KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Otsuse tegemise aeg ja koht 10. september 2012 Tartu Tsiviilasja number 2-10-36752 Tsiviilasi Maria Iljina hagi

§ 10

sätestab otsesõnu dokumentide loetelu, millised kohtutäitur peab võlgnikule kätte toimetama. Hageja väide, et ka muud menetlusdokumendid, sõltuvalt teabe tähtsusest, tulevad kätte toimetada, ei põhine seadusel. Muid menetlusdokumente võib kohtutäitur edastada menetlusosalisele kohtutäituri valitud viisil. Kohtutäitur on veenvalt põhistanud, et kohtutäituri

1. juuni 2010 enampakkumise nurjunuks kuulutamise akt ja vara ümberhindamise akt olid
2. juuni 2010 kirja, milles teatati kordusenampakkumisest lisad, mis saadeti hagejale õigel aadressil XXX, Narva. Tunnistaja Tatjana Afanasieva ütlustega on tõendatud, et
3. juuni 2010 kohtutäituri kiri enampakkumise kohta oli tema poolt koostatud samal päeval ning aadressi kirjale kandis tema ise, mitte programm. Tunnistaja Galina Vorobjova ütlustega ja kohtutäituri
4. juuni 2010 tähitud kirjade saatelehega on tõendatud, et G. Vorobjova on
5. juunil 2010 registreerinud väljasaadetavate dokumentide registris hagejale adresseeritud kirja ning selle Aleksei Saile üle andnud kättetoimetamiseks aadressil XXX Narvas. Tunnistaja A. Sai ütlustega on tõendatud, et tema on proovinud
6. juunil ja
7. juunil 2012 toimetada kirja kätte M. Iljinale aadressil XXX, Narva ning
8. juunil 2010 pannud kirja postkasti, mida kinnitab ka A. Sai poolt täidetud dokumendi väljastusteade. Tunnistaja N. Iljina ütlused, et tema alates aprillikuust käis paar-kolm korda nädalas M. Iljina korteris ja samaaegselt kontrollis ka posti ning kohtutäiturilt tulnud dokumente postkastis ei näinud, ei lükka kohtu arvates ümber asjaolu, et kohtutäituri poolt olid need dokumendid M. Iljina jaoks postkasti pandud s.h. enampakkumise teade. Asjaoluga, kas N. Iljina leidis postkastist M. Iljinale adresseeritud täitemenetlusedokumente, ei saaks lugeda tõendatuks, et M. Iljina on kätte saanud kohtutäituri saadetud dokumendid. Kuna pooled ei vaidle, et hageja viibis alates aprillikuust vanglas, ei saa eeldada, et postkasti pandud menetlusdokumendid on hagejale kätte toimetatud. Seega ei ole tõendatud, et
9. juunil 2010 on M. Iljinale enampakkumise teade postkasti panemisega kätte toimetatud. Kohtutäituri poolt on
10. juuni 2010 enampakkumise kiri on postkasti panemisega kohtutäituri poolt edastatud M. Iljinale. Kuigi tunnistaja N. Iljina ütlustest nähtub, et tema postkastist kohtutäituri dokumente ei näinud, ei loe kohus N. Iljina ütlusi usaldusväärseks. On tõendatud, et kohtutäitur on edastanud M. Iljinale esimese enampakkumise teate aadressil XXX, Narva AS Eesti Posti kaudu lihtkirjana
11. mail
12. Dokumendi väljastusteatega ja tunnistaja A. Sai ütlustega on tõendatud, et dokumenti nr 18974 (
13. juuni 2010 teadet enampakkumise kohta) on proovitud M. Iljinale kätte anda kahel korral ning on jäetud Maria Iljina postkasti
14. juunil
15. Tunnistaja N. Iljina ütlused ei olnud kohtu arvates usaldusväärsed ega lükanud ümber asjaolu, et
16. mai 2010 kohtutäituri kirjad on AS Eesti Post edastanud
17. mail 2010, ning 4 tunnistaja A. Sai ütlusi, et
18. juuni 2010 kohtutäituri kiri on jäetud N. Iljinale postkasti
19. juunil
20. Kohtutäitur on kohtule veenvalt põhjendanud, et tal ei olnud muid võlgniku kontaktandmeid ega andmeid võlgniku esindajate kohta. Võlgnikule kättetoimetatud täitmisteate tekstis on kohtutäitur muuhulgas palunud teavitada kohtutäiturit olulistest asjaoludest, mis võivad mõjutada täitemenetluse läbiviimist, kuid võlgnik oma viibimiskoha muutumisest kohtutäiturit ei teavitanud. Hageja oleks vahialusena saanud posti või telefoni teel kohtutäiturile teatada oma asukoha muutumisest ning kohtutäitur oleks saanud edastada vajaliku teabe vangla aadressil. Kohtutäitur on veenvalt põhjendanud, et temal ei olnud alust arvata, et M. Iljina asub vanglas. Kohtutäituri teavitamine oma asukoha muutumisest on eelkõige menetlusosalise kohustus. Seega on M. Iljina oma käitumisega ise tekitanud olukorra, et temani ei jõua täitemenetluse oluline info. Asjas ei oma tähtsust hageja arvamus, et kohtutäitur oleks pidanud talle dokumente edastama korteriühistu kaudu.

