Obsah (5)

§ 337§ 175§ 344§ 71§ 291

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 21. september 2012 Kriminaalasja number 1-11-7151 (11240100148) Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Maarika Kuusk Kr

§ 337lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 11.

aprilli 2012 kohtuotsus muutmata ja esitatud apellatsioonid rahuldamata. Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Nurmi ja Partner Advokaadibüroo kaudu kaitsja tasu Argo Küünemäele tema poolt Jaan Korkale osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluses 396 eurot.

§ 175

lg 1 p 4, § 180 lg 1 alusel välja mõista Jaan Korkalt menetluskulud, s.o kaitsja tasu Argo Küünemäe poolt osutatud õigusabi eest apellatsioonimenetluses 396 eurot riigituludesse. Jaan Korkal tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034796011 või Swedbank arveldusarvele nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr

1. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Jaan Korka, 1-117151, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse 1 jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 21.septembril
2. Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 22.septembrist
3. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 22.septembrist 2012.

§ 344

lg 3 järgi on kassatsiooni esitamise õigus prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ning teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus tunnistas J. Korka süüdi KarS § 113 järgi ja mõistis talle karistuseks 9 aastat vangistust. J. Korkale esitati süüdistus selles, et tema 08.01.2011 ajavahemikul kell 06.30 kuni 09.20 koos M. Vainokiviga peksis Lääne-Virumaal, Väike-Maarja vallas, XXX külas, maja nr XXX korteris nr X rusikate ja jalgadega V.T. pähe ja kehasse, samuti lõi teda puuhaluga korduvalt pähe, põhjustades V.T. ninaluude murru, verevalumid ja haava huulte limaskestal, hulgalised verevalumid ja marrastused näol, peas, kehal ja alajäsemetel, ulatusliku marraskil ala kaela eespinnal koos keeleluu sarve murruga, 9 haava pea juustega kaetud osal ja näol, millised vigastused on mitteeluohtlikud, ja mõlemapoolsed rinnakelme vigastusega roiete hulgimurrud, millised vigastused on eluohtlikud, ning lõi V.T. noaga kaela, põhjustades sellega kaela tungiva ja läbistava torke-lõikevigastuse kaelaorganite ja veresoonte vigastusega, millele järgnes mehhaaniline lämbus hingamisteede sulgusest sinna valgunud verega ja V.T. surm. Seega J. Korka, tappes teise inimese, pani toime KarS § 113 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohus leidis, et tapmise objektiivse süüteokoosseisu olemasolu J. Korka tegevuses on kohtus tõendamist leidnud eelkõige J. Korka enda ütlustega. Maakohtu otsuse kohaselt on J. Korka tunnistanud kannatanu peksmist käte ja jalgadega, puuhaluga, kannatanu torkamist noaga kaela kahel korral ning on pärast toimunut paljudele inimestele rääkinud, et tappis inimese. Maakohtu hinnangul tõendavad J. Korka poolt tapmise toimepanemist ka M. Vainokivi ütlused, kohtuarstliku ekspertiisi aktis toodud vigastuste tekkemehhanismi ja surma põhjuse kirjeldus ning ekspert Marat Jeržanovi kohtus antud ütlused. Maakohus ei pidanud põhjendatuks J. Korka kaitsja seisukohta, et tegemist on provotseeritud tapmisega KarS § 115 järgi. Maakohus märkis, et J. Korka ütlustest nähtub, et V.T. ütles J. Korka elukaaslase kohta "lits", J. Korka rääkis sellest paljudele inimestele ning mitmed tunnistajad on seda ka kohtus kinnitanud. J.L. , kes J. Korka väitel seda solvangut samuti kuulis keeldus kohtus ütlusi andmast

§ 71alusel.

