1-12-4581 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 12. detsember 2012 Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-12-4581 Kohtukoosseis Mati Kartau, Tiit Lõ

§ 200lg 2 p 4, 7, 9, 10 ettenähtud kuriteo.

Seega süüdistatakse S. Erokhinit võõra vallasasja äravõtmise toimepanemises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ja näo varjamisega maskiga, s.

§ 200lg 2 p 7, 9, 10 ettenähtud kuriteo.

Samuti arutas maakohus S. Erokhinile esitatud süüdistust selles, et - tema 2011 märtsis (täpne kuupäev ja aeg on uurimise käigus tuvastamata), olles korteris aadressil: Viru 39-58, Sillamäe, tegutsedes võõra vara äravõtmise eesmärgil, vaba juurdepääsu teel varastas S.G. kuuluva briljandiga laulatussõrmuse maksumusega 400 eurot. Seega süüdistatakse S. Erokhinit võõra vallasasja äravõtmise toimepanemises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, s.

§ 199lg 1 ettenähtud kuriteo.

2 - tema, 2011 märtsi lõpus - aprillis (täpne kuupäev ja aeg on uurimise käigus tuvastamata), olles Sillamäel Viru pst maja nr 2 juures, tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, 100 grammi kulla müümise ettekäändel, sai M.G. käest raha summas 400 eurot, mille omastas, toomata selle eest kulda. Seega S. Erokhin isikuna, kes on varem toime pannud varguse, oma tegudega pani toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, s.

§ 209lg 2 p 1 ettenähtud kuriteo. A. Kjuršinile esitatud süüdistus Kar

S § 200 lg 2 p 4, 7, 9, 10 järgi ja S. Erokhinile esitatud süüdistus KarS § 200 lg 7, 9, 10 järgi Maakohus leidis, et asjaolu, et süüdistuses kirjeldatud röövimine aset leidis, on tõendatud eelkõige S.G. ütlustega, I.M. ja A.M. ütlustega. Samuti kohtuarstliku ekspertiisi aktide, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, pandimaja lepinguga ja asitõendite vaatlusprotokollidega. Samuti tsiviilhagile lisatud inventuuri akti ja muude tõenditega. Röövi toimumist kinnitavad S.G. ütlused, et ta oli koos oma abikaasa M.G. ga 11.11.2011 õhtul XXXX asuvas abikaasa töökojas. Kella üheksa paiku hakkasid nad lahkuma, väljudes nägi ta kahte maskiga meest ning rohkem midagi ei mäleta. Toibudes istus ta töökojas seifi ees, nägi, et seifist oli valikuliselt asjad ära varastatud. Kõik kuld oli ära varastatud. M.G. poole pöördudes nägi, et viimase nägu on täiesti läbi pekstud. Ka nende isiklikud kotid, kus olid ka nende telefonid, olid ära varastatud. Kallaletungi tagajärjel oli S.G. enda sõnul ajukolju trauma, ajupõrutus, hamba kahjustus, nina kahjustus ja selgroo trauma. Tunnistaja A.M. ütlused kinnitavad, et 12.11.2011 hommikul oli nii S. kui ka M.G. näha peksmisjälgi. Ka I.M. tunnistas, et nägi M.G. näos peksmisjälgi. Isiku ekspertiisiaktidest nr 48 ja nr 49 nähtub, et kiirabi väljakutse oli 11.11.2011 kell 22.53 ning M.G. ja S.G. viidi kiirabiga SA Ida-Viru Keskhaiglasse. Eksperdiarvamuse kohaselt olid M.G. l järgmised kehavigastused: peaaju vapustus, põrutushaav ja nahaalune verevalum paremal pool otsmikupiirkonnas, nahaalused verevalumid paremal pool silma ümbruses, ülahuulel ja nimmepiirkonnas. Eksperdiarvamuse kohaselt olid S.G. järgmised kehavigastused: peaaju vapustus, nahaalune verevalum näol silma ümbruses, põrutushaav kuklapiirkonnas. Eelnimetatud ekspertiisiaktid tõendavad, et S. ja M.G. le oli 11.11.2011 tekitatud kehavigastusi. Kehavigastuste tekitamist kinnitavad lisaks eelnevale ka 30.11.2011 vaatlusprotokoll, milles vaadeldi S. ja M.G. kuuluvaid riideesemeid, mida nad endi sõnul 11.11.2011 õhtul kandsid. Nimetatud esemetel olid tumepunased laigud, mida eelnevalt käsitletud tõendeid arvestades võib pidada vereplekkideks. Klientidele kuuluvate väärisesemete varastamist kinnitavad lisaks S.G. ütlustele ka kannatanute M.B. , O.S. , A.A. , M.K. , N.L. , O.G. ja V.J. ütlused, mille kohaselt nad andsid M.G. väärismetallist esemeid korrastamiseks või ümbertöötlemiseks, kuid ei saanud neid samu esemeid tagasi. M.G. ütles neile, et esemed rööviti ning osaliselt on ta need asendanud samaväärsete esemetega ning mõne kliendiga on kokkulepitud hilisem asendamine. Nimetatud ütlused kinnitavad röövi toimumist, kuivõrd vastasel juhul puudunuks M.G. l igasugune mõistlik motiiv klientidele kuuluvate esemete asendamiseks teiste esemetega. Mobiiltelefoni Nokia 6630, IMEI 359733006750775 vaatlusprotokolli kohaselt tundis M.G. pandimajas ära oma telefoni ning andis selle uurimisasutusele vaatluse teostamiseks. Jälitusprotokolli andmetel kasutati M.G. kuuluvat abonentnumbrit nimetatud telefonis 2011 aprillis ja mais. Seejärel kasutas ta telefoni HTC HD2 T

1. OÜ Serol Projekt pandimaja ja J.M. vahelise 27.12.2011 lepingu kohaselt andis J.M. sama marki ning sama IMEI koodiga telefoni pandimajale laenu saamiseks pandiks. Telefoni 3 pandimajja viimist kinnitas ka J.M. ise ning enda sõnul sai ta selle telefoni S.K. umbes üks kuu enne pandimajja viimist ja M.G. ta ei tunne. Jälitusprotokollist nähtub, et 25.11.2011 kuni 26.11.2011 ja 27.12.2011 kasutati kõnealuses telefonis S.K. kuuluvat abonentnumbrit XXXX ning 03.12.2011 kuni 05.12.2011 kasutati telefonis J.M. kuuluvat abonentnumbrit XXXX. Nimetatud tõenditega on tuvastatud, et M.G. telefon Nokia 6630 oli 2011 lõpus temale tundmatu isiku käes, mis ühtlasi kinnitab röövi toimumist ning selle käigus muu hulgas ka isiklike esmete vargust. 14.11.2011 sündmuskoha vaatlusprotokoll kinnitab S.G. ütlusi röövi toimumise kohta aadressil XXXX. Ülaltoodust lähtuvalt on maakohtu hinnangul tõendatud, et 11.11.2011 õhtul pandi Sillamäel, XXXX asuvas hoones toime S. ja M.G. röövimine süüdistuses kirjeldatud viisil. Maakohus ei võtnud arvesse kannatanute O.S. ja I.M. ning tunnistajate A.M. , A.S. ja R.R. ütlusi selle kohta, et nad on M.G. või kelleltki teiselt kuulnud röövi üksikasju ning et röövi panid toime süüdistatavad S. Erokhin ja A. Kjuršin. Kannatanu S.G. ütluste kohaselt nägi ta majast väljudes kahte maskis meest ning rohkem midagi ei mäleta. Seega ei näinud ta röövi toimepanijaid. Kuid asjaolust, et töökojast oli esemeid võetud valikuliselt, tegi ta järelduse, et teo pani toime S. Erokhin, kuna viimane viibis tihti töökojas ning oli teadlik, kus asjad asuvad. Viibides politseijaoskonnas rääkis ta kogu aeg, et üks ründajatest oli S. Erokhin. Maakohus nimetatud järeldusega ei nõustu. Kannatanu O.S. ütlustest nähtuvalt oli M.G. jaoks tavapärane kutsuda töökotta külalisi. Tema ise käis seal korduvalt ning samuti tema sõbranna. Milline oli nende isikute ring ja arv, kes töökojas külas käisid, ei ole kohtule teada. Kuid vaatamata sellele ilmneb eelnevast, et S. Erokhin ei ole ainuke isik, kes pidevalt töökojas käis ning seal toimuvaga kursis oli, mistõttu esemete valikuline varastamine ei kinnita, et kuriteo toimepanijaks oli S. Erokhin. Kannatanu M.G. andis kohtus ütlusi, et rüselemise käigus võttis ta ühelt kallaletungijalt maski näo eest ning tundis ära A. Kjuršini. Välimuse, riiete ja liigutuste järgi tundis ta ära, et teine kallaletungija oli S. Erokhin. Samas ülekuulamisel ütluste usaldusväärsuse kontrollimiseks avaldatud kohtueelse menetluse 11.11.2011 ülekuulamise protokolli kohaselt andis kannatanu ütlusi, et ta ei näinud peksjate nägusid. Kirjeldatud vastuolu selgitas M.G. sellega, et 11.11.2011 ta mingit protokolli ei allkirjastanud ning ta andis oma esimesed ütlused 14.11.