§ 10lubab kohtutäituril endal valida viisi, mil moel dokumente edastada.

Kohtutäitur on seadusest tulenevalt teinud kõik, et teavitada võlgnikku enampakkumise toimumisest - kohtutäitur on edastanud M. Iljinale teate enampakkumise toimumisest kirja teel postkasti panemisega kohtutäiturile teadaoleval aadressil, avaldanud teate Ametlikes Teadaannetes, kohalikus ajalehes ja internetiportaalis www.varad.ee. Seega on tõendatud, et kohtutäitur on edastanud M. Iljinale enampakkumise teate. Asjaolu, et M. Iljina väidetavalt ei saanud teada enampakkumise toimumisest, on võlgniku enda käitumise tulemus. Seega ei ole tõendatud, et

1. juulil 2010 kohtutäitur A. Kreki korraldatud enampakkumisel oleks kohtutäitur rikkunud enampakkumise olulisi tingimusi ja hagi korteriomandi aadressil XXX, Narva
2. juuli 2010 enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks tuleb jätta rahuldamata. Kohus võib enampakkumise kehtetuks tunnistada ka juhul kui enampakkumine toimus tühise arestimise alusel. Kinnisasja arestimise akt toimetati M. Iljinale kätte
3. novembril 2009 allkirja vastu. M. Iljina ei ole arestimise akti vaidlustanud. M. Iljina oli kõikidest õigustest teavitatud täitmisteate, arestimise akti ja muude temale edastatud dokumentide tekstides, temale oli teatatud kinnisasja arestimisest ja enampakkumise läbiviimisest. Seega ei olnud võlgniku õigusi rikutud ja vara arestimine ei ole tühine, mistõttu ei ole tõendatud, et enampakkumine tuleks tunnistada kehtetuks tühise arestimise alusel. Kohus leidis, et hageja ei ole esitanud tõendeid, et kohtutäituri
4. juuni 2010 kiri oleks võltsitud. Kohtutäitur on veenvalt põhistanud, et kirjaplanki, mida kasutati
5. juunil 2010, kasutatakse ka teiste kirjade koostamiseks. Samuti ei anna asjaolu, et kiri oli koostatud vene keeles, põhjust arvata, et see oleks võltsitud. Kohtutäitur on selgitanud, et kirja peal on täitemenetluse number 066/2009/1698, aga dokumendi väljastusteate peal on kirja järjekorranumber 18974, mis on antud dokumendiregistris kirja registreerimise. Ka tähitud kirjade saatelehe koopiaga on tõendatud, et sel päeval anti A. Saile üle kiri M. Iljinale saatmiseks. Asjaolu, et kiri edastati kohtutäituri büroo töötaja poolt ei tõenda samuti, et oleks alus kahelda kirja ehtsuses. Kuna kohus ei tuvastanud, et
6. juuli 2010 enampakkumisel oleks rikutud enampakkumise olulisi tingimusi, mistõttu tuleks enampakkumine kehtetuks tunnistada, siis ei ole tõendatud ka hageja nõue nõuda müüdud asja ostjalt OÜ-lt Peremaakler välja korteriomand ning hagi tuleb tervikuna jätta rahuldamata. Asja lahendamisel ei oma tähtsust, kuidas või kelle käest sai N. Iljina vara ümberhindamise akti ja enampakkumise nurjunuks kuulutamise akti. Kohus luges eelnevalt nimetatud dokumendid hagejale edastatuks postkasti panemisega.
7. juulil 2010 tehtud maksekorraldus summas 12 250.80 kr kohta ei oma asja lahendamisel tähtsust, sest sissenõudja nõude täitmine peale enampakkumise toimumist ei mõjuta enampakkumise õiguspärasust ega ole enampakkumise kehtetuks tunnistamise aluseks. 5 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
8. M. Iljina esitas Viru Maakohtu
9. aprilli 2011 otsuse peale apellatsioonkaebuse. Apellant palus tühistada maakohtu otsuse tervikuna ning jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) ei analüüsinud kohus otsuses teist hageja poolt välja toodud enampakkumise olulise tingimuse rikkumist. Nimelt kohtutäitur ei teavitanud hagejat, et tema korteriomand müüakse enampakkumisel; 2) ei ole võlgnevuse suurust arvestades kõne all mitte enampakkumise otstarbekus, vaid vahendite proportsionaalsus sissenõudmise eesmärgiga võrreldes; 3) ei vaadanud maakohus haginõuet läbi sisuliselt.

