Obsah (6)

§ 436§ 657§ 442§ 162§ 177§ 174

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Indrek Soots, Ulvi Loonurm, Kaupo Paal Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-09-67268

§ 436lõiget 1.

Maakohtu järeldus, et 03.02.2009 lepingu täitmiseks sõlmitav asjaõigusleping pidi olema kirjalikus vormis, ei tulene müügilepingust ega vasta erialakirjanduses käsutustehingute vormi kohta esitatud seisukohtadele.

1. Maakohus rikkus selgitamiskohustust ning jättis tõendid põhjendamatult kogumata ja kogumis hindamata. Maakohus ei ole eelmenetluses pooltele selgitanud, et kohtu hinnangul ei pruugi 03.02.2009 leping sisaldada kokkulepet omandi üleandmiseks ega nõusolekut käsutuseks. Ka ei ole kohus välja selgitanud, milliste tõenditega soovitakse asjaõiguslepingu sõlmimist tõendada. Maakohus jättis hageja taotluse tunnistajate ülekuulamiseks rahuldamata, jättes määruses põhjendamata, miks kohtu hinnangul ei saa tunnistajate ütlustega omandiõiguse kuuluvust tõendada. Maakohus jättis tõendid (04.08.2009 müügileping ja OÜ Smart Ventures 22.07.2011 kinnituskiri) OÜ Bellavista Grupp ja OÜ Smart Ventures käitumise ja tahte kohta tähelepanuta ning 03.02.2009 müügilepingu koosmõjus eeltoodud tõenditega hindamata, rikkudes sellega oluliselt menetlusõigust. Vastused apellatsioonkaebusele
2. Kostjad palusid jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis 27.02.2013 otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid muutis maakohtu otsuse põhjendusi. 01.04.2013 esitas hageja Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse.
4. 03.10.2013 otsusega nr 3-2-1-94-13 rahuldas Riigikohus kassatsioonkaebuse osaliselt ja tühistas Tallinna Ringkonnakohtu 27.02.2013 otsuse ning saatis asja uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule.
5. 22.10.2013 esitas hageja kostja I vastu esitatud hagi osas nõude täpsustuse, milles palus tuvastada, et temale kuulub vaidlusaluste pagariseadmete omandiõigus.
6. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas 19.12.2014 otsusega apellatsioonkaebuse osaliselt, tühistas Harju Maakohtu 10.09.2012 otsuse ja tegi uue otsuse, millega kohustas kostjat II andma hageja valdusesse kaks küpsetusahju EUROMAT 8 M IS 500, kaks kergituskappi GS 20 + IS 500, taignarullimismasina Seewerondo, spiraalsegaja Diosna ja kuklipress Eberhardt. Ringkonnakohus jättis hagi kostja I vastu rahuldamata. Kostja I menetluskulud 5 jäeti hageja kanda. Kostja II menetluskulud jäeti tema enda kanda. Hageja menetluskulud jäeti 50 % ulatuses kostja II kanda.
7. 03.02.2015 määrusega rahuldas ringkonnakohus hageja taotluse hagi tagamiseks ja arestis kostja II poolt käesolevas tsiviilasjas kohtu deposiitkontole 21.04.2010 makstud raha summas 80 000 krooni (5112,93 eurot). Ringkonnakohus määras, et tagatise võib kostjale II tagastada ja tagatist käsutada üksnes hageja nõusolekul.
8. 04.02.2015 esitas hageja kassatsioonkaebuse. Riigikohus tühistas 25.05.2015 otsusega nr 3-2-1-57-15 Tallinna Ringkonnakohtu 19.12.2014 otsuse osas, milles hagi kostja I vastu jäeti rahuldamata ja menetluskulude jaotuse osas ning saatis asja tühistatud osas uueks läbivaatamiseks samale ringkonnakohtule. Riigikohus märkis, et ringkonnakohtu otsus on jõustunud osas, millega hagi kostja II suhtes rahuldati.
9. 12.10.2015 kohtuistungil lubas ringkonnakohus hagejal hagi täpsustada ja esitada kostja I vastu nõude omandiõiguse tuvastamiseks. Ringkonnakohtu seisukoht
10. Riigikohtu 25.05.2015 otsusega saadeti tsiviilasi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks osas, milles hagi jäeti kostja I vastu rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Hagi kostja II vastu on jõustunud kohtuotsusega rahuldatud.
11. Ringkonnakohus leiab, et

§ 657

lg 1 p 2 kohaselt tuleb maakohtu 10.09.2012 otsus tühistada osas, milles hagi kostja I vastu jäeti rahuldamata, samuti menetluskulude jaotuse osas. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha uue otsuse, millega rahuldab hagi kostja I vastu ja jaotab menetluskulud. Apellatsioonkaebus kuulub samuti rahuldamisele.

