1-15-5025/23

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-15-5025 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi Janek Lind süüdistuses KarS § 121 lg 1 järgi üldmenetluses Vaidlustatud kohtulahend Tartu Maakohtu (Põlva kohtumaja)
3. oktoobri
4. a otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Lõuna Ringkonnaprokuratuuri Hõrak, apellatsioon ringkonnaprokurör Ülle RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Tartu Maakohtu
5. oktoobri
6. a otsus muutmata ja prokuröri apellatsioon rahuldamata. Välja maksta riigieelarvest Advokatuurile eraldatud vahendite arvelt OÜ-le Advokaadibüroo Valge&Uiga vandeadvokaat Marina Valge poolt apellatsioonimenetluses Janek Linnule osutatud riigi õigusabi eest 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. KrMS § 185 lg 2 alusel jätta menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Janek Linnule esitati süüdistus KarS § 121 lg 1 järgi selles, et tema 25.04.
7. a kella 16.00 paiku Põlva linnas kortermaja XXX trepikojas lõi tahtlikult V.M. ule ühel korral jalaga selga, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu. Perearsti poolt on tuvastatud rindkere kompressioonil valu abaluude vahelisel alal, diagnoositud rindkere põrutus. MAAKOHTU OTSUS Tartu Maakohtu 20.10.
8. a otsusega tunnistati J. Lind KarS § 121 lg 1 järgi õigeks. Kohus leidis, et süüdistatava ja kannatanu ütlused on kokkulangevad selles, et 25.04.
9. a pealelõunasel ajal toimus nende vahel Põlvas XXX esimeses trepikojas aset arusaamatus. Ütlustest järeldub, et mingil ajal 25.04.
10. a peale lõunat kannatanu siirdus pappkastiga oma korterist välja puukuuri, mille käigus kannatanu puutus enda käes olnud pappkastiga süüdistatava korteri ust ja ukse puutumisest põhjustatud heli tõttu avas süüdistatav oma korteri ukse. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt asub Põlva linnas XXX korterelamu, mille esimese trepikoja esimesel korrusel asetsevad vastamisi korterite 1 ( mis on süüdistatava elukohaks) ja 3 (mis on kannatanu elukohaks) välisuksed. Seega on sündmuskoha olustikuga kooskõlas nii süüdistatava kui kannatanu kirjeldatud sündmuste algus. Kuna mõlemad elavad samas trepikojas ja samal korrusel ja nende korterite uksed on vastamisi, võis kannatanu oma korterist mõne kandamiga väljudes naabri ust ka puutuda ja sellest helist põhjustatuna korteri ukse avanud süüdistatav kannatanut ka näha. Sündmuse edasise käigu osas on aga kannatanu ja süüdistatava ütlused vastuolulised. Kannatanu kinnitusel lõi korterist väljunud J. Lind teda ootamatult jalaga selga, mille tagajärjel kannatanu kukkus ja tundis seljas valu. Süüdistatav on kannatanu jalaga löömist ja mistahes füüsilist kontakti sel päeval kannatanuga üldse eitanud. Kohtu hinnangul ei ole uuritud tõenditega usaldusväärselt tõendatud, et J. Lind 25.04.
11. a V.M. ut jalaga lõi nagu temale süüdistuses ette heidetakse. Sellise teo toimepanemist tõendavad otseselt ainult kannatanu enda ütlused. Muudes tõendites avalduv teave võimaliku löömise kohta (näiteks tunnistaja O.M. u ütlused, perearsti tõendis toodu) tulenevad kannatanu poolt avaldatust. Riigikohtu senises praktikas (Riigikohtu lahendid nr 3-1-1-85-00, 3-1-1-94-04, 3-1-1-21-09-09, nr 3-1-1-114-13 p 9) on aktsepteeritud, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda ka vaid ühele tõendile sh ka üksnes kannatanu ütlustele, kuid neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama. Erinevalt prokurörist on kohus seisukohal, et käesoleval juhul ei ole kannatanu ütlused sedavõrd usaldusväärsed, et võimaldaks tõsikindlalt lugeda tuvastatuks, et süüdistuses märgitud ajal ja kohas süüdistatav kannatanut jalaga selga lõi. On rida asjaolusid, mis äratavad kahtlust kannatanu ja tema abikaasast tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu ei ole 25.04.
