1-13-3427/100

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2013, Tartu Kriminaalasja number 1-13-3427 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus Kriminaalasi Vjatšeslav Romanov süüdistus KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. septembri 2013 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava Vjatšeslav Romanovi kaitsja vandeadvokaat Lembit Nirgi apellatsioon RESOLUTSIOON Jätta süüdistatava Vjatšeslav Romanovi kaitsja Lembit Nirgi apellatsioon Viru Maakohtu
3. septembri 2013 otsuse peale läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest. Esimese astme kohtu otsuse sisu
4. Viru Maakohtu 19.09.2013 otsusega tunnistati Vjatšeslav Romanov süüdi KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9 järgi ja talle mõisteti karistuseks vangistus 2 aastat 6 kuud. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat põhikaristust ühe kolmandiku võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 1 aasta 8 kuud vangistust.
5. Süüdistatav V. Romanovile karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et tema puhul on tegemist varem korduvalt kriminaal- ja väärteokorras karistatud isikuga ning varasemad karistused pole suutnud teda positiivselt mõjutada. Süüdistatav alustas uute kuritegude toimepanemist lühikese aja möödudes peale vangistusest vabanemist. Maakohus tuvastas V. Romanovi puhul karistust raskendavate asjaolude puudumise, karistust kergendava asjaoluna süü tunnistamise. Arvestades kuritegude toimepanemise tehiolusid ja kuriteoepisoodide arvu, V. Romanovi süü suurust ja tema isikut, leidis kohus, et kergemaliigilise karistuse ehk rahalise karistuse mõistmisega ei ole võimalik karistuse eesmärke saavutada. Süüdistatavat on võimalik mõjutada õiguskuulekale käitumisele tema karistamisega vangistusega, sanktsiooni keskmisele lähedases määras. Lühimenetluse sätetest lähtuvalt vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu
6. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni V. Romanovi kaitsja, vaidlustades maakohtu otsust süüdistatavale mõistetud karistusmäära osas ning taotledes asja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmist. 3.1 Apellant leiab, et maakohus ei rakendanud karistuse mõistmise metoodikat õigesti. Kohus lähtus ainult sanktsiooni vahemiku keskmisest, kuid ei arvestanud seejärel süüd kergendavat asjaolu, mille ta oli tuvastanud ja märkinud kohtuotsuses – süü tunnistamise, küll aga pööras kohus esmalt tähelepanu eri- ja üldpreventsiooni kaalutlustele. Seega jättis maakohus justkui ühe astme välja ja mõistis liialt karmi karistuse. Riigikohtu lahendis 3-1-1-77-11 p-s 10.2 on Riigikohus selgitanud, et KarS § 57 lg 1 loetletud karistust kergendavate asjaolude tuvastamisel on nendega arvestamine kohtu poolt obligatoorne ja kohtu sellesisuline hinnang peab olema selgesõnaliselt kohtuotsuses esitatud. Samas oli maakohus märkinud, et raskendavad asjaolud puuduvad. Muud kohtuotsuses toodud põhjendused, mis peaksid metoodiliselt olema esitatud hiljem, ei ole arusaadavalt seostatud eri- ja üldpreventsiooni eesmärkidega. Seega leiab kaitsja, et kohtuotsus ei ole metoodiliselt jälgitav. Riigikohtu lahendis 3-1-1-59-07 p 12 on märgitud, et karistuse mõistmist puudutavad põhjendused on kohtuotsuse oluline osa. Kohtuotsuses karistuse põhistamata jätmise puhul on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
7. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, hinnates V. Romanovi kaitsja esitatud apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.
8. Riigikohtu praktikas on leitud, et apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm nr 3-1-1-49-10, p 5). Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.
9. Kaitsja hinnangul ei ole maakohtu otsus karistusmäära osas vajalikult põhistatud, millega kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning seega tuleb asi saata esimesele astmele uueks arutamiseks KrMS § 341 lg 2 kohaselt. Kriminaalkolleegium sellega ei nõustu, osutades, et maakohtu otsuses on väljatoodud konkreetsed asjaolud, mis kohus karistuse mõistmisel arvesse võttis – need on kuriteo toimepanemise asjaolud, V. Romanovi varasem karistatus, uute kuritegude toimepanemine lühikese aja möödudes peale vangistusest vabanemist ning süü tunnistamine. Riigikohtu praktikas juurdunud arusaama kohaselt ei ole kohtu põhistustega mittenõustumine samastatav põhistuste puudumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes (vt nt RKKKm nr 3-1-1-57-99, p 6.1; RKKKo nr 3-1-1-139-05, p 15). Seetõttu ei pea ringkonnakohus võimalikuks apellatsiooniga taotletavat eesmärki saavutada. 2
10. Puutuvalt maakohtu otsustusse V. Romanovile mõistetud karistusmäära osas, leiab ringkonnakohus veel, et see on kooskõlas KarS §-s 56 toodud karistuse kohaldamise alustega. Kriminaalkolleegiumi arvates ei tooks kohtuotsuse osalist tühistamist kaasa üksnes asjaolu, et maakohus on eripreventiivsetel eesmärkidel peatunud enne süüdistatava süü kvantitatiivset hindamist. Edasi tuleb märkida, et kohtuotsuse põhjendavast osast nähtub sõnaselgelt maakohtu hinnang karistust kergendava asjaolu kohta – ehk et süü tunnistamine V. Romanovi karistust kergendab. Siiski pidas maakohus põhjendatuks mõista süüdistatavale karistus sanktsiooni keskmisele lähedases määras, olles eelnevalt arvestanud V. Romanovi varasemat korduvat karistatust ning uute kuritegude toimepanemist lühikese aja möödudes peale vangistusest vabanemist. Ehkki V. Romanov tunnistab süüd kuritegude toimepanemises, ei saa kohus karistuse mõistmisel mööda vaadata asjaolust, et ta on süüdi tunnistatud üheteistkümnes varguse episoodis, millega põhjustas kannatanutele kokku märkimisväärse kahju. Seega on tegemist mahuka süüdistusega, mille eest maakohtu mõistetud karistus on ringkonnakohtu hinnangul vastavuses süüdistatava süü ning karistuse eesmärkidega. Niisiis leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus on karistuse mõistmise osas seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud argumendid ei annaks alust selle tühistamiseks.
11. Tulenevalt eelmärgitust leiab ringkonnakohus, et maakohus on V. Romanovile karistuse mõistmisel arvestanud karistust kergendava asjaoluga ning mõistetud karistus on kooskõlas toimepandud kuriteo raskusega. Sellest lähtuvalt on V. Romanovi kaitsja apellatsioon ringkonnakohtu hinnangul perspektiivitu ning see jääks suure tõenäosusega rahuldamata. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 3 Tiit Lõhmus