ei keela küll otseselt kinnisasja müüki väikese võlgnevuse katteks, kuid

§ 223

lg-s 1 sisaldab ka viidet enampakkumise teiste oluliste tingimuste rikkumisele, mille täpsem sisu on poolte ja kohtu määrata; 4) on kaevatav kohtuotsus vasturääkiv. Kohus nentis otsuse lk-l 5: „Pooled on ühel meelel, et enampakkumisest mitteteatamist tuleb lugeda enampakkumise tingimuste oluliseks rikkumiseks /…/ Kohtutäitur peab veenduma, et korteriomanikku on teavitatud talle kuuluva kinnisasja enampakkumisega müügist. Kohtutäituri võimalus valida, mis viisil toimetada teade võlgnikule, sõltub teatise tähtsusest." Kuid otsuse järgmisel leheküljel teeb kohus vastupidise järelduse: „/.../ hageja seisukoht, et ka teised menetlusdokumendid, olenevalt teatise tähtsusest, tuleb kätte anda, ei tugine seadusele"; 5) ei saa lugeda dokumente M. Iljinale kättetoimetatuks. Hageja tõendas, et M. Iljina isegi teoreetiliselt ei võinud seda teatist kätte saada ning vastavalt

§ 10lg-le 5 loetakse dokument mittekättesaaduks. Ts

MS § 326 lg 1 kohaselt loetakse dokument kättetoimetatuks selle panemisel postkasti, mida saaja kasutab posti saamiseks. Kuid M. Iljina ei saanud alates 2010.a. aprillist kasutada oma postkasti Narva linnas. Sel juhul ei saa lugeda kohtutäituri teatist kättetoimetatuks; 6) oleks maakohus pidanud vastu võtma ning toimikule lisama kohtutäituri