Sündmuskohal viibinud M. Vainokivi ütlustest nähtub, et ta otseselt ei kuulnud V.T. sellist solvangut ütlemas ning tema väitel kannatanu eitas solvamist ja oli temalt küsinud "kas sa ei kuulnud, ma ei öelnud sedasi". Samas väitis M. Vainokivi, et kuulis, kui J. Korka käskis V.T. l naise käes vabandust paluda. Eelnevast nähtub maakohtu hinnangul, et V.T. võis J. Korka elukaaslase J. L suheldes nimetatud väljendit kasutada ning kahtlemata on selline väljend solvav. 2 Maakohus viitas Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-86-04 ning märkis, et kaitsja ei ole kohtueelsel menetlusel ega ka kohtus esitanud taotlust kohtupsühholoogiaekspertiisi läbiviimiseks, mistõttu lahendas maakohus küsimuse J. Korkal esinenud erutusseisundi või selle puudumise kohta muudele tõenditele tuginedes. Maakohus leidis, et kannatanu poolt ülalnimetatud solvava väljendi kasutamine võis küll J. Korkat ärritada, kuid ei tekitanud temas hingelise erutuse seisundit KarS § 115 mõttes. Maakohtu hinnangul ei olnud solvangu näol tegemist tõsise isikuvastase ründega, mis J. Korkat selgelt provotseeris. Maakohus pidas tavapäraseks, et pikaajalise alkoholitarvitamise käigus kasutatakse karmimat kõnepruuki ja väljendeid, mida tavapärastes olukordades ei kasutata, kuid maakohtu hinnangul ei saa selliste väljendite kasutamist lugeda selgelt provotseerivaks, eriti asjaoludel, mil tegemist on ühe solvava sõna ühekordse väljaütlemisega, mida kannatanu järgnevalt eitas ja mida keegi peale süüdistatava ei kuulnud. Maakohtu hinnangul oli tegemist tugevas alkoholijoobes inimeste vahelise suhtlusega, kus üksteisest enam aru ei saadud või ei tahetud saada ning kus on kadunud enesekontroll, konfliktid on kerged tekkima ja kus väidetavale solvangule järgnes tugevast alkoholijoobest tingitud ilmne ülereageering – kannatanu peksmine köögis ja esikus, kannatanu lahkumise takistamine, tema esikust kööki tagasi lohistamine, seal jalgadega pähe ja rindkeresse peksmine, puuhaluga pähe peksmine ja korduv noaga kaela torkamine. Maakohus märkis, et otsustamaks, kas J. Korka oli teo toimepanemise ajal sellises erilises erutusseisundis, mis tingiks tema tegude ümberkvalifitseerimise KarS § 115 järgi, tuleb vaadelda ka tema käitumist pärast tapmise toimepanemist. Maakohtu hinnangul on äkki tekkinud erilise erutusseisundi puhul eeldatav, et see seisund ei jää pikaks ajaks kestma ja selle seisundi möödumisel järgneks sügav ehmatus ja kahetsus juhtunust. J. Korka käitumine pärast tapmist sellele aga kohtu hinnangul ei viita: ta asus kohe kuriteojälgi kõrvaldama, verejälgi koristama, tapmispäeval ja ka järgmisel päeval otsis J. Korka laibast vabanemise võimalusi ja küsis selleks abi mitmelt isikult. Ka see, mida ja kuidas J. Korka toimepandud tapmisest teistele isikutele rääkis viitab maakohtu hinnangul sellele, et ta suhtus toimepandusse kui õiglasse karistusoperatsiooni, mitte äkki tekkinud hingelise erutuse seisundis toime pandud kahetsusväärsesse teosse. Maakohtu otsuse kohaselt on J. Korka toimepanduga uhkustanud ning sellest rõõmsalt ja värvikalt nalja heites kõnelenud. Maakohus märkis, et A.K. ütlustest nähtub, et J. Korka, olles politsei poolt kinni peetud, ütles politseiautos naerul näoga, et tema naise kohta ei ütle keegi „lits“. M.K. ütlustest nähtub, et J. Korka oli rõõmsas meeleolus ja nimetas juhtunud loomulikuks kaoks. J.M. ütluste kohaselt rääkis J. Korka kannatanul silmade väljatorkamisest ja laiba kallal rõvetsemisest. K.P. ütlustest nähtub, et J. Korka oli öelnud, et karistas kedagi natuke. A.L. ütlustest nähtub, et J. Korka rääkis kellegi kõri läbi tõmbamisest, et pidi noaga mitu korda lõikama, sest kannatanu kohe ei surnud. Ülaltoodut arvestades leidis maakohus, et J. Korka poolt toimepandu vastab KarS § 113 järgi kvalifitseeritava tahtliku tapmise objektiivsele süüteokoosseisule ja tema puhul puudub provotseeritud tapmise puhul nõutav eriline isikutunnus – kannatanupoolsest vägivallast või solvamisest põhjustatud tugev hingeline erutusseisund. Hinnates J. Korka poolt kannatanu peksmist jalgadega pähe ja rindkeresse, kannatanu peksmist puuhaluga pähe ja eelkõige kannatanu korduvat löömist noaga elutähtsasse organisse – kaela, saab maakohtu hinnangul järeldada vaid seda, et J. Korka tegutses kavatsetult eesmärgiga kannatanut tappa. Tapmiskavatsusele viitab maakohtu hinnangul ka tema poolt hiljem A. L. öeldu, mille kohaselt pidi ta noaga mitu korda lõikama, sest kannatanu kohe ei surnud. Maakohtu otsuse kohaselt J. Korka poolt toimepandu õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Maakohus leidis, et J. Korka karistust kergendavaks asjaoluks on süü tunnistamine ning karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Maakohus võttis arvesse nii seda, et J. Korka omas töökohta ja tema ülalpidamisel oli kaks alaealist last, kui ka seda, et kannatanu, tarvitades mõõdutundetult alkoholi ja viies end raskesse alkoholijoobesse, pani end olukorda, kus konfliktid on ka tühistest asjadest kerged tekkima ning suureneb oht sattuda kuriteo ohvriks. 