1-12-8129/16

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2012, Tartu, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-12-8129 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Tiit Lõhmus ja Maarika Kuusk Kriminaalasi Stanislav Brzhezinskiy süüdistuses KarS § 424 järgi Viru Maakohtu
2. novembri 2012 kokkuleppemenetluses Süüdistatav Stanislav Brzhezinskiy Apelleeritud kohtuotsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Süüdistatav Kaitsja Sergei Travnikov Stanislav Brzhezinskiy, kriminaalkorras karistamata Advokaat Igor Belugin isikukood otsus, 38403042216,varem RESOLUTSIOON
3. Maakohtu otsus Stanislav Brzhezinskiy süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata.
4. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1
5. Viru Maakohtu
6. novembri 2012 otsusega tunnistati S. Brzhezinskiy kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 424 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 lg-te 1,3 alusel 3-aastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. Lisakaristusena võeti S. Brzhezinskiylt üheks kuuks ära mootorsõiduki juhtimisõigus. S. Brzhezinskiy tunnistati süüdi selles, et ta juhtis 28.02.2011 kell 03.02 Ida-Virumaal Illuka vallas Permisküla – Jaamaküla tee 6-ndal kilomeetril sõiduautot. Vastavalt Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi uuringuaktile nr 1983T tuvastati seejuures tema veres etanoolisisaldus 1,63 mg/g, s.o ta oli vastavalt Liiklusseaduse § 69 lg-le 1 ja lg 4 p-le 1 alkoholijoobes olevaks isikuks.
7. Maakohtu otsuse vaidlus apellatsiooni korras süüdistatav S. Brzhezinskiy, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule üldmenetluses arutamiseks. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 S. Brzhezinskiy keskseks väiteks on, et rikutud on kokkuleppemenetluse sätteid, kuna tema formaalne nõusolek kokkuleppemenetlusega ei kajastanud tema tõelist tahet. Samuti on rikutud tema kaitseõigust – nii kaitsja kui ka prokurör hirmutasid teda, et üldmenetluse korral on tulemus tema jaoks negatiivsem. Kokkuleppele kirjutas ta alla segaduses olles, see ei vastanud tema tegelikule tahtele. Kaks kuud hiljem ei tundnud ka kohus huvi, miks ta tunnistab enda süüd, mida ta oli ülekuulamistel eitanud.
8. Ringkonnakohtu kohtuniku
9. detsembri 2012 määrusega määrati kriminaalasi läbivaatamisele kirjalikus menetluses. Apellatsioonimenetluse pooltele anti enda seisukohtade esitamiseks aega
10. detsembrini
11. Nimetatud kuupäevaks kohtusse täiendavaid seisukohti ei esitatud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioon jääb täielikult tagajärjetuks. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
12. Käesolev kriminaalasi on lahendatud kokkuleppemenetluses, mis seab ka menetlusõiguslikult piirangut kohtulahendi apelleerimisele. KrMS § 318 lg 4 sätestab nimelt, et kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale võib kohtumenetluse pool esitada apellatsiooni vaid juhul, kui tegemist on käesoleva seadustiku
13. peatüki
14. jao sätete või § 339 lõike 1 rikkumisega. Süüdistatav ja kaitsja võivad esitada kokkuleppemenetluses tehtud kohtuotsuse peale apellatsiooni ka juhul, kui kokkuleppes kirjeldatud tegu ei ole kuritegu, see on karistusseadustiku järgi ebaõigesti kvalifitseeritud või kui süüdistatavale on kuriteo eest mõistetud karistus, mida seadus selle eest ette ei näe. Käesoleval juhul väidabki apellant, et rikutud on kokkuleppemenetluse sätteid, s.o tegelikkuses ta enda süüditunnistamisega ei nõustunud.
15. KrMS § 247 lg 2 sätestab, et pärast kokkuleppe ülevaate ärakuulamist küsib kohtunik, kas süüdistatav on kokkuleppest aru saanud ja kas ta nõustub sellega. Kohtunik teeb süüdistatavale ettepaneku selgitada kokkuleppe sõlmimise asjaolusid ja teeb kindlaks, kas kokkulepet sõlmides on süüdistatav väljendanud oma tõelist tahet. Kohtupraktikas on leitud, et süüdistatava kokkuleppe sõlmimise tahet ei saa pidada KrMS § 247 lg 2 teise lause mõttes tõeliseks esmajoones siis, kui süüdistatav on eksimuses kokkuleppe sisu või õiguslike tagajärgede osas; kui süüdistatavat on mõjutatud kokkulepet sõlmima pettuse, ähvarduse või muu vägivallaga või kui süüdistatav 2 (kahtlustatav) polnud kokkulepet sõlmides otsustusvõimeline. Muudel juhtudel ei ole aga tähtsust, millistel sisemistel kaalutlustel süüdistatav kokkuleppe sõlmimisega nõustub. Seejuures on oluline tähele panna, et kokkuleppemenetluse kohaldamine ei eelda seda, et süüdistatav end talle etteheidetavas teos otsesõnu süüdi tunnistaks. Piisab sellest, kui süüdistatav nõustub kokkuleppega, sh temale süüksarvatud kuriteo kvalifikatsiooniga ning seeläbi asjaoluga, et kokkuleppemenetluses tehtava süüdimõistva kohtuotsuse korral käsitatakse teda kokkuleppes märgitud kuriteo toimepanemises süüdi olevana (vt RKKKo 3-1-1-81-11, p 26.1). Seega ei oma küsimus selle kohta, kas enda sisimas isik teadis või tunnetas, et süüdimõistev otsus on tegelikkuses väär, kokkuleppe kinnitamisega nõustumise seisukohalt mitte mingit määravat tähendust. Et ta kokkuleppe sõlmimisega üksnes „formaalselt“ nõustus, ei ole seega asjakohaseks kaitseteesiks, mis saaks kummutada S. Brzhezinskiy suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse kehtivust.
