KOHTUOTSUS E E S TI V A B A R I I G I NI M E L Kohus Harju Maakohus, Kentmanni kohtumaja Kohtunik Mati Maksing Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 16. oktoober 2015. a, Tallinn, kohtu kant

) § 104 lg 1, mille kohaselt seadusest tuleneva aluseta või seaduse nõuetele mittevastav töölepingu ülesütlemine on tühine. Kostja tugineb sellele, et ta ütles töölepingu üles katseaja ebarahuldavate tulemuste tõttu.

§ 86

lg 1 võimaldab nii tööandjal kui ka töötajal töölepingu üles öelda neljakuulise katseaja jooksul töötaja tööle asumise päevast arvates. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ülesütlemine on avaldatud nimetatud tähtaja jooksul. Vastavalt

§ 86

lg-le 4 ei või tööandja töölepingut üles öelda põhjusel, mis on vastuolus katseaja eesmärgiga.

§ 6

lg 1 kohaselt on katseaja eesmärk hinnata, kas töötaja tervis, teadmised, oskused, võimed ja isikuomadused vastavad tasemele, mida nõutakse töö tegemisel. Nõude

§ 92

lg 2 järgi loetakse, et tööleping on üles öeldud raseduse tõttu, kui tööandja ei tõenda, et ta ütles töölepingu üles

-s lubatud alusel. Raseda töötaja töölepingu ülesütlemine on

§ 104lg 2 tõttu tühine 3

§ 92

lg 2 ei seo selles sätestatud eeldust otseselt

§ 93

lg-s 3 nimetatud tähtajaga, siis peab kohus ka

§ 104

lg 2 eeldusest lähtumiseks oluliseks tuvastada, et vastavat tähtaega on järgitud. Vastupidisel juhul jääks tööandja kanda ebamõistlikult suur tõendamiskoormis, kui töötaja ei teata tööandjale enne ega mõistliku aja jooksul pärast ülesütlemist oma rasedusest. Kuna käesolevas asjas on piisav rasedusest teadasaamine 14 päeva jooksul pärast ülesütlemise avaldamist ja selles ei ole vaidlust, siis ei käsitle kohus poolte väiteid ja tõendeid selle kohta, kas kostja teadis rasedusest juba varem. 14. Ülesütlemisavalduses viitas kostja sellele, et hageja ei täitnud tööülesandeid kohusetundlikult, rikkus süstemaatiliselt ettevõtte sisekorda ning vaatamata tööandja hoiatustele ignoreeris tööandja mõistlikke korraldusi ja rikkus töökohustusi. Kohtumenetluses täpsustas kostja, et töölepingu ülesütlemise tingisid järgmised puudused hageja töös: − (

1. a)ei osanud tööl käituda ega teadnud, mida teha; − (
2. b)pidevalt hilines tööle; − (
3. c)lamas diivanil, kui baaris puudusid kliendid; − (
4. d)vaatas tahvelarvutis filme kasutades kõrvaklappe ega märganud kliendi saabumist; − (
5. e)vormistas oma sõpradele 14. juulil 2014 allahindluse 40%, mis ei olnud lubatud; − (
6. f)hoidus kohvimasina puhastamisest; − (
7. g)istus sõpradega lauas ajal, mil nõud olid pesemata. 15. Kohus kontrollib esmalt, millised kostja märgitud etteheited on sellised, mis vastavad katseaja eesmärgile, sest üksnes nende tõendatusse puhul võib ülesütlemine olla kehtiv. Puudused (
8. e)ja (
9. f)ei ole kohtu hinnangul kooskõlas katseaja eesmärgiga, sest need ei seondu piisavalt otseselt töötaja tervise, teadmiste, oskuste, võimete ja isikuomadustega. Puudus (
10. e)on konkreetne eksimus ühel juhul (TVK tl 52), mida hageja ka möönab (tl 96–97) ja see ei kajasta hageja üldist võimet tulla toime talle antud tööga. Lubamatu allahindluse tegemine võiks olla seostatav isikuomadustega, kui see oleks süstemaatiline ja ulatuks suurusjärgu võrra kaugemale tööandja seatud piiridest, aga nii see käesoleval juhul ei ole. Tööandja on ka ise pidanud võimalikuks allahindlust kuni 35% ja teataval erijuhul 50% (TVK tl 50). Puudus (
11. f)seondub samuti ühe tööülesande täitmisega, mis saaks olla töölepingu ülesütlemise alus

§ 88lg 1 p 3 järgi, aga sellele kostja ei tugine.

