← Eesti

3-14-53200/51

Obsah (8)§ 212§ 215§ 213§ 223§ 116§ 200§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Villem Lapimaa ja Kaire Pikamäe Otsuse tegemise aeg ja koht 22. detsember 2015, Tallinn H

§ 212lg 1).

Vastuseks teise menetlusosalise poolt esitatud kassatsioonkaebusele ja sellega ühiseks läbivaatamiseks võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse menetlusosalisele kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 215lg-d 1 ja 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 213lg 1 p 5).

Sõltumata kohtuistungi soovi märkimisest võib Riigikohus kassatsioonkaebuse läbi vaadata kirjalikus menetluses, kui ta ei pea istungi korraldamist vajalikuks (

§ 223lg 1).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja kulgemist (

§ 116

lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (

§ 116lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise (ÕVVTK) Tallinna linnakomisjon tunnistas 30.08.1993 otsusega nr 985 Tallinnas Kose tee 33 (praegune Kose tee 9) endise kinnistu K-479 maa (suurusega 194 036,96 m2) omandireformi objektiks. Selle maa tagastamise nõudeõigus on praegusel ajal Kose Koolituskeskuse OÜ-l, JS-l ja RS-l. Õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise avaldused on senini lahendamata.
  2. Tallinna Linnavolikogu otsustas 13.11.2014 otsuse nr 176 p-ga 1.1 taotleda maareformi seaduse (MaaRS) § 28 lg 1 p-de 3 ja 4 alusel munitsipaalomandisse Tallinnas Kose põik 9 asuva 91 116 m2 suuruse maatüki, mis jääb endise kinnistu nr K-479 maale. Samuti otsustas volikogu määrata maatükist moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa (üldkasutatav maa 70% ja veekogude maa 30%). Otsuse kohaselt on maatükk avalikus kasutuses ja sellel asuvad valgustatud Pirita tervisespordi rajad. Tegemist on ülelinnalise tähtsusega rekreatiivalaga, mis on väga populaarne ja aastaringses kasutuses. Maa-ala on olnud avalikus kasutuses osana Pirita rohealast ka enne 20.06.
  3. Tallinna linna generaalplaanil ja selle korrektuuril on Kose põik 9 maa märgitud linna pargina või metsapargina. Pirita puhkeala planeerimise projekti

