1-11-11073/40

(09240103226)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Sekretär Liina Parv Tõlk Natalia Tselikova Kriminaalasi Juri Kisseljovi süüdistuses KarS § 121, § 263 p 3 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)

1. märtsi 2012 otsus Apellatsioonide esitajad süüdistatav Juri Kisseljov ja ringkonnaprokurör Tristan Ploom Prokurör ringkonnaprokurör Tristan Ploom Süüdistatav Juri Kisseljov isikukood: 35210122211; kriminaalkorras karistamata Kaitsja elukoht: XXXX; varem vandeadvokaat Lembit Nirgi RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu
2. märtsi 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Rakvere Advokaadibüroo kaudu kaitsja tasu Lembit Nirgile tema poolt Juri Kisseljovile osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluses 163 eurot. KrMS § 175 lg 1 p 4, § 180 lg 1 alusel välja mõista Juri Kisseljovilt menetluskulud, s.o kaitsja tasu Lembit Nirgi poolt osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluses 163 eurot riigituludesse. 1 Juri Kisseljovil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Juri Kisseljov, 111-11073 , kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. septembril
5. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. septembrist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. septembrist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus tunnistas J. Kisseljovi süüdi KarS § 121 ja § 263 p 3 järgi ning mõistis talle KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristuseks 8 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 72 lg 2 alusel osaliselt täitmisele pööramata ja määrati ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 kuu 15 päeva vangistust. J. Kisseljovile esitati süüdistus selles, et: - tema 05.07.2009 kella 15:00 paiku aadressil XXXX, XXX linnaosa, Kohtla-Järve, lõi korduvalt jalaga A.G. põlvedest allapoole vastu jalgu ja tõukas kahe käega selja tagant, mille tulemusel kukkus A.G. ca 150 cm kõrguselt vundamendilt alla kividele ning tekitas parema sääreluu eesmise serva ja sisemise pekse murru. - tema 06.08.2010 kella 20:00 ajal Kohtla-Järvel XXX tänaval maja nr X juures lõi korduvalt temale kuuluva püstoli Margolin käepidemega A.G. le vastu pead, mille tagajärjel olid kannatanul põrutushaavad laubal, vasaku kõrva taga ja pealael. Seega pani J. Kisseljov toime teise inimese tervise kahjustamise ja löömise, st KarS § 121 järgi kvalifitseeritavad kuriteod. - tema 08.04.2010 kella 19:00 ajal Kohtla-Järvel XXX linnaosas XXXX maja juures tänaval võttis taskust tulirelva, suunas selle hoovis mängivate laste, 6-aastased V.T ja J.S. ning 9aastane D.J., poole ning tulistas seejärel ühe lasu õhku, mis hirmutas lapsi. Laskmise tulemusel tundsid V. T, ja J. S. hirmu oma pereliikmete turvalisuse pärast. Seega pani J. Kisseljov relvaga ähvardades toime rahu rikkumise, st KarS § 263 p 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus käsitles J. Kisseljovi ja M.K. i ütlusi ning leidis, et tunnistaja M.K. asus kohtulikul arutamisel tahtlikult oma isale J. Kisseljovile kunstliku alibi loomisele. Maakohtu otsuse kohaselt ei esitanud M.K. kohtule vähimatki mõistlikku selgitust, miks nüüd detsembris 2011, 1 aasta 8 kuud hiljem, mäletab ta kuupäevase täpsusega, et ta tulistas kassi suunas nimelt 08.04.
10. Kohus nõustus prokuröri seisukohaga, et tunnistajat, kes 28.10.2010 ülekuulamisel ei mäletanud aprillis 2010 toimunud tulistamisega seonduvaid sündmusi, ei saa usaldada, kui 1 aasta 8 kuud hiljem asub ta väitma, et nüüd ta täpselt mäletab, et hoopis tema 08.04.2010 tulistas paukpüstolist kassi suunas. Maakohus järeldas sellest, et tunnistaja M.K. 2 iütlused, mis puudutavad 08.04.2010 kuriteoepisoodi, ei ole usaldusväärsed ja sellele ei ole võimalik kohtuotsuse tegemisel tugineda. Maakohtu otsuse kohaselt andis M.K. oma isa J. Kisseljovi õigustatavaid ütlusi ka 05.07.2009 episoodi kohta, avaldades, et mäletab asjaolusid ja väidab, et tema isale süüksarvatud tegusid ei ole isa toime pannud. M.K. väitis kohtus, et A.G. tuli
11. aastal tema isale kuulivale krundile, ronis maja esimesele korrusele, sülitas ja karjus, et ehitada tuleb kõrgemale. M.K. ja J. Kisseljov palusid tal lahkuda, kuid ta ei lahkunud. M.K. ütluste kohaselt toimus vestlus vahemaal 2-3 meetrit, kannatanule keegi ei lähenenud ning hiljem hüppas viimane ise alla. Ka selle episoodi kohta ei pidanud maakohus tunnistaja M.K. ütlusi usaldusväärseks. Maakohus leidis, et kui M.K. ei mäletanud sündmuse asjaolusid 31.05.2010, on ebatõenäoline ja eluliselt väheusutav, et detsembris 2011 toimunud kohtulikul ülekuulamisel tuli 05.07.2009 sündmus talle meelde detailides. Samuti olid maakohtu hinnangul vastuolus M.K. ja J. Kisseljovi ütlused, kuna süüdistatav avaldas kohtuliku arutamise käigus, et M.K. ja kannatanu vahel toimus liikumine „kes on tugevam“ ehk füüsiline kontakt ja süüdistatav pidi pojale ütlema, et too jätaks kannatanu rahule. Maakohus märkis, et tunnistaja M.K. i ütlused ei ühti süüdistatava ega ka teiste tunnistajate ütlustega. Maakohtu hinnangul on alust arvata, et M.K. i ütlused on ajendatud soovist seada kannatanu ja teiste tunnistajate ütlused kahtluse alla, õigustada oma isa J. Kisseljovi tegevust või vabastada ta vastutusest. Maakohus leidis, et tunnistaja M.K. iütlustele kui tõendile ei saa kohus tugineda kohtuotsuse tegemisel, kuna tõendi allikas – tunnistaja – ei