Obsah (5)

§ 19§ 14§ 15§ 26§ 27

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Egon Konsand, Viivi Tomson, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 1. veebruar 2011 Tartu Tsiviilasja number 2-08-88104 T

§ 19

lg 1 alusel (kummalegi kostjale 1/2 mõttelist osa kinnisasjast) ja kinnistusraamatus vastava kande tegemist. AÕS § 65 lg 1, TsÜS § 68 lg 5 ja kinnistusraamatuseaduse § 341 lg 1 alusel, palub hageja asendada kohustatud isikute tahteavalduse jõustunud kohtuotsusega. Kuigi kostjad on 15.04.2009 sõlminud ühisvara jagamise lepingu ning jaganud vara, ei ole tehtud märget abieluvararegistrisse ega kinnistusraamatusse. Juhul kui kohus leiab, et poolte ühisvara on jagatud, taotleb hageja alternatiivselt tunnistada 15.04.2009 sõlmitud ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks. Kuna hagiavaldus esitati kohtusse 21.12.2008, olid kostjad 15.04.2009 ühisvara jagamise lepingu sõlmimisel teadlikud kohtumenetlusest. Kostjad jagasid vara viisil, et ühele kostjale vara ei jääks.

1. V.T. vaidles hagile vastu. Vastuväidete järgi elavad kostjad eraldi alates
2. a jaanuarist.
3. a juulis pöördus kostja V.T. poole palvega aidata saada pangalaenu L. Koidula 7 ruumide ostuks. Pärast laenu saamist lõpetas V.T. lastele ülalpidamise tasumise. V.T. ülalpidamisel on kaks alaealist last ja instituudis õppiv täisealine tütar. Kostja ainus sissetulekuallikas on kauplus asukohaga L. Koidula
4. Kostja palub kinnisasja mitte jagada kui ühisvara. 3
5. V.T. selgitas kohtuistungil, et notar kontrollis kostjatel võlgade olemasolu. Juhul, kui oleksid olnud võlad, ei oleks saanud lepingut sõlmida. Notar kontrollis ka seda, kas on varale seatud mingeid nõudeid. MAAKOHTU LAHEND
6. Viru Maakohtu 12.04.2010 otsusega hagi rahuldati ning tunnistati kehtetuks V.T. ja V.T. vahel 15.04.2009 sõlmitud endiste abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping. Sama otsusega muudeti kinnistusraamatu kannet ja kinnistusraamatusse kanti kinnistu asukohaga L. Koidula 7 M1, Kohtla-Järve (registriosa nr XXXX Viru Maakohtu kinnistusosakonna KohtlaJärve jaoskond) kaasomanikena V.T. ½ mõttelises osas ja V.T. 1/2 mõttelises osas. Kinnistusraamatu kande tegemiseks loeti kostjate tahteavaldus asendatuks kohtuotsusega. Otsuse põhjenduste järgi on endiste abikaasade ühisvara jagatud sõltumata sellest, et kinnistusraamatusse pole täiendavat kannet tehtud. Kuna kanne ei muudaks kinnistusraamatu seisu, ei ole seda kinnistuskohtunik teinud. Kohus jagab hageja seisukohta, et kostjad on endiste abikaasade ühisvara jagamise ja asjaõiguslepingut sõlmides teadlikult kahjustanud hageja huve. Kostjad olid lepingut sõlmides teadlikud, et hagejal on nõue kostja V.T. vastu summas 10 000 krooni, kuna leping oli sõlmitud 15.04.2009, hagiavaldus on esitatud 12.12.2008 ja kostjad said hagimaterjalid allkirja vastu kätte 17.01.
