistajale küsimuse, mille kohus kõrvaldas, sest kohtu arvates ei olnud küsimus asjakohane. Isegi kui nõustuda kohtu arvamusega, oleks kohus ise võinud tulenevalt

§ 262lg-st 8 esitada tunnistajale täiendavaid küsimusi.

Kohus ei hinnanud tõendeid

§ 232lg-te 1 ja 2 järgi nende kogumis.

Tulenevalt

§ 457

lg-st 3 eeldatakse, et kohtuotsuse kirjeldav osa tõendab avaldusi, mida menetlusosalised menetluses tegid. 22.01.1996 kohtuotsuse kirjeldav osa sisaldab ainult hageja avaldatud asjaolusid, sest kohtuotsuses on märgitud, et kostja jättis kohtule 4 vastamata. Ei ole eluliselt usutav, et hageja esitas 04.08.1995 hagi põhjuseta, aga mitte sellepärast, et poolte abielusuhted olid selleks ajaks lõppenud. Abielu lahutamise hagiga pöördutakse kohtusse, kui abielu jätkamine on muutunud võimatuks (kehtinud PKS § 29 lg 2). Seega on jõustunud kohtuotsusega tuvastatud asjaolud tugevas vastuolus käesolevas vaidluses kohtu poolt tehtud järeldustega. Tegelikult on vaidlustatud 22.01.1996 jõustunud kohtuotsus, mis tulenevalt

§ 457

lg-st 1 on keelatud; 2) rikkus kohus

§ 351

lg-t 1, jättes arvestamata olulise asjaolu, s.o kostja tervisliku seisundi, ning seega ei arutanud menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid ja suhteid vajalikus ulatuses nii faktilisest kui õiguslikust küljest. Vaidluse keerukus seisneb selles, et tuvastada püütakse 16 aastat vanu asjaolusid. Raskusi tekitab ka see, et kostjal on mälulüngad, mis tulenevad tema tervislikust seisundist. Kostja esitas kohtule tõendi oma tervisliku seisundi kinnitamiseks, mida kohus ei võtnud asja juurde, leides ebaõigesti, et see ei oma tähtsust. Apellant palub võtta vastu nimetatud arstitõend. Apellant soovib nimetatud tõendiga kinnitada, et mälulüngad tulenevad tema tervislikust seisundist. Abielusuhted on reeglina kahe isiku omavahelised suhted ning vaevalt et tunnistajate ütlustega saaks tõendada, kas poolte vahel eksisteerisid vastastikune lugupidamine ja toetus, kas nad pidasid silmas teineteise heaolu ning vastutasid teineteise ees abieluga seotud kohustuste täitmise eest. Kostja arvates lõppesid poolte abielusuhted umbes aasta enne abielu lahutamist kohtus (s.o umbes jaanuaris 1995). Kostja ei suutnud täpselt nimetada kuupäeva, sest tal on tõsised probleemid mäluga. Seega kohtu etteheide kostjale, et ta ei mäleta, millal abielu lõppes, ei ole õiglane. Asjaolu, et kostjal on probleemid mäluga, kinnitab ka see, et enne kohtuistungit kinnitas kostja kirjalikult oma nõusolekut esindaja taotluses märgitud õigusteenuse tasu suurusega, kuid kohtuistungil ei saanud ta vastata kohtu küsimustele, kas ta jääb selle kinnituse juurde ja kas ta ise sellele alla kirjutas, kuna ta ei mäletanud seda; 3) ei saa nõustuda kohtu poolt vara väärtuse kindlakstegemisega. Kohtu käsutuses oli ainult Kaanon Kinnisvara tõend selle kohta, et taoliste korteriomandite väärtus võiks olla 27 000 kuni 30 000 eurot. Kostja rõhutas, et kinnisvaraturu olukorra muutumise tõttu, eriti arvestades selle sügavat langust, ei saa korteriomandi väärtuseks olla rohkem kui 19 000 eurot, arvestades eluruumi tehnilist seisundit. Kohus mõistis kostjalt välja hüvitisena maksimaalse summa, s.o 15 000 eurot. Selline lahend ei ole kostja suhtes õiglane. Kui ringkonnakohus leiab, et korteriomand on ühisvara, jääb kostja elukohast ilma. Kostja on sotsiaalabi vajav isik, kelle sissetulek koosneb pensionist summas 300 eurot. Hüvitise maksmine saab toimuda ainult korteriomandi müümise arvel. Sellises seisundis eluruumi ei ole võimalik müüa rohkem kui 15 000 – 19 000 euro eest. Apellant palub luba esitada korteriomandi hindamisakt kohtuistungil, sest korteriomandite hinnad ei ole stabiilsed ja hindamisakt peab olema esitatud kõige viimase seisuga, et tagada isikule, kes kaotab omandi, õiglase hüvitise saamine; 4) juhul kui ringkonnakohus jõuab järeldusele, et korteriomand on ühisvara, siis tuleks otsuse täitmisel kohaldada