ole usaldusväärne. Süüdistatava ja tunnistaja M.K. ütlused 05.07.2009 episoodis on maakohtu hinnangul ümber lükatud kannatanu ütlustega, mis ühtivad kehavigastuse saamise asjaolude osas patsiendi kaardis fikseeritud andmete ning eksperdi arvamusega trauma saamise aja ja mehhanismi osas. Samuti on maakohtu hinnangul M.K. ütlused ümber lükatud tunnistaja I.B., tunnistaja K.B. ja tunnistaja Ü.P. ütlustega, mida maakohus oma otsuses käsitles ja mis maakohtu hinnangul omavahel ühtisid. Maakohus leidis, et I. B, K. B ja Ü. P. ütlustega on täielikult kinnitust leidnud süüdistatav J. Kisseljovile KarS § 121 järgi esitatud süüdistus ning kohtul ei ole alust kahelda nimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsuses. Maakohtu hinnangul kinnitavad tunnistajate ütlused kannatanu versiooni toimunust. Maakohtu hinnangul on paljasõnaline ja põhjendamatu süüdistatava väide, et I. B ja K. B annavad tema peale valeütlusi seetõttu, et I. B sai karistusena trahvi ja peres on materiaalne kahju. Maakohtu hinnangul jääb arusaamatuks, kuidas valeütluste andmine saaks tunnistajat aidata kahju korvamisel. Maakohtu hinnangul on tõendatud, et 05.07.2009 kella15:00 paiku aadressil XXX, XXX linnaosa, Kohtla-Järve, lõi J. Kisseljov korduvalt jalaga A.G. le põlvedest allapoole vastu jalgu ja tõukas selja tagant, mille tulemusel kukkus A.G. ca 150 cm kõrguselt vundamendilt alla kividele ning murdis parema sääreluu eesmise serva ja sisemise pekse. Kohus leidis, et J. Kisseljovi tegu on õigusvastane, karistatav KarS § 121 järgi ning puuduvad tema teo õigusvastasust välistavaid asjaolusid. Maakohus märkis, et J. Kisseljovile kuuluval krundil olev ehitusjärgus maja on tema kodu ja seega põhiseaduse kaitse all ning kodu puutumatuse rikkumine on õigusvastane tegu. Maakohtu hinnangul on kohtuliku arutamise käigus kannatanu enda ütlustega tuvastatud, et purjus olev kannatanu ronis süüdistatava maja esimesele korrusele ilma süüdistatava nõusoleku ja loata, et tööd küsida ning seega pani toime õigusvastase teo. Maakohus leidis, et J. Kisseljov viibis hädakaitseseisundis alates hetkest, kui purjus oleva kannatanu ronis süüdistatavale kuuluval krundil asuva maja esimesele korrusele ilma süüdistatava loata. Kuna joobes oleva isiku käitumine on maakohtu otsuse kohaselt ettearvamatu, tekkis süüdistataval õigus kaitsetegevuseks. Maakohus märkis, et kannatanu õigusvastase teo sisu oli teo toimepanemise ajal süüdistatavale selge ja seisnes selles, et purjus inimene tuli teise isiku krundile ja ronis poolele ehitatudmaja esimesele korrusele, millega rikkus kodu puutumatust. 3 Maakohtu hinnangul ei ole andmeid, et kannatanu tegu ohustanuks süüdistatava või teise isiku elu, tervist, vara. Maakohtu hinnangul oli kannatanu teo puhul tegemist väheohtliku ründega. Maakohus leidis, et kannatanu tegu on kohtupraktika kohaselt vaadeldav ründena nii sotsiaalses kui ka õiguslikus mõttes ning joobeolekus teise isiku krundile ja maja esimese korrusele sisenemine ilma isiku loata ei ole Eesti ühiskonnas aktsepteeritav ega põhiseaduse järgi lubatud. Maakohtu hinnangul oli kannatanu ründe intensiivsus väga madal ning kannatanu reageeris süüdistatava suuliselt selgelt väljendatud keelule tema territooriumile siseneda. Maakohtu otsuse kohaselt kinnitasid tunnistajad I. B, K. B ja Ü. P, et kannatanu ütles seinale surutuna olles, et ta lahkub kohe ise, ning väljendas teistkordselt, kui oli juba esimeselt korruselt maha kukkunud, et süüdistatav jätaks ta rahule ning lahkus rahulikult ise. Maakohtu hinnangul oli ründe kestus väga lühike ning tunnistaja I.B. ja K. B ütlustest nähtub, et süüdistatav reageeris kohe kannatanu sisenemisele ja hakkas temale lähenema, mille peale ütles kannatanu, et lahkub ise. Maakohus märkis, et tunnistajate ütlustest ei nähtu, et kannatanu käitumine oleks selline, et kõrvalvaatajal oleks alust arvata, et rünne jätkub vähemalt sama intensiivsusega. Vastupidi, tunnistajate ütlustest nähtub, et kannatanu näitas piisava selgusega, et saab oma valest käitumisest aru ja on valmis kohe vabatahtlikult kohalt lahkuma ehk kohe rünnet lõpetama. Sellises olukorras otsustas süüdistatav maakohtu otsuse kohaselt ennast kaitsta ja tema kaitsetegevus seisnes selles, et ta lõi kannatanut tagant vastu jalgu, mis oli ilmselt suunatud sellele, et kannatanu kukuks 1,5 meetri kõrguselt maha. Maakohus märkis, et kannatanu ja tunnistaja I.B. ütlustest, mida kinnitas ka tunnistaja K. B, nähtuv, et süüdistatav lõi kannatanut põlvedest allapoole vastu jalgu ja kahe käega viskas kannatanu alla pärast seda, kui kannatanu väljendas suuliselt valmisolekut lahkuda. Maakohtu hinnangul ei olnud süüdistataval ühtki mõistlikku põhjust ega vajadust kasutada füüsilist vägivalda ning ei esinenud reaalset ohtu, et kannatanu rünne oleks võinud üle kasvada aktiivsemaks ründeks, kuigi kannatanu oli joobes. Maakohus märkis, et ka pärast seda, kui kannatanu lamas juba kivisel maapinnal, ja ei saanud ilma kõrvalise abita püsti tõusta, viskas süüdistatav I.B. ja K. B ütluste kohaselt kannatanu suunas blokitükke ning võttis käest kinni ja tiris asfaldi peale oma maja territooriumist valjapoole, vaatamata sellele, et kannatanu karjus appi. Sellest süüdistatava käitumisest nähtub maakohtu hinnangul, et tema vägivaldne tegevus ei olnud tingitud kannatanu jätkuvast ründest, vaid vihast. Maakohus leidis, et kuna süüdistatav ületas hädakaitse piire sellega, et tekitas kannatanule liigset kahju füüsilise vägivalla kasutamisel. Sellest tulenevalt on süüdistatava tegu õigusvastane ja ta peab vastutama KarS § 121 järgi. 