Obsah (4)

§ 25§ 29§ 26§ 35

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja Otsuse tegemise aeg ja koht 7. detsember 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-

) § 25 lg-le 1; § 26 lg-le 1 ja § 29 lg-tele 1,

2. Kostja hagi ei tunnistanud ja leidis muuhulgas, et hagi on osaliselt aegunud. Kostja taotles aegumise kohaldamist kõikidele hageja nõuetele, mis on tekkinud enne 12.10.
3. 23.04.2012 kohtuistungil taotles kostja aegumise osas vaheotsuse tegemist. MAAKOHTU LAHEND
4. Viru Maakohus tegi
5. mail 2012 vaheotsuse, millega luges hageja nõude ajavahemikul
6. aprillist 2007 kuni
7. novembrini 2008 aegunuks ning ajavahemikul
8. novembrist 2008 kuni käesoleva ajani mitteaegunuks. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 153 lg 1 järgi surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Tervishoiuteenuste korraldamise seaduse § 6 lg 1 kohaselt on igal Eesti Vabariigi territooriumil viibival inimesel õigus saada vältimatut abi. Sama seaduse § 6 lg 3 järgi kohustusliku ravikindlustusega kindlustatud isikule ja temaga võrdsustatud isikule (edaspidi ravikindlustusega hõlmatud isik) osutatud vältimatu abi eest tasutakse riigieelarves ravikindlustuseks ettenähtud vahenditest.

§ 25

lg 1 kohaselt on ravikindlustushüvitis kvaliteetne ja õigeaegne tervishoiuteenus, vajalik ravim ja meditsiiniseade, mida kindlustatud isikule võimaldavad käesolevas seaduses sätestatud tingimustel haigekassa ja temaga vastava lepingu sõlminud isikud (mitterahaline hüvitis), ning rahasumma, mida haigekassa on kohustatud käesolevas seaduses sätestatud tingimustel maksma kindlustatud isikule tema tervishoiuks tehtud kulutuste eest ja ajutise töövõimetuse korral (rahaline hüvitis).

§ 29

lg 1 järgi võtab haigekassa kindlustatud isikult üle tasu maksmise kohustuse nende tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel. Ravikindlustusseaduse eesmärgist (vältimatu arstiabi) tulenevalt pidi hageja saama teada kahju tekitanud isikust arvete tasumisel haiglatele, s.o koheselt. Seetõttu ei kuulu kohaldamisele võlaõigusseaduse § 475, mis reguleerib vabatahtlikku kindlustuslepingut ja aegumist nendele nõuetele. Kohaldamisele kuuluvad üldised aegumistähtajad, kuna ravikindlustus on sundkindlustus ning seda reguleerib eriseadus – ravikindlustusseadus. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt ei oma surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude õiguslik alus aegumise suhtes tähtsust, seetõttu ei saa regressinõue omada teistsugust korda aegumisele. Samal seisukohal on olnud Riigikohtu tsiviilkolleegium lahendis nr 3-2-1-102-08, mille järgi tuleb aegumist arvestada ajast, mil hageja sai teada kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Kuna hagi on esitatud kohtule 25.11.2011, siis on TsÜS § 153 lg-s 1 ettenähtud kolme aasta pikkust aegumistähtaega silmas pidades enne 25.11.2008 esitatud arved aegunud. 3 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Eesti Haigekassa esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Viru Maakohtu
2. mai 2012 vaheotsuse tühistamist osas, millega kohus kohaldas hageja nõudele aegumist, ning uue otsuse tegemist, millega jätta aegumine hageja nõudele kohaldamata. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt: 1) ei saa hageja nõudele kohaldada kahju tekitamisest tulenevat 3-aastast aegumistähtaega, s.o TsÜS § 153 lg 1, kuna hageja ei ole saanud kahju, vaid on kandnud kulusid. TsÜS § 153 sätte mõte on tagada isikukahju hüvitamise nõuetele ühtne aegumistähtaeg. Samuti nõude subjektiks saab sätte olemusest tulenevalt olla vaid füüsilisest isikust kannatanu (Tsiviilseadustiku üldosa seadus. Kommenteeritud väljaanne lk 491). Hageja nõude puhul ei ole tegemist isikukahjuga ega kahjunõudega, kuna hageja ei ole tsiviilõiguse ja kriminaalõiguse mõttes otseselt kannatanu. Hageja võtab kõikidelt kindlustatud isikutelt üle tasu maksmise kohustuse tervishoiuteenuste eest, mis on kantud haigekassa tervishoiuteenuste loetellu ja on osutatud meditsiinilistel näidustustel (

§ 29lg 1).

