Obsah (14)

§ 14§ 97§ 6§ 82§ 8§ 108§ 113§ 2§ 162§ 399§ 76§ 7§ 9§ 13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtukoosseis Kohtunik Tiiu Hiiuväin Otsuse tegemise aeg ja koht 23.jaanuar 2012, Tallinnas, Kentmanni Kohtumaja Tsiviilasja number 2-11-1840 Tsiv

§-s 6 sätestatud poolte heas usus käitumise põhimõtetega. Riigikohus on korduvalt oma lahendites (3-2-1-102-07, 3-2-1-80-08, 3-2-1-109-08, 3-2-1-70-09, 3-2-1-164-09) sedastanud, et pooled peavad vastastikustes suhetes järgima muu hulgas teise poole õigustatud ja põhjendatud huve ning on kohustatud mitte käituma vastuoluliselt. Kostja on aga üllatuslikult ja hagejale arusaamatult taganenud 1,5 aasta jooksul hagejale edastatud positsioonist (laenulepingute muutmine ja kohandamine uutele oludele), kostja käitumise tagajärjena võib hageja saada väga suurt varalist kahju. Kostja vastuolulise käitumise tulemusel on hageja sisuliselt olukorras, kus tal tuleb tasuda kohe 93 000 000 krooni või kaotada kogu oma vara. Kostja vastuoluline käitumine on lubamatu ning vastuolus hea usu põhimõtetega. Seda lisaks eeltoodule ka põhjusel, et hageja on 1,5 aasta jooksul koostöös kostjaga heas usus otsinud olukorrale lahendust (olnud ka lahendusele küllaltki lähedal) ning jätnud seetõttu kaalumata võimalike alternatiivsete investorite või laenude refinantseerijate kaasamise hageja äritegevusse. See aga tähendab, et hageja võib heas usus tegutsemise ja kostja usaldamise tõttu kaotada kogu oma vara, sest on ilmne, et tänases majanduskeskkonnas ei ole võimalik leida kohtutäituri poolt võimaldatud 10 päevase nõude vabatahtliku täitmise aja jooksul finantseerijat või investorit, et sellist nõuet täita. Katkestanud ootamatult ja vastuolus varasema käitumisega läbirääkimised lepingutingimuste muutmiseks, rikkus kostja ühtlasi

§ 14

lõikes 1 sätestatud läbirääkimistel üksteise huvide ja õigustega mõistlikult arvestamise põhimõtet (sellest võib hagejale tuleneda hilisemalt õigus nõuda tekitatud kahju hüvitamist). Täitemenetlus on lubamatu ka seetõttu, et hageja hageb lepingutingimuste muutmist tagasiulatuvalt, alates 2009, mistõttu ei ole hagejal kostja ees võlga (või vähemalt võlgnevust selles suuruses), mille täitmiseks sundtäitmist on alustatud. Nimelt taotleb hageja hagiavalduse punktis 3 muuhulgas laenu tagasimaksetähtaja pikendamist ja kõrvalnõuete vähendamist. Arvestades kostjaga sõlmitud laenulepingute tingimusi ning maailma ja selle tulemusena ka siseriiklikus majanduses aastatel 2009-2010 toimunud olulisi muudatusi, on hagejal õigus

97 alusel nõuda kostjatega sõlmitud laenulepingute muutmist. Nimetatud seisukohta toetab ka Riigikohus oma 26.10.2010 lahendis tsiviilasjas 3-2-1-76-10.

97 lg 1 rakendamiseks on täidetud kõik

§ 97

lg 2 eeldused ja nimelt: hageja kui kahjustatud lepingupool ei saanud laenulepingute sõlmimise hetkel mõistlikult arvata ning ette näha, et maailma majandus aastal 2009 sisuliselt „kukub kokku”, mille mõjud on tugevasti tunnetatavad ka siseriiklikult, sh töötus Eestis tõuseb kõikide aegade rekordtasemele, mistõttu elanikkond tarbib oluliselt vähem kui aastatel 2005-

