KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kai Kullerkupp, Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 20. juuni 2014. a Tartu Tsiviilasja number 2-12-

§ 370

lg 2 järgi palus hageja rahuldada punktis 2 esitatud nõude üksnes juhul, kui esimest nõuet ei rahuldata.

1. novembril
2. a toimunud kohtuistungil loobus hageja nõudest tunnistada lubamatuks Narva linna avalduse alusel ning Jõhvi notar Tatjana Boitsova
3. septembri
4. a tõestatud 2 täitedokumendi alusel toimunud sundtäitmine täiteasjas 095/2012/
5. Hageja palus tuvastada leppetrahvi summas 3 534,63 eurot tasumise kohustuse puudumine täitedokumendi (Jõhvi notar Tatjana Boitsova
6. septembri
7. a tõestatud leping) alusel. Lepingu kohaselt seati Narva linnale kuuluvale hoonestamata kinnistule aadressil Rahu 42 Narvas hoonestusõigus hageja kasuks ning lepingu p-i 5.
8. kohaselt kohustus hageja esitama detailplaneeringu projekti kuue kuu jooksul arvates hoonestusõiguse sissekandmisest kinnistusraamatusse. Narva Linnavolikogu
9. detsembri
10. a otsusega nr 170 algatati Rahu tn 42 maa-ala detailplaneering ning kinnitati planeerimise lähteülesanne nr DP 35-2005 kehtivusajaga 2 aastat otsuse jõustumisest. Seega kaotas planeerimise lähteülesanne nr DP 35-2005 kehtivuse hiljemalt
11. detsembril
12. a.
13. aprillil
14. a sõlmisid pooled halduslepingu aadressil Rahu tn 42 Narvas asuva maa-ala detailplaneeringu koostamise korraldamiseks ja finantseerimiseks, mille kohaselt kohustus hageja esitama valmis detailplaneeringu Narva Linnavolikogule kinnitamiseks hiljemalt
15. nädalaks detailplaneeringu koostamisele asumisest arvates.
16. septembril
17. a võõrandas hageja Narva Linnavalitsuse nõusolekul hoonestusõiguse OÜ-le Narva Catering, millega OÜ Narva Catering võttis üle
18. septembri
19. a lepingus ette nähtud hageja kohustuse esitada detailplaneering. Narva Linnavalitsuse nõusolekul võõrandas OÜ Narva Catering
20. aprillil
21. a lepinguga hoonestusõiguse hagejale tagasi (edaspidi
22. a leping). Hageja kohustus esitama Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametile detailplaneeringu projekti kahe aasta jooksul arvates hoonestusõiguse sisse kandmisest kinnistusraamatusse. Hageja kasuks seatud hoonestusõigus kanti kinnistusraamatusse sisse
23. aprillil
24. a. Selleks ajaks oli lõppenud Narva Linnavolikogu
25. detsembri
26. a otsuse nr 170 kehtivusaeg, millega otsustati algatada Rahu tn 42 maa-ala detailplaneering. Hagejale teadaolevalt ei ole Narva Linnavolikogu
27. detsembri
28. a kehtivuse kaotanud planeerimise lähteülesande kehtivusaega pikendanud ega uut lähteülesannet Rahu tn 42 Narvas asuva maa-ala kohta kinnitanud. Samuti ei ole kostja teinud hagejale ettepanekut uue halduslepingu sõlmimiseks detailplaneeringu koostamise tellimiseks.
29. märtsil
30. a toimetati hagejale kätte Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti
31. veebruari
32. a otsus, millega hagejalt nõutakse leppetrahvi 3 543, 63 eurot tasumist detailplaneeringu projekti esitamata jätmise eest. HMS § 60 lg 1 ja 2 kohaselt kehtiva haldusakti puudumisel Rahu tn 42 maa-ala detailplaneeringu algatamise kohta ning poolte vahel halduslepingu sõlmimata jätmisel vastavalt PlanS § 10 lg 6, ei saa kostja nõuda hagejalt detailplaneeringu projekti esitamist
33. aprilli
34. a lepingu alusel. Hageja leidis, et leppetrahvi aktsessoorsuse (s.o kehtivussõltuvuse selle aluseks olevast põhikohustusest) tõttu ei saa kostja hagejalt nõuda ka leppetrahvi tasumist. Leppetrahvi kohaldamine kuulub Narva Linnavalitsuse, mitte Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti pädevusse. Hageja leidis, et isegi kui hageja oleks detailplaneeringu projekti esitamise kohustust rikkunud, siis VÕS § 159 lg 2 järgi kaotas kostja õiguse nõuda hoonestusõiguse seadmise lepingus sätestatud leppetrahvi, jättes vastava nõude hagejale esitamata mõistliku aja jooksul pärast