(1988)teede ja parklate skeemil on Kose põik 9 ala märgitud rohealana koos jalgteede võrgustikuga. Nimetatud jalgteed on aluseks tänastele tervisespordi radadele, mis renoveeriti
  1. aastal. Taotletav maa hõlmab lisaks Pirita jõe veealust maad (kuni jõe telgjooneni). Kose põik 9 maa täitis MaaRS vastuvõtmise ajal ja täidab käesoleval ajal sotsiaalmaa funktsioone. Pirita linnaosa üldplaneeringu (kehtestatud Tallinna Linnavolikogu 17.09.2009 otsusega nr 179) kohaselt asub Kose põik 9 maatükk Pirita jõeoru maastikukaitsealal ning seda läbivad avalikus kasutuses olevad tervisespordi rajad. Kaitseala suurim väärtus seisneb puhke- ja taastusvõimaluste pakkumises kõigile Tallinna elanikele. Tallinna linnal on kohustus tagada sotsiaalmaa piiramatu kasutamise võimaluse loomine kõigi isikute poolt.
  2. Kose Koolituskeskuse OÜ, JS ja RS esitasid 15.12.2014 ja 22.12.2014 Tallinna Halduskohtule kaebused (liidetud haldusasjad nr 3-14-53200 ja nr 3-14-53251) Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse nr 176 p 1.1 tühistamiseks ning Tallinna Linnavalitsuse kohustamiseks lahendada endise kinnistu nr K-479 maa tagastamise avaldused kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest. Kuna Kose põik 9 maal ei olnud MaaRS vastuvõtmise ajal 2
(10)3-14-53200 sotsiaalmaa funktsiooni, ei saa see põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel ning Tallinna Linnavalitsusel puudub takistus kaebajate avalduste lahendamiseks. Linn soovib kõnealust maad tegelikult munitsipaalomandisse saada põhjusel, et on sinna 01.12.2004 väljastatud ehituslubade alusel ebaseaduslikult ehitanud spordirajatised. Varem olid tervisespordirajad olemas üksnes teisel pool Pirita jõge. Kose põik 9 maal asus kuni
  1. aastani sõjaväeosa ning tegemist oli kinnise territooriumiga, mis ei saanud olla kasutatav üldistes huvides sportimise eesmärgil. Maa munitsipaalomandisse taotlemise alus ei saa tuleneda generaalplaanist ega selle korrektuurist. Pirita linnaosa üldplaneeringu kohaselt ei ole endise kinnistu nr K-479 maa määratud üldkasutatavaks alaks, vaid tegemist on hoiu- ja kaitsemetsaalaga. Kose põik 9 maa jääb täielikult Pirita jõeoru maastikukaitsealale, mistõttu saaks sellele üldse määrata vaid kaitsealuse maa või maatulundusmaa sihtotstarbe. Pirita jõgi ei ole munitsipaalomandis olev veekogu. Tallinna Linnavalitsus on õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise otsustamisega põhjendamatult viivitanud, sest menetlus on kestnud enam kui 20 aastat. Arusaamatuks jääb, miks on asutud maad munitsipaalomandisse taotlema alles
  2. aastal.
  3. Tallinna linn vaidles kirjalikus vastuses kaebusele vastu ning palus selle jätta rahuldamata. Vaidlustatud otsus ei riku kaebajate õigusi, sest sellega ei ole otsustatud maa munitsipaalomandisse andmist ega kaebajatele maa tagastamata jätmist. Puudub alus väita, et Kose põik 9 maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaalomandisse andmisele. Aastatel 1951–1994 oli endise kinnistu nr K-479 maa-ala osaliselt sõjaväeosa nr 20404 kasutuses, kuid sõjaväelinnak ei asunud maal, mida Tallinna linn kavatseb munitsipaalomandisse taotleda. Endise kinnistu nr K-479 maa-ala kasutati sotsiaalmaana ka enne
  4. aastat. Terviseraja asukoht sellel maa-alal oli ajalooliselt välja kujunenud ning
  5. aastal antud ehitusload ei saa tõendada, et maal varem sportimiseks kasutatud rajad puudusid. Kose põik 9 maa paiknemine Pirita jõeoru maastikukaitsealal ei välista sellele sotsiaalmaa sihtotstarbe määramist, samuti on sotsiaalmaa sihtotstarve kooskõlas Pirita linnaosa üldplaneeringuga. Maa munitsipaalomandisse taotlemise kavatsus ei pea sisaldama kõiki maa munitsipaalomandisse andmise otsustamiseks vajalikke faktilisi ja õiguslikke aluseid ning põhjendusi.
  6. Tallinna Halduskohus rahuldas 31.03.2015 otsusega Kose Koolituskeskuse OÜ, JS ja RS kaebused ning tühistas Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse nr 176 p 1.1 ja kohustas Tallinna Linnavalitsust lahendama Kose tee 33 endise kinnistu nr K-479 maa tagastamise avaldused kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Samuti mõistis halduskohus Tallinna linnalt välja menetluskulud Kose Koolituskeskuse OÜ kasuks 2215 eurot ning JS ja RS kasuks solidaarselt 2230 eurot. Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuses nr 176 esile toodud asjaolude ja kohtumenetluses esitatud tõendite põhjal on ilmne, et maa munitsipaalomandisse andmise otsustajal ei oleks võimalik vaidlusaluse otsuse alusel esitatava taotluse alusel kaalutlusõigust nõuetekohaselt ja eesmärgipäraselt teostades teha õiguspärast otsust Kose põik 9 asuva maatüki munitsipaalomandisse andmise kohta. Seetõttu on selle maa munitsipaalomandisse taotlemine õigusvastane. Kuigi vaidlusaluse otsusega ei ole lõplikult otsustatud maa munitsipaalomandisse andmist ega kaebajad lõplikult kaotanud võimalust õigusvastaselt võõrandatud maa tagasi saada, tuleneb Vabariigi Valitsuse 05.02.1993 määruse nr 36 „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“ p-st 54, et sama maa tagastamise ja munitsipaalomandisse taotlemise konkurentsi korral tuleb esmalt lahendada maa munitsipaalomandisse andmise taotlus, mistõttu toob linnavolikogu otsus kaasa maa tagastamise küsimuse otsustamise viibimise (vt Riigikohtu 13.10.2005 otsus nr 3-3-1-44-05). 3
