KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Üllar Roostoja, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 21. oktoober 2013 Tartu Tsiviilasja number 2-12-1414

§ 367

lg-st 1 ja 4 sätestatust lähtudes on kostjal I kohustus hüvitada hagejale 4 418,22 eurot. Hageja leidis, et turuväärtus ei ole reeglina müügihinnast eraldiseisev mõiste, mida saab sisustada vaid oletuslikele hinnangutele tuginedes. Turuväärtus ehk reaalne hind, millega vastavat eset on võimalik realiseerida, selgub konkreetse vara seisukorda ja turunõudlust arvesse võttes. 2. Kostjad hagi ei tunnistanud. Vastuväidete kohaselt ei ole hageja tõendanud sõiduki müümist vastavalt turuväärtusele ja seega on hagi tõendamata. Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-33-08 p 17 kohaselt ei ole liisinguandja nõude arvestamise eelduseks

§ 367lg 3 järgi liisingueseme müügihind, oluline on vaid selle väärtus.

Sama lahendi punktis 18 on täiendavalt märgitud, et lubatuks ei saa pidada kokkulepet, mis paneb tagastatud liisingueseme võõrandamise hinnariski ainuüksi liisinguvõtjale, eriti kui viimane ei saa mõjutada müügiprotsessi. Seega ei tule liisinguandja müügikahjumi leidmisel aluseks võtta mitte summat, mis liisinguandja liisingu eseme müügist tegelikult sai, vaid oluline on arvestada liisingueseme väärtust ehk liisingueseme liisinguandjale tagastamise hetkel selle kohalikku keskmist turuhinda. Kui liisinguandja võõrandas sõidukid alla turuhinna, vastutab ta müügi- ja turuhinna vahelise kahju eest ise.

§ 367

nõuetele vastavat tõendamist hageja poolt ei ole toimunud, sest hageja ei ole hinnanud tagastamisel vara väärtust. Kostjad ei nõustunud tagastatud sõiduauto müüki suunamise hinnaga, samuti lühikese perioodi jooksul toimunud ulatuslike allahindlustega ja sellest tulenevalt sõiduki realiseerimisest saaduga. Sellise hinnaga, millega sõiduk lõpuks müüdi, seda tegelikult internetis müüa ei pakutud ja kostjatele ka sellest ei teatatud. MAAKOHTU LAHEND

1. Viru Maakohus jättis
2. veebruari 2013 otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Otsuses esitatud põhjenduste kohaselt ei ole hageja tema poolt esitatud tõenditega sõiduki realiseerimisel saadud müügihinna vastavust vara tagastamise aegsele väärtusele tõendanud, mistõttu ei ole põhjendatud hageja poolt oma nõude arvestamisel märgitud müügihinnast lähtuda. Tagastatud sõiduki väärtuse hindamiseks muude usaldusväärsete tõendite puudumisel kuulub hageja nõue, sh vara müügil kasutatud vahendusteenuse tasu osas, selle tõendamatuse tõttu tervikuna rahuldamata jätmisele. 3 Pooled vaidlevad selle üle, milline oli liisingueseme väärtus selle hagejale tagastamise hetkel.

§ 367

lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Hageja poolt 09.04.2012 esitatud nõude arvestuses ei vaidlusta kostjad liisinglepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumust (6 388,50 eurot), samuti debitoorset võlgnevust summas 943,55 eurot ega ka viivismaksete osas esinenud võlgnevust (356,33 eurot). Kostjad vaidlustavad sõiduki müügihinna (vara realiseerimisest saadu – 3 461,89 eurot) ja ka vara realiseerimisega seotud kulud (müügiteenus – 191,73 eurot). Kohus leidis, et antud liisingueseme realiseerimisel saadud müügihinda ei saa lugeda selle tagastamise aegseks väärtuseks. TsÜS § 65 kohaselt loetakse eseme väärtuseks selle harilik väärtus, kui seaduse või tehinguga ei ole ette nähtud teisiti. Eseme harilik väärtus on selle kohalik keskmine müügihind (turuhind). Kohtu hinnangul on poolte vahel sõlmitud liisingulepingu üldtingimuste p-s 3.7 ja p-s 7.4.1 sätestatud tingimused, mille kohaselt tuleb liisingulepingu tagastamise aegse väärtuse asemel lähtuda liisingueseme võõrandamisest saadud summast, liisinguvõtjat ebamõistlikult kahjustavad ja seega

