Obsah (6)

§ 199§ 25§ 68§ 218§ 57§ 58

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. jaanuar 2016, Tallinn Kriminaalasja number 1-15-10045 Kohtukoosseis Pavel Gontšarov, Orvi Tali, Ivi Kesküla Kriminaalasi Imre

§ 199

lg 2 p 9 – 25 lg 2 järgi lühimenetluses vangistusega 6 kuud ja 20 päeva, vabanes 07.10.2015 pärast karistuse kandmist. Süüdistatav Prokurör Katrin Tron Kaitsja Vandeadvokaat Leelo Viil

§ 25lg 2 - 199 a otsus, RESOLUTSIOON 1.

Jätta süüdistatava Imre-Andres Simmo ja tema kaitsja Leelo Viili apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.

1. KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Imre-Andres Simmolt Eesti Vabariigi kasuks 48,00 (nelikümmend kaheksa) eurot määratud kaitsjale makstud tasu katteks. Kaitsjatasu kuulub tasumisele 1 kuu jooksul Maksu- ja Tolliameti arveldusarvele kas SEB PANK EE351010052031000004; SWEDBANK EE502200221014193355; NORDEA PANK EE401700017002872300 või DANSKE BANK EE873300333499990003 Menetluskulu tasumiseks vajalik viitenumber on kättesaadav isikule saadetavas makseinfos. 1 EDASIKAEBAMISE KORD Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Süüdistataval on määruskaebuse esitamise õigus advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
2. Imre-Andres Simmo on kohtu alla antud süüdistatuna selles, et ta pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, süstemaatiliselt ja nimelt, tema 20.11.2015 kella 11:50 paiku olles Tallinnas, Narva mnt 1 asuvas Rimi Eesti Food AS-ile kuuluvas kaupluses, varastas seitse pakki kommi Lindt maksumusega 6,59 eurot, seega kauba kogumaksumusega 46,13 eurot möödus kassast jättes kauba eest tasumata, kuid oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga. Kaup on rikkumata ja tagastatud kauplusele. Samuti tema 26.11.2015 kell 14.03 viibides Tallinnas, Mustamäe tee 12 asuva kaupluse Maxima müügisaalis võttis ebaseadusliku omastamise eesmärgil Maxima Eesti AS-le kuuluvat kaupa summas 38,31 eurot ja nimelt: kolm purki kalamarja väärtusega a´ 8,99 eurot, koguväärtusega 26,97 eurot ja kuus pakki lõhet „ Atlandi“ väärtusega 1,89 eurot, koguväärtusega 11,34 eurot , möödus kassast jättes kauba eest tasumata, kuid oli turvatöötaja poolt kinnipeetud koos varastatud kaubaga. Kaup on rikkumata ja tagastatud kauplusele. Seega Imre-Andres Simmo pani toime

§ 25

lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi kvalifitseeritava kuriteo, so võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, isikuna, kes on varem toime pannud süstemaatiliselt vargusi. 2. Harju Maakohtu 28.11.2015. a otsusega tunnistati Imre-Andres Simmo süüdi

§ 25lg 2 - 199 lg 2 p 9 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1(üks) aasta vangistust. Vähendati Kr

MS § 238 lg. 2 kohaselt I.-A. Simmole mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra, mõistes ärakandmisele kuuluvaks karistuseks vangistuse 8 (kaheksa) kuud. Vastavalt

§ 68

lg 1 arvati karistuse hulka eelvangistuses viibitud aeg 20.11.2015, so 1 (üks) päev ning määrati, et ärakandmisele kuulub 7 (seitse) kuud ja 29 (kakskümmend üheksa) päeva vangistust. Määrati, et karistuse algust arvataks alates tema kinnipidamisest, s.o. 26.11.2015.a. ESITATUD APELLATSIOONID

1. Harju Maakohtu otsusele esitasid apellatsiooni süüdistatav ja tema kaitsja vandeadvokaat Leelo Viil. 3.
2. Esitatud apellatsioonis kaitsja leiab, et süüdistatavale ei ole mõistetud tema teosüüle vastav karistus.