1. juuli 2010 otsuse. Sellega oleks saanud tõendada, et kohtutäitur ei saatnud juunis 2010 enampakkumise teadet mitte kulleriga, vaid lihtkirjaga. TsMS § 237 lg 1 ei keela imperatiivselt tõendite vastuvõtmist pärast määratud tähtaega. See ajaliselt varasem dokument lükkab ümber kõik järgnevad vastustaja (kostja II) tõendid (et ta saatis kulleri, et kiri oli tähitud, jne) ning on oluline vaidluse sisulise lahendamise koha pealt. Dokumendi sisu oli ka vastustajale II teada, kuna see oli tema enda koostatud dokument. Jättes antud tõendi toimikusse vastu võtmata, ei täitnud maakohus oma ülesannet lahendada konkreetne kohtuvaidlus õigesti, objektiivselt ja igakülgselt; 7) leidis maakohus alusetult, et tunnistaja N. Iljina ütlused pole usaldusväärsed. Need ütlused on loogilised ja kinnitatud tegudega. Saanud kostja I esindajalt T. Nikolajevalt teate korteri müügist, sõitis N. Iljina päeva pärast Viru Vanglasse M. Iljina juurde, võttis temalt volituse tsiviilasjade ajamiseks ja
2. juulil 2010 kandis üle kohtutäiturile kogu võla. Kohtuistungil avaldas tunnistaja, et kui ta olnuks teadlik kohtutäituri nõuetest, tasunuks ta viitamata võla M. Iljina eest. Need N. Iljina toimingud (koos korteri ülalpidamise kulude tasumisega alates 2010.a. aprillikuust) näitavad, et ta postkastist kohtutäituri dokumente ei leidnud. Tunnistaja N. Iljina ei ole ka sõltuvuses hagejast. On olemas dokumentaalne tõend, mis seab üldse kahtluse alla kohtutäituri heausksuse – „Kohtutäituri 26.juuli
3. otsus"; 9) on vahi alla võetud isikul on palju vähem võimalusi oma õiguste teostamiseks (kohtutäiturile oma ajutisest vanglas viibimisest teatamiseks), kui ametiisikul oma kohustuste täitmiseks (võlgniku teavitamiseks eelseisvast korteri müügist). Kohtutäitur võinuks kontrollida, kas võlgnik veel elus on, kas ei viibi ta haiglas ega vahi all. Kuna M. Iljina vahi all viibimine ei ole mitte kuidagi seotud täitemenetlusega nr 066/2010/1698, siis ei saa teha järeldust, et M. Iljina oma käitumisega põhjustas ohu mitte saada teateid kohtutäiturilt, pankadelt, sotsiaalasutustelt.
4. Vastustaja I OÜ Peremaakler palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud M. Iljina kanda. Vastustaja jäi oma maakohtus väljendatud 6 seisukohtade juurde. Vastustaja leiab, et apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult ja see ei ole võetud õigesti ringkonnakohtu menetlusse. Tartu Ringkonnakohtu
5. märtsi 2012 määrusest ei selgu, kas ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisel täitnud Riigikohtu
6. veebruari 2012 määrusega antud juhiseid.
7. Vastustaja II kohtutäitur A. Krek palus samuti jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ja menetluskulud M. Iljina kanda. Vastustaja II vastuväidete kohaselt: 1) luges kohus õigesti ebausaldusväärseks N. Iljina ütlused selle kohta, et ta pole leidnud M. Iljina postkastist kohtutäituri dokumente. Kohtutäitur on mitmete tunnistajate ütlustega tõendanud dokumentide koostamist ja postkasti panemist. On ebatõenäoline, et ükski nimetatud dokumentidest hageja postkasti ei jõudnud. Hageja selgitab oma
8. novembril 2010 kohtule esitatud seisukoha punktis 6, et need dokumendid andis temale üle ostja OÜ Peremaakler esindaja, kuid ostjale neid dokumente kunagi ei väljastatud; 2) ei saa täiel määral nõustuda maakohtu seisukohaga, et
9. juunil 2010 võlgnikule TsMS § 326 korras postkasti panekuga edastatud dokumendid võiks lugeda kätte toimetatuks ainult juhul, kui isikul on võimalik postkastist dokumente kätte saada. Dokumenti võib siiski lugeda kätte toimetatuks, kuna tegemist on kättetoimetamis-fiktsiooniga (Riigikohtu otsus nr 3-2-1-168-11 p 12); 3) on teavitamiskohustus täidetud. Vastavalt täitemenetluse seadustiku §10 lõikele 1 ei kuulu teatis enampakkumisest dokumentide hulka, mida tuleb võlgnikule toimetada kätte. Kohtutäitur on seadusest tulenevalt teinud kõik, et teavitada võlgnikku enampakkumise toimumisest ning asjaolu, et M. Iljina väidetavalt ei saanud teada enampakkumise toimumisest, on võlgniku enda käitumise tulemus; 4) tuleb jätta tähelepanuta apellatsioonkaebuse väited kohtutäituri
10. juuli 2010 otsuse mittevastuvõtmise kohta, kuna see puudutab nõuetekohaselt esitamata tõendeid. Ei hagiavalduses ega kohtuistungil ei ole hageja selgitanud mida ta soovib nimetatud dokumendiga tõendada; 8) leidis kohus õigesti, et vahialusel on vangistusseaduse kohaselt õigus kasutada posti ja telefoni ning midagi ei seganud M. Iljinal teatada kohtutäiturile oma viibimiskoha muutumisest; 9) apellatsioonkaebus on esitatud hilinenult. Apellatsioonkaebuse esitamine
11. mai 2011 saadetud e-kirja lisana on tõendamata. Kuna
12. märtsi 2012 ringkonnakohtu määrus selles küsimuses vastust ei anna, on apellatsioonkaebuse menetlusse võtmine põhjendamatu. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
13. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada menetlusnormi olulise rikkumise tõttu. Asi tuleb saata TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tagasi maakohtule asja uueks läbivaatamiseks, kuna ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osas, millega on taotletud maakohtu otsuse tühistamist.
15. juulil 2010 toimunud enampakkumise vaidlustamisel tugineb hageja asjaolule, et rikutud on enampakkumise läbiviimise korda, samuti ei olnud enampakkumine, arvestades võlgnevuse suurust, otstarbekas. Maakohus tuvastas, et hageja oli teavitatud
16. mail 2009 täitemenetluse alustamisest allkirja vastu, samuti oli hagejale kätte toimetatud
17. novembril 2009 kinnisasja arestimise akt. Apellant ei ole maakohtu otsust selles osas vaidlustanud. Asjas ei ole vaidlust selles, et vaidlustatud enampakkumise toimumise ajal
18. juulil 2010 viibis hageja Viru vanglas, kus ta oli viibinud alates aprillist
19. Maakohus leidis, et hageja pidi olema teadlik
20. juuli 2010 enampakkumise toimumisest, kuna kohtutäitur edastas talle vastava kirja postkasti panekuga. Samas ei ole tõendatud, et hageja on kätte saanud kohtutäituri saadetud dokumendid enampakkumise toimumise kohta. 7 Ringkonnakohus maakohtu nimetatud seisukohaga ei nõustu. Ka on maakohtu viidatud seisukoht vastuoluline.