§ 42

lg-st 1 tulenevalt ka tühised – liisinguvõtjale ei ole tagatud piisavalt võimalust võõrandamisprotsessi mõjutada ja selle kohta teavet saada ning erinevalt

§ 367

lg-s 3 sätestatust võimaldab liisinguandja nõuet siduda liisingueseme realiseerimisest saaduga. Antud seisukohta on ka Riigikohus väljendanud oma lahendites nr 3-2-1-33-08 p 18, nr 3-2-1-118-08 ja 3-2-1-11-12 p 12. Tähtsust ei oma seejuures asjaolu, et lepingu teiseks pooleks on antud juhul liisinguvõtjana äriühing. Riigikohtu lahendis nr 3-2-1-33-08 p-s 17 on öeldud: „Riigikohus on leidnud, et vähemalt liisinguandja tüüptingimustes on tarbijat ebamõistlikult kahjustav ja seega

§ 42

lg 1 järgi tühine kokkulepe, mille järgi ei võetaks liisinguandjale jääva liisingueseme väärtust liisinguandja hüvitusnõude arvestamisel üldse arvesse või tehtaks seda ebamõistlikult väikeses ulatuses (vt Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-07 p 26). Kolleegium lisab, et selline tüüptingimus on

§ 42

lg 1 kohaselt ebamõistlikult teist poolt kahjustav ja seega tühine ka juhul, kui teiseks pooleks ei ole tarbija, vaid teine pool tegutseb samuti oma majandus- või kutsetegevuses.” Hageja esitatud tõenditest nähtuvalt on vaidlusaluse sõiduki müügikuulutus avaldatud interneti müügiportaalis Auto24.ee hinnaga 105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot (koos käibemaksuga), samas kuulutuses on märgitud ka sõiduki soodushind 5 688,14 eurot, s.o 89 000 krooni. Hinna alandamisest 89 000 kroonile on kostjatele väljastatud teade 23.04.2010, kuid järgmine teade hinna alandamisest 65 000 kroonile (koos käibemaksuga) on kostjatele saadetud alles 09.07.2010, s.o siis, kui sõiduk XXXX vastavalt selle ostjale väljastatud arvele 08.07.2010 oli tegelikult juba müüdud. Oluline on seejuures asjaolu, et sõiduk müüdi hinnaga 54 166,81 krooni, s.o 3 461,89 eurot (ilma käibemaksuta), millist interneti müügiportaalis eelnevalt ei avaldatud ja millest kostjatele enne tehingu tegemist eelnevalt ei teatatud. Nimetatud asjaolu on hageja 16.01.2013 toimunud kohtuistungil omaks võtnud. Kohus pidas seetõttu põhjendatuks kostjate vastuväited, et tagastatud liisingueseme müük ei ole toimunud läbipaistvalt ning vaatamata kostjatele väljastatud teatistele ja müügiprotseduuris sätestatud võimalustele puudus poolte vahel kehtiv kokkulepe vara realiseerimisest saadava müügihinna arvestamiseks vara väärtusena, samuti ei olnud kostjatel tegelikult võimalik aktiivselt müügiprotsessis osaleda ega müügihinna kujundamisel kaasa rääkida. Muuhulgas on kostjad tuginenud oma vastuväidetes ka portaalis www.auto24.ee avaldatud sõidukite müügipakkumistele, mille käsitlemist TsMS § 229 lg 1 mõttes tõendina samalaadsete sõidukite väärtuste tuvastamisel ei ole Riigikohus oma lahendis välistanud (Riigikohtu lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-118-08 p 20). Nimetatud müügipakkumiste väljatrükist nähtuvalt on samal perioodil, s.o 01.02.2010–31.07.2010, sarnaste Renault Megane’ide keskmine müügihind olnud 7 226 eurot. 4 Kohus nõustus hageja väidetega selles, et kindlustusandja poolt kindlustuspoliisis AK1013015807 märgitud sõiduki väärtus (9 695,21 eurot) on vaid kokkuleppeline väärtus, samuti ei kajasta interneti müügiportaalis sarnaste autode kohta avaldatud pakkumiste alusel arvestatud keskmine hind (7 226 eurot) sõidukite tegelikku müügihinda, kuna iga konkreetse sõiduki väärtus, seega ka müügihind, sõltub tema tehnilisest seisundist. Samas seda, milline oli konkreetse liisingueseme väärtus selle tagastamisel, peab vastavalt

§ 367lg-s 3 sätestatule tõendama hageja.

