3-15-1820/11

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-15-1820 Otsuse kuupäev

1. oktoober 2015 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi Urmas Tilga kaebus Tartu Vangla vastu mittevaralise kahju hüvitamise nõudes Asja läbivaatamine kirjalikus menetluses Menetlusosalised Kaebaja – Urmas Tilga Vastustaja – Tartu Vangla Resolutsioon
2. Jätta kaebus rahuldamata.
3. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul kohtuotsuse avalikult teatavakstegemisest arvates. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päev on
4. november
5. Apellatsioonkaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil. Asjaolud ja menetluse käik
6. Tartu Vangla kinnipeetav Urmas Tilga suhtes kohaldati 07.06.2013 – 28.06.2013 ning 28.06.2013 – 11.09.2013 täiendavaid julgeolekuabinõusid, sealhulgas eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. U. Tilga esitas Tartu Vanglale taotluse eraldatud lukustatud kambris viibimisega tekitatud kahju hüvitamiseks, mille Tartu Vangla jättis 03.07.2015 otsusega nr 113/115-2 rahuldamata.
7. 20.07.2015 saabus Tartu Halduskohtusse U. Tilga kaebus, milles ta nõuab Tartu Vangla tegevusega tekitatud mittevaralise kahju eest õiglast hüvitist kohtu äranägemisel. Ühtlasi taotles ta ka enda riigilõivu tasumisest vabastamist kaebuse esitamisel.
8. Tartu Halduskohus rahuldas 04.09.2015 kaebaja menetlusabi taotluse, võttis kaebuse menetlusse ning andis Tartu Vanglale tähtaja kaebusele kirjalikult vastamiseks.
9. Tartu Vangla palub 23.09.2015 kirjalikus vastuses kaebusele jätta see rahuldamata. 1
10. 25.09.2015 määras Tartu Halduskohus asja läbivaatamisele kirjalikus menetluses, andis täiendavate menetlusdokumentide esitamiseks tähtaja kuni 08.10.2015 ning teatas, et kohtuotsus tehakse asjas teatavaks 30.10.
12. Tartu Halduskohtusse saabusid 08.10.2015 U. Tilga täiendavad seisukohad.
13. Tartu Halduskohus esitas 23.10.2015 Tartu Vanglale kohtunõude täiendavate tõendite esitamiseks, mille Tartu Vangla täitis samal päeval. Kaebuse põhjendused
14. U. Tilga selgitab, et 07.06.2013 viidi tema kambrikaaslane, kellega ta sai hästi läbi, teise eluosakonda ning pärast seda üritati tema kambrisse panna teine kinnipeetav. Kaebaja on aga endine politseiametnik ning vangistusseaduse (VangS) § 12 lg 1 p 4 kohaselt ei saa turvakaalutlustel ükskõik millist kinnipeetavat temaga kambrisse panna. Antud juhul oli tegemist provokatiivse kinnipeetavaga, kes oli oma käitumise eest saanud distsiplinaarkorras karistada ning kellel oli oma endise kambrikaaslasega kakluse pärast kohtuprotsess pooleli. U. Tilga sõnul püüdis ta seda vanglaametnikele selgitada, kuid teda ei võetud kuulda. Selle asemel viidi ta E-hoone kartserikambrisse ning ta sai käskkirja täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta. Käskkirjas oli jäetud arvestamata kõik, mis ta oli rääkinud. Kaebaja on seisukohal, et temalt võeti meelevaldselt liikumisvabadus, keelati kehakultuuriga tegelemine ning seega solvati tema au ja alandati inimväärikust. Teda hoiti eraldatud lukustatud kambris 22 päeva, misjärel toodi ta tagasi oma vanasse kambrisse, kus viibis sama kinnipeetav, kellega teda 07.06.2013 kokku paigutada taheti. Selline käitumine viitas tema tahtlikule tagakiusamisele. U. Tilga selgitab, et jäi enda veendumusele kindlaks ning ta viidi tagasi Ehoonesse eraldatud lukustatud kambrisse, kus mõne aja pärast toodi talle otsus täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise kohta. 11.09.2013 viidi ta tagasi vanasse eluosakonda, kuid õnneks mitte enam sama kinnipeetava juurde.