06.08.2010 episoodi osas märkis maakohus, et süüdistatav ei eita kannatanu suhtes füüsilise vägivalla kasutamist, kuigi väidab, et kannatanu ise teda esimesena ründas, nimelt tõstis kätt ja vehkis sellega, mille peale pidi ta võtma tulirelva ja hakkama sellega kannatanu suunas lööma. Maakohus leidis, et süüdistatava ütlused toimunu kohta on ebaloogilised ja eluliselt väheusutavad. Kehavigastuste erinevus annab maakohtu hinnangul aluse järeldada, et süüdistatava füüsilise vägivalla kasutamine oli igal juhul tunduvalt intensiivsem võrreldes sellega, kuidas süüdistatav ise püüab seda kohtus esitleda. Sellest tulenevalt suhtus maakohus süüdistatava ütlustesse selles episoodis kriitiliselt ja hindas neid kogumis kannatanu ütluste ja teiste tõenditega. Maakohus käsitles kannatanu A.G. i ütlusi teda süüdistatava poolt relvaga löömise osas ja leidis, et neid kinnitavad kriminaalasja materjalides sisalduv patsiendikaart ning tunnistaja N. G ütlused. Kohus leidis, et tunnistaja N. G ütlustes esinevad vastuolud selle kohta, kas ta helistas häirekeskusesse pärast peksmist või peksmise ajal, on loogiliselt põhjendatud tunnistaja seletusega, et ta pidas silmas seda, et oli selline moment, kus süüdistatav katkestas korraks, kuid seejärel jätkas peksmist. Maakohtu hinnangul ei sea eeltoodu tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla ning kohus ei tuvastanud kohtuliku arutamise käigus ühtki motiivi, millel oleks tunnistajal tungiv huvi moonutada tõde ja hakata valeütlusi andma. 4 Maakohtu hinnangul on aga tähelepanu väärt süüdistatava kõne häirekeskusesse, mis on tehtud 06.08.2010 kell 20.27 ning milles süüdistatava hääl on rahulik ja ta tunneb muret kõigepealt selle pärast, et tema vastu on prokuratuuris kriminaalasi. Kõnes teatab süüdistav edasi, et kannatanu ründas teda ja ta vastas talle kergemalt, mille tagajärjel kannatanu on verine ja läks ära ning süüdistatav väljendab selles soovi, et on vaja, et oleks fikseeritud kirjalikult, et tema, J. Kisseljov helistas ja avaldas, et G ründas teda. Seejuures küsib süüdistatav mitu korda üle, kas kõne on fikseeritud ning häirekeskuse töötaja küsimuse peale, miks ta lahkus kohalt ja ei oodanud politseid, vastas süüdistatav, et politsei ei ole saabunud. Maakohtu hinnangul on kõne sisu analüüsimisel piisavalt alust arvata, et süüdistatav püüab luua vale ettekujutuse, et kannatanu ründas teda esimesena. Maakohus märgib, et kõne esimesest lausest nähtub, et süüdistav ei mõtle pärast kannatanupoolset väidetavat rünnet saadud kehavigastustele või terviseseisundile, vaid analüüsib, kuidas asetleidnud konflikti saaks tema kasuks pöörata. Maakohus pidas tõendatuks süüdistatava poolt seega järgmise kuriteo toimepanemine: 06.08.2010 kella 20:00 ajal Kohtla-Järvel, XXX, maja nr X juures lõi J. Kisseljov korduvalt temale kuuluva püstoli Margolin käepidemega A.G. le vastu pead, mille tagajärjel olid kannatanul põrutushaavad laubal, vasaku kõrva taga ja pealael ning süüdistatava vastav tegu tuleb kvalifitseerida KarS § 121 järgi kehalise väärkohtlemisena. Maakohtu hinnangul on süüdistatava versioon hädakaitsest, mille kohaselt ründas kannatanu esimesena, usaldusväärselt ümber lükatud kannatanu ja tunnistaja ütluste ning salvestisega. 08.04.2010 avaliku korra rikkumise episoodi osas märkis maakohus, et süüdistatava ütluste kohaselt puudus süüdistuses kirjeldatud sündmus ning see on 3-aastase lapse fantaasia. Maakohtu otsuse kohaselt esitas kaitsja tõendina tunnistaja M.K. i ütlused, mille analüüsimisel jõudis kohus järeldusele, et tõendi allikas ei ole usaldusväärne ning sellele ei ole võimalik kohtuotsuse tegemisel tugineda. Maakohus käsitles otsuses alaealise tunnistaja V.T. ütlusi, ütluste olustikuga seostamise protokolli, kohtuistungil ülekuulatud tunnistaja V.T. ütlusi ning leidis, et nende ütlused ühtivad omavahel – V.T. nägi süüdistatava poolt tulistamist, V.T. kuulis lasku, väljus selle peale majast ja nägi teel seisvat süüdistatavat. Maakohus märkis, et V.T. ütlused selle kohta, mida talle rääkis tunnistaja V.T. on iseseisva tõendi tähendusega KrMS § 66 lg 2-1 p 2 alusel, kuna tunnistaja V.T. ütlustest nähtub, et poeg rääkis talle juhtunust vahetult pärast juhtumit ja oli ilmselt toimunud sündmuse mõju all. Maakohtu hinnangul puudub alus arvata, et V.T. oleks isaga rääkimisel tõde moonutanud. Maakohus käsitles tunnistaja V.C. ütlusi ning märkis, et tunnistaja V.T. ja V.C. ütlused ühtivad oma vahel. Maakohtu hinnangul ei ole alust tunnistaja V.C. ütlusi mitte usaldada, kuna viimase sõnade kohaselt ei olnud nende perede vahel ebameeldivaid suhteid ning seega puudus tunnistajal alus ja motiiv anda kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Maakohtu hinnangul nähtub tunnistaja ütlustest, et süüdistatav ei püüdnud tulistamise fakti eitada või hakata seda kuidagi põhjendama. Maakohtu hinnangul demonstreeris süüdistatav kogu oma käitumisega temas kujunenud arusaama, et tugevamal on õigus. Maakohus käsitles ka tunnistaja J. S ütlusi ning leidis, et neis esinenud ebaselgust on tunnistaja mõistlikult kohtule seletanud ja see ei sea tunnistaja ütluste usaldusväärsust kahtluse alla. Maakohus märkis, et tunnistaja J. S ütlused ühtivad tunnistaja V.T. ütlustega, kes