§ 199

puhul on oluline, millise vara osas ning millistel asjaoludel on varavastane kuritegu toime pandud. Käesoleval juhul on Imre-Andres Simmo süüdi tunnistatud kahes kuriteoepisoodis, tegemist on katsestaadiumisse jäänud kauplusevargustega, kannatanule kahju ei tekitatud, mis on süüdistatava süü suuruse näitajaks. Ka maakohus arvestas asjaolu, et ImreAndres Simmo poolt toime pandud vargus ei olnud lõpule viidud ning kahju ei tekitatud. ImreAndres Simmo poolt äravõetud kaupade väärtus oli väike.

§ 218

lg 4 ja § 44 lg 2 kohaselt on väheväärtuslik asi, mille väärtus ei ületa 200 eurot. Seega Imre-Andres Simmo tegevus oli suunatud väheväärtusliku asja vastu. Tegemist on asjaoluga, mis viitab väiksele süü suurusele. Imre-Andres Simmo varastas toiduaineid, mitte alkoholi ega sigarette. Kohtuistungil seletas Imre-Andres Simmo, et ta varastas selleks, et varastatu maha müüa ja toidu ning riiete ostmiseks 2 raha saada. Kaitsja on seisukohal, et eeltoodud asjaolusid silmas pidades ei saa rääkida toimepanija suurest ega keskmisest süüst. Ka maakohus leidis põhjendatult, et süü on väike. Kaitsja märgib, et maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu hinnangul Imre-Andres Simmo puhul esineb karistust kergendav asjaolu

§ 57

lg 1 p 3 alt 2 mõttes ehk puhtsüdamlik kahetsus, kuivõrd ta on avaldanud kahetsust toimepandud varguse katse osas kohtueelses menetluses (tl 23). Kohtul ei olnud alust kahelda Imre-Andres Simmo poolt avaldatud kahetsuse siiruses. Kohtu hinnangul karistust raskendavaid asjaolusid

§ 58mõttes Imre-Andres Simmo teos ei esine.

Imre-Andres Simmo käitumine, s.o oma süü tunnistamine kohtueelses menetluses ja kohtuisungil annab alust järeldada, et ta on oma teo ohtlikkusest ja tagajärje kahjulikkusest aru saanud. Süüdistatava suhtumine toimepandusse peab kindlasti mõjutama mõistetavat karistust, kuna uute süütegude ärahoidmise kui karistuse põhieesmärgi realiseerimine ei ole mõeldav seda asjaolu arvestamata. Imre-Andres Simmo on kriminaalkorras karistatud teise astme varavastaste kuritegude toimepanemise eest. Käesoleval juhul ei või isikut karistada suuremas määras, kui on tema süü suurus ega suuremas määras võrreldes sellega, milline karistusmäär avaldaks isikule piisavat eripreventiivset mõju. Kaitsja leiab, et ei ole alust kahelda Imre-Andres Simmo selgitustes, mille kohaselt ta varastas selleks, et toidu ning riiete ostmiseks raha saada, kuna sissetulekuid tal vanglast vabanemisel ei olnud. Süüdistatav on ühtlasi seletanud, et tal on terviseprobleemid. Seega on Imre-Andres Simmol kindla sissetuleku puudumisel keeruline tagada oma igapäevaste vajaduste katmine. Eeltoodust nähtuvalt süüdistatava väited varguste toimepanemise põhjuste kohta ei ole paljasõnalised. Kaitsja on seisukohal, et lühemaajalise vangistuse ärakandmisel võiks Imre-Andres Simmo vabaneda kevadel, mil tal oleks tõenäolisem tööd leida ja oma eluviise muuta. Eeltoodu alusel ei saa nõustuda kohtu seisukohaga, et Imre-Andres Simmo suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk, mõistes temale 1 aasta pikkuse reaalse vangistuse. Kohus ei ole veenvalt põhjendanud, miks on mõistetud vangistusmäär ainuvõimalik karistus, et tagada süüdistatava hoidumine uute süütegude toimepanemisest ning kaitsta õiguskorda. Kaitsja palub tühistada Harju Maakohtu

