KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 18. november 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-12-3626 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Aarne Sarj

§ 35

lg 4), LE § 64 (kehtiva

33 lg 1) ja LE § 123 (kehtiva

§ 50lg 3 p 1) nõudeid, põhjustades sellega inimese surma.

Kuigi A. Solomonov enda süüd ei tunnistanud, leidis kohus, et see on leidnud täielikult tõendamist. Kohtuotsuse kesksed motiivid on seejuures järgmised. 1.1 LE § 46 (käesoleval ajal kehtiva Liiklusseaduse (edaspidi tekstis

) § 35 lg 4) nägi ette, et lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. LE § 64 (

§ 33

lg 1) nägi ette, et juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist. LE § 123 (

§ 50

lg 3 p 1) nägi ette, et juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. 1.2 Liiklusõnnetuse toimumise ajal 03.11.2009 juhtis Andrei Solomonov sõiduautot BMW ja lähenes reguleerimata ülekäigurajale Ahtme maanteel. Tunnistajate Y.K. ja O.K. ütluste kohaselt liikus sõiduauto kogu aeg, kiirust enne ülekäigurada ei vähendanud ning hakkas pidurdama alles 2 peale kokkupõrget. Liiklustehnilise ekspertiisi akti ja ekspert Jaan Marmori selgituste kohaselt maakohtu istungil oli süüdistatava juhitud sõiduauto kiirus ca 55 km/h, pidurdusjäljed enne kokkupõrget puudusid. Liiklusõnnetuse toimumise ajal 03.11.2009 hommikul kell 08.55 paistis ere madal päike, suunaga Andrei Solomonovi poole. Tunnistaja Y.K. ütlustest nähtub, et päike oli väga ere ja madal, paistis Jõhvi poolt tulevatele autojuhtidele otse vastu, mistõttu tee oli väga ohtlik ja autod sõitsid aeglaselt. Tunnistaja O.K. ütluste kohaselt segas päike tol päeval teda kui autojuhti. 1.3 Maakohus järeldas, et kui Andrei Solomonov lähenes oma sõiduautol BMW Ahtme maanteel maja nr. 24 juures asuvale reguleerimata ülekäigurajale, ei vähendanud ta sõiduauto kiirust, ei olnud piisavalt tähelepanelik ja ei arvestanud piisavalt teeolusid, ilmastikutingimusi ja muid liiklusolusid. Enne ülekäigurada ta ei peatunud, ei andnud teed jalakäijale ning sõitis otsa teed ületavale N.A. le. Olenemata sellest, kas süüdistatava juhitud sõiduauto kiirus oli kuni 70 km/h, nagu hindas tunnistaja Y.K. või 55 – 60 km/h, nagu hindas liiklustehniline ekspert või ka lubatud 50 km/h, mille kohta on samuti tehtud arvestused liiklustehnilise ekspertiisi aktis, ei nähtu ühestki tõendist, et süüdistatav oleks enne ülakäigurada seda sõidukiirust vähendanud või asunud lausa peatuma. 1.4 Tunnistaja Y.K. seisis liiklusõnnetuse toimumise ajal bussipeatuses, mis asub ülekäiguraja alguses. Tunnistaja nägi tütarlast, kes ületas raudtee ja läks ülekäigurajale. Tunnistaja nägi ka kokkupõrget, otsasõidumomendil oli tütarlaps ülekäiguraja teises servas, võis olla kuni pool meetrit ülekäigurajast eemal, mitte rohkem. Liiklustehnilise ekspertiisi akti järeldustest nähtub, et jalakäijale otsasõidu hetkel liikus jalakäija ülekäigurajal või selle vahetus läheduses. Sama akti kohaselt toimus kokkupõrge kindlasti enne sündmuskoha vaatlusprotokollis fikseeritud punakaspruuni plekki, mis asus 8,1 meetri kaugusel ülekäigurajast. Maakohtu istungil selgitas ekspert Jaan Marmor, et tema peab vahetuks läheduseks vahemaad 20 – 30 cm, vastuseks kaitsja korduvatele küsimustele maksimaalselt 1 meeter vöötrajast, mitte mingil juhul rohkem. Samuti selgitas ekspert, et kokkupõrke momendil saab jalakäija autoga sama kiiruse ja peale kukkumist toimub autoga kaasaliikumine. Igal juhul on tehniliselt välistatud jalakäija tagasilendamine. Ekspert selgitas ka, et liiklusavariide puhul on täiesti tavaline, et üks verekahtlane plekk jääb kohta, kuhu kannatanu kõigepealt maandus ja teine plekk on seal, kuhu ta lõpuks lamama jääb. Igal juhul jäi kokkupõrkekoht ülekäigurada tähistavate liiklusmärkide vahele. 