kinnitas, et ka tema väljus oma majast lasu peale ning tunnistaja ütlused ühtivad V.T. ja V.C. ütlustega selles osas, et süüdistatav üritas mõjutada tunnistajaid eesmärgiga takistada tõe tuvastamist kriminaalasjas, nõudes tunnistajatelt varasematest ütlustest loobumist. Maakohus käsitles lisaks alaealise tunnistaja D. J ütlusi ning kirjeldas tunnistaja poolt ütluste seostamist olustikuga. Maakohtu hinnangul olid D. J ütlused kooskülas kohtumenetluse käigus ülekuulatud teise alaealise tunnistaja V.T. ütlustega, samuti olid need järjepidevad ütlustega sündmuskohal olustikuga seostamisel, mistõttu ei olnud kohtul alust kahelda tunnistaja ütluste usaldusväärsuses. Maakohus märkis, et V.T. ja D. J. ütluste puhul puudub 5 kohtul alust arvata, et tegemist oleks laste fantaasiaga, nagu väidab süüdistatav. Maakohtu hinnangul välistab fantaasia juba see asjaolu, et lapsed rääkisid juhtunust vahetult kohe pärast sündmust oma vanematele ning tegid seda sarnaselt. Maakohus leidis, et erinevate laste fantaasia puhul oleks laste jutus olnud erinevusi. Nimetatud tõendite alusel pidas maakohus usaldusväärselt tõendatuks, et 08.04.2010 ajavahemikus kell 16-18 paiku Kohtla-Järvel Järve linnaosas XXXX maja juures tänaval võttis taskust relvana kasutatava eseme, suunas selle hoovis mängivate laste, 6-aastased V.T. ja J. S ning 9-aastane D. J, poole ning tulistas seejärel ühe lasu õhku, mis hirmutas lapsi. Maakohus leidis, et süüdistuses märgitud asjaolu, et sündmus leidis aset 08.04.2010 kella 19 paiku, ei ole usaldusväärselt tõendatud. Maakohus tõi välja, et tunnistaja I.T. ütlustest nähtub, et laps helistas talle ja rääkis juhtunust kella 4-5 paiku õhtul, ning tema töö lõpeb kell 18.
12. I.T. ütlustest nähtub, et ta pidi pärast helistamist tegema tööd veel umbes ühe tunni jooksul. Sellega ühtib tunnistaja V.T. tunnistus, et sündmus leidis aset tema arvates kell 17-18 paiku. Selles tulenevalt tegi kohus järelduse, et süüdistatav pani talle inkrimineeritud teo toime 08.04.2010 õhtusel ajal. Teo toimepanemise kellaajaline tuvastamine ei ole maakohtu hinnangul teo tuvastamise seisukohalt obligatoorne ning piisab, kui teo toimepanemise aeg on tuvastatud kuupäeva ja ajavahemiku täpsusega. Maakohtu otsuse kohaselt ei ole millegagi tõendatud, et süüdistatav kasutas teo toimepanemisel tulirelva. Tulirelva kasutamise kohta ei ole kohtule esitatud ühtegi tõendit ning hülssi ega kuuli ei ole sündmuskohalt avastatud. Maakohtu hinnangul on tähelepanuväärt tunnistaja J. S. ütlustes väljendatud seisukoht, et ta võis eksida paugu ja lasu vahel. Vastates prokuröri küsimusele, kas ta kuulis pauku vastas ta algul, et kuulis pauku ja alles prokuröri küsimustele, kas lask kostus sõidutee poolt ja kas tänavalt kostus lask, vastas tunnistaja jaatavalt. Maakohtu hinnangul oli seega tegemist küsimustega, milles juba sisaldus vastuse suunatud variant. Maakohus märkis, et edastades lapse sõnu, ütles tunnistaja, et ka laps rääkis paugust. Maakohus leidis, et tunnistaja jaoks oli paugu ja lasu erinevuse piir laialivalguv. Kohus leidis, et tunnistaja ütlusele lasu kuulmise kohta tugineda ei saa ning sellest ei saa järeldada, et tegemist oli tulirelvaga. Maakohtu hinnangul ei ole vaidlust selles, et süüdistatava omandis oli mitu tulirelva ja paukpüstol. Viimane tuleneb nii süüdistatava kui ka M.K. i ütlustest. Kuna süüdistatav ise eitab 08.04.2010 episoodi asetleidmist, ei ole maakohtu otsuse kohaselt võimalik temalt täpsustada, millist eset ta 08.04.2010 tulistamisel kasutas. Arvestades ülaltoodut, ei ole maakohtu hinnangul välistatud, et süüdistatav tulistas mitte tulirelvast, vaid paukpüstolist. Maakohtu otsuse kohaselt on sel juhul teo ohtlikkus väiksem, kuna oht teiste isikute tervisele ja elule on väiksem. Maakohus märkis, et asjaolu, kas süüdistatav tulistas tulirelvast või paukpüstolist, ei oma KarS § 263 p 3 kuriteokooseisu täitmise seisukohalt tähtsust ning isik vastutab avaliku korra rikkumise eest ka sel juhul, kui see on toime pandud relvana kasutatava esemega ähvardades. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub süüdistatava käitumisest, et ta tulistas püstolisarnasest esemest, mille tagajärjel kuulsid mitmed tunnistajad lasku või pauku, lapsed ehmusid ja jooksid minema ning süüdistatav lahkus sündmuskohalt. Maakohtu hinnangul tuleneb objektiivsest pildist, et eset kasutati just tulirelvast tulistamise imiteerimiseks. Sellest kontekstis on maakohtu hinnangul piisavalt selge, et eset ei kasutatud mänguasjana või meelelahutuseks, vaid pidades silmas selle eseme just tulirelvaga sarnaseid omadusi – tulistamisele kaasnev pauk või lask. Maakohus leidis, et süüdistatava teoga on objektiivselt rikutud avalikku korda KarS § 262 mõttes relvana kasutatava esemega ähvardades, täites KarS § 263 p 3 kuriteokoosseisu. Maakohus märkis, et asjaolu, et kolm last mängisid ühe lapse elukohajärgse maja hoovis politseid, imiteerisid seal sireeni ja jooksid, on igati loomulik, kuigi võis tekitada naabruses olevatele isikutele ebamugavust. Maakohtu otsuse kohaselt olnuks probleem lahendatav lapsevanematele pöördumise kaudu, kuid selle asemel, et võtta ühendust laste vanematega, 6 astus süüdistatav samme avaliku korra rikkumiseks ja tulistas püstolisarnasest esemest. Maakohtu otsuse kohaselt oli süüdistatav ühiskasutuses oleval tänavateel, vahetuses läheduses laste mängukohast, tekitas pauku ja hirmutas