Tuvastatud on, et sõiduki hindamist hageja või erapooletu asjatundja poolt enne sõiduki müüki panekut ei ole toimunud. Hageja suunas liisingueseme müüki esialgse hinnaga 105 000 krooni. Kohus leidis, et nimetatud müüki suunamise hinnast madalama hinnaga vara realiseerimise müügihinna vastavust tagastamise aegsele väärtusele peab tõendama hageja. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-124-08 p-s 18 leidnud, et kui liisinguandja on koostanud või lasknud koostada liisingueseme tagastamise kohta akti, kus eseme väärtus on määratud, peab liisinguandja tõendama, et liisingueseme tegelik väärtus oli tagastamise ajal väiksem aktis märgitust (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-33-08, p 19). Hageja kahjunõue koosneb lepingust tulenevast nõudest, millest on lahutatud vara realiseerimisest saadud summa (käibemaksuta). Vastavalt kostjate hagiavaldusele esitatud vastuses toodud arvestustele, juhul, kui hageja oleks realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga (105 000 krooni, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot). MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Swedbank Liising AS esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada Viru Maakohtu
2. veebruari 2013 otsuse ja teha asjas uue otsuse, millega mõista kostjatelt apellandi kasuks välja liisingulepingu nr XXXX järgne võlgnevus summas 4 418,22 eurot ja viivis 0,25% päevas põhinõudelt (4 061,89 eurot) alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) on maakohus ebaõigesti jätnud hagi rahuldamata tõendamatuse tõttu. Liisingueseme turuväärtuse kohta on esitatud piisavalt tõendeid. Kohus on jätnud tähelepanuta, et sõidukit ei kasutatud isiklikuks otstarbeks, vaid sellega sõideti taksot, mistõttu sõiduki läbisõit (150 326 km) ja amortisatsioon olid keskmisest märkimisväärselt suuremad. Kohus on jätnud tähelepanuta ka dokumendid, milles on fikseeritud liisingueseme tagastamisaegne seisund (mõlk paremal esiuksel, avariiline tagastange nurk jne). Maakohus on pooltele ette heitnud, et kumbki ei taotlenud menetluse käigus ekspertiisi. TsMS § 232 lg 2 kohaselt ei ole ühelgi tõendil kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Kohus oleks pidanud tuvastama vara turuväärtuse, lähtudes poolte esitatud tõenditest; 2) jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, et vastustajad ei saanud aktiivselt müügiprotsessis osaleda. Apellant teavitas vastustajaid 30.03.2010 vara müüki suunamise hinnast, 23.04.2010 uuest alandatud müügihinnast ning 09.07.2010 teisest hinnaalandamisest. Viimase hinnaalandamise kirja väljasaatmine langes kokku müügitehingu toimumisega, kuid selle põhjal ei saa veel väita, et kogu müügiprotsess oleks olnud mitteläbipaistev. Hinna alandamine oli põhjendatud, kuna vastasel juhul oleks müügiprotsess veninud prognoosimatult pikaks, mis ei oleks olnud kooskõlas Riigikohtu seisukohaga, et liisinguandja peab tegema kõik endast oleneva, et saavutada ennetähtaegselt tagastatud liisingueseme uuel võõrandamisel parim ja kiireim tulemus (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-33-08); 3) on maakohus põhjendamatult leidnud, et kostjate esitatud www.auto24.ee hinnapäringust nähtuvalt samal perioodil oli sarnaste sõidukite keskmine müügihind 7 226 eurot. Esiteks jääb ebaselgeks, millisele samale perioodile kohus viitab. Sõiduk tagastati 10.03.2010 ning müüdi 13.07.