1. Hageja on kostja I vastu esitanud nõude omandiõiguse tuvastamiseks vaidlusalustele pagariseadmetele. Kostja I vastuväidete kohaselt on seadmete omanikuks tema. OÜ Smart Ventures ega hageja ei saanud vastuväidete kohaselt pagariseadmete omanikuks.
2. Kolleegiumi hinnangul on kostja I ebaõigesti leidnud, et OÜ Smart Ventures ei saanud 03.02.2009 OÜ-ga Bellavista Grupp sõlmitud ostu-müügilepingu alusel vaidlusaluste pagariseadmete omanikuks. Asjaolu, et lepingus puudus sõnaselge kokkuleppe omandiõiguse ülemineku kohta, ei tähenda, et kokkulepe omandi üleandmiseks puudus. Lepingut tõlgendades saab asuda seisukohale, et pooled leppisid kokku ka omandi üleandmises. Seda kinnitab lepingu p 4.1, mille kohaselt võimaldab ostja müüjal vara tasuta kasutada kuni 6 kuu jooksul lepingu sõlmimisest. Samuti lepingu p 5.1, mille järgi on müüjal õigus vara 6 kuu jooksul tagasi osta. Kui omand ei oleks ostjale üle läinud, puudunuks nende sätete järgi vajadus. Seega sai OÜ Smart Ventures pagariseadmete omanikuks.
3. 04.08.2009 sõlmitud müügilepinguga müüs OÜ Smart Ventures vaidlusalused seadmed hagejale. Lepingu p 6 kohaselt läheb vara omandiõigus ostjale üle pärast ostuhinna tasumist. Vastavalt lepingu p 7 annab müüja ostjale vara valduse üle 10 tööpäeva jooksul lepingu sõlmimisest. Hageja selgitusel ei ole ta ostuhinda seni tasunud. Hageja väitel muudeti lepingut ning lepiti kokku, et hageja maksab siis, kui seadmed üle antakse. 22.07.2011 on OÜ Smart Ventures väljastanud kinnituse, et omandiõigus ja võõrandatud asjade kaudne valdus koos asja väljanõudeõiguse loovutamisega läks hagejale üle 25.08.
4. Seega on hageja tõendanud, et ta sai pagariseadmete omanikuks AÕS § 93 alusel, s.o 6 väljanõudeõiguse loovutamise teel. Tähendust ei oma asjaolu, et lepingu p-s 10 olid pooled kokku leppinud lepingu muutmises kirjalikus vormis. Tulenevalt VÕS § 13 lg 3 oli poolte kokkuleppel võimalik lepingut muuta ka suulises vormis. Samuti ei ole vallasasjade käsutamiseks seaduses sätestatud kohustuslikku tehinguvormi. Lisaks ei sõltu käsutustehingu kehtivus kohustustehingust (TsÜS § 6 lg 4). Seega oli omandireservatsioonist loobumine ning asjade väljanõudeõiguse loovutamine võimalik ka suulises vormis.
5. Kostja I tugineb asjaolule, et tema sai pagariseadmete omanikuks OÜ-ga Bellavista Grupp 26.08.2009 sõlmitud vallasasjade müügilepingu ja tasaarvestuskokkuleppe alusel. Lepinguga võõrandas OÜ Bellavista Grupp Tallinnas Lõõtsa 6 asuvad ja temale kuuluvad vallasasjad kostjale I ning ostuhind tasaarvestati kostja I üürivõla nõudega OÜ Bellavista Grupp vastu. Lepingu p 1.4 on märgitud, et vallasasjad on loetletud lepingu lisaks olevas üleandmise-vastuvõtmise aktis, kuid leping kehtib võlaõigusliku müügilepinguna ka äriruumis asuvate nende vallasasjade suhtes, mida ei ole lepingu lisas toodud. Lisas nimetamata vallasasjade suhtes kohustub OÜ Bellavista Grupp omandi kostjale I üle andma eraldi üleandmise-vastuvõtmise aktiga.
6. Kuna hageja oli saanud 25.08.2009 pagariseadmete omanikuks, ei olnud OÜ Bellavista Grupp õigustatud nende omandit üle andma kostjale I. Siiski võis kostja I saada seadmete omanikuks AÕS § 95 lg 1 alusel, kui asjade valdus anti kostjale I üle ja ta oli heauskne.
7. Kolleegium leiab aga, et vaidlusalused pagariseadmed ei olnud 26.08.2009 sõlmitud müügilepingu esemeks. Seadmeid ei ole märgitud lepingu lisaks olevas vallasasjade üleandmise-vastuvõtmise aktis. Lisas nimetamata vallasasjade omandi kohustus OÜ Bellavista Grupp kostjale I üle andma eraldi üleandmise-vastuvõtmise aktiga, kuid ka eraldi üleandmise-vastuvõtmise akti vaidlusaluste seadmete omandi üleandmise kohta ei ole kohtule esitatud. Arvestades vaidlusaluste seadmete väärtust, ei ole usutav, et need lihtsalt unustati lepingu lisas märkida. Seda eriti olukorras, kus lepingu lisas oli üksikasjalikult üles loetletud oluliselt vähem väärtuslikud asjad, nagu näiteks tassid, taldrikud, noad ja kahvlid. Lisaks nähtub hageja esitatud e-kirjavahetusest, et pärast 26.08.2009 räägiti OÜ-le Bellavista Grupp mittekuulunud asjade tagastamisest kolmandatele isikutele (I kd lk 101105). Kui kõik asjad oleksid hõlmatud müügilepinguga, puudunuks vajadus sellise kirjavahetuse pidamiseks. Seega on tõendatud, et vaidlusalused pagariseadmed ei olnud 26.08.2009 müügilepingu esemeks ning kostja I ei saanud nende omanikuks.
8. Ülaltoodule tuginedes on tõendatud, et vaidlusalused pagariseadmed kuuluvad hagejale. Seega tuleb hagi kostja I vastu rahuldada ning AÕS § 80 alusel tuvastada, et pagariseadmete omandiõigus kuulub hagejale.
9. Hageja taotles hagi tagamise abinõude jõusse jätmist.

