Obsah (20)

§ 138§ 177§ 361§ 346§ 654§ 652§ 651§ 376§ 102§ 207§ 394§ 442§ 230§ 165§ 162§ 176§ 66§ 639§ 179§ 436

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Indrek Parrest Otsuse tegemise aeg ja koht 30.12.2015, Tallinn Tsiviilas

) § 442 lõikega 8 hagejate alternatiivse nõude, so müüa korteriomand XXXXXXXX XX-XX Tallinnas avalikul enampakkumisel ja saadud raha jagada omanike vahel vastavalt nende osa suurusele rahuldamata jätmist.

1. Hagejad on palunud kustutada registriosa nr XXXXXXX II järgust omaniku kanne kostja II kohta ning kanda kaasomanikena sisse mõlemad kostjad 1/2 mõttelises osas. Samuti palusid hagejad asendada kohtuotsusega puudutatud isikute nõusolek kinnistusraamatusse kande tegemiseks. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 5 alusel leidis kohus, et tuleb kustutada Tartu Maakohtu registriosa nr XXXXXXX omanikukanne kostja II kohta ning kanda registriossa nr XXXXXXX kaasomanikena sisse kostja I 1/2 mõttelises osas ja kostja II 1/2 mõttelises osas. Samuti tuleb lugeda tuvastatuks kostjate kohustus nõusoleku andmiseks puudutatud isiku nõusolekuna kinnistusraamatuseaduse (KRS) § 341 lg 1 tähenduses, mis on kinnistamisavalduseks ja õigusmuudatuse tegemise aluseks kinnistusregistris kohtuotsuse alusel ning lugeda kohtuotsusega asendatuks kostjate nõusolek KRS § 341 lg 8 tähenduses.
2. Kõik otsuses käsitlemata menetlusosaliste väited ja esitatud tõendid hagi läbivaatamisel kohtu arvates tähtsust ei oma ja seetõttu kohus neid lahendis ei käsitlenud.
3. Menetluskulud jättis kohus kostjate kanda ja määras kindlaks menetluskulude suuruse. Toimikust nähtuvalt on hagejad tasunud käesolevas kohtumenetluses hagi esitamisel riigilõivu 300 eurot (t I kd lk 58). Seega on tõendatud riigilõivu tasumine 300 euro ulatuses, tegemist on põhjendatud kulutusega ja see tuleb kostjatel hagejatele hüvitada vastavalt

§ 138lõikele 2.

Hagejad palusid kostjatelt välja mõista õigusabikulu 595.83 eurot. 05.05.2015 toimunud kohtuistungil kostja II vastuväiteid menetluskulude osas ei esitanud, kuid esitas vastuväite viiviste osas (t I kd lk 121). Hagejate esindaja on õigusabikulude spetsifikatsiooni kohaselt tutvunud hagimaterjalidega ja koostanud hagiavalduse 3 tundi, tutvunud kostjate 04.01.2015 vastusega 30 minutit, koostanud hagejate 09.02.2015 vastuse 30 minutit, tutvunud kostjate 12.04.2015 vastusega 10 minutit, osalenud 05.05.2015 kohtuistungil 1 tund 15 minutit. Seega on esindaja ajakulu käesolevas asjas olnud kokku 5 tundi 25 minutit. Hagejate esindaja tunnitasumäär on olnud 110 eurot (t I kd lk 118). Kohus leidis, et vastav tunnitasumäär on kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning nimetatud tunnitasumäärale ei ole vastu vaielnud ka kostjad. Hagejate esindaja ajakulu 5 tundi 25 minutit on põhjendatud täies ulatuses, kuivõrd see vastab esindaja tehtud menetlustoimingutele ning toimiku materjalidele. Seega kuulub kostjatelt solidaarselt hagejatele väljamõistmisele menetluskulu 895.83 eurot, millest riigilõiv on 300 eurot ja õigusabikulu 595.83 eurot. Kooskõlas

§ 177

lõikega 4 tuleb rahuldada hagejate taotlus menetluskuludelt viivise väljamõistmiseks VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud määras. 6 Apellatsioonkaebus

