Obsah (4)

§ 12§ 14§ 16§ 66

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtukoosseis Otsuse tegemise aeg ja koht Haldusasja number Tartu Ringkonnakohus Madis Ernits, Tiina Pappel ja Einar Vene 24. november 2015, Tartu 3-13-1824 Hald

) § 12 lg 1 p 4 kohaselt hoitakse vanglas eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Tartu Vanglas ei ole eraldi sektsiooni või kambreid

§ 12lg 1 p-s 4 nimetatud isikute vangistuses pidamiseks.

Neid hoitakse süüdimõistetute eluhoone seitsmendas (S-7) ja kaheksandas sektsioonis (S-8). 2.

1. Euroopa Inimõiguste Kohus (EIK) on EIÕK art 3 sisustades leidnud, et õigussüsteemi endisi töötajaid tuleb kinnipidamiskohas hoida teistest kinnipeetavatest eraldi. Õigussüsteemi endiste töötajate kinnipidamiseks tuleb tagada eraldi kambrite olemasolu. Selliste kambrite puudumisel on tegemist EIÕK art 3 riivega (Mukhutdinov vs Venemaa,
2. juuni
3. a otsus, avaldus nr 13173/02). 2.
4. Kaebaja kinnipidamisest nõuetele mittevastavatest tingimustest on kaebaja korduvalt teavitanud nii vangla inspektor-kontaktisikut, Justiitsministeeriumi kui ka Õiguskantsleri Kantseleid. Vangla ei ole kaebaja vanglasisesel paigutamisel arvestanud, et Kaitsepolitseiametis töötades oli kaebaja ülesandeks tegeleda ka vanglates toimepandavate kuritegude kohtueelse menetlemisega, samuti on tema ametialase tegevuse ja kontaktide kohta ajakirjanduses ilmunud hulganisti artikleid, mis on kinnipeetavatele kättesaadavad. 2.
5. Kaebajat hoiti Tartu Vangla II üksuse S-7 osakonnas kokku 228 päeva. See periood mõjus laastavalt kaebaja psüühikale ja füüsisele, kuna kinnipidamistingimused olid väga halvad. Enne nimetatud osakonda paigutamist oli kaebaja 241 ööpäeva üksikvangistuses, millest Tartu Vangla vastuvõtuosakonnas viibis ta 98 ööpäeva (
6. maist kuni
7. augustini 2012). Kuigi

§ 14

lg 4 lubab vanglasse saabunud kinnipeetavat vastuvõtuosakonnas pidada kuni kolm kuud, ei tähenda see, et kolmekuuline vastuvõtuosakonnas pidamine on alati põhjendatud ja õiguspärane. Kaebaja paigutati II üksuse eluosakonda S-7 siis, kui lubatud ajaperiood täis sai. Ka vestlus julgeolekutöötajaga viidi läbi vastuvõtuosakonnas viibimise viimasel päeval. Vastuvõtuosakonnas tehakse kindlaks kinnipeetava eluloolised andmed, mis on vajalikud kinnipeetava individuaalse täitmiskava (ITK) koostamiseks vastavalt

§-le 16.

§ 16lg 1 p 1 kohaselt nähakse ITK-s ette kinnipeetava paigutamine vanglas.

Kaebajale koostati ITK

1. augustil 2012, mil ta oli juba paigutatud II üksuse S-7 eluosakonda. ITK-s ei ole märgitud kinnipeetava paigutamist vanglas, piiratud on avavangla osakonda paigutamine.
2. Tartu Halduskohtu
3. märtsi
4. a otsusega jäeti kaebus rahuldamata järgmistel põhjendustel: 3.
5. Kaebaja tunnistati Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a kohtuotsusega kokkuleppemenetluses kriminaalasjas nr 1-12-3980 süüdi karistusseadustiku (KarS) § 294 lg 2 p-de 1, 2 ja 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks neli aastat vangistust. Kaebaja paigutati Tartu Vanglasse
8. mail 2012 justiitsministri
9. märtsi
10. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ § 5 lg 2 p 2 alusel, mis ei näe KarS § 294 alusel süüdimõistetud isikute suhtes paigutamiseks ette erialust. Kaebaja viibis Tartu Vanglas
11. maist 2012 kuni
12. septembrini 2012 ning
13. septembrist 2012 kuni
14. aprillini 2013, 2 kusjuures
15. maist 2012 kuni
16. augustini 2012 oli ta vastuvõtuosakonnas, alates
17. augustist 2012 kannab ta karistust Tartu Vangla II üksuse S-7 eluhoones. 3.2.