7. 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise ja asjaõiguslepingut sõlmides kinnitasid V.T. ja V.T., et vara on omandatud nende abielu kestel, vara suhtes ei ole kohtulikke vaidlusi. Seega esitasid pooled notarile teadlikult valeandmeid kohtulike vaidluste puudumise kohta selleks, et notar vara jagamise kinnitaks. Sellise vara jagamise tulemusel sai ühisvara (korteriomand asukohaga Kohtla-Järve, L. Koidula 7) omanikuks V.T. ning V.T. varale puudub kohtutäituril võimalus sissenõuet pöörata. Kohus järeldas, et V.T. soovis tehingu tulemusel näidata end varatuna, et vabaneda võla tasumise kohustusest hagejale. Kuna endiste abikaasade vaheline leping rikub hageja huve, tuleb see tunnistada kehtetuks. Sõltumata sellest, et V.T. oli hagejale võlgu 10 000 krooni, kuid ühisomanduses oleva korteri maksumus oli notari kinnitatud tehinguväärtuse järgi 934 989.17 krooni, ei tohtinud V.T. ja V.T. varjata notari juures käimasolevat kohtuvaidlust. Kohus leidis, et hageja nõue endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu kehtetuks tunnistamise osas tuleb rahuldada tuginedes TMS § 190 p 1, mille järgi kohus tunnistab kehtetuks võlgniku ja tema abikaasa abieluvaralepingu või ühisvara jagamise kokkuleppe, millega võlgnik olulisel määral oma varast või osast ühisomandis loobus, kui abieluvaraleping või ühisvara jagamise kokkulepe on sõlmitud pärast täitemenetluse alustamist. Jõhvi kohtutäitur Kristel Maalman on andnud hagejale välja tõendi täiteasjas 095/2006/2437 (võlgnikult 10 000 krooni nõude täitmise asjas hageja kasuks ) 17.12.2008, endiste abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping on sõlmitud 15.09.
8. Võlgniku loobumine olulisel määral oma varast on samuti kinnitamist leidnud, kuna lepingu tulemusel ei jäänud kogu korteriomandi väärtusest hagejale isegi seda väärtuse osa, mille maksumus oleks 10 000 krooni. Perekonnaseaduse § 14 lg 1 järgi abielu kestel abikaasade omandatud vara on abikaasade ühisvara. Kuna kostja V.T. oli korteriomandi erastamisoksjoni toimumise ajal 07.09.2000 ja korteriomandi notariaalse ostu kinnitamise ajal 12.07.2005 abielus V.T.ga, loetakse seda vara abikaasade ühisvaraks. Kostjad ei ole kohtus abielu kestvusaja kohta vastuväiteid esitanud. Kostja on eelistungil väitnud, et abielu lahutati 09.03.
9. Perekonnaseaduse § 19 lg 1 järgi abikaasade ühisvara jagamisel loetakse nende osad võrdseks. Kuna kostjad ei ole kohtule esitanud tõendeid selle kohta, et kostjate jagatud vara korteriomand 4 asukohaga L. Koidula 7 Kohtla-Järve, tuleks jagada teiste põhimõtete järgi kui osade võrdsuses, saab kohus jagada selle vara võrdseteks osadeks - V.T.le 1/2 osa ja V.T.le 1/2 osa. Täiskasvanud laste jäämine ema juurde ei saa olla põhjuseks vara teistsugusele jagamisele. Tuginedes Kinnistusraamatuseaduse §-le 341 on kande tegemiseks, muutmiseks või kustutamiseks nõutav selle isiku (puudutatud isiku) nõusolek, kelle kinnistusregistriossa kantud õigust kanne kahjustaks. Puudutatud isiku nõusolek ei ole kinnistusraamatuseaduse 341 lg 7 nõutav, kui kinnistamist taotletakse kohtuotsuse alusel. ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
10. V.T. esitas apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse. Kaebuse põhjenduste järgi on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tsiviilasjas kogutud tõendeid, jätnud tõendid osaliselt hindamata ja kohaldanud vääralt materiaalõiguse- ja menetlusnorme, mistõttu on kohus jõudnud ebaõigetele seisukohtadele. Maakohus on jätnud tähelepanuta, et kostjate kooselu lõppes
11. a. Tulenevalt perekonnaseaduse §-st 15 pärast abielusuhete lõppemist omandatud vara on isiku lahusvara. Seega ei kuulu