1.5 Süüdistatava ütlusi selle kohta, et jalakäija ületas teed diagonaalis ja oli kokkupõrke momendil teisel pool ülekäigurada, ei kinnita teised asjas kogutud tõendid. Liiklustehnilise ekspertiisi aktist nähtub, et ajal, kui jalakäija astus ülekäigurajale (vastassuunavööndis), oli sõiduauto ülekäigurajast 49 meetri kaugusel ja seega oli tal igal juhul võimalik otsasõitu vältida. Kui lähtuda süüdistatava eeldusest, et jalakäija ületas sõiduteed diagonaalis, oli see vahemaa veel pikem, kuna lisanduvad meetrid peale ülekäigurada. Süüdistatava ütlused selle kohta, et kogu sõidutee ületamise jooksul jäi jalakäija talle esiklaasi posti taha, on ümber lükatud liiklustehnilise eksperdi selgitustega maakohtu istungil, millest nähtub, et see on võimalik vaid juhul, kui mõlemad liiguvad ühesuguse kiirusega. Jalakäija ja sõiduauto puhul on see tehniliselt võimatu. 1.6 Eeltoodud tõendid – tunnistaja Y.K. , kes viibis kokkupõrke ajal selle vahetus läheduses, liiklustehnilise ekspertiisi akti järeldused ja eksperdi seletused maakohtu istungil on kooskõlas ja ühtivad omavahel. Kuigi tunnistaja O.K. arvates võis kokkupõrkekoht olla 10-15 m kaugusel ülekäigurajast ja tütarlaps lendas peale kokkupõrget umbes 3-4 meetrit tagasi ülekäiguraja poole, arvestab maakohus siinjuures asjaolu, et tunnistaja istus oma sõiduautos 30-40 meetri kaugusel ja rääkis mobiiltelefoniga, mistõttu ta ei näinud ja hindas eespooltoimuvat ebaõigesti. Kohapeale läks tunnistaja enda sõnade kohaselt alles peale kokkupõrget ja nägi reaalselt seega ainult tagajärge. Tunnistaja E.S. kinnitas maakohtu istungil, et tema joonistas jalakäija liikumistrajektoori vaid 3 tunnistajate ütluste alusel, millised sai ta patrullpolitseinikelt ja otse tunnistajatega ta ei suhelnud, mistõttu need tunnistaja ütlused ei välista süüdistatava süüd. 1.7 Arvestades asjaolu, et ülekäigurada tähistavad liiklusmärgid asuvad vöötrajast eemal, leiab maakohus, et otsasõit jalakäijale toimus ülekäigurajal või selle vahetus läheduses kaugusel, millisele on viidanud liiklustehniline ekspertiis. Maakohus leiab, et konkreetse kokkupõrkekoha fikseerimine ei ole käesolevas asjas sedavõrd oluline, kuna jalakäija oli otsasõidu ajaks läbinud juba üle poole 10meetrisest sõiduteest ning piisava tähelepanu ja hoolsuse korral pidi süüdistatav teda õigeaegselt märkama. 1.8 Kokkuvõtlikult leidis maakohus, et Andrei Solomonov põhjustas N.A. surma, sõites talle ülekäigurajal või selle vahetus läheduses kiirust vähendamata otsa. Maakohus ei nõustu süüdistatava ja kaitsja seisukohtadega, et otsasõidu tingis vaid kannatanu poolt LE nõuete mittetäitmine. Maakohus küll möönab, et kannatanu käitumist (ta ei olnud sõidutee ületamisel piisavalt tähelepanelik ja korrektne) tuleb arvestada, kuid leiab, et liiklusõnnetust ei põhjustanud mitte kannatanu käitumine, vaid süüdistatava hooletus ja mittepiisav tähelepanu. Maakohus leiab, et piisava hoolsuse ja tähelepanelikkuse puhul, samuti kõikide liiklus- ja ilmaolude arvestamise puhul oli süüdistataval võimalik otsasõitu jalakäijale vältida.