Obsah (5)
§ 659§ 463§ 442§ 457§ 178Tsiviilasi nr 2-11-5412 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number Tsiviilasi 2-11-5412 Määruse tegemise aeg ja koht 19.01.2016.a, Tallinn Kohtukoosseis Krista Kirspuu, Ulvi Loonurm, K
) § 143 p 2 alusel menetluskuluna kindlaks kostja II osas 2,30 eurot ja kostja III osas 11,22 eurot. Kuivõrd kostja I kinnitas kohtule, et ta ei ole käibemaksukohustuslane, on ta antud juhul õigustatud nõudma menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamist. 4
(7)Tsiviilasi nr 2-11-5412 Eeltoodud põhjendustel rahuldas kohus: kostja I avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt 8,8 t ulatuses s.o 1056 eurot käibemaksuga (808 t x 120 eurot = 1056 eurot) ja jättis rahuldamata kostja 1 menetluskulude nõude 536 euro ulatuses; kostja II avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt 7,12 t ulatuses s.o 712 eurot käibemaksuta (7,12 t x 100 = 712 eurot käibemaksuta), millele lisandub asja läbivaatamise kulu 2,30 eurot ja jättis rahuldamata kostja II menetluskulude nõude 442 euro ulatuses; kostja III avalduse menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks osaliselt 7,12 t ulatuses s.o 712 eurot käibemaksuta (7,12 t x 100 = 712 eurot käibemaksuta), millele lisandub asja läbivaatamise kulu 11,22 eurot ja jättis rahuldamata kostja III menetluskulude nõude 544 euro ulatuses. Kohus selgitas hagejale, et kohus ei lahendanud kostja II menetluskulude kindlaksmääramist 10.10.2013.a kohtumääruses, kuna pidas mõistlikuks antud juhul hinnata menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust pärast tsiviilasja lõpplahendi jõustumist kõikide kostjate vastu esitatud nõuetes.
- Harju Maakohtu 07.10.2015.a määruse peale esitas hageja määruskaebuse, milles palus tühistada Harju Maakohtu määruse ja teha asjas uus määrus, millega jäetakse rahuldamata kostja I taotlus menetluskulude 1592 eurot väljamõistmiseks, kostja III taotlus 1267,22 euro väljamõistmiseks ja tagastatakse kostja II taotlus läbivaatamatult menetlustähtaja möödalaskmise tõttu ning loetakse põhjendatuks ja vajalikeks kostjate menetluskulud maksimaalselt kokku summas 1600 eurot. Hageja leidis, et kohus on määruse tegemisel vääralt kohaldanud materiaalõigust, kuna väljamõistetud kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud ja vajalikud arvestades tsiviilasja keerukust. Samuti leidis hageja, et kohus on kostja II osas avalduse rahuldamisega vääralt kohaldanud menetlusõigust, mistõttu jõudnud ka ebaõige lahenduseni. Hageja leidis, et kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotlus ei kuulunud kohtumäärusega lahendamisele, kuivõrd kostja II oli avalduse esitamiseks kõik mõistlikud tähtajad mööda lasknud, samuti ei ole kostja II taotlenud tähtaja ennistamist. Kostja väide, justkui ei ole kohus sisuliselt lahendanud tema 25.11.2013.a esitatud menetluskulude kindlaksmääramise avaldust, ei ole asjakohane, kuivõrd kostja II ei ole kahe aasta jooksul (sic!) väidetavat avalduse lahendamata jätmist vaidlustanud ega avaldust uuesti esitanud. Hageja leidis, et kostjate menetluskulud väljamõistetud summas ei ole põhjendatud ega vajalikud arvestades tsiviilasja mahtu ja keerukuse astet. Kostjate näol on tegemist ühingutega, mida juhib ja mille tahte suunab üks ja sama isik – Andres Luht; kostjatel on ühine esindaja ning kostjate vastu on esitatud üks hagi. Seega on ilmne, et kõigil kolmel kostjal ei saanud sisuliselt samade vastuväidete esitamiseks ja sama toimikuga tutvumiseks kolmekordseid menetluskulusid tekkida. Hageja leidis, et kostjate (kostja I ja III) poolt kantud kulutused on põhjendatud ja vajalikud maksimaalselt kokku 16 tunni ulatuses, arvestades, et esimese astme kohtumenetluses toimusid ka kohtuistungid. Seega ei ole hageja hinnangul võimalik, arvestades tsiviilasja keerukust ja mahtu, pidada põhjendatuks ja vajalikuks kostja õigusabi kulusid suuremas summas kui 1600 eurot (100 eur/tund).
- Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Vastustajad palusid määruskaebuse jätta rahuldamata. Määruse põhjendused
- Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et Harju Maakohtu 10.07.2015.a kohtumäärus tuleb osaliselt tühistada menetlusõigusnormi rikkumise tõttu. Määruskaebus tuleb
§ 659, § 657 lg 1 p 2 ja § 667 lg 2 alusel osaliselt rahuldada. 5
(7)Tsiviilasi nr 2-11-5412 6. Määruskaebusest nähtub, et hageja on vaidlustanud kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotluse rahuldamise täies ulatuses põhjusel, et see esitati hilinemisega. Ringkonnakohus hagejaga ei nõustu. Asja materjalidest nähtub, et Harju Maakohus jättis 10.10.2013.a määrusega hagi kostja II osas läbi vaatamata (II kd, tl 98). Kostja II lepinguline esindaja vandeadvokaat Tarmo Peterson sai nimetatud määruse Kohtute Infosüsteemist nähtuvalt kätte 10.10.2013.a ning seega möödus nimetatud määruse kaebetähtaeg kostja II suhtes 25.10.2013.a. Määrus jõustus seega kostja II suhtes 26.10.2013.a. Nimetatud määruse tegemise ajal kehtinud
redaktsiooni § 174 lg 1 kohaselt võis menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist lahendis sisalduva kulude jaotuse alusel 30 päeva jooksul alates kulude jaotuse kohta tehtud lahendi jõustumisest. Seega hakkas 30-päevane tähtaeg jooksma 27.10.2013.a ning menetluskulude kindlaksmääramise avalduse esitamise tähtpäev saabus 25.11.2013.a. 25.11.2013.a esitas kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotluse (II kd, tl 133) seega õigeaegselt. See, et kohus ei lahendanud kostja II 25.11.2013.a taotlust koheselt pärast selle esitamist, ei tähenda seda, et kostja II kaotab enda õiguse hüvitisele. Samuti ei ole vajalik kohtu tegevusetuse puhul avalduse uuesti esitamine ega avalduse lahendamata jätmise vaidlustamine. Käesoleval juhul on maakohus määruses ka põhjendanud, et pidas mõistlikuks hinnata menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust pärast tsiviilasja lõpplahendi jõustumist kõigi kostjate suhtes.
- Samas aga oleks maakohus pidanud lähtuma kostja II puhul 25.11.2013.a menetluskulude kindlaksmääramise taotlusest ning mitte koos teiste kostjatega 11.09.2015.a esitatud menetluskulude taotlusest (III kd, tl 45), kuivõrd 11.09.2015.a taotlus on esitatud hilinemisega ning seega tuleb jätta tähelepanuta. Võrreldes 25.11.2013.a ja 11.09.2015.a menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, nähtub, et 11.09.2015.a taotluses taotletakse 44,30 euro võrra suuremat summat (1156,30-1112) kui 25.11.2013.a taotluses. Nimetatud kahe taotluse sisu kohaselt taotles kostja II uues taotluses lisaks varasemalt esitatud taotlusele kohtukuluna 2,30 eurot krediidiinfo faktiraporti (III kd, tl 47 ja 60) eest ning lepingulise esindaja kuluna 42 eurot (ilma käibemaksuta) 31.10.2012.a arve nr 21009 (III kd, tl 48 ja 6465) eest. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt on maakohus ka mõlemad menetluskulud ebaõigesti osaliselt välja mõistnud (maakohtu määruse lk 6 ja 7). Maakohus mõistis täies ulatuses kostja II kasuks välja kohtukuluna krediidiinfo faktiraporti eest 2,30 eurot. Samuti mõistis maakohus välja kostja II kasuks osaliselt lepingulise esindaja kulu summas 12 eurot (0,12 t × 100 eurot tunnis) arve nr 21009 alusel. Nimetatud kulude võrra tuleb hagejalt kostja II kasuks väljamõistetud menetluskulude summat vähendada (ehk kokku 14,30 euro võrra). Eeltoodust tulenevalt tuleb hagejalt kostja II kasuks välja mõista menetluskulude hüvitisena 700 eurot (714,30-14,30). Kuivõrd lähtuda tuleb kostja II 25.11.2013.a taotlusest (summas 1112 eurot), tuleb kostja II menetluskulude kindlaksmääramise taotlus jätta rahuldamata 412 euro (1112-700) ulatuses.
- Lisaks eelnevale on hageja esitanud vastuväiteid ka menetluskulude põhjendatusele ja vajalikkusele ning on sealjuures märkinud nii määruskaebuse sisus kui ka palvepunktis taotlenud, et kohus loeks kostjate I ja III puhul põhjendatud ja vajalikuks kuluks maksimaalselt 1600 eurot. Kuigi maakohtu määruse põhjenduste kohaselt rahuldas maakohus kostja I taotluse summas 1056 eurot ning seega oleks põhjenduste kohaselt olnud kostja I ja III kasuks hagejalt väljamõistetav summa 1768 eurot (1056+712) ehk üle 1600 euro, siis maakohtu määruse resolutsioonist nähtub aga, et kostjate I ja III osas on maakohus rahuldanud menetluskulude kindlaksmääramise taotluse väiksemas summas ehk kokku summas 1539,22 eurot (816+723,22). Kostja II ei ole esitanud maakohtu määruse peale määruskaebust.
§ 463lg-st 2 tulenevalt kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või 6
(7)Tsiviilasi nr 2-11-5412 määruse olemusest ei tulene teisiti.
§ 442
lg 5 kohaselt lahendab kohus otsuse resolutsiooniga selgelt ja ühemõtteliselt poolte nõuded ja veel lahendamata taotlused.
§ 457
lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus menetlusosalistele kohustuslik osas, milles lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue hagi aluseks olevatel asjaoludel, kui seadusest ei tulene teisiti. Eeltoodust tulenevalt ei ole võimalik hageja taotlust rahuldada, kuna maakohtu määruse resolutsioonis on maakohus välja mõistnud väiksema summa kui see, millega hageja nõus oli.
§ 659
ja § 651 lg 1 koosmõjust tulenevalt ei kontrolli ringkonnakohus maakohtu määruse õigsust osas, millega avaldus maakohtus rahuldamata jäeti ja mille peale ei ole määruskaebuses kaevatud. 9.
§ 178
lg 2 kohaselt võib menetluskulude kindlaksmääramise peale edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 10. Vastavalt
§ 178
lg-le 4 ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid. Krista Kirspuu /allkirjastatud digitaalselt/ Ulvi Loonurm /allkirjastatud digitaalselt/ Kaupo Paal /allkirjastatud digitaalselt/ 7
(7)