16. Käesoleva kriminaalasja materjalide hulgas ei ole ka teisi asjaolusid, mis annaks alust väita, et S. Brzhezinskiy poolt väljendatud kokkuleppe sõlmimise tahe oli kujunenud õigusvastaste mõjutuste tulemusena või et S. Brzhezinskiy oli eksimuses kokkuleppe sisust või selle õiguslikest tagajärgedest. 6.1 Nii märgib apellant sedagi, et kokkuleppe sõlmimisele eelnevalt kinnitasid nii riiklik süüdistaja kui ka tema kaitsja talle, et kriminaalasja menetlemisel üldmenetluses ootavad teda negatiivsemad tagajärjed kui kokkuleppemenetlusega nõustumise korral. Võtmata seisukohta küsimuses, kas see väide vastab tõele, märgib ringkonnakohus, et isegi jaatava vastuse korral ei muutuks käesoleval juhul lõpptulemuses midagi. 6.2 Nimelt tuleb ka siinkohal pidada silmas, et kokkuleppemenetlus on selge erand nn üldmenetlusest. Nii on ka Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et kokkuleppemenetlusega nõustumisel loobub süüdistatav mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid, samuti on piiratud ka tema apellatsiooniõigus. Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul (selliselt RKKKm 3-1-1-9609, p 9). Ehk siis – iseenesest võib ju täiesti tõele vastata see, kui S. Brzhezinskiyt teavitati sellest, et üldmenetluse korral ei pruugi riikliku süüdistuse poolt taotletav karistus olla selline, nagu see on praegusel juhul sedastatud sõlmitud kokkuleppes (ning kui kaitsja seda kinnitas, vastas seegi tegeliku olukorra kirjeldamisele ning oli õiguslikult veatu; märkida tuleb sedagi, et käesolevas kriminaalasjas ongi süüdistatavale mõistetud karistus, mis irdub selgelt tavapärasest praktikast, kus õigusjärelmid selliste süütegude eest on märkimisväärselt rangemad). Seetõttu ei saa sellist toimimist - isegi kui see aset leidis - kindlasti mitte käsitleda lubamatu ähvarduse või survestamisena, nagu seda näeb apellant.
17. Apellatsioonis kinnitab S. Brzhezinskiy sedagi, et ta oli lihtsalt šokis; surve tulemusel koostas ta taotluse kokkuleppemenetluse kohaldamiseks (tlk 41), samas seisundis olles sõlmis ta ka kokkuleppe (tlk 43-44). Mõlemad dokumendid on allkirjastatud 28.08.2012, kokkuleppe sõlmimise juures viibis ka süüdistatava kaitsja ning ka tõlk (vt tlk 44). Sellise šokiseisundi edasikestmine ka kohtuistungil tuleks ringkonnakohtu hinnangul kõne alla vaid juhul, kui see istung oleks pea koheselt/vahetult järgnenud (tahtevastasele) kokkuleppe sõlmimisele. Kummatigi see nii aga ei ole; kohtuistung käesolevas kriminaalasjas leidis aset enam kui kaks kuud hiljem, täpsemalt
18. novembril 2012 (tlk 54). Kohtuistungi protokolli kohaselt on prokurör avaldanud kokkuleppe, s.o kirjeldanud seda, millise sisuga kokkuleppe kinnitamist kohtult taotletakse; edasiselt on saanud sõna süüdistatav S. Brzhezinskiy, kes on samuti kinnitanud, et kokkuleppe sisu on talle arusaadav, ta on sellega nõus 3 ning see on tema vaba tahe, soovides samuti selle kinnitamist (seejuures ei ole protokollis kajastatu tegelikkusele vastavust kahtluse alla seatud). Jääb täielikult mõistmatuks, kuidas pidanuks sellises olukorras tegema kohus kindlaks, et kokkuleppe sõlmimine S. Brzhezinskiy tegelikule tahtele siiski ei vasta. Kirjeldatud tehioludel peab ringkonnakohus apellatsioonis esitatud argumente seetõttu tervikuna alusetuks kaitseväiteks, mistõttu tuleb need jätta edasise tähelepanuta.
19. Et käesoleval ajahetkel S. Brzhezinskiy enda süüd ja tahet kokkulepet sõlmida selgesõnaliselt ning ka arusaadavalt eitab, ei muuda enam midagi. Ekslik oleks arusaam, nagu välistaks kokkuleppemenetluse kohaldamise see, kui isik loobub kokkuleppest apellatsioonimenetluses. Tulenevalt KrMS § 247 lg-st 2 saab süüdistatav sõlmitud kokkuleppest loobuda hiljemalt kokkuleppe kohtulikul arutamisel maakohtus. Apellatsioonis ei ole enam võimalik kokkuleppest loobuda. See järeldub üheselt KrMS § 318 lg 3 p-st 4 ja lg-st 4, mis ei nimeta apellatsiooni võimaliku alusena asjaolu, et süüdistatav on pärast kokkuleppe arutamist maakohtus oma seisukohta kokkuleppe suhtes muutnud. Seetõttu jääb apellatsioon täielikult tagajärjetuks.
20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse muutmata ning esitatud apellatsiooni rahuldamata. Paavo Randma Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 4