sihipäraselt sellega lapsi, mille tagajärjel katkestasid lapsed oma mängu. Kohus leidis, et püstolisarnasest esemest tulistamine ja paugu tekitamine rikub objektiivselt avalikku korda ja seda otseselt teo toimepanemise ajal, mitte teojärgselt. Maakohtu otsuse kohaselt tekkis vanematel hirm oma laste turvalisuse pärast juba pärast seda, kui tegu oli täide viidud, seega ei ole süüdistuses märgitud lapsevanemate sündmusejärgselt tekkinud hirm kooseisupärane tunnus ega teo koosseisupärane tagajärg. Maakohus leidis, et süüdistatav tegutses 08.04.2010 teo toimepanemisel otsese tahtlusega: ta teadis, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu ja tahtis seda. Maakohtu hinnangul nähtub süüdistatava objektiivsest teoaktist, et ta tulistas püstolisarnasest esemest laste vahetuses läheduses ajal, mil lapsed mängisid elumaja õues, tema tegevus oli sihipärane, ta teadis, et tulistamine hirmutab lapsi ja nad katkestavad mängu ning ilmselt sooviski seda. Viimasele osutab maakohtu hinnangul ka V.T. ütlustes kirjeldatud süüdistatava järgnev käitumine, sündmuskohalt rahulolevalt lahkudes ja väites, et kaklust ei ole. Maakohtu otsuse kohaselt on süüdistatava poolt kolmes episoodis toime pandud kuriteod teise astme kuriteod. Maakohus leidis, et süüdistatav materiaalset kahju ei tekitanud, kuid tekitas kahel korral ühele kannatanule füüsilist kahju – kehavigastusi. 06.08.2010 episoodis kasutas süüdistatav kehavigastuste põhjustamiseks tulirelva, lüües kannatanut tulirelva käepidemega korduvalt vastu pead. Maakohus leidis, et kahes KarS § 121 episoodis tuleb süüdistatavat karistada vangistusega sanktsiooni keskmisest määrast väiksemal määral – 8 kuu vangistusega ning KarS § 263 p 3 episoodis sanktsiooni miinimummäärale lähedases määras – 5 kuu vangistusega ning KarS § 64 lg 1 kohaselt tuleb kuritegude kogumi eest süüdistatavale liitkaristusena mõista 8 kuud vangistust. Maakohus märkis, et varasemalt karistamata isiku puhul on kriminaalhooldus vajalik meede, kuna selle kaudu on võimalik uute kuritegude toimepanemise riski maandada. Karistuse eripreventiivse mõju tõhusamaks saavutamiseks pidas kohus põhjendatuks kohaldada süüdistatava suhtes osalist šokivangistust 1 kuu 15 päeva, mis KarS § 75 lg 2 alusel kuulub kohesele ärakandmisele. Ülejäänud 6 kuud 15 päeva vangistust jäeti maakohtu otsusega tingimisi kohaldamata. Maakohtu hinnangul ei tekitaks mõistetav vangistus süüdistatavale põhjendamatuid ja ebaproportsionaalseid kannatusi, kuid annaks tõhusa signaali tema kuritegeliku tegevuse lubamatusest ja sellest, et ühiskonnas on see sügavalt taunitav. Maakohtu hinnangul on põhjendatud ka lisakaristusena KarS § 51 alusel süüdistatavalt relva omamise õiguse äravõtmine 3 aastaks. Maakohtu otsuse kohaselt tõhustab lisakaristuse mõistmine põhikaristuse eripreventiivset mõju, maandades uute süütegude toimepanemise riski. Maakohtu hinnangul ei kahandaks relva omamise õiguse äravõtmine märgatavalt süüdistatava enda ja tema pere turvalisust, kuna nende elu, tervis ja vara on endiselt piisavalt kaitstud riigi korrakaitsealase tegevusega ning süüdistatav elab linnas. Maakohus mõistis süüdistatavalt välja sundraha teise astme kuriteo eest ja kaitsja L. Nirgi õigusabi osutamisega seotud kulud üldsummas 846,80 eurot, mida on võimalik tasuda ositi 10 kuu jooksul KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava töövõimekaotust. Ülejäänud menetluskulud, ekspertiisi tasu, kaitsja E. Bulattšiku osutatud õigusabi eest, kohtueelsel uurimisel osutatud õigusabi tasu, toimiku paljundamise kulud, tuleb maakohtu arvates jätta riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava resotsialiseerimise väljavaateid. Maakohtu hinnangul käiks menetluskulude täielik tasumine osaliselt töövõimetule süüdistatavale ilmselt üle jõu. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J. Kisseljovi apellatsioon 7 J. Kisseljov taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. J. Kisseljov lubab apellatsioonis edaspidi õiguskuulekalt käituda ning leiab, et tema vastu on antud valetunnistusi ja loodud vandenõu. Süüdistatav märgib, et tema naabrid takistasid tal maja ehitamist ja saatsid tema juurde ebapädeva uurija. Apellant väidab, et pärast kallaletungimist, ööl vastu
14. 2010 lõi A.G. ehitusplatsil katki kaks pakettakent ning ta teatas sellest politseisse. Apellatsiooni kohaselt andsid kriminaalasjas tunnistajateks olnud lapsed tema vastu valeütlusi, kuna olid oma vanemate poolt mõjutatud. Veel ei nõustu J. Kisseljov temalt väljamõistetud ekspertiisi ja kaitsja tasuga. Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist, J. Kisseljovi poolt toimepandud teo ümberkvalifitseerimist relvaga ähvardades rahu rikkumiseks ja J. Kisseljovile rangema karistuse mõistmist. Apellatsiooni kohaselt süüdistati J. Kisseljovi KarS § 263 p 3 alusel relvaga ähvardades rahu rikkumises, kuid maakohus mõistis J. Kissejovi süüdi KarS § 263 p 3 alusel relvana kasutatava esemega ähvardades avaliku korra rikkumises. Prokurör leiab, et arvestades seda, et prokuratuur taotles isiku süüdimõistmist relvaga ähvardamises, mis pandi toime kolme alla 12-aastase lapse puhul, tuleb selle episoodi eest karistust oluliselt suurendada. Apellatsiooni kohaselt tulistas süüdistatav tulirelvast kolme väikese lapse suunas seetõttu, et viimased tekitasid mängides lärmi, mis süüdistatavat häiris. Prokurör märgib, et D. J, kes kuriteo