§ 10

lg 1 sätestab dokumendid täitemenetluses, millised peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama, sh peab kohtutäitur võlgnikule kätte toimetama vara arestimise akti ja enampakkumise akti. Teated ja dokumendid, mida ei pea kätte toimetama, kuid mis puudutavad menetlusosalise õigusi, edastatakse menetlusosalisele kohtutäituri valitud viisil (

§ 10

lg 4).

§ 84

lg 3 kohaselt tuleb võlgnikule ja sissenõudjale enampakkumise kuulutuse sisust teatada vähemalt 10 päeva enne enampakkumist. Seega oli kohtutäituril õigus teavitada hagejat enampakkumise kuulutuse sisust ka lihtkirjaga või kullerposti vahendusel, sh dokumendi postkasti panemisega. Maakohus on jätnud aga tähelepanuta

§ 10

lg 5 sätestatu, mille kohaselt kui selline dokument edastatakse posti teel, loetakse dokument kätte saaduks kolme päeva möödudes postitamisest alates, kui saaja ei tõenda, et ta sai dokumendi kätte hiljem või et ta ei ole seda kätte saanud. Nimetatust tuleneb saaja õigus tõendada, et ta ei ole dokumenti, mis on talle edastatud, kätte saanud. Maakohus on iseenesest õigesti viidanud

§-le 10 lg 2, mille järgi dokumentide kättetoimetamisele kohaldatakse ka täitemenetluses tsiviilkohtumenetluses menetlusdokumentide kättetoimetamise kohta sätestatut, kuid seda üksnes juhul, kui täitemenetluse seadustikust ei tulene teisiti.