1. Kuivõrd hagejale kuuluvate kaubanduskeskuste üürnikud on enamjaolt tarbekaupade müüjad (riided, tehnika, ilutooted jms), siis mõjutab eelnimetatud asjaolu otseselt üürnike majandustulemusi (käivet) ja võimet täita oma kohustusi hageja ees (tasuda üürimakseid). Kuna kaubanduskeskuste käibed langesid aastal 2009 võrreldes varasemate aastatega oluliselt, siis paljud keskuste üürnikud olid sunnitud kas tegevuse lõpetama, vähendama kasutatavat üüripinda, taotlesid hagejalt üüritasude vähendamist või jätsid üüri maksmata kuna selleks ei olnud rahalisi vahendeid. Nii nähtub hagiavalduse lisast 23, et kui aastatel 2006-2007 näitasid käibenumbrid kasvutendentsi, siis 2008 aastaga võrreldes on hageja üüritulu vähenenud ligi 60%. Sealjuures kasvas üürnike debitoorne võlgnevus hageja eest aastal 2009 hüppeliselt ja ületas 30.06.2009 seisuga juba 2 miljoni krooni piiri. Samuti kasvas aastatel 2009-2010 hüppeliselt ebatõenäoliste nõuete maht, kuivõrd paljud kaubanduskeskuste üürnikud pankrotistusid ning kostja nõuete rahuldamine osutus võimatuks. Kui lahutada kaubanduskeskuste käibest (ehk üürnikele esitatud arvetest) debitoorne võlgnevus ja lootusetud laekumised, siis on selgelt näha, et hageja tegelik ja reaalselt laekuv rahavoog on võrreldes aastatega 2006-2008 vähenenud ligi 85%. 5 Kuivõrd kaubanduskeskuste üürnike poolt keskuste haldusettevõttele OÜ XXX ja viimase poolt hagejale edasi tasutav üüritulu on hageja ainuke sissetulek majandustegevusest, siis mõjutasid eelnimetatud tegurid otseselt hageja võimekust täita kostjaga sõlmitavates laenulepingutest tulenevaid kohustusi; tõendamist ei vaja asjaolu, et hageja ei saanud mingilgi viisil mõjutada asjaolusid, mis on tänase olukorra (sh majanduskeskkonna) kujunemiseni ja muutumiseni viinud. Eelkõige ei saanud hageja kuidagi mõjutada maailma ning selle tulemusena ka siseriiklikus majanduses toimunud protsesse. Pooltel puudub kokkulepe, et majanduskeskkonna olulisel muutumisel kuulub sellest tuleneva riski kandmise kohustus hagejale; arvestades tänaseks kujunenud olukorda (kõrge vakantsus üüripindadel, kordades vähenenud üüritulud ning ülisuur debitoorne võlgnevus – on ilmne, et hageja ei oleks kaalunud investeerimist (sh olulises ulatuses omavahendite kaasamist) äripindadesse, mille ülevalpidamine ja millega seotud kohustuste teenindamine on otseses sõltuvuses tarbija ostukäitumisega. Seega on ilmne, et hageja ei oleks endale soetanud tarbijale suunatud kaubanduskeskusi, kui hagejale oleks olnud teada asjaolu, et aastal 2009 on töötuse määr Eestis 20%, st et iga viies inimene on sisuliselt sissetulekuta, mistõttu enamus kaubanduskeskuste üürnikest (kauplejad) ei ole võimelised tasuma üüritasu või lõpetavad sootuks oma tegevuse. Veelgi enam ei oleks hageja sellistest asjaoludest teades võtnud kostjalt sellises ulatuses ja sellistel tingimustel laenu. Sealjuures on hageja teinud kõikvõimalikke pingutusi, et võlgnikelt sisse nõuda võlgnetavaid üüritasusid, juhul kui üürnik on peale üürilepingu lõpetamist või üüripinnalt lahkumist veel reaalselt tegutsev ettevõte. Hoolimata kohtu poolt välja mõistetud summadest ei ole aga kindel, kas nimetatud summasid ka reaalselt õnnestub täita. Hageja taotleb laenulepingute tingimuste kohandamist muutunud majanduskeskkonnale ja eelnevalt käsitletud asjaolusid arvestades alljärgnevalt: hageja kogunenud intressivõlg käesoleva ajahetke seisuga kapitaliseeritakse (muudetakse põhiosaks) ning hageja kohustub uuelt põhiosavõlgnevuselt tasuma intressi 1,5%+EURIBOR, alates kokkuleppe jõustumisest; hageja põhiosamaksed taastuvad 01.01.2014 ning põhiosamakseid tasutakse 20-aastase annuiteetgraafiku alusel; hageja laenulepingust 1 ja laenulepingust 2 tuleneva mõlema laenu tagasimaksetähtaega pikendatakse kuni 31.12.
2. Juhul, kui kohus leiab, et hagiavalduse punktis 3.
3. esitatud taotlus on põhjendamatu, siis taotleb hageja alternatiivselt, et kohus määraks uued lepingutingimused kindlaks muutunud asjaolusid arvates. Kuivõrd hagiavalduse punktist 1 nähtuvalt on laenulepingu tingimuste muutmise kokkulepe viibinud eelkõige kostjast tulenevatest põhjustest, siis on hageja seisukohal, et kostja viivisenõue on nimetatud asjaolusid arvestades täiesti põhjendamatu. Seega tuleb ka eelnimetatud põhjustel kogu viiviste osas kostja sundtäitmine tunnistada lubamatuks ning kostja viivisenõuet vähendada nullini. Juhul, kui kohus asub seisukohale, et hageja ja kostja vahelised laenulepingud on lõppenud ning kostjal on lõppenud laenulepingute alusel tekkinud sissenõutav ja sundtäidetav nõue või, et kostjal on ka läbirääkimiste aja eest põhjendatud alus hagejalt viivist nõuda, siis taotleb hageja alternatiivselt kohtult sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamist (viiviste osas) ja palub vähendada kostja poolt sissenõutavat viivist. Hageja leiab, et kostja poolt esitatud viivisenõuded on põhjendamatult kõrged. Nii on kostja nt oma 08.11.2010 nõudekirjas asunud seisukohale, et hagejale 05.11.2008 antud laenu, summas 2 588 420 eurot, võlgnevus on kasvanud 2 aastaga 8 343 924,65 euro suuruseks. Kostja selline viivisenõue on vastuolus heade kommete, samuti Riigikohtu varasema praktikaga ja palub kohtult kostja viivisenõude vähendamist seaduses sätestatud määrani. Kuivõrd kostja ebamõistlike kõrvalnõuetega nõue põhineb asjaõiguslepingul ehk täitedokumendil, mida ei ole ükski sõltumatu organ enne kohtutäiturile esitamist läbi vaadanud, siis on hagejal materiaalõiguslik alus sundtäitmise osalise lubamatuks tunnistamise nõude 6 esitamiseks. Hageja alternatiivse sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise nõude eesmärk on vältida kostja ebamõistliku ja põhjendamatult suure viivise sundtäitmist. Ei ole välistatud, et vähendatud nõude suudab hageja rahuldada (jätkata laenulepingute täitmist), ilma et tekiks vajadust hageja kinnistutele seatud hüpoteekide realiseerimiseks. Niisugune täitmine, eeldusel, et kostjal on sundtäidetav ja sissenõutav nõue, oleks kooskõlas hea usu põhimõttega, mida võlasuhte pooled peavad vastastikku järgima (

§ 6lg. 1, Ts

ÜS § 138). Seega juhul, kui kohus leiab, et kostjal on laenulepingute alusel sissenõutav nõue või, et kostjal on õigus ka läbirääkimiste aja eest viivist nõuda, palub hageja alternatiivselt kohtul vähendada hageja poolt kostjale laenulepingute alusel tasumisele kuuluvat viivist kuni seaduses sätestatud määrani, alates laenulepingute alusel viivise sissenõudmise õiguse tekkimise hetkest. Hageja taotleb sundtäitmise lubamatuks tunnistamist ja laenulepingute tingimuste muudetuks lugemist selliselt, et: 1) hageja kogunenud intressivõlg käesoleva ajahetke seisuga kapitaliseeritakse (muudetakse põhiosaks) ning hageja kohustub uuelt põhiosavõlgnevuselt tasuma intressi 1,5%+EURIBOR, alates kokkuleppe jõustumisest; 2) hageja põhiosamaksed taastuvad 01.01.2014 ning põhiosamakseid tasutakse 20-aastase annuiteetgraafiku alusel; 3) hageja 27.10.2005 ja 05.11.2008 sõlmitud laenulepingutest tuleneva mõlema laenu tagasimaksetähtaega pikendatakse kuni 31.12.

1. Juhul, kui kohus leiab, et ei ole põhjendatud tunnistada sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10624 täies ulatuses lubamatuks, siis palub hageja tunnistada sundtäitmine osaliselt lubamatuks, määrates kindlaks hageja kohustuste suuruse ja tingimused ning vähendades viivist 0-ni. Hageja taotleb jätta menetluskulud kostja kanda. Kostja vastuväited Laenulepingud nr XXX ja XXX on erakorraliselt üles öeldud alates 18.08.2009 seoses hageja poolsete maksekohustuste tähtaegse mittetäitmisega ning kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks. Kostja on 13.08.2009 saatnud hagejale tähitud kirjana laenulepingute erakorralise ülesütlemise teate, mida tõendab AS-i Eesti Post sellekohane postiteatis, millest nähtub, et nimetatud kiri on hagejale ka kättetoimetatud. Laenulepingute erakorralise üleütlemise teates esitas kostja hagejale nõude tasuda laenulepingutest tulenev võlgnevus hiljemalt 18.08.
2. Ühtlasi hoiatas kostja hagejat, et juhul, kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, ütleb AS SEB Pank laenulepingud erakorraliselt üles ning loeb laenujäägi ja laenulepingutest tulenevate kõigi maksete tasumise tähtpäeva saabunuks alates 18.08.
3. Lisaks on kostja 13.08.2009 nõudekirja esitanud ka hageja e-posti aadressile, mille hageja oli kostjale eelnevalt enda kontaktaadressina teatavaks teinud. Kostjale ei ole teada asjaolusid, mis välistaksid antud e-kirja elektroonilise kohaletoimetamise. Võib mõistlikult eeldada, et hageja sai nimetatud e-kirja kätte ning et tal oli/oleks pidanud olema mõistlik võimalus sellega ka tutvuda. Hageja võlgnevust laenulepingute erakorralise ülesütlemise teatises määratud tähtpäevaks ei tasunud ning kostja ütles laenulepingud erakorraliselt üles alates 18.08.2009.a. Asjaolu, et hageja ei täitnud laenulepingutest tulenevat maksekohustust tähtaegselt, tõendame laenulepingu nr XXX laenu maksete aruandega ja laenulepingu nr XXX laenu maksete aruandega. Lepingu ülesütlemine on oma olemuselt lepingulise võlasuhte lõpetamisele suunatud kujundusõigus. 13.08.2009 saadetud teatise näol on ühtlasi tegemist ka kostja poolse taheteavaldusega (TsÜS § 68 ja

