Obsah (7)

§ 378§ 386§ 442§ 663§ 436§ 463§ 377

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtunik Reet Allikvere Määruse tegemise aeg ja koht 26.11.2015, Tallinn Tsiviilasja number 2-15-8420 Tsiviilasi Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku hagi Osaühing

) § 377 lg 2 järgi sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, võib kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, eelkõige asja kasutusviisi, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

§ 378

lg-s 3 nimetatud abinõusid võib kohus rakendada ka omal algatusel.

§ 386

lg 1 kohaselt võib poole taotlusel kohus määrusega asendada ühe hagi tagamise abinõu teisega. Kohus oli seisukohal, et esialgse õiguskaitse kohaldava määruse muutmine oli põhjendatud osaliselt. Viidates koos hagiavaldusega esitatud esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamisele 08.06.2015 määrusega märkis kohus, et esialgse õiguskaitse rakendamine käesoleval juhul oli vajalik. Nimetatut kinnitas ka Tallinna Ringkonnakohtu 30.09.2015 määrus, millega jäeti Harju Maakohtu 08.06.2015 määrus muutmata. Seega ei hakanud kohus eraldi esialgse 3 õiguskaitse vajadust põhistama. Hageja taotles esialgset õiguskaitset samas ulatuses ja sisus nagu on määratud Tallinnas Toompea 3 kinnistule juurdepääs jõustunud Harju Maakohtu 08.02.2009 lahendis (tsiviilasi nr 2-09-45634). Hageja taotluse sisust ja kostja vastusest ilmnes, et vaidlust põhjustas nii Harju Maakohtu 08.02.2009 määruse kui ka Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse resolutsiooni p 2 f ehk see, kas kostja krundil toimus selline ehitustegevus, mis tingis senise juurepääsutee sulgemise või mitte. Tsiviilasja materjalidest selgus, et väidetavate ehitustööde tõttu oli hageja juurdepääs kinnistule Toompea 3 (üle Kaarli pst 4a kinnistu) aiaga blokeeritud. Hageja pöördus Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse täitmise küsimustes Tallinna kohtutäitur Elin Vilippuse poole, kes leidis oma 03.08.2015 otsuses, et Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse p 2 f kohaselt ei ole hagejal õigus nõuda kostjalt ajutist juurdepääsu ehitustööde ajal. Kuna esialgse õiguskaitse kohaldamine käesoleval juhul oli vajalik saavutamaks olukord, kus Toompea 3 kinnistult säiliks senine juurdepääs avalikult kasutatavale teele ajal, kui pooled vaidlevad selle üle, kas kostjal oli väidetud põhjustel õigus juurdepääsu piirata või mitte, siis oli selguse ja täidetavuse huvides Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse muutmine põhjendatud, vastasel juhul ei täida esialgse õiguskaitse kohaldamine oma eesmärki reguleerida ajutiselt vaidlussituatsioonis tekkinud küsimusi. Kohtu hinnangul puudus aga kohtul õigus panna menetlusosaliseks mitteolevale kohtutäiturile esialgse õiguskaitse korras kohustusi või anda õigusi. Kohus viitas hageja taotlusele anda esialgse õiguskaitse määrust täitvale kohtutäiturile igakordne viivitamatu õigus kostja kulul eemaldada Kaarli pst 4a kinnistu juurdepääsu teelt mis tahes takistused, mis piiravad juurdepääsu Toompea 3 kinnistule, lubada kohtutäituril määruse täitmiseks TMS § 182 lg 1 alusel lasta toiming teha sissenõudjal võlgniku kulul ning lubada kohtutäituril viibida kostjale kuuluval Kaarli pst 3 asuval kinnistul ilma omaniku nõusolekuta. Kohus selgitas, et kohtutäitur tegutseb täitemenetluse seadustikus sätestatud alustel ja korras, millest tulenevad ka tema õigused ja kohustused kohtulahendi täitmisel. Käesoleva vaidluse esemeks ei ole täitemenetlus ning kohtutäitur ei ole käesolevas tsiviilasjas menetlusosaliseks. Tuginedes eeltoodule rahuldas kohus hageja taotluse osaliselt. Kohus märkis, et ei analüüsinud hageja poolt 08.10.2015 alternatiivsena esitatud taotlust, kuna kohus rahuldas osaliselt hageja esmase taotluse. Määruskaebus 26.10.2015 esitatud määruskaebuses palus kostja tühistada Harju Maakohtu 09.10.2015 määruse. Maakohtu määruse resolutsioon ei ole selge ja ühemõtteline

§ 442lg 5 mõttes.