15. Kaebaja on seisukohal, et kuivõrd teda karistati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud tegude eest distsiplinaarkorras noomitustega, ei saanud tema süü suur olla. Ta ei nõustu vastustaja seisukohaga esmaste õiguskaitsevahendite kasutamise kohta, kuna juba saabunud tagajärge ei ole võimalik enam ära hoida. Iga asja peale polegi mõtet vaiet või kaebust kirjutada, kuna kõik jäetakse tähelepanuta. U. Tilga märgib, et ei saa kuidagi nõustuda vastustaja seisukohaga, et kuigi ta on endine politseiametnik, ei too see automaatselt kaasa vajadust tema eraldi hoidmiseks. Vastustaja vastuväited
16. U. Tilga suhtes kohaldati 07.06.2013 otsuse nr 6-8/41 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. 10.06.2013 käskkirjaga nr 6-1/241 otsustati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist jätkata. 28.06.2013 lõpetati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. U. Tilga esitas käskkirja nr 6-1/241 peale vaide, mis jäeti 19.07.2013 vaideotsusega nr 1-11/290-2 rahuldamata. Kohtule U. Tilga nimetatud käskkirja peale kaebust ei esitanud. 28.06.2013 kohaldati U. Tilga suhtes otsuse nr 6-8/50 alusel täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ja kehakultuuriga tegelemise keelamist. 01.07.2013 2 käskkirjaga nr 6-1/353 jätkati U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 11.09.
17. Käskkirja nr 6-1/353 peale U. Tilga vaiet ei esitanud.
18. Tartu Vangla on seisukohal, et kuivõrd U. Tilga ei ole kasutanud riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lõikes 1 märgitud esmaseid õiguskaitsevahendeid, ei ole alust hüvitise väljamõistmiseks. Samuti on Tartu Vangla seisukohal, et pelgalt asjaolu, et U. Tilga on endine politseiametnik, ei too automaatselt kaasa vajadust tema eraldihoidmiseks. Tartu Vanglale ei olnud teada ühtegi põhjust, miks peaks U. Tilgat eraldi hoidma. Kohtu seisukoht
19. 07.06.2013 otsusega nr 6-8/41 kohaldati U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ning eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist kuni 10.06.2013 kella 16.00-ni, sest ta keeldus laskmast oma kambrisse kinnipeetav Ago Särakut ning ta lubas tema asjad kambrist välja visata, kui ta peaks sellesse kambrisse sisenema (tl 5). 10.06.2013 käskkirjaga nr 6-1/241 jätkati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tähtajatult (tl 6). 28.06.2013 käskkirjaga nr 61/260 lõpetati U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine. Siiski kohaldati 28.06.2013 otsusega nr 6-8/50 samu täiendavaid julgeolekuabinõusid uuesti kuni 01.07.2013 kella 16.00-ni, sest U. Tilga esmalt keeldus minemast temale määratud kambrisse ning hiljem ähvardas kambrikaaslasega kaklema minna, kui teda sealt ära ei viida (tl 11). 01.07.2013 käskkirjaga nr 6-1/262 jätkati täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist tähtajatult (tl 12). Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine lõpetati 11.09.2013 käskkirjaga nr 6-1/353 (tl 13).
20. Kaebaja nõuab hüvitist täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg 1 kohaselt võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega olnud võimalik kõrvaldada RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil. Sama seaduse § 9 lõike 1 kohaselt saab isik nõuda mittevaralise kahju hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral. Seega peaks kohus kaebuse rahuldamiseks tuvastama, et Tartu Vangla kohaldas U. Tilga suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid õigusvastaselt ja süüliselt, see tekitas kaebajale mõne RVastS § 9 lõikes 1 kirjeldatud tagajärje ning kahju tekkimist ei olnud võimalik vältida RVastS §-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil.
21. Vaidlust ei ole selles, et täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldati kehtivate haldusaktidega, mida üheski menetluses kehtetuks ei tunnistatud. Asjas ei ole vaidlust, et 10.06.2013 käskkirja nr 6-2/241 peale esitas U. Tilga vaide, mille Tartu Vangla jättis 19.07.2013 vaideotsusega nr 1-11/290-2 rahuldamata (tl 34). Kaebust kohtule U. Tilga nimetatud käskkirja peale ei esitanud, kuid kuna vaideotsuse tegemiseks ajaks oli käskkirja kehtivus lõppenud, ei oleks ta sellega saanud ka enda õigusi efektiivselt kaitsta. Haldusasjas nr 3-13-1698 vaidlustas U. Tilga küll lisaks distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjale ka 01.07.2013 käskkirja nr 6-1/262, ent kaebus tagastati kohustusliku kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu. Kuigi kaebaja väidab, et oli eelnevalt esitanud ka selle käskkirja peale vaide, ei nähtu see ühestki kohtule esitatud tõendist, mistõttu nõustub kohus Tartu Vanglaga, et 01.07.2013 käskkirja peale U. Tilga vaiet ei esitanud. Seega järeldab kohus, et kuivõrd esimese julgeolekuabinõude kohaldamise episoodi osas ei olnud vaide esitamisega (s.t RVastS §-s 3 3 sätestatud meetmega) reaalselt võimalik väidetava kahju tekkimist ära hoida, kuivõrd vaideotsus tehti pärast käskkirja kehtivuse lõppemist, ning ka teise episoodi puhul võib eeldada, et vaiet poleks lahendatud selle esitamise päeval, ei saa U. Tilga nõuet täielikult rahuldamata jätta esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. U. Tilga osaliselt kasutas esmaseid õiguskaitsevahendeid, kuid need osutusid niisuguses olukorras liiga aeglasteks, et nendega oleks reaalselt olnud võimalik väidetava kahju tekkimist vältida ka siis, kui esitatud tühistamisnõuded oleksid olnud õigustatud.