(10)3-14-53200 Kohaliku omavalitsuse otsuses maa munitsipaalomandisse taotlemiseks tuleb välja tuua asjaolud ja neid kinnitavad tõendid, millele tuginedes on kohalik omavalitsus leidnud, et maa munitsipaalomandisse andmise alus üldse esineb. Sama maa suhtes esitatud tagastamise taotluse olemasolul peavad otsuses olema välja toodud ka kohaliku omavalitsuse põhikaalutlused. Tallinna linn soovib Kose põik 9 maatükki munitsipaalomandisse saada munitsipaalomandisse jäävate veekogude aluse maana ja sotsiaalmaana (MaaRS § 28 lg 1 p-d 3 ja 4). MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel maa munitsipaalomandisse andmine otsustatakse kaalutlusõiguse alusel. Samas oleks käesoleval juhul vaidlustatud otsuse alusel esitatava taotluse läbivaatamisel maavanema kaalutlusõigus vähenenud nullini ja taotluse rahuldamine ei oleks võimalik. MaaRS § 28 lg 1 p 4 tuleb vaadata koostoimes MaaRS §-s 2 sätestatud maareformi eesmärgiga ning maa sotsiaalmaana munitsipaliseerimine eeldab, et kõnealune maa täidab praegu ja täitis MaaRS vastuvõtmise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (vt lahend nr 3-31-44-05). Vaidlust ei ole selles, et Kose põik 9 maa täidab käesoleval ajal sotsiaalmaa funktsiooni ning seal paiknevad avalikult kasutatavad tervisespordirajatised. Seevastu puuduvad mistahes tõendid ja usutavad andmed, et kõnealune maa oleks sarnast funktsiooni täitnud MaaRS vastuvõtmise ajal ning seda olenemata sõjaväeosa territooriumi täpsest asukohast. Väitmaks, et mingil maal oli sotsiaalmaa funktsioon, ei piisa üksnes sellest, et maa oli avalikult juurdepääsetav ja inimestel oli võimalik seal näiteks sportida või vaba aega veeta (sellisel juhul oleksid sotsiaalmaaks kõik metsad jms loodusalad). Iseenesest on usutav, et nii
  1. aastal kui ka enne seda oli inimesi, kes vähemalt mingisugusel osal Kose põik 9 maatükist harrastusspordiga tegelesid. Samas ei nähtu, et maa oleks avaliku võimu tegevuse või toetuse tulemusena olnud sellises kasutuses sedavõrd intensiivselt (nt oleks korraldatud ühiskondlikke üritusi või maad regulaarselt ja läbimõeldult korrastatud või funktsionaalselt ümber kujundatud), et saaks rääkida sotsiaalmaa funktsioonist. Ühtki sellist asjaolu vaidlusalusest otsusest ei nähtu ning vastustaja ei ole neid esile toonud ka kohtumenetluses. Maal, kus mingisuguseid ehitisena käsitatavaid spordirajatisi ei paiknenud ning mille puhul pole võimalik tuvastada, et avalik võim oleks muud moodi olulisel määral panustanud selleks, et maale sotsiaalmaa funktsioon anda, ei olnud sotsiaalmaa funktsiooni. Maa tagastamist ei saa takistada (ja maa munitsipaalomandisse jätmist õigustada) see, et teatud hulk inimesi maad teatud moel kasutas ja oli harjunud seda tegema. N-ö sissekäidud radade varasem olemasolu ei näita samuti maa funktsiooni, sest pole teada, millal ja mis asjaoludel need tekkisid. Radade seos tervisespordi ja vaba aja veetmisega
  2. aastal sai olla vaid juhuslik. Maa otstarvet ei saa tõendada Tallinna linna generaalplaan, millest ei tulene kuidagi, et konkreetsele maale oleks antud spordi- ja vabaaja rajatiste maa funktsioon. Pirita puhkeala planeerimise
  3. a skeem annab tunnistust kavatsusest ala vastaval otstarbel kasutama hakata, kuid ei nähtu, et selleks oleks tegelikult midagi tehtud. Samas nähtub enne tervisespordiradade rajamise töid
  4. aastal peetud koosolekute protokollidest, et varasemad rajad paiknesid teisel pool Pirita jõge ega saanud kuidagi ulatuda Kose põik 9 maatükile. Ka projekteerimistingimusi ei taotletud olemasoleva taristu korrastamiseks, vaid Pirita jõe piirkonda liikumisradade rajamiseks. Toodud asjaoludel on ilmne, et Kose põik 9 maa ei saa kuuluda sotsiaalmaana munitsipaalomandisse andmisele ja maavanemal puuduks võimalus seda kaaluda. Olukorras, kus jõega piirneva maa munitsipaalomandisse andmiseks ei ole alust, ei saa MaaRS § 28 lg 1 p 3 alusel munitsipaalomandisse anda ka jõe alust maad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 4
(10)3-14-53200
  1. Tallinna linn palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada ja teha asjas uus otsus, millega jätta kaebused rahuldamata. Halduskohus on oluliselt rikkunud menetlusnorme ja vääralt kohaldanud materiaalõigust. Vabariigi Valitsuse 02.06.2006 määruse nr 133 „Maa munitsipaalomandisse andmise kord“ § 2 lg 1 kohaselt otsustab maa munitsipaalomandisse andmise MaaRS § 28 lg 1 p-des 3 ja 4 nimetatud maa osas taotletava maa asukoha järgne maavanem. Tallinna linn ei ole Kose põik 9 maa munitsipaalomandisse andmise taotlust maavanemale seni esitanud. Maa munitsipaalomandisse taotlemise algatamise otsust on võimalik erandina vaidlustada siis, kui maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Kaebajate positsioon, et Kose põik 9 maa-ala kasutamine sotsiaalmaana enne