§ 445lg-t 1 ja määrata kostjale rahalise kohustuse täitmine ositi.

1. A. A. vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb maakohtu otsuse muutmata ja apellatsiooniastme kohtukulude apellandi kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) ei ole kohus eiranud tõendite hindamise reegleid. K. O. , kes tõepoolest oli 4-aastane (kolme nädala pärast 5-aastane) ajal, kui hageja esitas abielulahutuse hagi, andis kohtus 5 ütlusi, et mäletab, et esimesse klassi läks ta
2. a, elades veel Kaunase puiesteel. K. O. väidet tõendina arvestamata jätta ei ole alust. Samal seisukohal on vastustaja K. O. ütluste osas tema ema ja isa elukorralduse ning mööbli paigutuse kohta Kaunase puiestee korteris. Apellandi viidatud psühholoogide tööde pinnalt tehtavaid võimalikke järeldusi ei saa käsitleda kui üldtuntud asjaolu

§ 231tähenduses.

Tunnistaja ütlused on tsiviilkohtumenetluse seadustiku kohaselt üks tõendi liike ja seadustikust ei tulene tunnistaja ütluste tõendina kasutamisele ajalisi piiranguid. Fotod, mida hageja esindaja tunnistajale esitas, olid eelnevalt esitatud tõendina tsiviilasja materjalide juurde. Apellant teeb meelevaldse järelduse, et abielu lahutamise hagi esitamise fakt annab tunnistust sellest, et abielusuhted olid selleks ajaks lõppenud ja järelikult ei ole tunnistaja ütlused tõesed. 22.01.1996 kohtuotsuses käsitletakse asjaolu, et kohus andis pooltele kuu aega leppimise aega. Seega oli kohus tuvastanud, et abielu jätkamine võib olla võimalik. See asjaolu kinnitab tunnistajate ütlusi, et vaatamata esitatud abielulahutuse hagile ja selle eelduseks olnud omavahelistele eriarvamustele elasid pooled koos Kaunase pst XXXX korteris vähemalt kuni 22.01.1996, ja nagu nähtub tunnistajate ütlustest, kestis kooselu

1. aastani; 2) nähtuvalt kohtuistungi protokollist ei mäletanud kostja, millal abielu lõppes ja kas ta elas koos hagejaga lahutuse ajal. Kostja on kohtus vastanud, et võib-olla elas. Kostja esindaja on esitanud kohtule seisukoha, et poolte kooselu lõppes 1995.a alguses ning korteri erastamise ajal mingeid abielulisi suhteid poolte vahel ei eksisteerinud. Jääb arusaamatuks, millel põhinevad kostja esindaja sellised väited – tema esindatav kohtus seda ei kinnitanud ja esitatud ei ole ka taolisi väiteid kinnitavaid tõendeid; 3) on kohus ühisvara väärtuse kindlaks teinud ainsal mõeldaval viisil ja asjas puuduvad muid järeldusi võimaldavad tõendid. Kohtuotsusest nähtub, et hageja on tuginenud korteri hinnale 30 000 eurot ning kostja sellele enam vastu ei vaielnud. Kohtuotsusest nähtub ka, et kohus jätab tähelepanuta City24.ee väljavõtte, kuna kohtule on esitatud konkreetse korteri hinnapakkumine. City24.ee väljavõtte esitas kohtule hageja, Kaanon Kinnisvara 03.06.2011 teatise kostja. Viimasest nähtub, et Kaunase pst 57 korteri 28 turuväärtus jääb vahemikku 27 000 kuni 30 000 eurot. Hageja on nõustunud kostja pakutud korteri väärtusega 30 000 eurot. Seega on kostja apellatsioonkaebuses vaidlustanud tema enda esitatud tõendi; 4) saaks hüvitise tasumine ositi olla kompromisslepingu objektiks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT JA PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks ega muutmiseks. Maakohtu otsus tuleb