22. 07.06.2013 otsuses nr 6-8/41 ja 10.06.2013 käskkirjas nr 6-1/24 tugines Tartu Vangla asjaolule, et U. Tilga keeldus 07.06.2013 kella 13.10 ajal kambrisse laskmast A. Särakut, lubas tema asjad kambrist välja visata ning ütles ähvardaval toonil ametnikele, et küll nad näevad, mis juhtuma hakkab, kui A. Särak kambrisse paigutatakse. Seetõttu kohaldati U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist, kehakultuuriga tegelemise keelamist ja eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist. Kuigi nii 07.06.2013 ja 10.06.2013 esitatud põhjendused on samad, oli 07.06.2013 otsuse näol tegemist VangS § 69 lg 4 teises lauses sätestatud edasilükkamatul juhul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, mida esmaspäeval, 10.06.2013 ehk sisuliselt esimesel võimalusel tavapärases menetluskorras pikendati.
23. Täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine on prognoosotsus, mille tegemisel tuleb võtta seisukoht, kas isik on lähitulevikus vangla julgeolekule ohtlik või mitte. Käesoleval juhul asus Tartu Vangla seisukohale, et U. Tilga oli ohtlik teiste elule ja tervisele. Kohtu hinnangul on valvur Urmas Urazgalievi 07.06.2013 ettekandega tõendatud, et U. Tilga ei allunud korraldusele mitte segada ümberpaigutamise teostamist, ta lubas A. Säraku asjad kambrist välja visata, keeldus A. Särakut kambrisse lubamast ning ütles ähvardaval toonil ametnikele, et küll nad näevad, mis juhtuma hakkab, kui A. Särak kambrisse paigutatakse. Ka 10.06.2013 julgeolekuosakonna peaspetsialist Kalle Meho õiendist nähtuvalt lubas U. Tilga enda A. Särakuga ühte kambrisse paigutamisel vastu hakata. Keeldumist A. Särakuga kambri jagamisest tunnistab ka kaebaja ise. VangS § 67 p 1 kohustab julgeoleku tagamiseks vanglas kinnipeetavat alluma vanglateenistuse ametniku seaduslikule korraldusele. Seega on seadusandja sidunud kinnipeetava kohustuse alluda vanglaametnike korraldustele eelduslikult vangla julgeolekuga. Kuna kaebaja on ise pidevalt kinnitanud (muuhulgas oma 10.06.2013 seletuskirjas), et A. Särakuga kambri jagamine polnud talle mingil tingimusel vastuvõetav, ei ole asjas vaidlust selle üle, et U. Tilga ei allunud vanglaametniku korraldusele.
24. Seejuures tugineb U. Tilga VangS § 12 lg 1 punktile 4, olles seisukohale, et A. Särakuga poleks tohtinud teda ühte kambrisse paigutada. Kohus on seisukohal, et käesoleva asja raames ei pea kohus võtma seisukohta, kas vangla otsus paigutada A. Särak ja U. Tilga ühte kambrisse oli õiguspärane või mitte. Riigikohus on oma 29.09.2015 otsuse asjas nr 3-3-2-1-15 punktis 17 korranud oma varasemat seisukohta, et kinnipeetava poolt korralduse täitmata jätmine saab olla õigustatud üksnes juhul, kui vanglaametniku korraldus vastab tühise haldusakti tunnustele ning korralduse tühisus on ilmselge. Kohtu hinnangul on ilmselge, et U. Tilgale antud korraldused ei vastanud haldusmenetluse seaduse § 63 lõikes 2 sätestatud tühise haldusakti tingimustele. Ka ei nähtu U. Tilga põhjendustest ühtegi asjaolu, mis seoks tema viidatud VangS § 12 lg 1 p 4 konkreetse juhtumi asjaoludega. U. Tilga on küll selgitanud seda, miks talle A. Säraku isik vastuvõetamatu on, kuid ta ei ole kordagi selgitanud, mil viisil A. Särak talle kui endisele politseiametnikule ohtlik on. Eeltoodust tulenevalt oli U. Tilga kohustatud vanglaametnike korraldusi täitma. Eelviidatud tõenditest nähtub, et ta seejuures ka lubas teise kinnipeetava asjad kambrist välja visata ning esitas umbmäärase ähvarduse juhuks, kui ta peaks A. Särakuga ühte kambrisse paigutatama. Niisuguses olukorras olid kohtu hinnangul täidetud VangS § 69 lõike 4 1 kohaldamise nõuded, kuna korraldustele mittealluv ning ähvardavalt käituv kinnipeetav võib tõepoolest vangla kontekstis kujutada ohtu teiste isikute elule ja tervisele ning vangla üldisele julgeolekule. Oluline on silmas pidada, et vangla on oma iseloomust tulenevalt asutus, mille julgeoleku tagamiseks on vältimatult vajalik reageerida väljakutsuvale allumatusele ning isegi umbmäärastele viidetele võimaliku vägivalla kohta. Seetõttu peab kohus kohaldatud meetmeid proportsionaalseteks. On ka selge, et kuivõrd täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olevate asjaolude äralangemine saab niisugusel juhul tähendada üksnes seda, et kinnipeetav ei ilmuta pikema aja vältel allumatust ja agressiivsust, ei olnud õigusvastane 10.06.2013 samade põhjenduste täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine. Kohtu hinnangul oli proportsionaalne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni 28.06.