§ 12

lg 1 p 4 sätestab, et vanglas hoitakse eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Samas ei tulene sellest sättest, et taolised isikud tuleks paigutada kindlasse vanglasse või kambrisse. Nimetatud sätet tuleb sisustada vaadatuna koos

§ 66

lg-ga 1, mille järgi korraldatakse kinnipeetavate järelevalve viisil, mis tagab vangistusseaduse ja vangla sisekorraeeskirjade täitmise ja üldise julgeoleku vanglas. Seega on nende sätete eesmärgiks tagada kord ja julgeolek vanglas ning isikute põhiõiguste kaitse. Eraldihoidmise printsiip on üks vahend julgeoleku ja põhiõiguste kaitse tagamiseks, kuid peale selle on võimalik võtta ka muid meetmeid. Euroopa Inimõiguste kohus on

1. novembri
2. a otsuses asjas Golubev vs Venemaa ( avaldus nr 26260/02) leidnud, et endise ametialase tegevuse tõttu ohustatud isikute paigutamisel ei saa nende väärkohtlemisena käsitleda pelgalt asjaolu, et isikuid hoitakse koos nö tavakinnipeetavatega või et neil endil on abstraktne hirm väärkohtlemise ees. 3.
3. Kaebaja hinnangul on tema kinnipidamisega Tartu Vanglas rikutud EIÕK art 3, mis keelab isiku piinamise ja ebainimliku ja alandava kohtlemise. Kaebaja väidab, et nö tavakinnipeetavad avaldasid talle survet ja tekitasid temas stressi tema endise ametikohaga seonduvaid asjaolusid käsitledes. Kaebaja paigutati
4. mail 2012 lähtudes

§ 14

lg-st 3 Tartu Vangla vastuvõtuosakonda ning osakonda S-7 läks kaebaja karistust kandma

1. augustil 2012 pärast seda, kui julgeolekuosakond oli kindlaks teinud tema paigutuse aluse. Paigutamise päeval vestles julgeolekuosakonna töötaja kaebajaga isiklikult, kusjuures eelnevalt olid julgeolekuosakonna ametnikud välja selgitanud kõik võimalikud riskid, mis olid seotud kaebaja esmase vanglasisese paigutamisega. Mingeid riske vastustaja kaebaja S-7 eluhoonesse paigutamisel ei täheldanud. Ka kaebaja ei avaldanud, et paigutamine võiks tekitada ohtu tema julgeolekule. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED APELLATSIOONIMENETLUSES
2. A.A. . esitas apellatsioonkaebuse, milles palub kohtuotsuse tühistada ja teha asjas uue otsuse, millega kaebus rahuldataks. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 4.
3. Halduskohus on vääralt leidnud, et

§ 12

lg 1 p-s 4 nimetatud kinnipeetavaid võib üldistel alustel hoida koos teiste kinnipeetavatega S-7 ja S-8 eluosakonnas. Sellist võimalust ei tulene ei vangistusseadusest ega vangla sisekorraeeskirjast. 4.

1. Viide EIK
2. juuni
3. a otsusele asjas Mukhutdinov vs Venemaa (avaldus nr 13173/02) on asjakohane, kuna viidatud lahendist tulenevalt tuleb endisi õigussüsteemi töötajaid kinnipidamiskohas hoida teistest kinnipeetavatest eraldi ja nende kinnipidamiseks tuleb tagada eraldi kambrite olemasolu. Tartu Vanglas taolisi kambreid ei ole ning ka nimetatud isikuid ei hoita teistest kinnipeetavatest eraldi. Kahtlemata kuulub kaebaja isikute gruppi, kelle vanglasisesel paigutamisel tuleb juhinduda

§ 12lg 1 p-st 4.

4.

1. Halduskohus ei ole andnud hinnangut
2. augustil 2012 koostatud kaebaja individuaalsele täitmiskavale ja seal

§ 16lg 1 p 1 alusel ette nähtud vanglasisesele paigutusele.

Vastustaja ei ole halduskohtule esitanud mitte ühtegi dokumenti, kust nähtuks, mis kaalutlustel kaebaja S-7 eluhoonesse paigutati. 4.