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatav A. Solomonov, taotledes kohtuotsuse tühistamist ning enda õigeksmõistmist. Apellatsiooni kesksed väited on seejuures järgmised. 2.1 Apellandi hinnangul ei vasta kohtuotsuse järeldused kindlakstehtud tehioludele. Tunnistajad kinnitavad, et kannatanu liikus kokkupõrke hetkel väljaspool ülekäigurada, seda pidas võimalikuks ka ekspert. Seejuures ei vasta tõele eksperdi väide, et ülekäigurada võib olla laiem kui teekattemärgisega tähistatud ala. Kindlaks ei ole tehtud ka väidetav kiiruseületamine, kusjuures tähelepanuta on jäetud kannatanu enda erinevad liikluseeskirjade rikkumised. Samuti viitavad tõendid sellele, et tegemist ei olnud mitte blokeeriva löögi, vaid külglöögiga – kannatanu paiskus vastassuuna liiklusrajale, kusjuures sõiduautol purunes küljepeegel. 2.2 A. Solomonov leiab veel, et kannatanu poolt enda esindajale makstud summad on ebamõistlikud. Ka ei pea tema maksma töö eest, mida kannatanu maksis enda esindajale algselt lõpetatud kriminaalasja vaidlustamiseks. Põhjendamatult suureks peab apellant ka enda kaitsjale makstavaid summasid, samuti ekspertiisi maksumust.
2. Apellatsioonile esitas enda kirjalikud vastuväited kannatanu esindaja advokaat A. Valk, kes palub jätta kaebus rahuldamata ning maakohtu otsus muutmata. Esindaja hinnangul ei ole aru saada, millist materiaalõiguse normi on valesti kohaldatud ja/või milles seisnes kriminaalmenetlusnormide rikkumine. Ka väljamõistetud menetluskulusid peetakse vastuses põhjendatuks.
3. Ringkonnakohtu istungil jäi A. Solomonov enda apellatsiooni juurde ning palus see rahuldada; apellatsiooni toetas ka süüdistatava kaitsja. Prokurör leidis, et riigi kanda tuleb jätta menetluskulu, mille kandis kannatanu, vaidlustades kohtueelses menetluses kriminaalasja menetlemise lõpetamise määrust Riigiprokuratuuris; süüküsimuse osas palus prokurör jätta maakohtu otsus muutmata ning apellatsioon rahuldamata. Kannatanu esindaja pidas süüküsimuse osas samuti maakohtu otsust õigeks ning palus jätta apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT 4 Kohtukolleegium, tutvunud kohtutoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus A. Solomonovi süüditunnistamises ja karistamises KarS § 423 lg 1 järgi on seaduslik ning põhjendatud ja selles osas jääb apellatsioon tagajärjetuks. Küll saadab apellatsiooni osaline edu menetluskulusid puudutavas osas. I
4. Esimesena võtab ringkonnakohus seisukoha A. Solomonovi süüküsimuses KarS § 423 lg 1 järgi ning nagu eelnevalt märgitud, peab ringkonnakohus maakohtu otsust selles osas õiguslikult veatuks. Seejuures osundab kriminaalkolleegium menetluspraktikas kinnistunud arusaamale, mille kohaselt ei ole apellatsioonimenetlus sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsioonkaebuse piires (RKKKo 3-1-1-115-04). Eelnevast järeldub seegi, et kui erinevad kohtud hindavad olemasolevaid tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo nr 3-1-1-41-11, p 25; 3-1-1-83-11, p 13). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad.
5. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on toimunu tehiolude kindlakstegemisel lähtunud kriminaalmenetlusõiguse sätetest ja kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on kohtu seisukohad selged, ammendavad ning igasuguste vastuoludeta. Maakohus on põhjalikult ning üksikasjalikult käsitlenud kõiki kriminaalasjas uuritud tõendeid, asetanud neist tuleneva teabe ning A. Solomonovi esitatud kaitseargumendid omavahelisse konteksti ning põhjendatult jõudnud järeldusele, et A. Solomonovi käitumine vastab KarS § 423 lg 1 tunnustele. Kohtupraktikas kinnistunud arusaama kohaselt ei nõua kohtul lasuv põhjendamiskohustus seejuures üksikasjalikku vastamist kohtumenetluse poole igale argumendile (vt RKKKm 3-1-1-48-12, p 16.3.2) ja seda iseäranis siis, kui tegemist on kaebemenetlusega ning isik esitab argumente, millele vaidlustatud otsuses on ammendavalt ja põhistatult juba vastatud ning millega kaebust läbivaatav kohtuinstants nõustub (vt RKKKo 3-1-1-92-11, p 15.1). Seejuures tuleb tõdeda, et A. Solomonov ei tee esitatud apellatsioonis muud, kui kordab maakohtu menetluses juba kõlanud kaitseteese, millega maakohus on selgesõnaliselt ka tegelenud ning mille asjassepuutuvus on kohtuotsuses ringkonnakohtu hinnangul veenvalt kummutatud. Eelnevalt kajastatud arusaama valguses peab kohtukolleegium seejuures nentima, et on äärmiselt raske midagi sisulist lisada maakohtu asjakohastele argumentidele; kriminaalkolleegium soostub nendega täielikult ning ei pea nende kordamist vajalikuks (vt p-d 1.1-1.9). Seetõttu märgib kriminaalkolleegium apellatsioonile vastates vaid järgmist.
6. Apellandi keskseks väiteks on, et kannatanu asetses liiklusõnnetuse toimumishetkel väljaspool ülekäigurada ning pidanuks seetõttu ise sõiduautole teed andma. Selles osas leiab ringkonnakohus esmalt, et kõnealusele faktile pöörab A. Solomonov põhjendamatult kaalukat tähelepanu. Juba A. Solomonovile esitatud süüdistuses ei ole välistatud versiooni, et kannatanu viibis kokkupõrkehetkel mitte ülekäigurajal, vaid selle vahetus läheduses ning sellisena on olukorra tuvastanud ka maakohus (vt p 1.8). Seejuures on ilmselgelt väär apellandi arusaam, et juhul, kui leiab tuvastamist kannatanu viibimine väljaspool ülekäigurada, asetub kogu süü vahejuhtumis automaatselt ainuüksi kannatanule; nii on tehtud süüdistuse esitamisel asjakohane viide ka tol ajal kehtinud LE-le 64, mille kohaselt peab autojuht olema tähelepanelik ka teel (s.o väljaspool 5 ülekäigurada) liikuvate liiklejate suhtes ning vältima nende ohustamist. Iseäranis oluline on see kohustus aga just siis, kui jalakäija viibib ülekäiguraja vahetus läheduses. Seejuures ei ole osundatud asjaolu, et kannatanu viibis ülekäiguraja vahetus läheduses, jäänud umbmääraseks etteheiteks ning konkreetselt sisustamata. Kriminaalkolleegium ei näe sarnaselt maakohtule vähimatki alust seada kahtluse alla tunnistaja Y. K ütlusi, kes oli toimunud õnnetuse vahetu pealtnägija ning kelle kinnituse kohaselt juhul, kui ka oli mingi vahe kannatanu ning ülekäiguraja vahel, siis oli see ca pool meetrit (kd 2, tlk 54). Eelnevat kinnitab enda ekspertiisiakti selgitamisel antud ütlustes ka ekspert J. Marmor, kelle selgituste kohaselt ei saanud kannatanu olla ülekäigurajast kaugemal kui 20-30 cm (kd 2, tlk 65).