3. Maakohus ei ole selgitanud, mis põhjusel on hinnapäring tehtud teistsuguse 5 ajavahemiku (01.02.2010 – 31.07.2010) kohta. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mille alusel ta jõudis arvamusele, et vastustajate esitatud päringus kajastuvad sõidukid olid sarnased vaidlusaluse liisinguesemega. Riigikohtu arvamuse kohaselt on müügikuulutused tõendina lubatavad võrreldava auto hariliku väärtuse määramisel, kuid seejuures tuleb arvestada ja hinnata konkreetse auto seisundit, mh selle väärtust vähendada võivaid defekte ja väärtust suurendavaid asjaolusid (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-184-12 p 28). Käesoleval juhul oli sõidukil mitmeid defekte, sh läbisõit ning taksona kasutamine, mida kohus ei ole asja lahendamisel üldse arvestanud. Järelikult sellist müügipakkumiste hinnapäringut ei saanud käesolevas vaidluses turuväärtuse tuvastamisel arvestada, kuna puudusid võrreldavad sõidukid. Apellant on tõendanud, et vara reaalne turuväärtus, mis selgus müügiprotsessi tulemusena, oli 3 461,89 eurot ilma käibemaksuta. Asjaolu, et sõidukile ei leidu ostjat müüja poolt küsitud hinnaga, tõestab seda, et hind on liiga kõrge ega vasta turuolukorrale ja pakutavale kaubale; 4) on asjakohatu maakohtu viide Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-124-08 punktile 18, sest viidatud lahendi puhul olid tehiolud käesoleva vaidluse omadest erinevad, mistõttu ei ole antud seisukoht kohaldatav; 5) jääb arusaamatuks maakohtu seisukoht, mille kohaselt kui apellant oleks realiseerinud sõiduki selle müükisuunamise hinnaga (105 000 eurot, s.o 6 710,72 eurot), oleks müügihind olnud ligilähedane sõiduki lepingujärgsele jääkväärtusele lepingu ülesütlemise ajal (6 388,50 eurot). Apellant on tõendanud, et tal ei olnud võimalik vara esialgse pakkumishinnaga realiseerida, kuna sellise hinnaga ei soovinud keegi autot osta. Teiseks jääb ebaselgeks, kas kohus pidas esialgset pakkumishinda vara turuväärtuseks. Sellisel juhul oleks kohus pidanud hagi osaliselt siiski rahuldama, kuna apellandi kogunõue (7 880,11 eurot) ületas ka esialgse pakkumishinna. Vara turuväärtus ja jääkmaksumus ei ole omavahel võrreldavad, kuna vara jääkmaksumus on summa, mis on liisinguvõtja poolt liisingulepingu lõpetamise seisuga liisinguandjale liisingulepingu maksegraafiku alusel tasumata, kuid vara turuväärtus on tagastatud sõiduki kohalik keskmine müügihind, arvestades auto puudusi ja seisundit. Need suurused ei pruugi sarnaneda, kuna liisingusse võetakse üldjuhul uus auto, mille põhjal kujunevad liisingumaksed ja jääkväärtus vastava hetke seisuga, kuid lepingu ülesütlemisel tuuakse tagasi (nt taksona) kasutatud auto, mille väärtuse määrab nõudlus turul; 6) on maakohus põhjendamatult leidnud, et müügiteenusega kaasnenud kulud on tõendamata.