12. a omandatud vara ja kohustus kostjate ühisvara hulka ning on V.T. lahusvara ja lahuskohustus. Kohus ei ole seda asjaolu hinnanud ja on jätnud selle tähelepanuta. Kostjate ühisvara jagamise eesmärk oli õigusselguse loomine, et määratleda juriidiliselt vaidlusaluse vara omanikuks faktiline omanik V.T., kuna tehingutes puudus võimalus seda vara käsitleda lahusvarana. See asjaolu oli kohtule avaldatud ning vastuväiteid hageja ei esitanud. Maakohus on määranud apellandi ilma õigusliku aluseta varale kaasomanikuks. Apellant ei ole TMS § 190 mõistes ühisomandist loobunud. Seega puudub alus kokkuleppe kehtetuks tunnistamiseks. Lisaks on märkimisväärne, et antud lahusvara väärtus hetkeseisuga on väiksem, kui lahuskohustuse saldo, seega tehing ei omanud mõju apellandi maksejõulisusele. Apellant on menetluse jooksul teinud ettepaneku ajatada võlgnevus, kuid hageja ei ole ettepanekut vastu võtnud. Apellant lubab kustutada võlgnevuse esimesel võimalusel viivitamatult. Apellant on seisukohal, et hageja nõue ei ole proportsionaalne, kuna nõude 10 000 krooni sissenõudmiseks on hageja taotlenud olulise väärtusega asja jagamist. Piisaks samas suuruses hüvitise väljanõudmiseks väidetava ühisvara arvelt. Hageja on äriregistri andmetel asutatud
13. a märtsis. Täitemenetlus on algatatud
14. a, seega jääb apellandile arusaamatuks hageja staatus täitemenetluses ja kohasus hagejana. Vastavaid dokumente ei ole esitatud. Apellant leiab, et nõue on aegunud. TMS § 14 lg 2 sätestab, et sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Täitemenetlus on ebaõnnestunud juba
15. a, kuna kohtutäitur oli teadlik koheselt apellandil vara ja sissetuleku puudumisest. Asjaolu, et kohtutäitur väljastas teate 2008.a ei oma selles osas tõendusliku tähendust, kuna täitemenetlus ebaõnnestub juhul, kui sissenõuet ei ole võimalik täita. Kohtuotsuse resolutsioon on vastuolus kohtu põhjendustega ning hageja nõuetega, kuna tulenevalt otsuse resolutsioonist ei ole kohus ühisvara jaganudki, kuid on asunud muutma kinnistusraamatu seisu. Maakohus ei ole järginud TsMS §-des 232, 436 ja 442 lg 8 sätestatud nõudeid ning on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, oluliselt rikkunud protsessõiguse norme, hinnanud tõendeid valesti ning see on toonud asjas kaasa ebaõige kohtulahendi. 5
16. OÜ Ostacolare vaidleb apellatsioonkaebusele vastu ja palub jätta see rahuldamata, maakohtu otsuse muutmata ning kõik menetluskulud jätta apellandi kanda. Vastuväidete järgi ei ole apellant esitanud kohtule ühtegi tõendit selle kohta, et kostjate kooselu lõppes
17. a. Kostja V.T. on seda ainult märkinud kohtule esitatud vastuses, see aga ei tõenda, et abielu lõppes
18. a. Mõlemad kostjad väitsid, et nende abielu lahutati 09.03.2009, sama väidet on kostjad tõendanud ka 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingut sõlmides. Ühisvara jagamise lepingu punktis 1.2.1 kinnitavad pooled, et nende abielu sõlmiti 10.09.1988 ja lahutati 09.03.
19. Seega on kostjad ise tunnistanud, et tegemist oli nende ühisvaraga, mida nad 15.04.2009 jagasid. Vastustajale jääb arusaamatuks, miks oleks pidanud kohus tähelepanu pöörama asjaolule, et väidetavalt lõppesid abielusuhted 2003, kui kostjad on tõendanud vastupidist. Vastustaja on seisukohal, et kui nimetatud vara puhul oleks olnud tegemist lahusvaraga, oleks V.T. võinud esitada kohtusse hagi lahusvaraks tunnistamise nõudes, mida ta teinud ei ole.