2. Kannatanu on teinud politseile kuriteokaebuse tema allkirja võltsimise kohta ning selle kohta on alustatud kriminaalmenetlus, mis pole veel lõpplahendini jõudnud. Seega ei jätnud maakohus protokollis olevaid ütlusi automaatselt usaldusväärsuse kontrollimisel kõrvale, kuid samas leidis, et puudub tõsikindel veendumus, et M.G. on selle allkirjastanud. Eelnevast lähtuvalt leidis kohus, et 11.11.2011 protokollis kajastuv tekitab küll kahtlust M.G. poolt kohtus antud ütluste usaldusväärsuses, kuid samas ei pea kohus protokolli piisavaks, et jätta M.G. ütlused ebausaldusväärse tõendina tõendite kogumist välja. M.G.tekitatud kehavigastuste tõendamiseks kohtule esitatud isiku kohtuarstlikust ekspertiisiaktist nr 48 nähtub, et ekspertiisi aluseks on olnud kiirabikaart nr 96/1/5150 ja SA Ida-Viru Keskhaigla patsiendikaart nr XXXX. Nimetatud dokumentide kirjelduses on muu hulgas kirjutatud järgmist – Kiirabikaardist nr 96/1/5150 nähtub, et 11.11.2011 väljakutse kell 22.53, kohal 22.59 patsient oli pekstud tundmatute isikute poolt, haav lauba piirkonnas, hematoom parema silma ja huule piirkonnas… Oli pekstud täna Sillamäel tundmatute poolt… 4 Seega on ekspertiisiakti kohaselt kannatanu M.G. öelnud vahetult pärast sündmusi meditsiinitöötajatele, et teda peksti tundmatute isikute poolt. Kriminaalasjas ei ole tuvastatud, et kannatanul võis olla mingi põhjus öelda meditsiinitöötajatele, et peksjad olid tundmatud, kuigi ta tegelikult sel momendil teadis, kes teda peksid. Samuti puudub põhjus kahelda ekspertiisiakti ning selle aluseks olevate dokumentide usaldusväärsuses. Kiirabikaardi ja patsiendikaardi näol on tegemist meditsiinitöötajate poolt väljakutsete ja haiguslugude kohta koostatud rutiinsete dokumentidega, mille puhul on ebatõenäoline, et isikud on sinna märkinud valeandmeid. Ekspertiisiaktis refereeritud meditsiinidokumentidesse kirja pandu haakub 11.11.2011 koostatud protokollis olevate ütlustega, et peksjad olid M.G. jaoks tundmatud. Kuigi ekspertiisiaktis refereeritud tekst ei ole kohtueelses menetluses antud ütlused KrMS § 63 lg 1 tähenduses ega ole seega iseseisev tõend kuriteo toimepanija kui tõendamiseseme asjaolu kohta, on siiski tegemist tõendiga, millele kohus võib tugineda kannatanu ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohtu kohtuotsuse nr 31-1-66-10 punktis 12 märgitu. S.G. andis ütlusi, et politseijaoskonnas olles rääkis ta, et üks ründajatest oli S. Erokhin. Samuti on ta öelnud, et pärast rünnakust toibumist ning teada saades, mida ja kust varastati, ütles ta oma abikaasale, et teo toimepanija oli ilmselt S. Erokhin. Sellest järeldub, et kannatanud vestlesid sündmuskohal äsja aset leidnud sündmusest. Kui kannatanu M.G. oleks ründajas tundnud koheselt ära A. Kjuršini, siis oleks ta seda ka sündmuskohal või teel politseijaoskonda oma abikaasale öelnud. Et M.G. talle A. Kjuršini nime või hüüdnime ei öelnud, kinnitab S.G. öeldu, et politseijaoskonnas ründajate isikutest rääkides ütles ta, et üks ründajatest oli S. Erokhin. Vastasel juhul oleks S.G. rääkinud ka teise ründaja nimest. Seega kinnitavad ka S.G. ütlused asjaolu, et vahetult pärast sündmust ei öelnud M.G. , et tundis kuriteo toimepanijaid. Usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa arvestamata jätta ka A.M. ütlusi selle kohta, et M.G. oma sõnul ei öelnud esialgu, et kahtlustab süüdistatavaid, kuna ülekuulamist ei olnud ja kriminaalmenetluse algatamisega venitati. (Küsimusele - miks kannatanul olid kahtlused nende isikute suhtes, süüdistatavate suhtes, vastas tunnistaja, et Kelleltki neist ta jõudis maski maha võtta ja näha teda. Kuna esimest ülekuulamist ei toimunud, teda ei kuulatud üle ja venitati pikalt aega ja venitati ka kriminaalmenetluse algatamisega, siis ta seda esialgu ei öelnud, sest ülekuulamist ei olnud.). Nimetatu viitab taaskord sellele, et M.G. ei öelnud 11.11.2011 politseiametnikele, et tundis ründajad ära. Asjaolu, et M.G. 11.11.2011 kuriteoteate esitas, kinnitavad nii S.G. kui ka M.G. . Mõlemad ütlevad, et läksid politseijaoskonda ning teatasid juhtunust politseiametnikele. Sealjuures M.G. vestles I.Š eraldi ka tema kabinetis. Seega isegi juhul, kui 11.11.2011 protokollis on M.G. allkirja võltsitud, on ta nimetatud kuupäeval siiski kuriteoteate esitanud ning politseiametnikel lasus kohustus see protokollida või muul viisil talletada. Ülaltoodud asjaolud viitavad sellele, et esmases ülekuulamises (või kuriteoteates) ei öelnud M.G. , et ta tundis ründajad ära ega avaldanud nende nimesid. Küll aga tegi ta seda ilmselt 14.11.2011 toimunud ülekuulamisel, kuivõrd samal päeval koostatud S. Erokhini kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtub, et kinnipidamise aluseks on asjaolu, et kannatanu osundab temale kui kuriteo toimepanijale. Samuti on 14.11.2011 koostatud A. Kjuršini sundtoomise määruses märgitud, et kriminaalmenetluses on tekkinud vajadus tema ülekuulamiseks kahtlustatavana. Eeltoodust järeldub, et kui M.G. tõepoolest tundis ründajad koheselt ära, siis 11.11.2011 antud ütlustes ning vestluses meditsiinitöötajate ning abikaasaga väitis ta mingil põhjusel vastupidist ning otsustas alles 14.11.2011 ülekuulamisel ja kohtus anda tõepäraseid ütlusi. Või 5 teine variant, et ta ei tundnud 11.11.2011 teda röövinud isikuid ära, kuid otsustas hiljem mingil põhjusel osundada S. Erokhinile ja A. Kjuršinile kui kuriteo toimepanijatele. Mõlemal juhul ei saa aga M.G. poolt antud ütlusi pidada usaldusväärseiks ning arvestada neid tõendina süüdistatavate kuriteoga seotuse üle otsustamisel. Muid otseseid tõendeid selle kohta, et kuriteo toimepanijaks võisid olla S. Erokhin ja A. Kjuršin, kriminaalasjas kohtule esitatud ei ole. Kaudsete tõenditena, mis viitavad süüdistatavate seotusele kõnealuse kuriteoga, on kohtule esitatud alljärgnevad tõendid: A.M. ütlused, millest nähtub, et süüdistatavad olid 2011 oktoobris või novembris ühel õhtul kella 10 või poole 11 paiku lühikest aega baaris Kivilill, mis asub umbes 1,5 km kaugusel sündmuskohast. Kõrvutades neid ütlusi S. Erokhini ütlustega, milles ta kinnitab, et 11.11.2011 õhtu sündmused olid täpselt sellised nagu A. Kjuršin kohtus rääkis, siis võib järeldada, et A.M. poolt kirjeldatud õhtu võis olla 11.11.
3. DNA ekspertiisi akt, mille kohaselt S. Erokhini parema jala kingalt võetud teisest proovist (kinga ninalt) saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa välistada M.G. pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. A. Kjuršini spordipükstelt võetud esimesest proovist saadi DNA analüüsil täisprofiil, mis on pärit enam kui ühelt isikult. Saadud tulemuste alusel ei saa kindlalt välistada M.G. pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis. Seega on tegemist tõendiga, mis ei välista, et S. Erokhinil ja A. Kjuršinil oli kannatanu M.G. ga füüsiline kontakt, kuid samas ei kinnita seda. 14.11.2011 S. Erokhini kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, 14.11.2011 A. Kjuršini sundtoomise määrus ning 23.11.2011 A. Kjuršini kahtlustatavana kinnipidamise protokoll, milledest nähtub, et A. Kjuršini asukoht oli pärast S. Erokhini kinnipidamist politseile teadmata ning süüdistaja hinnangul näitab see, et ta varjas end politsei eest ning tegemist on nn süükäitumisega. Kahtlustatavana kinnipidamise protokollist nähtuvalt peeti A. Kjuršin kinni 23.11.2011 kell 9.20 Sillamäel, aadressil XXXX asuvast korterist, mis on A. Kjuršini elukohaks. Kui isik oleks soovinud end tõsimeeli politsei eest varjata, siis poleks ta kodus viibinud. Seetõttu ei loe kohus nimetatud tõendeid süüstavateks tõenditeks. OÜ Luutar teade selle kohta, et 13.11.2011 sõlmiti Jõhvi kontoris S. Erokhiniga leping, mille kohaselt soetati S. Erokhinilt kulda üldkaaluga 49.95 grammi ning Madeser OÜ pandimaja (Puškini 19, Narva) 25.11.2011 leping S. Erokhiniga, mille kohaselt pandimaja soetas viimaselt kuldmurdu kaaluga 30.69 grammi. Nimetatud tõendid näitavad, et S. Erokhini valduses oli 2011 novembrikuus (vahetult pärast röövi toimumist) suures koguses kulda, mida ta pandimajadesse viis. Kuid tõendeid, mis kinnitaksid tõsikindlalt, et tegemist oli M.G. varastatud kullaga, kriminaalasjas ei ole. Kuid arvestades kulla kogust ning realiseerimise kuupäevi, on siiski põhjust arvata, et tegemist võis olla M.G. töökojast varastatud esemetega. S. Erokhin selgitas kulla päritolu kohta, et ta jõi Tsentrumi kaupluse juures hommikul koos Romaga õlut ning nende juurde tulid kaks võõrast noormeest ja pakkusid neile odavalt kulda. Oli kaks väikest kilekotti ning nad tahtsid algul 500 eurot, kuid S. Erokhin maksis neile 200 eurot. Esitatud kaitseversiooni ei ole võimalik kontrollida ning süüdistatav ei ole ise teinud midagi selleks, et seda mingilgi viisil kinnitada. Kohtu hinnangul ei ole S. Erokhini kaitseversioon eluliselt kuigi usutav. Eelnimetatud pandimaja andmete kohaselt sai S. Erokhin 13.11.2011 ja 25.11.2011 pandimajja viidud esemete eest kokku ligi 1600 eurot. Seega tõenäosus, et keegi pakub tänaval võõrale inimesele taolises vääringus väärisesemeid müüa 500 euro eest ning annab need lõpuks ära üksnes 200 euro eest, ei ole kuigi suur. Samas oleks aga S. Erokhinil, kellel enda sõnul on tänu M.G. suhtlemisele palju kogemusi väärismetallidega ja sealjuures ka varastatud esemetega, pidanud tekkima tõsine kahtlus, et tegemist on varastatud esemetega. 6 Lisaks eelnevale jääb arusaamatuks, kus S. Erokhin hoidis seda osa 13.11.2011 ostetud kullast, mille ta realiseeris alles 25.11.