1. Kaebaja tegeles oma varasemate ametiülesannete käigus ka vanglas toimepandavate kuritegude tõkestamise ja kohtueelse uurimisega. See asjaolu oli kaebaja vanglasisesel paigutamisel vastustajale teada. Kaebaja on kohtumenetluse raames avaldanud nende S-7 eluhoones viibivate kinnipeetavate nimed, kellest lähtus oht tema julgeolekule. Need isikud avaldasid kaebajale vaimset survet kaebaja varasema ametitegevusega seoses. Halduskohus ei ole hinnanud asjaolusid, mis kaebaja arvates viitavad kättemaksuohule tema suhtes. Ühtlasi jättis halduskohus rahuldamata kaebaja taotluse tõendite, mis kinnitaksid teatud isikute ohtlikkust kaebaja suhtes, väljanõudmiseks. 3
2. Tartu Vangla vastuses palutakse apellatsioonkaebus rahuldamata jätta. Vastuse kohaselt: 5.
3. Kuna menetluse käigus ei leidnud tuvastamist, et kaebaja vastuvõturežiimil hoidmisel või tema koos tavakinnipeetavatega ühte osakonda paigutamisel oleks vangla toiminud õigusvastaselt, ei tekkinud kaebajale mittevaralist kahju, mistõttu tema taotlus jäeti õigustatult rahuldamata. 5.2.

§ 12

lg 1 p 4 kohaldamise eelduseks ei ole mitte see, et tegemist on endise politsei vms teenistuse ametnikuga, vaid see, et teda ähvardab tema endise ametialase tegevuse tõttu kättemaksuoht. Kui andmed võimaliku kättemaksu ohu kohta puuduvad, ei ole alust isiku eraldi hoidmiseks

§ 12lg 1 p 4 alusel.

Eraldihoidmise eesmärk on eelkõige isikute julgeoleku ja vangistuse efektiivsema täideviimise tagamine. Nimetatud printsiibist kõrvalekaldumine või selle väidetav rikkumine ei saa olla aluseks väärikust alandava olukorra nentimiseks. 5.

1. Kaebaja ei ole halduskohtule selgitanud, kuidas ITK kinnitab kaebajale kahju tekkimist ja vangla õigusvastast käitumist. Kuna kaebaja ei ole vaidlustanud
2. augustil 2012 koostatud ITK õiguspärasust, ei pidanudki halduskohus sellele eraldiseisvat hinnangut andma. 5.
3. Vastustaja nõustub halduskohtuga, et kuna kaebaja ei ole vanglat teavitanud teda ähvardanud ohust ning ka julgeolekuosakond ei ole tuvastanud, et kaebajat ähvardaks oht, ei olnud kaebaja eraldihoidmine põhjendatud. Lisaks ei ole kaebaja elu ja tervis Tartu Vanglas viibimise jooksul kahjustada saanud, seegi viitab ohu puudumisele. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamiseks ei ole alust.
5. A.A. esitas
6. mail 2013 Tartu Vanglale kahju hüvitamise taotluse (tl 50–53), mille kohaselt soovis ta kahju hüvitamist summas 8000 eurot selle eest, et
7. augustist 2012 kuni
8. septembrini 2012 ning
9. septembrist 2012 kuni
10. aprillini 2013 viibis ta Tartu Vangla II üksuse S-7 osakonnas koos teiste kinnipeetavatega, kuigi

§ 12

lg 1 p 4 kohaselt oleks ta tulnud eraldi paigutada, kuna kaebaja näol on tegemist endise julgeolekuasutuse ametnikuga. Nii vangla kahju hüvitamise taotluse rahuldamata jätmise otsuses (tl 7–8) kui halduskohtu otsuses on leitud, et isikule ei ole väidetavat kahju tekkinud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuses esitatud põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata (halduskohtumenetluse seadustik – HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat. 8.

§ 12

lg 1 p 4 kohaselt hoitakse vanglas eraldi isikuid, keda nende endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab kättemaksuoht. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud sätte sisustamisel ei piisa pelgalt isiku staatuse, st endine ametnik, tuvastamisest, vaid sätte grammatilise ja eesmärgipärase tõlgendamise teel on õige järeldada, et otsustamaks, kas taolisesse isikute gruppi kuuluv isik tuleb teistest kinnipeetavatest eraldi hoida, vajab väljaselgitamist veel ka see asjaolu, kas tema kunagine ametialane tegevus oli selline, mille tõttu eksisteerib reaalne kättemaksuoht kaaskinnipeetavate poolt, kellega tal tuleks koos vangistust kanda. Vangistuse täideviimist reguleerivatest sätetest ei tulene, et Eesti vanglatel peaksid olema spetsiaalselt sel eesmärgil loodud vanglad või kambrid, kuhu saaks vajadusel selliseid isikuid paigutada. Sellist olukorda ei saa ka õigusvastaseks pidada, kuna vajadusel on vanglal vaatamata spetsiaalsete kambrite puudusele võimalik

§ 12

lg 1 p-s 4 nimetatud kinnipeetavad paigutada eraldi just nimelt neist isikutest, kellelt kättemaksuoht lähtub.