3 Apellatsioonides esitatud taotluste sisu J. Korka apellatsioon J. Korka taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning enda süüdimõistmist KarS § 115 järgi ja karistamist 1-5 aastase vangistusega, millest osa jäetaks tingimisi katseajaga kohaldamata. J. Korka palub kohtul arvesse võtta, et ta on oma süüd tunnistanud ja juhtunut kahetsenud. Süüdistatav märgib, et tal ei olnud põhjust kannatanut tahtlikult tappa, kuna viimane oli tema pikaaaegne tuttav ning vihavaenu nende vahel ei olnud. Apellatsiooni kohaselt tekkis J. Korkal kannatanuga konflikt, kuna kannatanu solvas tema naist sõnaga „lits“ ega vabandanud selle eest, misjärel läks süüdistatav eneselegi arusaamatult järjest rohkem närvi ja ei saanud aru, mida teeb. J. Korka märgib, et ei oska oma käitumist tapmise toimepanemise järel seletada ning ei tea, miks kohe politseisse ei helistanud. Apellatsiooni kohaselt oli J. Korka juhtunust ehmunud, ei teadnud mida teha, ei tahtnud oma perest lahkuda ja kartis kannatanu lähedaste kättemaksu. J. Korka märgib apellatsioonis, et ei ole kellegi ees tapmisega uhkustanud. Süüdistatav palub kohtul arvesse võtta, et ta ei ole varem ühtegi isikuvastast süütegu toime pannud, teda on karistatud vaid varavastaste süütegude eest ning sedagi viimati 2004. aastal. Samuti palub J. Korka kohtul arvestada tunnistajate ütlustega, mille kohaselt on ta vaikne, rahulik ja abivalmis inimene. J. Korka märgib lisaks, et tal on kaks väikest last, tema elukaaslane ei saa nende kõrvalt tööl käia ning on sattunud raskesse majanduslikku olukorda. J. Korka kaitsja apellatsioon J. Korka kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning J. Korka süüdimõistmist KarS § 115 järgi ja talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et maakohus on vääralt asunud seisukohale, et süüdistatav J. Korka tegevus antud kriminaalasjas tuleb kvalifitseerida KarS 113 järgi. Kaitsja hinnangul on kohus põhjendamatult ja arusaamatult asunud kannatanu tegevust süüdistatava elukaaslase solvamisel õigustama. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses toodud käsitlusega, et väljendi „lits“ kasutamine on alkoholi tarbimise ajal tavapärane ning ei saanud süüdistataval esile kutsuda erutust. Apellatsiooni kohaselt ei ole kohtuliku uurimise käigus süüdistatava poolt antud ütlusi kahtluse alla seatud ja kohus on otsuse tegemisel lähtunud just süüdistatava ütlustest, mille kohaselt oli kannatanu tema sõber juba kümmekond aastat ja nende vahel ei olnud kunagi tõsiseid riidusid ega kähmlust. Süüdistatava ütluste kohaselt ei olnud 07.-08.01 ühise pidutsemise käigus nende vahel mingit sõnavahetust ega tüli ning seda on kohtulikul uurimisel kinnitanud tunnistajad A., R ja K.P.. Kaitsja märgib, et kohtuliku uurimise käigus ei ole tuvastamist leidnud, et süüdistatavad või kannatanu oleksid omavahel teineteisega roppude või solvavate väljenditega vestelnud või ebaviisakalt vestelnud naabrite või kolmandate isikutega. Apellatsiooni kohaselt ei seadnud maakohus kahtluse alla fakti, et kannatanu nimetas süüdistatava elukaaslast “litsiks” ega ka fakti, et süüdistatav palus kannatanut, et viimane paluks selle eest andeks. Kaitsja hinnangul oli süüdistatava elukaaslase nimetamine “litsiks” ilmselgelt väga solvav ning see tekitaks erutusseisundi igas keskmises inimeses. Kaitsja leiab, et iga isiku abikaasa nimetamine tema enda kodus sellisel viisil on ääretult solvav ja ilmselgelt võib tekitada erutusseisundi, mis piirab isiku võimet oma käitumist juhtida. Kaitsja hinnangul leidis süüdistatava poolne rünne aset vahetult pärast solvangu tegemist, sündmuste kulg oli vahetu ja katkematu ning kannatanupoolse solvangu tegemist väljendas süüdistatav tunnistajatele ka vahetult pärast sündmust. 4 Tunnistajad on kohtus kinnitanud, et nad ei uskunud, et süüdistatav oleks võimeline kedagi tapma ja arvasid, et süüdistatav ei räägi tõtt ning räägib tapmisest üksnes rumalusest ja suurustamiseks. Eeltoodu kinnitab kaitsja hinnangul, et asjaolu, mis viis süüdistatava endast kannatanu suhtes välja, pidi olema olulise kaalu ja tähendusega. Süüdistatava elukaaslase nimetamine “litsiks” saab kaitsja hinnangul olla sellisel määral solvanguks, mis provotseeris süüdistatavat süütegu toime panama, sest tema võime oma käitumist juhtida oli erutuse tõttu piiratud. Apellatsiooni kohaselt puuduvad kriminaalasjas igasugused tõendid, mis kuidagiviisi seaksid eelöeldu kahtluse alla või annaksid teistsuguse selgituse selle kohta, miks süüdistatav kannatanut ründas. Apellatsiooni kohaselt jättis maakohus põhjendamatult ja menetlusnorme rikkudes rahuldamata kaitsja taotluse avaldada süüdistatava elukaaslase J.L. poolt kohtueelses menetluses antud ütlused osaliselt. Kuna J. L keeldus kohtus ütluste andmisest, siis esitas kaitsja tuginedes