26. 28.06.2013 otsuses nr 6-8/50 ja 01.07.2013 käskkirjas nr 6-1/262 tugines Tartu Vangla asjaolule, et 28.06.2013 keeldus U. Tilga korduvalt minemast temale määratud kambrisse, kella 20.40 ajal ta lõpuks allus korraldusele, kuid ütles, et ta seal kaua ei viibi, ning kella 20.45 ajal helistas ta valvuriruumi ja teavitas, et kui teda sealt kohe ära ei viida, siis läheb ta kambrikaaslasega kaklema. Seetõttu kohaldati U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõudena eraldatud lukustatud kambrisse paigutamist, vanglasisese liikumis- ja suhtlemisvabaduse piiramist ning kehakultuuriga tegelemise keelamist. Ka siinkohal oli esmase otsustuse näol tegemist VangS § 69 lg 4 teises lauses sätestatud edasilükkamatul juhul täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamisega, mida esmaspäeval, 01.07.2013 ehk sisuliselt esimesel võimalusel tavapärases menetluskorras pikendati.
27. Alates 28.06.2013 U. Tilga suhtes täiendavaid julgeolekuabinõusid kohaldades asus Tartu Vangla seisukohale, et U. Tilga oli ohtlik vangla üldisele julgeolekule. 28.06.2013 valvurite Mare Tiku, Merike Sari ja Sirje Kahre ettekannetest nähtuvalt ei allunud U. Tilga korraldusele minna kambrisse, ähvardas hakata lõhkuma ja märatsema ning viimaks kambris olles ähvardas kambrikaaslasele kallale minna. Ka 28.06.2013 sündmuste puhul ei ole poolte vahel vaidlust selles, et U. Tilga keeldus talle määratud kambrikaaslasega kambrit jagamast. Eelviidatud ettekannetega on kohtu hinnangul tõendatud seegi, et U. Tilga ähvardas vägivalda kasutada. Analoogilistel põhjustel 07.06.2013 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamist puudutavaga on kohus seisukohal, et U. Tilga oli kohustatud korraldusi täitma ning tema allumatus ühes ähvardustega vägivalda kasutada täitis VangS § 69 lõike 1 kohaldamise eeldused, kuna korraldustele mittealluv ning ähvardavalt käituv kinnipeetav võib vangla kontekstis kujutada ohtu teiste isikute elule ja tervisele ning vangla üldisele julgeolekule. Samuti oli analoogiliselt esimese korraga ka teisel korral põhjendatud 01.07.2013 täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise jätkamine. Kuna U. Tilga oli 28.06.2013 pärast täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamise lõpetamist kohe loonud samasuguse olukorra nagu 07.06.2013, ei kahtle kohus selles, et veendumaks kinnipeetava ohutuses oli proportsionaalne täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kuni 11.09.
29. Eeltoodud põhjustel on kohus seisukohal, et U. Tilga suhtes täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine oli õiguspärane. Seda seisukohta ei muuda ka kaebaja viide sellele, et ta sai julgeolekuabinõude kohaldamise aluseks olnud tegude eest karistada üksnes noomitusega. Täiendavate julgeolekuabinõude eesmärk ei ole mitte karistamine, vaid tekkinud ohu kõrvaldamine. Iseenesest ei ole välistatud täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamine kinnipeetava suhtes ka siis, kui ühtegi karistatavat tegu ei olegi toime pandud. Järelikult on täitmata RVastS § 7 lõikest 1 tulenev kahju hüvitamise esmane tingimus ehk haldusorgani tegevuse õigusvastsus. Seetõttu jätab kohus kaebuse rahuldamata. 5
30. Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest vastustaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 6