Obsah (5)

§ 180§ 114§ 182§ 108§ 109

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna halduskohus Kohtukoosseis Hurma Kiviloo Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2015. a, Tallinn Haldusasja number 3-15-998 Haldusasi E.T. kaebus Poli

§ 180lg 1, § 181 lg 1).

Samaks kuupäevaks tuleb apellatsioonkaebus esitada ka juhul, kui selle koostamiseks vajatakse menetlusabi. Menetlusabi taotluse ja apellatsioonkaebuse võimalike puuduste kõrvaldamise lahendab ringkonnakohus (

§ 114, § 187 lg 4).

Kui apellatsioonkaebuses ei taotleta asja lahendamist Jätta E.T. kaebus rahuldamata. Jätta poolte menetluskulud nende enda kanda. 1 kohtuistungil, võidakse see lahendada menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

kirjalikus ASJAOLUD

1. 10.04.2015 peeti Tallinna Lennujaama piiripunktis kinni Eestis ebaseaduslikult viibiv Venemaa kodanik E.T. (edaspidi ka kaebaja või kaebuse esitaja), kes oli 19.11.2014 saabunud Eestisse Tallinna lennujaama kaudu lühiajalise viisa alusel, mis oli kehtiv 15.11.201414.11.2015, ja kes soovis 10.04.2015 lahkuda Tallinna lennujaamast lennureisiga Moskvasse /tl 41, 76/.
2. Et E.T. oli viibinud Schengeni viisaruumis 180 päeva jooksul lubatud 90 päeva asemel 117 päeva, st 27 päeva ilma seadusliku aluseta, koostati antud väärteo kohta 10.04.2015 kiirmenetluse otsus, millega kaebajat karistati Eestis ebaseadusliku viibimise eest välismaalaste seaduse (edaspidi VMS) § 298 alusel rahatrahviga 80 eurot /tl 42/.
3. 10.04.2015 Politsei- ja Piirivalveamet (edaspidi ka PPA või vastustaja) tegi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (edaspidi VSS) § 11 lg 1, § 7 lg 1, § 73 lg 1 alusel E.T.le ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1031814116 (edaspidi ka Ettekirjutus), millega tegi kaebajale ettekirjutuse Eestist lahkumiseks 7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 17.04.2015, ja vastavalt VSS § 74 lg-le 1 kohaldas E.T. suhtes sissesõidukeeldu 3 (kolmeks) aastaks kaebaja lahkumisotsuse täitmise päevast alates. Ettekirjutuse kohaselt kuulub see sundtäitmisele alates 18.04.2015 /tl 10-11, 19-20, 43, 72-73/.
4. 17.04.2015 E.T. esitas Tallinna halduskohtule kaebuse Ettekirjutuse vaidlustamiseks ja 29.05.2015 kaebuse täpsustuse, milles taotles Ettekirjutuse tühistamist. Kaebaja esitas ka alternatiivse nõude - kohaldada PPA 10.04.2015 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1031814116 osas sissesõidukeeldu lühemaks ajaks /tl 1-2, 36-40/.
5. 03.06.2015 määrusega kohus võttis E.T. kaebuse menetlusse Ettekirjutuse tühistamiseks esitatud nõude menetlemiseks ning tagastas läbivaatamatult kaebuse alternatiivnõude osas /tl 53-54/.
6. 24.07.2015 esitas PPA kohtule kirjaliku vastuse kaebuse kohta /tl 62-65/.
7. 21.08.2015 määrusega kohus määras lahendada kaebus kirjalikus menetluses /tl 79/. Pooled neile täiendavate selgituste esitamiseks antud tähtajal kohtule midagi täiendavalt ei esitanud. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD Kaebuse esitaja E.T. soovib vaidlustada Ettekirjutuse sissesõidukeelu osas. Kaebaja ei tegutsenud viisarežiimi rikkumist toime pannes pahatahtlikult, vaid ta ei olnud teadlik tema Eestis viibimist reguleerivast seadusest, et temal on õigus viibida Eestis 180 päeva jooksul ainult 90 päeva. Kaebaja ei eita oma süüd rikkumises, kuid sissesõidukeelu rakendamine 3 aastaks tema suhtes on ebaõiglane ja ei ole proportsionaalne rikkumisega ning tekitab kaebajale ebaproportsionaalselt suuri raskusi. Kaebajal on Eestis oma äri Law&Consulting Agency OÜ (registrikood 12738099) /tl 44/. Firmal