  2. aastat oli välistatud, tugineb väitele, et kogu endise kinnistu nr K-479 territooriumil asus avalikkusele suletud sõjaväeosa. Samas on asjas tõendatud, et sõjaväelinnaku territoorium ei ulatunud maa-alale, mida linn soovib munitsipaalomandisse saada, mistõttu puudusid takistused selle maa-ala kasutamiseks sotsiaalmaana ning puudub alus asuda seisukohale, et maa-ala ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Selle asemel, et selgitada välja, kas esineb asjaolusid, mis välistaksid maa munitsipaliseerimise, on halduskohus maavanema asemel meelevaldselt hinnanud maa munitsipaalomandisse andmise põhjendatust. Halduskohus leidis ebaõigesti, et volikogu otsus maa munitsipaalomandisse taotlemise kavatsuse kohta peab sisaldama asjaolusid ja tõendeid, et maa oli enne
  3. aastat kasutusel sotsiaalmaana. Maa munitsipaalomandisse taotlemise otsus ja maa munitsipaalomandisse andmise taotlus on erineva sisu ja eesmärgiga ning nendele esitatavate nõuete samastamine on põhjendamatu ega tugine seadusele. Maa munitsipaalomandisse andmise korra § 6 kohaselt tuleb maa munitsipaalomandisse andmist õigustavad asjaolud ja põhjendused esitada maavanemale esitatavas taotluses, mitte volikogu otsuses. See, et sotsiaalmaana kasutamist kinnitavaid asjaolusid ja tõendeid ei ole otsusele lisatud, ei tähenda, et neid ei eksisteeri. Asjaolu, kas munitsipaalomandisse taotletav maa täitis enne
  4. aastat sotsiaalmaa funktsiooni, hindab maavanem linna esitatava taotluse ning selles toodud asjaolude ja tõendite alusel. Käesolevas vaidluses ei saa kohus hinnata seda, kas maa munitsipaalomandisse andmine võiks olla õigustatud. Lisaks on halduskohus ebaõigesti leidnud, et maareformi eesmärgist tulenevalt ei saa omistada õiguslikku tähendust maa faktilisele kasutamisele sotsiaalmaana, kui puuduvad tõendid, et selline maakasutus põhines arusaadaval õiguslikul alusel. Lahendi nr 3-3-1-44-05 kohaselt omab tähtsust nimelt see, kas maa täitis
  5. aastal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (vt ka Tallinna Ringkonnakohtu 20.12.2007 otsus nr 3-05-775 ja 05.10.2011 otsus nr 3-10-1596). Halduskohtu seisukohad, millega on põhjendatud Kose põik 9 maa-alal sotsiaalmaa funktsiooni puudumist, on vastuolulised ja ebaõiged. Kohus ühelt poolt möönis, et maal olid enne
  6. aastat olemas sportimist võimaldavad teed ja rajad ning nende asukoht ühtib
  7. aastal rajatud valgustatud terviseradade asukohaga, kuid teisalt leidis, et maal ei olnud enne
  8. aastat sotsiaalmaa funktsiooni, kuna seal puudusid ehitisena käsitatavad spordirajatised. Halduskohus ei ole selgitanud, mille alusel ta järeldas, et varem olemas olnud radade seos tervisespordi ja vaba aja veetmisega sai olla vaid juhuslik. Tähtsust ei oma, kas avalik võim on maa-alale omistanud sotsiaalmaa funktsiooni (sh rajanud spetsiaalselt sportimiseks mõeldud rajad), vaid oluline on see, kas maad kasutati faktiliselt sotsiaalmaana. Asjas on tõendatud, et Pirita jõe vasakkaldal olevat Pirita velodroomi ja Lükati silla vahelist maa-ala kasutati aastakümneid enne
  9. aastat sportimiseks (sh VSÜ „Kalev“ Tallinna Jalgrattaspordikooli ja üldhariduskoolide õpilaste ning tervisesportlaste poolt), kasutades selleks olemasolevaid teid ja radu. See asjaolu peaks olema Tallinna linna elanikele üldtuntud. Tegemist ei olnud maa juhusliku kasutamisega, vaid organiseeritud ja intensiivse kasutusega 5
(10)3-14-53200 sotsiaalsetel eesmärkidel. Asjaolu, et radu oli aastakümneid võimalik sportimise ja vaba aja veetmise eesmärgil kasutada, annab tunnistust ka nende pidevast hooldamisest. Halduskohus tühistas kaebuste rahuldamisel vaidlustatud otsuse p 1.1, millega muu hulgas määrati Kose põik 9 maatükist moodustatava katastriüksuse sihtotstarbeks sotsiaalmaa (üldkasutatav maa 70% ja veekogude maa 30%), kuid ei ole seda millegagi põhjendanud. Isegi juhul, kui ringkonnakohus peaks hindama vaidlustatud otsuse p 1.1 tühistamise põhjendatuks, puudus alus kaebajate esitatud kohustamisnõude rahuldamiseks, sest halduskohus heitis vastustajale esmajoones ette volikogu otsuse ebapiisavat põhjendamist, mille linn saab kõrvaldada uue samasisulise akti andmisega.
  1. Kose Koolituskeskuse OÜ vaidleb kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning palub selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus on õigesti ja Riigikohtu lahendit nr 3-3-1-44-05 arvestades tuvastanud, et Kose põik 9 maa ei saa põhimõtteliselt kuuluda munitsipaliseerimisele. Kuigi vaidlust ei ole selles, et Kose põik 9 maal paiknevad käesoleval hetkel avalikult kasutatavad terviserajad, ei täida maa ka praegu sotsiaalmaa funktsioone õiguslikul alusel, sest püstitatud rajatised on ebaseaduslikud (rajatud 01.12.2004 ehituslubade nr 7231 ja nr 7232 alusel, eirates Ülemnõukogu 17.10.1991 otsusega kehtestatud keeldu) ega saa takistada maa tagastamist või õigustada maa munitsipaalomandisse jätmist. Nimetatud maa on käesoleval hetkel avalikus kasutuses vaid Tallinna linna õigusvastase tegevuse tõttu. Kose põik 9 maa ei täitnud sotsiaalmaa funktsiooni ka enne MaaRS vastuvõtmist, sest seda ei kinnita ükski tõend, nagu halduskohus on õigesti leidnud. Apellant väidab eksitavalt, et maa munitsipaalomandisse taotlemise otsus ja taotlus on täiesti erineva sisu ja eesmärgiga. Selline seisukoht on otseses vastuolus maa munitsipaalomandisse andmise korra §-ga 5 ja § 6 lg-ga 1 ning hea halduse tavaga. Maavanemale esitatav taotlus saab tugineda üksnes neile asjaolude ja tõenditele, mis on välja toodud ka volikogu otsuses. Halduskohtu seisukohad ei ole vastuolulised ning kohus ei ole otsuses väitnud, et kõnealusel maa-ala olid sportimist võimaldavad teed ja rajad olemas juba enne