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 1-1510045 Imre-Andres Simmole karistuse mõistmise osas ning teha uus otsus, millega mõista Imre-Andres Simmole kergem karistus. 3.
3. Süüdistatav Imre-Andres Simmo palub esitatud apellatsioonis tema suhtes tehtud kohtuotsus ja temalt väljamõistetud tsiviilhagid üle vaadata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUS JA JÄRELDUSED
4. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalidega ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et nii süüdistatava Imre-Andres Simmo ja tema kaitsja Leelo Viili esitatud apellatsioonid, milles on taotletud maakohtu otsuse tühistamist I.-A. Simmole mõistetud karistuse osas ja palutud kergema karistuse kohaldamist, on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning jäävad sellest tulenevalt läbi vaatamata.
5. KrMS § 326 lg 3 kohaselt võib ringkonnakohus jätta apellatsiooni määrusega läbi vaatamata, kui kriminaalasja arutav kohtukoosseis üksmeelselt leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Riigikohus on korduvalt selgitanud, et ilmselt põhjendamatuks saab lugeda apellatsiooni, mille rahuldamine pole võimalik põhjusel, et apellandi argumendid ei ole õiguslikult asjakohased või mille väited on küll õiguslikult asjakohased, kuid konkreetse kohtuasja eripärast tulenevad asjaolud võimaldavad kolmeliikmelise kohtukoosseisu liikmetel 3 juba eelmenetluses jõuda veendumusele, et tegemist on perspektiivitu kaebusega. Selline olukord võib kõne alla tulla juhul, mil maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt välja kujunenud seisukohtadega ja ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta (vt nt RKKKm-d nr 3-1-1-120-09, p-d 8.2-8.5; 3-1-1-36-11, p 8; 3-1-1-43-11, p 6; 3-1-1-64-11, p 6; 3-1-1-71-11, p 6 ja 3-1-1-82-11, p 7).
6. Kriminaalkolleegium leiab, et I.-A. Simmo ja tema kaitsja apellatsioonidel puudub ilmselgelt edulootus ja seda alljärgnevatel põhjustel.

§-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-14-07 selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke. Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on ülalnimetatut järginud. Esitatud apellatsioonis kaitsja ise märgib, et maakohus on karistust kergendava asjaoluna põhjendatult arvestatud süüdistatava puhtsüdamlikku kahetsust ja süü tunnistamist. Maakohtu poolt tähelepanuta jäetud

§ 57

loetellu kuuluvaid karistust kergendavaid asjaolusid ringkonnakohus ei tuvastanud ja nendele pole viidatud ka apellatsioonides.

§ 199

lg 2 ettenähtud sanktsiooni keskmiseks määraks on 2 aasta 6 kuuline vangistus, mis oli antud juhul lähtepunktiks. Maakohus on kaugelt alla sanktsiooni keskmist määra jääva karistuse mõistmisel arvestanud süü suurust. Apellatsioonis ei ole esitatud ühtegi asjaolu, mis oleks jäänud maakohtu poolt karistuse mõistmisel arvestamata. Maakohus on ammendavalt põhjendanud süüdistatavale mõistetava karistuse liigi ja määra valikut ning asus ainuõigele seisukohale, et isikut, kellel on 19 kehtivat väärteokaristust, 8 kehtivat kriminaalkaristust varavastaste kuritegude toimepanemise eest, kes viimati vabanes vangistusest 07.10.2015.a. ning praktiliselt kohe jätkas varavastaste kuritegude toimepanemist, ei ole võimalik muud moodi mõjutada süütegude teoimepanemisest hoiduma, kui reaalse vangistuse kohaldamisega. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu põhjendustega karistuse mõistmise osas ning ei pea vajalikuks neid korrata.

1. Süüdistatav vaidlustas temalt tsiviilihagide väljamõistmist, kuid kohtukolleegium osundab, et vaidlustatud maakohtu otsusega ei ole ühtegi tsiviilhagi rahuldatud ega süüdistatavalt kellegi kasuks kahjuhüvitist välja mõistetud, seega jätab ringkonnakohus süüdistatava taotluse tähelepanuta.
2. Eelnevast tulenevalt leiab kohtukolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased. Ringkonnakohus asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg-st 3 jätab kohtukolleegium esitatud apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata.
3. Õigusabi osutanud kaitsja on taotlenud kulude hüvitamist koos käibemaksuga 48 eurot. Menetlustoiminguks on taotluses märgitud apellatsiooni koostamine ja ajakuluks 1 tund. Kolleegium leiab, et taotlus kuulub rahuldamisele, kuna on kooskõlas KrMS § 175 lg 2 p 4 ettenähtuga. KrMS § 185 lg 2 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses jätab ringkonnakohus 4 esimese astme kohtuotsuse muutmata, siis jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Seega jääb kaitsjatasu Imre-Andres Simmo kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ 5