§ 367

lg-le 4 näeb ette, et liisinguvõtja peab hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et lepingu ülesütlemise oleks põhjustanud liisinguandjast tulenevad asjaolud. Apellant on asja materjalide hulka lisanud tõendid selle kohta, et apellant on tasunud Mustakivi Auto AS-ile osutatud teenuse eest. Riigikohus on pidanud müügiteenusega kaasnevaid kulusid lisakuludeks

§ 367lg 4 mõttes, mis kuuluvad liisinguandjale hüvitamisele.

Pooltevaheline vaidlus liisingueseme turuväärtuse üle ei saa mõjutada müügiteenusega seonduvat nõuet.

1. R-Takso OÜ, Risto Laeks ja Risto Raie vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ning taotlevad selle rahuldamata ja Viru Maakohtu
2. veebruari 2013 otsuse muutmata jätmist ning menetluskulude Swedbank Liising AS-i kanda jätmist. Vastuväidete kohaselt: 1) andis maakohus hagejale korduvalt võimaluse ja tegi ettepaneku tõendada nõude olemasolu ja suurust ekspertarvamuse esitamisega. Hageja on jätnud vara tagastamise aegse väärtuse tõendamata ning vastustajad on tõendanud, et vara hind ei saanud olla tagastamise hetkel selline, nagu apellant oma nõude arvestuse aluseks võtab; 2) on maakohus selgitanud, et olukorras, kus sõidukit müüakse madalama hinnaga, kui see on avalikus müügikuulutuses, ning kui vastustajaid sellest ei teavitata, siis selliselt ei olnudki vastustajatel võimalik osaleda müügiprotsessis. Apellant oli vastustajatele hinna alandamise teate 6 edastamise ajaks vara juba maha müünud sellise hinnaga, millisega seda avalikult müügipakkumistes ei pakutud; 3) on maakohus märkinud, et esitatud müügipakkumiste väljatrükk on sarnaste Renault Megane’ide kohta. Auto24.ee-le tehtud hinnapäringu vastusest nähtuvalt perioodil 01.02.2010 31.07.2010 oli Renault Megane keskmine müügihing 7 226 eurot. Tõendist nähtub, et mitte ühtegi Renault Megane’i ei olnud müügis selliste hindadega, nagu need müüs ära hageja. Apellandi avaldatud müügikuulutustes ei müünud apellant vara taksona. Tegemist oli tavalise kasutatud sõidukitega, mis käisid korralises hoolduses ja hooldevälpade vahelisel ajal tekkisid kulumised. See kõik on rahaliselt hinnatav. Uute varuosade müügihind ja remonditöö hinnad on hõlpsalt tõendatavad. Maakohus on otsuses õigesti leidnud, et seda, kuidas hageja väidetud sõiduki puudused selle turuhinda mõjutavad, hageja välja toonud ei ole. Just taoliste pahatahtlike vaidluste ärahoidmiseks näeb seadus ette, et nõude arvutamisel tuleb lähtuda vara tagastamisaegsest väärtusest ja sõiduki müügihind ei ole oluline. Sama on rõhutanud ka Riigikohus; 4) on asjakohatu apellandi etteheide, et maakohus on viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-2-1-124-08, kuigi selles asjas ei olnud samad tehiolud. Maakohus on selgitanud, et nimetatud otsuse juhised kohalduvad analoogia korras; 5) samastab apellant ebaõigesti liisingvara jääkväärtust liisingmaksete jäägiga. Liisingvara jääkväärtus on liisinguandja ja vara müüja vahel kokkulepitud prognoositav vara turuväärtus pärast vara kasutusperioodi lõppu, eeldusel, et sõiduk ei ole kulunud normaalsest kulumist rohkem. Apellandi väide, et nad sõlmivad liisinglepinguid tingimustel, et lepingu korrapärase täitmise järel liisinguandjale tagastatava sõiduki turuhind ongi plaanitult väiksem kui liisinglepingu järgne jääkväärtus, on naiivne ja teadvalt vale. Vaidlusaluse lepingu puhul prognoosisid auto müünud ABC Motors AS ja liisinguandja, et pärast liisinguvõtja poolt oma kõikide kohustuste nõuetekohast täitmist on vara võimalik võõrandada jääkväärtusega 6 388,50 eurot, sest sellisel juhul ei jääks nad kahjumisse; 6) on maakohus selgitanud, et hagi jääb täies ulatuses rahuldamata, sealhulgas müügiteenuse kaasnenud kulude nõude osas, põhjusel, et hageja ei ole tõendanud, et tagastatud vara väärtus kõiki neid kulusid ei katnud. Apellandi väited, et tema on krediidiettevõte ning seetõttu ei ole tal võimalik ise ühtegi autot müüki panna ja soodsam on osta müügiteenus sisse, on asjakohatud. Müügitegevusega seotult saab liisinguvõtja poolt hüvitamisele kuuluda vaid mõistlik ja hädavajalik kulu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt ja Viru Maakohtu
4. veebruari 2013 otsus tuleb tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega rahuldab Swedbank Liising AS-i hagi R-Takso OÜ, Risto Laeksi ja Risto Raie vastu osaliselt ning mõistab välja R-Takso OÜ-lt, Risto Laeksilt ja Risto Raielt solidaarselt Swedbank Liising AS-i kasuks 3 364,90 eurot võlgnevuse katteks ja viivise 0,25% päevas põhinõudelt 3 008,57 eurot alates 23.04.2012 kuni põhinõude täieliku tasumiseni. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud asja lahendamisel materiaalõiguse normi ning oluliselt rikkunud menetlusõiguse normi ning maakohtu vaidlustatud otsus tuleb tühistada.
5. Nähtuvalt asja materjalidest ei vaidlustanud kostjad maakohtus hageja poolt esitatud nõude arvestuses liisinglepingu ülesütlemise seisuga vara jääkmaksumust (6 388,50 eurot), samuti debitoorset võlgnevust summas 943,55 eurot ega ka viivismaksete osas esinenud võlgnevust (356,33 eurot). Kostjad vaidlustavad sõiduki müügihinna (vara realiseerimisest saadud 7 3 461,89 eurot - käibemaksuta) ja vara realiseerimisega seotud kulud, s.o müügikulud summas 191,73 eurot (käibemaksuta). Poolte vahel on eelkõige vaidlus selles, milline oli liisingueseme väärtus selle tagastamise hetkel ja kas hageja kui liisinguandja poolt võõrandamisel saadud sõiduki müügihind ongi sõiduki turuväärtus tagastamise hetkel.