§ 10

lg 5, mis annab täitemenetluse osalisele õiguse tõendada, et ta ei ole kohtutäituri poolt talle edastatud dokumenti kätte saanud, on eriregulatsioon võrreldes tsiviilkohtumenetluse dokumentide edastamise regulatsiooniga TsMS §-s 310, mistõttu maakohtu viide nimetatud sättele ei ole asjakohane. Käesoleval juhul on hageja vanglas viibimisega tõendatud, et ta ei ole talle postkasti panekuga edastatud enampakkumise kuulutusi, sh 6. juuli 2010 enampakkumise kuulutust, enne enampakkumise toimumist kätte saanud. Maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlused ei tõenda vastupidist.

§ 84

lg 3 sätestatud teavitamiskohustuse täitmiseks ei piisa vastavate teadete avaldamisest Ametlikes Teadaannetes, ajalehes Narvskaja Gazeta ja internetiportaalis varad.ee. Kuna kohtudokumentide avaldamine väljaandes Ametlikud Teadaanded ei ole optimaalne viis anda füüsilisest isikust protsessiosalisele teada temale saadetud dokumentidest, võib menetlusdokumendi avalikult kätte toimetada alles siis, kui kõik teised kätteandmise vahendid ei ole tulemust andnud.(Vt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi

1. oktoobri 2006 määrus nr 3-2-2-2-06,
2. oktoobri
3. a määrus nr 3-2-2-3-06,
4. aprilli
5. a määrus nr 3-2-2-1-08 ja
6. detsembri
7. a määrus nr 3-2-2-7-09). Ringkonnakohus märgib, et menetlusdokumendi edastamiseks viisi valikul peab kohtutäitur alati arvestama riskiga, et kui ta ei saa menetlusosaliselt menetlusdokumendi edastamise kohta allkirja, siis on sellel menetlusosalisel alati võimalus tõendada, et ta ei ole dokumenti kätte saanud või on selle kätte saanud hilinenult. Asja materjalide kohaselt sai hageja teada
8. juuli 2010 enampakkumise läbiviimisest pärast selle toimumist. Jättes kasutamata võlgniku vanglas viibimise kontrollimise võimaluse infosüsteemist, ei teinud kohtutäitur kõike vajalikku, et võlgnikule dokumente tema viibimiskohta edastada. Kohtutäituri toimiku materjalide kohaselt (kohtutoimik I kd lk 184) oli kohtutäituril vastava päringu tegemine võimalik. Vastustaja II viidatud Riigikohtu lahend nr 3-2-1-168-11 käsitleb kättetoimetamise fiktsiooni TsMS
9. peatüki tähenduses, mis võimaldab lugeda menetlusdokumendi kätte toimetatuks ka juhul, kui tehtud on menetlusdokumendi kättetoimetamiseks ette nähtud toimingud ja dokument on jõudnud kohta, kust kättesaamise riski peab kandma saaja. See kehtib ka siis, kui dokument saajani tegelikult ei jõuagi või jõuab selle kättetoimetatuks lugemise ajast hiljem. Antud regulatsioon ei ole käesoleval juhul kohaldatav, kuna antud juhul kohaldub dokumendi edastamisele erinormina

§ 10lg 5 regulatsioon.

10.