Sellega ei kanna hageja kahju, vaid kannab ravikindlustuse seaduse eesmärgist lähtuvalt kulusid. Hageja nõude aluseks on

§ 26

lg-st 1 tulenev tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai isik ravikindlustushüvitisi. Kuna hageja nõue tuleneb seadusest (

§ 26lg 1), siis rakendub nõudele Ts

ÜS §-st 149 tulenev aegumistähtaeg 10 aastat alates nõude sissenõutavaks muutumisest. Nõue muutus sissenõutavaks pärast raviteenuste arvete tasumist; 2) ei hinnanud kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt. Kohtu seisukoht, et hageja sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada haiglatele arvete tasumisel, on ebaõige ning põhjendamata. Selleks, et hageja saaks esitada nõude kindlustusjuhtumi eest vastutava isiku vastu

§ 26

lg 1 alusel, on hagejal vaja teada tervisekahjustuse tekitamise fakti, tervisekahjustuse tekitanud isikut ja kannatanu. Hageja sai teada kindlustatud isikule tervisekahjustuste tekitamisest ning sellest, et kostja tekitas kannatanule tervisekahjustused, 03.03.2010, s.o Viru Maakohtu kirja, millega kohus saatis kriminaalasjas nr 1-07-13620 kannatanu andmed, saamisest arvates. Kriminaalasjas 28.04.2009 tehtud kohtuotsus on tõendiks, et kannatanule tekitati tervisekahjustusi ja tervisekahjustuste tekitamise eest vastutab kostja. Seega saab lugeda, et hageja sai teada võimalikust kindlustusjuhtumi eest vastutavast isikust, kellelt nõuda tagasi ravikindlustuskulud, kõige varasemalt 28.04.

2. P. Sporykhina vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ning taotleb selle rahuldamata ja maakohtu vaheotsuse aegumise osas muutmata jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) on TsÜS § 153 lg 1 kohaldatav just seadusest tulenevate kahju tekitamise juhtumite puhul: surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Hageja argument, et tema nõude õiguslik alus on