1. 28.06.2015 esitatud apellatsioonkaebuses paluvad kostjad tühistada maakohtu otsuse ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.
2. Kohus on kõrvale kaldunud poolte võrdsuste printsiibist. Alles kohtuistungil täpsustas hageja oma nõuet ning teatas, et nõue peab olema formuleeritud järgmiselt: hageja soovib XXXXXXXX XX-XX, Tallinn ühisvarasse kuuluva kinnisasja jagamist poolte ühisesse kaasomandisse võrdsetes osades; alternatiivselt oleks nõue, et müüa asi avalikul enampakkumisel (vt 05.05.2015 kohtuistungi protokoll). Sellist nõuet ei olnud hagejad varem esitanud. Vaatamata sellele, et kohus menetles hagejate poolt olulise hilinemisega esitatud täpsustatud nõuet, ei andnud kohus kostjatele täiendavat tähtaega omapoolsete seisukohtade esitamiseks, võttes kostjalt I võimaluse täpsustatud nõude osas oma arvamust avaldada. Kui kohus otsustas menetleda hagejate poolt alles kohtuistungil täpsustatud nõuet, siis poolte võrdsuse põhimõttest lähtuvalt pidi kohus asja arutamise edasi lükkama ja andma kostjatele täiendava tähtaja seisukohtade esitamiseks.
3. Kohus ei võtnud seisukohta kostjate kõigi väidete kohta ega seletanud, miks kostjate välja toodud asjaolud ei oma asja lahendamisel tähendust. Seega ka tõendite ja väidete hindamisel on kohus kõrvale kaldunud poolte võrdsuse printsiibist. Kohus jättis täiesti analüüsimata ja arvestamata kostjate väited ja põhjendused ( selle kohta, miks tuleks antud juhul kõrvale kalduda PKS (vana redaktsioon) § 19 lõikes 2 sätestatud võrdsuse nõudest.
4. Hagis palusid hagejad sõnaselgelt jagada kostjate ühisvaraks olev korteriomand asukohaga XXXXXXXX XX-XX Tallinnas reaalosadeks ning jätta see 1/2 osas kostja I ja 1/2 osas kostja II omandisse. Kostjad palusid õigustatult oma esialgses vastuses jätta hagi läbi vaatamata või rahuldamata, kuna sellist nõuet ei ole võimalik täita. Kohus on jätnud selle täiesti tähelepanuta. Oma 09.02.2015 seisukohas märgivad hagejad, et esitavad alternatiivse nõude (mis on iseenesest lubatud), kuid üheaegselt muudavad ka oma esialgse nõude (mis on aga lubamatu).

§ 361lg 1 kohaselt ei olnud hagejatel alust muuta hagi eset.

Kohus on selle asjaolu tähelepanuta jätnud. 21. Kohus jättis kostjate taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata põhjendades seda sellega, et kohus väidetavalt ei ole kohustanud kostjaid isiklikult istungile ilmuma ning kostjad on andnud nõusoleku kirjalikuks menetluseks. Tõepoolest, oma esialgses vastuses teatasid kostjad, et on nõus asja kirjaliku menetlemisega. Kostjad taotlesid jätta hagi läbi vaatamata ning seda küsimust saab lahendada kirjalikus menetluses. Edasi edastas kohus kohtukutse ning kohustas kostjaid isiklikult kohtusse ilmuma. Samuti hoiatas, et kui kostjad kohtu korraldusest hoolimata kohtuistungile ei ilmu ja kostjal ei ole mitteilmumiseks mõjuvat põhjust, võib kohus trahvida ja kohaldada sundtoomist. Seega ei vasta tõele kohtu poolt märgitu, et kohus ei ole kohustanud kostjaid isiklikult istungile ilmuma. Kostja I esitas põhjaliku taoltuse istungi edasilükkamiseks, kostjal I oli mõjuv põhjus mitte ilmuda istungile, oli esitatud vastav tõend, kuid vaatamata sellele vaatas kohus asja läbi ilma kostja I osalemiseta. Seda enam, et

§ 346

lg 2 kohaselt abieluasjas ja põlvnemisasjas kohustab maakohus pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama. Seega kohus on ebaõigesti jätnud kostja I taotluse istungi edasilükkamiseks rahuldamata ning põhjendamatult võtnud kostjalt I õiguse olla kohtu poolt ärakuulatud.