toimepanemise ajal 08.04.2010 oli 9-aastane, andis 07.12.2011, st poolteist aastat pärast kuritegu ütlusi, et ta ka tänasel päeval kardab J. Kisseljovi. D. J. ema, tunnistaja I.T. andis ütlusi, et tulistamise tõttu kardavad tema tütar ja tema ise tänase päevani oma turvalisuse pärast. Apellatsiooni kohaselt lõi süüdistatav 05.07.2009 episoodis kannatanut korduvalt jalaga vastu jalgu ja lükkas A.G. ca 150 cm kõrguselt vundamendilt alla kividele, mille tulemusel A.G. murdis parema sääreluu eesmise serva ja sisemise pekse. Prokurör märgib, et 12.05.2010 ekspertiisi kohaselt põhjustas kuritegu pikaajalise tervisekahjustuse kestusega rohkem kui 4 nädalat, kuid vähem kui 4 kuud. Apellatsiooni kohaselt peksis süüdistatav 06.08.2010 episoodis kannatanut korduvalt püstoli käepidemega vastu pead – elutähtsasse organisse, mille tagajärjel olid kannatanul põrutushaavad laubal, vasaku kõrva taga ja pealael, ta nägu oli üleni verine ja ta hakkas teadvust kaotama. Seega pani süüdistatav prokuröri hinnangul toime kolme vägivallategu, millest kahes kasutati relva, peaaegu 1 aasta jooksul. Prokurör märgib, et jääb karistuse osas taotluse juurde, mille esitas 27.03.2012 kohtuistungil ja mille kohaselt karistused võiksid jääda alla keskmist määra: esimene KarS § 121 episood (05.07.2009) 1 aasta vangistust, teine KarS § 121 episood 1 aasta vangistust, KarS § 263 p 3 episood 2 aastat vangistust. Samuti taotleb prokurör, et karistused liidetaks ja lõplikuks karistuseks mõistetaks 4 aastat vangistust. KarS § 74 lg 2 alusel taotleb prokurör, et 6 kuud vangistust pööratakse täitmisele koheselt, ülejäänu 3 aastat ja 6 kuud jäetaks täitmisele pööramata ning KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel kohaldataks katseaega 2 aastat. Apellatsiooni kohaselt tegi maakohus tunnistaja J.S., süüdistatav J. Kisseljovi ja tunnistaja M.K. ütlustele tuginedes järelduse, et pole tõendatud, et J. Kisseljov tulistas tulirelvast, kuid ei võtnud põhjendamatult arvesse V.T. , D. J., V.T. ja V.T. ütlusi, mis tõendavad, et süüdistatav J. Kisseljov tulistas tulirelvast. Prokurör toob välja, et kuigi maakohus ei pidanud usaldusväärseks M.K. ja J. Kisseljovi ütlusi, tugines ta nende isikute ütlustele, jõudes järeldusele, et süüdistatav tulistas paukpüstolist. Prokuröri hinnangul tegi maakohus sellest tulenevalt vale järelduse, et ei ole tõendatud, et J. Kisseljov tulistas tulirelvast. Prokurör on seisukohal, et jättes kõrvale osa tunnistajate kohtus antud ütlused, on maakohus läinud vastuollu KrMS § 61 lg 2 sätestatud põhimõttega tõendite kogumis hindamise kohata 8 ning rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, millega kaasnes põhjendamatu kohtuotsus. Lisaks on maakohus prokuröri hinnangul jätnud arvestamata Riigikohtu seisukohaga, mille kohaselt eeldab kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi tõendite kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. Jättes kõrvale süüdistatava ja tunnistaja M.K. i ütlused paukpüstolist, mis maakohtu hinnangul tervikuna ei olnud usaldusväärsed, ning võttes aluseks tunnistajate ütlused püstolist kui tulirelvast, mis maakohtu hinnangul tervikuna olid usaldusväärsed, saab prokuröri hinnangul jõuda järelduseni, et J. Kisseljov tulistas tulirelvast. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused
15. Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja süüdistatava apellatsiooni. Prokuröri apellatsioonile vaidlesid nad vastu. Prokurör palus enda apellatsiooni rahuldada ja süüdistatava apellatsiooni jätta rahuldamata.
16. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
18. Süüdistatava apellatsioon on esitatud maakohtu otsuses (2 kd tl 80-90) uuritud tõendite hindamisele ja esitatud järeldustele ning selles taotletakse J. Kisseljovi õigeksmõistmist. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav J. Kisseljov maakohtus antud ütluste juurde. Ringkonnakohus märgib, et apellatsioonimenetlus ei ole kriminaalasja menetluse uuesti läbi viimine samas mahus nagu see toimus maakohtus. Maakohus on süüdistatava vastuväidetesse suhtunud analüüsivalt ning motiveerinud, miks neid ei saa pidada usaldusväärseks.
19. Ringkonnakohtus väljendasid süüdistatav ja kaitsja kaitseversioonina endiselt seisukohta, et asjas üle kuulatud tunnistajad pole rääkinud tõtt ja on olnud huvitatud J. Kisseljovi kahjustamisest. Süüdistatava ennastõigustavatesse ütlustesse tuleb jätkuvalt suhtuda kriitiliselt. Süüdistatava hoiak ellusuhtumisse avaldus ka ringkonnakohtus, kui ta märkis, et kuna tema naabrid tarvitasid väidetavalt liigselt alkoholi, siis ta ei käinudki ilma püstolita hoovil. Süüdistuses märgitud 05.07.2009 sündmuse osas leidis süüdistatav, et kannatanu A.G. sülitas tema maja kõrval ja süüdistatav vihastus seepeale ning karjus A.G. i aadressil. Seejärel oli kannatanu A.G. läinud aeda ja hüpanud ise liiva sisse, kus mingeid kive polnud. Süüdistatav väitis, et tema pole kindlasti kannatanu A.G. tõuganud. Maakohus on selles episoodis põhjalikult käsitlenud kannatanu A.G. i, tunnistajate I. B., K.B. ja Ü.P. ütlusi, samuti patsiendikaardis ja ekspertiisaktis sisalduvat informatsiooni ning põhjendatult tuvastanud süüdistatava süü selles, et kannatanu mitte ise ei hüpanud kuskilt alla, nagu esitleb kaitseversioonina süüdistatav, vaid tema tõukajaks oli J. Kisseljov. Eelnimetatud tunnistajad on olnud ajaliselt kuriteosündmuse vahetud tajujad.