  2. aastat. Pelgalt fakt, et mingile maa-alale on keegi sisse tallanud rajad, ei saa olla maa funktsiooni määramise ega ka sellest tulenevalt maa munitsipaliseerimise aluseks. Sõjaväeosa valduses oli 17,6 ha maad, mis anti Eesti Vabariigile üle
  3. aastal. Vastava akti lisaks oleval situatsiooniplaanil on selgelt näha, et sõjaväeosa maa-ala piiras ühelt poolt aed ja teiselt poolt Pirita jõgi. On ilmne, et maaüksus ei saanud olla samaaegselt nii mereväebaasi objekt kui ka puhkeotstarbeline maa, mistõttu oli kõnealuse maa faktiline kasutamine sotsiaalmaana kuni
  4. aastani välistatud.
  5. JS ja RS vaidlevad kirjalikus vastuses apellatsioonkaebusele vastu ning paluvad selle jätta rahuldamata ja halduskohtu otsuse muutmata. Halduskohus tühistas Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuse nr 176 p 1.1 õigesti, sest tagastatavat maad ei ole enne 01.11.1991 sotsiaalmaana kasutatud. Sellise funktsiooni andis kõnealusele maa-alale Tallinna linn ise, rajades tagastatavale maale ebaseaduslikult terviserajad ja nende valgustuse. Maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuses oleks Tallinna linn pidanud tooma välja kõik faktilised asjaolud, mis põhjendavad tema õigust taotleda tagastatavat maad munitsipaalomandisse. Vastustaja on aga viidatud vaid Tallinna linna generaalplaanile ja Pirita puhkeala planeerimise projektile. Samas ei kajastatud nõukogudeaegsetel kaartidel ja plaanidel sõjaväeosasid, kõnealune maa-ala oli sõjaväelinnaku nr 108 territoorium, millelt sõjavägi lahkus 31.03.
  6. Tallinna linn on vääralt lugenud tõendatuks, et sõjaväelinnak ei takistanud vaidlusaluse maa kasutamist sotsiaalmaana. Sõjaväelinnaku üleandmisevastuvõtmise aktile lisatud asendiplaanilt nähtub selgelt, et sõjaväeosa territoorium ja seda piirav aed hõlmas praegust terviseradade ala ning ulatus mitmest kohast Pirita jõeni. Vastustaja esitatud tõendid ei kinnita, et vaidlusalune maa oli enne 01.11.1991 sotsiaalmaana 6
(10)3-14-53200 Tallinna linna eestvedamisel, hooldamisel ja panustamisel avalikus kasutuses. Sotsiaalmaa funktsiooni ei saa omistada suvaliselt igale maa-alale, mida oli võimalik kasutada. Valgustatud terviseradade rajamist ettevalmistavad dokumendid
  1. aasta lõpust kinnitavad, et tegemist oli uute radade rajamisega. Kui Tallinna linnal oleks olnud faktiline õigus taotleda vaidlusalust maad munitsipaalomandisse, oleks seda tulnud teha juba 20 aastat tagasi. Vastustaja ebamõistlikku viivitamist arvestades on halduskohus õigesti kohustanud linna lahendama maa tagastamise avaldused kuue kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest arvates. Põhjendatud ei ole apellandi etteheide, et halduskohus ei oleks tohtinud hinnata, kas maa munitsipaalomandisse andmine võiks olla õigustatud või mitte, sest praegusel juhul oleks maavanemal puudunud õiguspärane võimalus maad munitsipaalomandisse anda. Arusaamatuks jääb ka Tallinna linna püüd saada enda omandisse ka avalikus kasutuses oleva Pirita jõe alust maad. Avalikult kasutatav veekogu ei saa kuidagi kuuluda Tallinna linnale MaaRS § 28 lg 1 p 3 tähenduses. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
  2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on põhjendatud ja tuleb rahuldada.
  3. Apellandi hinnangul on halduskohus asunud maavanema asemel sisuliselt ise teostama kaalutlusõigust ja otsustama Kose põik 9 maa munitsipaalomandisse andmise põhjendatuse üle, kuigi Tallinna linn ei ole vastavat taotlust Harju maavanemale seni üldse esitanudki. Ringkonnakohus selle seisukohaga ei nõustu. Halduskohus on otsuse p-s 14 asjakohaselt ning Riigikohtu 13.10.2005 otsusest nr 3-3-1-44-05 (p-d 12, 14) ja 06.03.2007 otsusest nr 3-3-194-06 (p-d 11-12) lähtudes selgitanud, et juhul, kui tegemist ei saa üldse olla sotsiaalmaaga, siis ei oleks maavanemal võimalik ka sisuliselt kaaluda sellise maa MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse andmist. Olukorras, kus maa munitsipaalomandisse taotlemise menetluse algatamine peatab õigusvastaselt võõrandatud maa tagastamise menetluse, peab halduskohus välja selgitama, kas tegemist saab üldse olla sotsiaalmaaga. Ringkonnakohus rõhutab, et kuivõrd MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel maa munitsipaalomandisse andmise vältimatuks eeltingimuseks on MaaRS § 2 lg-st 2 tulenevalt asjaolu, et kõnealune maa täitis MaaRS vastuvõtmise ajal ja täidab ka munitsipaliseerimise menetluse algatamise ajal faktiliselt sotsiaalmaa funktsioone (vt lisaks Riigikohtu 05.03.2007 otsus nr 3-3-1-102-06, p 20), siis peab kohaliku omavalitsuse üksus enne maa munitsipaalomandisse andmise menetluse algatamist olema tuvastanud, et tegemist on sotsiaalmaaga ja menetluse tulemuseks saab seega olla õiguspärase haldusakti