1. Kohus jättis menetluskulud solidaarselt kostjate kanda, kuid ei seletanud, miks ei jaotanud menetluskulusid teisiti. Arvestades kostjate esitatud asjaolusid nende 7 materiaalse olukorra, kostja I tervise ja alaealise lapse olemasolu kohta, pidi kohus vähemalt kaaluma, kas antud olukorras on õiglane ja mõistlik jätta kõik menetluskulud kostjate kanda.
2. Kohus leidis, et hagejate esindaja ajakulu on põhjendatud täies ulatuses, samuti on tunnitasu määr 110 eurot kooskõlas Riigikohtu praktikaga ning et tunnitasule ei vaielnud vastu ka kostjad. Kuid kohus jättis märkimata, et kostjale I ei olnud hagejate menetluskulude nimekirja edastatud ega temalt arvamust küsitud. Seega väär on kohtu järeldus, et kostjad ei vaielnud hagejate menetluskuludele vastu. Tunnitasu 110 eurot on asjakohane ja kooskõlas Riigikohtu praktikaga juhul, kui tegemist on advokaadiga. Hagejate esindaja näol on tegemist juristiga, kelle tunnitasumäär peab olema väiksem kui advokaadil. Vastustaja seisukoht
3. Hagejad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu ja paluvad jätta selle rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
4. Kolleegium, kuulanud kohtuistungil ära poolte seisukohad ja tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et apellatsioonkaebuse väited annavad aluse maakohtu otsuse osaliseks tühistamiseks menetluskulude jaotuse ja kindlaksmääratud menetluskulude suurust puudutavas osas. Maakohus rikkus selles osas menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas ise uue otsuse ja määrab uue menetluskulude jaotuse ning määrab uuesti kindlaks hüvitamisele kuuluva vajaliku ja põhjendatud hagejate menetluskulu rahalise suuruse. Muus osas kaebuse väited põhjendatud ei ole.
5. Muus osas ei tuvastanud ringkonnakohus menetlusõiguse normide olulist rikkumist ega materiaalõiguse normide ebaõiget kohaldamist, mis annaks aluse maakohtu otsuse tühistamiseks. Kolleegium nõustub maakohtu põhjendustega ega korda neid (

§ 654lõige 6).

Samuti võtab kolleegium apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks maakohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused nende tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta (

§ 652lõike 1 punkt 1).

Apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. 27.

§ 651

lõike 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Järgnevalt vastab kolleegium apellatsioonkaebuse väidetele. Apellandid on esitanud maakohtu tegevusele asja menetlemisel rida menetluslikke etteheiteid, mille alusel leiavad, et asi tuleks saata tagasi uueks arutamiseks maakohtule. 28. Kolleegium ei nõustu apellantidega selles, nagu oleksid hagejad muutnud maakohtus hagi

§ 376lõike 1 mõttes.

25.11.2014 hagiavaldusest nähtub, et hagejad esitasid TMS § 14 lõike 2 alusel hagi abikaasade ühisvara jagamiseks ja kinnistusraamatu kande muutmiseks. Sellise hagi maakohus ka lahendas. 09.02.2015 menetlusdokumendis asendasid hagejad nende jaoks vastuvõetava ühisvara jagamise viisi koos alternatiivse viisiga (t I kd lk 90-91). Tegemist oli analoogse olukorraga, mida reguleerib

§ 376lõike 4 punkt 2.

Viidatud sätte kohaselt ei peeta hagi muutmiseks hageja põhinõude või kõrvalnõude suurendamist, vähendamist, laiendamist või kitsendamist. Isegi juhul, kui hagejate toimingut saaks lugeda hagi muutmiseks, nähtub toimiku materjalidest, et kohus nõustus muutmisega (edastas avalduse kostjatele, arutas kohtuistungil ja lahendas 8 otsusega).

§ 376

lõike 1 kohaselt võib hageja pärast hagi menetlusse võtmist ja kostjale kättetoimetamist muuta hagi eset või alust üksnes kostja või kohtu nõusolekul.