§ 367

lg 3 kohaselt kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb käesoleva paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Riigikohus on korduvalt rõhutanud (vt lahendid nr 3-2-1-184-12; nr 3-2-1-33-08), et

§ 367

lg 3 kohaldamisel peab kohus tuvastama liisingueseme väärtuse selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Eseme väärtuseks on TsÜS § 65 järgi selle harilik väärtus ehk kohalik keskmine müügihind. TsMS § 230 lg-s 1 sätestatu kohaselt saab liisinguandja tõendada, et liisingueseme harilikuks väärtuseks oligi selle müügihind ning kui liisinguvõtja või käendaja seda vaidlustab, saavad nad esitada liisingueseme väärtuse kohta oma tõendeid. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-184-12 punktis 28 asunud seisukohale, et asjakohaseks ja lubatavaks tõendiks TsMS § 238 mõttes võivad olla portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljatrükid. 8. Käesolevas asjas väitis hageja, et auto müügihind 3 461,89 eurot (käibemaksuta) ongi sellise auto tagastamise hetke väärtus. Kostjad vaidlesid hageja väitele vastu ja olid seisukohal, et hageja müüs auto alla turuhinna. Oma vastuväite tõendamiseks on kostjad esitanud maakohtule portaalis www.auto24.ee avaldatud samalaadsete autode müügipakkumiste väljavõtted (II kd tl 5,6). Maakohus leidis iseenesest õigesti, et hageja poolt liisingueseme realiseerimisel saadud müügihinda ei saa lugeda liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel. Samas aga on maakohus jätnud ebaõigesti üldse kindlaks tegemata vaidlusaluse liisingueseme turuväärtuse (

§ 367lg 3).