§-i 195 lg 1 kohaselt) laenulepingud erakorraliselt üles öelda. TsÜS § 69 lg 1 sätestab, et kindlale isikule (tahteavalduse saaja) suunatud tahteavaldus tuleb tahteavalduse tegija poolt väljendada ja see muutub kehtivaks kättesaamisega. TsÜS §-i 69 lg 3 kohaselt loetakse eemalviibijale tehtud tahteavaldus kätte saaduks, kui see on jõudnud tahteavalduse saaja elu- või asukohta ja tal on mõistlik võimalus sellega tutvuda. Kostja on esitanud tõendid, millest nähtub, et kostja on 13.08.2009 erakorralise ülesütlemise teate hagejale 7 tähitud kirjana väljastanud, hageja on teate ka kätte saanud ning tal on olnud mõistlik võimalus tutvuda selle sisuga. Kostja hinnangul on täidetud laenulepingute erakorralise ülesütlemise materiaalseid kui ka formaalseid eeldused. Laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks on tehtud nõuetekohane, üheselt mõistetav ning kehtiv tahteavaldus TsÜS § 69 lg 1 ja § 69 lg 3 kohaselt. Teiseks, nähtub kostja poolt esitatud laenu maksete aruannetest, et laenulepingute erakorralise ülesütlemise hetkeks olid laenulepingutest tulenevalt hageja poolt täitmata lepingutejärgsed maksekohustused ning tegemist oli lepingu rikkumisega, mis andis kostjale õiguse laenulepingud erakorraliselt üles öelda lähtuvalt laenulepingu nr XXX punktist 17, laenulepingu nr XXX punktist 15 ning

§-st 195 lg 1 ja §-st 399 lg

1. Kostja on tahteavalduse kättetoimetamisel täitnud enda hinnangul kõik TsÜS §-st 69 lg 3 tulenevad eeldused, et lugeda tahteavaldust kohaselt kättetoimetatuks ja sellega ka jõustunuks. Tahteavalduse jõustumise küsimust on muuhulgas käsitlenud ka Riigikohtu tsiviilkolleegium 17.03.2009 kohtulahendis nr 3-2-1-8-09, milles kohus on märkinud, et tahteavalduse kättesaamise analüüsimisel tuleb kindlaks teha, kas tahteavalduse saajale oli tagatud mõistlik võimalus tahteavaldusega tutvuda. Kostja hinnangul on esitatud tõenditest nähtuvalt üheselt selge, et hageja on kostja poolt väljendatud tahteavalduse kätte saanud ning tal on olnud mõistlik võimalus sellega ka tutvuda. Lisaks on kostja seisukohal, et laenulepingu erakorraliseks ülesütlemiseks tehtud tahteavaldus oli väljendatud üheselt mõistetavalt ning sellest nähtus kostja selge tahe laenuleping alates 18.08.2009 erakorraliselt üles öelda. Kostja hinnangul ei saanud hageja ega temaga sarnane mõistlik isik antud tahteavaldust tõlgendada teisiti. TsÜS § 75 lg 1 kohaselt tõlgendatakse kindlale isikule tehtud tahteavaldust vastavalt tahteavalduse tegija tahtele, kui tahteavalduse saaja seda tahet teadis või pidi teadma. Kui tahteavalduse saaja tahteavalduse tegija tegelikku tahet ei teadnud ega pidanudki teadma, tuleb tahteavaldust tõlgendada nii, nagu tahteavalduse saajaga sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi. Hageja leiab hagiavalduses, et kostja käitumine perioodil juuli 2009-sügis 2010 oli kostja kaudseks tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg 3), millega kostja kinnitas, et poolte vahel on kehtiv laenusuhe. Soovimata siinkohal varasemaid seisukohti korrata, rõhutab kostja, et on 13.08.2009 teinud nõuetekohase ja üheselt mõistetava tahteavalduse laenulepingute erakorraliseks ülesütlemiseks TsÜS § 69 lg 1 ja § 69 lg 3 kohaselt. Nimetatud asjaolu on kostja ka tõendanud. Samuti ei saa kostja hinnangul lugeda poolte vahehelist e-kirja vahetust kostja kaudseks tahteavalduseks (TsÜS § 68 lg 3) muuta laenulepingud kehtivateks. Kostja ei ole kordagi avaldanud tahet võtta tagasi 13.08.2009 saadetud erakorralise ülesütlemise teade ning mitte lugeda laenulepinguid erakorraliselt ülesöelduks alates 18.08.
2. Hageja näol on tegemist äriühinguga, kes tõenäoliselt kasutab igapäevaselt krediidiasutuste erinevaid teenuseid ning seega võib eeldada hageja teatavate eelteadmiste omamist krediiditoodete toimimise osas. Kostja on seisukohal, et hageja mõistis või pidi mõistma, et laenulepingud 18.08.2009 erakorraliselt ka üles öeldi. Seda eelkõige põhjustel, et laenulepingute erakorralise ülesütlemise järgselt 18.08.2009 nõudis kostja hagejalt kogu laenujäägi ning arvestatud kõrvalnõuete tasumist, mis nähtus ka hageja arvelduskontodelt, kuna laenulepingu erakorralise ülesütlemise järgselt debiteeriti hageja poolt kasutatavaid arveldusarveid kogu nõudesumma (laenujääk, intress, viivised) ulatuses ning hagejale ei saanud jääda ekslikult arusaama, et laenulepingud jätkuvad ning et neid ei ole erakorraliselt üles öeldud. Hageja väide, et kuna kostja on pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist 18.08.2009 jätkanud läbirääkimisi ning muuhulgas palunud kostjal esitada täiendavaid finantsandmeid, ei tõenda kuidagi fakti, et tegemist oleks automaatselt kehtivate laenulepingute monitooringuga. Seega on hageja eespool nimetatud väide oletuslik ja tõendamata ning see tuleks jätta täies ulatuses tähelepanuta. Ka pärast laenulepingute erakorralist ülesütlemist üritasid pooled läbirääkimiste käigus leida vastastikuse kompromissi võimalusi ning kostja ei asunud seetõttu ka koheselt pärast laenulepingu erakorralist ülesütlemist võlgnevust sisse nõudma. Kuna aga igasugused läbirääkimised ebaõnnestusid, ning hageja ei ole püsivalt suuteline täitma laenulepingutest 8 tulenevaid kohustusi, siis on kostja veendumusel, et täitemenetluse agatamine ja võlgnevuse sissenõudmine on muutunud vältimatuks. Nimetatud asjaolu ei viita aga kuidagi sellele, et tegemist oleks kehtivate laenulepingutega.