1. Tsiviilasja materjalid ei kinnita apellantide väiteid, nagu oleksid nad saanud hagiavalduse täiendusest (pealkirjastatud „Vastus kostjate 04.01.2015 vastusele“; t I kd lk 89-91) teada alles 05.05.2015 kohtuistungil. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et GK kinnitas kohtu 17.02.2015 kirja koos manustega kättesaamist 19.02.2015 ja kirjast nähtub, et manusena oli mh lisatud „Deivi Vaht esitatud vastus“ (t I kd lk 100). 12.04.2015 kostjate ühisest vastusest (t I kd lk 104-107) nähtub selgelt, et 09.02.2015 hagejate menetlusdokument oli neil käes ja nad esitasid sellele vastuväiteid.
2. Ka ei anna maakohtu keeldumine istungi edasi lükkamisest ja asja arutamine GK osavõtuta alust saata tsiviilasi tagasi uueks arutamiseks maakohtule. Iseenesest õige on apellantide viide

§ 346

lõikele 2, mille kohaselt kohustab maakohus mh abieluasjas pooli isiklikult kohtusse ilmuma ja peab nad ära kuulama, välja arvatud juhul, kui poolel on kohtusse ilmumata jäämiseks mõjuv põhjus. Abieluasjaks on

§ 102

lõike 1 punkti 4 kohaselt ka ühisvara jagamine või muu abikaasade varalisest vahekorrast tulenev nõue. Käesolevas asjas on aga tegemist olukorraga, kus abikaasad ei ole kohtumenetluses vastaspooltel, nagu nn klassikalise ühisvara jagamise kohtuvaidluse puhul, vaid kaaskostjateks

§ 207lõike 3 mõttes.

Viidatud sätte kohaselt aga kui kasvõi üks kaaskostja järgib menetlustähtaega, osaleb kohtuistungil, esitab kaebuse või osaleb muu menetlustoimingu tegemisel, kehtivad tema toimingud ka teise kaaskostja suhtes. Maakohtu istungil osales üks kaaskostjatest (A.K), mistõttu kehtivad tema tehtud toimingud ka tema abikaasa suhtes. 31. Kolleegium möönab, et maakohtu menetlus oli osaliselt vastuoluline, kuna kohtukutsetes oli kohus kohustanud pooli isiklikult kohtuistungile ilmuma (t I kd lk 97-98), kuid istungil väitis kohtunik, viitega 11.02.2015 korralduslikule määrusele, et sellist korraldust pooltele antud ei ole (protokoll t I kd lk 119; 11.02.2015 määrus t I kd lk 93).). Samas ei nähtu tsiviilasja materjalidest, et GK kohtuistungil ärakuulamata jäämine oleks viinud ebaõige otsuse tegemiseni. Ringkonnakohtu istungil selgitas GK esindaja, et kostja soovis maakohtu istungil selgitada korteris 2008.a remondi tegemise asjaolusid ja anda seisukoha hagejate menetluskulude põhjendatuse osas.

§ 394

lõike 2 punkti 3 kohaselt pidid kõik väited olema esitatud kostja vastuses hagile, mida kostjad olid ka teinud (vastused t I kd lk 75-78, 104-107). Seega kohtuistungil täiendavate faktiliste väidete esitamine ei oleks menetluse käiku eelduslikult muutnud. Menetluskulude kindlaksmääramisega seonduvat käsitleb kolleegium allpool. Ringkonnakohus on lisaks seisukohal, et GK õigus ärakuulamisele sai realiseeritud ringkonnakohtu istungil, kus isik osales ja sai selgitusi anda. 32. Apellandid vaidlustavad maakohtu otsuse ka osas, milles kohus jättis rahuldamata nende taotluse kalduda ühisvara jagamisel kõrvale võrdsuse põhimõttest. Kolleegium ei nõustu, et maakohtu otsus ei vasta selles osas

§ 442lõikele 8.