§ 223

lg 1 kohaselt enampakkumise akti kättetoimetamisest alates 30 päeva jooksul võib täitemenetluse osaline esitada kohtule hagi enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks kui vara on müüdud isikule, kellel ei olnud õigust seda osta, või kui enampakkumine toimus tühise arestimise alusel või rikuti teisiti enampakkumise olulisi tingimusi. Maakohus on tuvastanud, et pooled on ühel meelel, et enampakkumisest mitteteatamist tuleb lugeda enampakkumise 8 tingimuste oluliseks rikkumiseks.

§ 84

lg 3 sätestatud teavitamise eesmärk on anda mõlemale poolele võimalus enampakkumisel osaleda või võlgnikule võlg enne enampakkumise toimumist tasuda, samuti saavad menetlusosalised kontrollida üle kuulutuses avaldatud andmed. Seega tuleb võlgniku enampakkumisest teavitamata jätmist lugeda enampakkumise olulise tingimuse rikkumiseks, mis võib kaasa tuua enampakkumise kehtetuks tunnistamise. Maakohtu vastupidine seisukoht ei ole õige. 11. Apellatsioonkaebuse väited selles, et enampakkumine tuleks tunnistada kehtetuks ka seetõttu, et kohtutäitur müüs korteriomandi liiga väikese võla katteks, ei ole õige.

ei sätesta võlgnevuse minimaalsuurust, mille puhul kinnisasja müük enampakkumise kaudu oleks lubatav sissenõudja nõude rahuldamiseks. Kui võlgnik oma võlga vabatahtlikult ei tasu ja võlgnikul puudub ka muu vara, millele pöörata sissenõuet, siis ei ole korteriomandi müük sissenõudja nõude rahuldamiseks ebaproportsionaalne. Ka muud apellatsioonkaebuses esitatud väited (va käesoleva otsuse punktides 9-10 käsitletu) ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 12. Hagi on esitatud enampakkumise kehtetuks tunnistamiseks

§ 223lg 1 alusel, milline norm ei täpsusta, kelle vastu peaks võlgnik hagi esitama.

Riigikohus on nimetatut selgitanud tsiviilasjas nr 3-2-1-69-11. Arvestades hagi iseloomu, on kolleegiumi arvates vajalik ning otstarbekas tõlgendada

§ 223

selliselt, et hagi esitamisel tuleb õigussuhte ümberkujundamist taotleda kõikide puudutatud täitemenetluse osaliste jaoks ühtemoodi kehtivalt. Kui hagi esitaja on võlgnik, on vajalik, et menetluses osaleksid kostjatena kohtutäitur, sissenõudja ja ostja. Sellisel juhul oleks kohtuotsuses ammendava selgusega lahendatud enampakkumise kehtetuks tunnistamise küsimus kõikide nimetatud isikute jaoks, keda see enim riivab. Nii ei saa tekkida küsimust, kas enampakkumise kehtetuks tunnistamine kehtib ka selle täitemenetluse osalise suhtes, kes hagimenetluses ei osalenud. Käesolevas asjas ei ole võlgnik esitanud hagi kõikide nimetatud isikute vastu, hagi ei ole esitatud sissenõudja vastu ja see võib anda aluse jätta selline hagi läbi vaatamata TsMS § 423 lg 2 p 2 alusel. Seetõttu ei saa ringkonnakohus ise asjas uut otsust teha ja asi tuleb saata maakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel on kohtul eelmenetluses TsMS § 392 lg 1 p-de 1 ja 6 ning § 329 lg 3 järgi vajalik juhtida eespool esitatule hageja tähelepanu. Eelnevas menetluses ei ole maakohus toimiku materjalide kohaselt seda teinud.