Otsustamaks hagi rahuldamise või mitterahuldamise üle, pidi maakohus eelkõige kindlaks tegema sõiduki väärtuse selle tagastamise ajal, kuid maakohus ei ole seda teinud. Sõiduki väärtuse kohta selle tagastamise hetkel on pooled TsMS § 230 lg 1 järgi esitanud tõendeid. Maakohus on hinnanud vaid hageja poolt esitatud tõendeid ja leidnud, et tagastatud sõiduki väärtuse hindamiseks usaldusväärsete tõendite puudumisel tuleb hageja nõue jätta rahuldamata, kuid maakohus on jätnud hoopiski hindamata kostjate poolt esitatud tõendid, kes on samuti esitanud omapoolseid tõendeid liisingueseme väärtuse kohta. Maakohus on küll vaidlustatud otsuses märkinud, et portaalis www.auto24.ee avaldatud müügipakkumiste väljatrükist nähtuvalt oli samal perioodil sarnaste sõidukite keskmine müügihind 7 226 eurot, kuid samas ei ole kohus võtnud seisukohta konkreetse sõiduki väärtuse kohta tagastamise hetkel. 9. Vaidlusaluseks liisinguesemeks on sõiduauto Renault Megane Grandttour SL Business Line 1,4, ehitusaasta 2007 (I kd tl 32) ning müügipakkumise (I kd tl 149) järgi oli auto läbisõidu näit 150 326 km. Müügipakkumisest nähtub, et auto vajab remonti, seega esinesid sõiduki väärtust vähendada võivaid defekte. Puudusi, mis tingiksid sõiduki remondivajaduse, ei nähtu sõiduki ülevaatuse aktist (I kd tl 66). Liisingueseme puudused on fikseeritud 12.03.2010 kontrolli aktis (I kd tl 67-68), millest muuhulgas nähtub, et paremal uksel oli mõlk, tagastange nurk oli avariiline, tagurpidikäigu tuled ja vasak stopptuli ei põlenud, jahutusvedelik oli alla normi, parem esimene logar oli katki ja vasaku logardi augu kate puudus, generaatori rihm vajas vahetamist, vasaku esiratta alumine toetusliigend vajas vahetamist, kuna lõtk oli sees, tagumise ratta pidurid olid kinni jms. Liisinguese anti müüki 22.03.2010 ning müüdi 08.07.2010 hinnaga 65 000 krooni (käibemaksuga), s.o 3 461,89 eurot (ilma käibemaksuta). 8 Portaal www.auto24.ee väljatrüki (II kd tl 5-6) kohaselt oli veebruarist-juulini 2010 müügil 8 samalaadset autot (Renault Megane 1.4, ehitusaasta 2007, võimsus 72 kw) keskmise hinnaga 6 271,12 eurot koos käibemaksuga ning 5 016,90 eurot ilma käibemaksuta. Väljatrükist nähtuvalt olid pakkumiste hulgas liisinguesemega samalaadsed autod, kusjuures vaidlusalune sõiduk on tabelis korduvalt ning liisinguesemel on ka võrreldes teiste samalaadsete sõidukitega kõige suurem läbisõit. Kuna hageja ei ole tõendanud, et liisinguese müüdi turuväärtusega, siis tuleb hageja nõude kindlaksmääramisel lähtuda kostjate poolt esitatud tõendist, s.o portaali www.auto24.ee väljatrükist, arvestades ka sõidukil kindlakstehtud puudusi. Ringkonnakohus leiab, et arvestades 12.03.2010 kontrolli aktis märgitud puudusi, oli liisinguese tehniliselt halvemas seisukorras, kui keskmine kasutatud samalaadne auto. Kuna hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, kuivõrd liisinguesemel esinenud puudused mõjutasid selle müügihinda, siis ringkonnakohus, arvestades liisingueseme tehnilist seisundit, vähendab portaal www.auto24.ee väljatrükist nähtuvat keskmist hinda 10% võrra ning liisingueseme väärtuseks selle tagastamise hetkel saab lugeda (keskmine 5 016,90 eurot – 10%, s.o 501,69 eurot = 4 515,21 eurot) 4 515,21 eurot (käibemaksuta). Seega on liisingueseme väärtuseks, mida tuleb

§ 367

lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, 4 515,21 eurot. 10. Kostjad on maakohtus tuginenud sõiduki turuväärtuse määramisel ka kaskokindlustuse poliisile (I kd tl 125-126). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kindlustusandja poolt kindlustuspoliisis märgitud sõiduki väärtus on kokkuleppeline väärtus ei ole aluseks liisingueseme väärtuse määramiseks selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Maakohtus on kostjad tuginenud vastuväitele, et hageja on jätnud arvestamata sõidukile paigaldatud taksomeetri väärtuse. Ringkonnakohus leiab, et kuna asja materjalidest nähtuvalt müüdi sõiduk koos sellesse paigaldatud taksomeetriga (s.o sõiduki müügihind sisaldab ka taksomeetrit), siis on hageja jätnud õigesti võlgnevuse suuruse arvutamisel arvestamata sõidukisse paigaldatud taksomeetri väärtusega. 11.

§ 367

lg 4 kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama liisinguandjale ülesütlemisest tekkinud lisakulud, välja arvatud juhul, kui ülesütlemise põhjustasid liisinguandjast tulenevad asjaolud. Pooltel puudub vaidlus selles, et liisingulepingu ülesütlemine oli tingitud liisinguvõtjast ning seetõttu on hagejal liisinguandjana õigus nõuda ülesütlemisest tingitud lisakulude hüvitamist. Hageja nõuab kostjatelt lisakulu väljamõistmist summas 191,73 eurot (ilma käibemaksuta), mis sisaldab endas vahendustasu auto müümise eest (I kd tl 69). Asja materjalidest nähtuvalt vahendas liisingueseme müüki Mustakivi Auto AS ning vahendustasu maksumuseks oli 230,08 eurot, mis on hageja poolt Mustakivi Auto AS-le hüvitatud (I kd tl 69-70). Kostjad on vastu vaielnud vahendustasu (s.o müügikulu) maksmisele, väites, et tegemist on mittemõistliku ja mittehädavajaliku kuluga. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-112-06 punktis 9 asunud seisukohale, et „Kolleegium leiab, et sõiduauto müügikulud on põhjustatud liisingulepingu ülesütlemisest ning seetõttu on need kulud lisakulud

§ 367lg 4 ja üldtingimuste p 3.7 tähenduses.