Viidatud sätte kohaselt peab otsuse põhjendavas osas olema märgitud kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas. Samuti peab kohus põhjendama, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega ning kui kohus mõnda tõendit ei arvesta, peab seda põhjendama. 33. PKS § 210 lõike 2 järgi saab ühisvara jagades kalduda enne 01.07.2010 kehtinud PKS-i § 19 lõike 2 alusel kõrvale abikaasade osade võrdsusest, kui vara omandati ja kõrvalekaldumise alus tekkis enne 01.07.2010 (Riigikohtu lahendi nr 3-2-1-31-14 punkt 9 14). Kostjad tõid kõrvalekaldumise alusena esile 2008.a lahuselu ajal GK poolt korteris tehtud remondi ja asjaolu, et korter on nende alaealise lapse elukohaks. Maakohus põhjendas otsuse punktides 11 ja 12, et abikaasade osade võrdsusest kõrvale kaldumise alusena esiletoodud 2008.a väidetav remont on tõendamata. Ka ringkonnakohtu istungil selgitas apellantide esindaja, et tõendeid selle kohta säilinud ei ole. Seega isegi kui see asjaolu oleks võinud anda aluse eelduslikust võrdsusest kõrvale kalduda, ei täitnud kostjad

§ 230lõikest 1 tulenevat tõendamiskohustust.

Ka selgitas Riigikohus lahendis nr 3-2-1-99-04, et ainuüksi laste olemasolu ja asjaolu, et ühisvaraks oleval kinnistul asuv elamu on abikaasade ja laste koduks, ei anna PKS § 19 lõike 2 punkti alusel alust kalduda kõrvale võrdsuse põhimõttest. Samas lahendis on öeldud, et seda asjaolu tuleb arvestada korteri jagamise viisi üle otsustamisel. Kolleegium on seisukohal, et nimelt seda maakohus käesolevas asjas tegigi, kui valis hagejate poolt pakutud esmase viisi (jagada kostjate kaasomandisse), mitte aga alternatiivse viisi (müüa korteriomand avalikul enampakkumisel ja jagada raha abikaasade vahel). 34. Kolleegium nõustub osaliselt apellantide etteheidetega maakohtu menetluskulude jaotusele. Maakohus mõistis hagejate menetluskulude hüvitise välja kostjatelt solidaarselt. Seega rakendas ta

§ 165

lõiget 3, mille kohaselt kui otsus on tehtud solidaarvõlgnikest kostjate kahjuks, vastutavad kostjad ka menetluskulude eest solidaarselt. Kolleegium on seisukohal, et käesolevas menetluses ei ole kostjate näol tegemist solidaarvõlgnikega, sest hagejatel puudus valik, kas nõuda ühisvara jagamist ainult ühelt kostjalt või mõlemalt (solidaarvõlgnike regulatsioon võlaõigusseaduse (VÕS) § 65 lõike 1). Tegemist on kaaskostjatega, kes vastutavad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. 35. Apellandid on seisukohal, et menetluskulude jaotusel nii maa- kui apellatsioonimenetluses tuleb kohaldada

§ 162

lõiget 4, mille kohaselt võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Kolleegium on seisukohal, et kostjate/apellantide taotluse rahuldamiseks puudub alus. Käesolevas tsiviilasjas menetletava hagi esitamine oli hagejate jaoks sisuliselt vältimatu, sest täitemenetluses ilmnes, et võlgnikul (A.Kil) puudub muu realiseeritav vara kui abikaasade ühisomandis olev korteriomand. G.K nõusolekut vara realiseerimiseks täitemenetluses ei andnud, ka ei võtnud abikaasad ette mistahes muid toimingud, et saavutada ühisvara jagamine kohtuväliselt ja vältida seeläbi menetlsukulude teket hagejatel. Taotluse põhjendusena esile toodud GK tervisliku seisundi kohta kohtule tõendeid esitatud ei ole. Ka kostjatel alaealise lapse olemasolu ja halb materiaalne olukord ei saa anda käesolevas õigustust jätta hagejate menetluskulud kasvõi osaliselt hagejate endi kanda. 36.

§ 207

lõikest 3 tulenevalt ei nõustu ringkonnakohus kaebuse väitega, et maakohus rikkus

§ 176

lõigetest 7 ja 8 tulenevat GK õigust esitada seisukoht vastaspoole menetluskulude kohta. Kuigi hagejate esindaja esitas menetluskulude nimekirja kohtuistungil (t I kd lk 118) ja GK-le seda kätte ei toimetatud ega tema seisukohta ei küsitud, kehtivad tema suhtes AK toimingud, kes sai istungil vastuväiteid esitada. Samas ei võtnud see kostjatelt ära õigust esitada apellatsioonkaebuses vastuväiteid menetluskulude kindlaksmääramise peale, mida apellandid ka tegid ja mille osas võtab kolleegium seisukoha alljärgnevalt.