16. Ülejäänud puuduste esinemist kohus ei tuvasta järgmistel põhjustel: − (

1. a)poolte väidetest, esitatud kassaraportitest (TVK tl 48–49, kohtutoimiku lk 53–60) ja hageja töögraafikust (TVK tl 27) nähtub, et hageja teenindas enam kui 30 klienti töövahetuse jooksul. Ühegi kliendi konkreetsele etteheitele hageja teeninduse osas ei ole kostja tuginenud. Kirjeldatud töömahu juures ca 2,5 kuu jooksul ei ole usutav, et töötaja ei oska käituda või ei tea, mida tööl teha. Samuti ei kajasta kostja etteheited, et hageja oleks olulises osas eiranud ameti- ja tööjuhendites (TVK tl 44–48, viimase lehe tõlge kohtutoimikus lk 26) ette nähtud kohustusi ja ülesandeid; − (
2. b)tunnistaja Xxx viitas üksikule hilinemisele (tl 95 pöördel), aga kumbki kostja juhatuse liikmetest oma vande all antud ütlustes (tl 96) ei avaldanud, kas ja millal hageja tööle hilines.

§ 28lg 2 p 4 kohustab tööandjat pidama tööaja arvestust.

Kostja ei ole esitanud tõendeid konkreetsete hilinemiste kohta, mistõttu kohus ei tuvasta, et hageja oleks pidevalt tööle hilinenud. Sarnaselt eelmises punktis märgituga ei osutaks üksik hilinemine veel isikuomadusele, et hageja ei sobi kostja juures töötama; 4

§ 47

lg 2 mõtte kohaselt peab pikema kui 6-tunnise töötamise kohta olema ette nähtud vähemalt 30-minutiline tööpäevasisene vaheaeg või tagatud võimalus puhata ja einestada tööajal. Eraldi vaheaega ei ole töölepingus ega ametijuhendis ette nähtud. Järelikult pidi tööandja tagama töötajale võimaluse puhata tööajal. Kui selleks oli sisse seatud puhkeruum ja selles asus diivan, siis võis töötaja sellel pikali heita. Kõnealuses tähenduses puhkamise võimalus ei tähenda, et puhkav töötaja peab samal ajal jälgima kliente või nende saabumist, vaid tööandja peab töö korraldama viisil, mis võimaldab pikas vahetuses töötavale isikule tegeliku puhkeaja. Seetõttu ei saa kostja edukalt heita hagejale ette puhkamist töövahetuse ajal; − (d) tahvelarvutist töö ajal filmide vaatamist ei ole kostja tõendanud. Pelgalt arvuti kasutamine ja kõrvaklappide kandmine tööajal ei tähenda filmi vaatamist või sellist tegevust, mis takistab töö tegemist; − (g) kostja ei esitanud tõendeid selle kohta, et hageja oleks istunud sõpradega lauas ajal, mil nõud olid pesemata. 17. Kuna kohus ei tuvasta asjaolusid, mis annaks aluse töölepingu lõpetamiseks vastavalt katseaja eesmärgile, siis on kostja ülesütlemine tühine ja hageja nõue

§ 107

lg 2, mis sätestab muu hulgas, et sama paragrahvi lg-s 1 sätestatud juhul lõpetab kohus töötaja taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Kostja ülesütlemisel ei ole nõude

§ 107lg 1 järgi loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud.

Pooled on üksmeelsed, et kui kohus tuvastab ülesütlemise tühisuse, siis tuleks tööleping lõpetada

1. septembrist
2. TsMS § 5 lg 1 sätestab, et hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Vastavalt TsMS § 4 lg-le 2 määravad pooled hagimenetluses vaidluse eseme ja menetluse käigu ning otsustavad taotluste ja kaebuste esitamise. Kohus leiab, et kui pooled on üksmeelsed töölepingu kohtus lõpetamise aja osas, siis puudub kohtul vaatamata Riigikohtu
3. oktoobri
4. aasta otsuse tsiviilasjas nr 3-2-1-82-12 p 16 teises lõigus märgitule võimalus kaaluda töölepingu lõpetamist mingist muust ajast. Lisaks ei ole pooled käesolevas asjas väitnud, et ülesütlemisel ei oleks kostja järginud

§ 96tähtaega. Eeltoodud kaalutlustel rahuldab kohus nõude

§ 109

lg 2 esimene lause, mis näeb muu hulgas ette, et kui kohus lõpetab töölepingu sama seaduse § 107 lg-s 2 nimetatud juhul töötajaga, kes on rase, maksab tööandja töötajale hüvitist töötaja kuue kuu keskmise töötasu ulatuses. Kohus võib hüvitise suurust

§ 109

lg 2 teise lause alusel muuta, arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid ja mõlema poole huve. Kohtu hinnangul ei esine käesolevas asjas erandlikke asjaolusid, mis tingiks hüvitise suuruse määramise erinevalt

§ 109lg 2 esimeses lauses märgitud kuue kuu keskmise töötasu summast.