§ 82

lg 7 kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist. Kui lepingust ei tulene teisiti, võib võlausaldaja nõuda kohustuse täitmist kohustuse täitmise tähtpäeva või kohustuse täitmiseks ettenähtud tähtaja möödumisel. Kostja määras hagejale 13.08.2009 saadetud erakorralise ülesütlemise teates võlgnevuse tasumiseks täiendava tähtaja 18.08.2009. Kuna nimetatud tähtpäevaks võlgnevust ei tasutud, siis luges kostja laenulepingud erakorraliselt üles öelduks alates 18.08.2009. Kostja on õigustatud nõudma hagejalt laenulepingust tulenevate kohustuste kohest täitmist

§ 8

lg 2 ja § 76 lg 1 kohaselt on leping lepingupooltele täitmiseks kohustuslik ning lepingulised kohustused tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele. Kostja on tõendanud, et hageja ei ole täitnud laenulepingust tulenevat maksekohustust ning et kogu kostja laenulepingutest tulenev nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks alates 18.08.2009.

§ 108

lg 1 kohaselt on võlausaldajal õigus nõuda kohustuse täitmist, kui võlgnik rikub raha maksmise kohustust. Kostja hinnangul on täidetud

§-st 108 tulenevad nõude esitamise formaalsed kui ka materiaalsed eeldused, seega on kostja õigustatud nõudma hagejalt laenulepingute kohest täitmist ning laenulepingutest tuleneva võlgnevuse tasumist. Hageja võlgneb kostjale laenlepingute alusel 04.03.2011 seisuga kokku 12 007 983,53 EUR. Laenulepingu nr XXX alusel kokku 2 178 275.20 EUR, millest põhiosa võlgnevus on 1 894 237.61 EUR, intressid 44 595.95 EUR ja viivised 239 441.64 EUR. Võlgnevusele lisandub jooksev viivis vastavalt laenulepingu punktile 12.5, mille kohaselt on viivisemääraks kahekordne lepingus kokkulepitud intressimäär. Laenulepingu nr XXX alusel kokku 9 829 708.33 EUR, millest põhiosa võlgnevus on 2 561 695.82 EUR, intressid 44 558.97 EUR ja viivised 7 223 453.54 EUR. Võlgnevusele lisandub viivis 0,5% tähtaegselt tasumata põhiosa summalt iga viivitatud päeva eest. Kostja tõendab laenulepingust tulenevat nõuete suurust ning arvutuskäiku laenulepingu nr XXX laenu maksete aruandega, intresside ja viiviste arvestuse aruandega, laenulepingu nr XXX laenu maksete aruandega ning intresside ja viiviste arvestuse aruandega. Kostja on arvestanud laenulepingutest tulenevalt intressi kuni 17.08.2009, seega kuni laenulepingute erakorralise ülesütlemiseni 18.08.2009. Alates laenu tagastamise kohustuse sissenõutavaks muutumisest st 18.08.2009 on kostja arvestanud laenulepingute alusel viiviseid laenulepingutes sätestatud määrades Rahalise kohustusega viivitamisel võib võlausaldajal võlgnikult alates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni nõuda viivist (

§ 113lg 1).

Kostja on hagejale 08.11.2010 esitanud nõude tasuda laenulepingutest tulenev võlgnevus hiljemalt 25.11.2010. Kostja väljastas 08.11.2010 nõudekirjad tähitud teatisena, mille on hageja 10.11.2010 ka kätte saanud. Nimetatud asjaolu tõendamiseks esitab kostja AS-i Eesti Post postisaadetise väljastusteate. Ühtlasi hoiatas kostja, et juhul, kui võlgnevust tähtaegselt ei tasuta, alustab kostja võlgnevuse sissenõudmist seaduses sätestatud viisil.

§ 2

kohaselt on täitmise nõue suunatud võlgniku vastu nõudes võlgnikult teatud käitumist või sellest hoidumist. Hageja ei tasunud võlgnevust määratud tähtajaks st 25.11.2010 ning võlgnevust ei ole tasutud ka 04.03.2011 seisuga. Nimetatud asjaolud tõendame laenu maksete aruannetega. Kostja oli õigustatud võlgnevuse sissenõudmiseks esitama täitmisavaldust. Kostja esitas 03.12.2010 täitmisavalduse Tallinna kohtutäitur Elin Vilippusele. Täitmisavalduse alusel on kohtutäitur algatanud hageja suhtes täitemenetluse täiteasjas nr 022/2010/10624. Täitmisavalduses palus kostja algatada hageja suhtes täitemenetluse 5 943 783 EUR (ehk 93 000 000 krooni) sissenõudmiseks ning pöörata sissenõue hüpoteegiga koormatud varale, s.o 9 kinnistule asukohaga XXX, Tallinn, Harjumaa (reg osa nr XXX) ja kinnistule asukohaga XXX/ XXX, Tallinn, Harjumaa (reg osa nr XXX). Täitmisavaldusest nähtuvalt on kostja sissenõudjana palunud algatada täitemenetluse hüpoteekide kogusumma ulatuses ehk 5 943 783 EUR, mitte võlgnevuse kogusumma ulatuses. Võlgnevuse kogusumma tulenevalt laenulepingutest oli täitmisavalduse esitamise hetkel st 03.12.2010 kokku summas 169 043 080,66 krooni. Kostja poolt 03.12.2010 esitatud täitmisavaldus vastab TMS §-s 23 sätestatud täitmisavalduse ning täitedokumentide esitamise nõuetele. Seega algatas kohtutäitur täitemenetluse õiguspäraselt tulenevalt talle nõuetekohaselt esitatud täitedokumentidest ja täitmisavaldusest. Puuduvad alused sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamiseks. TMS § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kostja nõustub, et tulenevalt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 31.01.2008 kohtuotsuses nr 3-2-1134-07 sedastatud põhimõtetest, tuleb TMS §-s 221 lg 1 nimetatud loetelu tõlgendada laiendavalt ning võimaldada võlgnikule sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamist ka juhtudel, mis ei ole konkreetselt TMS §-is 221 lg 1 nimetatud. Eespool mainitud Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-134-07 p-s 12 on kohus leidnud, et sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi on olemuslikult tuvastushagile väga lähedane, sest selleks, et sundtäitmine lubamatuks tunnistada ja seeläbi kujundada protsessuaalne seisukoht sundtäitmise jätkamise võimaluse kohta, on enne vaja tuvastada sellise asjaolu olemasolu, mis õigustaks hagi rahuldamist. Kostja leiab, et antud juhul ei esine hageja nõudes asjaolusid, mis õigustaksid vastava hagiavalduse rahuldamist ja sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamist. Kostja põhjendab nimetatud väidet alljärgnevalt: TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt on täitemenetluses täitedokumendiks muuhulgas notariaalselt tõestatud kokkulepe, mis näeb ette kinnisasja omaniku kohustuse alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamiseks. Antud juhul on täitedokumendiks TMS § 2 lg 1 p 19 kohaselt alljärgnevad notariaalselt tõestatud hüpoteekide seadmise kokkulepped: 05.11.2008 sõlmisid hageja, AS Swedbank, Tallinna Äripanga AS ja kostja Tallinna notar Tarvo Puri notaribüroos hüpoteekide loovutamise ja asjaõiguslepingu (registreeritud notari ametitoimingute raamatu registri nr-ga XXX). Hüpoteegi seadmiselepingu ja asjaõiguslepingu aluselt seati kostja kasuks I jrk hüpoteek summas 35 000 000 EEK ja II jrk hüpoteek summas 15 000 000 EEK kinnistule asukohaga XXX, Tallinn, Harjumaa (reg osa nr XXX). Nimetatud hüpoteegi seadmise lepingu punkti 3.1 kohaselt, on hüpoteekidega tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ning nende võimalikest lisadest ja muudatustest. Kinnistu igakordne omanik kohus alluma kohesele sundtäitmisele. 27.10.2005 sõlmisid XXX OÜ, hageja, kostja, Swedbank AS ja Tallinna Äripanga AS Tallinna notar Maive Ottase notaribüroos hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu (registreeritud notari ametitoimingute raamatu registri nr-ga XXX). Hüpoteegi seadmise lepingu ja asjaõiguslepingu alusel seati kostja kasuks I jrk hüpoteek summas 43 000 000 EEK kinnistule asukohaga XXX, Tallinn, XXX, Tallinn) (kinnistu registri osa nr XXX). Nimetatud hüpoteegi seadmise lepingu punktide 6.2.2 ja 6.2.3 kohaselt, on hüpoteegiga tagatud kõik hüpoteegipidaja nõuded hageja vastu, mis tulenevad hüpoteegipidaja ja hageja vahel sõlmitud ja tulevikus sõlmitavatest võlaõiguslikest lepingutest ja nende võimalikest lisadest. Kinnistu igakordne omanik kohustus alluma kohesele sundtäitmisele. AÕS § 325 lg 1 kohaselt võib kinnisasja hüpoteegiga koormata selliselt, et isikul, kelle kasuks hüpoteek on seatud (hüpoteegipidajal), on õigus hüpoteegiga tagatud nõude rahuldamisele panditud kinnisasja arvel. Tulenevalt nimetatud notariaalsetest hüpoteekide seadmise lepingutest on kostja nõue tagatud hagejale kuuluvatele kinnisasjadele seatud hüpoteekidega ning hageja on kohustatud alluma kohesele sundtäitmisele hüpoteekidega tagatud nõuete (tulenevalt laenulepingutest nr XXX ja nr XXX) rahuldamiseks. Lisaks on AÕS § 346 lg 1 kohaselt 10 hüpoteegiga tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kõrvalnõuded. Hagejaga sõlmitud laenulepingud on nõuetekohaselt üles öeldud alates 18.08.2009 ning kostja nõue hageja vastu on muutunud sissenõutavaks. Samuti on kostja hagejale 08.11.2011.a saadetud nõudekirjades selgelt märkinud, et juhul kui võlgnevust määratud tähtajaks (25.11.2010) ei tasuta, siis asub kostja võlgnevust sisse nõudma seaduses sätestatud viisil, seega ei saanud kostja hinnangul täitemenetluse algatamise asjaolu olla hagejale üllatuseks. Seega on täidetud kõik formaalsed ja materiaalsed eeldused täitemenetluse algatamiseks ning läbiviimiseks ning et hageja nõue sundtäitmise täies ulatuses lubamatuks tunnistamise nõudes TMS §-i 221 lg 1 alusel tuleks jätta rahuldamata. Laenulepingute tingimuste muutmise nõue tulenevalt

