1-15-6230/23

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember
2. a, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-6230 Kohtukoosseis Sten Lind, Julia Katškovskaja, Ivi Kesküla Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 27.10.
3. a otsus Marek Vahtra süüdistustes KarS § 214 lg 2 p 4 järgi üldmenetluses Kriminaalasi Apellatsiooni esitaja Kaitsja Süüdistatav Marek Vahtra isikukood 37602212744, elukoht XXXXXXXX XXX XX, XXXXX XXXX, XXXXXXX XXXX, XXXXXXXX Kaitsja Kaire Aus Prokurör Helga Aadamsoo Resolutsioon Jätta süüdistatava Marek Vahtra kaitsja vandeadvokaat Kaire Ausi apellatsioon läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale saab esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistatav võib määruskaebuse esitada üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Pärnu Maakohtu 27.
6. a otsusega mõisteti M. Vahtra süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ning talle mõisteti karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Kohus määras KarS § 73 lg 1, 3 alusel, et karistust ei pöörata täitmisele, kui Marek Vahtra 5-aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtliku kuritegu. M. Vahtra pani koos KI-ga toime väljapressimise sellega, et M. Vahtra nõudis KK-lt ATV-d ja raha ning kui viimane ATV-d üle ei andnud ega olnud nõus sellele järele minema, tarvitas M. Vahtraga koos olnud KI KK suhtes vägivalda. Samal ajal võttis M. Vahtra KK rahakotist 25 eurot.
7. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Vahtra kaitsja, kes taotleb Pärnu Maakohtu otsuse tühistamist ja M. Vahtra suhtes kriminaalmenetluse lõpetamist KrMS § 2742 alusel seoses menetluse mõistliku aja möödumisega. Apellant on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti, mistõttu jõudnud ka ebaõigetele järeldustele. Lisaks jättis kohus asja lahendamisel ja otsuse tegemisel tähelepanuta tõendid, mis kinnitavad süüdistatava seisukohti. Samuti on kohus jätnud tähelepanuta vastuolud kohtulikul uurimisel antud ütluste ja kirjalike tõendite osas. Kriminaalasjas kogutud ja eelviidatud tõenditest nähtub, et M. Vahtra süü ei ole tõendatud. Kohtuliku uurimise käigus kogutud kannatanu ja tunnistajate ütlused ei kinnita süüdistusaktis etteheidetavate tegude toimepanekut M. Vahtra poolt, kannatanu ütlused on vastuolulised ning asja juurest puuduvad selged tõendid, millest nähtuks M. Vahtrale etteheidetava teo toimepanemine M. Vahtra poolt. Lisaks eeltoodule nähtub kiirabikaardist, et kannatanu oli alkoholijoobes. Kannatanu ja temaga koos viibinud isikud tunnistasid alkoholi tarbimist, kusjuures kannatanu kinnitab oma ülekuulamises, et oli sellises joobes, et mäletab 02.12.2011 päevast suhteliselt vähe. Kannatanu kinnitas prokuröri küsimustele vastates, et oli süüdistatavale eelnevalt midagi kokku lubanud. See ja fakt, et kannatanu on ka varasemalt ise juba karistatud, kinnitavad, et kannatanu ise pakkus mingit ATV-d süüdistatavale, mille vastu siis süüdistatav võiski huvi tunda. Sisuliselt nähtub kannatanu ütlustest kogumis, et ta lõi M. Vahtrale ja kellelegi kolmandale isikule ettekujutuse sellest, et ta soovib neile müüa ATV-d, mis tal on olemas ja asub tema vanemate juures. Asjaolu, et kolmas, väidetavalt tundmatu mees ründas kannatanut ootamatult, ei saa omistada M. Vahtrale. Tõenäoliselt oli ka M. Vahtrale temale selline käitumine üllatuslik. Mis puudutab 25 euro suuruse raha ära võtmist kannatanult, siis ei ole asjas kogutud tõenditest üheselt ja selgelt nähtav KarS § 214 lg 2 p- s 4 sedastatud koosseisu täitmine. Kannatanu KK vastas kohtumenetluse korduvalt prokuröri ja kaitsja küsimustele, et pakkus M. Vahtrale oma raha. Tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Vahtra oleks KK-d ähvardanud KK vabaduse piiramisega, häbistavate andmete