on sõlmitud ruumi üürileping alates 21.11.2014 kuni 21.11.2015 /tl 3-5, 45-46/. E.T. 2 tasub makse ja saab juhatuse liime tasu /tl 6-9, 47-48/. Faktiliste asjaolude tõttu kaebajal oli õigus taotleda VMS § 60 lg 2 ja lg 3 kohaselt pikaajalist viisat kehtivusajaga kuni 12 kuud ja kuni 180-päevase viibimisajaga kaheteistkümne järjestikuse kuu jooksul. Seoses sellega, et kaebaja viibimine Eestis on seotud isiklike asjaolude ja äriühingu pidamisega, kaebaja palub tühistada Ettekirjutus sissesõidukeelu osas. Kaebaja koheselt taotleb pikaajalise (D) viisa, mis vastab tema Eestis viibimiseks faktilistele eesmärkidele. Vastustaja Politsei- ja Piirivalveamet on seisukohal, et haldusorgani otsus on õiguspärane ja Ettekirjutuse tegemisel E.T.le koos 3aastase sissesõidukeelu kehtestamisega ei ole rikutud haldusmenetluse norme ega haldusaktile esitatavaid nõudeid. PPA vaidleb kaebusele vastu, paludes jätta kaebus rahuldamata. Viisaga Eestis viibimise ajal töötas E.T. Tallinnas hotellis Von Stackelberg manageri abina, millega rikkus VMS § 104 sätteid ja antud teo asjaolud on selgitamisel. E.T. lahkus Eesti Vabariigist 10.04.2015 Tallinna Lennujaama piiripunkti kaudu. Kuna isik on Eesti Vabariigist lahkunud, siis on ta täitnud lahkumisettekirjutuse. Haldusaktiga kaebaja suhtes 3 aastaks kehtestatud sissesõidukeeld on kehtiv 10.04.2015 kuni 10.04.
8. Kaebuse esitaja on halduskohtule esitatud kaebuses toonud välja, et ta ei ole rikkumist toime pannes tegutsenud pahatahtlikult, vaid ei olnud teadlik tema Eestis viibimist reguleerivast seadusest, et temal on õigus viibida Eestis 180 päeva jooksul ainult 90 päeva. Kaebaja sõnul on tal Eestis oma äri Law&Consulting Agency OÜ ja isikul on sõlmitud ruumi üürileping alates 21.11.2014 kuni 21.11.
9. Isik rõhutab, et ta tasub makse ja saab juhatuse liikme tasu. Kaebaja ei eita oma süüd teostatud rikkumises. Välismaalasel peab Eestis viibimiseks olema seaduslik alus (VSS § 2 lg 1). Välismaalasel on keelatud Eestis viibida ilma seadusliku aluseta. VSS § 2 lg 2 kohaselt sätestab välismaalase Eestis viibimise seaduslikud alused (viibimisalused) välismaalaste seadus: VMS § 43 lg 1 viisa ja teised Eestis viibimise seaduslikud alused, § 112 tähtajaline elamisluba, § 230 pikaajalise elaniku elamisluba. Kaebaja on välismaalane ja lahkumisettekirjutuse tegemise ajal puudus tal seaduslik alus Eestis viibimiseks. VSS § 7 lg 1 kohaselt tehakse viibimisaluseta Eestis viibivale välismaalasele ettekirjutus Eestist lahkumiseks. PPA lähtub oma tegevuses kehtivast seadusest, arvestades sealjuures õiguse põhiprintsiipe ning tavasid. Vaidlustatud Ettekirjutuses on kaebajale nõuetekohaselt antud ka lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaeg. VSS § 7 lg 1 sõnastusest nähtuvalt on tegemist rangelt siduva normiga. Kui PPA ei tuvasta viibimisaluseta Eestis viibiva välismaalase asjas VSS § 9 lg 1 näidatud aluseid - 1) on eesti rahvusest; 2) on asunud Eestisse elama enne
10. a
11. juulit ega ole siit lahkunud elama mõnda teise riiki ning kelle jätkuv Eestis viibimine ei kahjusta Eesti riigi huve – seadustamisettekirjutuse tegemiseks, on PPA kohustatud tegema lahkumisettekirjutuse. Ettekirjutuses on viidatud asjaolule, et kaebaja suhtes ei ole tuvastatud VSS § 9 lg 1 loetletud asjaolusid. Haldusmenetluse seaduse (edaspidi HMS) § 3 lg 2 sätestab, et halduse õigusakt ja toiming peab olema kohane, vajalik ning proportsionaalne seatud eesmärgi suhtes. HMS § 55 lg 1 kohaselt, peab kirjalik haldusakt olema kirjalikult põhjendatud. PPA on haldusakti koostamisel järginud seaduses