§ 291lg 1 p-le 2 ja lg-le 3 taotluse ütluste osaliseks avaldamiseks.

Avaldamise tingis apellatsiooni kohaselt asjaolu, et süüdistatava elukaaslane väljendas kohtueelses menetluses selgesõnaliselt, et kuulis isiklikult kannatanu poolset solvangut. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone nendes esitatud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata.
2. Ringkonnakohus, olles uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p

2. Apellatsioonid on esitatud maakohtu otsuses (2 kd tl 82-88) uuritud tõendite hindamisele ja esitatud järeldustele ning sellest tulenevalt taotletakse J. Korkale süüks arvatud tapmise ümberkvalifitseerimist kergema eluvastase süüteona, s.o provotseeritud tapmisena KarS § 115 järgi. Süüdistatava ja kaitsja kaitseversioonid sisuliselt kordavad juba maakohtus avaldatud vastuväiteid ning maakohus on otsuse motiveerivas põhiosas vastuväidetele hinnangu andnud ning need kummutanud. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav J. Korka maakohtus antud ütluste juurde. Ta leidis endiselt, et kannatanu poolt tema elukaaslase kohta väljendi „lits“ väljaütlemine oli solvav. Süüdistatav ei osanud täpsemalt vastata kohtu küsimusele erutusseisundi kohta. Kohtu küsimusele, miks oli vaja kannatanu suhtes sedavõrd intensiivselt mitmesugust vägivalda kasutada, ei osanud süüdistatav täpsemalt selgitada ning väitis, et selles oli süüdi alkohol.
3. Ringkonnakohus ei nõustu nagu maakohuski apellatsioonide seisukohaga, et süüdistatava ja kannatanu vahel asetleidnud käitumissituatsioonis on tegemist provotseeritud tapmisega. Selle kummutab muuhulgas tapmisteo objektiivne väline pilt. Samuti nähtub maakohtus uuritud tõenditest, et süüdistatav kasutas kannatanu suhtes vägivalda valimatult (1 kd tl 141143). Nii väljendas ta oma tegu järgmiselt: „Ma peksin kannatanut. Ajaliselt ei oska öelda, kui kaua see peksmine kestis. Võib-olla 5 minutit… Ma ei kujuta ette palju käe-ja jalalööke oli. Ma ei lugenud… Puuhalu sain pliidi kõrvalt ja lõin sellega kolm või neli korda pähe. Mingi hetk võtsin köögi laualt noa, torkasin kaela. Ma ei tea miks ma selle noa võtsin.“ 5 Süüdistatava eelnimetatud ütlused annavad usaldusväärse info tema tahtlusest kannatanut peksta pikema aja jooksul käte ja jalgadega ning esemetega. Lõpuks kulmineerus tema tegevus ilmselgelt eluga kokkusobimatu tegevusega, s.o noaga kannatanut kaela torgates. Uuritud tõenditest tulenev pikemaaegne süüdistatava valimatu vägivaldne käitumine kannatanu suhtes ei ole kindlasti seostatav äkki tekkinud erutusseisundis spontaanse hetkelise käitumisega, mis koosneks mõnest vägivaldsest käitumisaktist, kus kohus peaks kaaluma süüteokoosseisu KarS § 115 mõttes. Abipakkuv kriteerium tapmistahtluse tuvastamisel on veel kannatanu ekspertiisiaktis fikseeritud ja maakohtu otsuses uuritud vigastuste rohkus ja iseloom (muuhulgas ninaluude murd, keeleluu sarve murd, roiete hulgimurrud, hulgalised verevalumid peas, surmav torkelõikevigastus kaelas). Selline ulatuslik rünnak ja põhjendamatu vägivald ja ei saa kuidagi olla õigustatud kannatanu käitumisega ja tema poolt väljaöeldud verbaalse väljendiga.
