Tsiviilasi nr: 2-14-34506 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Indrek Parrest, liikmed Kaupo Paal ja Ele Liiv Otsuse tegemise aeg j

) § 657 lg 1 p-le 1 tuleb kohtuotsus jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea

§ 654lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid üle korrata.

16. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et maakohus on poolte vahel 31.08.2013 sõlmitud lepingut (I kd, tl 121-123) pidanud põhjendatult komisjonilepinguks VÕS § 692 lg 1 mõttes. Kohtu ülesanne on poolte esitatud asjaolude kogumile õigusliku hinnangu andmine (kvalifitseerimine) ja kohus ei ole 4

§ 436lg 7, § 438 lg 1 esimene lause).

Küll peab kohus menetluses juhtima poolte tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ja võimaldama neil avaldada selle kohta arvamust (vt nt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p 18). Praegusel juhul ei nähtu asja materjalidest, et maakohus oleks menetluse käigus pooltega õigussuhtele antavaid võimalikke hinnanguid arutanud. Samas ei ole kumbki pooltest esitanud maakohtu menetluses omalt poolt terviklikku nägemust sellest, kuidas nende arvates tuleks kõnealust lepingut õiguslikult sisustada. Ka apellatsioonkaebuses ei ole kostja välja toonud, millise võlaõigusseaduses nimetatud lepinguga on tema arvates tegemist (kui tegu ei ole komisjonilepinguga). Sellist lepingut nagu "koostööleping" ei ole võlaõigusseaduses nimetatud. Samuti ei ole kostja apellatsioonkaebuses välja toonud, kuidas maakohtu poolt õigussuhtele antud väidetavalt üllatuslik kavalifikatsioon on kostja menetlusosalise õigusi rikkunud – millised väited, tõendid või taotlused jäid seetõttu esitamata või millised menetlustoiminguid oleks kostja soovinud teha.

1. Kolleegium märgib, et praktikas lepingud sageli omavad mitmetele lepinguliikidele omaseid tunnuseid. Ka poolte vahel sõlmitud komisjonileping sisaldab mõningaid teistele lepingutele omaseid tunnuseid, kuid sellel ei ole praegusel juhul määravat tähtsust. Leping ei sisalda kokkuleppeid, mis oleks seaduse sisu või mõttega vastuolus. Leping on VÕS § 8 lg-st 2 lähtuvalt pooltele täitmiseks kohustuslik.
2. Eelmärgitut arvestades ei anna asjaolu, et maakohus menetluse käigus pooltega võimalikke õiguslikke hinnanguid piisavalt ei arutanud, praegusel juhul alust maakohtu lahendi tühistamiseks.
3. Kostja viited VÕS §-s 198 sätestatud tasaarvestuse korrale ei ole õiguslikult asjakohased. Poolte vahel sõlmitud lepingu p 1.7 ja p 3 alapunktid nägid sisuliselt ette igakuise vastastikuste nõuete tasaarvestamise. Täiendava tasaarvestusavalduse tegemist ja selle avalduse kättesaamist polnud maakohtul seetõttu vajalik tuvastada.
4. Kostja väidete kohaselt on hageja rikkunud koostöölepingut, kuna alates
5. aasta aprillist pole butiik olnud tavapärastel lahtioleku aegadel avatud. See on omakorda takistanud kostja kaupade müümist. Kolleegium märgib, et esiteks ei ole kostja välja toonud, milliseid õiguskaitsevahendeid ta selle väidetava hageja lepingurikkumise tõttu on kasutanud või sooviks kasutada. See ei nähtu ka apellatsioonkaebusest. Juba seetõttu ei oma kostja väited hageja lepingurikkumise kohta asja lahendamise seisukohalt tähtsust.
6. Teiseks on kostja kõnealused väited tõendamata ning kostja väited tõendite ignoreerimise kohta maakohtu poolt on alusetud. 09.06.2015 maakohtu istungi protokollist nähtub, et maakohus on jätnud kostja poolt nende väidete kinnituseks esitatud kirjalikud selgitused asja materjalide juurde võtmata põhjusel, et need ei ole nõutavas protsessuaalses vormis. Lisaks on kostja soovinud maakohtus tunnistaja ülekuulamist, selle taotluse on maakohus jätnud rahuldamata, pidades ütlusi 5

§ 272

lg 2 mõttes ning hinnatavad koos muude tõenditega

§ 232lg-te 1 ja 2 alusel (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26).

Samuti ei võimalda protokollis kajastatu kolleegiumi arvates kindlalt järeldada, et tunnistaja poleks suutnud anda asjakohaseid ütlusi. Samas olid nii vastuväited hageja lepingurikkumise kohta kui nende väidete kinnituseks esitatud tõendid esitatud menetluses

§ 329

lg 2 mõttes ilmselgelt hilinenult ning toimikust ei nähtu, et esinenuks

§ 331lg-s 1 sätestatud aluseid hilinenult esitatu menetlemiseks.

Kostja on asunud nendele väidetele tuginema alles 09.06.2015 istungil ning hageja on uute tõendite vastuvõtmise ja kogumise taotlustele samal istungil vastu vaielnud. Eeltoodut arvestades on maakohtu lõppjäreldused taotluste rahuldamata jätmise kohta kolleegiumi arvates põhjendatud. Kostja pidanuks esitama kõik oma vastuväited, tõendid ja taotlused õigeaegselt (

§-d 329 ja 330).

1. Kostja väidab, et kõik kaupade müügiga seotud kulutused pidi katma nende realisatsioon butiigis ning ülejäänud raha pidi saama kostja. Seda olevat arutatud ka lepingueelsetel läbirääkimistel. Kolleegiumi hinnangul koostöölepingu sisu neid väiteid ei toeta ning muid asjakohaseid tõendeid menetluses esitatud ei ole.
2. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et pooltevaheline koostöö lõppes põhjusel, et hageja ei tegelenud kostjale kuuluva kauba presenteerimise ja müügiga. Maakohtu 09.06.2015 istungil on kostja esindaja samas omaks võtnud, et leping lõpetati kostja ettepanekul 01.08.2014 (I kd, tl 170).

§ 652

lg-st 7 tulenevalt kehtib esimese astme kohtu menetluses poole avaldatud omaksvõtt ka apellatsioonimenetluses. Eelmärgitust võib kolleegiumi hinnangul järeldada, et koostööleping lõppes maakohtus tuvastamist leidnud asjaoludel poolte kokkuleppel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 24. Kuna kohus apellatsioonkaebust ei rahulda, tuleb jätta apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

25.

§ 174

lg 1 järgi määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. 26. Hageja poolt ringkonnakohtule esitatud menetluskulude nimekirja kohaselt on ta kandnud apellatsioonimenetluses õigusabikulusid kokku 576 eurot (käibemaksuta). Esindaja tunnitasu suuruseks on olnud 96 eurot (lisandub käibemaks 20%). Õigusabiteenus on seisnenud apellatsioonkaebusega tutvumises, kaebusele kirjaliku 6

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalik.

Hageja lepingulise esindaja tunnitasu ei ületa oluliselt keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. 29. Ülalmärgitut arvestades rahuldab kolleegium hageja menetluskulude suuruse kindlaksmääramise avalduse osaliselt ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud 528 euro (5,5*96) ulatuses. Lähtudes

§ 177

lg-st 4 märgib kohus vastavalt hagiavalduses esitatud taotlusele otsuse resolutsioonis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni tasuda viivist VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 30.

§ 178

lg 1 järgi saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ Ele Liiv 7