§-st 97 tuleks jätta rahuldamata alljärgnevatel põhjustel: laenulepingute muutmise nõue

§ 97

kohaselt eeldaks, et poolte vahel on kehtiv võlasuhe, mille tingimuste osas pooltel oleks võimalik läbirääkimisi pidada ning mille tingimusi ümber kujundada; laenulepingud on erakorraliselt üles öeldud alates 18.08.2009. Hageja taotlus laenulepingu tingimuste muutmiseks tuleks jätta tähelepanuta ning mitte rahuldada hageja taotlust lugeda laenulepingute tingimused muutetuks hagiavalduse punktis 3.5 kirjeldatud tingimustel. Kuigi kostja on seisukohal, et antud juhul puudub hagejal tulenevalt

§-st 97 õigus esitada nõuet 18.08.2009 erakorraliselt ülesöeldud laenulepingute tingimuste muutmiseks, siis täiendavalt juhib kostja tähelepanu asjaolule, et mitte igasugust majanduslikku raskust ei saa pidada asjaoluks, mis annaksid lepingu pooltele võimaluse esitada lepingutingimuste muutmise nõuet.

§ 97

lg 1 sõnastusest tuleneb, et lepingupool võib vastavate (

§ 97

lg-s 2 loetletud) asjaolude esinemise korral nõuda läbirääkimisi lepingutingimuste muutmiseks. Seejuures on oluline märkida, et lepingutingimuste muutmise nõude esitamise eelduseks on see, et peavad esinema kõik

§-s 97 lg 2 loetletud neli eeltingimust. Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.11.2010 kohtuotsuses nr 3-2-1-99-10 andnud olulise juhise

§ 97

lg 2 p 1 tõlgendamiseks, märkides, et mitte igasugune majanduslike olude muutus, ei anna pooltele automaatselt õigust nõuda lepingutingimuste muutmist. Kostja hinnangul ei ole üldine majanduskriis või hageja äritegevuse kasumlikkuse langus asjaoluks, mis annaks alust

§ 97kohaldamiseks.

Ei saa lugeda kehtivaks eeldust, mille kohaselt hageja saaks

§ 97

lg 1 p 1 tuginedes väita, et ta eeldas, et alates laenulepingu sõlmimise hetkest ei saa muutuda üldised majanduslikud olud sh näiteks väheneda hagejale kuuluvate kaubanduskeskuste käibed või langeda kinnisvara hinnad (sealhulgas üürihinnad). Viidatud Riigikohtu tsiviilkolleegium on 22.11.2010 kohtuotsuses nr 3-2-1-99-10 punktis 13 muuhulgas märkinud ka seda, et kui kinnisvarahindade langus oli tingitud ka Eesti sisemistest majandustingimustest, siis on suurem tõenäosus, et võib mõistlikult võttes arvata, et kinnisvarahinnad võivad langeda ning seega asjaolud võivad muutuda (

§ 97lg 2 p 1).

Lähtudes eespool nimetatud Riigikohtu seisukohast leiab kostja, et sama põhimõte on kohaldatav ka hageja väitele tema põhitegevusest tuleneva renditulu vähenemise koha ning asuda seisukohale, et hageja ei saanud eeldada, et alates laenulepingute sõlmimise hetkest ei saa muutuda olukord Eesti majanduses ning väheneda üüri -ja rendihinnad. Kostja hinnangul puudub alus kohaldada

§ 97

ning hagejal ei ole võimalik esitada laenulepingute tingimuste muutmise nõuet juba tulenevalt asjaolust, et laenulepingud on erakorraliselt üles öeldud alates 18.08.2009. Samuti on Riigikohtu tsiviilkolleegium on 27.10.2010 kohtuotsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-76-10 rõhutanud, et

§ 97kohaldamine peaks olema võimalik vaid äärmiselt erandlikel juhtudel.