4. Tema elukohas 16.11.2011 teostatud läbiotsimisel väärismetalle ei leitud. Seega pidi tal olema põhjust seda kulda varjata ning kodus mitte hoida või ei olnud läbiotsimise ajaks ta seda kulda üldse veel enda valdusesse saanud. Mõlemad võimalikud versioonid seavad kahtluse alla S. Erokhini ütlused pandimajadesse viidud kulla päritolu kohta. Kui tal puudus igasugune kahtlus, et tegemist võis olla varastatud esemetega, ei oleks olnud põhjust neid ka varjata. Teisel juhul ei saanud aga kahe koti väärismetallist esemete üleandmine toimuda 13.11.
5. Eelnevast lähtuvalt asub kohus seisukohale, et S. Erokhini ütlused kõnealuste kullast esemete päritolu kohta ei ole usutavad ega tõepärased. OÜ Serol Projekt pandimaja 27.12.2011 leping J.M. , J.M. enda ütlused ning jälitusprotokoll kinnitavad, et pärast 11.11.2011 toimunud röövimist, mille käigus võeti kannatanutelt S. ja M.G. muu hulgas ära ka mobiiltelefonid (Nokia 6630 IMEI koodiga 359733006750775; HTC HD2 T8585 IMEI koodiga 35266604568868 ja Nokia 1680 classic IMEI koodiga 35679902762256), kasutasid neid telefone J.M. , S.K. ja M.B. . J.M. sai enda sõnul M.G. telefoni S.K. Viimase ülekuulamist kohtuistungil ei ole aga pooled pidanud vajalikuks, mistõttu ei ole teada, kuidas sattus M.G. telefon tema kätte. Samuti ei ole teada, kuidas sattus S.G. telefon M.B. i kätte. M.B. i enda ütlusi selle asjaolu kohta ei pea kohus usaldusväärseks. Jälitusprotokoll ja J.M. ütlused kinnitavad, et J.M. tunneb mõlemat süüdistatavat ning suhtleb A. Kjuršiniga. Jälitusprotokoll kinnitab, et M.B. suhtleb S.K. i ja A. Kjuršiniga. Eelnevast lähtuvalt on tuvastatud, et oletatavasti oli osa M.G. varastatud väärismetallist esemeid 13.11.2011 ja 25.11.2011 S. Erokhini valduses ning ta viis need pandimajja, saades ligikaudu 1600 eurot. Samuti on tuvastatud, et kaks S. ja M.G. varastatud telefoni sattusid pärast röövi A. Kjuršini tuttavate valdusesse. Jälitusprotokolli kohaselt olid mõlema süüdistatava telefonid 11.11.2011 õhtul kuriteo toimepanemise ajal Sillamäe linna teenindavate tugijaamade piirkonnas. Süüdistatavate esitatud alibi 11.11.2011 õhtu kohta ei ole kohtumenetluses kinnitust leidnud. Jälitusprotokollist nähtuvalt oli A. Kjuršini telefon 13.11.2011 kell 18:19 kuni 18:30 Jõhvi piirkonnas. 13.11.2011 kuni kell 18:44 S. Erokhin ei teostanud oma telefonilt ühtki kõnet ega võtnud ka ühtki kõnet vastu. Seejärel suhtles ta õhtu jooksul korduvalt A. Kjuršini, oma elukaaslase ning A.M. ga. Nimetatust lähtuvalt ei saa välistada, et süüdistatavad käisid koos Jõhvis kuldesemeid pandimajja viimas. Tuvastatud on, et sel päeval süüdistatavad suhtlesid omavahel. OÜ Madeser pandimaja lepingu kohaselt käis S. Erokhin 25.11.2011 Narvas pandimajas. Jälitusprotokolli kohaselt viibisid samal kuupäeval Narvas ka S.K. ja J.M. ehk isikud, kes kasutasid kannatanutelt röövitud telefone. Seega ei saa välistada, et S. Erokhin käis 25.11.2011 kuldesemeid pandimajja viimas koos S.K. i ja J.M. ga. S. Erokhini ütluste kohaselt ei olnud tal rahalisi raskusi. 2011 sügisel töötas ta Sillamäe Sadamas ning enne seda oli ta käinud merel. Lisaks sellele võitis ta 2011 kevadel kasiinos üle 11 tuhande euro, mille kohta esitati kohtule ka väljamakset kinnitav dokument. Arvesades aga S. Erokhini kliendikonto väljavõtet OÜ Luutar pandimajades, millest nähtuvalt kasutab S. Erokhin sagedasti pandimajade teenuseid laenu saamiseks, ei ole kõnealune S. Erokhini väide kuigi veenev. Kui rahalisi raskusi ei esineks, puuduks ka vajadus pidevalt vara pantimiseks. Nii enne kui ka pärast 2011 novembris toimunud röövimist on ta vähemalt paar korda kuus pandimajades laenulepinguid sõlminud. 7 Süüdistaja on A.S. ütlustega soovinud tõendada, et pärast röövi toimumist oli S. Erokhinil piisavalt rahalisi vahendeid 800 euro eest auto ostmiseks. Kohus sellega ei nõustu, kuna tunnistaja ütluste kohaselt oli auto ostjaks S. Erokhini naine. Andmed süüdistatava varalise seisu kohta on vastuolulised. Ühest küljest omas ta stabiilset sissetulekut oma töökohast Sillamäe Sadamast, lisaks sellele oli ta 2011.a kevadel võitnud kasiinos suure rahasumma. Teisalt on aga tuvastatud, et ta sõlmib sageli pandimajades laenulepinguid. Nimetatu kinnitab prokuröri väidet, et S. Erokhin käis kasiinodes mängimas ning vajas seetõttu pidevalt raha. Ülaltoodut kokkuvõttes tegi maakohus alljärgnevaid järeldusi. Süüdistatava A. Kjuršini poolt süüdistuses kirjeldatud röövimise toimepanemist kinnitavad asjolud, et: - ta viibis 11.11.2011 õhtul Sillamäel ning võis õhtul kella 10 või 11 ajal viibida koos S. Erokhiniga sündmuskohast 1,5 kilomeetri kaugusel asuvas baaris; - tal puudub alibi kuriteo toimepanemise ajaks; - tema tuttavate kasutuses olid kannatanutelt röövitud telefonid; - ei saa välistada, et tema riietel ei olnud M.G. DNA jälgi; - ei saa välistada, et ta ei käinud 13.11.2011 koos S. Erokhiniga Jõhvi pandimajas. Samas loetletud andmed ei ole kohtu hinnangul piisavad kinnitamaks A. Kjuršini tegevuses KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9, 10 sätestatud kuriteo tunnuste esinemist. Puuduvad tõendid, mis seostaksid teda 11.11.2011 õhtul Sillamäel aadressil XXXX aset leidnud sündmustega, st vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ning näo varjamisega võõra vallasasja äravõtmises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. On tuvastatud, et tema tuttavad on kasutanud kannatanutelt varastatud esemeid, kuid see ei kinnita tema enda osalemist kuriteo toimepanemises. Puuduvad andmed, mis kinnitaksid, et varastatud esemed võisid nende isikuteni jõuda A. Kjuršini kaudu. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et A. Kjuršinile esitatud süüdistus ei ole põhjendatud ning ta tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Süüdistatava S. Erokhini poolt süüdistuses kirjeldatud röövimise toimepanemist kinnitavad asjolud: - ta viibis 11.11.2011 õhtul Sillamäel ning võis õhtul kella 10 või 11 ajal viibida koos A. Kjuršiniga sündmuskohast 1,5 kilomeetri kaugusel asuvas baaris; - tal puudub alibi kuriteo toimepanemise ajaks; - S.G. hinnangul pani kuriteo toime isik, kes on varasemalt viibinud M.G. töökojas ning teab sealset esemete paigutust ning S. Erokhin on üks neist; - S. Erokhin viis 13.11.2011 ja 25.11.2011 pandimajja suures koguses kullast esemeid, mille päritolu ei ole teada; - ei saa välistada, et tema jalanõudel ei ole M.G. DNA jälgi; - kannatanutelt röövitud telefonid olid hiljem tema tuttava A. Kjuršini tuttavate kasutuses. Maakohus on seisukohal, et ülalloetletud asjaolud ei ole piisavad tõendamaks S. Erokhini tegevuses KarS § 200 lg 2 p 7, 9, 10 ettenähtud kuriteo tunnuste esinemist. Puuduvad tõendid, mis kinnitaksid tema viibimist sündmuskohal 11.11.2011 õhtul ning vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ning näo varjamisega võõra vallasasja äravõtmist selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tema poolt vahetult pärast röövimist suures koguses kuldesemete pandimajja viimine annab küll alust kahtluseks, et ta võib olla süüdistuses kirjeldatud süüteoga seotud. Kuid ainuüksi esemete müük ei kinnita veel, et ta on ise toime pannud ka röövimise. Seda ei kinnita ka 8 asjaolu, et M.G. töökoda oli talle tuttav. Kohtumenetluses uuritud tõenditest nähtuvalt käis töökojas hulgaliselt kliente, mõned neist ka korduvalt. Samuti oli M.G. jaoks tavapärane kutsuda