§ 442

lg 5 alusel tuleb Harju Maakohtu 23.04.2010 määrusega ja Tallinna Ringkonnakohtu 03.02.2015 määrusega kohaldatud hagi tagamise abinõud jätta jõusse kohtulahendi täitmist tagavate abinõudena. Menetluskulude jaotus 37.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna hagi rahuldati mõlema kostja vastu ning kostjad osalevad menetluses iseseisvalt, siis tuleb hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja I vastu, jätta kõikides kohtuastmetes kostja I kanda. Hageja menetluskulud, mida ta kandis seoses hagi esitamisega kostja II vastu, tuleb jätta kõikides kohtuastmetes kostja II kanda. Kostja I 7 menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta tema enda kanda. Kostja II menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta tema enda kanda.

1. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-147-14 (p 22) märkinud, et tsiviilasjades, milles lõpplahend kas või ühes kohtuastmes on tehtud enne
2. jaanuari 2015, ilma et selles menetluskulud oleksid rahaliselt kindlaks määratud, määrab kogu asja menetluskulud kindlaks maakohus määrusega pärast tsiviilasja sisulise lahendamise kohta tehtud kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist (

§ 177

lg 1 p 2 ja lg 2), andes õigustatud menetlusosalisele mõistliku tähtaja menetluskulude nimekirja ja vajadusel neid tõendavate dokumentide esitamiseks ning kohustatud menetlusosalisele vastuväite esitamiseks. Kui menetlusosaline ei esita kohtu määratud tähtaja jooksul menetluskulude nimekirja, määrab maakohus

§ 174

lg 1 teise lause kohaselt kindlaks sellise menetluskulu, mida on võimalik määrata tsiviilasja materjalide alusel (eelkõige riigilõiv). Seega tuleb menetluskulude rahalisel kindlaksmääramisel lähtuda Riigikohtu eelmärgitud lahendis antud juhistest. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal 8