7. Seega on leidnud tuvastamist, et kui kannatanu ka oli väljaspool ülekäigurada, siis oli see vahe minimaalne. Seejuures on oluline tunnistaja Y. K kirjeldus selle kohta, et enamuse teest ületas kannatanu siiski ülekäigurajal olles, vasakule (s.o ülekäiguraja piiridest väljapoole) kaldus ta alles tee viimasel veerandil (kd 2, tlk 56). Et tee ületamist alustas kannatanu ülekäigurajalt, kinnitab ka teine õnnetuse vahetu pealtnägija, tunnistaja O. K (kd 2, tlk 58). Süüdistatava väide, et kannatanu alustas tee ületamist ca 8-9 meetrit väljaspool ülekäigurada, mistõttu ta teda ka ei märganud (kd 2, tlk 63), on seega olemasoleva tõendusliku baasi alusel täielikult ümber lükatud. 8.1 Kindlaks on seega tehtud järgmine olukord – kannatanu alustas tee ületamist, astudes ülekäigurajale (vöötrajale). Tema suhtes paremalt lähenes ülekäigurajale süüdistatava poolt juhitud auto. Kannatanu ületas edukalt pool teed, teisele poole teed jõudes (s.o sõidurajale, mida kasutas süüdistatav A. Solomonov) kaldus tema trajektoor mõnevõrra vasakule ning seal toimus ka kokkupõrge A. Solomonovi poolt juhitud sõidukiga. Siinkohal on oluline tähele panna, et A. Solomonovi poolt vaadatuna astus kannatanu sõiduteele vasakult ehk teisisõnu - A. Solomonov lähenes ülekäigurajale, millele tema suhtes vasakult oli astunud kannatanu. Nendel asjaoludel aktualiseerub täiel määral ka viide teo toimepanemise ajal kehtinud LE §-le 46, mille kohaselt peab juht, kes läheneb ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või seda võimalust ootavale jalakäijale. Ning väljaspool vaidlust peaks olema fakt, et kannatanu oli A. Solomonovi aspektist juba teed ületavaks jalakäijaks, kellele süüdistatav oli kohustatud teed andma ning seda sõltumata sellest, kas tee ületamise viimasel veerandil kaldub jalakäija ülekäigurajalt kõrvale või mitte. Lihtsustatult väljendatuna oli seega tegemist olukorraga, kus A. Solomonov lähenes enda sõiduautol ülekäigurajale, millel samal ajal juba ületas teed kannatanu; keskne etteheide, mis A. Solomonovile selles situatsioonis on tehtud, seisnebki selles, et ta ei märganud ülekäigurada ületavat kannatanut ega kohandanud enda liikluskäitumist olukorrale vastavaks (kehtinud LE § 46 ja § 123).
8. Seega oli kannatanu, kes oli enne kokkupõrget süüdistatava autoga ületanud üle poole sõiduteest, ülekäigurajal teed ületavaks jalakäijaks, keda A. Solomonov pidanuks märkama ning talle laienesid LE §-s 46 nimetatud kohustused. Senises praktikas on LE § 46 nõudeid tõlgendatud seejuures äärmiselt rangelt. Nii on Riigikohtu kriminaalkolleegium korduvalt isegi märkinud, et mootorsõiduki juhil on jalakäijate ülekäiguraja läheduses vaid kaks alternatiivi - kas vähendada sõidukiirust või peatuda, kusjuures kiiruse vähendamise kohustus on täidetud vaid juhul, kui juhil on vähendatud sõidukiirusel reaalne võimalus sõiduk enne ülekäigurada ohutult peatada ning ootamatult käitunud jalakäijatele otsasõitu vältida (vt RKKKo 3-1-1-104-00, p 7.1; 3-1-1-63-03, p 10). 9.1 Iseenesest tuleb tõdeda, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt selliselt sõnastatud kohustus ei saa kehtida absoluutsena; ei teo toimepanemise ajal kehtinud ega ka mitte praegu kehtivais liikluseeskirjades ei sisaldu reeglit/nõuet, mis kohustaks sõiduauto juhil pelgalt seetõttu, et ta läheneb ülekäigurajale, vähendama kiirust või suisa peatuma, nagu seda apellatsioonikohtu istungil õigustatult märkis ka apellant. Nimetatud kohustused olid ja on seotud sellega, kas 6 ülekäiguraja juures ootab jalakäija võimalust tee ületamiseks või kui jalakäija on juba astunud ülekäigurajale (vt kehtiva