oma töökotta tuttavaid külla. Seega on olemas määratlemata isikute ring, kes teadsid kus töökoda asub, kuidas töökotta pääseb, kuidas see välja näeb ning kuidas seal asjad paigutatud on. Lisaks sellele nähtub kriminaalasja materjalidest, et alates 2011 kevadest ei olnud M.G. l enam S. Erokhiniga sõbralikke suhteid, millest võib järeldada, et vähemalt pool aastat enne röövi ta ei viibinud enam pidevalt M.G. töökojas. Samuti tuleb arvestada asjaolu, et oletus S. Erokhini poolt pandimajja viidud kuldesemete kannatanutele kuuluvuse kohta põhineb üksnes sellel, et sündmused, st röövimine ning esemete pantimine toimusid ajaliselt väga lähestikku. Muid tõendeid selle kinnituseks ei ole. Ülaltoodust lähtuvalt asub kohus seisukohale, et S. Erokhin võib olla küll seotud varastatud esemete realiseerimisega, kuid tema poolt süüdistuses kirjeldatud röövimise toimepanemine ei ole tõendamist leidnud, mistõttu tuleb S. Erokhin talle KarS § 200 lg 2 p 7, 9, 10 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. S. Erokhinile esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 1 järgi Maakohus leidis, et süüdistuses ei ole sisustatud kelmuse obligatoorset tunnust – petmine. Süüdistuses kirjeldatud teos ei ilmne, milles seisnes kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomine. Pettusega oleks tegemist juhul, kui süüdistataval ei olnud algusest peale plaanis kannatanule mingit kulda tuua, kuid vaatamata sellele lubas kannatanule, et toob kulda. Taolise eesmärgi puudumist aga süüdistusest ei nähtu. Ka ükski kohtumenetluses uuritud tõend ei kinnita, et süüdistataval ei olnud algusest peale plaanis kannatanule mingit kulda tuua (tunnistajate A.M. ja A.M. ning kannatanu S.G. ütlustega on küll tõendatud, et S. Erokhin oli lubanud M.G. tuua kulda, kuid ei toonud ning M.G. nõudis makstud raha tagasi, kuid tõendeid, mis kinnitaksid, et S. Erokhinil ei olnud algusest peale plaanis M.G. kulda tuua, ei ole). Samuti jääb kohtule arusaamatuks süüdistuses märgitud fraasi „tegutsedes võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil“ mõte esitatud süüdistuse kontekstis. Süüdistusest võib järeldada, et S. Erokhinile heidetakse ette kannatanule kulla üleandmata jätmist ning sealjuures kannatanult 400 euro saamist. Kelmuse erinevus vargusest ja röövimisest seisneb selles, et kannatanu teeb varakäsutuse vabatahtlikult, olles eelnevalt viidud eksitusse tegelikest asjaoludest. Võõra vallasasja äravõtmine tähendab aga vallasasja äravõtmist isiku tahte vastaselt. Eeltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud kelmuse tunnustele. Lisaks eelnevale peab kohus siinkohal vajalikuks märkida, et isegi juhul, kui süüdistuses kirjeldatud tegu vastaks formaalselt kelmuse tunnustele, ei oleks M.G. käsitletav kelmuse ohvrina ehk kannatanuna KrMS § 37 mõttes. S.G. ütlustest nähtuvalt kahtlustas M.G. , et kuld, mida S. Erokhin lubas talle üle anda, võib olla varastatud. Politseid M.G. ei hakanud teavitama, sest kui see ei oleks tõsi, siis näeks see välja nii nagu ta oleks laimanud isikut. S.G. ütlustest nähtuvalt M.G. võttis kodust raha 400 eurot ja lahkus. Kui ta koju tagasi tuli, ütles, et kulda pole saanud aga andis S. Erokhinile 400 eurot. Arvestades, et S.G. ütlustest nähtuvalt on tema vestlus kannatanuga toimunud sündmuste ajal, st telefonikõne ning varakäsutuse vahelisel ajal, on kohtu hinnangul tegemist ütlustega KrMS § 66 lg 21 p 2 mõttes ning seega lubatava tõendiga. S.G. ütlustest nähtub, et kuld, mida kannatanule pakuti, oli väidetavalt varastatud ning varakäsutust tehes oli kannatanu sellest teadlik. Kirjeldatud tegevuses, st varastatud esemete omandamises võib sedastada KarS §-s 202 sätestatud kuriteo tunnuseid ning seega ei ole kannatanu käitumine ühiskonna ning seadusandja poolt tolereeritav. Nimetatust lähtuvalt on 9 kohus seisukohal, et antud juhul ei ole M.G. temale väidetavalt tekitatud kahju osas karistusõiguslikult kaitstav ning tema nõue ei ole kohtus realiseeritav. Ülaltoodust lähtuvalt on kohus seisukohal, et süüdistuses kirjeldatud tegu ei vasta KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud kelmuse tunnustele ning samuti ei ole S. Erokhini tegevuses tuvastatud KarS § 209 lg 2 p-s 1 sätestatud süüteo tunnuste esinemist ning ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. S. Erokhinile esitatud süüdistus KarS § 199 lg 1 järgi Sõrmuse kadumist täpsemalt kirjeldades ütles kannatanu, et nad sõid M.G. hommikust, kui uksele helistati ja tuli S. Erokhin, nad pakkusid talle kohvi, ta oli nõus. M.G. läks end riidesse panema. Kannatanu pesi nõusid ja pani sõrmuse mikrolaineahju peale. Kui M.G. riideid vahetas, läks kannatanu vannituppa ning S. Erokhin jäi pooleks või üheks minutiks üksinda kööki. Kui ta kööki tagasi läks, siis ütles S. Erokhin, et neil on kiire ja peavad nüüd minema. Kannatanu pesi nõud lõpuni ja hakkas sõrmust tagasi sõrme panema, kuid seda ei olnud. Sõrmus maksab umbes 400 eurot. S. Erokhin sõrmuse vargust ei tunnista ning andis ütlusi, et ta kuulis sõrmuse kadumisest, olles M.G. juures aadressil XXXX. Tunnistajate A.M. ja A.M. ütlustest nähtub, et S. Erokhin ning S. ja M.G. kohtusid 2011.a suvel mitmel korral baaris Kivilill ning arutasid S. Erokhini võla ning S.G. sõrmuse üle. Neid ütlusi arvestades ei ole kohtu hinnangul kahtlust selles, et S.G. kuuluv sõrmus läks enne 2011.a suve kaduma. S.G. väidab, et see varastati S. Erokhini poolt. Tuvastatud on, et ta on baaris Kivilill toimunud vestlustel S. Erokhinilt ka sõrmuse kohta küsinud. Kannatanu sõnul vastas S. Erokhin, et ju see kukkus kuskile ning küll ta selle üles leiab. Sellest nähtub, et S. Erokhin varguse toimepanemist ei tunnistanud ning avaldas arvamust, et sõrmus on ilmselt lihtsalt kadunud. Olles kuulanud kohtuistungil kannatanu ning tunnistajate ütlusi, ei ole kohtul veendumust, et sõrmuse kadumine võib olla tingitud vargusest. Kohtu hinnangul puudub ka kannatanul endal vastav veendumus. Seda näitab eelkõige asjaolu, et kuriteoteade sõrmuse varguse ning selle väidetava toimepanija kohta esitati alles pool aastat pärast väidetava varguse toimumist. Ka siis ei esitatud seda nö eraldiseisva kuriteoteate või kaebusena. Väidatava varguse (ja ka eelmises punktis käsitletud kelmuse episoodi) kohta anti ütlusi kriminaalasja raames, mis oli alustatud seoses 11.11.2011 toimunud röövimisega. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et kõnealuse kriminaalasjaga oleks liidetud varem alustatud menetlusi. 400 eurot maksva abielusõrmuse näol on tegemist piisavalt hinnalise esemega, et teha selle varguse kohta esimesel võimalusel kuriteoteade. Kuid antud juhul tekkis kannatanul soov kuriteoteate esitamiseks alles pärast seda, kui teda oli röövitud ning tema arvates võis röövimise olla toimepannud S. Erokhin. See viitab sellele, et ka kannatanul endal puudus veendumus, et sõrmus võib olla varastatud, mitte aga kadunud. Lisaks kahtles kannatanu ütluste kohaselt ka tema abikaasa võimaluses, et sõrmus on varastatud, mitte lihtsalt kadunud. Hinnates kannatanu ütlusi varguse toimumise osas ei saa arvestamata jätta ka A.M. ütlusi kannatanuga käesoleva aasta kevadel toimunud vestluse kohta, millest nähtub et kannatanu võib esitada etteheiteid ning süüdistada teisi isikuid mingi teo toimepanemises ilma, et tal oleks selleks reaalset alust. Ülaltoodust lähtuvalt ei ole kohtu hinnangul kohtumenetluses leidnud kinnitust, et süüdistuses kirjeldatud vargus on aset leidnud, mistõttu tuleb S. Erokhin talle KarS § 199 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks mõista. Kuna maakohus mõistis süüdistatavad õigeks, siis jäi tsiviilhagi läbi vaatamata. 