KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Raili Randlane Otsuse avalikult teatavaks tegemise aeg ja koht 29. detsember 2015, Jõhvi Kohtuasja number 3-15-2347 Kohtuasi G.S. kaeb

) § 32 lg 1 kohase taotlusega, mida on vangla kohustatud soodustama, et seisukoht tema ohtlikkusest on vastuolus maakohtule esitatud iseloomustuse ja vangla poolt enne tähtaega vabastamisele antud toetusega, et tugevdatud järelevalvega osakonnas paiknemine, pea aasta tagasi määratud üks distsiplinaarkaristus ja tema poolt toime pandud kuritegu ei ole väljasõidust keeldumise asjakohased alused ning kaalutud pole väljasõidu võimaldamist elektroonilise valvega.

1. Viru Vangla (edaspidi vastustaja) kirjalikus vastuses (tl 32-33) selgitati väljasõiduloa andmisest keeldumise õiguslikke aluseid, loeti üles kaebaja puhul arvesse võetud asjaolud ning paluti jätta kaebus rahuldamata. Vastuseks kaebaja väidetele märgiti, et vangla kohtus tema võimaliku tööandjaga, kes kinnitas nõusolekut ta peale vabanemist tööle võtta ja jääb arusaamatuks, mida veel tuli kontrollida. Veel märgiti, et kriminaalhooldusametnik veendus elukoha sobilikkuses ning juhiti tähelepanu, et isegi kui korteris tekkisid mingisugused probleemid, ei suudaks kaebaja väljasõidu plaani märgitud ühe tunni pikkuse külaskäiguga neid lahendada. Ema külastamist puudutavat taotluse osa peeti erakorralise perekondliku sündmusega seotud väljasõiduks, mille puhul peab esitama sündmust tõendava dokumendi ning märgiti, et kaebaja pole taotluses ema olukorda maininud ega esitanud seda tõendavaid dokumente ja ei ole neid lisanud ka kaebusele. KOHTU PÕHJENDUSED
2. Käesolevas asjas on vaja lahendada küsimus, kas vastustajal oli olemas piisav alus selleks, et mitte lubada kaebajat lühiajalisele väljasõidule või on sellekohane käskkiri õigusvastane ja vanglal tuleb taotlus uuesti läbi vaadata.
3. Vangistusseaduse (

) § 22 lg 1 p 2 ja lg 2 sätestatu kohaselt on väljaspool vanglat liikumine üks soodustustest, mida võib kohaldada kinnipeetavale, kelle käitumine on osutunud heaks ja kelle suhtes on piisavalt alust oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ning järgib talle soodustuste osas tehtud ettekirjutusi.

§ 32

lg-test 1 ja 2 tulenevalt võib vanglateenistuse ametnik anda kinnises vanglas karistust kandvale kinnipeetavale loa lühiajaliseks väljasõiduks kuni kahekümne üheks kalendripäevaks aastas, kui karistusest on ära kantud vähemalt üks aasta või esimese astme kuriteo puhul vähemalt pool.

§ 32

lg 4 kohaselt peab väljasõidu lubamise otsustamisel arvestama kuriteo toimepanemise asjaolusid, individuaalse täitmiskava täitmist ja kooskõla vangistuse täideviimise eesmärkidega. Lühiajaliseks väljasõiduks loa andmise täpsem 2 kord sisaldub justiitsministri 30.11.2000 määrusega nr 72 kehtestatud „Vangla sisekorraeeskirjas“ (VSKE). Selle § 82 lg-st 1 tulenevalt peab vastava taotluse üle otsustamisel arvestama kinnipeetava toimepandud kuriteo laadi, tema isikuomadusi või kriminogeenseid riske, käitumist vanglas, väljasõiduplaani täitmist eelmiste väljasõitude ajal, individuaalse täitmiskava järgimist, väljasõidu eesmärki ja eeldatavat mõju kinnipeetavale. VSKE § 83 p-s 3’ lubab lühiajalise väljasõidu loa andmisest keelduda muuhulgas siis, kui kinnipeetavale kohaldatud distsiplinaarkaristus kehtib. 6. Kinnipeetavale lühiajalise väljasõidu võimaldamine on kaalutlusõiguse alusel langetatav otsustus, mille puhul on vanglateenistuse ametnikul laia ulatusega kaalumise õigus, kinnipeetaval endal aga pole absoluutset subjektiivset nõudeõigust. Niisuguse haldusakti kohtuliku kontrolli võimalused on piiratud. Kohus saab halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg-st 3 tulenevalt uurida vaid seda, kas vastava haldusakti õiguspärasuse eeldused on täidetud ning diskretsiooni piirid, eesmärk ja õiguse üldtunnustatud põhimõtted järgitud. Haldusakti õiguspärasuse eeldused on kehtestatud haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 54 ja nõuavad, et see oleks antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtinud õiguse alusel, sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ja vastaks vorminõuetele. Kuna seaduseandja pole andnud kohtule õigust hinnata kaalutlusõiguse alusel langetatud otsustuse sisulist otstarbekust, ei saa kohus asuda vanglateenistuse asemele ega ise kaaluda otsustamiseks tähtsust omavaid asjaolusid ning peab piirduma üksnes selle kontrollimisega, kas haldusorgan on välja toonud ja kaalunud kõiki olulisi asjaolusid ja huve ning kaalumine on toimunud ratsionaalselt. Vaidlusalune käskkiri vastab kõigile eelloetletud nõuetele. See on kooskõlas HMS §-des 55, 56 ja 57 kehtestatud vorminõuetega, on antud VSKE § 12 lg-st 1 tuleneva üksuse juhi otsustuspädevuse piirides ning tugineb