avaldamisega, vara rikkumise või hävitamisega või vägivallaga. Tunnistaja ütluste kohaselt viibis M. Vahtra tunnistaja kõrval kaubiku esiistmel ja ähvardused olnuks tunnistajale kuuldavad ja tajutavad. Asjas 02.12.2011.a alkoholijoobes ütlusi andnud kannatanu väited on M. Vahtra süüditunnistamiseks selgelt ebapiisavad. Kriminaalkorras isiku süüdimõistmiseks ei piisa ainult kannatanu sellekohastest ütlustest, vaid vaja on, et juhtumit kinnitaksid ka muud tõendid. Vastasel juhul tuleb lähtuda KrMS § 7 lõikest 3 ja lugeda kõrvaldamata kahtlustus kahtlustatava kasuks. Juhtumid, kus isikud esitanud valekaebuseid või süüstanud erinevatel motiividel alusetult teisi isikuid ei ole õiguspraktikas ennekuulmatud, seega peab menetleja objektiivsete süüstavate tõendite puudumisel juhinduma in dubio pro reo põhimõttest. Lisaks eeltoodule on apellant seisukohal, et asjas tuleb M. Vahtra suhtes menetlus lõpetada põhjusel, et asja menetlemisele kohtueelsele ja kohtumenetlusele on kulunud ebamõistlikult pikk aeg. Tegemist ei ole keeruka kriminaalasjaga, mis tinginuks menetluse venimise. Asjas ei ole tehtud ka jälitustoiminguid, ekspertiise või teisi ajamahukaid toiminguid. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
8. Seoses apellatsiooni väidetega, et maakohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt ja ebaõigesti, tuleb esmalt nentida, et apellant ei ole taotlenud M. Vahtra õigeks mõistmist, vaid üksnes menetluse lõpetamist mõistliku menetlusaja ületamise tõttu. Seega esineb apellatsiooni argumentide ja taotluse vahel vastuolu. Kohtukolleegiumi hinnangul on apellatsiooni etteheited, mille kohaselt on maakohus hinnanud tõendeid ühekülgselt ja ebaõigesti, ilmselgelt põhjendamatud. Apellatsioonis ei nõustuta maakohtu järeldustega, kuid selles ei ole toodud välja, milliseid konkreetseid vigu maakohus tõendite hindamisel kaitsja hinnangul teinud on. Ringkonnakohus juhib tähelepanu sellele, et Riigikohtu järjepidava praktika kohaselt ei või ringkonnakohus lihtsalt anda tõenditele teistsugust hinnangut kui maakohus, vaid tõenditele teistsuguse hinnangu andmist tuleb eraldi põhjendada, tuues välja maakohtu tõendite hindamisel tehtud vead, mis viisid ebaõigete järeldusteni (vt nt Riigikohtu 02.11.
9. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-87-15 p 17). Kuna KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires, saab ringkonnakohus omakorda lähtuda apellatsioonis tõstatatud probleemidest. Maakohus on otsuse põhiosas näidanud ära, milline informatsioon ühest või teisest tõendist nähtub, miks kohus M. Vahtrat süüstavaid tõendeid usaldusväärseks peab ning millised järeldused ta tõendite alusel teeb. Ringkonnakohtu hinnangul on see, millele tuginedes ja miks asus maakohus seisukohale, et M. Vahtra süü on tõendatud, jälgitav. Arvestades maakohtu otsuses välja toodud tõendite sisu, ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et kannatanu ja tunnistajate ütlused ei kinnita seda, et M. Vahtra on pannud toime süüdistusaktis etteheidetava teo. Apellatsioonis esitatud väide, et kannatanu ütlused on vastuolulised, on üldsõnaline: kaitsja ei ole toonud välja, milliseid konkreetseid vastuolusid ta silmas peab. Ainuüksi asjaolu, et kannatanu oli alkoholijoobes, ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseks, vaid arvestada tuleb ütluste sisu ja nende kokkusobimist teiste tõenditega. Maakohus on otsuses seda teinud. Ebaõige on kaitsja väide, et süüdimõistvat otsust ei või teha ainult kannatanu ütluste alusel, vaid juhtumit peavad kinnitama muud tõendid. Kriminaalmenetluse seadustik sellist keeldu ette ei näe. Riigikohtu praktika järgi on välistatud süüdimõistva otsuse tegemine üksnes ühele kaudsele tõendile tuginedes, kuna kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15.12.
10. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-114-13). Kannatanu on oma ütlustes kirjeldanud vahetult kuriteo asjaolusid, s.t tegemist ei ole kaudse tõendiga. Ühtlasi nendib kohtukolleegium, et arusaamatuks jääb, miks selline väide on käesolevas asjas esitatud, kuna maakohus ei ole tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel vaid kannatanu ütlustele, vaid ka muudele tõenditele, eelkõige tunnistajate AS ja JS ütlustele. Seoses kaitsja seisukohaga, et kolmanda isiku, s.t KI käitumist ei saa omistada M. Vahtrale, nendib ringkonnakohus, et maakohus on otsuses (alates otsuse lk 5) põhjendanud seda, miks tuleb M. Vahtra ja KI tegusid käsitada kaastäideviimisena. Maakohus on viidanud kaastäideviimist reguleerivatele normidele ning selgitanud, milline on väljapressimise toimepanemisel kummagi täideviija roll. Mis puutub apellandi väitesse, et kannatanu enda ütluste kohaselt oli ta M. Vahtrale ise ATV-d lubanud, siis on maakohus märkinud, et tõendatud ei ole, et M. Vahtral oleks olnud seadusel põhinev võlanõue KK vastu. Samas on kohus märkinud, et see ei omagi tähtsust, kuna vägivalda kasutades vara üleandmise nõudmine on karistatav ka juhul, kui tegemist on tõelise või oletatava õiguse teostamisega. Kuna M. Vahtrale ei ole süüdistuses ette heidetud KK ähvardamist vabaduse piiramisega, häbistavate andmete avaldamisega, vara rikkumise või hävitamisega või vägivallaga, on asjakohatu apellatsiooni väide, et tunnistajate ütlustest ei nähtu, et M. Vahtra oleks KK-d ähvardanud mõnega loetletud tegudest.
11. Kaitsja leiab, et M. Vahtra suhtes tuleb kriminaalmenetlus lõpetada põhjusel, et kohtueelsele ja kohtumenetlusele on kulunud ebamõistlikult pikk aeg. Ühtlasi on apellatsioonis põhjendatud seda, miks on kaitsja hinnangul kriminaalasja menetlemisele kulunud aeg ebamõistlikult pikk. Ringkonnakohus leiab, et ka ses osas on apellatsioon ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on juba tuvastanud, et kriminaalasja menetluse aeg on olnud ebamõistlikult pikk. Kohtuotsusest tulenevalt arvestas kohus seda karistuse mõistmisel, mõistes M. Vahtrale KarS § 214 lg-s 2 ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedase karistuse. Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p-le 61 on karistuse kergendamine üks võimalik meede, millega kompenseerida ebamõistlikult pikka menetlusaega. Apellatsioonis ei ole esitatud põhjendusi selle kohta, miks ei ole apellandi hinnangul kohtu valitud meede piisav ja menetlus oleks tulnud lõpetada.
12. Eelnevast tulenevalt leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja jätab selle KrMS § 326 lg 3 alusel läbi vaatamata. /allkirjastanud digitaalselt/ Sten Lind /allkirjastanud digitaalselt/ Julia Katškovskaja /allkirjastanud digitaalselt/ Ivi Kesküla