sätestatud nõudeid, hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses piisava põhjalikkusega, mille tulemusena on Ettekirjutus vormistatud õiguspäraselt ning see ei sisalda diskretsiooniviga. PPA on seisukohal, et lahkumisettekirjutuse koostamisega ei ole rikutud kaebaja õigusi. Vastustaja rõhutab, et Eestis viibimise seaduslikuks põhjuseks ei ole isiku majanduslikud, sotsiaalmajanduslikud ega isiklikud sidemed. Sama on leidnud korduvalt nii Tallinna halduskohus kui ka Tallinna ringkonnakohus (nt 18.08.2008 määruses nr 3-07-2578). Sissesõidukeelu kohaldamine tugineb rahvusvahelise õiguse põhimõttele, mille kohaselt riigil on suveräänne õigus otsustada, kas ta soovib välismaalase viibimist oma territooriumil või 3 mitte. Lisaks on Eesti Vabariigil suveräänse riigina õigus ise otsustada, kui intensiivne peab olema isiku tegu, mida saaks käsitleda ohuna avalikule korrale, Eesti Vabariigi julgeolekule või teiste isikute tervisele. Isikust tuleneva ohu suurust ei saa hinnata isik ise, sest tema teada on vaid faktilised asjaolud ning enda kavatsused ja tegevuse eesmärgid. See, milline on hinnang isiku ohtlikkusele ohuprognoosi kontekstis, on seega riigi otsustada. Kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamine on põhjendatud tulenevalt asjaolust, et tema Eestis ebaseaduslik viibimine ohustab avalikku korda ja sellega seotud seadusekuulekust. Seadusevastasest käitumisest ei peaks välismaalane saama tuletada endale täiendavaid õigusi, kuivõrd sellisel juhul on rikutud õiguskindluse printsiip. Selline olukord ei saa olla kooskõlas ka avaliku huviga. Arvestades, et riigis ebaseaduslik viibimine on keelatud ja karistatav rahatrahvi või arestiga, samuti seda, kui koormavaid haldusakte (ettekirjutused lahkumiseks) ja intensiivseid sunnivahendeid (kinnipidamine, väljasaatmine) rakendatakse ebaseadusliku viibimise lõpetamiseks, on ilmselge, et tegemist on olulise avaliku huviga. Kohtud on leidnud, et isiku füüsilise vabaduse õigusele ja huvile, et tema era- ja perekonnaellu ei sekkutaks, vastandub avalik huvi. PPA peab vajalikuks rõhutada, et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks isikul tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda. Üldjuhul ei ole välismaalasel kaasasündinud subjektiivset õigust elada ja viibida just nimelt Eesti Vabariigi territooriumil. Selline õigus võib välismaalasel tekkida teatud juhtudel seoses põhiõiguste ja -vabadustega. PPA peab seoses isiku viitele Eestis oma äritegevuse omamisele vajalikuks märkida, et isikut tõendavate dokumentide seaduse (edaspidi ITDS) § 205 alusel on E.T.l võimalus taotleda Eresidendi digitaalne isikutunnistus. E-residendi digi-ID on digitaalne dokument, mis on kasutatav üksnes elektroonilises keskkonnas isiku tuvastamiseks ja digitaalse allkirja andmiseks. E-residendi digi-ID võimaldab välismaalasel osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast. KOHTU PÕHJENDUSED
12. Kaebusest ja asja materjalidest nähtuvalt kohus on seisukohal, et E.T. on vaidlustanud PPA 10.04.2015 ettekirjutuse Eestist lahkumiseks nr 1031814116 ja soovib selle haldusakti tühistamist vaid osaliselt - sissesõidukeelu osas. Esiteks, kaebaja on nimetatud asjaolu oma täpsustatud kaebuses kahel korral rõhutanud (II osa p 1 ja nõuete p 2). Teiseks, kaebaja ei ole esitanud põhistust lahkumisettekirjutuse õigusvastasuse osas ja on täitnud selles osas Ettekirjutuse talle Eestist lahkumiseks antud tähtaja jooksul, enne Ettekirjutuse sundtäitmisele asumist (7 päeva jooksul, kuid mitte hiljem kui 17.04.2015, aga kaebaja lahkus 10.04.2015). Et