10 Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni ringkonnaprokurör, kes palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uus otsus, millega tunnistada A. Kjuršin süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9, 10 järgi ja karistada teda 9 aastase vangistusega. Samuti palub prokurör tunnistada S. Erokhin süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9, 10 järgi ja karistada teda 8 aastase vangistusega. Tunnistada S. Erokhin süüdi KarS § 199 lg 1 järgi ja karistada teda 6 kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel lugeda kergem karistus kaetuks raskeima karistusega ning liitkaristuseks mõista S. Erokhinile 8 aastat vangistust. Arvata KarS § 68 lg 1 alusel S. Erokhini eelvangistuses viibitud aeg 14.11.2011-16.11.2011, s.o kolm päeva karistusaja huikaja mõista lõplikult ärakandmisele 7 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. Prokurör sedastab apellatsioonis, et soostub maakohtu otsusega osas, milles käsitleti S. Erokhini süüdistust KarS § 209 lg 2 p 1 järgi. Ülejäänud osas palub prokurör maakohtu otsuse tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Prokurör ei nõustu kohtu põhjendustega ning leiab, et kohus andis asjas kogutud tõenditele ebaõige hinnangu. Maakohtu väide selle kohta, et kui isik oleks soovinud end tõsimeeli politsei eest varjata, siis poleks ta keset päeva kodus viibinud, ei ole vaieldamatu põhjendus ja seega asjaolu, et A. Kjuršin oli kinni peetud oma korteris, ei anna alust järelduseks, et viimane ei varjanud end politsei eest. Prokurör leiab, et maakohtu otsuses ei ole põhjendatud seisukoht, et kannatanute O.S. ja I.M. ütlusi ei saa võtta arvesse, kuna nende vestlus M.G. ei toimunud vahetult peale röövi, s.t ajal, mil viimane oli veel tajutu mõju all (kohus ei võtnud sel alusel ka arvesse tunnistajate A.M. ja A.S. ütlusi). Tuleb märkida seda, et vastupidiselt kohtuotsuses märgitule on tunnistaja A.M. kohtus kinnitanud, et juba 12.11.2011 hommikul M.G. ütles talle, kes ründajad olid (Erokhin ja „Kon“ - Kjuršin), aga kannatanu I.M. andis ütlusi selle kohta, et kui ta rääkis (18.11.2011) M.G. , viimasel olid peksmisjäljed näol. Seejuures tuleb ka silmas pidada, et O.S. , I.M. , A.M. ja A.S. ütlused saavad olla tõendiks vähemalt selles, mis puudutab M.G. kui tõendiallika usaldusväärsuse küsimust osas, mis puudutab tema väidet selle kohta, et kuriteo toimepanijateks olid A. Kjuršin ja S. Erokhin (selles tähenduses on isiku ütlused arvestatavad sõltumata KrMS § 66 lg 2' redaktsioonist). Seetõttu ei ole kohtul mingit põhjust mitte kasutada O.S. , I.M. , A.M. ja A.S. ütlusi asjas tõendina. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pole tuvastatud, et kannatanul võis olla mingi põhjus öelda meditsiinitöötajatele, et peksjad on tundmatud ning et kui kannatanu M.G. oleks ründajas koheselt tundnud ära A. Kjuršini, siis oleks ta seda oma abikaasale sündmuskohal või teel politseijaoskonda öelnud. Prokurör leiab, et maakohus ei arvestanud kannatanute rasket tervislikku seisundit vahetult pärast kuritegu. Kohtuarstlikest ekspertiisidest nähtub, et M. ja S.G. esines peaaju vapustus ja teised vigastused. Kannatanu S.G. ütluste kohaselt pärast kallaletungimist ta kaotas korduvalt teadvuse, tal oli amneesia ja paljusid asju ta ei mäleta. Tunnistaja M.M. kohtus ütles, et 12.11.2011 ta läks kannatanute juurde koju ja nägi jubedat vaatepilti: S. ei tõusnud üldse püsti, M. sai veel kuidagi liikuda. Kirjeldatud asjaolusid silmas pidades leiab prokurör, et maakohus alusetult seadis kannatanu M.G. ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla ja kõrvaldas tõendite kogumist. Peale selle, tunnistades kannatanu M.G. ütlused ebausaldusväärseiks, kohus ei võtnud arvesse üht tähtsat asjaolu: need langevad kokku teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega, s.h O.S. , I.M. , A.M. ütlustega. 11 Prokurör ei nõustu maakohtuga ka selles, et kohtumenetluses ei ole leidnud kinnitust, et S. Erokhini süüdistuses kirjeldatud vargus on aset leidnud. Kohtuotsuses puuduvad veenvad põhjendused, miks antud juhul ei ole tegemist vargusega. See, et kannatanu S.G. esitas kuriteoteate sõrmuse varguse kohta alles pool aastat pärast sündmust, ei näita veel, et temal endal ei olnud veendumust selles, et sõrmus oli varastatud. Selles osas kannatanu ütlused on eluliselt usutavad. Maakohus, võttes tõendina arvesse S.G. ütlusi, samal ajal jättis tähelepanuta tema ütlused selle kohta, et sõrmus on kadunud vahetult pärast S. Erokhini lahkumist korterist. Pealegi kannatanu ütlused siinkohal on kokkulangevad täielikult nii kannatanu M.G. kui ka süüdistatava S. Erokhini ütlustega. Samuti kui kannatanul ei olnuks veendumust selles, et sõrmus oli varastatud S. Erokhini poolt, siis puudus tal vajadus pöörduda abipalvega tunnistaja A.M. poole. Seega ei olnud kohtul alust A. Kjuršin ja S. Erokhin röövimises ja varguses õigeks mõista. Apellatsiooni on esitanud ka kannatanute M.G. ja S.G. esindaja, kes palub esiteks tühistada osaliselt maakohtu otsus ning teha uus otsus, millega tunnistada A. Kjuršin süüdi KarS § 200 lg 2 p 4, 7, 9, 10 järgi ja S. Erokhin süüdi KarS § 200 lg 2 p 7, 9, 10 alusel ning määrata neile vanglakaristus seaduse sätte sanktsiooni piires. Teiseks palub apellant rahuldada kannatanute M.G. ja S.G. tsiviilhagi täies ulatuses ning mõista välja A. Kjuršinilt ja S. Erokhinilt kahju hüvitamiseks M.G. kasuks 18061,80 eurot ja S.G. kasuks 736,50 eurot. Kolmandaks palub apellant välja mõista välja A. Kjuršinilt ja S. Erokhinilt M.G. kasuks lepingulise esindaja kulud summas 850 eurot. S. Erokhini õigeksmõistmist KarS §-de 209 lg 2 p 1 ja 199 lg 1 järgi kannatanud ei vaidlusta. Kannatanute esindaja nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistuses kirjeldatud röövi toimumine on tõendatud, kuid pole nõus kohtu järeldusega, et pole teada, kes seda tegid. Kannatanu M.G. andis kohtuistungil ütlusi, et talle ja tema naisele tungisid kallale kaks isikut maskides. Tal õnnestus ära tõmmata mask ühe isiku näolt ning ta tundis ära A. Kjuršini. Välimuse, riiete ning liigutuste järgi tundis ta ära ka teise isiku – selleks oli S. Erokhin. Kannatanu M.G. ülekuulamise käigus, tema ütluste kontrollimise eesmärgil, avaldati tema poolt 11.11.2011 kohtueelse uurimise käigus antud ütlused, millest nähtub, et talle ja tema naisele tungisid kallale kaks isikut maskides, kes nimelt, ta ei tea. Eelnevat vasturääkivust selgitas kannatanu M.G. sellega, et 11.11.2011 õhtul rääkis ta nii kabinetis kui ka fuajees politseitöötajaga I.