35. aprilli
36. a.
37. aprilli
38. a hoonestusõiguse müügilepingu ja asjaõiguslepingu sõlmimisel OÜ Narva Catering ja hageja vahel ei võtnud hageja üle kohesele sundtäitmisele allutamise kokkuleppest tulenevat kohustust. Seega ei kehti
39. septembri
40. a hoonestusõiguse seadmise leping 3 kui täitedokument TMS § 18 lg 1 p 13 (kuni
41. mai
42. a kehtinud redaktsiooni kohaselt) hageja suhtes ja kostja avalduse ning
43. septembri
44. a hoonestusõiguse seadmise lepingu alusel hageja vara suhtes alustatud täitemenetlus on lubamatu. Kostja ei pidanud hagi õigeks ja vaidles sellele vastu.
45. septembri
46. a lepingu punktis 5.
47. oli fikseeritud hageja kohustus leppetrahvi tasumiseks. Lepingu punktiga 10.
48. kohustus hageja alluma kohesele sundtäitmisele.
49. septembri
50. a lepinguga muutsid pooled
51. septembri
52. a lepingus sätestatud ehitise otstarvet ning hoonestaja kohustuste tähtaegu seoses planeeringu koostamise ja ehitamisega. Ülejäänud osas jäeti
53. septembri
54. a leping muutmata ning
55. septembri
56. a leping on
57. septembri
58. a lepingu lahutamatu osa. Seega läksid OÜ-le Narva Catering üle kõik
59. septembri
60. a lepingus sätestatud hoonestaja kohustused, arvestades
61. septembri
62. a lepinguga tehtud muudatusi. Ka
63. aprilli
64. a lepinguga muudeti üksnes
65. septembri
66. a lepingus sätestatud ehitise otstarvet ning hoonestaja kohustuste tähtaegu seoses planeeringu koostamisega ja ehitamisega. Ülejäänud osas jäeti
67. septembri
68. a leping muutmata ning
69. aprilli
70. a leping on
71. septembri
72. a lepingu lahutamatuks osaks. Seega läksid hagejale taas üle kõik
73. septembri
74. a lepingus sätestatud hoonestaja kohustused. Detailplaneeringu koostamise lähteülesande aegumine ei ole tingitud mitte kostja vaid hageja tegevusetusest. Kohalikul omavalitsusel, s.o. kostjal, puudus mistahes avalik huvi algatada omal initsiatiivil detailplaneeringu koostamine kinnistu osas, mis on kolmanda isiku õiguspärases valduses ja kasutuses. Detailplaneeringu algatamine ja/või lähteülesande kehtivuse pikendamine toimub huvitatud isiku initsiatiivil. Hageja väide trahvi kohaldamise sätte jõu kaotamise kohta ei vasta seadusele. Hagi peab olema esitatud mitte linna vaid Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti vastu. Hageja on oma haginõuet muutnud, kuid kostja ei andnud selleks nõusolekut ning esitas vastuväite. MAAKOHTU LAHEND
75. Maakohus rahuldas hagi täies ulatuses ja tuvastas, et hagejal puudub kohustus leppetrahvi 3534,63 eurot tasumiseks täitedokumendi (Jõhvi notar Tatjana Boitsova
76. septembri 2005 tõestatud leping) alusel. Maakohus võttis vastu ka hagist loobumise nõude osas tunnistada lubamatuks Narva linna avalduse alusel ning Jõhvi notar Tatjana Boitsova
77. septembri 2005 tõestatud täitedokumendi alusel toimunud sundtäitmine täiteasjas nr 095/2012/1503 ja lõpetas selles osas menetluse. Menetluskulud jättis maakohus kostja kanda. Otsuse kohaselt on hageja eesmärk õigusselguse saavutamine küsimuses, kas tal on 26.09.2005.a notariaalse lepingu alusel rahaline kohustus kostja (Narva linna) ees. Tartu Ringkonnakohus 08.05.2013 määruses käesolevas asjas leidis, et tsiviilasja menetluse jätkamisel tuleb maakohtul, lähtudes menetlusökonoomia põhimõttest, anda praeguse tsiviilasja raames pooltele tähtaeg