andmine. Munitsipaliseerimise menetluse algatamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kohaliku omavalitsuse üksuse hinnangul ei ole taotletava maa sotsiaalmaaks osutumine välistatud, vaid kohalik omavalitsus peab maa munitsipaalomandisse taotlemise otsuse vastuvõtmisel olema veendunud, et kõnealust maad saab MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel munitsipaalomandisse anda ehk tegemist oli ja on sotsiaalmaaga. Selle üle, kas taotletavat maad on võimalik sotsiaalmaana munitsipaalomandisse anda (sh kas sotsiaalmaa funktsiooni jätkuv olemasolu on küllaldaselt tõendatud), otsustab siiski alles kohaliku omavalitsuse üksuse taotlust lahendav maavanem, kes ei ole maa munitsipaalomandisse andmise korra § 7 lg-st 1 tulenevalt seotud taotluses esitatud andmete ega sellele lisatud dokumentidega. Kohaliku omavalitsuse volikogu otsuse (maa munitsipaalomandisse andmise taotlemise kohta) vaidlustamise korral tuleb halduskohtul munitsipaliseerimise menetluse algatamise õiguspärasuse hindamiseks kontrollida, et otsuses viidatud tõendite ja andmete põhjal ei ole maa munitsipaalomandisse andmine ilmselgelt välistatud (vt lahend nr 3-3-1-44-05, p 14). 7
(10)3-14-53200 Halduskohus ei võta seejuures seisukohta, kas vastava maa munitsipaalomandisse andmiseks õigusaktides sätestatud alused on täidetud, sest need aspektid tuleb lõplikult välja selgitada alles munitsipaliseerimise menetluse käigus (sh kas tegemist on sotsiaalmaaga, mis on vajalik kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmiseks ja arenguks). Kõnealuse menetluse algatamise otsuse kui menetlustoimingu eraldiseisev vaidlustamine on lubatav vaid põhjusel, et maa munitsipaliseerimise menetluse põhjendamatu algatamine tooks kaasa õigusvastase viivituse maa tagastamise menetluse läbiviimisel (tulenevalt maa munitsipaliseerimise prioriteetsusest maa tagastamise ees). Kui menetluse lõpptulemuseks saab olla maa munitsipaalomandisse andmine, siis ei ole sellise menetluse algatamine õigusvastane, olenemata sellest, et toob paratamatult kaasa viivituse maa tagastamisel. Tallinna Halduskohtu 06.03.2015 istungi protokollist (II kd, tl 77-80) nähtuvalt piiritles halduskohus praeguse vaidluse ulatuse ka ise selliselt, et kuivõrd kaebajate õigusi piiravat lõplikku haldusakti ei ole veel antud, siis tuleb kontrollida üksnes seda, et konkreetse maa munitsipaalomandisse andmine ei oleks seniste tõendite põhjal ilmselgelt välistatud, ning alles maavanema võimaliku otsuse vaidlustamise käigus saab lõplikult hinnata, kas asja otsustamiseks olid kogutud kõik vajaminevad tõendid ja kas neist tehti õiged järeldused. Muu hulgas sellel põhjusel jättis halduskohus rahuldamata ka poolte taotlused tunnistajate ülekuulamiseks. Eeltoodut arvestades tuleb kohaliku omavalitsuse organi otsuses maa munitsipaalomandisse taotlemise kohta iseenesest esitada ka tõendid selle kohta, et tegemist on sotsiaalmaaga MaaRS § 28 lg 1 p 4 tähenduses, kuid selles menetlusetapis pole veel alust nõuda, et nimetatud asjaolu peab olema lõplikult välja selgitatud. Seetõttu on kohtuliku kontrolli ulatus küllaltki piiratud ning praeguse vaidluse lahendamisel ei saa võtta lõplikku seisukohta, kas Kose põik 9 maa omas
  1. aastal ja omab jätkuvalt sotsiaalmaa funktsiooni. Kohus saab tunnistada maa munitsipaalomandisse andmise menetluse algatamise õigusvastaseks üksnes juhul, kui menetluse tulemusena õiguspärase haldusakti andmine oleks välistatud.
  2. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga põhimõtteliselt selles, et vaidlusaluse maa sotsiaalmaana (nt äriotstarbeta puhke- ja spordiehitiste maa või avalikult kasutatav pargi või terviseraja maa) käsitamine eeldab üldjuhul, et avalik võim oleks teatud viisil soodustanud vastava maa-ala kasutamist harrastusspordi vmt eesmärgil. Halduskohus on põhjendatult rõhutanud, et MaaRS § 28 lg 1 p 4 rakendamist ei saa õigustada pelgalt maa-ala juhuslik kasutus sotsiaalsetel eesmärkidel, vaid üksnes organiseeritud ja intensiivne kasutus faktiliselt sotsiaalmaana. See ei tähenda siiski, et vastaval maa-alal peaksid tingimata asuma kohalikule omavalitsusele kuuluvad rajatised, vaid MaaRS § 28 lg 1 p 4 eesmärgiks tuleb pidada ka selliste maaüksuste munitsipaalomandisse andmist, mis on olnud pikka aega intensiivses avalikus kasutuses ning mida linnaelanikud on harjunud kasutama tervisespordi ja vaba aja veetmise kohana (vt Tallinna Ringkonnakohtu 05.10.2011 otsus nr 3-10-1596, p 19), olenemata nende alade õiguslikust staatusest.
  3. Vaidlust ei ole olnud selles, et Kose põik 9 täidab praegusel ajal sotsiaalmaa funktsiooni ning sellel paiknevad avalikult kasutatavad tervisespordirajatised. Küsimus sellest, kas maa munitsipaalomandisse andmist saavad õigustada pärast maareformi algust välja antud ehituslubade (I kd, tl 54-55p; I kd, tl 59-64) alusel rajatud ehitised, kuulub lahendamisele edasises haldusmenetluses. Praeguse vaidluse lahendamiseks on esmajoones oluline tuvastada, kas Kose põik 9 maaüksust võidi
  4. aastal tõenäoliselt kasutada sisuliselt sotsiaalmaana või mitte. Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuses nr 176 (I kd, tl 45-49) on Kose põik 9 varasema (s.o enne