1. Kolleegium nõustub esitatud väitega hagejate lepingulise esindaja õigusabitasu tunnihinna kohta ja leiab, et põhjendatuks saab konkreetse tsiviilasja mahtu ja mitte 10 olulist keerukust arvestades lugeda 90 euro suurust tunnihinda. Arvestades vaidlusaluse asja keerukust ja asjaolusid, mh hagejate esindaja poolt allkirjastatud menetlusdokumentide sisu, on mitteadvokaadist esindaja 110-eurone tunnitasu ebamõistlikult kõrge. Sellist tunnihinda on praktikas kohtud pidanud advokatuuri liikmeks mitteoleva lepingulise esindaja puhul põhjendatuks oluliselt keerulisemates ja mahukamates kohtuvaidlustes (nt tsiviilasjas nr 2-13-36306). Tallinna Ringkonnakohus on 11.04.2014 määruses tsiviilasjas nr 2-10-67455 leidnud, et advokatuuri liikmeks olevale esindajale kohaldatavad kõrgendatud nõuded võimaldavad eeldada, et advokaadi poolt osutatava õigusteenuse kvaliteet on kõrgem kui isikute puhul, kes advokatuuri ei kuulu. Seega peab üldjuhul advokaadist esindaja tunnitasumäär olema eelduslikult kõrgem kui esindajal, kes advokatuuri ei kuulu. Asjaolusid, mille põhjal võiks järeldada, et hagejate lepingulise esindaja osutatud õigusteenuse kvaliteedi puhul võiks eeldada vandeadvokaadiga võrreldavat taset, käesolevas asjas ei nähtu. Arvestades kõiki asjaolusid kogumis, mh senist kohtupraktikat, leiab kolleegium, et antud juhul saab põhjendatuks pidada 90 euro suurust tunnitasu. Taotluses esiletoodud õigusabi mahule ei ole apellatsioonkaebuses vastuväiteid esitanud. Eeltoodu alusel muudab ringkonnakohus maakohtu otsust kindlaksmääratavate menetluskulude suuruse osas ja mõistab kostjatelt võrdsetes osades välja hagejate põhjendatud menetluskuluna kokku 787.80 eurot, sh 5h25min eest õigusabi 487.80 eurot ja riigilõivu 300 eurot. Seega kummaltki kostjalt 393.90 eurot.
2. Kolleegium on seisukohal, et apellatsioonkaebus kuulub käesolevas asjas rahuldamisele 95% ulatuses. Seega jäävad vastustajate õigusabikuludest 95% apellantide kanda ja apellantide õigusabikuludest 5% vastustajate kanda.
3. Vastustajad tõid menetluskuludena apellatsioonimenetluses esile kulu õigusabile järgmise arvestuse alusel: kaebuse menetlusse võtmise määrusega tutvumine ja konsultatsioon klientidega 15min, kaebusega tutvumine 1h, vastuse koostamine 2h ja ringkonnakohtu istungiks valmistumine 45min ja istungil osalemine 45min. Apellandid vaidlevad vastu esindaja tunnitasule 110 eurot ja vastuse koostamise ajakulule üle 1h. Kolleegium on seisukohal, et põhjendatud ja vajalikuks ajakuluks ei saa lugeda vastuse koostamist üle 1h. Arvestades kaebuse, millele vastata tuli, mahtu ja sisu, ei olnud esindajal, kes osales ka maakohtu menetluses vajalik kulutada sellele vastamiseks aega enam kui 1h. Esindaja tunnitasu põhjendatud ja vajaliku suurusena rakendab kolleegium 90 euro suurust tunnitasu vastavalt otsuse punktis 37 esitatud põhjendustele. Seega vastustajate põhjendatud ja vajalikuks kuluks esindajale oli apellatsioonikohtus 3h45minx90=337.50 eurot, millest apellandid peaksid hüvitama 95%, so 320.63 eurot.
4. Apellandid tõid kulu õigusabile esile järgmise arvestuse alusel: vandeadvokaadist esindaja 01.12.2015 kohtuistungiks ettevalmistamine 1h 30min ja 02.12.2015 istungist osavõtt 1h, esindaja tunnihind 115 eurot (käibemaksuta). Vastustajad vaidlesid vastu kohtuistungi ettevalmistamise kuludele, kuna taotluse oli selles osas esitatud

§ 176lõikes 1 sätestatud tähtaega rikkudes, s.o alles peale kohtuistugit.

