Obsah (4)

§ 172§ 230§ 651§ 550

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Üllar Roostoja, Andra Pärsimägi, Viivi Tomson Otsuse tegemise aeg ja koht 12. detsember 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-10-253

§-s 143 sätestatud asja läbivaatamise kulud ekspertiiside eest tasumisena summas 1022,60 eurot ning laste esindaja on esitanud taotluse esindaja tasu ja kulude hüvitamiseks summas 599,58 eurot, 3 kokku kulud seega 1622,18 eurot. Avaldaja on olnud vabastatud riigilõivu tasumisest lähtudes riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p-st 2 ja lg 2 p-st 4.

§ 172

lg 3 teine lause kohaselt hagita perekonnaasja menetlemise kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Samas sätestab sama paragrahvi lõige 1, et hagita menetluses kannab menetluskulud isik, kelle huvides lahend tehakse. Kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. Kohus leidis, et kõiki menetluskulusid ei ole õige jätta riigi kanda, sest kohus jättis avaldaja esitatud nõuded suures osas rahuldamata. Samuti märkis kohus, et linnavalitsuse töötajatel oleks pidanud tekkima kahtlus J.V. võimaliku teovõimetuse osas juba varem, sest nad puutusid temaga kokku mitme aasta vältel ning samuti on neil sotsiaaltöö alane väljaõpe, mis peaks olema abiks hindamisel, kas isik on täielikult teovõimeline või mitte. Kohtul tekkis vastav kahtlus juba ühe istungi käigus. Kuna linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine J.V. suhtes eestkostemenetluse algatamisel oleks hoidnud kokku käesoleva menetluse kulusid, on kulude suurus otseselt tingitud linnavalitsuse tegematajätmisest. Seetõttu jättis kohus menetluskuludest 1/3, s.o 540,73 eurot, Jõgeva Linnavalitsuse kanda. Muus osas jäävad menetluskulud riigi kanda. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

1. Jõgeva linn esitas apellatsioonkaebuse, milles taotleb Tartu Maakohtu
2. mai 2011 otsuse tühistamist osaliselt menetluskulude jaotuse osas ning uue otsuse tegemist, millega jätta kõik menetluskulud riigi kanda. Apellatsioonkaebuses esitatud põhjenduste kohaselt: 1) asus J.V. (endine nimi S) koos lapse L.S. ja ema R. K Jõgeva linna elama alates 2005 septembrist. J.V. ja R. K on diagnoositud geneetiline haigus neurofibromotoos ning nad on mõlemad töövõimetuspensionärid. Perekond sattus Jõgeva Linnavalitsuse sotsiaalosakonna vaatevälja 2005 juunikuust, mil SA TÜK Lastekliinikust laekus informatsioon, et kolmekuusel L on avastatud paranev roidemurd. Perega tutvudes selgus, et imiku eest hoolitseb põhiliselt vanaema R. K, ema lapse vastu huvi ei ilmutanud. Alates 2005 oktoobrist teostati regulaarseid kodukülastusi ning nõustati vanaema. Alates 2008 sügisest suunati . nõustamiskomisjoni otsusega Jõgeva linna lasteaia XXX tasandusrühma, kuna ta vajas eripedagoogilist ja logopeedilist arendamist. L parema toimetuleku tagamiseks kollektiivis määrati talle linnavalitsuse poolt tugiisik. Lisaks tugiisiku teenuse tasustamisele toetas linnavalitsuse sotsiaalosakond ka L. lasteaiatasu maksmist. 2008 juulis abiellus J. S. A.V. ga. 13.03.2010 sündis enneaegsena V.V. . 08.04.2010 sai J.V. pojaga koju. 09.04.2010 külastasid peret lastekaitse peaspetsialist ja perearsti õde. Eluaseme üldine olukord oli endiselt halb, kuid tuba oli soe ja lapsega kõik korras. Kuna pere ei olnud suutnud elamistingimusi parandada, siis pakkus sotsiaalosakond perele võimalust kolida elama Jõgeva linna sotsiaalmajja. Esialgu lubasid J. ja A.V. mõelda pakkumise üle, kuid hiljem keeldusid kategooriliselt. 13.04.2010 kontakteerus lastekaitse peaspetsialist ka MTÜ-ga Jõgevamaa Tugikeskus, et leida perele sobiv tugiisik, kuid sellist tugiisikut ei leidunud. Sotsiaaltöötajad käisid regulaarselt kodukülastusi tegemas, kuid perega kokku saada ei õnnestunud. 13.05.2010 kohtusid lastekaitse peaspetsialist ja sotsiaaltöötaja Janely, Aimari ja V tänaval, olles teel pere juurde. Selgus, et 03.-12.05.2010 viibis V SA TÜK Lastekliinikus, kuna lapsel oli äge viirus. 21.05.2010 pöördus J.V. kiirabisse, kuna laps ei liigutanud üht jalga, nuttis ja ei söönud. V diagnoositi reieluu alumise otsa murd, roiete hulgimurd, oimuluumurd. Maakohtu 31.05.2010 4 määrusega rakendati V.V. suhtes esialgse õiguskaitse korras lapse vanematest eraldamist. 17.06.2010 paigutas linnavalitsus lapse Elva Väikelastekodusse. 31.08.2010 toimunud kohtuistungil selgus vajadus läbi viia nii J.V. kui A.V. suhtes ambulatoorne kompleksekspertiis, kuna tekkis kahtlus J.V. vaimses tervises ning nii J.V. kui A.V. käitusid kohtuistungil kohati ebaadekvaatselt – vanemate selgitused lapsel tekkinud vigastuste kohta olid vastukäivad ja ebausaldusväärsed Kohtu märkus, et linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine oleks kokku hoidnud menetluse kulusid, mistõttu kulude suurus on otseselt tingitud linnavalitsuse tegematajätmisest, on äärmiselt ebaõiglane olukorras, kus linnavalitsuse sotsiaalosakonna ametnikud on igati kohusetundlikult täitnud oma tööülesandeid. Kuna sotsiaalosakonnal olid kahtlused vanemate vanemlikes oskustes ja võimetes, siis üritati pärast V.V. sündi rakendada pere abistamiseks ning toetamiseks erinevaid tugiteenuseid (eluasemeteenus sotsiaalmajas koos regulaarse nõustamisvõimalusega, tugiisikuteenus), ent pere keeldus korduvalt pakutud abist. V.V. viibis enne vigastuste tõttu haiglaravile sattumist peres 68 päeva, millest 36 päeva oli ta haiglaravil – seega sai laps kodus viibida üksnes 32 päeval. Viiel korral õnnestus sotsiaaltöötajatel pere eluruumidesse siseneda ja olukorda kontrollida, kolmel korral see ei õnnestunud. Perearsti juures käis pere beebit näitamas igal nädalal. Seega kontrolliti pere ja lapse olukorda vähemalt kaks korda nädalas. Lisaks ei oleks J.V. varasem teovõimetuse tuvastamine kuidagi saanud ära hoida lapse V.V. sündi; 2) on kohus hinnanud tõendeid ja asjaolusid ebaõigesti, millest tulenevalt on asunud põhjendamatult seisukohale, et tulenevalt linnavalitsuse tegematajätmisest on jäänud kokku hoidmata käesoleva menetluse kulud. Kohtu seisukoht on üldsõnaline, kuivõrd sellest ei nähtu, millistest konkreetsetest tõenditest kohtu arvamus tuleneb. Kohus on rikkunud tsiviilkohtumenetluse põhimõtteid ja nõudeid, nagu kogutud tõendite analüüsi, igakülgse, täieliku ja objektiivse hindamise nõuet (