  5. aastat) avaliku kasutuse osas viidatud
  6. a Tallinna linna generaalplaanile (II kd, tl 9), millel vastav ala on märgitud linna pargina või 8
(10)3-14-53200 metsapargina, ning
  1. a Pirita puhkeala planeerimise projekti teede ja parklate skeem (I kd, tl 77-81p; II kd, tl 7-8), millel põhineb ka praegune terviseradade võrgustik.
  2. Erinevalt halduskohtust leiab ringkonnakohus, et Tallinna linna esitatud
  3. a aktis sõjaväelinnaku nr 108 ülevõtmise kohta (II kd, tl 3-5; tõlge II kd, tl 19-21) sisalduvatelt situatsiooniplaanidelt nähtub piisavalt selgelt, et sõjaväeosa ei hõlmanud kogu endise kinnistu nr K-479 maa-ala ning sõjaväeosa territoorium paiknes samas kohas, kus see on näidatud Pirita terviseradade munitsipaalomandisse taotletava maa ja tagastatava maa skeemil (II kd, tl 6). Seda kinnitavad ka volikogu otsuses viidatud
  4. a Tallinna generaalplaan (millelt nähtuvad muu hulgas katkendjoontega rajad sisuliselt nende tänases asukohas) ja
  5. a Pirita puhkeala planeerimise projekt, sest olukorras, kus sõjaväelinnaku nr 108 territoorium oleks ulatunud Pirita jõeni, ei oleks olnud mõistlikult võimalik näha projektis ette matka- ja jooksuradade või jalgrattateede kulgemist ümber sõjaväeosa. Kahtlust ei saa olla, et
  6. aastal tuli sõjaväeosa olemasoluga igal juhul arvestada ning see nähtub ka projekti seletuskirjast (lk 3 – I kd, tl 78p). Liikumisraja olemasolu ümber sõjaväeosa territooriumi nähtub ka
  7. aasta sügisel koostatud Pirita orienteerumiskaardilt nr 9108 (II kd, tl 50; II kd, tl 76).
  8. Pirita loodusliikumise radade projektis osalenute 23.09.2004–14.10.2004 toimunud koosolekute protokollides (I kd, tl 56-58) on tõepoolest märgitud, et seni olid olemas rajad velodroomist teisel pool Pirita jõge ning pärast uute radade asukohtade määramist pidi Pirita Velodroomi esindaja organiseerima rajaaluste puhastamise võsast. Samuti on Pirita liikumisradade
  9. a eelprojekti (K-Projekt AS töö nr 04361 – I kd, tl 65-73p) üldisel asendiplaanil (I kd, tl 76) kõnealused terviserajad märgitud projekteeritavatena, mitte olemasolevatena. Ringkonnakohtu hinnangul on nimetatud dokumendid siiski sedavõrd üldised, et nende põhjal ei ole võimalik tõsikindlalt järeldada, et mingeid väljakujunenud liikumisradasid Pirita jõe vasakkaldal (s.o velodroomi poolel) enne
  10. aastat ei eksisteerinud. Pigem on usutav, et koosolekute protokollides ja eelprojektis on silmas peetud seda, et velodroomi poolsel kaldal puudusid väljaehitatud terviserajad kui ehitised, mille üle ei ole ka sisulist vaidlust. See ei tähenda siiski, et kõnealusel alal ei saanud väljakujunenud liikumisradasid üldse eksisteerida, eriti olukorras, kus radade tegelik olemasolu on järeldatav mitmelt kaardilt. Eelprojekti seletuskirjas sisaldub muu hulgas foto, millel on kujutatud selgelt eristatavat „olemasolevat rada“ jõe lõunakaldal mõisa lähedal (vt lk 5, foto nr 5 – I kd, tl 68 pöördel) ning ka raja 2 lõigu C eskiisprojekti asendiplaanil (I kd, tl 75) ja lõiku B kajastaval valgustuse projektil (I kd, tl 74) on Kose põik 9 maal (sh endise sõjaväelinnaku ja Pirita jõe vahelisel alal) selgelt nähtav projekteeritava uue terviserajaga põhiosas praktiliselt kohakuti kulgev rada. Pirita terviseradade projekti osaliste 14.10.2004 koosoleku protokollis (I kd, tl 58) viidatud rajaaluste võsast puhastamine ei tähenda tingimata seda, et võimalik varasem rada oli võsastunud, vaid on seostatav asjaoluga, et ehitatav valgustatud terviserada ei kulge päris kõigis kohtades varasema rajaga kohakuti ning projekteeritav rada on ka senisest laiem. Arvestades asjaolu, et Tallinna linna viidatud dokumentidest nähtub vähemasti teatud loodusradade olemasolu sisuliselt samas kohas, kui praegused Pirita valgustatud terviserajad, ning nimetatud radade pikaajalist ja järjekindlat kasutamist sportimiseks on kinnitanud ka Pirita Velodroomi ja seal tegutsenud VSÜ „Kalev“ Tallinna Jalgrattaspordikooliga aastakümneid seotud olnud inimesed (vt Enn Pettai 18.01.2015 seletus – II kd, tl 10; Pirita Spordikeskuse 21.01.2015 seletus – II kd, tl 11).
  11. Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et Tallinna Linnavolikogu 13.11.2014 otsuses nr 176 viidatud ja praeguses asjas esitatud dokumentide põhjal ei ole võimalik asuda seisukohale, et Kose põik 9 maa-ala näol ei saa ilmselgelt olla tegemist sotsiaalmaaga, mida saaks MaaRS § 28 lg 1 p 4 alusel anda munitsipaalomandisse. Lõplikult tuleb nimetatud 9
(10)3-14-53200 asjaolu selgitada välja vaidlusaluse otsusega algatatud menetluse käigus. Kaebajate väited, et kuna tegemist on Pirita jõeoru maastikukaitsealaga, siis ei saagi sellele sotsiaalmaa sihtotstarvet määrata, ning munitsipaalomandisse ei saa anda Pirita jõe alust maad, ei ole praeguses vaidluses asjassepuutuvad, vaid võiksid tähtsust omada maavanema otsuse vaidlustamise korral. Kuivõrd vaidlustatud on volikogu otsust, mitte maa tagastamise otsustamisega viivitamist, siis ei ole asja lahendamiseks ka oluline, miks on linn astunud alles 2014. aastal samme maa munitsipaalomandisse saamiseks. 16. Eelneva põhjal ja