1. Ka EIK-i praktikast, eelkõige EIK-i
2. juuni
3. a otsust asjas Mukhutdinov vs Venemaa (avaldus nr 13173/02), ei järeldu, et ainuüksi asjaolu, et isik viibis endise julgeolekuteenistuse ametnikuna koos teiste kinnipeetavatega, tooks kaasa kahjuhüvitise väljamõistmise. Ringkonnakohtu hinnangul tõi nimetatud lahendis EIÕK art 3 rikkumise tuvastamise kaasa ikkagi asjaolu, et Muhkhutidinov veetis oma vangistuses kolm aastat, kaks kuud ja viis päeva kambrites, kus ühe isiku kohta oli liiga vähe isiklikku ruumi (vt viidatud otsuse p 91). 4
4. Ringkonnakohtu hinnangul ei järeldu ka Riigikohtu halduskolleegiumi
5. juuni
6. a otsuse nr 3-3-1-95-09 p-des 21 ja 22 märgitust, et

§ 12

lg 1 p-s 4 nimetatud kinnipeetavate grupp tuleb kohe vastuvõtuosakonnast vanglasse paigutamisel paigutada kaaskinnipeetavatest eraldi. See säte nõuab ikkagi isikut ähvardava kättemaksuohu tõendamist konkreetsete eluliste asjaolude abil. 11. Eelnevalt märgitu kohaselt peab isiku paigutamisel lähtudes

§ 12

lg 1 p-st 4 hindama seda, kas isiku endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab teda kättemaksuoht. Selle asjaolu tõendamiseks on kaebaja vastuseks Tartu Halduskohtu

1. novembri
2. a kohtunõudele (tl 54) avaldanud nende kinnipeetavate nimed, kes väidetavalt avaldasid talle vaimset survet seoses kaebaja tegevusega Kaitsepolitseiametis läbiviidud kriminaal- ja teabehankemenetlusega Murru ja Ämari Vanglas ning muude kriminaalmenetlustega, mis olid seotud organiseeritud kuritegevuse liikmetega (tl 56–58). Ühtlasi palus kaebaja halduskohtul välja nõuda ka neid kinnipeetavaid puudutavad dokumendid, kust nähtuks isikute karistatus, vanglasse paigutamisega seonduv jne. Halduskohus leidis
3. jaanuari
4. a määruses (tl 64–65), et need dokumendid ei oma asja lahendamise seisukohalt tähtsust, kuna need ei kinnita kaebaja esitatud väiteid sellest, et mainitud isikud oleksid soovinud kaebajale mingil viisil kätte maksta tulenevalt kaebaja varasemast ametialasest tegevusest. Apellatsioonkaebuses on kaebaja väitnud, et halduskohus ei hinnanud asjaolusid, mis viitasid ikkagi kättemaksuohu olemasolule. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on õigesti leidnud, et kaebaja esitatu ja soov nimetatud tõendeid koguda, ei kinnita kuidagi väidet, et kättemaksuoht oleks eksisteerinud. Kättemaksuohu äranäitamiseks oleks kaebaja pidanud esitama konkreetsed asjaolud ja/või sündmused, kuidas nimetatud isikud on teda vaimselt mõjutanud ning milliseid tagajärgi see on kaebajale kaasa toonud. Ringkonnakohtu hinnangul on väited ohust liialdatud, kuna teadaolevalt ei ole olnud mitte ühtegi reaalset rünnet kaebaja vastu. Kaebaja esitatud seisukohad on ainult abstraktset laadi ning nende pinnalt ei saa väita, et vangla oleks kaebaja paigutamisel õigusvastaselt käitunud ning oma tegevusega kaebajale kahju tekitanud.
5. Kaebaja on apellatsioonimenetluses ringkonnakohtule esitanud uue täitmiskava, mis on koostatud
6. augustil
7. Ringkonnakohus võtab nimetatud tõendi asja juurde. Selles on märgitud, et vanglasisesel paigutamisel tuleb arvestada

§ 12lg 1 p-ga 4.