Š. röövkallaletungi faktidest, kuid mingisugust ülekuulamist ei toimunud ning ülekuulamise protokollile pole ta alla kirjutanud. M.G. esitas politseile avalduse tema allkirja võltsimise kohta 11.11.2011 ülekuulamise protokollil ning selle kohta on algatatud kriminaalasi KarS § 344 tunnuste järgi. Antud fakt on tõendatud Politsei- ja Piirivalveameti vastusega. Kannatanute esindaja sedastab, et maakohus antud osas läheb vastuollu iseenda kinnitustega, leides, et M.G. ütlusi tuleb hinnata eriti kriitiliselt ning tunnistab samas, et kohtul puudub kindlus, et M.G. on allkirjastanud 11.11.2011 ülekuulamise protokolli. Seega vastuolulisuse puudumisel kannatanu M.G. ütlustes, mis oli antud kohtuistungil ja 11.11.2011 kohtueelse uurimise käigus, tuli kohus seadusliku aluseta ja põhjendamatult järeldusele, et M.G. tunnistused on ebausaldusväärsed ning jättis nad tõendite hulgast välja. Apellant ei nõustu maakohtu järeldusega, et kiirabi kaardil nr 96/1/5150 ja patsiendikaardil nr XXXX, mis olid kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimise aluseks, on kirja pandud M.G. sõnul, et teda peksid kaks tundmatut isikut Sillamäe linnas. Kohtuistungil kannatanule M.G. selles 12 osas ühtegi küsimust ei esitatud. Samuti ei kuulatud kohtuistungil üle meditsiinitöötajaid, kes koostasid eelmainitud dokumendid. Seepärast on kohtu antud järeldus eeldatava iseloomuga ja lähtuvalt sellest ei saa neid haakida M.G. 11.11.2011 ülekuulamise protokolliga kui tõendite kogumit. Lähtudes eeltoodust leiab kannatanute esindaja, et kannatanu M.G. poolt kohtuistungil antud ütlused tuleb tunnistada tõesteks ning vaadata neid kogumis koos teiste kohtulikult tõendatud tõenditega, mis kinnitavad A. Kjuršini ja S. Erokhini seotust röövimisega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses. Ringkonnakohus, olles tutvunud apellatsioonidega, läbi vaadanud kriminaalasja materjalid, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, leiab, et apellatsioonides esitatud taotlus – süüdistatavad neile esitatud röövimise süüdistuses ja S. Erokhin ka varguses süüdi mõista - ei ole põhjendatud ning rahuldamisele ei kuulu. Apellatsioonides taotletakse uuritud tõendite veelkordset hindamist ja selle tulemina eelpool märgitud süüdistuste tõendatuse tuvastamist. KrMS § 309 lg 3 kohaselt saab süüdimõistva kohtuotsuse teha siis, kui kohtuliku arutamise tulemina on tõendatuks tunnistatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav. Ringkonnakohus, kontrollides maakohtus peetud kohtuistungi protokollides kajastatud tõendite uurimist (I kd lk 86-95, 141-147, 151-159; II kd lk 162-167, 308-315, 321-325), sarnaselt maakohtule leiab, et uuritud tõendid ei kinnita süüdistatavatele esitatud süüdistust. Kuna kohtuliku arutamise tulemina ei leidnud tõendamist, et kuriteo on toime pannud süüdistatavad, siis on nad õigustatult KrMS §-s 309 lg 2 sätestatu – kui ei ole tõendatud, et kuriteo on toime pannud süüdistatav – alusel õigeks mõistetud. Kuna ringkonnakohus vaatas KrMS § 331 lg 11 alusel antud kriminaalasja läbi kirjalikus menetluses, siis lähtudes KrMS §-st 15 lg 2 p 2 saab ringkonnakohtu kohtulahend tugineda ainult tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Käesoleval juhul saab selliseks avaldamiseks lugeda ülaltoodud viidet kohtuistungiprotokollidele. Esmalt ringkonnakohus käsitleb S. Erokhini süüdistust KarS § 199 lg 1 järgi, milles tema õigeksmõistmise on vaidlustanud prokurör (kannatanute esindaja pole seda vaidlustanud). Süüdistuse järgi S. Erokhin, olles 2011 märtsis ühel päeval Sillamäel kannatanute korteris, varastas S.G. kuuluva briljandiga laulatussõrmuse 400 euro väärtuses. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 35-36), miks nimetatud süüdistuse tõendatus ei leidnud kinnitust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt süüdimõistmiseks ei piisa ainult kannatanu arvamusest, et sõrmus ei ole mitte lihtsalt kadunud, vaid selle varastas tol päeval korteris olnud S. Erokhin. Viimane on kogu aeg eitanud sõrmuse vargust ja seda pole ka temalt kätte saadud. 13 Prokurör leiab, et kohtuotsuses puuduvad veenvad põhjendused, miks antud juhul ei ole tegemist vargusega. See, et kannatanu S.G. esitas kuriteoteate sõrmuse varguse kohta alles pool aastat pärast sündmust, ei välista tema veendumust selles, et sõrmus oli varastatud. Selles osas kannatanu ütlused on eluliselt usutavad. Maakohus, võttes tõendina arvesse S.G. ütlusi, samal ajal jättis tähelepanuta tema ütlused selle kohta, et sõrmus oli kadunud vahetult pärast S. Erokhini lahkumist korterist. Pealegi kannatanu ütlused siinkohal on kokkulangevad täielikult nii kannatanu M.G. kui ka süüdistatava S. Erokhini ütlustega. Samuti kui kannatanul ei olnuks veendumust selles, et sõrmus oli varastatud S. Erokhini poolt, siis puudus tal vajadus pöörduda abipalvega tunnistaja A.M. poole. Ringkonnakohus märgib, et ei S.G. ega M.G. pole pealt näinud, kuhu sõrmus jäi või kes selle võttis, nad ainult arvavad, et seda tegi S. Erokhin, kuna teisi isikuid korteris polnud ja peale S. Erokhini lahkumist S.G. avastas sõrmuse kadumise. Tunnistaja A.M. küll mäletab, et sõrmusest oli hiljem kannatanute ja S. Erokhini vahel juttu, kuid mida täpsemalt räägiti, seda ta ei mäleta (I kd lk 143 pöördel). Ringkonnakohus vastupidiselt prokurörile leiab, et kohtuotsuses on toodud veenvad põhjendused, miks antud juhul varguse toimepanemine ei ole tõendatud. Prokuröri apellatsioonist võib aru saada, et kuigi otsesed tõendid puuduvad, on nn välistamismeetodi abil siiski alust arvata, et ainuke isik, kes sai sõrmuse varastada, on S. Erokhin, sest teisi isikuid sel ajal korteris ei olnud ja kohe peale tema lahkumist avastati sõrmuse kadumine. Ringkonnakohus leiab, et ainult nn välistamismeetodist ei piisa, sest teisi tõendeid pole ning seetõttu jäävad üles kõrvaldamata kahtlused, mis tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Antud juhul on selliseks kõrvaldamata kahtluseks kannatanute endi arvamus, et sõrmus võis ka kaduma minna. Samuti omab tähtsust asjaolu, et sõrmust pole S. Erokhinilt kätte saadud ja selle asukohta pole suudetud kindlaks teha. Ringkonnakohus märgib, et analoogses asjas on olemas Riigikohtu 10.10.2000 otsus nr 3-11-85-00, mille kohaselt loeti ebapiisavaks isiku süüdi tunnistamine sisuliselt vaid ühe tõendi alusel olukorras, mil on kõrvaldamata jäetud kriminaalasja menetlemisel tõusetunud kahtlused. Sellisest kohtupraktikast on ka edaspidi lähtutud (nt Tartu Ringkonnakohtu 23.09.2011 otsus kriminaalasjas nr 1-10-11493). Järgnevalt ringkonnakohus käsitleb A. Kjuršini ja S. Erokhini süüdistust röövimise toimepanemises, milles nende õigeksmõistmise on vaidlustanud nii prokurör kui kannatanute esindaja. Süüdistuse järgi A. Kjuršin isikuna, keda on varem karistatud röövimise eest, koos S. Erokhiniga grupis 11.11.2011 kell 20.34, varjates nägu maskiga, viibides hoones aadressil: XXXX, Sillamäe, võõra vallasasja äravõtmise eesmärgil, tungisid kallale töölt koju naasvatele S.G. le ja M.G. le, lõid neid rusikate ja jalgadega vastu pead ja keha, tekitades viimastele lühiajalised tervisekahjustused, ning omastasid kannatanutele kuuluva meeste koti, milles oli erinevaid esemeid, samuti kasutades M.G. ära võetud võtmeid, tungisid töökotta, kust varastasid erinevaid esemeid, tekitades M.G. ja S.G. varalist kahju üldsummas 18968,49 eurot. Seega süüdistatakse A. Kjuršinit selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud röövimise, pani oma tegudega toime võõra vallasasja äravõtmise selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ja näo varjamisega maskiga, s.

§ 200lg 2 p 4, 7, 9, 10 ettenähtud kuriteo.

14 Seega süüdistatakse S. Erokhinit võõra vallasasja äravõtmise toimepanemises selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil vägivallaga, isikute grupis, sissetungimisega ja näo varjamisega maskiga, s.

§ 200lg 2 p 7, 9, 10 ettenähtud kuriteo.

Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 25-34), miks nimetatud süüdistuse tõendatus ei leidnud kinnitust. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mille kohaselt süüdimõistmiseks ei piisa esitatud tõenditest, sest need ei kinnita ümberlükkamatult, et röövimise panid toime just A. Kjuršin ja S. Erokhin. Apellandid leiavad, et röövimise süüdistuse tõendatuse kohta on küllaldaselt usaldusväärseid tõendeid. Prokurör leiab, et maakohtu otsuses ei ole põhjendatud seisukoht, et kannatanute O.S. ja I.M. ütlusi ei saa võtta arvesse, kuna nende vestlus M.G. ei toimunud vahetult peale röövi, s.t ajal, mil viimane oli veel tajutu mõju all (kohus ei võtnud sel alusel ka arvesse tunnistajate A.M. ja A.S. ütlusi). Vastupidiselt kohtuotsuses märgitule on tunnistaja A.M. kohtus kinnitanud, et juba 12.11.2011 hommikul M.G. ütles talle, kes ründajad olid (Erokhin ja „Kon“ - Kjuršin), aga kannatanu I.M. andis ütlusi selle kohta, et kui ta rääkis (18.11.2011) M.G. ga, viimasel olid peksmisjäljed näol. Prokurör leiab, et O.S. , I.M. , A.M. ja A.S. ütlused saavad olla tõendiks vähemalt selles, mis puudutab M.G. kui tõendiallika usaldusväärsuse küsimust selle kohta, et kuriteo toimepanijateks olid A. Kjuršin ja S. Erokhin (selles tähenduses on isiku ütlused arvestatavad sõltumata KrMS § 66 lg 21 redaktsioonist). Seetõttu tulnuks kasutada O.S. , I.M. , A.M. ja A.S. ütlusi asjas tõendina. Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pole tuvastatud, et kannatanul võis olla mingi põhjus öelda meditsiinitöötajatele, et peksjad on tundmatud ning et kui M.G. oleks ründajas koheselt tundnud ära A. Kjuršini, siis oleks ta seda oma abikaasale sündmuskohal või teel politseijaoskonda öelnud. Prokurör leiab, et maakohus ei arvestanud kannatanute rasket tervislikku seisundit vahetult pärast kuritegu. Kannatanute esindaja nõustub maakohtu järeldusega, et süüdistuses kirjeldatud röövi toimumine on tõendatud, kuid pole nõus kohtu järeldusega, et pole teada, kes seda tegid. Kannatanute esindaja märgib, et kannatanu M.G. andis kohtuistungil ütlusi, et talle ja tema naisele tungisid kallale kaks isikut maskides. Tal õnnestus ära tõmmata mask ühe isiku näolt ning ta tundis ära A. Kjuršini. Välimuse, riiete ning liigutuste järgi tundis ta ära ka teise isiku – selleks oli S. Erokhin. Kannatanu M.G. ülekuulamise käigus, tema ütluste kontrollimise eesmärgil, avaldati tema poolt 11.11.2011 kohtueelse uurimise käigus antud ütlused, millest nähtub, et talle ja tema naisele tungisid kallale kaks isikut maskides, kes nimelt, ta ei tea. Eelnevat vasturääkivust selgitas kannatanu M.G. sellega, et 11.11.2011 õhtul rääkis ta nii kabinetis kui ka fuajees politseitöötaja I. Šutikoviga röövkallaletungi faktidest, kuid mingisugust ülekuulamist ei toimunud ning ülekuulamise protokollile pole ta alla kirjutanud. M.G. esitas politseile avalduse tema allkirja võltsimise kohta 11.11.2011 ülekuulamise protokollil ning selle kohta on algatatud kriminaalasi KarS § 344 tunnuste järgi. Antud fakt on tõendatud Politsei- ja Piirivalveameti vastusega. Kannatanute esindaja sedastab, et maakohus antud osas läheb vastuollu iseenda kinnitustega, leides, et M.G. ütlusi tuleb hinnata eriti kriitiliselt ning tunnistab samas, et kohtul puudub 15 kindlus, et M.G. on allkirjastanud 11.11.2011 ülekuulamise protokolli. Seega vastuolulisuse puudumisel kannatanu M.G. ütlustes, mis oli antud kohtuistungil ja 11.11.2011 kohtueelse uurimise käigus, tuli kohus seadusliku aluseta ja põhjendamatult järeldusele, et M.G. tunnistused on ebausaldusväärsed ning jättis nad tõendite hulgast välja. Lähtudes eeltoodust leiab kannatanute esindaja, et kannatanu M.G. poolt kohtuistungil antud ütlused tuleb tunnistada tõesteks ning vaadata neid kogumis koos teiste kohtulikult tõendatud tõenditega, mis kinnitavad A. Kjuršini ja S. Erokhini seotust röövimisega. Ringkonnakohus märgib, et käesolevas kriminaalasjas on vahetuks tõendiallikaks kannatanud M.G. ja S.G. . Maakohus üksikasjalikult põhjendas, miks ta ei lugenud M.G. ütlusi usaldusväärseteks (otsuse lk 27-30). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Küll aga arvestati S.G. ütlusi tõendina (otsuse lk 10). Kuna ta ründajate nägusid ei näinud, siis maakohus ei nõustunud tema järeldusega, et üheks ründajaks võis olla S. Erokhin. Maakohus põhjendas (otsuse lk 27), millised tõendid kinnitavad, et S. Erokhin ei ole ainuke isik, kes pidevalt töökojas käis ning seal toimuvaga kursis oli, mistõttu esemete valikuline varastamine ei kinnita, et röövimise toimepanija oli S. Erokhin. Ringkonnakohus nõustub ka nende põhjendustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu järeldusi ei lükka ümber ka prokuröri väide, et maakohus ei arvestanud kannatanute rasket tervislikku seisundit vahetult pärast kuritegu, sest kohtuarstlikest ekspertiisidest nähtub, et kannatanutel esines peaaju vapustus ja teised vigastused. S.G. ütluste kohaselt pärast kallaletungimist ta kaotas korduvalt teadvuse, tal oli amneesia ja paljusid asju ta ei mäleta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus arvestas kannatanute tervislikku seisundit ja sellest tulenevat võimet adekvaatseid ütlusi anda. Maakohus on käsitlenud kannatanutele tekitatud kehavigastusi (otsuse lk 7-10 ja 25) ning on neid arvestanud kannatanute ütlustele hinnangut andes (otsuse lk 28-29). Prokurör ei nõustu maakohtu seisukohaga, et pole tuvastatud, et kannatanul võis olla mingi põhjus öelda meditsiinitöötajatele, et peksjad on tundmatud ning et kui M.G. oleks ründajas koheselt tundnud ära A. Kjuršini, siis oleks ta seda oma abikaasale sündmuskohal või teel politseijaoskonda öelnud. Kannatanute esindaja ei nõustu maakohtu järeldusega, et kiirabi kaardil nr 96/1/5150 ja patsiendikaardil nr XXXX, mis olid kohtuarstliku ekspertiisi läbiviimise aluseks, on kirja pandud M.G. sõnul, et teda peksid kaks tundmatut isikut Sillamäe linnas. Kohtuistungil kannatanule M.G. selles osas ühtegi küsimust ei esitatud. Samuti ei kuulatud kohtuistungil üle meditsiinitöötajaid, kes koostasid eelmainitud dokumendid. Seepärast on kohtu antud järeldus eeldatava iseloomuga ja lähtuvalt sellest ei saa neid siduda M.G. 11.11.2011 ülekuulamise protokolliga kui tõendite kogumit. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on nõuetekohaselt põhjendanud (otsuse lk 28-29), miks nimetatud meditsiinidokumentides kirjapandut sai arvestada hindamaks M.G. ütluste usaldusväärsust ja kuidas see haakub 11.11.2011 ülekuulamise protokolliga. Seda ei lükka ümber ka väide, et kohtuistungil meditsiinitöötajaid üle ei kuulatud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus M.G. ütluste usaldusväärsust hinnates tuli õigele järeldusele, et kui M.G. tõepoolest tundis ründajad koheselt ära, siis 11.11.2011 antud ütlustes ning vestluses meditsiinitöötajate ning abikaasaga väitis ta mingil põhjusel vastupidist 16 ning otsustas alles kohtus anda tõepäraseid ütlusi. Või teine variant, et ta ei tundnud 11.11.2011 teda röövinud isikuid ära, kuid otsustas hiljem mingil põhjusel osundada S. Erokhinile ja A. Kjuršinile kui kuriteo toimepanijatele. Mõlemal juhul ei saa aga M.G. poolt antud ütlusi pidada usaldusväärseiks ning arvestada neid tõendina süüdistatavate kuriteoga seotuse üle otsustamisel (otsuse lk 30). Kannatanute esindaja leiab, et maakohus läheb vastuollu iseenda kinnitustega, leides, et M.G. ütlusi tuleb hinnata eriti kriitiliselt ning tunnistab samas, et kohtul puudub kindlus, et M.G. on allkirjastanud 11.11.2011 ülekuulamise protokolli. Seega vastuolulisuse puudumisel kannatanu M.G. ütlustes, mis oli antud kohtuistungil ja 11.11.2011 kohtueelse uurimise käigus, tuli kohus seadusliku aluseta ja põhjendamatult järeldusele, et M.G. tunnistused on ebausaldusväärsed ning jättis nad tõendite hulgast välja. Ringkonnakohus vastuseks eeltoodule märgib, et maakohus seoses 11.11.2011 ülekuulamise protokolliga ei võtnud arvesse tunnistaja I.