12. a sündmust kirjeldanud alati ühtemoodi. Kohtuistungil kinnitas ta, et löömisele ei eelnenud mingit sõnavahetust, ent politseile on ta avaldanud, et löömisele eelnevalt sõimas süüdistatav teda. Kannatanu on politseile, perearstile ja kohtule mõnevõrra erinevalt kirjeldanud seda, kuhu piirkonda löök teda tabas. Kohtule ja perearstile on kannatanu avaldanud, et löök tabas selga abaluude vahele. Politseile on kannatanu teatanud, et teda löödi neerude piirkonda. Abaluude vaheline piirkond on neerude piirkonnast tunduvalt kõrgemal. Samuti on kannatanu erinevalt kirjeldanud, mis oli süüdistataval löömise hetkel jalas. Kohtus kannatanu kinnitas, et J. Linnu jalas olid botased või ketsid. Samas perearstile on kannatanu avaldanud, et lööjal oli jalas king. V.M. u ütluste kohaselt tema J. Linnule pole midagi halba teinud ega halvasti öelnud. J. Linnu ütluste kohaselt aga V.M. sõimab ja laimab. Tunnistaja A.M. i ütlused tõendavad, et kannatanu näol on tegemist isikuga, kellel on kalduvus teisi inimesi sõimata ja kelle suhted perekond Linnuga on halvad. Tunnistaja A.M. i ütluste valguses on usaldusväärsemad süüdistatava ütlused. Asjaolu valguses, et kannatanu suhted perekond Linnuga sh ka süüdistatavaga ei ole head, tuleb kannatanu ütlustesse suhtuda väga kriitiliselt. Samas tuleb nentida, et kaebused teineteise väidetava õigusvastase tegevuse kohta on kannatanul ja perekonnal Linnul olnud vastastikused. Kannatanu V.M. u ütluste kohaselt on J. Lind talle kunagi ka varem kallale tulnud. Politseiandmebaasi MIS väljavõttest nähtub, et V.M. on teinud naabrite, sh J. Linnu kohta kaebusi seoses väidetava kiusamisega. Samuti on J. Lind teinud kaebusi V.M. u kohta seoses häiriva 2 tegevuse, solvamise ja vara (sõiduauto) kahjustamisega. Kuna politseiandmebaasi MIS väljavõtted sisaldavad üksnes teadete sisu, kuid mitte menetluse käigus politsei poolt tuvastatut ja menetluse tulemusi, ei tõenda need kohtu hinnangul asjaolu, et teadetes avaldatud teod oleksid toime pandud või kedagi nende eest karistatud. Küll aga tõendab Politsei- ja Piirivalveameti Lõuna prefektuuri Põlva politseijaoskonna ennetus- ja menetlustalituse menetlusteenistuse vanemväärteomenetleja 10.09.
13. a otsus, et V.M. on lõhkunud süüdistatava vara. Vara lõhkumist ja seda, et kannatanu on sõimanud süüdistatava ema, on kinnitanud ka tunnistaja A.M. . Asjaolu, et V.M. on lõhkunud süüdistatava vara ja sõimanud süüdistatava ema, äratab kahtlust kannatanu ütluste usaldusväärsuses tervikuna, sest kannatanu on sellise tegevusega näidanud vaenulikku suhtumist süüdistatavasse ja tema perekonda. Kannatanu vaenulik suhtumine süüdistatavasse avaldus korduvalt ka kohtuistungil, väljendudes süüdistatava hulluks nimetamises ja tema ütluste andmisele korduvas vahele segamises. Kannatanu kohtuistungil antud ütluste kohaselt lõi süüdistatav teda jalaga kohe peale korterist väljumist. Samas oli kannatanu tema enda ütluste kohaselt trepi alumises osas, kuna väidetavalt kukkus ta alumisele trepimademele kätega raudresti peale. Sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et XXX korterite nr 1 ja 3 juurest välisukseni viival trepil on seitse astet. Jõudes trepist alla on trepi ja välisukse vahel trepimade, millel on rauast jalgade pühkimise rest. Seega kannatanu löömiseks pidanuks süüdistatav mitu astet trepist allapoole tulema. Sündmuskoha olustikku arvestades ei ole eluliselt usutav, et löök jalaga saanuks järgneda koheselt süüdistatava korterist väljumisele, nagu on kirjeldanud kannatanu. Kannatanu kinnitusel kukkus ta löömise tagajärjel käpuli ja vastu maad puutusid nii jalad kui käed. Kohus, nõustudes kaitsjaga leiab, et sellise kukkumise