Vastasel korral muutuks tehinguline õiguskäive väga ebakindlaks. Viiviste vähendamise ja sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise nõue. Vastavalt investeerimislaenu lepingu nr XXX punktile 12.5 kohustus hageja maksete tasumisega 11 viivitamisel tasuma viivist, mille määraks oli kahekordne lepingu järgne intressimäär. Laenulepingu punkti 4.1 kohaselt oli intressimääraks 6. kuu EURIBOR + 2,5% aastas. 04.03.2011 seisuga on kogu intressimäär arvestades EURIBOR-i hetke määra kokku summas 4.03400 % aastas. Seega on viivisemääraks 8,06800 % aastas. Vastavalt investeerimislaenu lepingu nr XXX punktile 10.5 kohustus hageja maksete tasumisega viivitamisel tasuma viivist, mille määraks oli 0,5% tähtaegselt tasumata makse summalt iga tasumisega viivitatud päeva eest ehk 180 % aastas. Laenulepingutest tuleneva viivise arvestuse tõendamiseks on kostja esitanud laenulepingute viiviste arvestuse aruanded.

§-de 113 lg 1 ja 94 kohaselt võib võlausaldaja rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Seadusjärgseks viivisemääraks on poolaasta kaupa Euroopa Keskpanga põhirefinantseerimisoperatsioonidele kohaldatav viimane intressimäär enne iga aasta

1. jaanuari ja
2. juulit, millele lisandub 7% aastas). Enne 1.01.2011 oli kohalduvaks intressimääraks 1,00%, seega on 04.03.2011 seisuga seadusest tulenevaks viivisemääraks 8% aastas. Nimetatud sätted ei ole aga imperatiivsed ning pooltel on võimalik lepingus leppida kokku teistsugune viivisemäär. Kostja on seisukohal, et laenulepingust nr XXX tulenev viivisemäär 8,06800 % aastas on antud juhul arvestades tervikuna kõiki asjaolusid, ning seadusest tuleneva viivismäära suurust, proportsionaalne ning puuduvad alused selle vähendamiseks. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et juhul, kui kohtus leiab, et antud viivisemäära peaks vähendama, siis palub kostja viivisemäära vähendada mitte rohkem kui kuni seadusest tuleneva viivisemäärani. Kostja möönab, et laenulepingust nr XXX tulenev viivisemäär 180% aastas võib olla ebamõistlikult suur ning seega vastusolus hea usu põhimõtetega. Samas peab kostja vajalikuks märkida, et hagejaga sõlmitud lepingute puhul ei ole tegemist tarbijakrediidilepingutega ning et vastav viivise määr on poolte vahel laenulepingus sellisel kujul varasemalt kokku lepitud. Juhul, kui kohus leiab, et laenulepingust nr XXX tulenev viivisemäär (180% aastas) on hagejat ebamõislikult kahjustav, siis palume vähendada viivisemäära maksimaalselt kuni seadusest tuleneva viivisemäärani (

§-dest 113 lg 1 ja 94 tulenevalt). Kostja hinnangul ei esine asjaolusid, mis oleksid aluseks viivise vähendamiseks suuremas ulatuses. Tulenevalt

§ 113lg 8 on õigus vähendada viivist ainult juhul, kui see on ebamõistlikult suur.

Viivise vähendamise korral tuleb aga arvesse võtta kohustuse täitmise ulatust võlgniku poolt, teise poole õigustatud huvi ning poolte majanduslikku seisundit (

§ 162lg 1).

Hageja on esitanud nõue viivisemäära vähendamiseks kuni nullini, kuna viivisenõue on asjaoludest tulenevalt põhjendamatu. Hageja ei ole samas antud nõuet kuidagi õiguslikult põhistanud ning seetõttu tuleks vastav taotlus viiviste tühistamiseks jätta kostja hinnangul rahuldamata. Samuti ei leia kostja, et esineks erakorralisi asjaolusid, mis annaks alust viiviste täies ulatusest tühistamiseks. Hageja on täiendavalt esitanud kohtule alternatiivse nõudena sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise hagi TMS § 221 lg 1 alusel (viiviste osas) ning palunud vähendada viiviseid seadusest tuleneva viivisemäärani. Muuhulgas on hageja viidanud ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 17.06.2009 otsusele nr 3-2-1-64-09, milles kohus on asunud seisukohale, et TMS § 221 lg 1 alusel esitatava hagi põhjendamiseks võib mh olla ka ebamõislikult suur leppetrahvi või viivise summa

§ 162

lg 1 ja

§ 113lg 8.

Sundtäitmise osalise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärgiks on vältida ebamõistliku ja põhjendamatult suure viivise sundtäitmist täitemenetluse käigus ja sellega vältida ka võimalikku hageja kahjustamist selles ulatuses. Lisaks viivisemäära suurusele, on kostja hinnangul oluline arvestada ka teiste täitemenetlusega kaasnevate aspektidega. Kostja rõhutab seejuures, et 03.12.2010 esitatud täitmisavalduses palus kostja algatada hageja suhtes täitemenetluse 5 943 783 EUR ehk hüpoteekide kogusumma ulatuses. Seega juhul, kui kohus peaks otsustama, et laenulepingutest tulenevalt viivisemäära tuleks vähendada, siis peaks sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamise nõude analüüsimisel täiendavalt arvestada asjaoluga, et täitmisavalduse esitamisel ei palunud kostja pöörata sissenõuet mitte laenulepingutest tuleneva nõude 12 kogusumma, vaid täitedokumentidest nähtuvate hüpoteekide summa ulatuses. Lisaks, juhib kostja tähelepanu asjaolule, et arvestades hüpoteekidega koormatud kinnisasjade tänast võimalikku turuväärtust, on tõenäoline, et kinnisasjadele sissenõude pööramisel ei ole kostjal võimalik oma nõuet täies ulatuses rahuldada. Lisaks tuleks arvestada asjaoluga, et laenulepingute alusel jätkub seadusest ja laenulepingutest tulenev viiviste arvestus. Lisaks märgib kostja, et AÕS § 346 kohaselt on hüpoteegiga tagatud nõue, sellele nõudele kolme aasta jooksul enne kinnisasja müümist sundenampakkumisel või pankroti väljakuulutamist välja maksmata intressid, samuti viivis ja võla sissenõudmise kulutused, hüpoteegipidaja poolt kinnisasja omaniku eest tasutud kindlustusmaksud ning muud kõrvalnõuded. Kostja taotleb hagi rahuldamata jätmist nii esmase kui ka alternatiivse nõude ning viiviste 0-ni vähendamise osas. Juhul, kui kohus leiab, et laenulepingutest tulenev viivisemäär on ebamõistlikult suur, siis palub kostja vähendada viivisemäära mitte rohkem, kui kuni seadusest tuleneva viivisemäärani (