Š. ütlusi (otsuse lk 9, 18-19) ja arvestas, et käesoleval ajal on pooleli kriminaalmenetlus seoses kahtlusega, et kõnealune ülekuulamise protokoll võib olla võltsitud. Eeltoodust lähtudes maakohus kontrollis M.G. ütluste tõepärasust muude asjas kogutud tõendite abil (otsuse lk 27-30). Seega ei ole tegemist ainult 11.11.2011 ülekuulamise protokolli, vaid terve rea muude tõendite (esmased meditsiinidokumendid, ekspertiisiakt, S.G. ja A.M. ütlused) alusel antud hinnanguga M.G. ütluste tõepärasuse kohta. Maakohtu järeldusega jätta M.G. ütlused nende vastuolulisuse tõttu tõendite hulgast välja ringkonnakohus nõustub. Mingit maakohtu poolt iseenda kinnitustega vastuollu minemist ringkonnakohus ei tuvastanud. Kannatanute ütluste kontrollimine kohtuistungiprotokollist (I kd lk 88-95) kinnistas kohtukolleegiumis siseveendumust, et maakohus õigustatult ei lugenud kannatanute ütlusi sellisteks tõenditeks, mis usaldusväärselt kinnitaks süüdistatavate süüd. Ringkonnakohus märgib, et maakohus tuvastas (otsuse lk 25-27) küll röövimise sündmuse toimumise, kuid kes selle röövimise toime panid, see kannatanute ütlustest eelpool toodud põhjustel ei selgunud. Seega on vaja uurida ülejäänud tõendeid. Maakohus ei võtnud arvesse (otsuse lk 27) kannatanute O.S. ja I.M. ning tunnistajate A.M. , A.S. ja R.R. ütlusi selle kohta, et nad on M.G. või kelleltki teiselt kuulnud röövi üksikasju ning et röövimise panid toime A. Kjuršin ja S. Erokhin. Maakohus üksikasjalikult põhjendas, miks ta ei lugenud O.S. ja I.M. ning A.M. , A.S. ja R.R. ütlusi usaldusväärseteks (otsuse lk 13-14). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, et eeltoodud ütlused ei ole KrMS § 66 lg 21 tähenduses tõendina käsitletavad. Ringkonnakohus märgib, et vastavalt KrMS §-le 15 lg 3 ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, ei ole tõend, välja arvatud kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Prokurör leiab, et kuna tunnistaja A.M. kohtus kinnitas, et juba 12.11.2011 hommikul M.G. ütles talle, kes ründajad olid (Erokhin ja „Kon“ - Kjuršin), siis saab A.M. ütlusi KrMS § 66 lg 21 p 2 alusel tõendina arvestada. Ringkonnakohus, kontrollides A.M. ütlusi (I kd lk 143 pöördel-145), prokuröri väitega ei nõustu. 17 A.M. ütluste kohaselt M.G. kahtlustas, et röövliteks olid Erokhin ja „Kon“ – Kjuršin. Küsimusele, et keda M.G. ründajatest ära tundis, on tunnistaja vastanud: „Ta rääkis küll mulle seda, aga ma praegu ei mäleta. Ta ütles, et nägi kedagi konkreetselt, ta nimetas ka nime, aga ma ei mäleta praegu“ (lk 144). Eeltoodust nähtub, et M.G. kahtlustas teatud isikuid, kuid konkreetselt kannatanu poolt väidetavalt äratuntud isikute nimesid tunnistaja ei mäleta ning seega ei ole alust väita, et tunnistaja andis lubatud tõendina kasutatavaid ütlusi röövimise toimepannud ja äratuntud isikute nimede kohta. Prokurör leiab, et samasugust tõenduslikku tähendust omavad ka kannatanute O.S. ja I.M. ning tunnistaja A.S. ütlused, kellele M.G. olevat vahetult peale sündmust avaldanud teda röövinud isikute nimed. Ringkonnakohus, kontrollides nimetatud isikute ütlusi, prokuröri väitega ei nõustu. O.S. ütluste kohaselt (I kd lk 152-153) ta sai rünnakust teada juba järgmisel päeval M.G. käest ja mõne aja möödumisel sai ta juba täpsemalt teada. Röövlid olid maskides ja tumedates riietes. M.G. kirjeldas neid nii nagu oleks nendega hästi tuttav. Ta nimetas Sergei perekonnanime ja hüüdnime „Kon“. I.M. ütluste kohaselt (II kd lk 164 pöördel-165) mitu päeva hiljem ta sai juhtunust teada M.G. käest, kes ütles, et tõmbas ühel röövlil mütsi maha ja tundis ta ära. Teise röövli kohta ei öelnud ta midagi. Äratuntud röövli perekonnanime ta ei tea, kuid kuulis seda nime siin kohtusaalis ja tuletas meelde, et M.G. oligi talle selle nime (Kjuršin) öelnud. A.S. ütluste kohaselt (I kd lk 145-146 pöördel) ta sai röövimisest teada baaris kellegi käest ja millal see juhtus, ta ei tea. Hiljem rääkis ta sellest ka M.G. , kes kahtlustas, et röövlid olid Erokhin ja „Kon“. Ühe ta vist tundis hääle järgi ära. Tegemist oli kahtlustusega, mingeid konkreetseid andmeid kellegi äratundmise kohta M.G. ei öelnud. Ringkonnakohus märgib, et eeltoodust nähtuvalt O.S. sai juhtunust teada M.G. käest küll järgmisel päeval, kuid seejuures mitte konkreetseid fakte, vaid kahtlustusi. I.M. ja A.S. said juhtunust teada hiljem ning tegemist oli M.G. poolt avaldatud kahtlustustega teda röövinud isikute kohta. Prokurör leiab, et M.G. oli juhtunust eelnimetatud isikutele rääkides veel tajutu mõju all ning seetõttu saab nende ütlusi tõendina kasutada. Ringkonnakohus juba eelpool käsitles nimetatud väidet, kuid märgib veelkord, et nõustub maakohtu põhjendustega (otsuse lk 13-14), mille kohaselt nimetatud kannatanute ja tunnistajate ütlusi ei saa tõendina kasutada. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud isikud ei saanud toimunust teada mitte vahetult peale väidetavat sündmust, vaid ajaliselt hiljem. M.G. rääkis neile oma kahtlustustest, mitte aga konkreetsetest faktidest, mis tõsikindlalt kinnitaks, et röövliteks olid just A. Kjuršin ja S. Erokhin. See asjaolu aga välistab KrMS § 66 lg 21 p 2 kohaselt tunnistajate ütluse kui tõendi, sest tegemist ei ole kannatanu poolt vahetult enne rääkimist tajutud asjaoludega. Oluline ongi siin see, et isik võis küll rääkimise ajal olla veel tajutu mõju all, kuid ta ei rääkinud kohe peale sündmust ehk vahetult peale toimunut, vaid ajaliselt hiljem. Kuna kannatanute ja eelpool käsitletud tunnistajate ütlused tõsikindlalt ei kinnitanud süüdistatavate süüd röövimise toimepanemises, siis edasi käsitles maakohus kaudsete tõenditena tunnistajate A.M. , J.M. , M.B. i ja A.S. ütlusi ning DNA ekspertiisi akti ja jälitusprotokolle. 18 Maakohus jõudis järeldusele (otsuse lk 30-32), et ka need ei kinnita, et röövimise toimepanijad olid A. Kjuršin ja S. Erokhin. Kohtukolleegium kontrollis kohtuistungi protokollist ülaltoodud tunnistajate ütlusi (vastavalt I kd lk 141 pöördel-143, II kd lk 163 pöördel-165, I kd 157 pöördel-158 pöördel, 145-146 pöördel), samuti ka DNA ekspertiisiakti ja jälitusprotokolle (II kd lk 218-228 ja 243-256). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ka nimetatud tõendid ei kinnita süüdistatavate süüd röövimise toimepanemises. Kõiki uuritud tõendeid kogumis hinnates maakohus tõi välja (otsuse lk 32-33) asjaolud, mis viitavad A. Kjuršini ja S. Erokhini võimalikule seotusele neile esitatud röövimise süüdistusega, kuid seejärel maakohus põhjendas, miks need ei ole piisavad tõendamaks süüdistatavate poolt neile inkrimineeritud röövimise toimepanemist. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjenduste ja järeldustega ning leiab, et apellatsioonides toodud väited ei lükka maakohtu järeldusi ümber. Apellandid püüavad küll põhjendada, miks nende arust apellatsioonides nimetatud tõenditest piisab süüdimõistva kohtuotsuse tegemiseks, kuid ringkonnakohus veelkord rõhutab, et otseste tõendite puudumisel ei või kohtulahend tugineda üksnes ega valdavas ulatuses KrMS § 66 lõikes 21 nimetatud isiku ütlustele. Samuti tuleb arvestada KrMS §-s 7 toodud süütuse presumptsiooniga, mille kohaselt kriminaalmenetluses ei ole keegi kohustatud tõendama oma süütust ning kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas asjas esinevad kõrvaldamata kahtlused (pole tõsikindlaid süüd kinnitavaid tõendeid) A. Kjuršinile ja S. Erokhinile esitatud süüdistuse tõendamiseks. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonide rahuldamiseks – süüdistatavate süüdimõistmiseks – puudub tõenduslik alus. Kannatanute esindaja taotleb tsiviilhagi rahuldamist. Ringkonnakohus märgib, et kuna õigeksmõistvat otsust ei tühistatud, siis KrMS § 310 lg 2 alusel (maakohtu otsuse resolutsioonis ekslikult KarS § 310 lg 2) jääb tsiviilhagi läbi vaatamata. Ringkonnakohus selgitab, et kui tsiviilhagi jäetakse läbi vaatamata, siis KrMS § 310 lg 3 alusel on kannatanutel õigus esitada hagi uuesti tsiviilkohtumenetluse korras. Kannatanute esindaja taotleb süüdistatavatelt M.G. kasuks lepingulisele esindajale makstud tasu katteks 850 euro väljamõistmist. Ringkonnakohus märgib, et see taotlus ei kuulu rahuldamisele, kuna maakohtu otsus jäeti muutmata. Maakohus põhjendas (otsuse lk 37), miks kannatanute kulud (850 eurot) seoses lepingulise esindaja osalemisega kriminaalmenetluses jäävad kannatanute endi kanda. Mati Kartau Tiit Lõhmus 19 Maarika Kuusk