§ 657lg 1 p 1 kohaselt jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

1. Apellant ei nõustunud maakohtu seisukohtadega, mille kohaselt vaidlusaluse Kaunase pst XXXX korteri näol on tegemist poolte ühisvaraga, mis kuulub hageja (vastustaja) nõudel kohtulahendi tegemise aja seisuga poolte vahel jagamisele. Seega on apellatsioonimenetluses jätkuvalt vaidluse all see, kas Tartus Kaunase pst XXXX asuva korteri näol on tegemist poolte ühisvaraga. Vaidlust ei ole selles, et korteri ostu-müügi lepingu sõlmis apellant T. O. 15.08.1995.a, poolte abielu lahutati 22.01.1996.a (s.o pärast korteri erastamiseks ostu-müügi lepingu sõlmimist) ja T. O. kanti korteri omanikuna kinnistusraamatusse 30.07.2001.a.
2. Kuni 30.06.2010.a kehtinud Perekonnaseaduse § 14 lg 1 kohaselt tuli abielu kestel kummagi abikaasa poolt omandatud vara lugeda abikaasade ühisvaraks. PkS § 15 sätestas 6 erandid, millistel juhtudel võis abielu kestel, sh enne abielu lahutamist, omandatud vara siiski lugeda kummagi abikaasa lahusvaraks. Apellant (kostja) oli seisukohal, et vaidlusaluse korteri ostu-müügilepingu sõlmimise ajaks (15.08.1995.a) olid poolte abielusuhted juba lõppenud, ehkki abielu ei olnud veel lahutatud.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Asjaolu, et poolte abielu lahutati alles 22.01.1996.a, loob eelduse, et abielusuhted kestsid kuni selle ajani. Seega tuli apellandil (kostjal) tõendada oma väidet, et poolte abielusuhted olid lõppenud juba ligikaudu aasta enne abielu lahutamist (jaanuaris 1995) või hiljemalt abielulahutuse hagiavalduse kohtu menetlusse võtmisest alates (04.08.1995.a). 9. Apellant vaidlustas abielusuhete olemasolu tuvastamise tunnistajate U. R. ja K. O. ütluste alusel. Ringkonnakohus ei nõustu apellandi seisukohaga, nagu oleks maakohus otsuse tegemisel rikkunud tõendite hindamise reegleid.

§ 251

lg 1 kohaselt võib tunnistajana üle kuulata iga inimese, kellele võivad olla teada asjas tähtsust omavad asjaolud, kui ülekuulatav ei ole selles asjas menetlusosaline või menetlusosalise esindaja. Menetlusseadustikuga ei sätestata piiranguid sellele, kui pikka aega tagasi asetleidnud asjaolude kindlakstegemise eesmärgil on lubatav kasutada tõendina tunnistajate ütlusi. Ajaline distants vaidlusaluste sündmuste toimumise ning tunnistaja ütluste andmise vahel võib tähtsust omada