§ 35

lg 4); kui kumbagi neist tingimustest ei esine, ei pea sõidukijuht sõidukiirust ka vähendama, saati siis peatuma. Käesolevas kaasuses on osundatud Riigikohtu praktikas toonitatud nõue aga aktuaalne ning seda just eelnevalt tuvastamist leidnud ning viidatud asjaolu tõttu – kannatanu oli käesoleval juhul juba ülekäigurajale astunud ning ületas sõiduteed. Mõlemad sündmust vahetult pealt näinud tunnistajad, nii Y. K (kd 2, tlk 54) kui ka O. K (kd 2, tlk 58) on enda ütlustes kinnitanud, et enne kokkupõrget vöötrajale lähenedes süüdistatav sõidukiirust ei vähendanud. Seda tunnistajate ütlustest tulenevat teavet kinnitab ka ekspertiisiakt (kd 1, tlk 17, eksperdiarvamuse p 4). Seega on A. Solomonovi käitumises hoolsuskohustuse rikkumine osundatud LE nõude osas vaieldamatult leidnud tõendamist ning see oli ka põhjuslik saabunud tagajärjega. Kuivõrd kiiruseületamises, mille puudumisele apellatsioonis viidatakse, ei ole A. Solomonovile süüdistust esitatud, siis sellel küsimusel ei pea ringkonnakohus vajalikuks peatuda. 10. Maakohtu otsuses kajastatud järelduste ümberhindamiseks ei ole asjakohased ka teised apellatsioonis esitatud argumendid. Ennekõike viidatakse apellatsioonis erinevatele LE rikkumistele, mis on tuvastatavad ka kannatanu käitumises. Iseenesest võib sellekohase väitega ka nõustuda; ka maakohus osundas, et kannatanu käitumine ei olnud LE regulatsiooni silmas pidades täiesti korrektne, kuid soostuda tuleb maakohtuga selleski, et need rikkumised ei väära tagajärje süülist omistamist A. Solomonovile. Ennekõike tuleb jalakäija kohustuste all ülekäigurada ületades tõesti osundada LE §-le 31 (praeguse

25 lg 7), mille kohaselt peab reguleerimata ülekäigurajal teed ületades jalakäija hindama esmalt läheneva sõiduki kiirust ja kaugust, andma juhile võimaluse kiirust sujuvalt vähendada või jääma seisma ja veenduma, et juht on teda märganud ning sõidutee ületamine on ohutu. Tunnistaja O. K ütlustest nähtub, et sellisel viisil kannatanu tõepoolest ei käitunud (kd 2, tlk 58). Nagu öeldud, ei ole see fakt käesoleval juhul aga määrava tähendusega. 10.1 Osundatud säte tähendab seda, et liiklusõiguses üldisena tunnustatud nn usalduspõhimõte (vt nt RKKKo 3-1-1-63-03, p 12) reguleerimata ülekäiguradade juures ei kehti. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus ülekäigurada ületada sooviv jalakäija ei saa tingimusteta eeldada, et sõidukijuht kindlasti täidab LE/

nõudeid ning ta ülekäiguraja kaudu ka kindlasti probleemideta üle laseb; ta peab selles ka veenduma või täpsemalt – ta peab enda käitumisega tegema sõidukijuhile selgeks, et ta soovib teed ületada ning andma talle võimaluse sõidukiirust vähendada või vajadusel ka peatuda (vt täpsemalt Jagusch/Hentschel, Strassenverkehrsrecht, 37. Aufl., § 26 StVO, Rn 14). See ei muuda aga LE §-s 46/

§ 35

lg-s 4 sätestatud autojuhi kohustust anda teed jalakäijale, kes on juba astunud ülekäigurajale ning on juba teed ületamas. Apellandi poolt osundatud ning ka tuvastamist leidnud kannatanu N. A käitumine oleks aktuaalne ning A. Solomonovi vastutuse seisukohalt potentsiaalselt tähendusega ainult juhul, kui kannatanu oleks igasuguse hoiatamiseta ning täiesti ootamatult astunud ülekäigurajale sõidutee poolt, mida kasutas A. Solomonov ise ehk siis süüdistatava poolt vaadatuna paremalt. Siis saaks argumenteerida, et kannatanu ei teinud enda eelneva käitumisega mingilgi viisil A. Solomonovile selgeks, et ta soovib ületada teed ning just tema ootamatu astumine ülekäigurajale tingis liiklusõnnetuse, mille tagajärjed ei oleks sõidukijuhile sel juhul õiguslikult omistatavad. Oluline on siinkohal korrata just eelnevalt märgitut, et mingit üldist kohustust üldise lubatud sõidukiiruse vähendamiseks reguleerimata ülekäiguradade lähistel ei ole eeskirjades olnud varasemalt ega ole ka praegu. Just nimetatu valguses on aktuaalne LE §-s 31/

25 lg-s 7 sätestatud jalakäija kohustus veenduda, et astumine ülekäigurajale on ohutu. Praeguses kaasuses ei ole need argumendid aga tähendusega ning seda johtuvalt eelnevalt toonitatust, et kannatanu ei astunud ülekäigurajale mitte paremalt, vaid A. Solomonovi poolt vaadatuna vasakult (vt p 8.1), s.o ta oli teed ületavaks jalakäijaks LE § 46/

§ 35lg 4 tähenduses.