§ 368lg-s 2 sätestatud tuvastusnõude esitamiseks.

Vastavalt

§ 368

lg 2 täitemenetluses täitedokumendi tõlgendamise üle vaidluse tekkimise korral võib sissenõudja või võlgnik esitada hagi teise poole vastu nõudega tuvastada, kas täitedokumendist tuleneb hagejale mingi konkreetne õigus või kohustus. Sellise nõudega tuvastushagi võib esitada täitedokumendi selgitamiseks ka muul juhul, kui täitedokumendi täitmise või toime üle on menetlusosaliste vahel tekkinud vaidlus. 4 Poolte vahel puudub vaidlus selle üle, et täitemenetlus nr 095/2012/1503 on lõpetatud seoses leppetrahvi tasumisega. Maakohus leidis, et hageja ei ole hagi muutnud, vaid esitas asjaolude muutumise tõttu teise nõude eseme, seega on kostja vastav vastuväide põhjendamatu. Isegi kui hageja oleks hagi muutnud, ei esitanud kostja hagi muutmisele viivitamata vastuväidet. Kostjal oli vastuse ja vastuväidete esitamiseks aega 14 päeva tuvastusnõude kättesaamisest alates, kuid kostja ei esitanud midagi. Seega saab kostja nõusolekut

§ 376lg 1 alusel eeldada.

Maakohus analüüsis Narva Linnavalitsuse ja Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti pädevust leppetrahvi määramisel ning tuginedes PlanS § 4 lg-le 2, KOKS § 6 lg-le 1, Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti põhimääruse § 1, § 22, § 25 p-de 2, 4, 6 ja 10, § 27 lg-le 1 ning Narva linna munitsipaalomandis oleva hoonestamata maa hoonestusõiguse seadmise korra p-le 57 leidis, et planeerimisalase tegevuse korraldamine valla või linna haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsuse pädevuses. Omavalitsusüksuse ülesandeks on muuhulgas korraldada ruumilist planeerimist juhul, kui see ülesanne ei ole seadusega antud kellegi teise täita. Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusamet on Narva Linnavalitsuse ametiasutus, mille haldusalaks on korraldada linnavara valdamist, kasutamist ja käsutamist, muuhulgas korraldab amet projekteerimistöid, teostab kontrolli lepingute täitmise ning kasutusja võõrandamislepingutega sätestatud investeerimiskohustustest kinnipidamise ja täitmise üle. Eespoolöeldut arvestades leidis maakohus, et leppetrahvi määramine kuulus Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti pädevusse. Maakohus ei nõustunud kostja väitega, et hagi tuli esitada Narva Linnavalitsuse Linnavaradeja Majandusameti vastu. TsÜS § 25 lg 2 kohaselt avalik-õiguslik juriidiline isik on riik, kohaliku omavalitsuse üksus ja muu juriidiline isik, mis on loodud avalikes huvides ja selle juriidilise isiku kohta käiva seaduse alusel. Narva linnal (Narva Linnavalitsuse kaudu) kui avalik-õiguslikul juriidilisel isikul on

§ 201

lg 1 järgi tsiviilkohtumenetlusõigusvõime, seega on hagi esitatud õige kostja vastu.