§ 14lg 1 kohaselt on abielu kestel abikaasade omandatud vara abikaasade ühisvara.

Kosjad ei ole menetluses tõendanud, et tegemist on V.T. enne abiellumist tema omandis olnud varaga, abielu kestel kinke või pärimise teel omandatud varaga või, et vara on omandatud pärast abielusuhete lõppemist (

§ 15lg 1).

Vastustajale jääb arusaamatuks, miks kostjad oma ühisvara jagasid, kui see nende meelest ühisvara polnud.

§ 26

abielu lõpeb abikaasa surmaga või abielu lahutamisega.

§ 27lg 1 järgi abielu lahutab perekonnaseisuasutus või kohus.

Kostjate abielu on lahutatud perekonnaseisuasutuses 09.03.

1. 12.07.2005 sõlmitud notariaalses lepingus vaidlusaluse kinnisasja kohta avaldavad kostjad, et nad on abikaasad. Lepingu järgi on kanne kinnistusraamatusse tehtud 03.08.2005, ajal kui pooled olid seaduslikus abielus. Seega ei saa olla vaidlust selles osas, et pooled olid abielus ning et kinnistu registriosa nr XXXX oli poolte ühisvara. Vastustaja ei eita, et V.T. on teinud ettepaneku võlgnevuse tasumiseks osadena, kuid samas on ta ka väitnud, et on töötu ja maksab siis, kui raha saab. Seega on V.T. oma pakkumises jäänud üldsõnaliseks. Seadus ei kohusta vastustajat sellistel tingimustel kokkulepet sõlmima, kuna ei ole teada tasumise aeg. Tuginedes VÕS § 83 lg 1 ja lg 2 võib võlausaldaja keelduda kohustuse ositi vastuvõtmisest, kuna võlgnik on töötu ning tema ettepanek ajatamiseks ei olnud konkreetne. Asjaolu, kas võlausaldaja on keeldunud ositi täitmisest või mitte, ei ole kohtuotsuse tühistamise aluseks. Apellandi kahtlus vastustaja staatuse suhtes täitemenetluses ning kohasuses hagejana on põhjendamata ja alusetu. Vastustaja on nõude omandanud nõude loovutamisega ning selles osas ei ole apellant oma seisukohta hagimenetluses esitanud. Seega ei saa ta ka apellatsioonimenetluses sellist väidet enam esitada. Apellandi väide, et asjas tuleb kohaldada aegumist, on alusetu. Kohtutäitur Kristel Maalman väljastas vastustajale 17.12.2008 teatise, mille järgi ei ole hageja nõude täitmine võimalik, kuna võlgnikul V.T.l puudub lahusvara ja sissetulek. Hageja esitas hagi 21.12.2008, seega 5 päeva pärast nimetatud asjaolust teada saamist. Apellandi väide, et kohtuotsuse resolutsioon on vastuolus kohtu põhjendustega ning hageja nõuetega, on ebaõige. Hageja nõudis esialgses hagiavalduses, et kohus jagaks poolte ühisvara ning tunnistaks kinnisasja nr XXXX osas mõlema kostja omandiõigust ½ suurusele mõttelisele osale kinnisasjast. 10.12.2009 esitas hageja kohtule hagiavalduse täienduse, milles esitas nõude, et kui kohus leiab, et ühisvara on jagatud 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel tunnistada tagasivõtmise korras kehtetuks 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping ning jagada kostjate ühisvaraks olev kinnisasi kaasomandiks proportsiooniga – iga kostja osaks jääks ½ kinnisasjast. Vastustaja 6 möönab, et resolutsioonis pole küll nõue sõnasõnalt samane hageja nõuetega, kuid see pole siiski vastuolus kohtu põhjendustega ega hageja nõuetega. TsMS § 232 lg 1 kohus hindab seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte, arvestades muu hulgas poolte kokkuleppeid tõendamise kohta. Apellatsioonkaebusest ei selgu, millist tõendit kohus ei hinnanud. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
2. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebuse põhjendused ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks ega tühistamiseks.
3. Ringkonnakohus märgib, et hageja muutis menetluse kestel hagi nõuet, kuna kostjate tegevuse tõttu muutus õiguslik olukord. Hageja nõudis esialgses hagiavalduses, et kohus jagaks kostja I ja kostja II ühisvara ning tunnistaks mõlema kostja omandiõigust ½ suurusele mõttelisele osale kinnisasjast. 