Enamgi veel – kannatanu oli ületanud juba üle poole sõiduteest ning jõudnud teeületamisega 7 sõidurajale, mida kasutas ka süüdistatav. Seega ei olnud tegemist A. Solomonovi jaoks nn ootamatusmomendiga ning rikkumine, mille kannatanu pani toime esmaselt teele astudes, ei olnud tee teisele poole jõudes enam aktuaalne. Ka selle argumendi jätab ringkonnakohus seetõttu edasise tähelepanuta.

1. Ringkonnakohus ei näe alust kahelda ka eksperdi järeldustes selle kohta, kuidas toimus kokkupõrge kannatanu ning süüdistatava juhitud sõiduki vahel. Arvestades surnu ekspertiisiaktis tuvastatud asjaolusid (kd 1, tlk 24) on alust seisukohaks, et esmaselt tabas süüdistatava juhitud sõiduk kannatanut paremalt poolt jalgadesse, mille tulemusel paiskus kannatanu õhku ja siis vastu sõiduauto esiklaasi, mis selle tulemusel ka purunes (vt kd 1, tlk 5). Ei saa välistada, et kokkupõrke hetkel pööras A. Solomonov enda sõidukit paremale, mistõttu järgnes külgsuunaline löök vastu kannatanut, mille käigus purunes süüdisatava autol vasakpoolne küljepeegel (kd 2, tlk 65). Need tuvastatud asjaolud sobituvad täielikult toimunud liiklusõnnetuse üldisesse kulgu ning ei väära maakohtu järeldusi vähimalgi määral.
2. Eeltoodud alusel leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus A. Solomonovi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 423 lg 1 järgi on õiguslikult veatu ning apellatsioon jääb selles osas täielikult edutuks. II
3. Järgmisena lahendab ringkonnakohus menetluskuludesse puutuva, märkides selles osas järgmist.
4. Minetusi ei näe kriminaalkolleegium summade osas, mis mõisteti A. Solomonovilt välja ekspertiisikulude katteks. Kriminaalasjas on teostatud kaks ekspertiisi, mõlemale on lisatud õiend nende maksumuse kohta (kd 1, tlk 18, tlk 31) ning asjaolu, et need hinnad tunduvad süüdistatavale põhjendamatult suured, ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. 14.1 Ka riigi õigusabi korras A. Solomonovile osutatud õigusabiteenuse eest väljamõistetud summad vastavad seadusele. Apellatsioonis märgib A. Solomonov, et ta ei saa maksta tasu isikutele, kes nõuavad 40-100 ja rohkem eurot tunnis. Kriminaalkolleegium selgitab, et riigi õigusabi korras õigusabiteenuse osutamisel on kaitsja tunnihind selgelt fikseeritud (vt p 16.1), kusjuures see jääb tavapäraselt kordades alla lepingulise kaitsja keskmisele tunnihinnale. A. Solomonovi argument, et tema teenib võrreldes enda kaitsjaga tunnis oluliselt vähem, ei saa samuti olla väljamõistetud menetluskulude muutmise aluseks. Seejuures on kaitsja esitanud kõik kuludokumendid vastavalt kehtivale korrale, ringkonnakohus peab seal märgitut põhjendatuks ning seda ei vaidlusta ka apellant. Märkida tasub siinkohal sedagi, et maakohus on seejuures jätnud õigusabiteenusele kulunud summades osa riigi kanda.
5. Summat, mis on mõistetud välja kannatanu kasuks, peab ringkonnakohus iseenesest samuti põhjendatuks. Kannatanu on kasutanud enda seaduslikku õigust ning võtnud endale kriminaalmenetluses osalemiseks esindaja. KrMS § 175 lg 1 p 1 kohaselt on esindajale makstud tasu seejuures menetluskuluks ning KrMS § 180 lg 1

1 kohaselt tuleb süüdimõistva otsuse korral menetluskulud hüvitada süüdimõistetul. Seejuures peab ringkonnakohus esindajale makstud tunnitasu ka mõistlikuks kohtupraktika tähenduses (vt nt RKKKo 3-1-1-129-12, p 12 – kaitsjatasu 130 eurot tunnis). Kannatanu esindaja on seejuures koos taotlusega menetluskulude hüvitamiseks esitanud ka detailse lahtikirjutuse osutatud õigusabiteenuse kohta (kd 2, tlk 94