1. septembri 2005 hoonestusõiguse seadmise lepingu, reaalkoormatise seadmise lepingu, ostueesõiguse seadmise lepingu ja asjaõiguslepinguga (I köide, tl 21-33) seati Narva linnale kuuluvale hoonestamata kinnistule, aadressil Rahu 42 Narva (kinnistusregistri osa nr 797), hoonestusõigus hageja kasuks. Selle lepingu punkti 5.2 kohaselt hoonestaja on kohustatud projekteerima ja ehitama valmis käesolevas punktis nimetatud ehitise ning vormistama ehitise kasutusloa järgmistel tähtaegadel:
2. etapi lõpptähtaeg - detailplaneeringu projekti esitamine Narva Linnavalitsuse Arhitektuurija linnaplaneerimise Ametile kinnitamiseks - kuue

§ 368

lg 2 tulenevalt on apellandil samuti kohustus tõendada, et vastustajal on apellandi ees sissenõutavaks muutunud kohustus esitada detailplaneeringu projekt ning et vastustaja on nimetatud kohustust rikkunud; 3) asus maakohus õigele järeldusele, et alates

1. septembrist
2. a ei olnud vastustajal enam kohustust detailplaneeringu projekti koostamiseks, kuna hoonestajaks sai OÜ Narva Catering; 4) ei kehtinud alates
3. septembrist
4. a
5. septembri
6. a hoonestusõiguse seadmise leping kui täitedokument TMS § 1 lg 1 p 13 järgi (kuni
7. veebruarini
8. a kehtinud 7 redaktsioonis) vastustaja suhtes.
9. septembri
10. a lepingu punkt kohesele sundtäitmisele pööramise kokkuleppe kohta ei ole AÕS § 2551 järgi hoonestusõiguse sisuks. Selle kohustuse vastustajale üleminekuks oleks pidanud selles
11. aprilli
12. a lepingus sõnaselgelt kooskõlas VÕS § 175 lg-ga 1 ja TsÜS § 6 lg-ga 3 kokku leppima; 6) väide, et Narva Linnavolikogu
13. detsembri
14. a otsusega kehtestatud detailplaneeringu lähteülesande kehtivuse kaotamisel jäi otsus muus osas kehtima, ei ole õige. Tegemist on uue väitega, mida apellant ei ole esimese astme kohtus esile toonud. Tegelikkuses pidi Narva Linnavolikogu
15. detsembril
16. a otsuse kohaselt planeerimise käigus valmiv dokument vastama sama otsusega kehtestatud lähteülesandele; 7) saab huvitatud isikule rahastamise kohustuse panemine toimuda vaid enne planeeringu algatamist vastava lepingu sõlmimisega. Poolte vahel halduslepingu sõlmimata jätmisel vastavalt PlanS § 10 lg-le 6, ei saa apellant nõuda vastustajalt detailplaneeringu projekti esitamist vastavalt
17. aprilli
18. a lepingule; 8) kaotas apellant VÕS § 159 lg 2 järgi õiguse nõuda leppetrahvi, jättes vastava nõude vastustajale esitamata mõistliku aja jooksul pärast
19. aprilli
20. a. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
21. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud maakohtu otsuse resolutsioon, millega maakohus tuvastas hagejal leppetrahvi tasumise kohustuse puudumise, on põhjendatud ning tuleb jätta muutmata. Muuta tuleb maakohtu otsuse põhjendusi hagi rahuldamisel.