§ 200

p 3 alusel tuleb Tallinna linna apellatsioonkaebus rahuldada ning Tallinna Halduskohtu 31.03.2015 otsus tühistada. Ringkonnakohus teeb asjas ise uue otsuse, millega jätab Kose Koolituskeskuse OÜ, JS ja RS kaebused rahuldamata. 17.

§ 108

lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

§ 109

lg 1 järgi tuleb menetluskulude väljamõistmiseks kohtule esitada menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid, mille esitamata jätmise korral menetluskulusid välja ei mõisteta.

§ 109

lg-st 2 juhindudes märgib ringkonnakohus, et Kose Koolituskeskuse OÜ on kandnud kahes kohtuastmes menetluskulusid kokku 6896,20 eurot (sh halduskohtu menetluses 5552,20 eurot – I kd, tl 82; II kd, tl 65-75; II kd. tl 88-91; apellatsioonimenetluses 1344 eurot – II kd, tl 134-138; II kd, tl 147-150p) ning JS ja RS kantud menetluskulud kahes kohtuastmes kokku olid 4362 eurot (sh halduskohtu menetluses 2905 eurot – 3-14-53251 toimik, tl 47; II kd, tl 58-64; II kd, tl 84-85p; II kd, tl 93; apellatsioonimenetluse 1466,25 eurot – II kd, tl 129-133; II kd, tl 143-146p). Kuivõrd ringkonnakohus teeb asjas uue otsuse, millega jätab kaebused rahuldamata, jäävad kaebajate menetluskulud

§ 108lg 1 alusel nende endi kanda.

Tallinna linn on tasunud apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 15 eurot (II kd, tl 110), muude menetluskulude kandmise kohta ei ole vastustaja kohtutele andmeid esitanud. Kuivõrd ringkonnakohtu otsuse tulemusel jäävad kaebused rahuldamata, siis arvestades kaebajate vastuväidete ühetaolisust, tuleb vastustaja tasutud riigilõiv

§ 108lg 1 alusel mõista neilt välja võrdsetes osades ehk igaühelt 5 eurot.

Muus osas jäävad Tallinna linna võimalikud menetluskulud

§ 109lg 1 alusel tema enda kanda.

/allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ /allkirjastatud digitaalselt/ Villem Lapimaa Kaire Pikamäe Virgo Saarmets 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.