4. Maakohus on kannatanu V.T. poolt J.L. suhtes öeldud väljendile juba hinnangu andnud ning pidanud sõna „lits“ solvavaks. Põhjendatult on maakohus viidanud asjaolule, et erutusseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt (RKKKo nr 3-1-1-86-04). Ringkonnakohus möönab, et kannatanu poolt süüdistatava elukaaslase nimetamine halvustava sõnaga ei ole korrektne keelekasutus normaalses kultuuriruumis. Küll on aga enamjaolt täheldatav vulgaarse keelekasutuse aktiveerumine isikute joobeseisundis olles. On üldteada asjaolu, et joobeseisundis isikud käituvad tihti tühistel põhjustel ettearvamatult, osutudes seejuures aktiivselt vägivaldseks. Kohtupraktika kinnitab hulgaliselt nn olmetapmisi, mis on toimepandud ühise alkoholitarvitamise käigus ja kus tapmisteo on vallandanud kannatanu ebatsensuurne või valimatu sõnakasutus. Kindlasti peavad selliste tapmistegude kvalifitseerimiseks provotseeritud tapmisena olema erilised asjaolud, vastasel korral tuleks alkoholitarvitamise käigus tekkinud tülide tagajärjel toime pandud tapmised kvalifitseeridagi enamjaolt kui tapmised, mis on ajendatud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundist ja annavad süüdistatava teole justkui õigustuse.
5. Käesolevas kriminaalasjas uuritud tõendid ei võimalda kindlasti teha süüdistatava tegevuse põhjal järeldust tapmisest, mis on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Nimelt on süüdistatava poolt kasutatud erinev vägivald (käte ja jalgadega peksmine, puuhaluga pähe ja noaga kaela löömine), mis leidis aset korteri erinevates ruumides, olnud süüdistatava mõtestatud kavatsetud tegevus. Maakohus on õigustatult viidanud siinjuures süüdistatava J. Korka enda ütlustele. Oluliseks tõendiks on ka kaassüüdistatava M. Vainokivi ütlused, kes on detailselt kirjeldanud J. Korka eluvõtvat vägivaldset tegevust kannatanu suhtes (1 kd tl 120-123). Nii on M. Vainokivi kirjeldanud kuidas J. Korka peksis kannatanut käte ja jalgadega võttis köögist puuhalu löömiseks ja lõi sellega kannatanut pähe esikus. Köögist võttis J. Korka ka kirve, millega tahtis kannatanule lüüa, aga M. Vainokivi astus vahele ja võttis kirve ära. J. Korka tahtlust ja teadlikkust kannatanu surma saabumise osas kinnitab ka tema poolt M. Vainokivile öeldu, pärast seda kui ta on kannatanule noaga kaela löönud. Nimelt väljendas J. Korka M. Vainokivile, et „ongi kõik, ongi läinud… ( 1 kd tl 123) .“ Tähelepanuta ei saa jätta käesolevas kriminaalasjas süüdistatava hilisemat suhtumist ja tegevust pärast kannatanu suhtes toime pandud tapmistegu. Kuriteo toimepanemisele järgnevalt asus J. Korka verejälgi koristama, põletas verega määrdunud riideesemeid, tegi ettevalmistusi kannatanu laiba äraviimiseks. 6 Eelkirjeldatu ei anna ringkonnakohtu arvates kuidagi järeldada süüdistataval äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse kui lühiajalise seisundi olemasolust, mida tuleks kvalifitseerida KarS § 115 järgi.
6. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusnorme kui jättis avaldamata süüdistatava elukaaslase J.L. ütlused. Nimetatud küsimus oli lahendamisel ka maakohtus (2 kd tl 33). Süüdistatava J. Korka kaitsja A. Küünemäe taotles kohtult J. Korka elukaaslase J.L. eeluurimisel antud ütluste osalist mõne lauselist avaldamist, kuna kohtuistungil ei soovinud J. L enam oma elukaaslase vastu ütlusi anda. Prokurör ei olnud maakohtus nõus J.L. ütluste osalise avaldamisega ja leidis, et