Samuti leidsid vastustajad, et kohtuistung kestis ainult 44min. Kolleegium on seisukohal, et apellantide põhjendatud ja vajalikuks esindaja kuluks saab lugeda kohtuistungil osalemise eest 115x45min= 86.25 eurot. Kohtuistungi ettevalmistamise kohta oli 07.12.2015 taotlus esitatud seaduses (

§ 176

lõikes 1) sätestatud tähtaega rikkudes, mistõttu ei olnud hiljem seda enam õigust teha ning ringkonnakohus jätab toimingu tähelepanuta (

§ 66

). Seega apellantide põhjendatud ja vajalikuks kuluks esindajale oli apellatsioonikohtus 86.25 eurot, millest vastustajad peaksid hüvitama 5%, so 4.31 eurot. 11 41. Tasaarvestuse tulemusena kuulub apellantidelt võrdsetes osades väjamõistmisele menetluskulude hüvitis vastustajate kasuks järgmise arvestuse alusel: (menetluskulud maakohtus 787.80) + (menetluskulud apellatsioonikohtus 320.63-4.31=316.32) =1104.12:2= 552.06, s.o kummaltki apellandilt 552.06 eurot. 42.

§ 639

lõike 1, § 190 lõigete 2 ja 4, § 179 lõike 1 ja § 165 lõike 1 alusel tuleb kummalgi apellandil tasuda Eesti Vabariigile apellatsioonkaebuselt tasumata riigilõiv 150 eurot,so kokku 300 eurot, mille tasumisest olid nad Tallinna Ringkonnakohtu 31.07.2015 määrusega kaebuse esitamisel vabastatud.

§ 179

lõike 5 alusel tuleb raha riigituludesse tasuda 15 päeva jooksul alates käesoleva kohtuotsuse jõustumisest. Sama sätte lõike 9 alusel tuleb tasumisega viivitamise korral tasuda viivist kohtuotsuse jõustumisest alates kuni täieliku tasumiseni võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. 43.

§ 442

lõike 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt lisaks poolte nõuetele veel lahendamata taotlused. Vastustajad esitasid taotluse ringkonnakohtu 02.12.2015 istungi protokolli parandamiseks, selgitades, et esindaja seletas istungil, et kehtiv PKS-i redaktsioon ei anna võimalust kalduda abikaasade ühisvara jagamisel kõrvale võrdsuse põhimõttest, kuid protokollist on kirjas vastupidi: „Uue PKS-i järgi saab kalduda…“ Apellandid vaidlesid taotlusele vastu, selgitades, et protokollis on kirjas kõik asja lahendamise suhtes oluline, mida vastustaja esindaja istungil ütles. 44. Kolleegium määrab vastustajate taotlus rahuldada. Kolleegium nõustub apellantide esindajaga selles, et see, millise konkreetse tõlgenduse annab istungil materiaalõigusnormile poole esindaja asja lahendamise seisukohalt määravat tähtsust ei oma.

§ 436

lõike 7 kohaselt ei ole kohus otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega. Küll aga lähtub kohus taotluse rahuldamisel asjaolust, et kui teatud väide on protokolli kantud, peab see kajastama istungil öeldut õigesti. Tsiviilkolleegiumi kohtuistungeid ei lindistata, kuid vastuväites apellandid ei väida, et tegelikkuses ütleski vastustajate esindaja istungil „…saab…“ Kuna ka vastuses kaebusele eitas esindaja kehtiva PKS-i kohast võimalust kalduda kõrvale ühisvara võrdsuse printsiibist (punktis 6; t II kd lk 10), on taotluses väidetu eluliselt usutav. Ele Liiv /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Parrest /allkirjastatud digitaalselt/ Imbi Sidok-Toomsalu /allkirjastatud digitaalselt/