1. jj)ning kriminaalkolleegium ei näe siin põhjendamatuid toiminguid. 8 15.1 Küll väärib aga tähelepanu järgmine apellatsioonis osundatud asjaolu, millele viitas apellatsioonikohtu istungil ka riiklik süüdistaja. Nimelt lõpetas kohtueelne menetleja kriminaalasja määrusega ning selle lõpetamise määruse vaidlustas kannatanu esindaja Riigiprokuratuuris, mis oli ka edukas. Õigustatult leiab A. Solomonov, et selle summa väljamõistmine temalt ei ole põhjendatud. Tegemist oli kohtueelse menetleja veaga, mis likvideeriti ning selle vea kõrvaldamisele kulunud summad peavad seetõttu jääma riigi kanda. Õiendi kohaselt kulus kannatanu esindajal selleks toiminguks kokku 3,5 tundi, mis koosnes kriminaalasja lõpetamise määrusega tutvumisest ning selle peale kaebuse koostamisest (kd 2, tlk 107); kannatanu tasus selle toimingu eest enda esindajale 351.38 eurot (kd 2, tlk 106 ja tlk 114). 15.2 Eelnevast johtuvalt tühistab ringkonnakohus maakohtu otsuse osas, millega mõisteti A. Solomonovilt kannatanu kasuks välja 2052.04 eurot viimase esindajale tasutud summade katteks ning jätab sellest 351.38 eurot riigi kanda. 16. Viimasena käsitleb ringkonnakohus apellatsioonimenetluse kuludega seonduvat. Apellatsioonikohtu istungil esitas A. Solomonovi kaitsja advokaat A. Tooming taotluse osutatud õigusabiteenuse eest tasu väljamõistmiseks summas 162 eurot. Ringkonnakohus peab taotlust põhjendatuks. 16.1 Eesti Advokatuuri juhatuse 15. detsembri 2009. a otsusega on kehtestatud „Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord“, mida on täiendatud viimati 18. juuni 2013 jõustunud muudatustega (edaspidi Kord). Korra p 16 kohaselt on määratud kaitsja tasu kriminaalasja apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise eest 20 eurot iga poole tunni (
2. pt)kohta, kuid kokku mitte rohkem kui 240 eurot. Korra p 18 sätestab, et määratud kaitsja tasu kriminaalasja kohtuliku üld- või lihtmenetluse istungil osalemise eest on 20 eurot iga poole tunni kohta. Korra p 471 kohaselt makstakse advokaadi põhjendatud taotlusel tema poolt riigi õigusabi osutamise kohta ja tagasi jõudmiseks kulutatud aja eest tasu, kuid mitte rohkem kui 20 eurot. Korra p 54 näeb ette, et riigi õigusabi osutamisega seoses kantud isikliku või advokaadibüroo pidaja sõiduauto kasutamise kulud hüvitatakse advokaadi põhjendatud taotlusel summas 0,3 eurot iga läbitud kilomeetri kohta. 16.2 Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kohtumenetluseks ettevalmistumisele 1 pt, kohtuistungil osalemise eest taotleb kaitsja 1 pt ulatuses tasu väljamõistmist ning kuivõrd kaitsja sõitis istungile Rakverest, lisandub eelnevale veel 20 eurot. Ringkonnakohus peab taotlust selles osas põhjendatuks ning Korra nõuetele vastavaks. Seega tuleb kaitsjale mõista välja 60 eurot, millele lisandub käibemaksuna 12 eurot. 16.3 Sõidukuluna taotleb kaitsja koos käibemaksuga kokku 90 euro väljamõistmist, mida kohtukolleegium peab samuti põhjendatuks (Rakvere-Tartu-Rakvere=250 km; 250x0,3=75; 75x0,2=15). 16.4 Kokku moodustub seega summaks, mis tuleb kaitsjale hüvitada, 162 eurot. Kuivõrd ringkonnakohus tühistas maakohtu otsuse osaliselt KrMS § 337 lg 1 p 4 alusel, tuleb juhinduvalt KrMS § 185 lg-st 1 jätta see menetluskulu riigi kanda. 17. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 3, § 339 lg-st 2, § 340 lg 2 p-st 6 tühistab Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb tühistatud osas uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 9 Paavo Randma Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 10