Kohus nõustub hagejaga, et keskmise töötasuna tuleb käsitleda ka igakuist lisatasu 35 eurot.

§ 29lg 8 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse 11.

juuni 2009. aasta määruse nr 91 (Keskmise töötasu maksmise tingimused ja kord) § 2 lg 1 näeb ette, et keskmise töötasu arvutamisel võetakse arvesse töötasuna teenitud summad.

§ 5

lg 1 p 5 mõtte kohaselt hõlmab töötasu kõiki tasusid, milles töösuhte pooled kokku leppisid. Pooled ei vaidle selle üle, et kui lisatasu tuleb arvata hageja töötasu hulka, siis on ühe kuu keskmine töötasu 435 eurot ja kuue kuu töötasule vastav hüvitis 2 610 eurot ( = 6 ×435). Eelneva põhjal saab kohus nõude

§ 92lg 2 tõttu tuleb lähtuda eeldusest, et tööleping öeldi üles raseduse tõttu. So

VS § 4 lg 2 tõttu pidanuks kostja tõendama, et töölepingu ülesütlemiseks esines mingi muu alus.

§ 92lg 1 p 1 keelab rasedaga töölepingu lõpetamise ja So

VS § 5 lg 1 keelab soolise diskrimineerimise. Kohus tuvastab, et kostja rikkus nimetatud keelde ja diskrimineeris hagejat tulenevalt tema rasedusest.

1. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 128 lg 5 kohaselt hõlmab mittevaraline kahju eelkõige kahjustatud isiku füüsilist ja hingelist valu ning kannatusi. Vastavalt VÕS § 127 lg-le 1 on kahju hüvitamise eesmärk kahjustatud isiku asetamine olukorda, mis on võimalikult lähedane olukorrale, milles ta oleks olnud, kui kahju hüvitamise kohustuse aluseks olevat asjaolu ei oleks esinenud. Kui kahju tekitamine on kindlaks tehtud, kuid kahju täpset suurust ei saa kindlaks teha, muu hulgas mittevaralise kahju tekitamise korral, otsustab hüvitise suuruse VÕS § 127 lg 6 esimese lause alusel kohus. Juhindudes SoVS § 13 lg-st 3 arvestab kohus hüvitise suurust kindlaks määrates muu hulgas diskrimineerimise ulatust, kestust ja laadi. Mittevaralise kahju eest mõistliku rahasumma väljamõistmisel arvestab kohus, sõltumata poolte taotlustest, rikkumise laadi ja raskust, rikkuja süüd ning selle astet, poolte majanduslikku olukorda, kannatanu enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise (Riigikohtu
2. jaanuari
3. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-152-09, p 16 teine lõik, samuti selles viidatud
4. septembri
5. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-81-05, p 17, ja
6. oktoobri
7. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-85-08, p 14). Lisaks tuleb arvesse võtta, et

§ 109

lg-tes 1 ja 2 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike, sh mittevaralise kahju (vt lg 1 kohta Riigikohtu üldkogu

1. mai
2. aasta otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-79-13, p 32.3).
3. Hageja nõudis TVK-s hüvitist 3 000 eurot, millest TVK rahuldas osasumma 2 000 eurot. TVK võttis siinjuures arvesse, et

§ 109lg 2 alusel makstav hüvitis katab vähemalt osaliselt mittevaralise kahju.

Kuigi kohus vaatab töövaidlust läbi algusest peale ega kontrolli TVK otsust (Riigikohtu

1. märtsi
2. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-6-11, p 13 teine lõik), siis saab kohus jälgida nõude kujunemist TVK lahendist tulenevalt. Nimelt oleks hageja suhtes ebaõiglane arvata praegusest nõudest

§ 109

lg-te 1 ja 2 erinevusest ning käesoleva juhtumi asjaoludest tuleneb, et kostjal tuleb hageja raseduse tõttu hüvitada muude töötajatega võrreldes 1 305 euro suurune vahe ( = 3 ×435). Kuna sellise hüvitise erinevuseks ei ole muud alust peale hageja raseduse, siis loeb kohus selle summa võrra kaetuks mittevaralise kahju hüvitise juba nõudega