§ 26lg 1, ei tee aegumistähtaega kümneaastaseks, kuivõrd Ts

ÜS § 149 kohaldamine on välistatud §-s 153 sätestatud tingimusega: kahjunõue tuleneb tervise kahjustamisest; 2) on hageja kriminaalõiguse mõttes kannatanu, kuid hageja ei ole õigel ajal õiges kohas tegutsenud kannatanule seadusega ettenähtud õigustega. Kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-07-13620 tõendab, et antud juhtumi raames alustati 26.04.2007 kriminaalmenetlus ja tervisekahjustuse tekitanud isik oli teada algusest peale. Tervishoiuteenuste osutajate arvetest nähtuvalt oli teada kahjusumma. Arvete kuupäevadega on tõendatud, millal arve hagejale laekus ning millal see tasuti, st hagejal tekkis nõudeõigus. Arvete selgitusest oli piisavalt 4 arusaadav, et tegemist on tervisekahjustusega, mis on tekitatud vägivallaga. Seega oli hagejal õigus ja võimalus kahjunõude esitamiseks juba kohtueelse uurimise staadiumis. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi seisukoha kohaselt (3-2-1-41-07) tsiviilõiguse teoorias üldiselt tunnustatud seisukoha järgi kaotab võlausaldaja seadusest, tavast või tehingust tuleneva nõudeõiguse, kui tuvastatud asjaolude tõttu ei vasta õiguse teostamine lepingulise suhte olemusele, lepingu eesmärgile ega poolte käitumisele seaduse või ühiskonnas väljakujunenud moraalistandardite seisukohast (nt on ülekohtune). Kehtiva kriminaalmenetlusõiguse järgi on kriminaalmenetluses kannatanul nõude esitamise õigus isegi tuvastamata kahju tekitaja vastu: sellisel juhul peatub nõude aegumine kuni isik on kindlaks tehtud. Nii toimivad kriminaalmenetluses kõik kindlustusasutused, kes esitavad kannatanuna avalduse kohe pärast kulude kandmist. Kindlustusandja poolt kuriteo tõttu kantud kulude hüvitamine muutub kindlustusfirma otseseks kahjuks – selline on kohtueelse kriminaalmenetluse praktika; 3) on kohus õigesti hinnanud ka Viru Maakohtu 03.03.2010 vastuskirja. Selle kirjaga on tõendatud, et hageja tegi päringu alles 18.02.2010 ja et vastavalt hageja taotlusele saadeti talle teatud kriminaalasjades kannatanute andmed, kusjuures kõige varasema kriminaalasja numbriks on 1-06-8425. Seega 18.02.2010 taotlus tehti korraga mitmete tervisekahjustuste suhtes, mis on aset leidnud alates 2006. aastast. Hageja ei ole tõendanud, et tal olid mõjuvad põhjused venitada neli aastat, et alustada kuriteoga kahju tekitanud isikute andmete tuvastamist ning nõude esitamist. Pealegi ei olnud nimetatud päring üldse otstarbekas: juba haigla arvetest oli võimalik aru saada, et vägivaldse tervisekahjustuse puhul alustatakse kriminaalmenetlus. Isikute ja asjaolude, sh kahjude tuvastamine on kriminaalmenetleja ülesandeks. Hagejal oli vaja teha vaid avaldus kohtueelsele uurimisasutusele, kus kõik tema rahalised nõudmised oleksid lisatud kuriteojuhtumi juurde. Seetõttu on loogiline ning kehtiva õigusega kooskõlas kohtu seisukoht, et hageja sai kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada (või pidi sellest teada saama) juba haiglatele arvete tasumisel; 4) on kindlustusandja kulude kandmine varalise kahju kandmine (kriminaalmenetluse praktikas otsese varalise kahju kandmine) ja ükskõik milline kahju on kellegi poolt tekitatud. Hageja on kandnud kulutusi ravi rahastamise lepingu alusel.

§ 35

p 2 kohaselt on ravi rahastamise leping haldusleping, mille suhtes kohaldatakse haldusmenetluse seaduse

1. peatüki sätteid. Haldusmenetluse seaduse § 105 lg 1 järgi kohaldatakse halduslepingutele tsiviilõiguslike lepingute kohta käivaid sätteid, arvestades selle seadusega kehtestatud erisusi. Seega on tegemist võlaõigusseaduse
2. peatüki reguleerimisalaga ehk kindlustusandjale tekitatud kahju hüvitamisega, kusjuures kindlustusandja nõue tuleneb kindlustatud isiku tervise kahjustamisest. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Vastavalt TsMS § 651 lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on vaidlustatud maakohtu otsust osas, millega maakohus luges hageja nõude ajavahemikul 26.04.2007 kuni 24.11.2008 aegunuks ning ringkonnakohus kontrollibki maakohtu vaidlustatud otsust nimetatud osas.
4. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Maakohtu vaidlustatud otsuse resolutsioon tuleb jätta muutmata, kuid ringkonnakohus muudab osaliselt maakohtu otsuse põhjendusi. Hageja kahjuhüvitusnõue põhineb

§ 26

lg-l 1, mille kohaselt haigekassal on tagasinõudeõigus isiku suhtes, kes vastutab kindlustusjuhtumi toimumise eest, mille tõttu sai kindlustatud isik ravikindlustushüvitisi, samuti kindlustusandjate suhtes, kes on kohustatud võimaldama hüvitisi sama kindlustusjuhtumi raames. 5 Maakohus on õigesti leidnud, et sellise nõude aegumisele kohaldub TsÜS §