§-dest 113 lg 1 ja 94 tulenevalt). Kostja taotleb jätta menetluskulud hageja kanda. Kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud poolte kirjalike seisukohtadega, ärakuulanud pooled kohtuistungil, ülekuulanud vande all hageja seadusliku esindaja ja tunnistajad ning tutvunud esit5atud tõenditega, leiab, et hagi kuulub rahuldamisele osaliselt: sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/10624 tuleb tunnistada lubamatuks; rahuldamata tuleb jätta hageja teine nõue – lepingutingimuste muudetuks lugemiseks ning seoses sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude rahuldamisega ei lahenda kohus hageja alternatiivset nõuet. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude esitas hageja juhindudes TSM § 221 lg 1, mille kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Kohtutäitur algatas hageja suhtes täitemenetluse saates hagejale 03.12.2010 täitmisteate (I kd tlk 62), mille kohaselt esitas 03.12.2010 täitmisavalduse (I kd tlk 159-161) kostja ning täitedokumendiks on notar Tarvo Puri 05.11.2008 notariaalsed dokumendid nr XXX (I kd tlk 164-171) ja notar Maive Ottase 27.10.2005 notariaalsed dokumendid nr XXX (I kd tlk 175-188). Nõude suuruseks on 93 000 000 krooni. Puudub vaidlus järgmiste asjaolude üle: 1) pooled sõlmisid 27.10.2005 sihtotstarbelise laenulepingu nr XXX (I kd tlk 119-129) laenusummale 34 000 000 krooni muutuva intressimääraga baasintress+1,6% aastas tähtajaga 27.10.2010, tagatisega I järjekoha ühishüpoteek 43 000 000 krooni – kinnistu registriosa nr XXX XXXTallinn ja kinnistu registriosa nr XXX XXX Tallinn; 2) 05.11.2008 laenulepingu lisaga nr 3 (I kd tlk 130-131) fikseeriti laenujääk 04.11.2008 seisuga – 1 928 439,62 eurot, muudeti intressimäära – 6 kuu EUROBOR+2,5% aastas, laenutähtpäeva – 05.11.2015, lisati pandina I järjekoha hüpoteek summas 35 000 000 krooni ja II järjekoha hüpoteek summas 15 000 000 krooni, pandiesemeks kinnistu registriosa XXX XXXTallinn; 3) pooled sõlmisid 05.11.2008 laenulepingu nr XXX (I kd tlk 132-140) laenusummale 2 588 420 eurot tähtajaga kuni 05.11.2015 intressimääraga 6 kuu EUROBOR+2,5% aastas tagatiseks I järjekoha hüpoteek summas 35 000 000 krooni ja II järjekoha hüpoteek summas 15 000 000 krooni, pandiesemeks kinnistu registriosa XXX XXXTallinn ning I järjekoha hüpoteek summas 43 000 000 krooni kinnitu registriosa nr XXX XXXja XXX Tallinn. 13 Hageja arvates ei ole kostja nõue sissenõutav, kuna laenulepingud ei ole lõppenud. Kostja arvates on laenulepingulepingud lõppenud, kuna kostja ütles need erakorraliselt üles 13.08.2009. Vastavalt kohtuile esitatud kirjalikule tõendile ütles kostja 13.08.2009 mõlemad ülalmärgitud laenulepingud erakorraliselt üles (I kd tlk 141) ning andis tähtaja – 18.08.2009 kogu võla tasumiseks. Lepingute ülesütlemise teates märgitu kohaselt võlgnes hageja kostjale laenulepingu nr XXX järgi 72 158,28 eurot ja laenulepingu nr XXX järgi 92 221,13 eurot. Lepingute ülesütlemise teate saatis kostja hageja aadressile XXXTallinn, selle võttis vastu 17.08.2009 XXX(I kd tlk 142). 08.11.2010 esitas kostja hagejale nõuded laenulepingust nr XXX tuleneva 2 129 030,88 eurose võlgnevuse tasumiseks (I kd tlk 156) ning laenulepingust nr XXX tuleneva 8 343 924,65 eurose võlgnevuse tasumiseks (I kd tlk 157). Nõuded sai kätte 10.11.2010 XXX (sekretär) (I kd tlk 158). Kohtuistungil, mis toimus 29.11.2011, vande all ülekuulatud hageja seadusliku esindaja XXX ütluste kohaselt oli XXX hageja tütarettevõtte töötaja (2009 haldur XXX OÜ-s). Hageja seaduslik esindaja kinnitas, et võis saada 13.08.2009 kostjalt e-kirja laenulepingu erakorralise ülesütlemise kohta, see oli seotud panga poolt väljapakutud skeemiga. Lepingu ülesütlemine oli formaalne (II kd tlk 143). Tunnistajana ülekuulatud kostja töötaja (kõrgendatud äririski divisjoni direktor) XXX ütluste kohaselt otsustas kostja laenulepingud lõpetada pärast seda, kui hageja poolt jäi täitmata rida eeltingimusis uute kokkulepete sõlmimiseks – põhilise tingimusena nimetas tunnistaja omanike käendust; lepingute lõpetamise tõttu ebaõnnestusid pooltevahelised restruktureerimise läbirääkimised (I kd tlk 143 pöördel). Poolte läbirääkimistel, mis algasid tunnistaja ütluste kohaselt tõenäoliselt 2009 alguses, arutati ka lepingute erakorralise ülesütlemise küsimust – refinantseerimine nägi ette hüpoteekide realiseerimist täitemenetluses. Tunnistaja ütlust kohaselt lõppesid pooltevahelised läbirääkimised enne täitemenetluse algust. Kostja täitmisavaldus kannab 03.12.2010 kuupäeva, sama kuupäevaga on kohtutäituri poolt koostatud täitmisteade hagejale. Seega tuleneb tunnistaja XXX ütlustest, et pärast kostja poolt 13.08.2009 laenulepingute erakorralist ülesütlemist pidasid pooled läbirääkimisi vaidlusaluste laenulepingute üle pikemalt kui aasta ning, et kostja otsustas lepingud lõpetada pärast läbirääkimiste nurjumist. 08.11.2010, s o veidi vähem kui kuu enne kostja poolt täitmisavalduse esitamist kohtutäiturile, esitas kostja hagejale nõuded – kummagi laenulepingu kohta eraldi nõue - võlgnevuse tasumiseks (I kd tlk 156, 157). Nõuetes on kirjas võlgnevuse suurus, selle koosseis (laenu põhisumma, intress, viivis); asjaolu, et laenude tagastamise ja kõrvalnõuete tasumise tähtpäev saabus 18.08.2009 (sama kuupäev, mille kostja andis hagejale võlgnevuse tasumiseks 13.08.2009 laenulepingute erakorralise ülesütlemise teates, I kd tlk 141); kostja arvelduskonto number, millisele tuleb võlgnevus tasuda ning asjaolu, et võlgnevuse tasumata jätmise korral hiljemalt 25.11.2010 alustab kostja võlgnevuse sissenõudmist kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil. Kirjas pakub kostja ka läbirääkimiste võimalust. Viidatud nõuetes võlgnevuse tasumiseks ei ole kostja viidanud laenulepingute erakorralisele ülesütlemisele ega meenutanud hagejale 13.08.2009 teate saatmist. Tunnistajana ülekuulatud kostja juures kliendihaldurina töötav XXX kinnitas, et läbirääkimised jätkusid poolte vahel pärast laenulepingute lõpetamist ning kostja nõudis hagejalt aruannete esitamist poolte vahel toimuvate läbirääkimiste tõttu (II kd tlk 144). Tunnistaja ütluste kohaselt nägi pank ette võimalust laenusuhte restruktureerimiseks. Tunnistaja ütluste kohaselt lõppesid läbirääkimised hagejaga 2010 viimases kvartalis (II kd tlk 144 pöördel). Arvestades, et pooled pidasid pärast seda, kui kostja oli hagejale saatnud 13.08.2009 laenulepingute erakorralise ülesütlemise teate, üle aasta läbirääkimisi laenulepingute refinantseerimise üle ning kostja ei tegutsenud selle aja jooksul vastavalt 13.08.2009 teatele ega viidanud sellele ka 08.11.2010 nõuetes, asub kohus seisukohale, et poolte vahel 27.10.2005 ja 05.11.2008 sõlmitud laenulepingud ei ole kostja poolt ülesöeldud. Kostja 21.12.2011 14 menetlusdokumendi p-s 2.6 märgitu, et kostja ei ole avaldanud pärast ülesütlemisteate hagejale saatmist tahet võtta 13.08.2009 ülesütlemisteade tagasi, ei muuda kohtu arvates laenulepingute lõpetamist kehtivaks. Kostja viitab nimetatud menetlusdokumendis TsÜS § 68 lõikele 3, mille kohaselt ei saa läbirääkimisi pidada kostja kaudseks tahteavalduseks mitte lugeda laenulepinguid ülesöelduks. Kohus lähtub oma seisukoha kujundamisel TsÜS § 138 lõikest 1 ja