tagajärjel pidanuks haiget saama kannatanu nii põlved kui käed. Samas kannatanu on just kinnitanud, et põlved eriti haiget ei saanud. Ka ei ole kannatanu midagi rääkinud, et käed oleks saanud kannatada. Mingeid vigastusi kannatanu põlvedel või kätel ei ole kindlaks tehtud ka arstliku läbivaatuse käigus. Olukorras, kus kannatanu kukkus kätega raudresti peale, ei ole eluliselt usutav, et kätele poleks jäänud kukkumisest mingeid jälgi. Tegelikult ei ole arstliku läbivaatuse käigus kindlaks tehtud ühtegi silmnähtavat löömisele viitavat jälge, vaid rindkere põrutus on kohtu hinnangul diagnoositud sisuliselt ainult kannatanu enda avaldatu põhjal, et tal on valus. Kuigi tunnistaja O.M. u väitel oli pühapäeva õhtul kannatanu seljal silmnähtav laik ja kriimustus käel, ei ole midagi sellist tuvastatud järgmisel hommikul toimunud arstliku läbivaatuse käigus. Selline asjaolu äratab kahtlust tunnistaja O.M. u ütluste usaldusväärsuses. Kuna kannatanu arstliku läbivaatuse käigus ei ole kindlaks tehtud ühtegi võimalikule löömisele viitavat silmnähtavat jälge kannatanu kehal, leiab kohus erinevalt prokurörist, et perearsti tõend ei suurenda kannatanu ütluste usaldusväärsust ega tõenda süüdistuses märgitut. Seda enam asjaolu valguses, et valusid rinnaku taga sh abaluude vahel on kannatanu kurtnud ka varasemate tervisekontrollide käigus. Kohus leiab, et kuna süüdistuses märgitud ajal ja kohas süüdistatava poolt kannatanu jalaga selga löömine ei ole usaldusväärselt tõendatud, tuleb süüdistatav talle esitatud süüdistuses kuriteo toimepanemise tõendamatuse tõttu õigeks mõista. APELLATSIOON Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Ü. Hõrak esitas Tartu Maakohtu 20.10.2015.a otsusele apellatsiooni, taotledes otsuse tühistamist ja uue otsuse tegemist, millega mõista J. Lind süüdi KarS § 121 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks 6 kuud vangistust tingimisi 3-aastase katseajaga. 3 Prokurör on seisukohal, et kohus on otsuse tegemisel eiranud KrMS §-i 61 ja jätnud hindamata tõendid nende kogumis, millega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusnorme ning on kaasnenud põhjendamatu kohtuotsus. Prokurör leiab, et uuritud tõendid kogumis tõendavad J. Linnu süüd KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. Kohus on põhjendamatult jätnud arvestamata lubatud ja usaldusväärsed tõendid V.M. u ütlused, tunnistaja O.M. u ütlused ja perearsti tõendi ning on tuginenud ainult süüdistatava J. Linnu ütlustele. Kannatanu on andnud kohtus ütlusi selle kohta, et J. Lind lõi teda jalaga selga abaluude vahele ja pärast löömist tundis kannatanu abaluude taga seljas valu. Kohus ei ole järginud Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-89-12 toodud põhimõtet, mille kohaselt tuleb tõendiallika usaldusväärsuse põhistamisel lähtuda ka isikuomadustest ja tajumise asjaoludest. Antud juhul on kannatanu tajunud lööki ja on tundnud füüsilist valu. Asjakohane ei ole kohtu järeldus, et perearstile on kannatanu kinnitanud toimunut erinevalt. Perearsti teatis on tõendiks ainult tuvastatud valulikkuse osas. Prokurör rõhutab, et kannatanu ei ole kohtus muutnud oma ütlusi, kohtulikul uurimisel ei ole avaldatud menetlusosaliste taotlusel kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlusi ütluste usaldusväärsuse kontrollimise eesmärgil. Asjaolu, et kannatanul olid vaenulikud suhted J. Linnuga, ei mõjuta kannatanu ütluste usaldusväärsust. Samuti asjaolul, et 10.09.
14. a on V.M. ut karistatud väärteo eest, mille ta on toime pannud J. Linnu suhtes, ei saa olla määravat tähtsust kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel sündmuse osas, milline leidis aset 25.04.