1. TsÜS § 153 lg 1 kohaselt surma põhjustamisest, kehavigastuse tekitamisest, tervise kahjustamisest või vabaduse võtmisest tuleneva nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamise kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Nimetatud säte on hüvepõhine, hõlmates kõiki nõudeid, mis tulenevad asjaoludest, nagu isiku surma põhjustamine, isikule kehavigastuse tekitamine või isiku tervise kahjustamine, st säte reguleerib isikukahju hüvitamise nõuete aegumistähtaegasid. Aegumise seisukohalt ei ole tähendust sellel, et vaidlusaluse nõude esitas haigekassa tagasinõude korras. Kindlustatud isiku ravikindlustushüvitise nõue on läinud ravikindlustuse seaduse alusel üle hagejale ning samad reeglid (TsÜS § 153) kohalduvad ka hageja nõude aegumisele, st nõude üleminekul ei muutu nõue seadusest tulenevaks nõudeks TsÜS § 149 järgi. Riigikohus on käsitlenud 07.11.2012 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-126-12 aegumise küsimust ohvriabi seaduse alusel ning nimetatud otsuses väljendatud seisukoht on kohaldatav ka käesolevale vaidlusele. Seetõttu ei ole põhjendatud apellandi seisukoht, et käesoleva nõude aegumisele tulnuks kohaldada TsÜS §
2. TsÜS § 153 lg-s 1 sätestatud kolmeaastane aegumistähtaeg hakkab kulgema ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesolevas asjas on oluline see, millal hageja sai teada või pidi teada saama kahju hüvitamiseks kohustatud isikust. Kuigi maakohus on õigesti märkinud, et aegumist tuleb arvestada ajast, mil hageja sai teada kahjust ja kahju tekitanud isikust, ei ole maakohus kindlaks teinud, millal hageja kahju tekitanud isikust teada sai või pidi teada saama. Õige ei ole apellandi seisukoht, et ta sai kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teada mitte varem kui 28.04.2009, mil Viru Maakohus tunnistas P. Sporykhina (antud asjas kostja) süüdi S. H. raske tervisekahjustuse tekitamises ning millest tingitud raviteenuse kulusid on hageja kandnud. Ringkonnakohus märgib, et TsÜS § 153 lg 1 tähenduses kahju hüvitamiseks kohustatud isikust teadma pidamiseks on piisav, kui hageja pidi teadma asjaoludest, mille põhjal saab kohustatud isiku vastu piisava edulootusega hagi esitada. Asja materjalidest nähtuvalt on SA Ida-Viru Keskhaigla ja Ida-Tallinna Keskhaigla AS esitanud hagejale maksmiseks arved (t.l 17-36), millised on hageja poolt tasutud. Nimetatud arvetele on märgitud kindlustatud isiku isikukood ning enamikel arvetel on märgitud vigastuse põhjuseks rünne kehalise vägivallaga. Eelnevast saab järeldada, et raviteenuse osutajale olid teada nii kindlustatud isik, kui asjaolud, millega seoses kindlustatud isik raviteenuse osutaja poole pöördus (kes kindlustatud isikut ründas). Ringkonnakohus möönab, et hagejale ei pidanud arvete tasumisel olema teada kindlustatud isikut rünnanud isik (käesolevas menetluses kostja). Samas leiab ringkonnakohus, et hageja puhul oli tegemist riigiasutusega ning temalt oodatav hoolsuse määr on kindlasti kõrgem võrreldes füüsilisest isikust hagejaga. Seetõttu oleks hageja käibes vajalikku hoolt järgides saanud suuremate pingutuste ja kulutusteta teha kindlaks isiku, kes vastutab tagasinõude eest (näiteks küsida vastutava isiku andmeid raviteenuse osutajalt või kindlustatud isikult). Seetõttu ei nõustu ringkonnakohus apellandi seisukohaga, et kindlustusjuhtumi eest vastutav isik selgus alles kriminaalasjas tehtud süüdimõistvast otsusest. Selles osas tuleb maakohtu põhjendusi osaliselt muuta. 6 Lähtudes arvetel märgitud kuupäevadest ning ravi rahastamise lepingute lisades 1 p-des 6.7 sätestatut (t.l 108, 115), on ringkonnakohtu arvates kolm kuud mõistlik ja piisav tähtaeg, mil hageja pidi teada saama kindlustusjuhtumi eest vastutavast isikust. Arvestades nimetatud kolmekuulist tähtaega ning seda, et hageja esitas hagi maakohtule 25.11.2011, on aegumata hageja nõuded arvete nr 1225305, nr 1225991, nr 1380454, nr 1493616, nr 1599507 ja nr 163447 järgi (SA Ida-Viru Keskhaigla arved) ning arve nr 3624290 järgi (Ida-Tallinna Keskhaigla AS arve). Ülejäänud nõude osas on maakohus põhjendatult kohaldanud aegumist ning maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks puudub alus.
3. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus lõppotsuses. Kersti Kerstna-Vaks Andra Pärsimägi 7 Üllar Roostoja