1. Vastustajad vaidlustavad vastuses apellatsioonkaebusele kaebuse ringkonnakohtu poolt menetlusse võtmise õigsuse. Apellatsioonkaebuse esitamise viimane päeva Viru Maakohtu
2. aprilli 2011 otsusele oli
3. mail
4. Käesolevas asjas väidab apellant, et ta on esitanud apellatsioonkaebuse kõigepealt
5. mail 2011 e-kirja manusena. Paberkandjal on apellatsioonkaebus esitatud ringkonnakohtule
6. mail
7. Riigikohus
8. veebruari 2012 määrustega tsiviilasjades nr 3-2-1-158-11 ja nr 3-2-1-159-11 tühistas ringkonnakohtu
9. mai 2011 määruse apellatsioonkaebuse menetlusse võtmata jätmise kohta ja
10. juuni 2011 määruse apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamata jätmise kohta. Riigikohus märkis, et asja uuel läbivaatamisel peab ringkonnakohus välja selgitama, kas
11. mai 2011 e-kirjale oli lisatud manusena apellatsioonkaebus nii, et seda saaks lugeda tähtaegselt esitatuks TsMS § 335 tähenduses. Apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamise taotluse lahendamine sõltub sellest, kas apellatsioonkaebus võetakse menetlusse (sel juhul saab ennistamise taotluse jätta läbi vaatamata) või keeldutakse selle menetlusse võtmisest (sel juhul tuleb lahendada tähtaja ennistamise taotlus). Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus on ringkonnakohtu
12. märtsi 2012 määrusega võetud menetlusse õigesti. Ringkonnakohus nõustub apellandi väitega, et ta on esitanud apellatsioonkaebuse kõigepealt
13. mai 2011 e-kirja manuses. Apellant on selle väite 9 tõendamiseks esitanud ringkonnakohtule väljavõtte oma e-kirja kaaskirjast, millest nähtub, et
14. mai 2011 on ta edastanud aadressile tarturk.menetlus@just.ee e-kirja koos manusega „Apellatsioon Maria Iljina Meie nr.docx“. TsMS § 335 lg 1 kohaselt piisab kirjaliku avalduse või kaebuse esitamiseks antud tähtajast kinnipidamiseks avalduse või kaebuse edastamisest kohtule faksi teel või elektronpostiga selleks ettenähtud aadressil või muus kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Sama paragrahvi lõige kaks kohaselt tuleb kaebuse originaal sel juhul esitada 10 päeva jooksul. Ka seda on apellant teinud, kaebuse originaal saabus ringkonnakohtusse
15. mail
16. Ringkonnakohtu käsutuses puuduvad tõendid, mis lükkaksid ümber apellandi väite apellatsioonkaebuse esitamise kohta esmalt
17. mail 2011 e-kirjaga. Vastavale apellandi küsimusele apellatsioonkaebuse kättesaamise kohta e-kirjaga
18. mail 2011 ei ole ringkonnakohtu kantselei apellandile vastupidist väitnud. Ringkonnakohtu
19. mai 2011 kirjast ei nähtu, et ringkonnakohus oleks apellatsioonkaebuse võimalikku esitamist
20. mail 2011 kontrollinud. Seega on apellatsioonkaebus esitatud tähtaegselt ja puudub vajadus apellatsioonkaebuse esitamise tähtaja ennistamiseks. TsMS § 442 lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga veel lahendamata taotlused. Apellandi taotlus tähtaja ennistamiseks tuleb jätta läbivaatamata.
21. Apellant on koos kaebusega esitanud täiendavad tõendid:
22. juuli 2010 kohtutäituri otsus ja otsuse aluseks olev apellandi
23. juuli 2010 avaldus kohtutäiturile. Apellant esitas nimetatud tõendid juba maakohtule, kuid maakohus keeldus neid vastu võtmast, kuna dokumendid olid esitatud hilinenult. Ringkonnakohus nõustub apellandiga, et TsMS § 237 lg 1 sätestatu annab kohtule õiguse võtta hilinenult esitatud tõend TsMS § 331 lg 1 alusel vastu ka siis, kui tõendi vastu võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist. Samas jätab ringkonnakohus nimetatud tõendid TsMS § 238 lg 1 alusel vastuvõtmata ja tagastab apellandile seetõttu, et neil tõenditel ei ole asjas tähtsust.
24. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel. Viivi Tomson Kai Kullerkupp 10 Kersti Kerstna-Vaks