Määruses viidatakse üksnes kinnistule Toompea

1. Sellist määrust ei ole võimalik täita, kuna kinnistu Toompea 3 võib asuda mistahes riigi mistahes linnas, vallas, alevikus vms. Lisaks kinnistu aadressile peaks määruses olema viidatud veel vähemalt sellele vastavale registriosa numbrile. Esialgse õiguskaitse kohaldamise määrus ei sisalda enam regulatsiooni juhuks, kui kinnistul Kaarli pst 4a ehitustööde tegemine põhjustab olemasoleva juurdepääsu katkemise ja vajaduse rajada ajutine juurdepääs ning kes sel juhul ajutise juurdepääsu rajamise kulud kannab. Määrusest ei ilmne ühemõtteliselt, kas kostjal on jätkuvalt õigus ehitusseadustikust tulenevate ohutuse tagamise nõuete täitmiseks kinnistule Toompea 3 viiv tee ajutiselt osaliselt või 4 täielikult sulgeda, kui seda tingib mingi tegevuse ohutuse tagamise vajadus. Kui määrus keelab tee sulgemise ehitustööde käigus ohutuse tagamiseks, kohustab antud määrus kostjat ehitustööde läbiviimisel oma seadusest tulenevaid kohustusi rikkuma. Vaidlusaluses määruses puudub viide tasule, milleks esialgses määruses oli 1700 krooni kuus. Kostja omandiõiguse piiramine ja kohustamine tagada kinnistule Toompea 3 viivale teele juurdepääs ilma mis tahes hüvitise saamise võimaluseta, on kostjale ebaproportsionaalselt koormav kohustus. Kohus ei ole määruses põhjendanud, millistest kaalutlustest lähtuvalt otsustati kaotada seni hagejal lasunud kohustus maksta teele juurdepääsemise eest kostjale igakuist hüvitist. Kohtu hinnangul põhjustas vaidlust see, kas kostja krundil toimub selline ehitustegevus, mis tingib juurdepääsutee sulgemise, või mitte. Kostja sellega ei nõustu ja märkis, et selline vaidlus tekkis algses sõnastuses esialgse õiguskaitse määruse kohaldamise võimalikkuse küsimuse üle otsustamisel ehk täitemenetluses, kuid mitte tsiviilvaidluses. Kostja esitas tõendid, millest nähtus, et Kaarli pst 4a kinnistul toimunud tegevus ei ole olnud maakohtu 08.06.2015 määrusega vastuolus. Sellega nõustus ka kohtutäitur oma 03.08.2015 otsuses täiteasjas nr 022/2015/
2. Lisaks on menetluses korduvalt põhjendatud, et Toompea 3 kinnistule on ligipääs tagatud osaliselt üle kõnealuse tee ning lisaks üle Kaarli pst 2 kinnistul asuva parkla ning OÜ-le Merkturv kuuluva parkla. Nimetatud ligipääsu rajamiseks kanti ka kulutusi, olgugi, et tegelikult oli see kohustus kohtumäärusega pandud hagejale endale. Seega ei ole ligipääs kinnistule Toompea 3 tee osalise sulgemise tõttu takistatud. Põhiseaduse (PS) §-st 10 tuleneva õigusriigi printsiibi alla kuulub mh õiguskindluse põhimõte, mis omakorda hõlmab õiguspärase ootuse põhimõtet. Juhul, kui määrus keelab ehitustegevuse, on see vastuolus õiguskindluse ja õiguspärase ootuse põhimõtetega. Isikul on PS järgi õiguspärane ootus, kui on täidetud neli tingimust: 1) õigusakt annab isikule subjektiivse õiguse; 2) isik on hakanud seda õigust realiseerima või on hakanud kulgema soodsa õigusjärelmi tingimuseks olev tähtaeg; 3) muudatusega kaasneb isiku jaoks halvemus; 4) isiku mõistlik ootus õigusliku olukorra püsimisse kaalub üles avaliku huvi ümberkorralduse järele. Kostjale oli maakohtu 08.06.2015 määrusega kehtestatud n-ö käitumispiirangud, millest kostja pidi lähtuma. Viidatud määrusega kehtestatud esialgse õiguskaitse meetmete alusel oli kostjal tulenevalt punktist 2 f selgelt õigus teostada kinnistul Kaarli pst 4a ehitustöid ning selle tegevuse raames ei olnud välistatud kinnistule Toompea 3 viiva tee sulgemine. Sellest õigusest lähtudes ja sellele tuginedes alustas kostja kinnistul Kaarli pst 4a ehitustöödega. Vahepeal tööd peatati, kuna kaevetööde teostamisel ilmnes vajadus arheoloogiliste uuringute loa taotlemiseks, ilma milleta ei olnud võimalik kinnistul töid jätkata. Selle loa sai kostja 08.10.
3. Kostja teostas ehitustöid, tegi ehitustööde teostamiseks vajalikke ettevalmistusi ning kandis sellega seoses ka kulutusi. Keeld sulgeda ehitustööde läbiviimise ajaks kinnistule Toompea 3 viiv tee tähendab seda, et kostjal ei ole võimalik ehitustöödega jätkata nii, et ta saaks järgida kõiki talle seadusest tulenevaid kohustusi. Näiteks sätestab ehitusseadustiku (EhS) § 8 ehitamisel ohutuse põhimõtte järgimise kohustuse. Selle järgi peab ehitis, ehitamine ja ehitise kasutamine ning ehitamisega seonduv muu tegevus olema ohutu. Lisaks sätestab EhS § 10, et asjatundlikkuse põhimõtte kohaselt peab isik täitma hoolsuskohustust, et tagada oma tegevuses mh ohutus. Kinnistul Kaarli pst 4a on ehitustööde teostamisel ohutuse tagamiseks vajalik kinnistule Toompea 3 viiva tee osaline sulgemine. Selle tingib asjaolu, et kinnistul teostatakse mh lahtise kaevikuga ehitustöid, samuti kaevetööde läbiviimisel saavad seal olema ca 8 kuni 6 meetri sügavust auku, 5 milledesse kukkumine ohustab tõsiselt inimese või looma elu ja tervist. Seetõttu on vajalik ala piiramine ning sh ka tee osaline sulgemine. Vastus määruskaebusele Hageja palub jätta kostja määruskaebuse rahuldamata. Menetluse edasine käik Harju Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