20. 06.08.2010 asetleidnud sündmuse osas väitis süüdistatav, et ta lõi kannatanu A.G. le püstoliga Margolin vastu pead seetõttu, et A.G. ei saaks tema käest püstolit kätte. Eelnevalt oli A.G. narrinud süüdistatava koera. Ringkonnakohtul ei ole mõistlikku põhjust kahelda kannatanu A.G. i ütlustes ja süüdistuses nimetatud kuriteosündmuse toimumises, sest vägivallateo toimepanemist süüdistatava poolt kinnitavad tunnistaja N. G ütlused, patsiendikaart ja hädanumbrile 110 tehtud kõnesalvestis. 9 Tunnistaja N. G. oli samuti sündmuse vahetuks pealtnägijaks ning puudub igasugune alus ja mõistlik põhjendus kahelda tema poolt tajutus ja sellekohastes ütlustes kuidas süüdistatav hakkas kannatanut tänaval relvaga pähe peksma, mille tagajärjel tekkis kannatanu peast vereeritus. Maakohtu poolt analüüsitud kõnesalvestis ja selle sisu, annab selge signaali, et tegemist on ohtliku olukorra ja tõsise ründega kannatanu vastu, sest kolmel korral helistaja karjub, et „keegi tapab inimese.“ Patsiendikaardis fikseeriti kannatanul lahtised hulgihaavad peas.
21. 08.04.2010 relvaga ähvardades toime pandud rahu rikkumise osas leidis süüdistatav, et süüdistuses märgitud alaealised lapsed on õpetatud tema vastu valetama. Tal pole olnud ühtegi relva millega saaks pauku teha. Prokuröri täpsustavale küsimusele vastas süüdistatav, et tal on siiski relvaluba kolmele relvale, kuid ühtegi neist relvadest süüdistuses märgitud ajal tal kaasas polnud. Ringkonnakohus leiab nagu maakohuski, et süüdistatava selgitused ja vastuväited süüdistusele ei kõigutanud ringkonnakohtu arusaama maakohtu poolt tuvastatud süüdistatava süü olemasolus. Süüdistatav ja kaitsja ei osanud nimetada ühtegi elulist usutavat põhjendust, miks peaks kriminaalasjas üle kuulatud tunnistajad ja kannatanud andma tema isiku vastu valeütlusi. Kaitseversiooni lapseealiste isikute võimalikust fantaasiast on juba käsitlenud maakohus ning selle väite ka ümber lükanud, märkides õigustatult, et lapsed avaldasid juhtunust kohe pärast sündmust ka täiskasvanud isikutele. Maakohtu otsusega süüdistatavale süüks arvatud kuritegude osas leiab ringkonnakohus seega, et süüdistatava lihtsakoelised eitavad väited kuritegude mittetoimepanemisest ei kummuta siiski maakohtus uuritud süüstavate tõendite ja järelduste sisu. 6.1 Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri apellatsioonis esitatud põhjendustega, et maakohtu otsuses esitatud järeldus, mille kohaselt süüdistatav kasutas paukpüstolit, ei ole tõendamist leidnud. Apellatsiooni kohaselt tegi maakohus tunnistaja J.S., süüdistatav J. Kisseljovi ja tunnistaja M.K. i ütlustele tuginedes järelduse, et pole tõendatud, et J. Kisseljov tulistas tulirelvast, kuid ei võtnud põhjendamatult arvesse V.T. , D. J., V.T. ja V.T. ütlusi, mis tõendavad, et süüdistatav J. Kisseljov tulistas tulirelvast. Prokurör toob välja, et kuigi maakohus ei pidanud usaldusväärseks M.K. ja J. Kisseljovi ütlusi, tugines ta nende isikute ütlustele ja jõudis järeldusele, et süüdistatav tulistas paukpüstolist. Prokuröri hinnangul tegi maakohus vale järelduse, et ei ole tõendamist leidnud J. Kisseljovi tulistamine tulirelvast. Prokurör on seisukohal, et jättes kõrvale osa tunnistajate kohtus antud ütlusi, on maakohus läinud vastuollu KrMS § 61 lg 2 sätestatud põhimõttega tõendite kogumis hindamise kohta ja rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröri seisukohaga, et maakohus pole 08.04.2010 sündmuste tuvastamisel tõendeid hinnanud kogumis ja siseveendumuse alusel. 6.2 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on süüdistatava poolt tulistamisega seonduvaid olemasolevaid tõendeid ammendavalt analüüsinud. Prokuröri poolt apellatsioonis viidatud V.T. , D. J, V.T. ja V.T. kirjeldavad küll asetleidnud sündmust tervikuna ja nende kirjeldustes esineb sõna „püstol“, kuid kas tegemist oli tulirelvaga selle tähenduses, keegi isikulistest tõenditest kinnitada ei tea. Püstolit kriminaalasja kohtueelses menetluses pole leitud, ära võetud ega uuritud. Olukorras, kus prokurör apellatsioonis leiab, et süüdistatav tulistas tulirelvast, peavad selleks olema ka 10 kindlad tõendid. Käesoleval juhul pole tulirelva kasutamise kohta materiaalseid tõendeid, mida tavaliselt kohtupraktikas esitatakse ja tõendamisel kasutatakse. Isikute ütlustes esinevad erinevused heli tajumises (kes tajus pauku ja kes lasku) ei võimalda kindlasti järeldada, et süüdistatav tulistas just tulirelvast. Alaealine tunnistaja V.T. teab üldsõnaliselt öelda, et süüdistataval oli püstol. Tema isa, tunnistaja V.T. teab edastada poja poolt tajutut, ise ta süüdistatava käes relva ei näinud. Tunnistaja V.T. pole ise lasku kuulnud ega süüdistatava käes tulirelva näinud. Tunnistaja V.T. kuulis ka ise lasku ning lasu toimumine polegi maakohtu otsuse kohaselt vaidlusaluseks küsimuseks. Tunnistaja J.S. kuulis tänaval pauku ja kuulis tütre käest kuidas J. Kisseljov oli tulistanud. Tunnistaja M.K. ütluste osas esitatud järeldustes (2 kd tl 80-81) nõustub ringkonnakohus maakohtuga. Maakohus järeldas õigustatult, et 08.04.2010 sündmuste osas M.K. püüdis oma isale J. Kisseljovile luua kunstlikult alibit, väites, et paukpüstolist tulistajaks oli hoopis tema. Kohus on motiveerinud miks ei saa usaldada tunnistaja M.K. ütlusi tema poolt 08.04.2010 paukpüstolist kassi tulistamises ja miks sellele ei ole võimalik tugineda kohtuotsuse tegemisel. Ringkonnakohus leiab, et maakohus pole tõendite