22. Maakohus on asjas tuvastanud, et Narva linn on asjas kohaseks kostjaks ning Narva Linnavalitsuse Linnavara- ja Majandusameti pädevuses oli hagejale leppetrahvi määramine lepingu alusel. Pooled ei ole apellatsioonimenetluses neid maakohtu seisukohti vaidlustanud. Pooled vaidlevad apellatsiooniastmes eelkõige selles, kas
23. a lepingu sõlmimise ning leppetrahvi määramise ajal oli olemas kehtiv haldusakt detailplaneeringu algatamise kohta Rahu 42 Narvas maa-alale ning kas hageja oli rikkunud oma lepingulist kohustust esitada kostjale detailplaneeringu projekt nimetatud kinnistule hiljemalt kahe aasta jooksul arvates hageja kui hoonestaja kohta kinnistusraamatusse kande tegemise päevast vastavalt
24. aprilli 2008 hoonestusõiguse müügi- ja asjaõiguslepingu p-le 4.
25. Samuti vaidlevad pooled selle üle, kas
26. aprilli 2008 hoonestusõiguse müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimisel on hageja üle võtnud kohesele sundtäitmisele allutamise kokkuleppe vastavalt
27. septembri 2005 sõlmitud lepingu p-le 10.
29. Ringkonnakohus on seisukohal, et
30. aprilli 2008 hoonestusõiguse müügi- ja asjaõiguslepingu p-de 4.1 – 4.3 koosmõju
31. septembri 2005 lepingu p-dega 5.2 ja
32. 3 annab kostjale õiguse nõuda hagejalt trahvi kuni viie hoonestusõiguse aastatasu suuruses summas juhul, kui hageja oli oma lepingulisi kohustusi rikkunud. 2008 a. lepinguga on lepitud kokku
33. a lepingu muutmises üksnes
34. a lepingu punktide 5.1 ja
35. 2 osas. Ülejäänud osas, sh sundtäitmise kokkuleppe osas
36. a lepingu p-s 10.3, jäi
37. a leping muutmata.
38. a lepingu p-s 4.3 leppisid pooled kokku, et
39. a leping on 2005.a lepingu lahutamatuks osaks. Vastustaja seisukoht, et
40. a lepingu kokkulepe alluda kohesele sundtäitmisele kokkulepitud maksekohustuste täitmise suhtes ei ole hoonestusõiguse sisuks, on iseenesest õige, kuid ei tähenda seda, et pooled ei võinud samas lepingus kokku leppida lepingupoolte vastutuses. Sundtäitmise kokkuleppe kehtima jäämises on
41. a lepingus piisavalt selgelt kokku lepitud. 8
42. Järgnevalt käsitleb ringkonnakohus küsimust, kas kostjal oli õiguslik alus nõuda hagejalt leppetrahvi tasumist, st kas hageja oli lepingut rikkunud. VÕS § 158 lg 1 kohaselt on leppetrahv lepingus ettenähtud lepingut rikkunud lepingupoole kohustus maksta kahjustatud lepingupoolele lepingus määratud rahasumma. Kuna ringkonnakohus tuvastas käesoleva otsuse eelnevas punktis, et
43. a leping on
44. a lepingu lahutamatuks lisaks, siis kehtis poolte vahel ka kokkulepe leppetrahvi tasumise ja suuruse kohta. Nagu maakohus on õigesti tuvastanud, on pooled 2008.a lepingus leppinud kokku hageja poolt detailplaneeringu projekti kostjale esitamise uue tähtaja – kahe aasta jooksul arvates uue hoonestaja kandmisest kinnistusraamatusse. Maakohus on tuvastanud, et nimetatud tähtaeg hakkas kulgema