Kassatsioonkaebuses on õigesti esile toodud liisinguandja tegevuse suunatus reeglina üksnes krediidi pealt kasumi teenimisele. Seetõttu on liisinguandja tegevus reeglina suunatud ka nende sõiduautode võõrandamisele, mille liisinguvõtja on tagastanud liisingulepingu ülesütlemise tõttu. Igasuguse võõrandamistegevusega tekivad üldjuhul kulud. Ka juhul, kui liisinguandja müüks sõiduautosid ise, oleksid sellega seotud kulud lisakulud

§ 367lg 4 tähenduses.

Need kulud võiksid sellistel juhtudel aga olenevalt asjaoludest olla ka suuremad kui n-ö sisseostetava müügiteenuse korral (nt täiendavate töötajate palkamisega seotud kulud, autode hoidmiskohaga seotud kulud vms). Eelnenu ei tähenda aga seda, et nimetatud müügikulud ei peaks olema

§ 367

lg 4 mõttes mõistlikult põhjendatud.“ 9 Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on müügikulu 191,73 eurot mõistlikult põhjendatud ja tuleb välja mõista kostjatelt hageja kasuks. 12. Maakohtus ei olnud poolte vahel vaidlust selles, et vara jääkmaksumus on summas 6 388,50 eurot (käibemaksuta), debitoorne võlgnevus on summas 943,55 eurot ja viivismaksete võlgnevus on summas 356,33 eurot. Käesoleva otsuse punktis 10 asus ringkonnakohus seisukohale, et sõiduauto müügikulu summas 191,73 eurot (käibemaksuta) on mõistlikult põhjendatud kulu ning tuleb jätta kostjate kanda. Seega kokku on hagejal nõue kostjate vastu summas 7 880,11 eurot. Käesoleva otsuse punktis 9 tuvastas ringkonnakohus, et liisingueseme väärtuseks, mida tuleb

§ 367

lg 3 kohaselt arvestada sama paragrahvi lg-s 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel, on 4 515,21 eurot. Arvestades eeltoodut, tuleb kostjatelt välja mõista solidaarselt hageja kasuks võlgnevuse katteks 3 364,90 eurot (7880,11-4515,21=3364,90).

1. Hageja on esitanud ka nõude viivise väljamõistmiseks kostjatelt TsMS § 367 alusel protsendina (0,25% päevas) põhinõudelt kuni põhinõude täieliku täitmiseni. Viivise määr on kokku lepitud liisingulepingu nr XXXX punktis 5.1 (I kd tl 32-36). Seega tuleb kostjatelt solidaarselt hageja kasuks välja mõista viivis 0,25% päevas põhinõudelt 3 008,57 eurot (3364,90-356,33=3008,57) alates hagiavalduse esitamisest 23.04.2012 kuni põhinõude 3 008,57 eurot täieliku tasumiseni.
2. Hageja nõudis kostjatelt hagiavalduses 4 418,22 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus rahuldab hagi osaliselt ja mõistab kostjatelt välja solidaarselt hageja kasuks 3 364,90 eurot, s.o hagi rahuldatakse 76,20% ulatuses ja rahuldamata jääb 23,80% ulatuses. TsMS § 163 lg 1 alusel jäävad menetluskulud maakohtus 76,20% ulatuses kostjate kanda ning 23,80% ulatuses hageja kanda. Menetluskulud ringkonnakohtus jäävad samuti TsMS § 163 lg 1 alusel 76,20% ulatuses kostjate kanda ning 23,80% ulatuses hageja kanda. Kohus selgitab, et TsMS § 174 lg 1 ja 3 järgi võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Hüvitatava summa kindlakstegemise avaldus esitatakse asja menetlenud esimese astme kohtule. Avaldusele lisatakse menetluskulude nimekiri, milles on detailselt näidatud kulude koosseis. Avalduses tuleb kinnitada, et kõik kulud on kantud seoses kohtumenetlusega. /allkirjastatud digitaalselt/ Andra Pärsimägi /allkirjastatud digitaalselt/ Üllar Roostoja 10 /allkirjastatud digitaalselt/ Viivi Tomson