kaebaja on lahkunud Eestist, siis on Ettekirjutus selles osas täidetud. Vastavalt HMS § 61 lgle 2 haldusakt kehtib kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti. Et lahkumisettekirjutus on täidetud, siis selles osas haldusakt enam ei kehti ja selle tühistamine ei oleks enam ka võimalik. Eeltoodut arvestades kohus ei anna käesolevas otsuses hinnangut Ettekirjutuses sisalduvale lahkumisettekirjutusele, kuna selle üle puudub vaidlus, vaid kontrollib Ettekirjutuse õiguspärasust üksnes E.T.le kohaldatud sissesõidukeelu osas.
13. Kaebuses märgitu kohaselt E.T. leiab, et Ettekirjutus on sissesõidukeelu osas õigusvastane (sh ebaõiglane ja ebaproportsionaalne) seetõttu, et ta ei ole viisarežiimi rikkumist pannud toime pahatahtlikult vaid teadmatusest ja ta ei eita oma süüd rikkumises; kaebajal on Eestis oma äri Law&Consulting Agency OÜ ja äriühingul on sõlmitud ruumi üürileping 4 perioodiks 21.11.2014-21.11.2015; kaebaja tasub makse ja saab juhatuse liikme tasu, mistõttu tema viibimine Eestis on vajalik isiklikel asjaoludel ja seoses äriühingu pidamisega. Vastustaja vastusest ilmneb, et PPA vaidleb kaebusele vastu ja on seisukohal, et PPA on haldusakti koostamisel järginud seaduses sätestatud nõudeid, hinnanud asjaolusid ja tõendeid kogumis ning vastastikuses seoses piisava põhjalikkusega, mille tulemusena on Ettekirjutus vormistatud õiguspäraselt ning see ei sisalda diskretsiooniviga. PPA leiab, et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks tal tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes Eesti õiguskorda järgivate välismaalastega. Kuna ITDS § 205 alusel on E.T.l võimalus taotleda Eresidendi digitaalne isikutunnistus, siis PPA hinnangul ei takista sissesõidukeeld kaebajal osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast.
14. Kaebajale sissesõidukeelu kohaldamise aluseks olnud VSS § 74 lg 1 (24.12.2010 jõustunud redaktsioonis) kohaselt lahkumisettekirjutuses kohaldatakse välismaalase suhtes sissesõidukeeldu kolmeks aastaks lahkumisettekirjutuse täitmise päevast arvates. Vastavalt sama paragrahvi lg-le 5 (01.10.2014 jõustunud redaktsioonis) sissesõidukeelu kohaldamise põhjenduses avaldatakse üksnes õiguslik alus ning ei avaldata faktilist alust, sellega seotud asjaolusid ega asjassepuutuvaid kaalutlusi. Tulenevalt sama paragrahvi lg-test 3, 4 ja 6 (01.10.2014 jõustunud redaktsioonis), kui sissesõidukeelu kohaldamise tähtaeg on kõiki tähtsust omavaid asjaolusid arvestades ebaproportsionaalne, võib lahkumisettekirjutuses kohaldada sissesõidukeeldu lühemaks ajaks, või kui sissesõidukeeld jäetakse humaansetel kaalutlustel kohaldamata, siis sissesõidukeelu kohaldamist lühemaks ajaks või sissesõidukeelu kohaldamata jätmist põhjendatakse. Seega, kuigi HMS § 56 lg 1 kohaselt kirjalik haldusakt ja soodustava haldusakti andmisest keeldumine peab olema kirjalikult põhjendatud ja haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele on haldusaktis viidatud ning sama paragrahvi lg 2 kohaselt haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus, siis VSS näeb ette sellest põhireeglist erandi. See tuleneb sõnaselgelt VSS § 1 lgst 2, mille kohaselt selles seaduses ettenähtud haldusmenetlusele kohaldatakse HMS sätteid, arvestades VSS erisusi, kuid sissesõidukeelu kohaldamise menetluse suhtes ei rakendata HMSs sätestatut.