Seega võib kaebaja hinnangul uuest ITK-st järeldada, et kaebaja suhtes esineb kättemaksuoht. Ringkonnakohus uue ITK pinnalt eelnevalt nimetatud järeldust ei tee. Uues ITK-s mainitud sätte märkimine ei tähenda, et isiku paigutamine selle asjaolu alusel toimuks automaatselt pelgalt seetõttu, et isik on varasemalt õiguskaitsesüsteemis töötanud. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb isiku paigutamisel

§ 12

lg 1 p 4 alusel ikkagi otsustada selle üle, kas isiku endise ametialase tegevuse tõttu ähvardab teda kättemaksuoht või mitte ning selle sätte sisustamine eeldab kättemaksuohu olemasolu tuvastamist tuginedes konkreetsetele asjaoludele, mis lasevad eeldada, et selline oht ka reaalselt eksisteerib. Meelevaldne on väita, et ITK-sse selle lisamine, et vanglasisesel paigutamisel tuleb arvestada

§ 12

lg 1 p-ga 4, tähendab isiku suhtes kättemaksuohu olemasolu ning selle sätte märkimine hilisemas ITK-s võrdub taolise hinnangu andmisega ka varasematele perioodidele.

1. Kaebaja on halduskohtule ette heitnud ka seda, et viimane ei ole andnud hinnangut
2. augustil 2012 koostatud ITK-le (tl 9). Seal on isiku paigutamise osas märgitud, et avavangla osakonda paigutamine ei ole otstarbekas, viidet

§ 12

lg 1 p-le 4 ei ole ning ei nähtu ka kaalutlusi, miks isik paigutati II üksuse S-7 osakonda koos teiste kinnipeetavatega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole nimetatud ITK-le hinnangu andmine käesoleva vaidluse ese ning halduskohus ei pidanudki sellest tulenevalt asuma ITK õiguspärasust hindama. Isik ei ole ringkonnakohtule teadaolevalt ITK-d vaidemenetluse korras vaidlustanud ega ITK vaidlustamiseks ka kaebust esitanud. Vastustaja on õigesti märkinud, et ITK ei saa olla dokumendiks, mis kinnitaks, et vangla on kaebaja suhtes õigusvastaselt käitunud ning talle kahju tekitanud. Seda enam, et isiku vanglasse 5 paigutamisel ei ole vangla tuvastanud asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebaja paigutamist avavanglasse koos teiste kinnipeetavatega. Selliseid asjaolusid ei avaldanud vangistuse jooksul ka kaebaja ise vanglale ning nimekirja isikutest, kes teda väidetavalt vaimselt rõhusid, esitas ta alles halduskohtus ning sedagi halduskohtu kohtunõude peale.

1. Apellatsioonkaebuse lisana esitatud Kaitsepolitseiameti
2. mai
3. a taotlus nr 4505 suhtluspiirangu rakendamiseks ja
4. novembri
5. a taotlus nr 4619 selle piirangu pikendamiseks ning Tallinna Halduskohtu
6. mai
7. a määrusega haldusasjas nr 3-14-50832 antud luba ning selle loa pikendamine
8. novembri
9. a määrusega samas haldusasjas ei saa samuti kinnitada seda, et isiku varasema ametitegevuse tõttu oli tema õigushüvedele mingisugunegi oht ning selle ohu tõttu oleks ta pidanud paigutatama eraldi. Kaitsepolitseiameti vastavate taotluste esitamise põhjuseks oli ikkagi see, et kaebaja kokkupuude teiste kinnipeetavatega võib kaasa tuua ohu riigi julgeolekule, kuna kaebajal on võimalik edastada kaaskinnipeetavatele ja teistele vanglast väljaspool viibivatele isikutele teavet, mis on talle teatavaks saanud julgeolekuasutuses töötamise käigus. Seega ei ole nendel tõenditel asja lahendamise seisukohast tähtsust, mistõttu ringkonnakohus tagastab eelnevalt nimetatud dokumendid kaebajale.
10. Tulenevalt eelnevalt esitatud seisukohtadest jääb apellatsioonkaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu
11. märtsi
12. a otsus muutmata. Kaebaja oli riigilõivu tasumisest nii halduskohtule kaebust esitades kui ka ringkonnakohtule apelleerides osaliselt vabastatud. Apellatsioonimenetluses kantud menetluskulud tuleb aga jätta kaebaja enda kanda (HKMS § 108 lg 1 ls 1). /allkirjastatud digitaalselt/ Madis Ernits /allkirjastatud digitaalselt/ Tiina Pappel 6 /allkirjastatud digitaalselt/ Einar Vene