ja VSKE kehtivatel sätetel, millised käsitlevad lühiajalise väljasõidu loa andmise aluseid ja keeldumise põhjuseid. Käskkirjas toodud põhjendused ei viita ka kaalutlusreeglite või õiguse üldtunnustatud põhimõtete rikkumisele. 7. Eelnevalt juba märgitu kohaselt käsitleb vaidlusaluse käskkirja andmise alusena viidatud

§ 22

lg 2 lühiajalist väljasõitu kinnipeetavale antava soodustusena, mida on lubatud kohaldada üksnes kinnipeetavale, kelle käitumine karistuse kandmise ajal lubab oletada, et ta ei pane toime uusi õiguserikkumisi ja järgib soodustuse osas tehtud ettekirjutusi. VSKE § 83 p 3’ aga annab vanglateenistuse ametnikule õiguse keelduda väljasõiduloa andmisest, kui kinnipeetaval on kehtiv distsiplinaarkaristus. Kaebaja on kaebuse punktis 11 ise selgelt tunnistanud, et tal on üks kehtiv distsiplinaarkaristus. Tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist käsitlevast Viru Maakohtu 18.09.2015 kohtumäärusest nähtub, et teda on karistatud 21.06.2012 kohtuotsusega kriminaalajas nr 1-10-8498 karistusseadustiku § 184 lg 2’ p 1 ja § 392 lg 2 p 2 alusel 10 aasta pikkuse vangistusega, millele liideti varasema kohtuotsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa. Nimetatud sätted näevad ette vastutuse narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest, kui see on toime pandud suure varalise kasu saamise eesmärgil ning keelatud või eriluba nõudva kauba ebaseadusliku sisse- ja väljaveo eest grupi poolt. Seega ei saa vaidlust olla ka selles, et kaebaja on toime pannud raske narkokuriteo, milline kujutab rahva tervisele suurt ohtu. Kinnipeetava toimepandud kuriteo laad on üks asjaoludest, mida tuleb VSKE § 82 lg 1 p 1 kohaselt lühiajalise väljasõidu taotluse rahuldamist otsustades kindlasti arvestada ja mis saab anda aluse ka järelduseks, et ta pole suuteline järgima ühiskonnas kehtivaid õigusakte ja võib rikkumisi toime panna ka väljasõidu ajal.

1. Kaebuse väidetel on vastustaja jätnud vaidlustatud käskkirja väljaandmisel tähelepanuta väljasõidu vajalikkuse ja põhjendatuse ega ole hinnanud väljasõidu eesmärgipärasust. Tegelikult nähtub käskkirjast selgelt, et lisaks kehtivale distsiplinaarkaristusele ja kaebaja kõrge ohtlikkuse kohta antud hinnangule on otsustamisel käsitletud ja kaalutud ka kõiki tema poolt lühiajalise väljasõidu plaani märgitud kolme eesmärki ning leitud, et need pole kas eesmärgipärased, 3 otstarbekad või piisavalt põhjendatud. Sellised järeldused on iga eesmärgi kohta eraldi välja toodud konkreetsetest asjaoludest nähtuvalt igati põhjendatud. Kuna tööandja oli kinnitanud nõusolekut kaebaja vabanemise korral tööle võtta ja kriminaalhooldusametnik oli tema elukoha seisukorra üle kontrollinud, puudus kaebaja vastavate külastuste soovil tõsiselt võetav eesmärk ja otstarve ning enne käskkirja vormistamist polnud vaja enam midagi täiendavalt üle kontrollida. Lisaks olnuks töölepingu sõlmimine ja tulevase elukoha ülevaatus ennatlik, sest nende soovide esitamise ajal ei olnud kaebaja vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise taotlust kohtule arutamiseks veel üldse edastatudki. Ühtegi niisugust selgitust, millest saaks järeldada tõsiselt võetavat vajadust tulevase tööandja ja elukoha külastamiseks, pole kaebaja esitanud ka vaides ega kohtule edastatud kaebuses.
2. Ka haiglas viibiva ema külastamise soovi pole kaebaja oma taotluses lähemalt selgitanud ega vastavate dokumentidega põhjendanud. Kaebuses väidab ta küll, et emal on tõsine terviseprobleem, kuid ei pea samas ise tema külastamise soovi väljasõiduks

§ 32lg 5 tähenduses.