45. aprillist 2008 ja lõppes seega
46. aprillil
47. Hageja leiab, et tema ei ole 2008.a lepingust tulenevat kohustust rikkunud, kuna lepingu sõlmimise ajal puudus kehtiv haldusakt detailplaneeringu algatamise ja lähteülesande kinnitamise kohta, samuti ei olnud pooled sõlminud detailplaneeringu koostamiseks halduslepingut planeerimisseaduses sätestatud korras. PlanS § 10 lg 6 kohaselt (
48. a lepingu sõlmimise ajal kehtinud redaktsioonis) võib kohalik omavalitsus detailplaneeringu koostamisest huvitatud isikuga sõlmida lepingu detailplaneeringu koostamise kohta. Lepinguga määratakse kohaliku omavalitsuse ja detailplaneeringu koostamisest huvitatud isiku kohustused detailplaneeringu koostamisel ja planeeringu koostamise rahastamisel. Eraõiguslik isik ei tohi olla detailplaneeringu koostamise tellija looduskaitse ja muinsuskaitse alla võetud maa-aladel ega juhul, kui detailplaneeringu koostamine ei toimu vastavuses kehtestatud üldplaneeringuga või linnaosadega linnades vastavuses linnaosa kehtestatud üldplaneeringuga. Käesolevas asjas puuduvad andmed, et esineksid asjaolud, mis takistaksid eraõiguslikul isikul olla detailplaneeringu koostamise tellijaks. Vastustaja arvamuse kohaselt vastutab halduslepingu sõlmimise, lähteülesande koostamise jms protsesside algatamise eest apellant kui kohalik omavalitsusüksus. Vastustaja on oma seisukohtade põhistamiseks viidanud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-3-1-51-07, mille p-s 11 on Riigikohus selgitanud PlanS § 10 lg 6 tõlgendamist (kuni
49. juulini 2009 kehtinud redaktsioonis). Riigikohtu halduskolleegium asus seisukohale, et tekst "võib sõlmida lepingu" ei tähenda iseenesest kohaliku omavalitsuse õigust nõuda planeeringu koostamisest huvitatud isikult juba algatatud planeeringu koostamise rahastamist ning huvitatud isikul puudub sellisel juhul kohustus planeeringu koostamist rahastada. Huvitatud isikule rahastamise kohustuse panemine saab kolleegiumi arvates toimuda vaid enne planeeringu algatamist vastava lepingu sõlmimisega. Pärast planeeringu algatamist kaebajalt planeeringu rahastamise nõudmine hoolimata sellest, et vastav leping puudub, on vastuolus PlanS § 10 lg-ga
51. Pooltel ei ole asjas vaidlust, et nende vahel oli sõlmitud haldusleping
52. aprillil 2006, kuid see leping oli 2008.a lepingu sõlmimise ajaks lõppenud. Samas on pooled leppinud vastustaja poolses detailplaneeringu koostamise korraldamises ja selle finantseerimises hageja poolt kokku nii 2005.a kui ka