§ 291

lg 1 p 2 ( kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast) ei võimalda tunnistaja ütluste ja lausete osalist ainult kaitsja poolt soovitud ja temale meelepärases mahus avaldamist ning need tuleks vastu võtta tervikuna. Maakohus ei rahuldanud kaitsja taotlust tunnistaja J.L. ütluste osaliseks avaldamiseks ja leidis, et puuduvad erandlikud asjaolud

§ 291lg 3 mõttes, millest juhinduvalt kohus peaks osaliselt vastu võtma J.L.

varasemad eeluurimisel antud ütlused. Muuhulgas märkis maakohus, et sellise tõendi vastuvõtmine eeldab seda, et ütluste andmise asjaolud ning tunnistaja isik ei anna alust kahelda tõendi usaldusväärsuses. Tunnistaja J.L. isiku puhul tuvastas maakohus olukorra, kus isik on ütlusi andnud ning siis jällegi ei soovinud neid anda ja seetõttu kohus kahtles tõendi usaldusväärsuses ja ei rahuldanud kaitsja taotlust.

§ 291

lg 1 mõtte kohaselt kohtumenetluse poole taotlusel võib kohus tunnistaja poolt varem antud ütluse tõendina vastu võtta, kui tunnistaja lg 2 kohaselt keeldub kohtulikul uurimisel ütlusi andmast. Kaalutluse tulemusena ei olnud maakohtul kohustust kohtueelses uurimises tunnistaja J.L. antud ütlusi tõendina vastu võtta.

1. Ringkonnakohus soostub seega maakohtu otsuses antud hinnanguga kuriteo kvalifikatsiooni osas, aga samuti J. Korka karistuse määraga, mis on alla sanktsiooni keskmist. Kuna maakohus on karistuse mõistmisel arvestanud KarS §-s 56 nimetatud asjaolusid, siis on mõistetud karistus seaduslik. J. Korka apellatsioonis rõhutatud kahe väikelapse olemasolu on teada olnud juba maakohtule. Mingeid täiendavaid uusi asjaolusid, mis peaks kaasa tooma karistuse võimaliku kergendamise pole ringkonnakohtule esitatud. Seega alternatiivne taotlus karistuse kergendamise osas on põhjendamatu ja KarS § 113 järgi maakohtu otsusega mõistetud karistus 9 aastat vangistust tuleb jätta muutmata.
2. Kaitsja A. Küünemäe on ringkonnakohtule koos apellatsiooniga esitanud taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Nimetatud taotluse kohaselt palub kaitsja hüvitada 396 eurot. Kaitsja on märkinud apellatsiooni koostamise aja, menetluseks ettevalmistumise aja, esinemise kohtuistungil, tasu riigi õigusabi osutamise kohta jõudmiseks kulutatud aja eest ja sõidukulud (Tallinn-Tartu). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja taotlus õigusabi kulude hüvitamiseks on põhjendatud. Kuna ringkonnakohus teeb

§-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi, siis jäävad kaitsjale väljamõistetavad menetluskulud süüdistatava kanda. Tiit Lõhmus Mati Kartau 7 Maarika Kuusk 8