15. a, seega mitu kuud varem. Vastavalt KrMS § 66 lg 2 p-le 2 on lubatavaks tõendiks ka tunnistaja ütlus sel juhul, kui ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu, vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Seega on tunnistaja O.M. u ütlused samuti lubatavaks tõendiks. Tunnistaja on tõendanud, et kannatanu tundis valu ja rääkis, et J. Lind lõi teda. Tunnistaja ütlused on kooskõlas kannatanu ütlustega ja perearsti tõendiga. Prokurör on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt, jättes tõendid kogumis hindamata. Alusetult on kõrvale jäetud lubatud ja usaldusväärsed tõendid. Olukorras, kus kuriteosündmust ei näinud keegi pealt, kannatanu teatas toimunust politseisse, samuti pöördus perearsti poole, rääkis toimunust tunnistaja O.M. ule, ei saagi koguda rohkem tõendeid. Kannatanu V.M. u ja tunnistaja O.M. u ütlused ning perearsti tõend on küllaldased ja usaldusväärsed tõendid, mis tõendavad J. Linnu poolt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Süüdistatav J. Linnu kaitsja vandeadvokaat M. Valge esitas apellatsiooni kohta kirjaliku seisukoha, milles palus jätta Tartu Maakohtu 20.10.
16. a otsus muutmata ning prokuröri apellatsioon rahuldamata. Kaitsja on seisukohal, et J. Linnu õigeksmõistmise kohta tehtud kohtuotsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsiooni väited ei anna alust otsuse tühistamiseks. Kaitsja hinnangul ei ole kohus rikkunud kriminaalmenetlusnorme ning on hinnanud kõiki tõendeid nende kogumis. Kohtuotsuses on põhjalikult analüüsitud kõiki tõendeid ja ka põhjendatud, miks kannatanu ja tema abikaasa ütlused ei ole usaldusväärsed. Kohtuotsus on arusaadav ja jälgitav. Seega puudub alus otsuse tühistamiseks. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 4 Ringkonnakohus leiab, et maakohtu kohtuotsuses esitatud arutluskäik J. Linnu õigeksmõistmises KarS § 121 järgi on ammendav ning esitatud apellatsioon ei kummuta kohtuotsuses toodud järeldusi mingilgi määral. Maakohtu otsuses sisalduvate ja ringkonnakohtu hinnangul ka asjakohaste seisukohtade kordamist ei pea kriminaalkolleegium seetõttu vajalikuks. Apellatsiooni puudutavas osas märgib ringkonnakohus, et paljuski ei sisalda need muud kui maakohtus juba esitatud süüdistusteeside kordamist. Taolises olukorras tõdeb ringkonnakohus, et maakohtu asjakohastele ning ka küllaldastele argumentidele on apellatsioonikohtul vähe midagi lisada. Eelnevat silmas pidades vastab kriminaalkolleegium vaid apellatsioonis toodule järgmist. Tutvudes prokuröri apellatsiooniga leiab ringkonnakohus, et prokuröri etteheited maakohtu otsusele koonduvad väitesse, et kohus on otsustust tehes jätnud põhjendamatult arvestamata lubatavate ja usaldusväärsete tõenditega s.o V.M. u ja O.M. u ütlustega ning perearsti tõendiga. Vastates esmalt prokuröri etteheitele, nagu oleks maakohus jätnud põhjendamatult arvestamata prokuröri poolt J. Linnu süüd tõendavad tõendid, märgib ringkonnakohus, et taoline etteheide on alusetu. Ringkonnakohtu arvates on maakohus prokuröri poolt esiletõstetud tõendeid oma otsuses põhjalikult käsitlenud, neid kaalunud ning tulnud järeldusele, et nende usaldusväärsuse aste pole taoline, mis lubaks tõsikindlalt väita J. Linnu poolt KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist. Eelöeldust tulenevalt on alusetu ka prokuröri apellatsioonis esitatud väide mille kohaselt on maakohus taoliselt käitudes rikkunud kriminaalmenetluse norme KrMS § 339 lg 2 mõttes. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri mittenõustumine hinnangutega, millised maakohus andis prokuröri poolt esitatud tõendite tõeväärtusele, ei tähenda seda, et maakohus oleks rikkunud kriminaalmenetlusnorme. Apellatsioonis leiab riiklik süüdistaja, et maakohus on alusetult lugenud ebausaldusväärseks kannatanu V.M. u ütlused, sest kannatanu ei ole oma ütlusi kohtuistungil muutnud ja tema kohtueelses menetluses antud ütlusi, nende usaldusväärsuse kontrollimiseks, ei ole kohtuistungil avaldatud. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt ei ole menetlusosalised, V.M. u ülekuulamisel kohtus, tõepoolest tuvastanud vastuolusid tema kohtus ja kohtueelsel uurimisel antud ütluste vahel ning sellest tulenevalt ei ole ka menetlusosalised kohtuistungi protokolli kohaselt taotlenud kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrolli kohtuistungil. Ülaltoodut arvestades soostub ringkonnakohus prokuröriga, et vastuolude puudumise tõttu V.M. u kohtueelsel uurimisel ja kohtus antud ütluste vahel, puudub põhjendatud alus tunnistada kannatanu ütlusi nimetatud põhjusel ebausaldusväärseteks. Samas jääb ringkonnakohtule mõistetamatuks prokuröri arusaam, nagu oleks maakohus V.M. u ütlused ebausaldusväärseteks tunnistanud. Kohtuotsuse põhistavast osast nähtuvalt ei ole kohus otsuses kordagi väljendanud omapoolset seisukohta, et ta tunnistab V.M. u ütlused ebausaldusväärseteks. Kohus on vaid nentinud, et kriminaalasjas esinevad asjaolud millistest tulenevalt suhtub ta V.M. u ütlustesse kriitiliselt. Seejuures on maakohus põhistanud, millel tema taoline järeldus põhineb. Nii on maakohus selgitanud, et V.M. u ütlustesse kriitilist suhtumist tingib asjaolu, et V.M. u ning J. Linnu ja viimase ema vahelised suhted ei ole head. Oma taolist järeldust põhistab kohus 5 tunnistaja A.M. i ütlustega aga ka väärteootsusega, millest nähtuvalt on V.M. ut karistatud 60 eurose rahatrahviga J. Linnu sõiduki rikkumise eest. Lisaks eeltoodule on kohus oma kriitilist suhtumist V.M. u ütlustesse põhjendanud asjaoluga, et kannatanu ei ole
17. aprillil 2015 toimunud sündmust kirjeldanud alati ühtmoodi. Seejuures on kohus viidanud Politseiandmebaasi MIS väljavõttes ja perearsti teatises fikseeritud V.M. u poolt
18. aprillil 2015 toimunud sündmuse kirjelduste erinevustele võrreldes tema poolt kohtus antud ütlustega. Vastates siinjuures prokuröri apellatsioonis toodud etteheitele, mille kohaselt on maakohus alusetult kohtuotsuses välja toonud vastuolud V.M. u kohtus antud ütluste ja Politseiandmebaasi MIS väljavõttes (kuriteokaebus) ja perearsti teatises tooduga, sest neis kajastatut ei saa käsitleda kannatanu ütlustena, märgib ringkonnakohus järgmist. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt on mõlemad ülalnimetatud tõendid esitanud kohtule prokurör ning esitatud tõendeid kohus kohtuistungil ka uuris. Seega on nimetatud tõendite näol tegemist kohtu poolt kohtuistungil vahetult uuritud tõenditega. Nimetatust tulenevalt puudus maakohtul alus ignoreerida Politseiandmebaasi MIS väljavõttes ja perearsti teatises kajastatut ning tal tuli nimetatud tõendites kajastatut arvestada ka kohtuotsuse tegemisel, mida maakohus ka tegi. Küll aga ei viita eelnimetatud tõendites kajastatuga arvestamine maakohtu poolt ringkonnakohtu arvates sellele, nagu oleks maakohus arvestanud nendes tõendites V.M. u poolt esitatud sündmuste kirjeldust kui kannatanu ütlusi. Ringkonnakohus leiab, tuginedes kohtuotsuses kajastatule, et nimetatud erinevusi V.M. u poolt sündmuse kirjeldamisel, on maakohus käsitlenud asjaoluna, mis tingis kohtu poolt kannatanu ütlustesse kriitilise suhtumise. Seega on kohus hinnanud nimetatud tõendites kajastatut kui V.M. u ütluste usaldusväärsust iseloomustavaid andmeid, kuid ei ole nendele erinevustele tuginedes tunnistanud V.M. u ütlusi ebausaldusväärseteks. Ülaltoodust tulenevalt ei ole maakohtule etteheidetav ka prokurör väide, nagu ei oleks maakohus andnud selget hinnangut kannatanu poolt kriminaalmenetluses teadvalt valeütluste andmise osas. Ringkonnakohus leiab, et kuivõrd maakohus ei ole kannatanu ütlusi tunnistanud ebausaldusväärseteks, vaid on kriminaalasjas kogutud tõenditele ja oma siseveendumusele tuginedes suhtunud kannatanu ütlustesse üksnes kriitiliselt, siis ei tulnudki maakohtul nimetatud küsimuses seisukohta võtta. Apellatsioonis leiab prokurör, et kohus ei ole arvestanud lubatava tõendina V.M. u abikaasa O.M. u ütlusi. Seejuures viitab prokurör KrMS § 66 lg 21 p