§ 230; § 232; § 442 lg 8).

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

1. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb rahuldada. Ringkonnakohus tühistab Tartu Maakohtu
2. mai 2011 otsuse resolutsiooni menetluskulude jaotuse punkti 1, millega mõisteti Jõgeva linnalt välja menetluskulud summas 540,73 eurot (viissada nelikümmend eurot 73 senti) ning jätab menetluskulud täielikult riigi kanda. Muus osas tuleb jätta Tartu Maakohtu
3. mai 2011 otsus muutmata.
4. Vastavalt

§ 651

lg-le 1 ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebuses on maakohtu otsust vaidlustatud vaid osas, millega mõisteti Jõgeva linnalt välja menetluskulud summas 540,73 eurot (menetluskulude jaotuse p 1) ning ringkonnakohus kontrollibki kohtuotsuse seaduslikkust ja põhjendatust vaid nimetatud osas. 8. Kuigi maakohus on lahendanud Jõgeva linna avalduse J.V. ja A.V. vastu vanema hooldusõiguse äravõtmiseks hagimenetluses, on tegemist hooldusõiguse asjaga ja

§ 550lg 1 p-i 2 kohaselt on hooldusõiguse asjad hagita perekonnaasjad.

Seega tuleb menetluskulude jaotuse kindlaksmäääramisel lähtuda

§-s 172 sätestatust.

§ 172

lg 3 teise lause kohaselt hagita perekonnaasja menetluse kulud võib kohus jätta täielikult või osaliselt riigi kanda. Sama paragrahvi lg 1 järgi kui hagita menetluses osaleb mitu isikut, võib kohus otsustada, et menetluskulud kannab täielikult või osaliselt mõni muu menetlusosaline, kui see on asjaolusid arvestades õiglane, muu hulgas siis, kui see menetlusosaline esitas põhjendamatu taotluse, väite või tõendi. 5 Maakohus on jätnud menetluskulud summas 540,73 eurot Jõgeva linna kanda seetõttu, et kohus jättis avaldaja nõuded suures osas rahuldamata ning, et linnavalitsuse töötajatel oleks pidanud tekkima kahtlus J.V. võimaliku teovõimetuse suhtes juba varem ja linnavalitsuse õigeaegne tegutsemine oleks kokku hoidnud käesoleva menetluse kulusid. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonkaebuses esitatud väitega, et maakohtu vastav seisukoht on üldsõnaline ning sellest ei selgu, millised konkreetsed kulud tekkisid linnavalitsuse väidetava mittetegutsemise tagajärjel. Isikuhoolduse vanemalt äravõtmine ei sõltu sellest, kas isik on piiratud teovõimega või mitte ning seetõttu ei ole linnavalitsuse olnud tegevusetu seetõttu, et ei algatanud juba varem J.V. suhtes eestkostemenetlust. Asja materjalidest nähtuvalt on linnavalitsus võtnud kasutusele J.V. ja laste suhtes muid toetavaid abinõusid, et vältida isikuhoolduse äravõtmist, ning ei ole olnud tegevusetu, ja seega sel põhjusel ei olnud maakohtul alust jätta menetluskulud osaliselt avaldaja kanda. Samuti ei ole menetluskulude osaliselt avaldaja kanda jätmine õigustatud põhjusel, et avaldus jäi osaliselt rahuldamata. Avaldaja ei ole esitanud põhjendamatut taotlust, väidet või tõendid. Asjaolu, et maakohus jättis rahuldamata avalduse A.V. lt hooldusõiguse äravõtmiseks lapse V.V. suhtes, ei tähenda seda, et avaldaja oleks esitanud põhjendamatu taotluse. 9. Ringkonnakohus jätab

§ 172lg 1 alusel menetluskulud ringkonnakohtus menetlusosaliste endi kanda.

Üllar Roostoja Andra Pärsimägi 6 Viivi Tomson