53. a lepingutes, sh on 2008.a lepinguga muudetud p 5.2 sõnastatud järgnevalt: „Hoonestaja on kohustatud projekteerima ja ehitama valmis käesolevas punktis nimetatud ehitise (kauplus-kohviku) ning vormistama ehitise kasutusloa järgmistel tähtaegadel: I etapi lõpptähtaeg detailplaneeringu projekti esitamine kinnitamiseks Narva Linnavalitsuse Arhitektuuri- ja Linnaplaneerimise Ametile kahe aasta jooksul arvates uue hoonestaja kandmisest kinnistusraamatusse. Detailplaneeringu koostamise ja finantseerimise korraldamine hoonestaja kulul“. Ringkonnakohus leiab viidatud kokkulepet tõlgendades, et poolte tahe oli panna detailplaneeringuga seotud asjaajamine hageja vastutada, millele viitab kokkuleppe sõnastus „koostamise ja finantseerimise korraldamine hoonestaja kulul“. Ringkonnakohus märgib, et 9 PlanS § 10 lg 6 kuni
54. juulini 2009 redaktsioonis sätestas üldmõistena „lepingu“ mitte „halduslepingu“ sõlmimise. Seega on pooled detailplaneeringu koostamise lepingu PlanS § 10 lg 6 tähenduses sõlminud juba
55. a lepingus ning jäänud selle juurde
56. a lepingus. Kuna kostjaks olev Narva linn on antud juhul ka kinnistu, mille hoonestamises hageja poolt kokku lepiti, omanikuks, siis võisid pooled juba seetõttu detailplaneeringu koostamise korraldamises ja selle finantseerimises leppida kokku muus lepingus kui halduslepingus. Detailplaneeringu koostamise korraldamine hõlmab planeeringuseaduses ettenähtud vajalike toimingute tegemist, sh taotluste esitamist linnavalitsusele detailplaneeringu lähteülesande saamiseks. Alates
57. juulist 2009 kehtiva PlanS § 10 lg 8 kohaselt on planeeringu koostamise korraldamine planeeringuseaduse tähenduses: 1) planeeringu koostamine või planeeringu koostamise tellimine; 2) planeeringu koostamise juhtimine; 3) kõigi planeeringu koostamise käigus vajalike menetlustoimingute tegemine. Ringkonnakohus peab põhjendatuks sisustada poolte poolt kokkulepitud „detailplaneeringu koostamise korraldamine“ samamoodi, kui see on reguleeritud kehtivas õiguses.
58. Põhjendatud on apellandi seisukoht, et Narva Linnavolikogu
59. detsembri 2005 otsus nr 170 ei ole kaotanud kehtivust osas, millega on algatatud Rahu 42 maa-ala detailplaneering. HMS § 61 lg 2 kohaselt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti.
60. detsembri 2005 otsusest ei nähtu, et tegemist oleks otsusega, millel on määratud kehtivusaeg, samuti ei ole ringkonnakohtule esitatud linnavolikogu otsust sellel maa-alal planeeringumenetluse lõpetamise kohta. Haldusaktiga antud õigus on realiseerimata. Küll on aga kehtetu sama otsusega kinnitatud planeerimise lähteülesanne nr DP 35-2005 (I kd lk 34-39), mis on p 1.3 kohaselt kehtiv alates otsuse jõustumisest ja kehtis kaks aastat. Apellant on detailplaneeringu algatamise ja lähteülesande kehtivuse küsimuse eristamise vajalikkuse tõepoolest tõstatanud alles apellatsioonimenetluses, kuid ringkonnakohtu arvates ei ole tegemist uue väitega, mida apellant ei ole esitanud esimese astme kohtus ja mis tuleks seetõttu jätta tähelepanuta. Narva Linnavolikogu
61. detsembri 2005 otsus nr 170 on käesolevas asjas esitatud tõendina.