10.12.2009 esitas hageja kohtule hagiavalduse täienduse, milles esitas nõude, et kui kohus leiab, et ühisvara on jagatud 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel, tunnistada tagasivõitmise korras kehtetuks 15.04.2009 endiste abikaasade ühisvara jagamise leping ja asjaõigusleping ning jagada kostjate ühisvaraks olev kinnisasi kaasomandiks proportsiooniga – iga kostja osaks jääks ½ kinnisasjast. Maakohtu toimikust ei nähtu, et kostjad oleksid hageja nõude muutmisele vastuväidet esitanud ning kohtuotsuses on maakohus hageja muudetud nõuet menetlenud, kuid kohus ei ole resolutsioonis võtnud seisukohta hageja esialgse nõude – ühisvara jagamise – osas. Ringkonnakohus leiab, et kuna maakohus on hageja esialgset nõuet otsuses käsitlenud ning otsuse põhjenduste kohaselt kuulub hagi rahuldamisele, siis arvestades menetlusökonoomia põhimõttega täiendab ringkonnakohus käesoleva otsusega maakohtu otsuse resolutsiooni järgmises sõnastuses: Jagada V.T. ja V.T. abikaasade ühisvaraks olev korteriomand, asukohaga L. Koidula tn 7 Kohtla-Järve (registriosa nr XXXX Viru Maakohtu kinnistusosakonna KohtlaJärve jaoskond) ning tunnistada kinnisasja nr XXXX asukohaga L. Koidula tn 7 osas V.T. omandiõigust ½ ja Valenitna Tšestjakova omandiõigust ½ suurusele mõttelisele osale korteriomandist.
4. Apellandi väide, et hageja nõue ühisvara jagamise hagi esitamiseks on aegunud, ei ole õige. Ringkonnakohus leiab, et asjas ei ole maakohtus vaidluse all olnud, et kostja I suhtes on alustatud täitemenetlust 10 000 kr nõudes. TMS § 14 lg 2 kohaselt sissenõudja võib nõuda ühisvara jagamist ja sissenõude pööramist võlgniku osale ühisomandist. Vara jagamise hagi aegumistähtaeg on üks aasta alates ajast, kui täitemenetlus nõude rahuldamiseks võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. TMS ei sätesta, mille alusel tuvastatakse, et nõude rahuldamine võlgniku lahusvara arvel ebaõnnestus. Hageja on tõendina lisanud kohtutäitur K. Maalmanni 17.12.2008 väljastatud tõendi, kus kinnitatakse, et nõude, summas 10 000 kr, täitmine ei ole võimalik. Vastustaja väidab, et täitmise võimatus oli teada juba
5. a ja siis oli ka selge, et täitmine ebaõnnestus. TsMS § 230 lg 1 kohaselt lasus selle väite tõendamise koormis kostjatel, kuid maakohtus ega ka ringkonnakohtus sellekohaseid tõendeid esitatud ei ole, seetõttu tuleb hageja esitatud tõendiga lugeda hageja väide, et täitemenetlus ebaõnnestus 2008.a, tõendatuks.
6. Apellandi väited selle kohta, et hageja poolt hagi esemes märgitud kinnisasi ei ole poolte ühisvara, ei ole õige. Asjas ei ole vaidlust, et kostja I ja kostja II olid hagis märgitud kinnisasja soetamise ajal abielus, vaidluse all ei ole ka see, et vara omandamise ajal ei olnud abikaasadel sõlmitud abieluvara lepingut. Hagi esitamise ajal olid kostjad endiselt abielus ja puudus 7 abieluvaraleping. Kostjad sõlmisid 15.04.2009, s.o pärast hagi esitamist, endiste abikaasade ühisvara jagamise lepingu, kostjate abielu lahutati 09.03.
7. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kohaldas õigesti TMS § 190 p-i 1 ja tunnistas kehtetuks kostjate ühisvara jagamise lepingu. Apellandi väide, et vaidlusalune kinnisasi ei ole kostjate ühisvara, kuna kostjad ei ela koos alates 2003.aastast, on väide, mida menetluses ei ole tõendatud. Samas on kostjad 15.04.2009 lepingus märkinud kinnisvara ühisvaraks.
8. Apellandil on olnud täitemenetluse ja käesoleva kohtumenetluse ajal piisavalt aega oma kohustuse täitmiseks, mis välistaks käesoleva kohtulahendi täitmisele pööramise. Apellant on käitunud pahas usus, kuna ei ole teinud toiminguid, millest hageja võiks järeldada kostja I soovi võlanõuet kustutada. Kostja II on olnud nõus võlgnevuse ositi tasumisega maakohtus. Ringkonnakohus selgitas apellandile menetlusabi andmisel, et apellandi edu lootus on väike ning ta peab arvestama kulude suurenemisega. Eeltoodut arvestades leiab ringkonnakohus, et tühistada tuleb maakohtu menetluskulude jaotus, millega menetluskulud jäeti solidaarselt kostjate kanda. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ja jätab maakohtus kantud menetluskulud TsMS § 162 lg 4 alusel V.T. (kostja I) kanda, kuna tema oma käitumisega on menetluse põhjustanud ning kulude solidaarne kandmine kostja II poolt oleks V.T. suhtes äärmiselt ebaõiglane. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ning apellatsioonimenetluses kantud kulud TsMS § 171 lg 1 alusel apellandi kanda. Ringkonnakohus mõistab TsMS § 179 lg 1 alusel käesoleva otsusega riigi kasuks V.T.lt välja menetlusabina saadud 5000 kr, s. o 320,51 eur. Egon Konsand Viivi Tomson 8 Andra Pärsimägi