§ 6

lõikest 1, mille alusel tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Võlaõiguses tähendab hea usu põhimõte isiku objektiivset käitumist (Võlaõigusseadus I, kommenteeritud väljaanne, lk 25), mitte isiku subjektiivset teadmist. Seadus (

§ 399

) küll ei sätesta lepingu ülesütlemise teate kehtivuse tähtaega, kuid arvestades vaidlusaluse võlasuhte asjaolusid, eriti pärast ülesütlemisteate kostja poolt hagejale esitamist toimunud pikaajalisi läbirääkimisi ning seda, et kostja laenukomitee tegi 30.12.2009 ning 2010 (hageja seadusliku esindaja ütluste kohaselt, II kd tlk 142 pöördel) hageja suhtes positiivsed otsused, tuleb laenulepingud kostja 13.08.2009 ülesütlemise teatega lugeda mittelõppenuks. Ülalmärgitud tegevustega andis kostja hagejale selge põhjuse lugeda laenulepingud 13.08.2009 ülesütlemisteatega mitte lõppenuteks.

§ 76

lg 2 kohaselt tuleb kohustuse täitmisel lähtuda hea usu ja mõistlikkuse põhimõttest, võttes arvesse tavasid ja praktikat. Tava ja praktika kohaselt, esitatakse tähtajaliste laenulepingute mittetäitmise korral laenuandja poolt laenusaajale laenulepingu erakorralise ülesütlemise teade (

§ 399

). Heas usus käitumine tähendab mõistlikkuse põhimõtetest (

§ 7) lähtumist.

Mõistlik on see, mida samas olukorras heas usus tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Kostja käitumine on olnud vastuoluline – pärast hagejale lepingute ülesütlemise teadete saatmist pidas kostja hagejaga pikka aega läbirääkimisi laenude refinantseerimiseks, milleks võeti vastu kaks positiivset otsust kostja laenukomitee poolt, millest hagejale teatati, kogu selle aja jooksul hagejale lepingute ülesütlemist enam ei meenutatud. Kohtu arvates, lähtudes ülalmärgitud asjaoludest, loeks samas olukorras tegutsenud mõistlik isik laenulepingud mittelõppenuks. Seega, arvestades poolte poolt esile toodud asjaolusid ning esitatud tõendeid, tuleb sundtäitmine täiteasjas nr 022/2010/1062 lugeda lubamatuks, kuna laenulepingud, millest kostja nõue hageja vastu tuleneb, ei ole lõppenud. Rahuldamata jätta tuleb hageja nõue lepingute tingimuste muutmiseks.

§ 8järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel.

Lepingu alusel kohustuvad lepingupooled midagi tegema või tegemata jätma.

§ 9

lg 1 kohaselt sõlmitakse leping tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Seega väljendasid mõlemad pooled sõlmitud laenulepingutes oma tahet. Kooskõlas

§ 13

lg 1 võib lepingut muuta lepingupoolte kokkuleppel või lepingus või seadusega ettenähtud muul alusel. Nii 27.10.2005 kui ka 05.11.2008 laenulepingus on pooled kokku leppinud, et lepingute muutmine võib toimuda vaid poolte kokkuleppel (üldtingimuste p 19.1 ja 17.1). Põhiseaduse (PS) § 32 lg 2 sätestatud igaühe õigusest oma omandit vabalt vallata, kasutada ja käsutada tuleneb lepinguvabaduse põhimõte, mis tähendab, et igaüks võib vabalt valida kellega ja millistel tingimustel ta lepingu sõlmib. Nimetatu tuleneb ka ettevõtlusvabaduse ja vaba eneseteostuse (PS § 19) põhimõttest. Viidatud sätetest tuleneb, et hagejal ei ole õigust nõuda, et kostja sõlmiks temaga lepingu, mille tingimused määraks kohus vastavalt hageja poolt taotletule. Kuigi lepinguvabadus ei ole absoluutne (PS § 32 lg 2 II lause), tuleb arvestada, et käesoleval juhul puudub üldine huvi, mille vastaselt omandi kasutamine olek piiratud. Arvestades pankade arvu Eestis, kust hagejal oli võimalus laenu saada, oli hagejal valikuvabadus, ta ei pidanud ilmtingimata nõustuma kostja poolt pakutud tingimustega. Seejuures lepingute sõlmimise ajal hageja ja kostja jõudsid lepingute tingimuste suhtes kokkuleppele.

§ 97

lubab lepingu muutmist lepinguliste kohustuste vahekorra muutumise korral, milleks kahjustatud pool võib nõuda teiselt lepingupoolelt lepingu muutmist poolte kohustuste esialgse vahekorra taastamiseks. Asjaolud, mille esinemise korral võib teisele lepingupoolele sellise nõude esitada, on sätestatud

§ 972. ja 3.lõikes.

Õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest ning asjaolust, et esinema peavad kõik

§ 97

lõikes 2 sätestatud alused, 15 tulenevalt peaks nimetatud sätte kohaldamine olema äärmiselt erandlik (Riigikohtu otsuse 3-2-199-10 p 11). Eelkõige peaks see olema seotud vääramatust jõust tulenevate asjaoludega. Majandusolukorra muutmine seda ei ole. Majanduslik olukord nii maailmas kui ka riigiti muutubki ja see ei ole asjaolu, millega hageja lepingu sõlmimisel ei saanuks mõistlikult arvestada. Majanduslik olukord ei muutunud vaid hageja jaoks, see muutus ka kostja jaoks. Kohtu hinnangul ei saa lepingutingimuste muutmise tagajärjeks olla lepingu olemuse ja eesmärgi muutumine ja lepinguvabaduse põhimõtte eiramine. Kuna kohus rahuldab sundtäitmise lubamatuks tunnistamise nõude, ei lahendea kohus hageja alternatiivset nõuet – nõuet sundtäitmise osaliselt lubamatuks tunnistamiseks. Hagihind on TsMS § 123 lg 5 ja 20.05.2011 kohtumääruse alusel 4 595 eurot. Juhindudes TsMS § 163 lg 1 jätab kohus seoses hagi osalise rahuldamisega menetluse kulud poolte endi kanda. Kohtunik 16