15. Eelmärgitust tulenevalt, kuna PPA ei ole sissesõidukeelu tähtaja määramisel kaldunud kõrvale üldnormist ja on viidanud põhjenduses asjakohasele õiguslikule alusele, vastab kaebaja suhtes sissesõidukeelu kohaldamise haldusakt formaalse õiguspärasuse eeldustele. Et 3aastase sissesõidukeelu kehtestamisel ei avaldata faktilist alust, siis ei ole kohtul tegelikult võimalik nimetatud otsustuse materiaalset õiguspärasust tavalisel viisil kontrollida. Vastustaja seletuses toodud põhjendusi arvestades puudub kohtul siiski alus öelda, et kaebajale sissesõidukeelu kehtestamine on olnud ebaproportsionaalne. E.T. on rikkunud viisarežiimi koguni kahel moel: esiteks viibis ta Eestis seadusliku aluseta 27 päeva (VMS § 43 lg 1 p 1 rikkumine, VMS § 298 alusel karistatud) ja teiseks töötas ta vastava loata Tallinnas hotellis Von Stackelberg manageri abina (VMS § 104 rikkumine, selles osas on menetlus pooleli). PPA rõhutamisest, „et isiku tahtlikust õigusrikkumisest tulenevalt ei tohiks isikul tekkida täiendavaid õigusi ja hüvesid võrreldes teiste välismaalastega, kes järgivad Eesti õiguskorda“ võib teha järelduse, et vastustaja peab rikkumist või rikkumisi tahtlikult toime panduks. Sellega kohus ei saa nõustuda, sest ühestki dokumendist ei ilmne, et tegemist on olnud tahtlike rikkumistega. Kaebaja on nii oma Eestis ebaseadusliku viibimise kohta antud seletuskirjas /tl 74/, kiirmenetluse otsuse tegemisel kui ka kohtukaebuses põhjendanud rikkumist mitteteadmisega. PPA ei ole seda millegagi ümber lükanud. Olukorras, kus välismaalast võib seadusliku aluseta Eestis viibimise eest karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga, kuid kaebajale 5 on määratud rahatrahv üksnes 20 trahviühikut, so 80 eurot, on menetleja käsitanud rikkumist samuti pigem ettevaatamatusest toime pandud väärteona. Samas see asjaolu ei muuda kohtu seisukohta sissesõidukeelu õiguspärasusest. Asjas ei nähtu ühtki sellist erilist asjaolu (mõjuvat põhjust), mille tõttu PPA oleks pidanud jätma kaebajale sissesõidukeelu humaansetel kaalutlustel kohaldamata või kohaldama seda lühemaks ajaks. Selleks ei ole fakt, et kaebaja (mitte firma, nagu väidab kaebaja; äriühingu aadress on äriregistri järgi Randla 13-201, Tallinn) on endale Tallinnas üürinud eluruumi, seda enam, et käeolevaks ajaks on üürileping ka lõppenud (kehtis kuni 21.11.2015) /tl 3-5/. Samuti on vastustaja õigesti leidnud, et kuna ITDS § 205 alusel on E.T.l võimalus taotleda E-residendi digitaalne isikutunnistus, siis ei takista sissesõidukeeld kaebajal osaleda Eestis avalik-õiguslikus ja eraõiguslikus asjaajamises, olenemata tema füüsilisest viibimiskohast. Seega kohus, analüüsinud Ettekirjutust ja asjassepuutuvaid õigusnorme, hinnanud poolte kirjalikke seisukohti ning kõiki asjas kogutud tõendeid nende kogumis ja vastastikuses seoses, on kokkuvõtlikult seisukohal, et kaebajale sissesõidukeelu kohaldamine on nii formaalselt kui ka materiaalselt õiguspärane ja ei saa rikkuda kaebaja õigusi ning E.T. kaebus ei ole põhjendatud. 5.

§ 108lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Samas tuleneb eelmärgitud sättest, et isikul, kelle kahjuks otsus tehti, tuleb üldjuhul kanda ka vastaspoole menetluskulud.

§ 109

lg-st 1 tulenevalt esitatakse menetluskulude väljamõistmiseks kohtule enne kohtuvaidlusi kohtukulude nimekiri ja kuludokumendid, kirjalikus menetluses esitatakse menetluskulude nimekiri ja kuludokumendid aga kohtu poolt määratud tähtaja jooksul. Nende esitamata jätmisel menetluskulusid välja ei mõisteta. Antud juhul jääb E.T. kaebus rahuldamata. PPA ei ole omapoolset menetluskulude nõuet esitanud. Seega kohus vastavalt

§ 109

lg-le 2 ja § 158 lg-le 5 leiab, et poolte võimalikud menetluskulud peavad jääma nende enda kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Hurma Kiviloo Kohtunik 6