§ 232

kontekstis, mille kohaselt tuleb kohtul seadusest juhindudes hinnata kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustada oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Seega ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme sellega, et kuulas tunnistajatena üle ning hindas tõenditena tunnistajate ütlusi asjaolude kohta, mis olid aset leidnud 16 aastat tagasi. Ringkonnakohus rõhutab, et abielusuhete lõppemist enne abielu lahutamist kohtu otsusega (22.01.1996.a) tulnuks tõendada apellandil (kostjal). Kostja ei ole abielusuhete varasema lõppemise kohta tõendeid esitanud. Abielusuhete lõppemist enne abielu lahutamist ei tõenda iseenesest abielulahutuse hagi kohtule esitamine. Ringkonnakohtu arvates ei saa abielulahutuse hagi esitamisest tuletada eeldust, et sellest ajast alates oleksid abielusuhted lõppenud. Hagi esitamist abielu lahutamiseks sai käsitada ühena asjaoludest, mis võis viidata abielusuhete lõppemisele. Samas on hageja (vastustaja) esitanud tõenditena tunnistajate ütlused, mis võimaldasid kohtul kindlaks teha, et abielusuhted jätkusid. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangutega ja nende põhjal tehtud järeldustega ega pea

§ 654lg 6 alusel vajalikuks maakohtu otsuse põhjendusi korrata.

1. Tunnistajate ütluste arvestamine käesolevas asjas tõendina ei ole vastuolus poolte abielu lahutamise kohtuotsusega
2. jaanuarist 1996.a, mille kirjeldavas osas märgitakse, et abielu ei laabunud ning kostja kuritarvitas alkoholi ning käitus vägivaldselt. Nimetatud väited olid abielu lahutamise hagi aluseks, kuid kohus ei teinud abielu lahutamise käigus kindlaks abielusuhete lõppemist PkS § 15 lg 1 tähenduses. Vägivaldne käitumine ja alkoholi tarvitamine ei toonud iseenesest kaasa tagajärge, et abielusuhted tulnuks lugeda lõppenuks ja edaspidi ei tekkinud abikaasadel enam ühiseid varalisi õigusi PkS § 14 lg 1 järgi, vaid kogu nende poolt edaspidi soetatud vara tulnuks lugeda PkS § 15 lg 1 alusel nende lahusvaraks. Seaduse niisugune tõlgendus oleks muuhulgas kahjustav sellele poolele, kes teise abikaasa käitumise tõttu pöördus abielu lahutamise hagiga kohtusse.
3. Ringkonnakohtu arvates ei nähtu asja materjalidest ka menetlusnormide rikkumist tunnistajate ülekuulamise läbiviimisel maakohtus. Kohtuistungi protokollist (t I kd lk 141143) ei nähtu, et tunnistaja oleks tuginenud ütluste andmisel paberkandjal olevatele andmetele, tunnistaja on selgitusi andnud fotode kohta. Maakohus on aga oma otsuses 7 märkinud, et jätab tähelepanuta hageja esitatud fotod, kuna hageja ei soovinud nendega tõendada kooselu, vaid kasutada neid abimaterjalina tunnistajate ärakuulamisel. Seega ei saanud nimetatud fotod ega neile antud kommentaarid mõjutada asjas lahendi tegemist. Kostjat ei vabastanud tõendamiskoormisest asjaolu, et asjaomaseid tõendeid ei olnud enam olemas või et kostjal esinesid mälulüngad, mille tõttu ta ei mäletanud täpseid kuupäevi. Kostja tervisliku seisundi ja mälulünkade esinemise või nende põhjuste üle ei ole käesolevas asjas vaidlust ning need ei mõjuta asja lahendamist, kuna menetlusosalise tervislik seisund ei ole tõendamiskoormise (

§ 230) muutmise aluseks.

Ka ei ole kohtuotsuses sisalduv märkus, mille kohaselt kostja ei mäleta, millal abielu lõppes, käsitatav etteheitena kostjale, vaid konstateeringuna, et kostjal ei olnud esitada kindlaid seisukohti ega ka tõendeid abielusuhete faktilise lõppemise aja kohta.