kogumis hindamisel rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Maakohus on isikuliste tõendite puhul kogutud teavet hinnanud siseveendumusele rajanevalt. Eeltoodust tulenevalt pole võimalik maakohtule ette heita järeldustes sisalduvat. Maakohus on tuvastanud, et süüdistatava omandis oli mitu tulirelva ja paukpüstol. Maakohus järeldas selle nii süüdistatava kui ka tunnistaja M.K. i ütlustest. Kohtupraktika kohaselt on aktsepteeritud olukorda, kus isiku ütlused loetake teatud osas tõele mittevastavaks, mõnes konkreetses küsimuses aga asjakohaseks ja usaldusväärseks (Tartu RKKo-d nr 1-08-3124, 1-11-13095). Kuna süüdistatav ise eitas 08.04.2010 episoodi asetleidmist, siis polnud maakohtu otsuse kohaselt võimalik tema ütlustega detailsemalt selgitada, millist eset ta 08.04.2010 tulistamisel kasutas. Maakohtu hinnangul ei ole välistatud, et süüdistatav tulistas mitte tulirelvast, vaid paukpüstolist. Tõusetunud kõrvaldamata kahtlus on käesoleval juhul sedavõrd oluline, et KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb lahendada põhjendatult süüdistatava kasuks. Maakohtu järelduse kohaselt on paukpüstoli puhul teo ohtlikkus väiksem, kuna oht teiste isikute tervisele ja elule on väiksem. Samas maakohus märkis, et asjaolu, kas süüdistatav tulistas tulirelvast või paukpüstolist, ei oma KarS § 263 p 3 kuriteokooseisu täitmise seisukohalt tähtsust ning isik vastutab avaliku korra rikkumise eest ka sel juhul, kui see on toime pandud relvana kasutatava esemega ähvardades. Maakohtu otsuse kohaselt nähtub süüdistatava käitumisest, et ta tulistas püstolisarnasest esemest, mille tagajärjel kuulsid mitmed tunnistajad lasku või pauku, lapsed ehmusid ja jooksid minema ning süüdistatav lahkus sündmuskohalt. Maakohtu poolt esitatud KarS § 263 p 3 süüteokoosseisu asjaolude tuvastamisega (2 kd tl 8990) nõustub ka ringkonnakohus. Seega tuvastas maakohus olemasolevate tõendite põhjal õigustatult, et süüdistatava poolt tulirelvast tulistamine pole tõendamist leidnud, küll on aga võimalik järeldada, et 08.04.2010 kella 16-18 paiku Kohtla Järvel Järve linnaosas XXX maja juures kasutas süüdistatav relvana kasutatavat eset ja hirmutas sellest õhku tulistades lapsi.
22. Prokurör toetas enda apellatsiooni ja taotles endiselt süüdistatava karistamist reaalse vangistusega 6 kuud, leides et maakohtu mõistetud karistus on liiga leebe. Ringkonnakohus 11 selle seisukohaga ei nõustu ja leiab, et maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud KarS § 56 põhimõtetega. Põhjalikus karistuse mõistmise analüüsis on maakohus (2 kd tl 91pöördel - 92) käsitlenud süüdistatavale karistuse mõistmisega seonduvaid üld-ja eripreventiivseid eesmärke, süüdistatava süü suurust kuritegude toimepanemisel, samuti kuritegude toimepanemisest möödunud aega. Veel on maakohus arvestanud asjaolu, et J. Kisseljov on varasemalt väärteo ja kriminaalkorras karistamata. Lisaks on maakohus arvestanud süüdistataval mitmete üldhaiguste olemasolu ja töövõimekaotust. Samas nähtub maakohtu karistuse mõistmise motiveeringust, et maakohus on kaalunud mõistetava karistusliigina ka rahalist karistust, kuid leidnud siseveendumusele rajanevalt, et selline karistusliik ei ole siiski piisav karistuseesmärkide saavutamiseks. Maakohus on põhjendanud süüdistatavale liitkaristusena 8 kuu vangistuse mõistmist ning leidnud, et süüdistatava puhul ei ole siiski otstarbekas kogu mõistetud vangistuse ärakandmine ning motiveerinud tema vabastamist vangistusest tingimisi katseajaga. Eripreventiivse mõju saavutamiseks kohaldas maakohus osalist šokivangistust. J. Kisseljovile mõistetud karistuse karmistamist ei pea ringkonnakohus juba maakohtu otsuses nimetatud asjaoludel põhjendatuks.
23. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis märgituga selles, et maakohus on põhjendamatult J. Kisseljovilt välja mõistnud menetluskulud. Maakohus on seoses sundraha väljamõistmise ja kaitsja L. Nirgi poolt õigusabi osutamisega seotud kulude osas juba märkinud, et need on võimalik tasuda ositi 10 kuu jooksul KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava töövõimekaotust (2 kd tl 92). Puutuvalt kaitsja L. Nirgi poolt osutatud õigusabiga, rõhutas L. Nirgi ka ringkonnakohtus, et ta käis mitmel korral Jõhvi linnas käesoleva kriminaasjaga tutvumas ja kandis kulusid riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja ja sõidu eest. Veelgi enam, ülejäänud menetluskulud, ekspertiisi tasu, kaitsja E. Bulattšiku osutatud õigusabi eest kohtueelsel uurimisel osutatud õigusabi tasu, toimiku paljundamise kulud, jättis maakohus riigi kanda KrMS § 180 lg 3 alusel, arvestades süüdistatava resotsialiseerimise väljavaateid. Maakohus juba tuvastas, et menetluskulude täielik tasumine osaliselt töövõimetule süüdistatavale käiks ilmselt üle jõu.
24. Vandeadvokaat L. Nirgi on ringkonnakohtule koos apellatsiooniga esitanud ka taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Nimetatud taotluse kohaselt palub kaitsja hüvitada 163 eurot. Kaitsja on märkinud apellatsioonimenetluseks ettevalmistuse aja, esinemise kohtuistungil, tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest ja sõidukulud (Rakvere - Tartu). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS §-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi, siis jäävad kaitsjale väljamõistetavad menetluskulud süüdistatava kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 12 Maarika Kuusk