19. Ringkonnakohtu jaoks on prokuröri taoline etteheide arusaamatu, sest kohtuotsusest nähtuvalt ei ole küsimust O.M. u ütluste lubatavuse kohta maakohtu jaoks tõusetunudki. Taolisele järeldusele annab aluse eelkõigu kohtuotsus, millest nähtuvalt on maakohus oma otsuses kajastanud O.M. u ütlusi ning neid nende usaldusväärsuse seisukohast ka analüüsinud. Ringkonnakohus leiab, et juhul kui maakohus oleks hinnanud O.M. u ütlusi mittelubatavaks tõendiks, puudunuks maakohtul üldse vajadus neid kohtuotsuses kajastada ja analüüsida. Siinjuures peab ringkonnakohus vajalikuks märkida, et nõustub täies ulatuses maakohtu poolt esitatud O.M. u ütluste analüüsiga ning nendele antud hinnanguga. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et kohus ei ole perearsti teatist pidanud küllaldaseks tõendiks J. Linnu süü tõendatuse osas, sest selles ei ole fikseeritud V.M. ul esinenud vigastusi. 6 Prokurör leiab, et KarS § 121 lg 1 teokoosseisu täidab ka füüsilise valu põhjustamine, mida kannatanu on ka kinnitanud. Samas on ka perearst kannatanu läbivaatlusel tuvastanud viimasel esinenud valulikkuse abaluude piirkonnas. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri eeltoodud etteheide ei ole põhjendatud. Kohtuotsusest nähtuvalt ei ole kohus lugenud perearsti tõendit küllaldaseks J. Linnu süüditunnistamiseks KarS § 121 järgi mitte põhjusel, et selles ei ole välja toodud V.M. ul esinenud vigastusi, vaid hoopis teistel põhjustel. Kohtuotsusest tulenevalt on kohus käsitlenud perearsti teatisega seonduvat seoses V.M. u ütlustega, milliseid kannatanu andis kukkumise asjaolude ja nende tagajärgede kohta. Kohus on analüüsinud V.M. u sellekohaseid ütlusi (väliste vigastuste puudumine) perearsti teatises kajastatuga (valud abaluude vahel), võrrelnud neid kannatanu kukkumise ja selle tagajärgedega ning leidnud, et V.M. u ütlused tal väliste vigastuste puudumise kohta ei ole eluliselt usutavad. Kohus on leidnud, et nimetatud maakohtu järeldust kinnitab ka perearsti teatis, millest nähtuvalt ei tuvastanud ka perearst kannatanul vigastusi põlvedel ja kätel. Seega on maakohus perearsti teatises väljatoodud diagnoosi analüüsinud V.M. u ütluste kontekstis. Nimetatud analüüsist aga ei ole kuidagi väljaloetav, et kohus oleks lugenud märgitud teatise mitteküllaldaseks põhjusel, et seal ei ole kajastamist leidnud V.M. u vigastused. Perearsti teatisesse puutuvalt on maakohus vaid nentinud, et kuivõrd kannatanu arstliku läbivaatuse käigus ei ole kindlaks tehtud ühelegi võimalikule löömisele viitavat silmnähtavat jälge kannatanu kehal, siis ei suurenda perearsti tõend kannatanu ütluste usaldusväärsust. Ringkonnakohus leiab, et perearsti teatises kajastatut ei ole maakohus pidanud J. Linnu süüküsimuse üle otsustamisel piisavaks tõendiks ka seetõttu, et diagnoosi - valud abaluude vahel on perearst välja toonud vaid V.M. u ütlustele tuginedes. Samas on nimetatud vaevusi V.M. kurtnud perearstile ka varasemalt ja seda hoopis teistel põhjustel. Ülaltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata ja prokuröri apellatsiooni rahuldamata. Süüdistatav J. Linnu kaitsja esitas taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtuotsuse ja apellatsioonikaebusega tutvumisele ning kirjaliku seisukoha koostamisele 1,5 tundi, s.o 3 pooltundi, mille eest taotleb ta tasu 72 eurot, sh käibemaks 12 eurot. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7, § 23 lg-st 1 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
20. detsembri
21. a otsuse (muudetud 15.09.
22. a otsusega) punktidest 1, 2 ja 16 juhindudes rahuldada. KrMS § 185 lg 2 alusel jääb nimetatud menetluskulu riigi kanda. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 7 Mati Kartau