§ 663lg 5 alusel läbivaatamiseks ja lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

Ringkonnakohtu seisukoht Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et määruskaebus on põhjendatud. Harju Maakohtu 09.10.2015 määrus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 667 lg 2 alusel tühistada osas, milles maakohus esialgse õiguskaitse muutmise taotluse rahuldas. Esialgset õiguskaitset kohaldava määruse muutmise taotlus tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Vastavalt

§ 436

lg-le 1 peab kohtuotsus olema seaduslik ja põhjendatud.

§ 442

lg 8 esimene lause sätestab, et otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas.

§ 463

lg 2 järgi kohaldatakse määrusele vastavalt otsuse kohta sätestatut, kui seadusest või määruse olemusest ei tulene teisiti. Kuna antud juhul ei ole kohus määruse põhjendavas osas välja toonud ühtegi põhjendust, millest nähtuks, mis asjaoludest tulenevalt otsustas kohus uuest määruse sõnastusest välja jätta kostjale makstava hüvitise ja regulatsiooni ehitustööde ajaks ning muuta seeläbi esialgne õiguskaitse kostjale oluliselt koormavamaks, on kohus rikkunud oma põhjendamiskohustust. Õigussuhte esialgsel reguleerimisel

§ 377

lg 2 ja § 378 järgi on kohtul ulatuslik diskretsiooni- ehk kaalutlusõigus (vt nt Riigikohtu määrus tsiviilasjas 3-2-1-51-10, p 11). Kõrgema astme kohus saab madalama astme kohtu diskretsiooniotsustusse sekkuda üksnes sellisel juhul ja sellises ulatuses, kui madalama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või kohaldanud kaalutlusõigust vääralt.