1. Apellant vaidlustas ka kohtu poolt vaidlusaluse korteri väärtuse kindlakstegemise summas 30 000 eurot. Ringkonnakohtu istungil esitas apellant ise täiendava tõendi, mille kohaselt korteri väärtus on ringkonnakohtu istungi toimumise aja seisuga 29 000 – 32 000 eurot (keskmiselt: 30 500 eurot). Seega puudub alus tuvastada mistahes rikkumist vaidlusaluse vara väärtuse kindlakstegemisel. Maakohus luges põhjendatult korteri väärtuseks 30 000 eurot. Samuti on põhjendatud kostjalt hageja kasuks hüvitise väljamõistmine summas 15 000 eurot, kuna esile ei ole toodud asjaolusid, mille kohaselt tulnuks ühisvara jagamisel kalduda kõrvale abikaasade osade võrdsusest (PkS § 19).
2. Maakohtu otsuse tühistamise ega muutmise aluseks ei ole asjaolu, et apellandi näol on tegemist sotsiaalabi vajava isikuga, kelle ainsaks varaks jääb vaidlusalune korter ning kelle sissetulek koosneb ainult pensionist. Kohus on tuvastanud, et kostja valduses olev korter on poolte ühisvara ning hagejal on õigus nõuda selle jagamist seaduses sätestatud viisidel.
3. Apellant taotles kohtuotsuse täitmise korra kindlaksmääramist

§ 445

lg 1 alusel selliselt, et apellandil võimaldatakse rahalise kohustuse täitmist ositi. Samas ei ole apellant esitanud mistahes ettepanekuid selle kohta, millisel viisil ositi täitmine kindlaks määrata. Lähtudes apellandi poolt kohtule avaldatud asjaoludest (apellandil igakuine sissetulek üksnes invaliidsuspensioni näol) ei pea ringkonnakohus võimalikuks kohtuotsuse täitmise korda

§ 445

lg 1 alusel kindlaks määrata ilma, et kostja (apellant) oleks teinud omapoolseid ettepanekuid ja hageja (vastustaja) nendega nõustunud. Ringkonnakohtu istungil jäi apellandi esindaja kompromissi võimalikkuse osas eitavale seisukohale. Samas on

§ 430

lg 1 kohaselt pooltel võimalik asjas kompromiss sõlmida veel kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni. Samuti võib kõne alla tulla TMS § 45 alusel täitemenetluse peatamine, pikendamine või ajatamine kohtumääruse alusel, kui menetluse jätkamine osutub võlgniku suhtes ebaõiglaseks, arvestades seejuures ka sissenõudja huvisid ning muid asjaolusid, sh võlgniku perekondlikku ja majanduslikku olukorda. 15. Maakohtu otsusega jäeti poolte menetluskulud nende endi kanda. Ringkonnakohus leiab, et puudub alus muuta maakohtu poolt kindlaksmääratud menetluskulude jaotust. Küll aga peab ringkonnakohus põhjendatuks vabastada hageja A.A.

§ 190lg 7 alusel riigilõivu tasumisest riigituludesse osas, milles A.A.

oli Tartu Maakohtu 19.10.2010.a määrusega menetlusabi korras vabastatud riigilõivu tasumisest hagi esitamisel, s.o summas 287,60 € (4500 krooni).

§ 171

lg 1 kohaselt kannab apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise korral apellant. Tartu Ringkonnakohtu 03.02.2012.a määrusega anti T.O. le menetlusabi ja vabastati ta maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest täies ulatuses (summas 319,55 €). Tartu Maakohtu 10.02.2011.a määrusega anti T.O. le riigi õigusabi 8 tema esindamiseks kohtus kohustusega hüvitada osamaksetena täielikult riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Tartu Maakohtu 10.02.2011.a kohtumäärusega anti riigi õigusabi ka A.A. le tema esindamiseks kohtus, kohustusega hüvitada osamaksetena 50% ulatuses riigi õigusabi tasu ja riigi õigusabi kulud. Ringkonnakohus leiab, et arvestades T. O. tervislikku ja majanduslikku seisundit, on tema maksevõime selline, mis ei võimalda tal hüvitada riigile menetluskulusid. Seega esineb

§ 190lg-s 7 sätestatud alus vabastada T.

O. menetluskulude riigituludesse tasumise kohustusest täielikult. Eeltoodust tulenevalt jäävad nii apellatsioonkaebuse esitamisel tasumisele kuulunud riigilõiv kui ka T. O. le ning A. A. maakohtu ja ringkonnakohtu menetluses määratud riigi õigusabi kulud riigi kanda. Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 9 Kai Kullerkupp