§ 232

lg 1 kohaselt hindab kõiki tõendeid kohus igakülgselt, täielikult, objektiivselt ja oma siseveendumuse kohaselt ja ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu, kui pooled ei ole kokku leppinud teisiti. Tõendi ümberhindamine on ringkonnakohtu poolt lubatud (

§ 653

). Ringkonnakohus märgib, et hinnangu andmisel vastustaja poolsele lepingu rikkumisele ei ole haldusakti kehtivusel pärast

1. detsembrit 2007 määravat tähendust, sest haldusakti kehtetuse korral hõlmanuks poolte kokkulepe detailplaneeringu koostamise korraldamise osas ka vastustaja kohustust vastava planeeringu uuesti algatamiseks ja see kohustus oleks sellisel juhul täitmata.
2. Kuna hageja jättis oma lepingulised kohustused detailplaneeringu koostamise korraldamisel ja kostjale esitamisel täitmata, tekkis kostjal õigus nõuda 2005.a lepingu p
3. 3 alusel leppetrahvi. Maakohus on jõudnud selles osas vastupidisele järeldusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsuse põhjendused, miks kostjal ei olnud õigust nõuda hagejalt leppetrahvi, ei ole lõpuni jälgitavad. Maakohus jõudis järeldusele (otsuse lk 18 alt kolmas lõige), et hagejal tekkis detailplaneeringu projekti koostamise ja kinnitamiseks esitamise kohustus uuesti 2008.a lepingu p 5.2 alusel alates
4. aprillist 2008, kuid samas asub maakohus järgmisena järeldusele, et hagejal puudus kohustus trahvi tasumiseks 2005.a lepingu p 5.3 alusel punktis 5.2 ettenähtud kohustuse mittetäitmise eest. Kuigi maakohus on otsuse lk 18 teises lõikes tuvastanud, et 2008.a leping on 2005.a lepingu lahutamatuks osaks, ei ole maakohus selle asjaoluga on lõppjärelduses üldse arvestanud, on rikkunud kõigi tõendite kogumis hindamise kohustust ja jõudnud lõppkokkuvõttes ebaõigele järeldusele. 10
5. Vaatamata sellele, et hageja oli oma kohustusi seoses detailplaneeringu koostamise korraldamise ja esitamisega rikkunud, tuleb hagi leppetrahvi tasumise kohustuse puudumise tuvastamises rahuldada. Maakohus ei ole võtnud seisukohta hageja väite osas, et isegi kui nõustuda kostjaga selles, et hageja on detailplaneeringu projekti esitamise kohustust rikkunud, siis on kostja kaotanud leppetrahvi nõudeõiguse VÕS § 159 lg 2 järgi. Kostja/apellant vaidleb sellele väitele vastu. VÕS § 108 lg 3 kohaselt võib võlausaldaja nõuda kohustuse, mis ei seisne raha maksmises, täitmist üksnes mõistliku aja jooksul pärast seda, kui ta sai kohustuse rikkumisest teada või pidi sellest teada saama. VÕS 159 lg 2 kohaselt kaotab kahjustatud pool õiguse leppetrahvi nõuda, kui ta mõistliku aja jooksul pärast kohustuse rikkumise avastamist teisele lepingupoolele ei teata, et ta leppetrahvi nõuab. Käesoleval juhul pidi kostja (kinnistuomanik ja KOV ühes isikus) avastama kohustuse rikkumise koheselt tähtaja saabumisel, st
6. aprillil
7. Kostja allasutus teavitas hagejat leppetrahvi nõudest alles
8. veebruari 2012 kirjaga (I kd lk 40-42). Ebamõistlikult pikk aeg leppetrahvi sissenõudmiseks või sellest teatamiseks on hea usu põhimõttega vastuolus. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-91-09 märkinud, et mõistlik aeg täitmise nõude esitamiseks ja mõistlik aeg leppetrahvi nõude esitamiseks ei pruugi olla sama pikk. Kohustuse täitmise nõude esitamine ei asenda nõuet leppetrahvi sissenõudmise kohta. Riigikohus on asjas nr 3-2-1-28-08 p-s 13 leidnud, et kolme aasta pikkuse aegumistähtaja puhul mahub leppetrahvi nõudest teatamine kolm kuud pärast kohustuse rikkumise avastamist üldjuhul VÕS § 159 lg 2 mõistliku aja raamidesse. Seejuures tuleb siiski arvestada, et mõiste "mõistlik aeg" on määratlemata õigusmõiste. Tähtaja mõistlikkust tuleb hinnata iga juhtumi eripärasid silmas pidades ning seega võib kolm kuud teatud juhul olla ka ebamõistlikult pikk tähtaeg. Käesolevas asjas on kostja esitanud oma leppetrahvi nõude ca 1 aasta ja 10 kuud pärast rikkumise avastamist, mis on ilmselgelt ebamõistlik aeg ning kostja tuleb lugeda leppetrahvi nõude õiguse kaotanuks. Oluline on märkida, et olenemata sellest, et pooled leppisid omavahelistes suhetes kokku detailplaneeringu koostamise kohustuse osaliseks üleandmises hagejale, ei vabasta nimetatud poolte kokkulepe kostjat temale seadusega pandud vastutusest. PlanS § 10 lg 5 kohaselt peab kohalik omavalitsus korraldama detailplaneeringu koostamist. Kostja ei ole kirjalikus leppetrahvi nõudes ega oma kohtumenetluses esitatud seisukohtades põhjendanud leppetrahvi nõude niivõrd hilist esitamist.
9. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, tuleb kõik menetluskulud jätta

§ 171lg 1 alusel apellandi kanda.

Kai Kullerkupp Viivi Tomson Kersti Kerstna-Vaks /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ 11