§ 378

lg-st 4 lähtuvalt piirab ringkonnakohtu hinnangul maakohtu otsustus muuta esialgset õiguskaitset kohaldavat määrust käesoleval juhul kostjat rohkem, kui seda võib pidada hageja õigustatud huvisid ja asjaolusid arvestades põhjendatuks. Hagi tagamise abinõu ei või piirata kostjat rohkem, kui on vajalik hagi rahuldamise ja kohtuotsuse täitmise tagamiseks. Seetõttu on kolleegium seisukohal, et maakohus kohaldas 08.06.2015 määruse muutmisega esialgse õiguskaitse kohaldamisel kaalutlusõigust vääralt. Kostja juhtis õigesti tähelepanu, et vaidlusaluse määrusega tekkis olukord, kus hageja saab menetluse ajal juurdepääsuõigust realiseerida tasuta. Ringkonnakohus märgib, et AÕS § 156 lg-st 1 tulenevalt ei ole juurdepääsuõigus tasuta õigus. Maakohus ei ole oma määruses käsitlenud küsimust, et miks tuleks esialgse õiguskaitse korras juurdepääs määrata tasuta. Selliseid asjaolusid ei ole kohtu ette toonud ka hageja. Praegusel juhul ei võimalda taotluse asjaolud teha järeldust, et oleks põhjust muuta määrust tasu osas. Ringkonnakohus nõustub määruskaebuses väljendatud seisukohaga, et muudetud määruses puudub regulatsioon võimalike ehitustööde tegemise ajaks. Maakohus asendas põhjendamatult faktilist olukorda täpselt ja selgelt reguleeriva määruse oluliselt üldsõnalisema määrusega. Juurdepääsutee vaidluse sisulisel lahendamisel tuleb arvestada nii juurdepääsu nõudva kui koormatava kinnisasja omanike kõiki huve ja asjaolusid kinnisasjade kasutamisel. 6 Kuivõrd antud juhul kohaldati vaid hagi tagamise abinõu, mitte ei lahendatud juurdepääsutee vaidlust sisuliselt, oli põhjendamatu esialgse õiguskaitse kohaldamisel kitsendada muudetud määrusega kostja õigusi seoses ehitustegevuse piiramisega. Hageja taotlus ei ole põhjendatud ka sellega, et ehitustegevuse ajaks ajutise tee rajamine on problemaatiline ja ebaõiglane ning hagejale kulusid tekitav. Kolleegium selgitab, et hagi tagamise taotluse lahendamisel ei lahenda kohus vaidlust sisuliselt, vaid otsustab pooltevahelise vaidlusaluse õigussuhte esialgse reguleerimise vajalikkuse üle. Hageja taotluses esiletoodud asjaolude, s.o. kas kostja ehitustegevus on käsitletav hageja kinnistule juurdepääsu blokeerimisena, kas alternatiivne tee on kasutatav juurdepääsuteena või kas see oleks kasutatav täiendavate kulutuste tegemisel ning kaalumine, kas kulud alternatiivse tee kasutuskõlblikuks muutmiseks kaaluvad üles koormatava kinnisasja omaniku huvid, põhjendatuse ja tõendatusse üle saab kohus otsustada alles asja sisulise lahendamise käigus, mitte hagi tagamise vajaduse üle otsustades. Kolleegium juhib tähelepanu, et hageja soovis hagi tagamise avalduses sellises sõnastuses hagi tagamise abinõu kohaldamist, nagu maakohus on 08.06.2015 määras. Seega saavutas hageja iseenesest lubatavalt

§ 378lg 1 p 3 järgi toimingutest tegemise keelu.

Kolleegiumi hinnangul on maakohtu valitud hagi tagamise abinõu selle esialgses sõnastuses proportsionaalne. Ülalmärgitut arvestades tuleb määruskaebus rahuldada, maakohtu määrus tühistada osas, milles taotlus rahuldati ning jätta taotlus esialgset õiguskaitset kohaldava määruse muutmiseks rahuldamata. Harju Maakohtu 08.06.2015 määruse muutmiseks puudub ringkonnakohtu hinnangul asjas esile toodud asjaoludel alus. /allkirjastatud digitaalselt/ Reet Allikvere Kohtunik 7