Nimetatud säte võimaldab lubada kinnipeetavale lühiajalist väljasõitu lähedase perekonnaliikme raske haiguse, surma või muu erakorralise perekondliku sündmuse korral ning eeldab VSKE § 81 lg 2 kohaselt vastavat sündmust kinnitava dokumendi lisamist taotluse juurde. Kuna kaebaja enda kinnituse kohaselt sellist taotlust ei esitanud, polnud vastustajal ka mingit vajadust tema ema tervisliku seisundiga seonduva täpsemaks uurimiseks ning ta võis väljasõidu selle osa võimaldamisest keeldumisel piirduda sellega, et kaebajal on kokkusaamiste, kirjavahetuse ja telefonikõnede näol ka teisi võimalusi vanglaväliseks suhtlemiseks.

1. Lühiajalise väljasõidu loa andmisest keeldumist ei saa antud juhtumi asjaoludel pidada ka kaebuses osundatud põhiseaduse §-st 26 tuleneva perekonna- ja eraelu puutumatuse rikkumiseks. Vastav õigus ei ole absoluutne ning seda on võimalik seaduses sätestatud juhtudel ja korras piirata muuhulgas siis, kui see on vajalik avaliku korra või teiste inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. Rahva tervise vastu suunatud raske tahtliku kuriteo eest karistust kandva ning ka vanglas rikkumise toime pannud kinnipeetava taotluse rahuldamata jätmine olukorras, kus tal puudub tegelik vajadus lühiajaliseks väljasõiduks, kuid on olemas tema võimalikust õigusvastasest käitumisest tulenev suur risk õiguskorrale, on ilmselgelt vajalik selleks, et kaitsta avalikku korda ja teiste inimeste õigusi ja vabadusi. See kaalub oluliselt üles kaebaja enda isiklikest huvidest ja vajadustest lähtuva ning veenab, et keeldumine on olnud saavutatava eesmärgi suhtes proportsionaalne.
2. Lühiajaline väljasõit on vaieldamatult üks

§ 23

kohaselt vangla poolt soodustatavatest vanglavälise suhtlemise võimalikest viisidest ning saab olla ka vabanemist toetavaks tegevuseks, kuid kinnipeetaval ei ole subjektiivset õigust nõuda, et see talle igal juhul võimaldataks. Kindlasti aitab lühiajaline väljasõit vältida ka kinnipeetavale oluliste sotsiaalsete sidemete katkemist ning on oluline selleks, et täita tema õiguskuulekale käitumisele suunamises seisnevat vangistuse eesmärki. Vangistusseaduse § 6 lg-s 1 sätestatu kohaselt on vangistuse täideviimisel aga lisaks kinnipeetava õiguskuulekale käitumisele suunamisel ka teine eesmärk - õiguskorra kaitse, mille järgimine eeldab, et kinnipeetavaid ei lubataks ilma teatud usalduse astmeta enne vangistuse ära kandmist vabadusse. 12. Kaebuse väide vangla käitumise vastuolulisusest seoses Viru Maakohtule esitatud taotluse toetamisega pole asjakohane ega arvestatav, sest lühiajalise väljasõidu ja ennetähtaegse vabastamise eesmärgid ning nende täideviimise kord on erinevad. arvestatav ei ole ka väide, et käskkirja andmisel ei kaalutud elektrooniline järelevalve kohaldamise võimalust.

§ 32

lg 4’ võimaldab vanglateenistusel lühiajalise väljasõidu lubamisel küll niisugust meedet kohaldada, kuid ei näe ette mingeid üldisest korrast leebemaid tingimusi, mistõttu tulnuks ka selle kasutamise korral lähtuda nendest samadest asjaoludest, millised on käskkirjas kajastatud ning eelnevalt juba käsitletud. 4 13. Eeltoodud järeldustel jääb kaebus täies ulatuses rahuldamata ning kaebaja poolt kaebuse esitamisel tasutud 15 euro suurune riigilõiv HKMS § 108 lg 1 alusel tema enda kanda. Vastustaja oma menetluskulude kohta dokumente ja taotlust esitanud ei ole, mistõttu jäävad tema võimalikud kulutused HKMS § 109 lg-st 1 tulenevalt hüvitamata. /allkirjastatud digitaalselt/ Raili Randlane 5